Esmaspäev algas meil jälle noorte hobustega ning tallirahvas sai ennast kohe rõõmuga välja elada klobides neid luudadega ja lohisedes nende järel mööda tallivahet. Seekord olid meil ka mõned ehtsad fruktid, kes põhimõtteliselt ei tahtnud mitte mingit pidi alluda ning kui keegi julgesgi midagi nõuda või tahta, siis tõusid tagajalgadele ja üritasid esimestega lüüa lähimat inimkodanikku. Õnneks kõik jäime terveks ja saime kogu päevaga kokku 105 hobust värgitud, ussirohu antud ja laka-saba lõigatud. Vahepeal mina õnneks pääsesin sellest märulist, sest Jens palus mul Aznavouri valmis panna klientide jaoks ja aidata tal teda näidata koolisõidumaneezis. Mina panin hobuse valmis ja viisin maneezi ning Jens siis tegi kerge soojenduse ja mõned hüpped. Kaks meest olid vaatamas ning ka filmisid teda. Tundus, et neile pakkus Aznavour huvi, sest nad vahetpidamata mainisid, et selles loomas on midagi huvitavat. Mina nõustun nendega. Nad tahtsid aga veel paaris kohas vaatamas käia ning eks paistab, kas meie Aznavour osutus väljavalituks.
Esmaspäeval oli ka ühel mehel Gabouril meie tallist sünnipäev. Tema tegeleb masinatega ning toob igal hommikul õled ja heinad talli. Ta oli köögis kena laua valmistanud erinevate kookide ja tortidega ning kohvi ja küpsistega. Käisin siis samuti koos teistega peolauda nautimas. Hiljem sain Massimo autoga hotelli sõita ja jätta võtme autosse, et ta hiljem saaks sellele järgi tulla.
Teisipäev oli tavaline päev, kus aitasin Emanueli ning sõitsin Colleeni ja Cockneyga. Midagi huvitavat ei toimunudki.
Kolmapäev oli samuti rutiinne päev, ainult selle vahega, et aitasin Emanueli hüppamisel mõne hobusega. See siis näeb välja nii, et panen talle takistusi sobivale kõrgusele ning valiklattidega ja siis kommenteerin kaasa hüppeid. Eks ta pigem nii on, et Emanuel hüppab ära ja arutleb, et küll oli hea hüpe ning ma siis kiidan takka, et oi oli jahh ja tubli hobune ja küll sellest saab ikka asja. Jens tutvustas mulle ka takistuse esise ja taguse riisumise ja silumise tehnikat ning naeris paljude ratsutajate üle, kes ei tea, et takistuste tõuke- ja maandumiskoht peavad olema siledad ja ühtlased. Kuna Massimo oli poole päeva pealt teise talli läinud ja ei pidanud enam tagasi tulema, siis ta oli Maikile helistanud, et ma võin auto võtta ja järgmisel päeval sellega ise talli tulla. See oli väga positiivne, sest ma sain siis Leo juures paar tundi internetti kasutada rahulikult.
Neljapäeval pidi Emanuel minema koos teistega teise talli noorte hobustega tegelema ning mina pidin jääma meie hobuseid tegema. Ta jättis mulle 7 hobust kordetamiseks ja mitte lihtsalt kordetamiseks, vaid täies varustuses ning libisevaga. See aga nõuab rohkem aega kui tavaline kordetamine. Hommikul oli üllatuseks esimene lumi maha sadanud ning teed olid hästi libedad. Ma juba kujutasin ette, kuidas ma surma saan, kui pean läbi õue sinna kaugele kordemaneezi minema ning otsustasin, et ei lähe mitte mingil juhul sinna, vaid kordetan kõiki meie talli väiksemas maneezis. Nii kui olin hommikusöögilt tulnud, püüdis koolisõitja Anna mu kinni ning palus, et pühiksin kogu tee tallist jalutusmasinani lumest tühjaks.Üritasin küll seletada, et mul on jube tihe kava ja ei jõua kõrvaliste asjadega tegeleda, kuid teda see ei huvitanud ning lisas, et seda on mulle endale ka nagunii vaja, kui hobuseid kordetama lähen, sest ma pean minema sinna kaugele kordemaneezi. Pühkisin siis kähku tee puhtaks, kui tuli Jasmin soolaga ja siis pidin veel teda aitama teed soolata, mis võttis jälle aega. Põhimõtteliselt sain esimese hobuse boksist välja alles kella üheksa paiku. Ma liigutasin ennast kiiremini kui kunagi varem, et üldse midagi enne lõunat jõuda ära teha. Olin ühe ära kordetanud ja hakkasin teisele just valjaid panema, kui tuli koolisõidu tallist Claudia ja palus, et läheksin aitaksin neil boksidesse põhku panna, kuna nad on Annaga kahekesi. Selgitasin jälle oma kiiret graafikut, aga teda see samuti ei huvitanud. Ka mind ei huvitanud seekord ning ütlesin, et kordetan enne hobuse ära ja siis võin aidata. Selle peale ta solvus ja ütles, et pole mu abi enam vaja. Eks see on tema probleem. Mina pole süüdi, et neil see asi seal halvasti organiseeritud ja kahekesi pidid mitut asja tegema. Veel rohkem vihastas mind see, et mul oli hästi kiire ja sajaga tegemist ning Ivy ja Jasmin võtsid samal ajal jube rahulikult. Aga vot neilt küll ei mindud abi paluma. Tänu suurele pingutusele jõudsin viis hobst ära kordetada enne lõunasööki ning hiljem kaebasin kõik Emanuelile ära, kes oli samuti vihane, et iga kord, kui teda ei ole, siis üritatakse tema abilist hakata ärakasutama. Ülejäänud hobused tegime kähku koos ära. Vahepeal käisin veel talli kontoris oma lennukipiletile check-ini netis tegemas ning boarding passi printimas. Suur boss lubas ka, et toob teise osa mu palgast talli ära, kuid seda ta siiski lõpuks ei teinud.
Reede oli jälle tavaline tööpäev ning siis toimus minu jaoks üks rõõmus sündmus. Lõpuks sai Imke kontorist hakkama sellega, et tõi teise osa mu palgast ära ja ma ei olnudki enam nullimees :)
Laupäev oli poolik päev ja võtsin siis oma arvuti kaasa, et saata paar meili. Tegime Emanueliga kõik hobused kähku ära ja kella kaheks olime valmis. Kuna ma olin kavalalt saanud ka netis käidud vahepeal, siis tahtsin kohe peale tööd hotelli minna, et jõuaks veel ühte suuemasse poodi meie külas, kust saaks mingeid jõulukingitusi vaadata kui oma jõuluüllatusega Eestisse lähen. See plaan läkski mul ilusti läbi ja Emanuel viis mu hotelli. Sain ka kenasti shopata ning kogu vajalku soetada. Ülejäänud õhtu sain MTV-st erinevaid saateid vaadat ning komme ja shokolaadi ohtralt näost sisse ajada.
Pühapäeval puhaksin ja vaatasin jälle MTV saateid nagu: Rock of Love bus, Sixteen and pregnant, Brook knows best, Parental control, Exposed, Camp, Made ja Next. Päris hirmutav on ise vaadata kohe, kui palju ma seda telekat pühapäeviti ikka vaatan, aga jube põnev on igatahes :) Tegin ka oma kohvri proovipakkimise, et näha, palju ma üldse miskit kaasa saan võtta. Kurb tõsiasi ilmnes, et ega väga ei saagi midagi kaasa võtta. Juhtus ka üks jama. Nimelt mul läpakas läks katki. Ta ei käivitanud enam normaalselt Windowsi ja nõudis mingit set upi, mida ma siis tegin mitmeid kordi, kuid mis tulemust siiski ei andnud. Pahurana oma läpaka üllatusest pesin veel käsitsi dussikabiinis oma talli riideid, sest pesumasinat mul pole. Sellest on saanud juba üks pühapäevane traditsioon. Oma sisukast päevast väsinuna jäin magama kuskil 22 paiku.
Monday, December 28, 2009
Wednesday, December 16, 2009
Esimene pidu Saksas..
Hotellis sain ennast rahulikult peoks valmis seada. Koolisõidu talli tüdrukud olid terve eelneva nädala arutanud, et mis selga panna, kas kleit või seelik ja mida keegi ikka kannab. Oma kohvri sisu uurides vaatas sealt vastu kurb tõsiasi, et mul polnud korralike riideid kaasas. Õnneks Ivy enne ütles, et tavariietuses on täitsa ok tulla. Natukene küll põdesin, et kuidas ma teksastes jõulupeole lähen, aga tasakaalustamiseks otsustasin kingad jalga panna ja mõne korralikuma pluusi ja kampsuni. Esimest korda Saksamaal viibitud aja jooksul sain ka oma meigikoti avada ja endale meigi teha. Ma isegi üllatusin, kui ilus ma meigi ja normaalse soenguga välja võin näha vahelduseks tavalisele hobusesabale ja talliriietusele.
Nagu kokku lepitud, läksin 17.30 alla ja ootasin Ivyt, kuid teda ei tulnud ega tulnud. Ootasin 35 min ja siis otsustasin, et ju siis midagi juhtus või tuli vahele ja lähen parem oma tuppa tagasi ning kui midagi on, siis saadakse helistada. Ivy numbrit mul polnud ja Jasmin järjekordselt ei võtnud telefoni vastu nii et mul väga polnudki miskit teha. Läksin tuppa ja vahetasin riided ning käisin veel hotelli köögis vett keetmas. Toas tegin endale teed ja hakkasin telekat vaatama ning mõtlesin endamisi, et mis jama see nüüd siis on ja miks Ivy järgi ei tulnud. Järsku kõlas koputus mu uksele. Ukse taga olid mingi meesterahvas Ivyga ning Ivy vabandas hilinemise pärast ja küsis kas tulen. Nii ma siis vahetasin paari minutiga uuesti riided ära ja läksime peole. Kokkuvõttes jäi Ivy hiljaks täpselt tunni kokkulepitud ajast. Vabanduseks ütles, et tal kodus läks kauem ja mu numbrit polnud ning ei saanud öelda, et jääb natukene hiljaks. Huvitav kui tund on natukene, siis kui palju on palju hiljaks jäämiseks? Mees kes koputas, oli keegi hotellipidajate perest.
Pidu toimus tallis külalistemaja elutoas. Elutuba oli väga suur ning sinna olid pandud ümmargused lauad, mille taha mahtus istuma 8 inimest. Peo alguses kõik seisid ja võtsid baarist jooki ning jutustasid omavahel. Saabusime ühel ajal Jensi ja Emanueliga. Jessica imetles mu juuksepärleid ning Emanuel tutvustas mind oma pruudile. Pruut ei osanud muud öelda mulle kui ilus. See oli päris naljakas. Vaatasin, et enamus olid teksastes, isegi koolisõidu talli tüdrukud ning ma polnud sugugi kehvemini riides kui teised. Peaks ütlema, et ma nägin isegi enamusest parem välja. Päris paljudel tüdrukutel olid mingid kohutavad jalanõud ning üldse naljakas riidevalik. Ühel oli võlts pärlikee ja kõrvarõngad ning sportlik pluus. Päris kole kombinatsioon. Vaatasin Jasmini ja peaks ütlema, et ta on kole isegi peoriietes ja meigiga. Tal olid ka mingid imelikud kingad jalas. Ma ei teagi kohe, ikka täielik maakate koht siin :D.
Enne sööki kui kõik seisid ja jutustasid, tundsin ma ennast küll võõrelemendina, sest polnud väga kellegagi jutustada ja saksa keelest eriti aru ei saanud. Olin siis lihtsalt Ivy, Jasmini, Laura ja Melany juures ning vahtisin ringi. Võtsin baarist šampust ja lahendasin seda omaette. Õnneks see jama kaua ei kestnud ning suur boss palus kõigil laudadesse istuda ja sööki võtta. Mina olin ühes lauas eelnimetatud isikutega. Sooja sööki sai köögist, kus see oli siis marmiitides. Valikuks oli riis, lõhe, kartulivorm ja kaste liha ning šampinjonidega. Ma proovisin kõike. Täitsa söödav oli, kuigi peab ütlema, et enamus lõunasöögid tallis on isegi paremad. Vahepeal võtsin veel baarist šampust. Avatud baar on ikka meeldiv asi peo juures. Magustoiduks pakuti jäätist ning oli veel laud juustuvaliku ja viinamarjadega.
Kui söök oli söödud, siis otsustasin juttu alustada oma kõrval istuva Lauraga. Sain teada, et ta on pärit Austriast ja elab hetkel samas külalistemajas, kus pidu toimus ning ta ema saatis ta meie talli mõneks ajaks töötama. Meie talli jääb ta jaanuari lõpuni ning siin on tal kaasas 2 enda hobust ja lisaks sõidab veel paari talli hobusega. Rääkis oma pidudest Austrias ja kuidas ta oma sõpru igatseb. Tuleb välja, et me suht samas seisus temaga, sest ta hetke elu koosneb ka tallist, telekast ja söömisest ning mingit meelelahutust pole. Meil mõlemal oli see esimene pidu Saksas ja mõlemad leidsime, et see on suht igav. Libistasime gin tonicut ja vahepeal lasin baarmenil mingid shotid teha, mis olid päris head isegi. Lõpu poole läks pidu vähekene lõbusamaks ning sai isegi rahvaga mõned tantsud tehtud. Enne äraminekut tegi baarmen mulle veel ühe vodka kokteili, mis oli päris hea. Peol olime kuskil kella 01.00ni ja siis Ivy küsis kas tahan temaga lahkuda. Olin päris rõõmus lahkumise üle, sest olin juba väga väsinud. Pole ju harjunud nii kaua üleval olema, tavaliselt lähen 21.00 paiku magama. Naljakas on veel see, et Ivy oli võrdlemisi purjus ja sõitis autoga. Nagu ma aru saan, siis nad kõik sõidavad pidevalt purjuspäi autodega. Kas siin siis mingit liikluspolitseid ja järelvalvet roolijoodikutele polegi?
Pühapäeval magasin kohe hästi pikalt ning loomulikult oli külas ka sõber pohmell. See oli aga täitsa normaalne arvestades fakti, et täpselt kuuaega polnud ma tilkagi alkoholi tarbinud ja nüüd järsku avatud baar ja erinevad joogid segamini. Õhtupoole otsustasin jalutama minna ja siis oma üllatuseks avastasin, et terve hotelli esimene korrus ja majaesine oli rahvast täis. Käimas oli mingi laat või midagi ja igal pool olid putkad, kus müüdi jõulude stuffi või sööki ja isegi mingi karussell oli lastele pandud. Täitsa vahva jalutuskäik oli.
Nagu kokku lepitud, läksin 17.30 alla ja ootasin Ivyt, kuid teda ei tulnud ega tulnud. Ootasin 35 min ja siis otsustasin, et ju siis midagi juhtus või tuli vahele ja lähen parem oma tuppa tagasi ning kui midagi on, siis saadakse helistada. Ivy numbrit mul polnud ja Jasmin järjekordselt ei võtnud telefoni vastu nii et mul väga polnudki miskit teha. Läksin tuppa ja vahetasin riided ning käisin veel hotelli köögis vett keetmas. Toas tegin endale teed ja hakkasin telekat vaatama ning mõtlesin endamisi, et mis jama see nüüd siis on ja miks Ivy järgi ei tulnud. Järsku kõlas koputus mu uksele. Ukse taga olid mingi meesterahvas Ivyga ning Ivy vabandas hilinemise pärast ja küsis kas tulen. Nii ma siis vahetasin paari minutiga uuesti riided ära ja läksime peole. Kokkuvõttes jäi Ivy hiljaks täpselt tunni kokkulepitud ajast. Vabanduseks ütles, et tal kodus läks kauem ja mu numbrit polnud ning ei saanud öelda, et jääb natukene hiljaks. Huvitav kui tund on natukene, siis kui palju on palju hiljaks jäämiseks? Mees kes koputas, oli keegi hotellipidajate perest.
Pidu toimus tallis külalistemaja elutoas. Elutuba oli väga suur ning sinna olid pandud ümmargused lauad, mille taha mahtus istuma 8 inimest. Peo alguses kõik seisid ja võtsid baarist jooki ning jutustasid omavahel. Saabusime ühel ajal Jensi ja Emanueliga. Jessica imetles mu juuksepärleid ning Emanuel tutvustas mind oma pruudile. Pruut ei osanud muud öelda mulle kui ilus. See oli päris naljakas. Vaatasin, et enamus olid teksastes, isegi koolisõidu talli tüdrukud ning ma polnud sugugi kehvemini riides kui teised. Peaks ütlema, et ma nägin isegi enamusest parem välja. Päris paljudel tüdrukutel olid mingid kohutavad jalanõud ning üldse naljakas riidevalik. Ühel oli võlts pärlikee ja kõrvarõngad ning sportlik pluus. Päris kole kombinatsioon. Vaatasin Jasmini ja peaks ütlema, et ta on kole isegi peoriietes ja meigiga. Tal olid ka mingid imelikud kingad jalas. Ma ei teagi kohe, ikka täielik maakate koht siin :D.
Enne sööki kui kõik seisid ja jutustasid, tundsin ma ennast küll võõrelemendina, sest polnud väga kellegagi jutustada ja saksa keelest eriti aru ei saanud. Olin siis lihtsalt Ivy, Jasmini, Laura ja Melany juures ning vahtisin ringi. Võtsin baarist šampust ja lahendasin seda omaette. Õnneks see jama kaua ei kestnud ning suur boss palus kõigil laudadesse istuda ja sööki võtta. Mina olin ühes lauas eelnimetatud isikutega. Sooja sööki sai köögist, kus see oli siis marmiitides. Valikuks oli riis, lõhe, kartulivorm ja kaste liha ning šampinjonidega. Ma proovisin kõike. Täitsa söödav oli, kuigi peab ütlema, et enamus lõunasöögid tallis on isegi paremad. Vahepeal võtsin veel baarist šampust. Avatud baar on ikka meeldiv asi peo juures. Magustoiduks pakuti jäätist ning oli veel laud juustuvaliku ja viinamarjadega.
Kui söök oli söödud, siis otsustasin juttu alustada oma kõrval istuva Lauraga. Sain teada, et ta on pärit Austriast ja elab hetkel samas külalistemajas, kus pidu toimus ning ta ema saatis ta meie talli mõneks ajaks töötama. Meie talli jääb ta jaanuari lõpuni ning siin on tal kaasas 2 enda hobust ja lisaks sõidab veel paari talli hobusega. Rääkis oma pidudest Austrias ja kuidas ta oma sõpru igatseb. Tuleb välja, et me suht samas seisus temaga, sest ta hetke elu koosneb ka tallist, telekast ja söömisest ning mingit meelelahutust pole. Meil mõlemal oli see esimene pidu Saksas ja mõlemad leidsime, et see on suht igav. Libistasime gin tonicut ja vahepeal lasin baarmenil mingid shotid teha, mis olid päris head isegi. Lõpu poole läks pidu vähekene lõbusamaks ning sai isegi rahvaga mõned tantsud tehtud. Enne äraminekut tegi baarmen mulle veel ühe vodka kokteili, mis oli päris hea. Peol olime kuskil kella 01.00ni ja siis Ivy küsis kas tahan temaga lahkuda. Olin päris rõõmus lahkumise üle, sest olin juba väga väsinud. Pole ju harjunud nii kaua üleval olema, tavaliselt lähen 21.00 paiku magama. Naljakas on veel see, et Ivy oli võrdlemisi purjus ja sõitis autoga. Nagu ma aru saan, siis nad kõik sõidavad pidevalt purjuspäi autodega. Kas siin siis mingit liikluspolitseid ja järelvalvet roolijoodikutele polegi?
Pühapäeval magasin kohe hästi pikalt ning loomulikult oli külas ka sõber pohmell. See oli aga täitsa normaalne arvestades fakti, et täpselt kuuaega polnud ma tilkagi alkoholi tarbinud ja nüüd järsku avatud baar ja erinevad joogid segamini. Õhtupoole otsustasin jalutama minna ja siis oma üllatuseks avastasin, et terve hotelli esimene korrus ja majaesine oli rahvast täis. Käimas oli mingi laat või midagi ja igal pool olid putkad, kus müüdi jõulude stuffi või sööki ja isegi mingi karussell oli lastele pandud. Täitsa vahva jalutuskäik oli.
Friday, December 11, 2009
Viies nädal Ramsbrockis
Viies nädal oli hoopis sündmusterohkem kui eelnevad nädalad ning sai ka natuke actionit. Esmaspäev algas tavaliselt ning midagi eriti põnevat ei toimunud. Päeva tipphetk oli vast see, kui läksin Colleeniga maneeži sõitma ja parasjagu jalutasin rahulikult, kui äkki hüppas Colleen õhku ja sellele järgnes kolm küünalt. Kõik jäid suu ammuli vaatama, sest see oli lihtsalt nii ootamatu ja naljakas. Õnneks ma suutsin kiiresti reageerida ning maha ei kukkunud :D Emanuel tuli ka kohe vaatama, et mis madin see käib ning kui rääkisin talle, siis ta lihtsalt muigas ja ütles, et vahel käivad sellel märal taolised luulud. Jens tuli ka ja küsis, et kas hobune täna kuidagi liiga värske. Sellist nalja tegi Colleen mul korra veel trenni jooksul. Täitsa vahva, kui hobusel on vähemalt lõbus tuju.
Teisipäeva hommikul oli Emanuel hambaarsti juurde läinud ja pidin üksinda alustama. Ta oli tahvlile juba õhtul päevaplaani kirja pannud ning seega oli mul tegevuskava selge. Otsustasin kohe hommikul sõitma minna. Teisipäeval sõitsin siis täkk Cockneyga, kes on juba kolmeteist aastane. Trenn läks ilusti, Cockney käitus viisakalt ning täitsa normaalne oli temaga sõita. Pärast sõitu tegin terve rodu protseduure ta jalgadega, sest need on tal veidi kehvad ja peab ekstra tähelepanu neile pöörama. Seejärel otsustasin Chiarat kordetama minna. Kordemaneež asub tallist natukene eemal ning sinna peab mööda teed jalutama. Läksimegi siis Chiaragaga kordemaneeži juurde, kuid keegi parasjagu lasi oma hobul seal vabalt joosta ning me pidime õues ootama. Kõik oli kena ja rahulik, kui äkki Chiara ehmatas millegi peale ning hüppas otse mu parema jala otsa. Oi see oli meeletu valu, mul läks lausa silme eest mustaks. Ta mitte ei astunud mu jala peale, vaid hüppas, kohutav! Seejärel natuke karjusin Chiara peale ja karistasin teda ning kui maneež vabanes, siis läksin kordetama. Jalg oli ikka täitsa valus. Hiljem pidin veel tagasi talli jalutama ja valus oli kõndida, olin sunnitud lonkama. Tallis suutsin kuidagi hobuse boksi ära panna ning läksin Jensi sadularuumi, et vaadata, mis mu jalaga on. Küsisin veel Jasminilt, et kas mingit külma geeli või miskit on ning saingi hobuste jalgadele mõeldud külma geeli. Vaatasin siis ja mu jalg oli täitsa paistes ning natuke sinine. Panin geeli peale ja lootsin, et mul mingit mõra või murdu ei ole. Samas aga läks järjest hullemaks ning kõndida oli ikka väga valus. Kui ma jalale ei toetanud, siis ei tundnud midagi ja oli hea olla. Emanueli veel polnud ja ma mõtlesin, et rohkem ma hetkel küll ei suuda kedagi kordetama minna, sest see on liiga pikk maa kõndimiseks. Jasmin palus mul ühele hobusele patsid teha klientide jaoks ning see tundus täitsa hea ja rahulik tegevus vigastatule.
Just, kui olin patside tegemise lõpetanud, jõudis ka Emanuel talli. Ta oli alguses veidikene häiritud faktist, et terve hommiku jooksul jõudsin ma sõita ja kordetada ühe hobuse, kuid mõistis mind, kui rääkisin oma vigastusest. Minu üllatuseks teatas ta veel, et kolmapäeval lähme võistlustele jälle ja peab super kiiresti hakkama tegutsema, et jõuaks kõik hobused tehtud ja asjad võistlusteks valmis pandud. Paraku olin ma kõike muud kui kiire oma vigase jalaga. Hobuste boksist välja võtmine ja taoline tegevus oli võrdlemisi raske mulle. Kõigepealt sõitis Emanuel kõik võistlushobused ära ning ma siis pesin neid ja punusin patsid, et kolmapäeval läheks kiiremini ja peks ainult patsid sulgema. Ülejäänud hobustega läks nii nagu ta läks. Emanuel jooksis ringi ja tegi suurema osa asjadest ise ning ma siis lomberdasin ja proovisin anda endast parima. Enne lõunasööki oli veel Leo ja Emma vahel konflikt, sest Leo käskis Emmal köögi korda teha ja tegelikult Emma tegi ka nii palju kui oskas, kuid Leo arust polnud see nõuetekohaselt tehtud ning lõunasöök oli kohe saabumas. Õnneks astus Jens Emma kaitseks välja ja nii siis Jens ja Leo karjusid üksteise peale. Kompromiss oli see, et mina pidin minema ja aitama Leol kööki koristada, sest Emma tegi parasjagu hobusele patse. Nii ma siis pidingi lonkama vihasele Leole järgi ning ega köögis midagi teha polnudki. Viisin lihtsalt toidu jäätmed kanadele ja loputasin jäätmete ämbri ning sõin kähku lõunasöögi ja läksin Emanuelile appi, et tasa teha oma aeglust. Sain talt veel kiita, et ega neid eriti pole, kes oleksid nõus teda lõuna ajal aitama ning ma teen tubli tööd.
Kõik terve päeva ikka uurisid, et mis minuga juhtus ja saime Emanueli ja Jasminiga juurelda selle üle, et kas mul võib olla mingi mõra või ei. Ma ise südamest lootsin, et kõik on ikka terve ja mõne päevaga läheb paremaks, sest selline vigane on ikka jube tüütu olla ja iseenesest tahaks kiiresti tegutseda, aga ei saa. Emanuel arvas, et peaksin üritama võrdlemisi palju käia, et paistetus alla läheks ja lihased nõrgaks ei jääks. Mida õhtupoole, seda hullem oli mul käia. Emma arvas, et peaksin arsti juurde minema, kuid ma mõtlesin, et ootan järgmise päevani ja siis vaatab kuidas olukord on. Ühesõnaga oli selline kiire päev, kus ma lihtsalt ei saanud kiirelt tegutseda ja natuke paha tunne oli, et Emanuel pidi suurema osa tööst üksi ära tegema. Ise veel mõtlesin, et kuidas kolmapäeval võistlustele lähme, kui ma selline invaliid olen. Õhtul ja öösel kui üles ärkasin ja kõndida proovisin, oli jalg veelgi hullem ja väga raske oli liikuda.
Kolmapäeva hommikul oli endiselt raske liikuda, kuid mida rohkem kõndisin, seda paremaks läks. Tallis sain ka vapralt hommikused tegevused tehtud ning kohati kui oli vaja, sain isegi mõne jooksusammu teha ja kiiremalt kõndida. Seda kõike loomulikult longates. Käisime Emmaga hommikusöögil ja jäin sinna natukene jokutama ning seega läks hobuste võistlusteks valmispanemisega kiireks. Pidime esialgse plaani kohasel 9.00 väljuma, kuid väljusime 9.25. Läksime Emanueliga kahekesi võistlustele ning esialgselt pidime 4 hobust võtma, kuid kui panin ühte mära valmis, siis avastasin, et tal oli kõhualune paistes ja valulik ning pidime tema maha jätma ja läksime kolme hobusega: Catalao, Colosseo ja Carrickuga. Sõit võistluspaika kestis ca 40 min ja jõudsime täitsa ilusti kohale ning ei pidanud kiirustama. Seekord oli hoopis suurem baas, kus võistlused toimusid ning nii võistlus- kui ka soojendusväljak olid hoopis paremad kui eelmisel korral. Seekord oli samuti noortele hobustele mõeldud treeningvõistlus ning jagati punkte hüpete eest. Auhindu seekord ei jagatud ja üldse kõik toimetamised nagu parkuuri üles paneku ja muutmise tegid võistlejad ise.
Esimese sõidu 100cm tegi Emanuel Catalaoga ning tal läks väga hästi. Pidin jälle soojendushüppeid aitama Emanuelil teha ning seekord olin juba hoopis osavam võitluses teistega sobiva takistuse kõrguse saamisel. Teine sõit oli 120 cm ning seal sõitis ta Colosseo ja Carrickuga. Mõlemaga läks normaalselt ning kolmas sõit oli 130 cm ja seal sõitis jälle samade hobustega. Jens tuli ka võistlema oma hobustega ning Jasmin ja Emma olid tal abis. Jasmin üritas soojendusel natukene Emanuelile käru keerata takistustega, kuid õnneks Jens ja Emanuel tegid talle mõlemad märkuse selle kohta. Suutsin isegi oma jalaga täitsa asjalik olla ja hobuseid autos valmis panna. See on suur saavutus, sest autos hobuste valmis panek nõuab kohati päris palju akrobaatikat. Koju jõudsime täpselt 18.00 kui hobused olid söödetud ning Emanuel viis mu kenasti hotelli. Autosõidu ajal saime jälle Jasmini klatšida ja arutada tallirahva omavahelisi suhteid. Päris lõbus oli. Nüüd olin juba täitsa kindel, et mul mingit mõra pole, sest jalg läks järjest paremaks.
Neljapäeval sain kohati juba isegi lonkamata kõndida. Ainuke asi, et kui enne oli see natukene sinine, siis nüüd oli see juba väga sinine ja lilla ja kõik sellised värvid koos. Päris jube nägi välja. Neljapäev oli samuti vähekene erinev päev, sest tegelesime noorte hobustega, kes kõik elavad veel vaba elu ja pole saduldatud. Kogu talli rahvas oli sellesse pühendatud. Hobused tuli õuest talli kolme kaupa boksidesse ajada ning seejärel hakkasime neid järjest välja võtma ning esmalt värkisid sepad neil kabjad ära, siis tuli neil lakka ja saba lõigata ning ussirohi anda ning otsida kiip üles, et saada teada hobuse sugupuu. Seejärel tuli hobune maneeži viia, kus olid suur boss, Jens, koolisõitja Herman ja veel mingid tegelased ning neile sugupuu öelda ja seejärel lasta hobusel vabalt joosta ning üle kavaleti hüpata. Seejärel tuli kas boksi viia või õue tagasi. Alguses ei osanud ma kuskilt peale hakata, kuid minu ülesandeks kujunes põhiliselt hobustele soengute tegemine ning korra viisin ka ühe hobuse maneeži presenteerimisele. Paras segadus oli seal ning tuli tõeliselt tähelepanelik olla, et mitte saada rohkem vigastusi juurde. Mõned hobused tõmbasid lahti ja üritasid minema joosta, mõned ei tahtnud lasta jalgu värkida, teised jällegi ei lasknud soengut lõigata. Hullematele fruktidele süstiti rahustit. Viisakamatele piisas mokapöörast. Õnneks mulle sattusid kõik normaalsed hobused. Mõned hobused isegi üritasid tallirahvast rünnata. Nimelt tõusid tagajalgadele püsti ja üritasid esimeste jalgadega lüüa. Kõik sai aga kiiresti tehtud, sest kõik inimesed olid kaasatud ja tegutseti väga kiiresti. Reedel ja esmaspäeval peab samuti noorte hobustega jändama, nii et actionit jätkub.
Sain vahepeal tallist minema hiilitud ja pangas käidud ning nüüd on mul kenasti ka Saksamaal konto olemas. Pangas oli väga vahva teenindaja, kes väitis, et ei oska hästi inglise keelt, kuid sai minust kõik ilusti aru. Vahepeal küsis mult, et kuidas mingid sõnad on inglise keeles ning ka mina sain oma vähese saksa keele oskusega hiilata. Neljapäev lõppes isegi varem kui tavaliselt tööpäevad ning 17.30 olin juba hotellis. See tähendas seda, et esmakordselt õnnestus mul peale tööd rahulikult ka poodi minna :)
Reedel oli Emanuel lõunani koos mõndade talliinimestega ühes teises bossile kuuluvas tallis noorte hobustega tegelemas ja ma sain terve hommiku hobuseid kordetada. Enamus käitusid hästi, kuid Carrick ja Chiara tõmblesid jälle millegi peale ja mul oli tükk tegemist, et mitte uuesti viga saada. Kontori poolega tegelev Imke tuli ja teatas mulle, et pangast helistati ja mingi jama oli mu ülekandega ja peaksin sinna uuesti minema. Olin päris vihane, sest suht jama on koguaeg tööajast ära käia ja tuleb üldse leida selline aeg. Reedel ma igatahes ei jõudnudki sinna ja peab esmaspäeval minema. Päev läbi olid meil kliendid ja palju tegemist oli koguaeg. Õhtul sõitsin veel Cockneyga ja see tähendab vaid seda, et mu jalg oli juba päris hea ja sain ratsutada. Õhtul ei saanud Massimo mind hotelli viia ja pidin sõitma koos koolisõitja Annaga. Teepeal uuris ta minu kohta ja rääkis talli elust ja olust.
Laupäev oli jälle poolik päev ja pidime tallis tegema vabahüppeid. Emamuel tahtis ka osade oma hobustega vabahüppeid teha ja seega sõitis ta ainult ühte hobust. Enamus hobuseid läksid masinasse ja kordetasin ainult Carolinat ning sõitsin Cockneyga. Sain ka vahepeal ühe hobuse peal patside tegemist harjutada. Otsustasime, et iga kord kui on mõni vabam hetk, siis teen hobustele patse, et sellel alal proffiks saada. Kell 14.00 olime omadega valmis ja Emanuel viis mu hotelli. Õhtul pidi toimuma jõulupidu ja Ivy ütles, et võtab mu õhtul peale.
Teisipäeva hommikul oli Emanuel hambaarsti juurde läinud ja pidin üksinda alustama. Ta oli tahvlile juba õhtul päevaplaani kirja pannud ning seega oli mul tegevuskava selge. Otsustasin kohe hommikul sõitma minna. Teisipäeval sõitsin siis täkk Cockneyga, kes on juba kolmeteist aastane. Trenn läks ilusti, Cockney käitus viisakalt ning täitsa normaalne oli temaga sõita. Pärast sõitu tegin terve rodu protseduure ta jalgadega, sest need on tal veidi kehvad ja peab ekstra tähelepanu neile pöörama. Seejärel otsustasin Chiarat kordetama minna. Kordemaneež asub tallist natukene eemal ning sinna peab mööda teed jalutama. Läksimegi siis Chiaragaga kordemaneeži juurde, kuid keegi parasjagu lasi oma hobul seal vabalt joosta ning me pidime õues ootama. Kõik oli kena ja rahulik, kui äkki Chiara ehmatas millegi peale ning hüppas otse mu parema jala otsa. Oi see oli meeletu valu, mul läks lausa silme eest mustaks. Ta mitte ei astunud mu jala peale, vaid hüppas, kohutav! Seejärel natuke karjusin Chiara peale ja karistasin teda ning kui maneež vabanes, siis läksin kordetama. Jalg oli ikka täitsa valus. Hiljem pidin veel tagasi talli jalutama ja valus oli kõndida, olin sunnitud lonkama. Tallis suutsin kuidagi hobuse boksi ära panna ning läksin Jensi sadularuumi, et vaadata, mis mu jalaga on. Küsisin veel Jasminilt, et kas mingit külma geeli või miskit on ning saingi hobuste jalgadele mõeldud külma geeli. Vaatasin siis ja mu jalg oli täitsa paistes ning natuke sinine. Panin geeli peale ja lootsin, et mul mingit mõra või murdu ei ole. Samas aga läks järjest hullemaks ning kõndida oli ikka väga valus. Kui ma jalale ei toetanud, siis ei tundnud midagi ja oli hea olla. Emanueli veel polnud ja ma mõtlesin, et rohkem ma hetkel küll ei suuda kedagi kordetama minna, sest see on liiga pikk maa kõndimiseks. Jasmin palus mul ühele hobusele patsid teha klientide jaoks ning see tundus täitsa hea ja rahulik tegevus vigastatule.
Just, kui olin patside tegemise lõpetanud, jõudis ka Emanuel talli. Ta oli alguses veidikene häiritud faktist, et terve hommiku jooksul jõudsin ma sõita ja kordetada ühe hobuse, kuid mõistis mind, kui rääkisin oma vigastusest. Minu üllatuseks teatas ta veel, et kolmapäeval lähme võistlustele jälle ja peab super kiiresti hakkama tegutsema, et jõuaks kõik hobused tehtud ja asjad võistlusteks valmis pandud. Paraku olin ma kõike muud kui kiire oma vigase jalaga. Hobuste boksist välja võtmine ja taoline tegevus oli võrdlemisi raske mulle. Kõigepealt sõitis Emanuel kõik võistlushobused ära ning ma siis pesin neid ja punusin patsid, et kolmapäeval läheks kiiremini ja peks ainult patsid sulgema. Ülejäänud hobustega läks nii nagu ta läks. Emanuel jooksis ringi ja tegi suurema osa asjadest ise ning ma siis lomberdasin ja proovisin anda endast parima. Enne lõunasööki oli veel Leo ja Emma vahel konflikt, sest Leo käskis Emmal köögi korda teha ja tegelikult Emma tegi ka nii palju kui oskas, kuid Leo arust polnud see nõuetekohaselt tehtud ning lõunasöök oli kohe saabumas. Õnneks astus Jens Emma kaitseks välja ja nii siis Jens ja Leo karjusid üksteise peale. Kompromiss oli see, et mina pidin minema ja aitama Leol kööki koristada, sest Emma tegi parasjagu hobusele patse. Nii ma siis pidingi lonkama vihasele Leole järgi ning ega köögis midagi teha polnudki. Viisin lihtsalt toidu jäätmed kanadele ja loputasin jäätmete ämbri ning sõin kähku lõunasöögi ja läksin Emanuelile appi, et tasa teha oma aeglust. Sain talt veel kiita, et ega neid eriti pole, kes oleksid nõus teda lõuna ajal aitama ning ma teen tubli tööd.
Kõik terve päeva ikka uurisid, et mis minuga juhtus ja saime Emanueli ja Jasminiga juurelda selle üle, et kas mul võib olla mingi mõra või ei. Ma ise südamest lootsin, et kõik on ikka terve ja mõne päevaga läheb paremaks, sest selline vigane on ikka jube tüütu olla ja iseenesest tahaks kiiresti tegutseda, aga ei saa. Emanuel arvas, et peaksin üritama võrdlemisi palju käia, et paistetus alla läheks ja lihased nõrgaks ei jääks. Mida õhtupoole, seda hullem oli mul käia. Emma arvas, et peaksin arsti juurde minema, kuid ma mõtlesin, et ootan järgmise päevani ja siis vaatab kuidas olukord on. Ühesõnaga oli selline kiire päev, kus ma lihtsalt ei saanud kiirelt tegutseda ja natuke paha tunne oli, et Emanuel pidi suurema osa tööst üksi ära tegema. Ise veel mõtlesin, et kuidas kolmapäeval võistlustele lähme, kui ma selline invaliid olen. Õhtul ja öösel kui üles ärkasin ja kõndida proovisin, oli jalg veelgi hullem ja väga raske oli liikuda.
Kolmapäeva hommikul oli endiselt raske liikuda, kuid mida rohkem kõndisin, seda paremaks läks. Tallis sain ka vapralt hommikused tegevused tehtud ning kohati kui oli vaja, sain isegi mõne jooksusammu teha ja kiiremalt kõndida. Seda kõike loomulikult longates. Käisime Emmaga hommikusöögil ja jäin sinna natukene jokutama ning seega läks hobuste võistlusteks valmispanemisega kiireks. Pidime esialgse plaani kohasel 9.00 väljuma, kuid väljusime 9.25. Läksime Emanueliga kahekesi võistlustele ning esialgselt pidime 4 hobust võtma, kuid kui panin ühte mära valmis, siis avastasin, et tal oli kõhualune paistes ja valulik ning pidime tema maha jätma ja läksime kolme hobusega: Catalao, Colosseo ja Carrickuga. Sõit võistluspaika kestis ca 40 min ja jõudsime täitsa ilusti kohale ning ei pidanud kiirustama. Seekord oli hoopis suurem baas, kus võistlused toimusid ning nii võistlus- kui ka soojendusväljak olid hoopis paremad kui eelmisel korral. Seekord oli samuti noortele hobustele mõeldud treeningvõistlus ning jagati punkte hüpete eest. Auhindu seekord ei jagatud ja üldse kõik toimetamised nagu parkuuri üles paneku ja muutmise tegid võistlejad ise.
Esimese sõidu 100cm tegi Emanuel Catalaoga ning tal läks väga hästi. Pidin jälle soojendushüppeid aitama Emanuelil teha ning seekord olin juba hoopis osavam võitluses teistega sobiva takistuse kõrguse saamisel. Teine sõit oli 120 cm ning seal sõitis ta Colosseo ja Carrickuga. Mõlemaga läks normaalselt ning kolmas sõit oli 130 cm ja seal sõitis jälle samade hobustega. Jens tuli ka võistlema oma hobustega ning Jasmin ja Emma olid tal abis. Jasmin üritas soojendusel natukene Emanuelile käru keerata takistustega, kuid õnneks Jens ja Emanuel tegid talle mõlemad märkuse selle kohta. Suutsin isegi oma jalaga täitsa asjalik olla ja hobuseid autos valmis panna. See on suur saavutus, sest autos hobuste valmis panek nõuab kohati päris palju akrobaatikat. Koju jõudsime täpselt 18.00 kui hobused olid söödetud ning Emanuel viis mu kenasti hotelli. Autosõidu ajal saime jälle Jasmini klatšida ja arutada tallirahva omavahelisi suhteid. Päris lõbus oli. Nüüd olin juba täitsa kindel, et mul mingit mõra pole, sest jalg läks järjest paremaks.
Neljapäeval sain kohati juba isegi lonkamata kõndida. Ainuke asi, et kui enne oli see natukene sinine, siis nüüd oli see juba väga sinine ja lilla ja kõik sellised värvid koos. Päris jube nägi välja. Neljapäev oli samuti vähekene erinev päev, sest tegelesime noorte hobustega, kes kõik elavad veel vaba elu ja pole saduldatud. Kogu talli rahvas oli sellesse pühendatud. Hobused tuli õuest talli kolme kaupa boksidesse ajada ning seejärel hakkasime neid järjest välja võtma ning esmalt värkisid sepad neil kabjad ära, siis tuli neil lakka ja saba lõigata ning ussirohi anda ning otsida kiip üles, et saada teada hobuse sugupuu. Seejärel tuli hobune maneeži viia, kus olid suur boss, Jens, koolisõitja Herman ja veel mingid tegelased ning neile sugupuu öelda ja seejärel lasta hobusel vabalt joosta ning üle kavaleti hüpata. Seejärel tuli kas boksi viia või õue tagasi. Alguses ei osanud ma kuskilt peale hakata, kuid minu ülesandeks kujunes põhiliselt hobustele soengute tegemine ning korra viisin ka ühe hobuse maneeži presenteerimisele. Paras segadus oli seal ning tuli tõeliselt tähelepanelik olla, et mitte saada rohkem vigastusi juurde. Mõned hobused tõmbasid lahti ja üritasid minema joosta, mõned ei tahtnud lasta jalgu värkida, teised jällegi ei lasknud soengut lõigata. Hullematele fruktidele süstiti rahustit. Viisakamatele piisas mokapöörast. Õnneks mulle sattusid kõik normaalsed hobused. Mõned hobused isegi üritasid tallirahvast rünnata. Nimelt tõusid tagajalgadele püsti ja üritasid esimeste jalgadega lüüa. Kõik sai aga kiiresti tehtud, sest kõik inimesed olid kaasatud ja tegutseti väga kiiresti. Reedel ja esmaspäeval peab samuti noorte hobustega jändama, nii et actionit jätkub.
Sain vahepeal tallist minema hiilitud ja pangas käidud ning nüüd on mul kenasti ka Saksamaal konto olemas. Pangas oli väga vahva teenindaja, kes väitis, et ei oska hästi inglise keelt, kuid sai minust kõik ilusti aru. Vahepeal küsis mult, et kuidas mingid sõnad on inglise keeles ning ka mina sain oma vähese saksa keele oskusega hiilata. Neljapäev lõppes isegi varem kui tavaliselt tööpäevad ning 17.30 olin juba hotellis. See tähendas seda, et esmakordselt õnnestus mul peale tööd rahulikult ka poodi minna :)
Reedel oli Emanuel lõunani koos mõndade talliinimestega ühes teises bossile kuuluvas tallis noorte hobustega tegelemas ja ma sain terve hommiku hobuseid kordetada. Enamus käitusid hästi, kuid Carrick ja Chiara tõmblesid jälle millegi peale ja mul oli tükk tegemist, et mitte uuesti viga saada. Kontori poolega tegelev Imke tuli ja teatas mulle, et pangast helistati ja mingi jama oli mu ülekandega ja peaksin sinna uuesti minema. Olin päris vihane, sest suht jama on koguaeg tööajast ära käia ja tuleb üldse leida selline aeg. Reedel ma igatahes ei jõudnudki sinna ja peab esmaspäeval minema. Päev läbi olid meil kliendid ja palju tegemist oli koguaeg. Õhtul sõitsin veel Cockneyga ja see tähendab vaid seda, et mu jalg oli juba päris hea ja sain ratsutada. Õhtul ei saanud Massimo mind hotelli viia ja pidin sõitma koos koolisõitja Annaga. Teepeal uuris ta minu kohta ja rääkis talli elust ja olust.
Laupäev oli jälle poolik päev ja pidime tallis tegema vabahüppeid. Emamuel tahtis ka osade oma hobustega vabahüppeid teha ja seega sõitis ta ainult ühte hobust. Enamus hobuseid läksid masinasse ja kordetasin ainult Carolinat ning sõitsin Cockneyga. Sain ka vahepeal ühe hobuse peal patside tegemist harjutada. Otsustasime, et iga kord kui on mõni vabam hetk, siis teen hobustele patse, et sellel alal proffiks saada. Kell 14.00 olime omadega valmis ja Emanuel viis mu hotelli. Õhtul pidi toimuma jõulupidu ja Ivy ütles, et võtab mu õhtul peale.
Neljas nädal Ramsbrockis
Neljanda nädala algus oli vähekene erinev eelmistest. Nimelt hommikul kui Massimo oli maja ees ja ma hakkasin autosse minema, siis üllatus-üllatus, keegi juba istus seal ja ma pidin kaubiku kongi minema. See tegelane seal autos oli meie talli uus töötaja Emma, kes tuli Rootsist ning on 20. aastane. Ta oli pühapäeval saabunud ja pidi hakkama meie tallis tööle. Oma täpsete tööülesannete kohta ta veel ei teadnud ja oli natukene kohmetu nagu ka mina alguses. Eks ma olin siis temaga viisakas ja suunasin teda hommikuste tegevuste juurde ning andsin väiksed juhtnöörid. Hiljem käisime koos hommikusöögil.
Esmaspäeval pidin endiselt Emanueli abistama ja päeva jooksul märkasin, et Emma suunati minu endise töö peale ning tema aitas Jensi ja Jasmini. Olin veidike pettunud, et miks ma oma endist tööd tagasi ei saa nüüd, kui on üks uus töötaja juures ning tema ju võiks Emanueli aidata. Samas ma ennast sellest häirida ka ei lasknud, sest meil Emanueliga sujub koostöö täitsa hästi. Vaatasin, et Emma sulandus täitsa hästi seltskonda. Võib-olla sellepärast, et meil on tallis veel rootslasi ja ta sai kohe nendega omas keeles suhtlema hakata. Lisaks oli ühel Rootsi ratsutajal Davidil õde külas, kellega Emma sai kohe sõbrannatama hakata. Võrdlesin natuke tema tulekut enda tulekuga ning mulle tundus, et Jasminiga sai ta ka paremini läbi kui mina. Huvitav millest see küll tuleneb, vot ei oskagi kohe ennast hinnata, et mis siis minu juures nii häiriv või vihale ajav võiks olla ja mida teeb Emma teisiti, et ta kohe omaks võeti. Õhtupoole küsisin Jasmini soovitusel Jensilt, et kauaks ma jään Emanueliga töötama ning Jens ütles, et täpselt ei tea, aga arvatavasti paar päeva. Eks paistab mis tulevik toob.
Esmaspäeval sõitsin jälle selle suure ja massiivse hobuse Diogeresega ning mõtlesin endamisi, et loodetavasti ma ei peagi jääma sellega sõitma. Päeva jooksul oli korraks ka actionit. Nimelt üks Emanueli mära Colleen tõmbas ennast nööri küljest lahti kui teda puhastasin ning jooksis tallist välja mööda teed ca 200m kaugusele tallist. Õnneks sain ta kätte, aga terve tee talli oli ta ainult kas kahel esimesel või tagumisel jalal ning mul oli ikka tükk tegemist, et tema käest kabjaga vastu pead mitte saada. Õhtul, kui oli aeg koju minna, siis minu suureks ehmatuseks oli Massimo kuskile kadunud ja teiste jutust ma päris täpselt aru ka ei saanud, kuhu ta läks, aga see selleks. Helistada talle ka ei saanud, sest telefoni olin unustanud koju. Õnneks aga oli Emanuel tore ja viis mu hotelli ära, kuigi ta elab hoopis teises suunas.
Teisipäeval oli täitsa tavaline tööpäev. Mina vs 16 Emanueli hobust. Ta oli teinud ka väikseid muudatusi oma hobuste listis. Nimelt oli ta selle suure hobuse Diogerese, kellega ma eelnevatel päevadel sõitsin, vahetanud ühe Massimo listi hobuse vastu ning mul oli selle üle ainult hea meel. Emanuel aga eraldas mulle ühe teise hobuse sõitmiseks ning selleks oli see sama mära Colleen, kes esmaspäeval minema jooksis. Colleen on hästi tuim ning ei taha üldse liikuda ning kui sõita suunaga vasakule, siis ta ei suuda otse joosta vaid on kõver vastavalt kas siis nina rajalt sees või tagumik rajalt sees. Iseenesest on täitsa armas ning kena välimusega mära. Samal ajal kui sõitsin Colleeniga tuli Emanuel ühe teise hobusega maneeži ning tegi isegi komplimendi, et minuga näeb hobune palju parem välja kui temaga ning täitsa hea on kohe vaadata. Ütles ka, et sellel hobusel ongi komme kõveralt joosta ning pole mingit võimalust teda otseks saada. Igatahes trenni lõpus mul isegi õnnestus teda kohati otseks sõita. Emanuel ütles ka, et reedel lähme võistlustele ning oleme terve päeva tallist eemal. Endamisi mõtlesin, et võistlustele küll ei viitsi eriti minna, aga kui vaja, siis vaja. Ah jaa, teisipäeval jooksis mul veel üks hobune minema, 4 aastane täkk Colosseo, aga õnneks Jasmin ja David püüdsid ta kuskil õues kinni ning midagi hullu ei juhtunud. Mõtlesin endamisi, et kas see saabki nüüd igapäevaseks rutiiniks. Õhtul olid meil veel kliendid USA-st ning hotelli jõudsin võrdlemisi hilja. Väsitav päev oli.
Kolmapäeval sõitsin endiselt Colleeniga ning mu suureks rõõmuks ei põgenenud päeva jooksul enam ükski hobune ära. Midagi erilist ka päeval ei toimunud. Emmaga saan endiselt hästi läbi ning aeg-ajalt, kui vaba moment on, siis jutustame omavahel. Üks hetk, kui rääkisin oma Ramsbrocki tulekust, tegi ta nalja, et võttis mu töö ära. See märkus mulle väga ei meeldinud ja endamisi mõtlesin, et eks paistab, kas ikka võtsid ära. Samas hakkasin mõtlema, et kas ma üldse tahaksin enam uuesti Jensi abiliseks hakata, sest Emanueliga klapib meil koostöö täitsa hästi. Mõtlema pani ainult see, et mis siis saab, kui Hiina poiss Mike tagasi tuleb.
Ma vaatan, et Emma saab järjest paremini talli rahvaga läbi ning tundub, et ta on juba praegu rohkem inimestega sina peal kui mina. Ta suhtleb tihedalt Massimo ja Maikiga ning pea iga päev käivad nad peol. No jah, mind pole viimasel ajal üldse peole kutsutud. Alguses Dennis ja Rootsi tüdrukud kutsusid mõnel korral, aga ma ei läinud. Huvitav, kas nüüd vaadatakse, et ma polegi mingi peo inimene. Võimalik. Aga ega ma polegi selle eesmärgiga siin tallis, et palju sõpru saada ja ringi pidutseda
Neljapäev algas väga nõmedalt. Nimelt ootasin ca 15 min Massimod ja kui teda ikka veel polnud, siis otsustasin talle helistada. Tuli välja, et ta oli varem talli läinud ja oli mind 6.30 hotelli juures oodanud mõne minuti, aga kuna mind polnud, siis ta läks ära ning selleks hetkeks kui helistasin, oli ta juba koolis ja ei saanud mulle enam järgi tulla. Ta lisas veel, et Jasmin ja Maik on ka koolis ning nende peale ma ka loota ei saa. Andis mingi nr, kellele võiksin helistada, aga telefon oli väljas ja seega pidin kell 7 hommikul jälle 5 km jalgsi talli minema ning see oli vägagi väsitav tööpäeva algus. Pool teed ma lihtsalt ulgusin kogu südamest, sest olin kõiges nii pettunud ja vihane, et Massimo mulle ei öelnud, et varem on minek ja üldse olin endast väljas viimase aja sündmuste pärast. Vähemalt sai ennast korralikult tühjaks nutta. Talli jäin hiljaks 50 minutit, aga õnneks Ivy ei olnud sugugi pahane mu peale ja taaskord pääsesin ma riidlemisest. Ülejäänud päev oli nagu kõik eelnevad ning midagi põnevat ei toimunud. Õhtuks olin ainult surmani väsinud ja jäin juba kuskil kella kaheksa paiku magama.
Reedel oli siis võistluspäev ning Emanuel otsustas minna kolme hobusega: Calvaroni, Caironi ja Chiaraga. Veel tulid võistlema Ivy, David ja Linn. Neljapäeval oli Emanuel juba asjad autosse viinud ja auto valmis seadnud ning koolisõidu talli tüdrukud olid hobustele patsid pähe teinud. Hommikul söötsime kähku rahvaga hobused ära ning lisasime põhku boksidesse nagu igal hommikul ja käisin kähku hommikusöögil. Minu ülesandeks oli ainult hobuste puhastamine, transpordi kaitsmete panemine ja heina viimine autosse ning sõit võiski alata. Sõit võistlustele võttis aega ka 1h ning ühe auto peal olime mina ja Emanuel ning teise auto peal olid Ivy, David ja Linn. Terve tee jutustasime ratsaspordist ja üldse sellest, mis Saksa ratsutamismaailmas toimub. Võistlustel pidi Emanuel kahes erinevas parkuuris võistlema. Esimene oli kõrgusega 100 cm ja seal sõitis ta Caironi ja Calvaroniga ning teine parkuur oli 120 cm ning seal sõitis Caironi ja Chiaraga. Esimese sõidu tegi ta Caironiga. Käisime vaatasime raja üle ning siis panin hobuse auto peal valmis ja Emanuel läks hobusele platsi tutvustama. Tegemist oli noortele hobustele mõeldud võistlusega, kus hinnati hobuse hüppetehnikat ja käitumist ning vastavalt sellele, kes sai suurema punktisumma, jaotati auhinnalised kohad. Kõik Emanueli hobused olid 5. aastased ja käitusid super hästi võistlustel. Mul polnud mingit probleemi nendega. Ainult Chiara oli natuke närviline kohati, aga midagi hullu ei teinud. Soojenduse ajal pidin maad jagama erinevate sakslastega, et Emanuel saaks normaalselt soojendus hüppeid teha. Paras rabelemine oli seal: küll üks tahtis kõrgemat hüpata, siis teine madalamat ja ma siis üritasin vastavalt Emanueli ja kohati ka Davidi soovidele vastavale kõrgusele takistusi saada. Mõned sakslased seal vahepeal üritasid minuga midagi isegi rääkida, aga ma ei saanud miskit aru. Ühesõnaga sain soojendushüpped korralikult tehtud. Esimeses sõidus sai Emanuel Calvaroniga teise ja Caironiga viienda koha. Enne järgmist parkuuri oli meil paar tundi vaba aega ning siis käisime söömas. Minu õnneks tegi Emanuel mulle lõuna välja ja ma ei pidanud oma sulli kulutama. Ülejäänud vaba aja vaatasime võistlust ja kommenteerisime hobuseid. Kõrgemas parkuuris sai ta Chiaraga kolmanda koha ja Caironiga jällegi mingi viienda või kuuenda koha. Kõik hobused hüppasid super hästi ja olid väga tublid. Pärast autasustamist panime kähku hobud auto peale ja algas sõit tagasi kodupoole.
Koduteel rääkisime tallirahvast ja nendevahelistest suhetest. Emanuel rääkis, et praktiliselt kõik tallist vihkavad teda ja tunnevad suurt rõõmu iga kord kui tal miskit halvasti läheb. Kõige suurem tema vihkaja pidi olema just Jasmin ja sellepärast, et mingi aeg tagasi sõitis Jasmin noori hobuseid ja sõna otseses mõttes keeras neid persse ning Emanuel ei talunud sellist asja ning läks ja rääkis suure bossiga, et see tüdruk ei tohiks noorte hobustega tegeleda ning selle tagajärjel võeti Jasminilt need noored ära ning see tekitas suure skandaali. Lisaks veel ütles Emanuel talle otse näkku, et ta ei oska noorte hobustega tegeleda ja on üldse üks mõttetu inimene ning see ajas Jasmini veelgi rohkem vihale ning oli palju kisa ja nutmist. Üldse olevat Emanuelil olnud mitmeid selliseid konflikte erinevate inimestega seal tallis. Ta rääkis päris pikalt kuidas seal on mitmeid noori hobuseid ära rikutud ja kuidas ta on vahele läinud ja üldse mis ta arvab paljude sõidustiilist. Samuti rääkis ta, et mõnikord ta tõesti kohtleb oma hobuseid julmalt ja neil on suud verised ja küljed kannustest katki, aga tema väitel olevat seda mõnele hobusele vaja, et näidata koht kätte ja kes on peremees. Sellega olen nõus, et hobustele peab selgeks tegema, kes on peremees ja ei tohi lasta pähe istuda, aga sellega ma küll nõus pole, et selle saavutamiseks peab hobusele viga tegema ja kohe nii äärmustesse minema. Loomulikult mõnele hobusele on vahest vaja piitsa ja teinekord präänikut, aga neile viga tegemine nüüd küll õige pole.
See selleks, kokkuvõttes sain teada, milline ussipesa see tall on ja kuidas teineteisele tahetakse koguaeg nuga selga lüüa. Lisaks olevat viha ka Maiki vastu, sest tema saab Emanueliga hästi läbi. Emanuel rääkis ka, et tema eelmised abilised Rebecca ja Dennis olid põhilised halbade juttude levitajad. Rebecca saadeti aga sellel nädalal meie tallist minema. Nimelt ta oli puhkusel ja nüüd kui tal puhkus lõppes, siis talle öeldi, et teda enam ei vajata, sest ta ei oska sõita. Emanuel rääkis ka, et esimestel päevadel, kui hakkasin teda aitama, siis talli rahvas käis ja küsis talt koguaeg, et kuidas ma olen, et ma olen ju nii aeglane jne. Tema aga oli neile öelnud, et ma olen lihtsalt super. Teisel päeval olid jälle uurinud mu kohta ja ta ütles uuesti, et ma olen perfektne ja aina paremaks läheb. Mul on hea meel, et kui esimestel päevadel käis Jasmin ka minult küsimas, et kuidas on, siis ma ütlesin, et täitsa normaalne on ja Emanuel on väga kena minuga ja ta on täitsa tore. Mäletan, et selle peale ütles Jasmin, et siis ma olen ainuke inimene siin tallis, kes nii arvab. Otsustasime Emanueliga, et kui keegi veel meilt kummaltki midagi küsib meie kummagi kohta, siis me lihtsalt ütleme, et kõik on super tore ja vahva ning lausa ideaalne. See ajab neid kindlasti veelgi rohkem närvi. Seda ma tundsingi mõnda aega, et ma vist väga ei meeldi enamusele inimestele siin ja ma ütlen ausalt, et mul on täitsa ükskõik. Nüüd kindlasti hakkavad nad mind veelgi vähem sallima, sest saan Emanueliga hästi läbi. See aga ei kahjusta mind kuidagi, sest suur boss ja Jens on Emanueliga rahul ja kui Emanuel leiab, et ma olen väärt inimene siin, siis ei tohiks miski mind ohustada. Suur boss ja Jens pidid ka teadma, millised ussid siin on. Vähemalt saame Emanueliga ausalt vestelda ja normaalselt suhelda ning koostöö sujub ja selliseid usse polegi mulle vaja.
Pärast võistlusi mulle siiski tundus, et olen talli rahvaga natukene lähedasemaks saanud. Kõik uurisid, et kuidas võistlustel oli ja kas mulle meeldis jne. Järgmisel päeval olid ka kõik kuidagi sõbralikumad minuga. Ainult Jasmin tundus hullem kui varem. Ta ei öelnud mulle isegi laupäeva hommikul tere vastu kui teda tervitasin ja oli koguaeg sellise mossis näoga. Mina vastupidi ajasin suu kõrvuni iga kord kui ta mulle vastu marssis. Ma arvan, et see ajab teda meeletult närvi, kui ma tundun rõõmsameelne.
Laupäev oli jälle poolik päev ning saime hobustega valmis kella 14ks. Sõitsin Colleeniga ning Emanuel arvas, et annab mulle veel mõne hobuse tulevast nädalast sõita, et mul oleks vähekene huvitavam. Laupäval tegin Colleeniga kohe väga intensiivse trenni. Erinevaid painutusi ja sääre eest astumisi ja tagaotsa pöördeid ning vaheldumisi õlg sees ning tagaots see nii traavis kui sammus ja hästi palju üleminekuid. Vahva on see, et ta on hakanud järjest rohkem otse jooksma ja peale intensiivset painutuste blokki trenni jooksul, suutis ta juba päris pikalt otse joosta. Galopis samuti mitmed kiirendused ja koondamised ning jalavahetustega harjutused. Täitsa vahva trenn. Õnneks Massimol oli pikk päev ja ma sain paar tundi Davidi juures internetti kasutada ja hiljem autoga koju.
Pühapäeval keskendusin ma täielikult endale ja puhkasin terve päeva korralikult ja sirgendasin juukseid ja panin oma pärlid juustesse ja üritasin ennast veidikene ilusamaks teha, et ennast hästi tunda. Nimelt ma olen selliseks maakaks ja sorakaks siin muutunud, et vähe pole. Ma pole vist kunagi nii õudne välja näinud kui ma siin koguaeg välja näen. Juuksed koguaeg hobusesabas ja niiskusest lähevad nad kohati turri ja siis mull selline õudne Bahama peas ja kosmeetikut oleks vaja, kes mu kulmud ilusti korda teeks, sest koduste vahenditega ei saavuta päris sellist tulemust, mis kosmeetiku juures. Mu nii-öelda akne :D on küll taanduma hakanud, kuid alternatiivina on mul hunnik sinikaid igal pool, sest ma suudan ennast pidevalt ära lüüa siin väikses hotelli toas ja üldse hobustega tegeledes saan pideval mingeid lööke kas ustega või jalutusmasina või mingi muu asjaga. Kõige hullemad on talliriided. Ma vihkan talliriideid, sest need saavad nii ruttu mustaks. Kas hobused ilastavad mu peale või kui ma neid puhastan, siis see tolm tuleb mu peale ja kui tekke seljast ära võtan, siis saepuru või põhk jääb mu külge ning kohe olengi must. Ma ei tea kuidas teiste riided kauem puhtana püsivad, minu omad saavad küll esimese paari tunni jooksul juba mustaks. Kohutav maaka tunne on siin. Ma olen kindel, et tallirahvas ei tunneks mind ära, kui näeks mind oma normaalses olekus-välimuses-riietuses. Aga vähemalt pühapäeval saan omaette ilus olla ja kuskil pole ei saepuru ega hobuse ila !
Esmaspäeval pidin endiselt Emanueli abistama ja päeva jooksul märkasin, et Emma suunati minu endise töö peale ning tema aitas Jensi ja Jasmini. Olin veidike pettunud, et miks ma oma endist tööd tagasi ei saa nüüd, kui on üks uus töötaja juures ning tema ju võiks Emanueli aidata. Samas ma ennast sellest häirida ka ei lasknud, sest meil Emanueliga sujub koostöö täitsa hästi. Vaatasin, et Emma sulandus täitsa hästi seltskonda. Võib-olla sellepärast, et meil on tallis veel rootslasi ja ta sai kohe nendega omas keeles suhtlema hakata. Lisaks oli ühel Rootsi ratsutajal Davidil õde külas, kellega Emma sai kohe sõbrannatama hakata. Võrdlesin natuke tema tulekut enda tulekuga ning mulle tundus, et Jasminiga sai ta ka paremini läbi kui mina. Huvitav millest see küll tuleneb, vot ei oskagi kohe ennast hinnata, et mis siis minu juures nii häiriv või vihale ajav võiks olla ja mida teeb Emma teisiti, et ta kohe omaks võeti. Õhtupoole küsisin Jasmini soovitusel Jensilt, et kauaks ma jään Emanueliga töötama ning Jens ütles, et täpselt ei tea, aga arvatavasti paar päeva. Eks paistab mis tulevik toob.
Esmaspäeval sõitsin jälle selle suure ja massiivse hobuse Diogeresega ning mõtlesin endamisi, et loodetavasti ma ei peagi jääma sellega sõitma. Päeva jooksul oli korraks ka actionit. Nimelt üks Emanueli mära Colleen tõmbas ennast nööri küljest lahti kui teda puhastasin ning jooksis tallist välja mööda teed ca 200m kaugusele tallist. Õnneks sain ta kätte, aga terve tee talli oli ta ainult kas kahel esimesel või tagumisel jalal ning mul oli ikka tükk tegemist, et tema käest kabjaga vastu pead mitte saada. Õhtul, kui oli aeg koju minna, siis minu suureks ehmatuseks oli Massimo kuskile kadunud ja teiste jutust ma päris täpselt aru ka ei saanud, kuhu ta läks, aga see selleks. Helistada talle ka ei saanud, sest telefoni olin unustanud koju. Õnneks aga oli Emanuel tore ja viis mu hotelli ära, kuigi ta elab hoopis teises suunas.
Teisipäeval oli täitsa tavaline tööpäev. Mina vs 16 Emanueli hobust. Ta oli teinud ka väikseid muudatusi oma hobuste listis. Nimelt oli ta selle suure hobuse Diogerese, kellega ma eelnevatel päevadel sõitsin, vahetanud ühe Massimo listi hobuse vastu ning mul oli selle üle ainult hea meel. Emanuel aga eraldas mulle ühe teise hobuse sõitmiseks ning selleks oli see sama mära Colleen, kes esmaspäeval minema jooksis. Colleen on hästi tuim ning ei taha üldse liikuda ning kui sõita suunaga vasakule, siis ta ei suuda otse joosta vaid on kõver vastavalt kas siis nina rajalt sees või tagumik rajalt sees. Iseenesest on täitsa armas ning kena välimusega mära. Samal ajal kui sõitsin Colleeniga tuli Emanuel ühe teise hobusega maneeži ning tegi isegi komplimendi, et minuga näeb hobune palju parem välja kui temaga ning täitsa hea on kohe vaadata. Ütles ka, et sellel hobusel ongi komme kõveralt joosta ning pole mingit võimalust teda otseks saada. Igatahes trenni lõpus mul isegi õnnestus teda kohati otseks sõita. Emanuel ütles ka, et reedel lähme võistlustele ning oleme terve päeva tallist eemal. Endamisi mõtlesin, et võistlustele küll ei viitsi eriti minna, aga kui vaja, siis vaja. Ah jaa, teisipäeval jooksis mul veel üks hobune minema, 4 aastane täkk Colosseo, aga õnneks Jasmin ja David püüdsid ta kuskil õues kinni ning midagi hullu ei juhtunud. Mõtlesin endamisi, et kas see saabki nüüd igapäevaseks rutiiniks. Õhtul olid meil veel kliendid USA-st ning hotelli jõudsin võrdlemisi hilja. Väsitav päev oli.
Kolmapäeval sõitsin endiselt Colleeniga ning mu suureks rõõmuks ei põgenenud päeva jooksul enam ükski hobune ära. Midagi erilist ka päeval ei toimunud. Emmaga saan endiselt hästi läbi ning aeg-ajalt, kui vaba moment on, siis jutustame omavahel. Üks hetk, kui rääkisin oma Ramsbrocki tulekust, tegi ta nalja, et võttis mu töö ära. See märkus mulle väga ei meeldinud ja endamisi mõtlesin, et eks paistab, kas ikka võtsid ära. Samas hakkasin mõtlema, et kas ma üldse tahaksin enam uuesti Jensi abiliseks hakata, sest Emanueliga klapib meil koostöö täitsa hästi. Mõtlema pani ainult see, et mis siis saab, kui Hiina poiss Mike tagasi tuleb.
Ma vaatan, et Emma saab järjest paremini talli rahvaga läbi ning tundub, et ta on juba praegu rohkem inimestega sina peal kui mina. Ta suhtleb tihedalt Massimo ja Maikiga ning pea iga päev käivad nad peol. No jah, mind pole viimasel ajal üldse peole kutsutud. Alguses Dennis ja Rootsi tüdrukud kutsusid mõnel korral, aga ma ei läinud. Huvitav, kas nüüd vaadatakse, et ma polegi mingi peo inimene. Võimalik. Aga ega ma polegi selle eesmärgiga siin tallis, et palju sõpru saada ja ringi pidutseda
Neljapäev algas väga nõmedalt. Nimelt ootasin ca 15 min Massimod ja kui teda ikka veel polnud, siis otsustasin talle helistada. Tuli välja, et ta oli varem talli läinud ja oli mind 6.30 hotelli juures oodanud mõne minuti, aga kuna mind polnud, siis ta läks ära ning selleks hetkeks kui helistasin, oli ta juba koolis ja ei saanud mulle enam järgi tulla. Ta lisas veel, et Jasmin ja Maik on ka koolis ning nende peale ma ka loota ei saa. Andis mingi nr, kellele võiksin helistada, aga telefon oli väljas ja seega pidin kell 7 hommikul jälle 5 km jalgsi talli minema ning see oli vägagi väsitav tööpäeva algus. Pool teed ma lihtsalt ulgusin kogu südamest, sest olin kõiges nii pettunud ja vihane, et Massimo mulle ei öelnud, et varem on minek ja üldse olin endast väljas viimase aja sündmuste pärast. Vähemalt sai ennast korralikult tühjaks nutta. Talli jäin hiljaks 50 minutit, aga õnneks Ivy ei olnud sugugi pahane mu peale ja taaskord pääsesin ma riidlemisest. Ülejäänud päev oli nagu kõik eelnevad ning midagi põnevat ei toimunud. Õhtuks olin ainult surmani väsinud ja jäin juba kuskil kella kaheksa paiku magama.
Reedel oli siis võistluspäev ning Emanuel otsustas minna kolme hobusega: Calvaroni, Caironi ja Chiaraga. Veel tulid võistlema Ivy, David ja Linn. Neljapäeval oli Emanuel juba asjad autosse viinud ja auto valmis seadnud ning koolisõidu talli tüdrukud olid hobustele patsid pähe teinud. Hommikul söötsime kähku rahvaga hobused ära ning lisasime põhku boksidesse nagu igal hommikul ja käisin kähku hommikusöögil. Minu ülesandeks oli ainult hobuste puhastamine, transpordi kaitsmete panemine ja heina viimine autosse ning sõit võiski alata. Sõit võistlustele võttis aega ka 1h ning ühe auto peal olime mina ja Emanuel ning teise auto peal olid Ivy, David ja Linn. Terve tee jutustasime ratsaspordist ja üldse sellest, mis Saksa ratsutamismaailmas toimub. Võistlustel pidi Emanuel kahes erinevas parkuuris võistlema. Esimene oli kõrgusega 100 cm ja seal sõitis ta Caironi ja Calvaroniga ning teine parkuur oli 120 cm ning seal sõitis Caironi ja Chiaraga. Esimese sõidu tegi ta Caironiga. Käisime vaatasime raja üle ning siis panin hobuse auto peal valmis ja Emanuel läks hobusele platsi tutvustama. Tegemist oli noortele hobustele mõeldud võistlusega, kus hinnati hobuse hüppetehnikat ja käitumist ning vastavalt sellele, kes sai suurema punktisumma, jaotati auhinnalised kohad. Kõik Emanueli hobused olid 5. aastased ja käitusid super hästi võistlustel. Mul polnud mingit probleemi nendega. Ainult Chiara oli natuke närviline kohati, aga midagi hullu ei teinud. Soojenduse ajal pidin maad jagama erinevate sakslastega, et Emanuel saaks normaalselt soojendus hüppeid teha. Paras rabelemine oli seal: küll üks tahtis kõrgemat hüpata, siis teine madalamat ja ma siis üritasin vastavalt Emanueli ja kohati ka Davidi soovidele vastavale kõrgusele takistusi saada. Mõned sakslased seal vahepeal üritasid minuga midagi isegi rääkida, aga ma ei saanud miskit aru. Ühesõnaga sain soojendushüpped korralikult tehtud. Esimeses sõidus sai Emanuel Calvaroniga teise ja Caironiga viienda koha. Enne järgmist parkuuri oli meil paar tundi vaba aega ning siis käisime söömas. Minu õnneks tegi Emanuel mulle lõuna välja ja ma ei pidanud oma sulli kulutama. Ülejäänud vaba aja vaatasime võistlust ja kommenteerisime hobuseid. Kõrgemas parkuuris sai ta Chiaraga kolmanda koha ja Caironiga jällegi mingi viienda või kuuenda koha. Kõik hobused hüppasid super hästi ja olid väga tublid. Pärast autasustamist panime kähku hobud auto peale ja algas sõit tagasi kodupoole.
Koduteel rääkisime tallirahvast ja nendevahelistest suhetest. Emanuel rääkis, et praktiliselt kõik tallist vihkavad teda ja tunnevad suurt rõõmu iga kord kui tal miskit halvasti läheb. Kõige suurem tema vihkaja pidi olema just Jasmin ja sellepärast, et mingi aeg tagasi sõitis Jasmin noori hobuseid ja sõna otseses mõttes keeras neid persse ning Emanuel ei talunud sellist asja ning läks ja rääkis suure bossiga, et see tüdruk ei tohiks noorte hobustega tegeleda ning selle tagajärjel võeti Jasminilt need noored ära ning see tekitas suure skandaali. Lisaks veel ütles Emanuel talle otse näkku, et ta ei oska noorte hobustega tegeleda ja on üldse üks mõttetu inimene ning see ajas Jasmini veelgi rohkem vihale ning oli palju kisa ja nutmist. Üldse olevat Emanuelil olnud mitmeid selliseid konflikte erinevate inimestega seal tallis. Ta rääkis päris pikalt kuidas seal on mitmeid noori hobuseid ära rikutud ja kuidas ta on vahele läinud ja üldse mis ta arvab paljude sõidustiilist. Samuti rääkis ta, et mõnikord ta tõesti kohtleb oma hobuseid julmalt ja neil on suud verised ja küljed kannustest katki, aga tema väitel olevat seda mõnele hobusele vaja, et näidata koht kätte ja kes on peremees. Sellega olen nõus, et hobustele peab selgeks tegema, kes on peremees ja ei tohi lasta pähe istuda, aga sellega ma küll nõus pole, et selle saavutamiseks peab hobusele viga tegema ja kohe nii äärmustesse minema. Loomulikult mõnele hobusele on vahest vaja piitsa ja teinekord präänikut, aga neile viga tegemine nüüd küll õige pole.
See selleks, kokkuvõttes sain teada, milline ussipesa see tall on ja kuidas teineteisele tahetakse koguaeg nuga selga lüüa. Lisaks olevat viha ka Maiki vastu, sest tema saab Emanueliga hästi läbi. Emanuel rääkis ka, et tema eelmised abilised Rebecca ja Dennis olid põhilised halbade juttude levitajad. Rebecca saadeti aga sellel nädalal meie tallist minema. Nimelt ta oli puhkusel ja nüüd kui tal puhkus lõppes, siis talle öeldi, et teda enam ei vajata, sest ta ei oska sõita. Emanuel rääkis ka, et esimestel päevadel, kui hakkasin teda aitama, siis talli rahvas käis ja küsis talt koguaeg, et kuidas ma olen, et ma olen ju nii aeglane jne. Tema aga oli neile öelnud, et ma olen lihtsalt super. Teisel päeval olid jälle uurinud mu kohta ja ta ütles uuesti, et ma olen perfektne ja aina paremaks läheb. Mul on hea meel, et kui esimestel päevadel käis Jasmin ka minult küsimas, et kuidas on, siis ma ütlesin, et täitsa normaalne on ja Emanuel on väga kena minuga ja ta on täitsa tore. Mäletan, et selle peale ütles Jasmin, et siis ma olen ainuke inimene siin tallis, kes nii arvab. Otsustasime Emanueliga, et kui keegi veel meilt kummaltki midagi küsib meie kummagi kohta, siis me lihtsalt ütleme, et kõik on super tore ja vahva ning lausa ideaalne. See ajab neid kindlasti veelgi rohkem närvi. Seda ma tundsingi mõnda aega, et ma vist väga ei meeldi enamusele inimestele siin ja ma ütlen ausalt, et mul on täitsa ükskõik. Nüüd kindlasti hakkavad nad mind veelgi vähem sallima, sest saan Emanueliga hästi läbi. See aga ei kahjusta mind kuidagi, sest suur boss ja Jens on Emanueliga rahul ja kui Emanuel leiab, et ma olen väärt inimene siin, siis ei tohiks miski mind ohustada. Suur boss ja Jens pidid ka teadma, millised ussid siin on. Vähemalt saame Emanueliga ausalt vestelda ja normaalselt suhelda ning koostöö sujub ja selliseid usse polegi mulle vaja.
Pärast võistlusi mulle siiski tundus, et olen talli rahvaga natukene lähedasemaks saanud. Kõik uurisid, et kuidas võistlustel oli ja kas mulle meeldis jne. Järgmisel päeval olid ka kõik kuidagi sõbralikumad minuga. Ainult Jasmin tundus hullem kui varem. Ta ei öelnud mulle isegi laupäeva hommikul tere vastu kui teda tervitasin ja oli koguaeg sellise mossis näoga. Mina vastupidi ajasin suu kõrvuni iga kord kui ta mulle vastu marssis. Ma arvan, et see ajab teda meeletult närvi, kui ma tundun rõõmsameelne.
Laupäev oli jälle poolik päev ning saime hobustega valmis kella 14ks. Sõitsin Colleeniga ning Emanuel arvas, et annab mulle veel mõne hobuse tulevast nädalast sõita, et mul oleks vähekene huvitavam. Laupäval tegin Colleeniga kohe väga intensiivse trenni. Erinevaid painutusi ja sääre eest astumisi ja tagaotsa pöördeid ning vaheldumisi õlg sees ning tagaots see nii traavis kui sammus ja hästi palju üleminekuid. Vahva on see, et ta on hakanud järjest rohkem otse jooksma ja peale intensiivset painutuste blokki trenni jooksul, suutis ta juba päris pikalt otse joosta. Galopis samuti mitmed kiirendused ja koondamised ning jalavahetustega harjutused. Täitsa vahva trenn. Õnneks Massimol oli pikk päev ja ma sain paar tundi Davidi juures internetti kasutada ja hiljem autoga koju.
Pühapäeval keskendusin ma täielikult endale ja puhkasin terve päeva korralikult ja sirgendasin juukseid ja panin oma pärlid juustesse ja üritasin ennast veidikene ilusamaks teha, et ennast hästi tunda. Nimelt ma olen selliseks maakaks ja sorakaks siin muutunud, et vähe pole. Ma pole vist kunagi nii õudne välja näinud kui ma siin koguaeg välja näen. Juuksed koguaeg hobusesabas ja niiskusest lähevad nad kohati turri ja siis mull selline õudne Bahama peas ja kosmeetikut oleks vaja, kes mu kulmud ilusti korda teeks, sest koduste vahenditega ei saavuta päris sellist tulemust, mis kosmeetiku juures. Mu nii-öelda akne :D on küll taanduma hakanud, kuid alternatiivina on mul hunnik sinikaid igal pool, sest ma suudan ennast pidevalt ära lüüa siin väikses hotelli toas ja üldse hobustega tegeledes saan pideval mingeid lööke kas ustega või jalutusmasina või mingi muu asjaga. Kõige hullemad on talliriided. Ma vihkan talliriideid, sest need saavad nii ruttu mustaks. Kas hobused ilastavad mu peale või kui ma neid puhastan, siis see tolm tuleb mu peale ja kui tekke seljast ära võtan, siis saepuru või põhk jääb mu külge ning kohe olengi must. Ma ei tea kuidas teiste riided kauem puhtana püsivad, minu omad saavad küll esimese paari tunni jooksul juba mustaks. Kohutav maaka tunne on siin. Ma olen kindel, et tallirahvas ei tunneks mind ära, kui näeks mind oma normaalses olekus-välimuses-riietuses. Aga vähemalt pühapäeval saan omaette ilus olla ja kuskil pole ei saepuru ega hobuse ila !
Saturday, December 5, 2009
Kolmas nädal Ramsbrockis
Kolmanda nädala esmaspäev algas kohe väga hästi, sest Jasmini ei olnud ja sain üksi toimetada ja väga hea rahulik oli. Sõitsin Gustavssoni, Catalo ja Aznavouriga ning ülejäänuid kordetasin. Ivy palus minult, et sõidaksin terve nädala Aznavouriga, sest Bernard on noorhobuste ülevaatusel ja ei tule talli. Nii siis saingi teda kantseldada mitu päeva. Esimestel päevadel tegi ta ikka vahepeal pahandust ja ei kuulanud sõna, kuid nädala lõpu poole oli juba hoopis teine tera ja täitsa hea oli temaga sõita.
Teisipäev ja kolmapäev olid tavalised tööpäevad kus sain hobuseid valmis panna ja kordetada ning Gustavssoni ja Aznavouriga sõita. Tundus kohe, et see nädal venib täielikult ja ei tahagi lõppeda. Avastasin ka, et mu telefonil on kuupäev vale ja olen juba pikemat aega elanud ühe päeva ajast ees. Nüüd siis sain õigesse kalendrisse tagasi :).
Neljapäeval tuli Jens tagasi ja sain siis terve päeva koos temaga toimetada. Täitsa lõpp kui tüütu see oli. Esiteks oli Jens koguaeg kuskil kadunud ja ta ei suutnud kuidagi päevaplaani välja mõelda. Põhimõtteliselt ma käisin ja otsisin teda koguaeg taga ja lõpuks ütlesin juba ise, et nii nüüd sa lähed selle või selle hobusega sõitma ja selle panen masinasse jalutama ja seda kordetan jne. Õnneks peale lõunat tuli Jasmin ka talli ja siis saime kolme peale kõik hobused õigeks ajaks ikka tehtud. Muidu oli Jens hästi tore ja sõbralik ja tänas mind koguaeg iga asja pärast ning naeratas pidevalt, aga need pikad juhtmed tal ja see ajataju puudus on küll väga tüütud.
Reede hakkas jälle Jensiga koostööga pihta ja töörütm oli juba palju parem. Hommikul sai juba pooled hobused tehtud. Siis aga juhtus midagi ootamatut. Ligi tund enne lõunat tuli itaallasest ratsutaja Emanuel minu juurde ja ütles, et nüüd ma aitan hoopis teda ja ei tööta enam koos Jensi ja Jasminiga. Ma olin täiesti šokis ja ei saanud millestki aru. Küsisin ainult, et kas see on mingi nali ja miks ja kuidas nii ja mis mõttes. Emanuel ütles, et kuna tema abiline hiinlane Mike sõitis nüüd siis juba Hiinasse ära, siis tal ei ole abilist ja Jens ning Jasmin saavad ise hakkama ja ma hakkan teda aitama. Suur boss oli öelnud. Õnneks läks Mike Hiinasse kuskil 3-4 nädalaks, sest ta isa on haige ja ta vähemalt lubas mulle, et tuleb Ramsbrocki tagasi. No loodame, et ta peab ikka oma sõna.
Ühesõnaga ma olin täiesti rabatud sellest ja segaduses. Ma ei mõistnud miks nad niimoodi teevad. Ma ju tulin Jensi abiliseks siia ja nüüd juba tunnen kõiki ta hobuseid ja tean kuidas miski peab olema ja siis lihtsalt öeldakse, et hakkan mingit muud tüüpi aitama. Lisaks veel on Emanuelil 16 hobust iga päev!!! Jens ja Jasmin ei öelnud mulle midagi ja käitusid nii nagu midagi poleks olnud. Ma veel mõtlesin, et kui Jensi abilisena oli mul veel mingi nii-öelda staatus siin, siis Emanueli abilisena olen ma täitsa tavaline tallitüdruk. Jah Jensi abilisena oli mul ikka mingeid prioriteete nagu tasuta lõunad ja elamine ja Jessica toetus erinevates küsimustes. Kas see kõik jääb alles ka Emanueli abilisena? Üks suur-suur segadus. Ma lihtsalt ei suutnud oma emotsioone alal hoida ja kui Emanuel oli sõitma läinud, siis ma lihtsalt purskasin nutma ja ulgusin kogu südamest. Paar tundi olin ma nii et vahepeal suutsin ennast koguda ja siis jälle purskasin nutma. Silmad olid mul pidevalt märjad ja ma ei teagi kas teised said aru, et vahepeal nutsin või ei, aga Emanuel vist kahtlustas küll, et minuga kõik korras pole. Saatsin ka Sabinele sõnumi, et mina ei kavatse pikemaks siia talli jääda kui nad niimoodi teevad ja pean vist hakkama midagi uut vaatama, sest see ei ole normaalne.
Lõuna ajal suutsin väheke rohkem rahuneda ja suur boss oli ka samal ajal lõunal ning viskas jälle mu vanuse üle nalja. Ta koguaeg toonitab, et olen 22 aastane ja tundub, et talle on mu vanus paremini meelde jäänud kui mu nimi. Vahest kutsub Kateiks ja siis jälle Katiks. Igatahes veel kommenteeris ühele oma mingile sõbrale, et olen ilus tüdruk aus Estland :D. Peale lõunat olin suutnud ennast piisavalt koguda, et minna Jasmini juurde ja küsida, milles asi. Jasmin siis ütles, et Jens oli palunud, et aitaksin sellel nädalal Emanueli kuni talle mingi muu lahendus välja mõeldakse ja kindlasti ei jää ma tema abiliseks. See rahustas mu kohe vägagi maha. Emanuel aga nägi, et rääkisin Jasminiga ja tuli kohe uurima, et mis ma temaga rääkisin jne. Ma siis lihtsalt mängisin lolli, et ei saa aru mis ta nüüd teda tahab ja siis ta jättis asja sinna paika. Üldse ta käitus kuidagi imelikult kui Jens minu poole tuli või miskit mulle ütles või kui Jasminiga rääkisin. Pidevalt jälgis asja. Tundub, et ta vist tahab mind päriseks oma abiliseks. Iseenesest käitus ta väga-väga sõbalikult minuga ja oli hästi viisakas ja sebis kuskilt isegi tassi kohvi mulle. Muidu on ta meie talli kõige suurem jobu ja mitte keegi ei salli teda. Esiteks ta väärkohtleb oma hobuseid ja teiseks on ta sellise paha ütlemisega teiste pihta ning on pidevalt mingis konfliktis. Minuga oli aga super viisaks ja sõbralik. See on tore. Tänas mind mitu korda ja isegi avaldas arvamust, et juba praegu teen ma väga head tööd ja natuke lihtsalt läheb kohanemiseks aega. Ütles ka, et mulle jätab iga päev vähemalt 2 hobust sõita, et mul liiga üksluiseks ja igavaks ei läheks.
Jah tal on küll ulmeliselt palju hobuseid, aga töö temaga sujus reedel ja laupäeval palju kiiremini ja sujuvamalt kui Jensiga ja saime võrdlemisi hästi kõik hobused tehtud. Lisaks on veel see suur pluss, et tööpäeva lõpus ei pea ma varustust puhastama nagu Jensi puhul on ja nagu teised teevad. Õnneks on Emanuel lohakam ja ei pööra varustuse puhtusele nii palju tähelepanu. Samas aga see on naljakas, et kui hobuselt talliteki ära võtan, siis ta soovib, et ma selle ilusti kokku voldiks ja põrandale paneks. Veel on ka see hea, et ta ei taha, et palju hobustel jalgu peseksin ja üldse neid peseksin. Tema arust pole liigne vesi hobuste jalgadele ja üldse neile hea. Jensi omasid pesin alati. See veega möllamine mulle eriti ei meeldinudki. Nii et õnneks Emanueli puhul on ka palju positiivset, mis mulle meeldib temaga koos töötades. Ja kui päris aus olla, siis mulle isegi meeldis nende kahe päeva põhjal temaga koostöö rohkem kui Jensi või Jasminiga. Reedel ja ka laupäeval sõitsin ühe ta hobusega. Reedel oli selline suur ja massiivne loom nimega Diogeres, kes meenutas ehtsat torikat. Sõita oli sama tunne nagu mõne torikaga: mitusada kilo jalge vahel ja käte otsas. Laupäeval sõitsin ühe pisikese ja kerge halli ruuna Cobachaniga. Sellega oli tunne nagu sõidaks poniga, aga iseenesest täitsa vahva hobu oli. Eks paistab mis uuel nädalal toimuma hakkab.
Laupäeva hommikul jäime jälle tööle hiljaks nagu ka eelmisel nädalal. Massimo magas sisse ja ta telefon oli väljas. Ootasin teda täpselt tund aega. Täitsa jube, jäime ikka väga hiljaks tööle. Muidu oli laupäeval poolik päev ja enamuse neist 16-st hobusest panin masinasse jalutama ning kella 13ks oli kõik valmis. Sõin veel lõunat ja kui mõtlesin kojumineku peale, siis tuli välja, et Massimo oli oma vanematega kuskile ära läinud ja telefonile ei vastanud. Auto oli aga parklas ja võti autos ning uksed lahti. Kõik arvasid, et võiksin auto võtta ja hotelli minna ja kui ta seda taga igatseb, siis eks ta tuleb sellele järgi. Otsustasin, et lähen võtan hotellist läpaka ja olen natuke Leo juures netis ja ehk ilmub Massimo välja. Hotelli juures avastasin, et Massimo telefon on autos. Hiljem kui Leo juures lõpetasin, otsustasin, et võtan telefoni autost ja viin Leo juurde ja ehk Massimo tuleb selle peale, et sinna sellele järgi minna. Selle ajaga oli aga keegi (arvatavasti Massimo ise) juba telefoni autost välja võtnud. Seda lihtsam mulle. Sõitsin veel Quakenbrücki poodi ja siis hotelli tagasi. Poodlesin endale jõulude šokolaadi-kalendri, et igas detsembri päevas oleks killuke rõõmu siin üksildasel Saksamaal :D. Hotellis saatsin igaks juhuks Massimole ka sõnumi, et auto on minu käes. Hiljem ta tuligi sellele järgi ja õnneks polnud pahane, et ma niimoodi autoga omavolitsesin.
Pühapäev oli puhkepäev ja käisin Menslage ümbruses jalutamas. Avastasin siin lähedal veel 2 talli. Üks tundus mingi väiksem harrastajate ratsutamiskoht ja teine oli suur friisi hobuste kasvandus. Seal olid talli hoone ees erinevate maade lipud vardas ja üllatus-üllatus kohe Saksamaa lipu kõrval lehvis ka Eesti lipp. Vahva nostalgia tunne tuli kohe. Jalutasin ja mõtlesin, et täitsa lõpp kui ilus siin ikka on ja mõtisklesin oma tuleviku peale. Mida võiks veel teha, kuhu minna ja milliseid seiklusi ette võtta :)
Teisipäev ja kolmapäev olid tavalised tööpäevad kus sain hobuseid valmis panna ja kordetada ning Gustavssoni ja Aznavouriga sõita. Tundus kohe, et see nädal venib täielikult ja ei tahagi lõppeda. Avastasin ka, et mu telefonil on kuupäev vale ja olen juba pikemat aega elanud ühe päeva ajast ees. Nüüd siis sain õigesse kalendrisse tagasi :).
Neljapäeval tuli Jens tagasi ja sain siis terve päeva koos temaga toimetada. Täitsa lõpp kui tüütu see oli. Esiteks oli Jens koguaeg kuskil kadunud ja ta ei suutnud kuidagi päevaplaani välja mõelda. Põhimõtteliselt ma käisin ja otsisin teda koguaeg taga ja lõpuks ütlesin juba ise, et nii nüüd sa lähed selle või selle hobusega sõitma ja selle panen masinasse jalutama ja seda kordetan jne. Õnneks peale lõunat tuli Jasmin ka talli ja siis saime kolme peale kõik hobused õigeks ajaks ikka tehtud. Muidu oli Jens hästi tore ja sõbralik ja tänas mind koguaeg iga asja pärast ning naeratas pidevalt, aga need pikad juhtmed tal ja see ajataju puudus on küll väga tüütud.
Reede hakkas jälle Jensiga koostööga pihta ja töörütm oli juba palju parem. Hommikul sai juba pooled hobused tehtud. Siis aga juhtus midagi ootamatut. Ligi tund enne lõunat tuli itaallasest ratsutaja Emanuel minu juurde ja ütles, et nüüd ma aitan hoopis teda ja ei tööta enam koos Jensi ja Jasminiga. Ma olin täiesti šokis ja ei saanud millestki aru. Küsisin ainult, et kas see on mingi nali ja miks ja kuidas nii ja mis mõttes. Emanuel ütles, et kuna tema abiline hiinlane Mike sõitis nüüd siis juba Hiinasse ära, siis tal ei ole abilist ja Jens ning Jasmin saavad ise hakkama ja ma hakkan teda aitama. Suur boss oli öelnud. Õnneks läks Mike Hiinasse kuskil 3-4 nädalaks, sest ta isa on haige ja ta vähemalt lubas mulle, et tuleb Ramsbrocki tagasi. No loodame, et ta peab ikka oma sõna.
Ühesõnaga ma olin täiesti rabatud sellest ja segaduses. Ma ei mõistnud miks nad niimoodi teevad. Ma ju tulin Jensi abiliseks siia ja nüüd juba tunnen kõiki ta hobuseid ja tean kuidas miski peab olema ja siis lihtsalt öeldakse, et hakkan mingit muud tüüpi aitama. Lisaks veel on Emanuelil 16 hobust iga päev!!! Jens ja Jasmin ei öelnud mulle midagi ja käitusid nii nagu midagi poleks olnud. Ma veel mõtlesin, et kui Jensi abilisena oli mul veel mingi nii-öelda staatus siin, siis Emanueli abilisena olen ma täitsa tavaline tallitüdruk. Jah Jensi abilisena oli mul ikka mingeid prioriteete nagu tasuta lõunad ja elamine ja Jessica toetus erinevates küsimustes. Kas see kõik jääb alles ka Emanueli abilisena? Üks suur-suur segadus. Ma lihtsalt ei suutnud oma emotsioone alal hoida ja kui Emanuel oli sõitma läinud, siis ma lihtsalt purskasin nutma ja ulgusin kogu südamest. Paar tundi olin ma nii et vahepeal suutsin ennast koguda ja siis jälle purskasin nutma. Silmad olid mul pidevalt märjad ja ma ei teagi kas teised said aru, et vahepeal nutsin või ei, aga Emanuel vist kahtlustas küll, et minuga kõik korras pole. Saatsin ka Sabinele sõnumi, et mina ei kavatse pikemaks siia talli jääda kui nad niimoodi teevad ja pean vist hakkama midagi uut vaatama, sest see ei ole normaalne.
Lõuna ajal suutsin väheke rohkem rahuneda ja suur boss oli ka samal ajal lõunal ning viskas jälle mu vanuse üle nalja. Ta koguaeg toonitab, et olen 22 aastane ja tundub, et talle on mu vanus paremini meelde jäänud kui mu nimi. Vahest kutsub Kateiks ja siis jälle Katiks. Igatahes veel kommenteeris ühele oma mingile sõbrale, et olen ilus tüdruk aus Estland :D. Peale lõunat olin suutnud ennast piisavalt koguda, et minna Jasmini juurde ja küsida, milles asi. Jasmin siis ütles, et Jens oli palunud, et aitaksin sellel nädalal Emanueli kuni talle mingi muu lahendus välja mõeldakse ja kindlasti ei jää ma tema abiliseks. See rahustas mu kohe vägagi maha. Emanuel aga nägi, et rääkisin Jasminiga ja tuli kohe uurima, et mis ma temaga rääkisin jne. Ma siis lihtsalt mängisin lolli, et ei saa aru mis ta nüüd teda tahab ja siis ta jättis asja sinna paika. Üldse ta käitus kuidagi imelikult kui Jens minu poole tuli või miskit mulle ütles või kui Jasminiga rääkisin. Pidevalt jälgis asja. Tundub, et ta vist tahab mind päriseks oma abiliseks. Iseenesest käitus ta väga-väga sõbalikult minuga ja oli hästi viisakas ja sebis kuskilt isegi tassi kohvi mulle. Muidu on ta meie talli kõige suurem jobu ja mitte keegi ei salli teda. Esiteks ta väärkohtleb oma hobuseid ja teiseks on ta sellise paha ütlemisega teiste pihta ning on pidevalt mingis konfliktis. Minuga oli aga super viisaks ja sõbralik. See on tore. Tänas mind mitu korda ja isegi avaldas arvamust, et juba praegu teen ma väga head tööd ja natuke lihtsalt läheb kohanemiseks aega. Ütles ka, et mulle jätab iga päev vähemalt 2 hobust sõita, et mul liiga üksluiseks ja igavaks ei läheks.
Jah tal on küll ulmeliselt palju hobuseid, aga töö temaga sujus reedel ja laupäeval palju kiiremini ja sujuvamalt kui Jensiga ja saime võrdlemisi hästi kõik hobused tehtud. Lisaks on veel see suur pluss, et tööpäeva lõpus ei pea ma varustust puhastama nagu Jensi puhul on ja nagu teised teevad. Õnneks on Emanuel lohakam ja ei pööra varustuse puhtusele nii palju tähelepanu. Samas aga see on naljakas, et kui hobuselt talliteki ära võtan, siis ta soovib, et ma selle ilusti kokku voldiks ja põrandale paneks. Veel on ka see hea, et ta ei taha, et palju hobustel jalgu peseksin ja üldse neid peseksin. Tema arust pole liigne vesi hobuste jalgadele ja üldse neile hea. Jensi omasid pesin alati. See veega möllamine mulle eriti ei meeldinudki. Nii et õnneks Emanueli puhul on ka palju positiivset, mis mulle meeldib temaga koos töötades. Ja kui päris aus olla, siis mulle isegi meeldis nende kahe päeva põhjal temaga koostöö rohkem kui Jensi või Jasminiga. Reedel ja ka laupäeval sõitsin ühe ta hobusega. Reedel oli selline suur ja massiivne loom nimega Diogeres, kes meenutas ehtsat torikat. Sõita oli sama tunne nagu mõne torikaga: mitusada kilo jalge vahel ja käte otsas. Laupäeval sõitsin ühe pisikese ja kerge halli ruuna Cobachaniga. Sellega oli tunne nagu sõidaks poniga, aga iseenesest täitsa vahva hobu oli. Eks paistab mis uuel nädalal toimuma hakkab.
Laupäeva hommikul jäime jälle tööle hiljaks nagu ka eelmisel nädalal. Massimo magas sisse ja ta telefon oli väljas. Ootasin teda täpselt tund aega. Täitsa jube, jäime ikka väga hiljaks tööle. Muidu oli laupäeval poolik päev ja enamuse neist 16-st hobusest panin masinasse jalutama ning kella 13ks oli kõik valmis. Sõin veel lõunat ja kui mõtlesin kojumineku peale, siis tuli välja, et Massimo oli oma vanematega kuskile ära läinud ja telefonile ei vastanud. Auto oli aga parklas ja võti autos ning uksed lahti. Kõik arvasid, et võiksin auto võtta ja hotelli minna ja kui ta seda taga igatseb, siis eks ta tuleb sellele järgi. Otsustasin, et lähen võtan hotellist läpaka ja olen natuke Leo juures netis ja ehk ilmub Massimo välja. Hotelli juures avastasin, et Massimo telefon on autos. Hiljem kui Leo juures lõpetasin, otsustasin, et võtan telefoni autost ja viin Leo juurde ja ehk Massimo tuleb selle peale, et sinna sellele järgi minna. Selle ajaga oli aga keegi (arvatavasti Massimo ise) juba telefoni autost välja võtnud. Seda lihtsam mulle. Sõitsin veel Quakenbrücki poodi ja siis hotelli tagasi. Poodlesin endale jõulude šokolaadi-kalendri, et igas detsembri päevas oleks killuke rõõmu siin üksildasel Saksamaal :D. Hotellis saatsin igaks juhuks Massimole ka sõnumi, et auto on minu käes. Hiljem ta tuligi sellele järgi ja õnneks polnud pahane, et ma niimoodi autoga omavolitsesin.
Pühapäev oli puhkepäev ja käisin Menslage ümbruses jalutamas. Avastasin siin lähedal veel 2 talli. Üks tundus mingi väiksem harrastajate ratsutamiskoht ja teine oli suur friisi hobuste kasvandus. Seal olid talli hoone ees erinevate maade lipud vardas ja üllatus-üllatus kohe Saksamaa lipu kõrval lehvis ka Eesti lipp. Vahva nostalgia tunne tuli kohe. Jalutasin ja mõtlesin, et täitsa lõpp kui ilus siin ikka on ja mõtisklesin oma tuleviku peale. Mida võiks veel teha, kuhu minna ja milliseid seiklusi ette võtta :)
Saturday, November 28, 2009
Jätkates teise nädalaga..
Kui ma eelnevalt avaldasin lootust, et ei pea Jasminiga maad jagama, siis ma ikka täitsa eksisin, sest ma sain terve teise nädala ilusti-kenasti temaga koos töötada.
Esmaspäeva õhtul, kui tahtsin lahkuda, siis ma ei leidnud kuskilt Jensi üles ja kui küsisin Jasminilt tema kohta, siis ei saanud mingit erilist vastust. Ega mul siis muud üle ei jäänudki, kui sõitsin tema mersuga hotelli ja lootsin, et kui ta seda taga igatseb, siis helistab mulle või annab teada. Teisipäeval tuligi välja, et Jens ei saanud kuidagi koju ja kutsus Jessica endale järgi. Päris piinlik. Mis seal siis ikka, ise ta oli kadunud ja keegi ei helistanud ka mulle, et ta tahab autot ja ma selle pärast põdema ka ei hakanud :). Õnneks keegi mu peale pahane ka ei olnud.
Teisipäeval aga pidin loobuma autost ja tuli kuidagi omal käel hakkama saada. Õhtul läksin veel Leo (belglane) juurde majja internetti kasutama ja jäin natuke hilja peale. Hiljem aga polnud enam kedagi eriti tallis ja mul oli vaja hotelli saada. Mis seal siis ikka, otsustasin, et lähen jalgsi. Natuke hirmus tundus täiesti pimedas üksi võrdlemisi pika maa jalutamine, aga talli ööseks ka ei tahtnud jääda. Nii ma siis asusingi teele oma kahe kotiga (spordikott, millega käin tallis ja läpaka kott) läbi pimeda mööda jalgrattateed, mis kulges suure tee kõrval mööda põlde ja metsa. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mul polnud hirmus ja et tegemist oli mõnusa õhtuse jalutuskäigu. Tegelikult oli ikka jube hirmus ja nii pime oli ja 2 kotti olid päris rasked ja see maa tallist hotelli oli ca 4-5 km. Igatahes ära tegin selle ja kui hotelli jõudsin, siis olin ikka täitsa läbi omadega. Kõige hullem asja juures oli see, et hommikul pidin sama maa uuesti käima ja hirmus oli see sellepärast, et ma nüüd juba teadsin, kui jube pikk see maa on. Hommikul jäin muidugi oma 15 min hiljaks ja sain sellekohase märkuse Ivylt. Ivy on see tädi, kes vaatab, et kõik tallis saaks tehtud ja toimiks korralikult. Õnneks ta mu peale ei karjunud nagu tal tavaliselt kombeks on ja minu vabandus (et pidin jalgsi käima nii pika ma ja ei teadnud kui palju sellele aega kulub) tundus ka talle sobivat.
Hiljem sain ühelt ratsutajalt Davidilt, kes on pärit Rootsist, teada, et uued poisid Massimo (härjapõlvlane, kes on pärit Belgiast) ja Mike (pärit Hiinast) elavad minuga samas suunas ja peaksin nendega kokku leppima, et käime koos tallis. Nii ma rääkisingi nendega ja edaspidi käime koos tallis. Kolmapäeval suutsin veel Jasmini korra närvi ajada millegagi ja siis ta ütles mulle vihaselt: „Kati, sometimes you make me really angry“. Mulle tundus see naljakas ja mõtlesin endamisi, et see on igatahes tema probleem, kui ma talle ei meeldi.
Sain nädala sees mitu korda Gustavssoni ja Aznavouriga sõita ja midagi väga suurejoonelist ei toimunudki. Peaaegu iga päev olid kliendid tallis ja pidi neile hobuseid näitama. Aznavouri näidati 2 korda, aga tundub, et ta ei läinud eriti kellelegi peale ja on siiani meil tallis. Reedel näidati ka ühte Jensi täkku Contifaxi, keda pidid mingid kliendid uuesti veel pühapäeva õhtul vaatama tulema. Jens oli terve nädala klientidega hõivatud ja ratsutas ainult esmaspäeval Oui Miseu ja Pocalinoga (nendega oli ta ka Oldenburgis võistlustel). Piilusin teda korra ja täitsa lõpp. Ma ütlen ausealt, et kui ma poleks näinud teda Oldenburgis 150 parkuuri sõitmas, siis ma arvaks, et ta on mingi algaja harrastaja. See istak on lihtsalt õudus kuubis ja üldse kõik on kuidagi viltu tema sõidu juures. Ehk on tal mingi muu väga hea oskus või teadmised ratsutamises, mida ma selle 5 min jooksul ei täheldanud ja sellepärast on ta nii hinnatud sõitja meie tallis.
Vahepeal olin Massimo ja Mikeiga rohkem sõbrunenud ja nüüd suhtlen nendega kõige rohkem tallist. Massimol oli autoga avarii olnud ja siis ei saanud sellest saadud vigastuste pärast tööd teha. Üldse ma saan temalt palju kasulikku infot igasuguste küsimuste ja tegemiste osas ning ta on täitsa tore ja vastutulelik. Mike aga räägib suhteliselt halvasti inglise keelt. Samas on ta aga hästi sõbralik ja tahab suhelda. Nii me siis üritamegi kuidagi omavahel kommunikeeruda. Mõnikord ma ei suudagi talle selgeks teha, mida ma teada tahtsin ja siis lihtsalt loobun küsimusest. Mike on juba 4 aastat Saksas olnud ja ütles, et nüüd on tal hobustest nii siiber, et vähe pole ja tahab detsembris tagasi Hiinasse sõita ning hakata hoopis mingi muu valdkonnaga tegelema. Ükspäev sattusin ka ühe itaallasest ratsutaja Emanueliga pikemalt vestlema ja kui ta kuulis, et Eestist pärit olen, siis sattus ta kohe täitsa vaimustusse. Nimelt oli ta eelnevalt Shöckhelmöhe juures koos töötanud 3 eestlasega. Täpsemini Oliveri ja Mardiga ning kolmanda nime ei mäletanud täpselt, aga arvas, et see oli ka mingi Mart :D. Nii ta siis sai vanu aegu meenutada ja uurida Eesti kohta minult.
Sain ka ühe uue hea hommikuse lahenduse. Nimelt meil on hommikuti talli poolt erinevad saiad köögis ja peale hobuste söötmist on alati väheke pikem paus enne töö alustamist. Nüüd ma enam ei söö hommikust hotellis, vaid tallis peale hobuste söötmist. Nii ma saan kauem magada. Selle mõtte peale tulin tänu Massimole. Hommikuks on väga populaarne süüa siin Nutella saia. Nüüd sain ka mina selle harjumuse endale külge.
Reedel oli veel Leo sünnipäev ja ta pakkus köögis õlut. Kahjuks mina ei jõudnud sinna minna, sest meil olid kliendid ja hiljem pidin juba Massimoga koju sõitma. Laupäeva hommikul sain kohe Leolt noomida oma puudumise kohta :). Oleks tõesti tahtnud ka minna, aga eks siin tuleb veel sünnipäevi.
Laupäeva hommikul oli veel üks väike seiklus. Nimelt võtavad Massimo ja Mike mu igal hommikul 6.55 hotellist peale ja siis lähme talli. Laupäeval Läksin ilusti 6.54 juba õue ja kedagi polnud. Ootasin kuni 7.20ni ja siis mõtlesin, et täitsa jama, tööpäev juba ammu alanud ja neid pole. Vastumeelselt otsustasin, et pean ikka vist hakkama jalgsi minema, sest muidu ei jõuagi kunagi talli. Jasmini telefon oli ka väljas ning teiste numbreid mul polnud. Õnneks sain mõnisada meetrit kõndida kui Massimo mu teepealt peale võttis. Tal oli autoga probleeme olnud ja see lihtsalt ei läinud käima. Tallis Ivy karjus natuke poiste peale. Õnneks mind jäeti jälle riidlemise tseremooniast välja. Laupäeval oli ka hästi ilus kevadine ilm. Tundub nagu siin läheks aina soemaks mitte külmemaks. Ei tea kas jõulude ajal saab T-särgiga juba ringi liikuda :D. Küsisin ka Jasminilt, et kas mul on jälle lühem päev või täispäev. Tema aga eriti midagi ei vastanud, ütles vaid, et tema on terve päeva tööl. Hiljem ütles, et võin ise vaadata kuidas tahan. Enamus hobuseid tegime hommikul ära ja lõuna ajal sain Massimolt autot laenata, et poes käia. Pidin ka Mikei koju viima, sest tal oli lühike päev. Ise otsustasin, et jään kauemaks ja kasutan Leo juures netti ja siin lähen õhtul koos Massimoga tagasi. Mike ja Massimo elavad ca 15km kaugusel ühes teises tallis ja seega sain väikse road tripi teha. Päris ilus on siin ümbruskond. Käisin ka Quackenbrückis poes ja sain ennast jälle vajaliku kraamiga varustatud. Hea on see, et paljud asjad on siin isegi odavamad kui Eestis. Hiljem läksin talli tagasi ja aitasin veel natuke Jasmini ning olin Leo juures netis. Hotelli jõudsin alles 20 ajal, sest Massimol läks päris pikalt täkkude tallis. Nimelt mõned meie noored 2a täkud lähevad esmaspäeval Westfalenisse showle, kus siis hinnatakse neid ja korralikud saavad litsentsi, et neid võib aretuses kasutada.
Õppisin ka nädala jooksul selgeks selle, kuidas Jasminile meelepärane olla ning vähem tema viha ohvriks langeda ja mossis nägu vahtida. Nüüd ma mängingi kaasa nagu ma olenkski täielik loll ja hobusevõhik ning iga kord kui ta mulle miskit räägib, siis teen nagu kuulaks huviga ning küsin igasugu küsimusi. Nii saab ta ennast tähtsa ja targana tunda ja on vähe leebem. Valjaid ma juba oskan enamvähem panna, aga pindesid ikka veel ei oska hobusele panna. Jasmin aga arvas, et ehk aja jooksul saan selle selgeks nagu ka selle, et aru saada, millal on hobusel jalad paistes :D.
Pühapäeval tegin aga saatusliku vea. Nimelt ma võtsin telefoni vastu ja nii ma pidingi talli minema ja tööd tegema. Olin päris pahane, sest ma ju olen arvestanud, et mul on 1 vaba päev ja siis saan endale keskenduda, aga näed sa, mitte seekord. Õnneks olin mõne tunni ainult tööl ja põhjaliku pahameele avalduse peale tõi Jasmin mu hotelli tagasi. Hea on see, et uue nädala esmaspäeval ta on hambaarsti juures ja siis ma saan terve päeva iseseisvalt toimetada. Kes küll kontrollib siis mu valjaste panekut ja pindeerimist :D.
Esmaspäeva õhtul, kui tahtsin lahkuda, siis ma ei leidnud kuskilt Jensi üles ja kui küsisin Jasminilt tema kohta, siis ei saanud mingit erilist vastust. Ega mul siis muud üle ei jäänudki, kui sõitsin tema mersuga hotelli ja lootsin, et kui ta seda taga igatseb, siis helistab mulle või annab teada. Teisipäeval tuligi välja, et Jens ei saanud kuidagi koju ja kutsus Jessica endale järgi. Päris piinlik. Mis seal siis ikka, ise ta oli kadunud ja keegi ei helistanud ka mulle, et ta tahab autot ja ma selle pärast põdema ka ei hakanud :). Õnneks keegi mu peale pahane ka ei olnud.
Teisipäeval aga pidin loobuma autost ja tuli kuidagi omal käel hakkama saada. Õhtul läksin veel Leo (belglane) juurde majja internetti kasutama ja jäin natuke hilja peale. Hiljem aga polnud enam kedagi eriti tallis ja mul oli vaja hotelli saada. Mis seal siis ikka, otsustasin, et lähen jalgsi. Natuke hirmus tundus täiesti pimedas üksi võrdlemisi pika maa jalutamine, aga talli ööseks ka ei tahtnud jääda. Nii ma siis asusingi teele oma kahe kotiga (spordikott, millega käin tallis ja läpaka kott) läbi pimeda mööda jalgrattateed, mis kulges suure tee kõrval mööda põlde ja metsa. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mul polnud hirmus ja et tegemist oli mõnusa õhtuse jalutuskäigu. Tegelikult oli ikka jube hirmus ja nii pime oli ja 2 kotti olid päris rasked ja see maa tallist hotelli oli ca 4-5 km. Igatahes ära tegin selle ja kui hotelli jõudsin, siis olin ikka täitsa läbi omadega. Kõige hullem asja juures oli see, et hommikul pidin sama maa uuesti käima ja hirmus oli see sellepärast, et ma nüüd juba teadsin, kui jube pikk see maa on. Hommikul jäin muidugi oma 15 min hiljaks ja sain sellekohase märkuse Ivylt. Ivy on see tädi, kes vaatab, et kõik tallis saaks tehtud ja toimiks korralikult. Õnneks ta mu peale ei karjunud nagu tal tavaliselt kombeks on ja minu vabandus (et pidin jalgsi käima nii pika ma ja ei teadnud kui palju sellele aega kulub) tundus ka talle sobivat.
Hiljem sain ühelt ratsutajalt Davidilt, kes on pärit Rootsist, teada, et uued poisid Massimo (härjapõlvlane, kes on pärit Belgiast) ja Mike (pärit Hiinast) elavad minuga samas suunas ja peaksin nendega kokku leppima, et käime koos tallis. Nii ma rääkisingi nendega ja edaspidi käime koos tallis. Kolmapäeval suutsin veel Jasmini korra närvi ajada millegagi ja siis ta ütles mulle vihaselt: „Kati, sometimes you make me really angry“. Mulle tundus see naljakas ja mõtlesin endamisi, et see on igatahes tema probleem, kui ma talle ei meeldi.
Sain nädala sees mitu korda Gustavssoni ja Aznavouriga sõita ja midagi väga suurejoonelist ei toimunudki. Peaaegu iga päev olid kliendid tallis ja pidi neile hobuseid näitama. Aznavouri näidati 2 korda, aga tundub, et ta ei läinud eriti kellelegi peale ja on siiani meil tallis. Reedel näidati ka ühte Jensi täkku Contifaxi, keda pidid mingid kliendid uuesti veel pühapäeva õhtul vaatama tulema. Jens oli terve nädala klientidega hõivatud ja ratsutas ainult esmaspäeval Oui Miseu ja Pocalinoga (nendega oli ta ka Oldenburgis võistlustel). Piilusin teda korra ja täitsa lõpp. Ma ütlen ausealt, et kui ma poleks näinud teda Oldenburgis 150 parkuuri sõitmas, siis ma arvaks, et ta on mingi algaja harrastaja. See istak on lihtsalt õudus kuubis ja üldse kõik on kuidagi viltu tema sõidu juures. Ehk on tal mingi muu väga hea oskus või teadmised ratsutamises, mida ma selle 5 min jooksul ei täheldanud ja sellepärast on ta nii hinnatud sõitja meie tallis.
Vahepeal olin Massimo ja Mikeiga rohkem sõbrunenud ja nüüd suhtlen nendega kõige rohkem tallist. Massimol oli autoga avarii olnud ja siis ei saanud sellest saadud vigastuste pärast tööd teha. Üldse ma saan temalt palju kasulikku infot igasuguste küsimuste ja tegemiste osas ning ta on täitsa tore ja vastutulelik. Mike aga räägib suhteliselt halvasti inglise keelt. Samas on ta aga hästi sõbralik ja tahab suhelda. Nii me siis üritamegi kuidagi omavahel kommunikeeruda. Mõnikord ma ei suudagi talle selgeks teha, mida ma teada tahtsin ja siis lihtsalt loobun küsimusest. Mike on juba 4 aastat Saksas olnud ja ütles, et nüüd on tal hobustest nii siiber, et vähe pole ja tahab detsembris tagasi Hiinasse sõita ning hakata hoopis mingi muu valdkonnaga tegelema. Ükspäev sattusin ka ühe itaallasest ratsutaja Emanueliga pikemalt vestlema ja kui ta kuulis, et Eestist pärit olen, siis sattus ta kohe täitsa vaimustusse. Nimelt oli ta eelnevalt Shöckhelmöhe juures koos töötanud 3 eestlasega. Täpsemini Oliveri ja Mardiga ning kolmanda nime ei mäletanud täpselt, aga arvas, et see oli ka mingi Mart :D. Nii ta siis sai vanu aegu meenutada ja uurida Eesti kohta minult.
Sain ka ühe uue hea hommikuse lahenduse. Nimelt meil on hommikuti talli poolt erinevad saiad köögis ja peale hobuste söötmist on alati väheke pikem paus enne töö alustamist. Nüüd ma enam ei söö hommikust hotellis, vaid tallis peale hobuste söötmist. Nii ma saan kauem magada. Selle mõtte peale tulin tänu Massimole. Hommikuks on väga populaarne süüa siin Nutella saia. Nüüd sain ka mina selle harjumuse endale külge.
Reedel oli veel Leo sünnipäev ja ta pakkus köögis õlut. Kahjuks mina ei jõudnud sinna minna, sest meil olid kliendid ja hiljem pidin juba Massimoga koju sõitma. Laupäeva hommikul sain kohe Leolt noomida oma puudumise kohta :). Oleks tõesti tahtnud ka minna, aga eks siin tuleb veel sünnipäevi.
Laupäeva hommikul oli veel üks väike seiklus. Nimelt võtavad Massimo ja Mike mu igal hommikul 6.55 hotellist peale ja siis lähme talli. Laupäeval Läksin ilusti 6.54 juba õue ja kedagi polnud. Ootasin kuni 7.20ni ja siis mõtlesin, et täitsa jama, tööpäev juba ammu alanud ja neid pole. Vastumeelselt otsustasin, et pean ikka vist hakkama jalgsi minema, sest muidu ei jõuagi kunagi talli. Jasmini telefon oli ka väljas ning teiste numbreid mul polnud. Õnneks sain mõnisada meetrit kõndida kui Massimo mu teepealt peale võttis. Tal oli autoga probleeme olnud ja see lihtsalt ei läinud käima. Tallis Ivy karjus natuke poiste peale. Õnneks mind jäeti jälle riidlemise tseremooniast välja. Laupäeval oli ka hästi ilus kevadine ilm. Tundub nagu siin läheks aina soemaks mitte külmemaks. Ei tea kas jõulude ajal saab T-särgiga juba ringi liikuda :D. Küsisin ka Jasminilt, et kas mul on jälle lühem päev või täispäev. Tema aga eriti midagi ei vastanud, ütles vaid, et tema on terve päeva tööl. Hiljem ütles, et võin ise vaadata kuidas tahan. Enamus hobuseid tegime hommikul ära ja lõuna ajal sain Massimolt autot laenata, et poes käia. Pidin ka Mikei koju viima, sest tal oli lühike päev. Ise otsustasin, et jään kauemaks ja kasutan Leo juures netti ja siin lähen õhtul koos Massimoga tagasi. Mike ja Massimo elavad ca 15km kaugusel ühes teises tallis ja seega sain väikse road tripi teha. Päris ilus on siin ümbruskond. Käisin ka Quackenbrückis poes ja sain ennast jälle vajaliku kraamiga varustatud. Hea on see, et paljud asjad on siin isegi odavamad kui Eestis. Hiljem läksin talli tagasi ja aitasin veel natuke Jasmini ning olin Leo juures netis. Hotelli jõudsin alles 20 ajal, sest Massimol läks päris pikalt täkkude tallis. Nimelt mõned meie noored 2a täkud lähevad esmaspäeval Westfalenisse showle, kus siis hinnatakse neid ja korralikud saavad litsentsi, et neid võib aretuses kasutada.
Õppisin ka nädala jooksul selgeks selle, kuidas Jasminile meelepärane olla ning vähem tema viha ohvriks langeda ja mossis nägu vahtida. Nüüd ma mängingi kaasa nagu ma olenkski täielik loll ja hobusevõhik ning iga kord kui ta mulle miskit räägib, siis teen nagu kuulaks huviga ning küsin igasugu küsimusi. Nii saab ta ennast tähtsa ja targana tunda ja on vähe leebem. Valjaid ma juba oskan enamvähem panna, aga pindesid ikka veel ei oska hobusele panna. Jasmin aga arvas, et ehk aja jooksul saan selle selgeks nagu ka selle, et aru saada, millal on hobusel jalad paistes :D.
Pühapäeval tegin aga saatusliku vea. Nimelt ma võtsin telefoni vastu ja nii ma pidingi talli minema ja tööd tegema. Olin päris pahane, sest ma ju olen arvestanud, et mul on 1 vaba päev ja siis saan endale keskenduda, aga näed sa, mitte seekord. Õnneks olin mõne tunni ainult tööl ja põhjaliku pahameele avalduse peale tõi Jasmin mu hotelli tagasi. Hea on see, et uue nädala esmaspäeval ta on hambaarsti juures ja siis ma saan terve päeva iseseisvalt toimetada. Kes küll kontrollib siis mu valjaste panekut ja pindeerimist :D.
Tuesday, November 17, 2009
Teise nädala algus Ramsbrockis
Uus nädal algas nagu ikka söötmise ja pühkimisega. Muide meie talli tulid ka mingid uued noormehed. Tegelikult nad olid varem ka siin töötanud, aga vahepeal olid lihtsalt vigastusega eemal. Üks neist oli asiaadi tüüpi ja teine nägi välja nagu härjapõlvlane :D. Iseenesest mõlemad väga sõbralikud. Lisaks veel imelik tüüp Dennis lahkus meie tallist ja asus tööle Aachenisse koolisõitjana (päeva nali peaks mainima, sest ta vaevu oskas normaalselt kergendada).
Sain jälle hobuseid masinasse panna ja välja võtta ning pidin hoogsalt hakkama Jasminile hobuseid valmis panema, sest Jens pidi alles teisipäeval tulema. Õnneks toimus aga plaanides muudatus ja Jasmin pidi Cotopaxi kliinikusse viima, et talt eemaldataks mingi väike kasvaja kõhu alt. Sain siis paar tundi üksi majandada ning Cati ja Gustaviga sõita. Gustav on ikka jube tuim ja istub kohutavalt ratsme otsas, väga ebameeldiv sõita. Cat nunnu nagu alati. Lisaks palus üks ratsutajatest Bernard ühte oma raudjat ruuna Assnazouri sõita. Seda ma ka tegin õhtupoole, kui Jensi hobused olid tehtud. Assnazour on täitsa lahe hobu, tal on vähemalt mingid emotsioonid ja iseloom ning hoopis rohkem minu käe järgi. Trenni alguses teeb pahandusi ja vahib ringi, kuid mingi hetk loobub ja on käes nagu lilleke ja töötab kogu hingega. Väga vahva hobu.
Rääkisin ka ühe teise ratsutaja Mikeiga talli ratsutamisstiilist ning ta suutis mind üllatada sealse hobuste saduldamise metoodikaga. Nimelt ta ütles, et paljud pannakse sadulasse nii, et püütakse karjamaalt kinni, visatakse sadul selga ja hakatakse sõitma. Mõlemad leidsime, et see pole eriti turvaline ega normaalne, aga talli suur boss Heinrich Ramsbrock olevat käskinud nii teha. Päris arulage. Vaesed noored hobused ja veel vaesemad ratsutajad, kes niimoodi peavad selga ronima.
Lisaks tuli ka Jens tagasi ning toimetas natuke tallis ringi, aga ei sõitnud veel täna. Vaatas natuke kuidas ma Assnazouriga sõitsin ja andis ühele ratsutajale Ivyle trenni. Ta oli tallis mingite klientidega ning seega suurema osa ajast võrdlemisi hõivatud. Tore, et tagasi on ja ehk ei pea ma enam Jasminiga maad jagama :).
Sain jälle hobuseid masinasse panna ja välja võtta ning pidin hoogsalt hakkama Jasminile hobuseid valmis panema, sest Jens pidi alles teisipäeval tulema. Õnneks toimus aga plaanides muudatus ja Jasmin pidi Cotopaxi kliinikusse viima, et talt eemaldataks mingi väike kasvaja kõhu alt. Sain siis paar tundi üksi majandada ning Cati ja Gustaviga sõita. Gustav on ikka jube tuim ja istub kohutavalt ratsme otsas, väga ebameeldiv sõita. Cat nunnu nagu alati. Lisaks palus üks ratsutajatest Bernard ühte oma raudjat ruuna Assnazouri sõita. Seda ma ka tegin õhtupoole, kui Jensi hobused olid tehtud. Assnazour on täitsa lahe hobu, tal on vähemalt mingid emotsioonid ja iseloom ning hoopis rohkem minu käe järgi. Trenni alguses teeb pahandusi ja vahib ringi, kuid mingi hetk loobub ja on käes nagu lilleke ja töötab kogu hingega. Väga vahva hobu.
Rääkisin ka ühe teise ratsutaja Mikeiga talli ratsutamisstiilist ning ta suutis mind üllatada sealse hobuste saduldamise metoodikaga. Nimelt ta ütles, et paljud pannakse sadulasse nii, et püütakse karjamaalt kinni, visatakse sadul selga ja hakatakse sõitma. Mõlemad leidsime, et see pole eriti turvaline ega normaalne, aga talli suur boss Heinrich Ramsbrock olevat käskinud nii teha. Päris arulage. Vaesed noored hobused ja veel vaesemad ratsutajad, kes niimoodi peavad selga ronima.
Lisaks tuli ka Jens tagasi ning toimetas natuke tallis ringi, aga ei sõitnud veel täna. Vaatas natuke kuidas ma Assnazouriga sõitsin ja andis ühele ratsutajale Ivyle trenni. Ta oli tallis mingite klientidega ning seega suurema osa ajast võrdlemisi hõivatud. Tore, et tagasi on ja ehk ei pea ma enam Jasminiga maad jagama :).
Esimene puhkepäev
Pühapäeval magasin kõvasti kauem kui tavaliselt, kella 10.00ni (tavaliselt ärkan kell 6.10 üles). Vaatasin TV-d ja sõin hommikust. Päris hea rahulik oli. Telekast tuli see film, kus printsess pidi konna musitama, et see printsiks muutuks. Üritasin siis saksa keelest aru saada ja ka mõne sõna kõrva taha panna. Lisaks kirjutasin tagantjärgi oma blogi asju, et saaks postitused teha, kui uuesti internetti külastan.
Otsustasin sõita lähimasse suuremasse linna Quakenbrücki, mis on Menslagest 10 km kaugusel. Seal olin ca 3h ja käisin mööda linna ringi ja tutvusin olukorraga. Quakenbrückis oli kohe mitu poodi ja hotellid ja pubid ja muud hooned. Täitsa linna moodi juba. Vahepeal kartsin, et olen juba eksinud ja ei leia autot üles, kuid õnneks siiski leidsin ja sain tagasi oma külla sõita. Jama on see, et pühapäeviti on kõik poed kinni igal pool ja siis ma ei saanud ka vajalikku toidukraami hankida, sest kõik mis Eestist kaasa sai võetud, hakkab otsa saama. Kodukülas on aga üks pagariäri ka pühapäeviti avatud ning läksin hankisin sealt värsket leiba lõunasöögi kõrvale ning hommikuks. Ülejäänud päeva puhkasin hotellis ja vaatasin filme. Huvitav, millal ma juba majja saan kolida ja kas esmaspäeval on juba Jens tagasi, aga eks see paistab esmaspäeval :)
Otsustasin sõita lähimasse suuremasse linna Quakenbrücki, mis on Menslagest 10 km kaugusel. Seal olin ca 3h ja käisin mööda linna ringi ja tutvusin olukorraga. Quakenbrückis oli kohe mitu poodi ja hotellid ja pubid ja muud hooned. Täitsa linna moodi juba. Vahepeal kartsin, et olen juba eksinud ja ei leia autot üles, kuid õnneks siiski leidsin ja sain tagasi oma külla sõita. Jama on see, et pühapäeviti on kõik poed kinni igal pool ja siis ma ei saanud ka vajalikku toidukraami hankida, sest kõik mis Eestist kaasa sai võetud, hakkab otsa saama. Kodukülas on aga üks pagariäri ka pühapäeviti avatud ning läksin hankisin sealt värsket leiba lõunasöögi kõrvale ning hommikuks. Ülejäänud päeva puhkasin hotellis ja vaatasin filme. Huvitav, millal ma juba majja saan kolida ja kas esmaspäeval on juba Jens tagasi, aga eks see paistab esmaspäeval :)
Töö Ramsbrockis
Järgnevad päevad olid võrdlemisi ühesugused. Hommikused söötmised ja pühkimised ning hobuste valmispanek, lahtivõtmine ja kasimine. Teisel päeval nägin kohe bokside tegemise ka ära ja siis meil läks ikka võrdlemisi kaua kuskil 19ni. Paras majandamine oli siis ja hobuste paigutamine. Üks onu tegeles survepesuga ning kõik olid hõivatud bokside tegemisega. Katsetasin ka hobuste jalutamise masina ära. Korra olin nats lohakas ja sain mingi masina raudlatiga vastu vahtimist. Õnneks viga ei saanud ja isegi sinikat ei tulnud, nats valus oli mõnda aega.
Teisipäeval sain ratsutada juba ühe Jensi hobuse, Catiga (päris nimi on Catalo). See on tõesti üks armsamaid hobuseid siin tallis. Ta käitub nii ilusti ja vaatab nii armsa näoga, et täitsa lõpp. Kutsun teda sweetyks, sest ta on tõeliselt nunnu. Teine nunnu on veel üks hall täkk Cotopaxi, kes on maailma kõige rahulikum ja neutraalsem täkk üldse ja kellel on sellised silmad, et lihtsalt pole võimalik. Ta on täpselt sellise näoga nagu kaisukaru. Teda sain siis iga päev kordetada. Päris väsitav oli see ringi rabelemine ja majandamine.
Jasmin suhtus kohati minusse nagu mingisse debiilikusse ja talle meeldis ikka öelda: „Kati, think with me“. Ta on vist veendumusel, et ma ei oska hobuseid korralikult valmis panna, sest pinded kerib ta peaaegu alati üle ning valjaid kohendab ja sätib samuti. Üks päev hakkas mulle õpetama, kuidas käib mehhiko kapsli panek hobusele ja kui ma ei pööranud talle piisavalt tähelepanu, siis kohe hakkas uurima, et mida ta nüüd rääkis ja et ta tahab mulle ikka õpetada, kuidas see korralikult käib. Tegin talle siis selgeks, et ma oskan hobusele valjaid panna. Nüüd olen nende pointile ka aru saanud. Kõik valjad ja kapslid tuleb hästi kõvasti kinni panna ja tõmmata. Vaesed hobused, paras rebimine ikka käib. Kui ma panen valjad nii nagu ma olen harjunud, siis see on liiga lõdva ja peab ikka paar auku kõvemini tõmbama, ikka jõuga. Eks ma olen hakanud ka nüüd jõuga asju tegema, aga hobustest on küll alati nii kahju, sest neil juba sellised näod ees, et ei ole võimalik, jälle need ahistavad rihmad. Lisaks üks teine päev, kui sõitsin ühte teist Jensi hobust Gustavit, kes üllatus-üllatus osutus ka väga tuimaks, hakkas Jasmin mulle trenni andma. See nägi välja siis nii, et võta ratse lühemaks ja tagant-tagant-tagant. Ühesõnaga, kui ma üritasin hobust ratsme tagant välja saada ning pehmemaks ning erksamaks sõita, siis Jasmin pressis peale kannus perses ratsme taha sõitu. Ma pole päris kindel, et kas mina olen loll, või ratsutamine peabki selline hobuse vägistamine olema, aga eks ma üritan natuke veel maad kuulata ja vaadata. Kindel on see, et selline stiil mulle küll ei meeldi. Lisaks katkuvad nad hobuseid pidevalt suust ja virutavad ratsmetega vastu vahtimist. Loomulikult peavad koguaeg mingid vidinad küljes olema. Ma olen tähele pannu, et kui ma lähen sõitma, siis ei mingit martingali ega muud abivahendit ning kõige tavalisemad suulised ja kui läheb keegi teine sama hobusega, siis on ikka spets vidinad küljes alati. Huvitav suhtumine. Üks päev näitas Jasmin ka pügamist ning sain natuke Cotopaxi peal kätt proovida. Paras karvane töö on see. Lisaks on veel teised ratsutajad palunud vahest mul oma hobuseid sõita. Üks päev sõitsin kokku 4 hobust. See aga Jasminile eriti ei meeldi ning ta teeb nägusi. Üldse, mida aeg edasi, seda vastikumaks ta minuga on muutunud. Põhimõtteliselt ma üritan teda igati vältida ja käin kaarega eemal, et ta jälle midagi ei saaks kommenteerida või lollaka näoga mind vaadata. Mõni hetk ta isegi heldib ja ütleb mõne sõbraliku lause, kuid muidu on ikka selline kahtlane nägu peas. Fuhh, kuidas ma ei salli teda ning kohati kaotan isegi enda üle kontrolli ja pööritan silmi tema jutu peale ja ükskord isegi iroonitsesin ta kallal ja ütlesin, et mida iganes sa soovid, ma võin teha. Õnneks tuleb varsti Jens tagasi ja siis ma loodetavasti ei pea selle silmakirjatsejaga koostööd tegema.
Hea on ka see, et kui ma alguses mõtlesin, et oleks hoopis toredam ratsutaja siin tallis olla, arvestades fakti, et ma enda arust sõidan enamusest siin paremini, siis nüüd mul on hea meel, et saan hoopis groom olla. Rääkisin selle imeliku poisi Dennisega, kes mind esimesel päeval lõi, ja sain teada, et ratsutajate palk siin on 400 euri kuus ning sellest läheb maha veel elamine ja lõunasöögid ning neile jääb kätte ca 250 euri. Ta lisas, et groomid ongi tavaliselt paremini makstud ja kui aus olla, siis selle info peale kadus igasugune isu hobuse selga ronida ära. Lisaks on mul kõik lihased niii valusad sellest füüsilisest tööst, sest pole ju harjunud ennast nii palju liigutama. Eelnev töö oli arvuti taga istumine ja hiirega klõpsimine ning vahepeal püsti tõusmine ja printerist asjade võtmine ning edasi hiirega klõpsimine. Tore on ka see, et tervis hakkab tagasi tulema.
Laupäeval tegime Jasminiga kõik hobused kähku ära ja kuskil 12.30 olin ma juba vaba. Käisin veel lõunatamas ja läksin oma hotelli. Magasin seal mõne tunni ja õhtul tegin jalutuskäigu mööda Menslaget. Pühapäev on aga vaba päev.
Teisipäeval sain ratsutada juba ühe Jensi hobuse, Catiga (päris nimi on Catalo). See on tõesti üks armsamaid hobuseid siin tallis. Ta käitub nii ilusti ja vaatab nii armsa näoga, et täitsa lõpp. Kutsun teda sweetyks, sest ta on tõeliselt nunnu. Teine nunnu on veel üks hall täkk Cotopaxi, kes on maailma kõige rahulikum ja neutraalsem täkk üldse ja kellel on sellised silmad, et lihtsalt pole võimalik. Ta on täpselt sellise näoga nagu kaisukaru. Teda sain siis iga päev kordetada. Päris väsitav oli see ringi rabelemine ja majandamine.
Jasmin suhtus kohati minusse nagu mingisse debiilikusse ja talle meeldis ikka öelda: „Kati, think with me“. Ta on vist veendumusel, et ma ei oska hobuseid korralikult valmis panna, sest pinded kerib ta peaaegu alati üle ning valjaid kohendab ja sätib samuti. Üks päev hakkas mulle õpetama, kuidas käib mehhiko kapsli panek hobusele ja kui ma ei pööranud talle piisavalt tähelepanu, siis kohe hakkas uurima, et mida ta nüüd rääkis ja et ta tahab mulle ikka õpetada, kuidas see korralikult käib. Tegin talle siis selgeks, et ma oskan hobusele valjaid panna. Nüüd olen nende pointile ka aru saanud. Kõik valjad ja kapslid tuleb hästi kõvasti kinni panna ja tõmmata. Vaesed hobused, paras rebimine ikka käib. Kui ma panen valjad nii nagu ma olen harjunud, siis see on liiga lõdva ja peab ikka paar auku kõvemini tõmbama, ikka jõuga. Eks ma olen hakanud ka nüüd jõuga asju tegema, aga hobustest on küll alati nii kahju, sest neil juba sellised näod ees, et ei ole võimalik, jälle need ahistavad rihmad. Lisaks üks teine päev, kui sõitsin ühte teist Jensi hobust Gustavit, kes üllatus-üllatus osutus ka väga tuimaks, hakkas Jasmin mulle trenni andma. See nägi välja siis nii, et võta ratse lühemaks ja tagant-tagant-tagant. Ühesõnaga, kui ma üritasin hobust ratsme tagant välja saada ning pehmemaks ning erksamaks sõita, siis Jasmin pressis peale kannus perses ratsme taha sõitu. Ma pole päris kindel, et kas mina olen loll, või ratsutamine peabki selline hobuse vägistamine olema, aga eks ma üritan natuke veel maad kuulata ja vaadata. Kindel on see, et selline stiil mulle küll ei meeldi. Lisaks katkuvad nad hobuseid pidevalt suust ja virutavad ratsmetega vastu vahtimist. Loomulikult peavad koguaeg mingid vidinad küljes olema. Ma olen tähele pannu, et kui ma lähen sõitma, siis ei mingit martingali ega muud abivahendit ning kõige tavalisemad suulised ja kui läheb keegi teine sama hobusega, siis on ikka spets vidinad küljes alati. Huvitav suhtumine. Üks päev näitas Jasmin ka pügamist ning sain natuke Cotopaxi peal kätt proovida. Paras karvane töö on see. Lisaks on veel teised ratsutajad palunud vahest mul oma hobuseid sõita. Üks päev sõitsin kokku 4 hobust. See aga Jasminile eriti ei meeldi ning ta teeb nägusi. Üldse, mida aeg edasi, seda vastikumaks ta minuga on muutunud. Põhimõtteliselt ma üritan teda igati vältida ja käin kaarega eemal, et ta jälle midagi ei saaks kommenteerida või lollaka näoga mind vaadata. Mõni hetk ta isegi heldib ja ütleb mõne sõbraliku lause, kuid muidu on ikka selline kahtlane nägu peas. Fuhh, kuidas ma ei salli teda ning kohati kaotan isegi enda üle kontrolli ja pööritan silmi tema jutu peale ja ükskord isegi iroonitsesin ta kallal ja ütlesin, et mida iganes sa soovid, ma võin teha. Õnneks tuleb varsti Jens tagasi ja siis ma loodetavasti ei pea selle silmakirjatsejaga koostööd tegema.
Hea on ka see, et kui ma alguses mõtlesin, et oleks hoopis toredam ratsutaja siin tallis olla, arvestades fakti, et ma enda arust sõidan enamusest siin paremini, siis nüüd mul on hea meel, et saan hoopis groom olla. Rääkisin selle imeliku poisi Dennisega, kes mind esimesel päeval lõi, ja sain teada, et ratsutajate palk siin on 400 euri kuus ning sellest läheb maha veel elamine ja lõunasöögid ning neile jääb kätte ca 250 euri. Ta lisas, et groomid ongi tavaliselt paremini makstud ja kui aus olla, siis selle info peale kadus igasugune isu hobuse selga ronida ära. Lisaks on mul kõik lihased niii valusad sellest füüsilisest tööst, sest pole ju harjunud ennast nii palju liigutama. Eelnev töö oli arvuti taga istumine ja hiirega klõpsimine ning vahepeal püsti tõusmine ja printerist asjade võtmine ning edasi hiirega klõpsimine. Tore on ka see, et tervis hakkab tagasi tulema.
Laupäeval tegime Jasminiga kõik hobused kähku ära ja kuskil 12.30 olin ma juba vaba. Käisin veel lõunatamas ja läksin oma hotelli. Magasin seal mõne tunni ja õhtul tegin jalutuskäigu mööda Menslaget. Pühapäev on aga vaba päev.
Esimene tööpäev
Äratus oli siis 6.10 ja talli jõudsin 7ks. Enne seda suutsin veel paarist kohast mööda sõita ja oleks Jensi autoga ühe aia pikali sõitnud, sest ei saanud tagumist käiku korralikult sisse ja auto oli mingil kallakul, aga õnneks suutsin ennast kokku võtta ning nii auto kui aed jäid terveks ja jõudsin lõpuks kenasti ka talli :D.
Tallis toimetas palju inimesi, tervitasin kõiki ja kolisin oma talli poolele. Jasminit ei näinud ma kuskil ja siis lõpuks küsisin ühelt noormehelt tema kohta ning tuli välja, et ta on teises tallis hoopis. Noormees ütles mulle, et võin ühte tüdrukut söötmisega aidata. Läksingi. Tegemist oli ühe Rootsist pärit neiuga, kes oli tallis praktikal ning saime temaga kohe jutule. Ta rääkis kuidas siin asjad toimivad ja et hommikul ja õhtul teevad kõik koos selliseid töid nagu söötmine ja pühkimine jne. Bokse tehakse 3 nädala tagant ning siis viiakse masinatega kõik välja ja tehakse surve pesu. Muul ajal lihtsalt viiakse põhku või saepuru boksi juurde. Milline raiskamine, samas seda mugav ju iseenesest on. Peale söötmist ja pühkimist tuli ka Jasmin, kellelt küsisin kohe vee keetmise võimaluste kohta, sest hotellis loomulikult mul mingit veekeetjat ega midagi polnud. Ta käskis mul ühe Rootsi noormehe Davidiga kaasa minna kööki, kus siis saab vett keeta. Köök asus teises tallis ning seal oli ruum pika lauaga ning väiksem ruum köögi ja sealsete vahenditega. Köögis oli veel rahvast, kellega vahetasime mõned sõnad. Üks koolisõitja meesterahvas tegi mulle kohvi ja istusin teiste juurde lauda. Üks Belgia noormees kohe pakkus hommikusööki, aga kuna olin hotellis enne söönud, siis loobusin. Rääkisime mõne sõna juttu ja siis pidin talli tagasi minema.
Kava nägi siis ette nii, et esialgu pidin hobuseauto korda tegema ning seejärel hakkasin hobuseid valmis panema. Jasmin sõitis Jensi hobuseid ja mina pidin neid kasima. Vahepeal käisin piilumas, kuidas teised sõidavad. Tallis on mitu ratsutajat, kes siis sõidavad hobuseid ja teevad niisama tallitöid, kõigil on ca 10 hobust. Sain siis terve päeva hobuseid valmis panna ja lahti võtta ja pesta ja pühkida. Kusjuures mis on positiivne, ma saan tasuta lõunasöögid tallis. Seal samas köögis on siis soe toit marmiitides lõuna ajal ning saab ise tõsta endale. Toit oli täitsa söödav, spagetid bolonese kastmega ning värske salat. Peale sööki jätkus sama asi: hobuste valmis panek ja lahti võtmine ning kasimine.
Õnneks andis Jasmin mulle ka ühe hobuse sõita. Mingi 5a ruun nimega Quintessence. Panin ta valmis ja Jasmin veel ütles, et laseksin kordel mõned tiirud igaks juhuks. Saigi tehtud, ainult et hobu käitus kordel nagu mingi mustang. Mõtlesin, et tahetakse mind vist esimesel päeval kohe proovile panna. Õnneks ratsa käitus hobune viisakalt ja ei üritanud minust vabaneda. Ainuke asi, et jube tuim oli ja säärele väga ei tahtnud reageerida ning kippus koguaeg ratsme taha. Samas ma vaatasin, et kõik nad sõitsid hobuseid võrdlemisi ratsme taha ning kõigi hobustega, ka noortega olid kannused peal. Sellest siis ka hobused sellised. Pärast ratsutamist sai veel söötmisega tegeleda ja pühkimisega ning oligi valmis. Tööpäev lõppes kuskil 18 ajal.
Seejärel võtsin oma termose ja läksin kööki vett keetma. Köögis oli samal ajal just see Belgia noormees, kes oli sööma läinud sinna. Siit õppisin kohe ühe uue säästliku eluviisi nipi, et pärast tööpäeva tuleb minna kööki ja veel õhtuks tarbida seda, mis lõunast alles jäänud. Sõingi siis koos belglasega väheke salatit. Uurisin talt ka interneti võimaluste kohta ja ta pakkus välja, et võin tema majja minna netti. Näitas kohe oma placei ära, see oli kohe tallide kõrval võrdlemisi korralik ja kaasaegne elamine. Viisin termose autosse ja võtsin oma läppari ja sain paar tundi internetis olla. Jube tore, et sain sellise võimaluse :).
Tallis toimetas palju inimesi, tervitasin kõiki ja kolisin oma talli poolele. Jasminit ei näinud ma kuskil ja siis lõpuks küsisin ühelt noormehelt tema kohta ning tuli välja, et ta on teises tallis hoopis. Noormees ütles mulle, et võin ühte tüdrukut söötmisega aidata. Läksingi. Tegemist oli ühe Rootsist pärit neiuga, kes oli tallis praktikal ning saime temaga kohe jutule. Ta rääkis kuidas siin asjad toimivad ja et hommikul ja õhtul teevad kõik koos selliseid töid nagu söötmine ja pühkimine jne. Bokse tehakse 3 nädala tagant ning siis viiakse masinatega kõik välja ja tehakse surve pesu. Muul ajal lihtsalt viiakse põhku või saepuru boksi juurde. Milline raiskamine, samas seda mugav ju iseenesest on. Peale söötmist ja pühkimist tuli ka Jasmin, kellelt küsisin kohe vee keetmise võimaluste kohta, sest hotellis loomulikult mul mingit veekeetjat ega midagi polnud. Ta käskis mul ühe Rootsi noormehe Davidiga kaasa minna kööki, kus siis saab vett keeta. Köök asus teises tallis ning seal oli ruum pika lauaga ning väiksem ruum köögi ja sealsete vahenditega. Köögis oli veel rahvast, kellega vahetasime mõned sõnad. Üks koolisõitja meesterahvas tegi mulle kohvi ja istusin teiste juurde lauda. Üks Belgia noormees kohe pakkus hommikusööki, aga kuna olin hotellis enne söönud, siis loobusin. Rääkisime mõne sõna juttu ja siis pidin talli tagasi minema.
Kava nägi siis ette nii, et esialgu pidin hobuseauto korda tegema ning seejärel hakkasin hobuseid valmis panema. Jasmin sõitis Jensi hobuseid ja mina pidin neid kasima. Vahepeal käisin piilumas, kuidas teised sõidavad. Tallis on mitu ratsutajat, kes siis sõidavad hobuseid ja teevad niisama tallitöid, kõigil on ca 10 hobust. Sain siis terve päeva hobuseid valmis panna ja lahti võtta ja pesta ja pühkida. Kusjuures mis on positiivne, ma saan tasuta lõunasöögid tallis. Seal samas köögis on siis soe toit marmiitides lõuna ajal ning saab ise tõsta endale. Toit oli täitsa söödav, spagetid bolonese kastmega ning värske salat. Peale sööki jätkus sama asi: hobuste valmis panek ja lahti võtmine ning kasimine.
Õnneks andis Jasmin mulle ka ühe hobuse sõita. Mingi 5a ruun nimega Quintessence. Panin ta valmis ja Jasmin veel ütles, et laseksin kordel mõned tiirud igaks juhuks. Saigi tehtud, ainult et hobu käitus kordel nagu mingi mustang. Mõtlesin, et tahetakse mind vist esimesel päeval kohe proovile panna. Õnneks ratsa käitus hobune viisakalt ja ei üritanud minust vabaneda. Ainuke asi, et jube tuim oli ja säärele väga ei tahtnud reageerida ning kippus koguaeg ratsme taha. Samas ma vaatasin, et kõik nad sõitsid hobuseid võrdlemisi ratsme taha ning kõigi hobustega, ka noortega olid kannused peal. Sellest siis ka hobused sellised. Pärast ratsutamist sai veel söötmisega tegeleda ja pühkimisega ning oligi valmis. Tööpäev lõppes kuskil 18 ajal.
Seejärel võtsin oma termose ja läksin kööki vett keetma. Köögis oli samal ajal just see Belgia noormees, kes oli sööma läinud sinna. Siit õppisin kohe ühe uue säästliku eluviisi nipi, et pärast tööpäeva tuleb minna kööki ja veel õhtuks tarbida seda, mis lõunast alles jäänud. Sõingi siis koos belglasega väheke salatit. Uurisin talt ka interneti võimaluste kohta ja ta pakkus välja, et võin tema majja minna netti. Näitas kohe oma placei ära, see oli kohe tallide kõrval võrdlemisi korralik ja kaasaegne elamine. Viisin termose autosse ja võtsin oma läppari ja sain paar tundi internetis olla. Jube tore, et sain sellise võimaluse :).
Ramsbrock Stall
Oma uude talli jõudsin võrdlemisi pimedas, kuskil kella 18 paiku. Aitasin Jasminil asju hobuseautost maha vedada ja nägin ka mõningaid inimesi. Tall oli hästi suur, kõrge laega ning väga suurte boksidega. Täielik puhtus valitses ümberringi. Piilusin ka hobuseid ning neid oli igat värvi ja nägu. Päris asjalikud tundusid igatahes. Jensi valduses pidi olema 10 hobust, keda tuleb kantseldada. Piilusin ka maneeži, mis oli pime, aga igatahes nägin, et maneeže on 2, üks vist kordetamiseks ja teine sõitmiseks. Igatahes tundus see sõidumaneež üüratu, juba kordemaneež oli päris suur. Vaatasin nats tallivahel ringi ja siis üks mingi poiss hüüdis mind, et läheksin nende juurde ruumi. Jens lahkus ka ja soovis edu järgnevaks nädalaks.
Läksin siis teiste juurde tuppa. Kõik suitsetasid ja see oli lihtsalt rõve hais seal. Väkk. Lisaks hankis see sama tüüp kuskilt kotist mingi veinipudeli välja, mis oli päris tolmune ja üritas seda avada erinevate vahenditega. See tal eriti ei õnnestunud ja siis ta lihtsalt surus korgi pudelisse. Seejärel hakati veini lahkelt jagama. Toas olid veel 2 tüdrukut, Jasmin ja mina. Kõik peale minu võtsid suure rõõmuga veini vastu. Mulle tundus jälk sellistes tingimustes serveeritud veini juua + ma pole suuremat sorti veini sõber + pidin veel autoga sõitma. Muide Jens võttis Jessica auto ja jättis oma mersu mulle kasutada, sest hotell pidi tallist nats eemal olema ja siis oleks mul mugavam ringi liikuda. Nii nad siis mekkisid veini ja suitsetasid ja rääkisid saksa keeles ja naersid, aegajalt vaatasid minu poole ja naersid. Ei taha teadagi, mida nad kommenteerida võisid :D. Vahepeal vahetasid ka inglise keeles paar sõna minuga.
Mõtisklesin parasjagu oma olukorra üle, kui järsku kõik kisasid midagi ja ma sain litaka vastu vahtimist selle noormehe käest. Olin päris hämmingus. Jasmin aga seletas, et see on saksa komme ja kui keegi rõhitseb, siis tuleb Schluss karjuda ja oma nina puudutada, see kes seda ei tee, saab vastu vahtimist. Ta lisas veel, et tavaliselt ei saa nii kõvasti vastu vahtimist, kui see tüüp mulle andis. Õhtu jooksul jõudsid nad veel päris mitu korda rõhitseda ja üritasin siis nende kommet järgida, et mu näost midagi ka alles jääks :D. Lohutasin ennast mõttega, et see Jens tundus ikka kõvasti kultuursem tüüp olevat. Õnneks kaua me seal nii ei istunud ja siis pidin kahe talliinimese järgi hotelli sõitma, kus nad pidid mul aitama sisse seada ennast. Hotellini oli umbes 4 km ja tee oli võrdlemisi käänuline. Tegemist siis oli väikse külaga, kus olid majad ja paar suuremat tänavat, isegi mingid pubid ja värgid. Tundus rohkem asustatud kui see Belgia küla. Küla nimi on Menslage. Hotell oli võrdlemisi vanaaegne ning mingi spetsiifilise lõhnaga. Samas oli aga kõik puhas ja korras. Läksin oma tuppa, kus oli riidekapp, laud, TV, voodi, öökapp ja vannituba duššinurga ja värkidega. Vannituba on jube armas, põrand ja pott on kaetud roosade pehmete vaipadega. Väga neiulik peldik igatahes . Tallirahvas jättis mu siis üksi ja sain ennast sisse seada. Hommikul pidin tööpäeva kell 7.00 alustama. Olin veel eelnevatest päevadest ja kõigest jube väsinud ning kuskil 21.00 paiku jäin juba magama.
Läksin siis teiste juurde tuppa. Kõik suitsetasid ja see oli lihtsalt rõve hais seal. Väkk. Lisaks hankis see sama tüüp kuskilt kotist mingi veinipudeli välja, mis oli päris tolmune ja üritas seda avada erinevate vahenditega. See tal eriti ei õnnestunud ja siis ta lihtsalt surus korgi pudelisse. Seejärel hakati veini lahkelt jagama. Toas olid veel 2 tüdrukut, Jasmin ja mina. Kõik peale minu võtsid suure rõõmuga veini vastu. Mulle tundus jälk sellistes tingimustes serveeritud veini juua + ma pole suuremat sorti veini sõber + pidin veel autoga sõitma. Muide Jens võttis Jessica auto ja jättis oma mersu mulle kasutada, sest hotell pidi tallist nats eemal olema ja siis oleks mul mugavam ringi liikuda. Nii nad siis mekkisid veini ja suitsetasid ja rääkisid saksa keeles ja naersid, aegajalt vaatasid minu poole ja naersid. Ei taha teadagi, mida nad kommenteerida võisid :D. Vahepeal vahetasid ka inglise keeles paar sõna minuga.
Mõtisklesin parasjagu oma olukorra üle, kui järsku kõik kisasid midagi ja ma sain litaka vastu vahtimist selle noormehe käest. Olin päris hämmingus. Jasmin aga seletas, et see on saksa komme ja kui keegi rõhitseb, siis tuleb Schluss karjuda ja oma nina puudutada, see kes seda ei tee, saab vastu vahtimist. Ta lisas veel, et tavaliselt ei saa nii kõvasti vastu vahtimist, kui see tüüp mulle andis. Õhtu jooksul jõudsid nad veel päris mitu korda rõhitseda ja üritasin siis nende kommet järgida, et mu näost midagi ka alles jääks :D. Lohutasin ennast mõttega, et see Jens tundus ikka kõvasti kultuursem tüüp olevat. Õnneks kaua me seal nii ei istunud ja siis pidin kahe talliinimese järgi hotelli sõitma, kus nad pidid mul aitama sisse seada ennast. Hotellini oli umbes 4 km ja tee oli võrdlemisi käänuline. Tegemist siis oli väikse külaga, kus olid majad ja paar suuremat tänavat, isegi mingid pubid ja värgid. Tundus rohkem asustatud kui see Belgia küla. Küla nimi on Menslage. Hotell oli võrdlemisi vanaaegne ning mingi spetsiifilise lõhnaga. Samas oli aga kõik puhas ja korras. Läksin oma tuppa, kus oli riidekapp, laud, TV, voodi, öökapp ja vannituba duššinurga ja värkidega. Vannituba on jube armas, põrand ja pott on kaetud roosade pehmete vaipadega. Väga neiulik peldik igatahes . Tallirahvas jättis mu siis üksi ja sain ennast sisse seada. Hommikul pidin tööpäeva kell 7.00 alustama. Olin veel eelnevatest päevadest ja kõigest jube väsinud ning kuskil 21.00 paiku jäin juba magama.
Oldenburg Horse Show
Sõitu Jessica juurde alustasime kuskil 13.00 paiku ja tema juures pidime 14.00 olema. Olin ikka täitsa pabinas, et kuidas ma sinna jään ja mismoodi ikka, aga Saps rahustas, et lähme kohale ja vaatame mis ta räägib. Olime vaevalt mingi 15 min sõitnud kui käis üks paras pauk ja olime ühele mersu maasturile tagant sisse sõitnud. See oli nii ootamatu ja me kumbki ei saanud aru, et mis täpselt juhtus. Mersu roolis oli üks saksa vanamees, kes oli ise sama hämmingus ning kõige tipuks ei osanud sõnagi inglise keelt. Ta kutsus mingid tuttavad kohale, kes rääkisid inglise keeles ja selgitasid, et nüüd tuleb politsei, kes siis paberid korda ajab. Sapsil polnud veel kindlustuspabereid ka kaasas ning ta helistas Laurale, kes pidi need meile kähku ära tooma. Õnneks jõudis ta politseiga suhteliselt samal ajal ning politsei vist ei saanudki aru, et dokumendid olid kellegi teise käes :D.
Kuna me nüüd kindlasti kella 14ks Jessica juurde ei jõudnud, siis helistasin talle ja ta ütles, et tuleksime otse Oldenburgi võistlustele. Lubas saata ka aadressi. Terve tee ta enam telefoni vastu ei võtnud ja me loomulikult päris täpselt ei teadnud ka kus see võistlus toimub ning pidime siis mööda linna ringi tiirutama ja otsima võistluspaika ning lootma, et ehk on kuskil wifit. Õnneks jäi meie teele üks ratsavarustuse pood, kust üks naine lubas meie ees sinna sõita. Jõudsimegi õigesse kohta ning tänu sellele naisele saime ka võistlustele tasuta sisse, sest ta müüs varustust seal. Säästsime päris korraliku summa piletite näol .
Kui olime võistlustel natuke ringi vaadanud, siis helistas Jessica ja pidime temaga kokku saama. Tegemist oli siis ühe kena ca 30ndates naisterahvaga, kes oli seal oma kahe tütre Hanna ja Juliaga. Läksime kõik koos tribüünile võistlust vaatama ja siis ta küsis minu kohta igasugu asju ja rääkis oma boyfriend Jensist, kelle heaks ma tööle peaksin hakkama. Kohe ütles ka, et kui mulle Jensi juures ei meeldi, siis tal oleks üks teine koht pakkuda, kuhu võiksin minna. Arvasin siiski, et võiksin esialgu ikka Jensi juures proovida. Vahepeal oli ka Jensi kord startida ning vaatasime tema sõidu ära. Pärast seda tuli ka tema meie juurde. Peaks mainima, et tegemist on kohe vägagi kena meesterahvaga. Ta oli küll natuke tagasihoidlik, aga äärmiselt sõbralik.
Võistluste vahepeal pidime võistlustalli hobuseid minema vaatama, aga Saps arvas, et tema ei hakka tulema, vaid suundub Warendorfi poole tagasi. Jessica oli päris üllatunud, kui kuulis, et mul on kõik asjad kaasas ja olen kohe valmis alustama. Läksime siis parklasse ja tõstsin oma kodinand Sapsi autost Jessica omasse. Oligi uue hüvastijätu aeg ning jäin täitsa üksi võõraste sakslastega. Tunne oli samasugune nagu esimesel päeval lasteaias, kus ootab midagi uut ja hirmsat ees, päris täpselt kohe ei tea mis see on ja lihtsalt jäetakse sind sinna üksi hakkama saama. Tunnistan päris ausalt, et olin ikka väga hirmul . Õnneks Jessica ja kõik olid väga sõbralikud ning see leevendas olukorda tunduvalt.
Peale hüvastijättu läksime talli ja seal tutvustati mind Jensi praegusele abilisele, kes omast vabast ajast oli nõus teda ajutiselt aitama. Tegemist oli siis saksa neiuga, kelle nimi on Jasmin ja kes õpib hobuste viljastamist või midagi sarnast ning on Jensi tallis praktikal. Jessica jättis mu temaga, et kohaneksin hobuste ja oludega ning Jasminist pidi siis mõneks ajaks minu õpetaja saama, kes näitab kuidas miski käib. Jasmin pidi mingile oma sõbrantsile järgi minema ning võttis mu siis kaasa. Suurt midagi me ei rääkinud, tema uuris Eesti kohta ja mina tema tegemiste kohta. Sõitis ta vana VW Golfiga ja suitsetas vahetpidamata punast Marlborot. Ta sõbranna elas mingis tallis, mis oli päris uhke. Elamine oli ka päris korralik. Selle tüdruku nime ei mäletagi enam, aga nad olid Jasminiga koguaeg koos. Pärast sõitsime võistlustele tagasi ning ma aitasin nats hobuseid kasida ning hiljem käisime niisama võistlustel ringi. Tüdrukud ainult suitsetasid koguaeg ja peaaegu oleks unustanud, et tagasiteel nad kuulasid kogu aeg Michael Jacksonit. Ei mõista, mis fenomen see neil on. Võistlustel midagi huvitavat ei toimunud. Lihtsalt üks suitsetamine ja joomine. Vaatasin, et päris rõvedad on nad ikka, aga see selleks. Nad pakkusid mulle ka erinevaid asju, kuid keeldusin. Kohati tundsin ennast mingi pipsina, kes midagi ei taha.
Hiljem saime jälle Jesscia ja Jensiga kokku ning pidin ööseks nende juurde minema. Maja oli suur ja ehitatud punastest tellistest nagu kõik siin Saksamaal. Sain aseme (suur ja pehme voodi) külalistetuppa ja kohe näidati ka, kus on külaliste vannituba. Päris naljakas, külalistel on oma vannituba. Jäin siis varsti magama ning magasin isegi võrdlemisi korralikult terve öö. Hommikul ärkasin kell 8 ja Jessica kutsus mu ponidega appi. Viisime paar poni koplisse ja pidin siis ühte puhastama ning hiljem jalutama. Jube armsad ponid olid neil. See poni, keda jalutasin, oli Sunshine Ribana ja nägi hästi armas välja. Pärast seda läksime hommikust sööma. Hommikuks olid siis soojad saiad ja igaüks määris ja pani sinna vahele seda mis ise tahtis. Täitsa hea oli. Pärast hommikusööki läksin ja aitasin tüdrukutel ponisid valmis panna. Väga toredad tütred kusjuures. Hästi sõbralikud ja iga asja peale ütlesid aitäh ja naeratasid koguaeg. Inglise keelt nad väga hästi ei rääkinud. Seejärel läksime Jensiga tagasi võistlustele. Jessica pidi tütardega hiljem järgi tulema.
Käisime natuke Jensiga võistlustel ringi ja siis jättis ta mu uuesti Jasminiga. Laupäev oli jube pikk. Jens pidi 2 sõitu tegema ning teine sõit pidi alles kell 22.30 algama. Terve päeva siis jõlkusin Jasminiga ringi. Päris imelik tunne oli juba selline sabarakk olla, aga samas ma ju ei teadnud seal ka kedagi ega midagi ja kus ning millal pidin olema. Aitasin tal ka hobuseid Jensile valmis panna. Vahepeal sattusin Jessicaga kokku ning nad smuugeldasid mu VIPide ruumi õhtusöögile sisse. Sai vähemalt kõhu korralikult täis, sest ise ma küll midagi osta ei raatsinud. Eriti ju polnudki mingit raha, mille eest osta midagi. Koju saime päris hilja. Terve tee autos olin pooleldi unes. Jäin jälle Jensi ja Jessica juurde ööseks. Hommikul ma ponidega abistama ei pidanud. Sõime hommikusöögi ja viisin oma asjad Jensi autosse. Jessica pidi lastega koju jääma ning lubas Jensi sõitu telekast vaadata. Ütles ka, et järgmise nädala olen Jasminiga koos tallis, sest Jens sõidab nädalaks USA-sse ning hakkan ajutiselt mingis hotellis elama kuni ratsutajate majas mõni tuba vabaneb. Olin põnevil uue talli ja elukoha üle. Sain jälle terve pühapäeva Jasminiga jõlkuda ja üks hetk viskas lihtsalt üle. Läksin ja vaatasin üksi võistlust. Sain veel Jensilt teada, millal liikuma hakkame. Põhisõit läks Jensil kehvasti, sest hobune oli eelmistest päevadest väsinud. Jens katkestas.
Talli pidime sõitma nii, et mina sõidan Jessica autoga (see oli eelmisest päevast sinna jäänud), Jasmin sõidab Jensi autoga ja Jens hobuseautoga. Õnneks teekond sujus hästi. Jasmin sõitis ees ja mina tema järgi. Sain veel teada, et kõik tallis on jube põnevil ja ootavad mind juba
Kuna me nüüd kindlasti kella 14ks Jessica juurde ei jõudnud, siis helistasin talle ja ta ütles, et tuleksime otse Oldenburgi võistlustele. Lubas saata ka aadressi. Terve tee ta enam telefoni vastu ei võtnud ja me loomulikult päris täpselt ei teadnud ka kus see võistlus toimub ning pidime siis mööda linna ringi tiirutama ja otsima võistluspaika ning lootma, et ehk on kuskil wifit. Õnneks jäi meie teele üks ratsavarustuse pood, kust üks naine lubas meie ees sinna sõita. Jõudsimegi õigesse kohta ning tänu sellele naisele saime ka võistlustele tasuta sisse, sest ta müüs varustust seal. Säästsime päris korraliku summa piletite näol .
Kui olime võistlustel natuke ringi vaadanud, siis helistas Jessica ja pidime temaga kokku saama. Tegemist oli siis ühe kena ca 30ndates naisterahvaga, kes oli seal oma kahe tütre Hanna ja Juliaga. Läksime kõik koos tribüünile võistlust vaatama ja siis ta küsis minu kohta igasugu asju ja rääkis oma boyfriend Jensist, kelle heaks ma tööle peaksin hakkama. Kohe ütles ka, et kui mulle Jensi juures ei meeldi, siis tal oleks üks teine koht pakkuda, kuhu võiksin minna. Arvasin siiski, et võiksin esialgu ikka Jensi juures proovida. Vahepeal oli ka Jensi kord startida ning vaatasime tema sõidu ära. Pärast seda tuli ka tema meie juurde. Peaks mainima, et tegemist on kohe vägagi kena meesterahvaga. Ta oli küll natuke tagasihoidlik, aga äärmiselt sõbralik.
Võistluste vahepeal pidime võistlustalli hobuseid minema vaatama, aga Saps arvas, et tema ei hakka tulema, vaid suundub Warendorfi poole tagasi. Jessica oli päris üllatunud, kui kuulis, et mul on kõik asjad kaasas ja olen kohe valmis alustama. Läksime siis parklasse ja tõstsin oma kodinand Sapsi autost Jessica omasse. Oligi uue hüvastijätu aeg ning jäin täitsa üksi võõraste sakslastega. Tunne oli samasugune nagu esimesel päeval lasteaias, kus ootab midagi uut ja hirmsat ees, päris täpselt kohe ei tea mis see on ja lihtsalt jäetakse sind sinna üksi hakkama saama. Tunnistan päris ausalt, et olin ikka väga hirmul . Õnneks Jessica ja kõik olid väga sõbralikud ning see leevendas olukorda tunduvalt.
Peale hüvastijättu läksime talli ja seal tutvustati mind Jensi praegusele abilisele, kes omast vabast ajast oli nõus teda ajutiselt aitama. Tegemist oli siis saksa neiuga, kelle nimi on Jasmin ja kes õpib hobuste viljastamist või midagi sarnast ning on Jensi tallis praktikal. Jessica jättis mu temaga, et kohaneksin hobuste ja oludega ning Jasminist pidi siis mõneks ajaks minu õpetaja saama, kes näitab kuidas miski käib. Jasmin pidi mingile oma sõbrantsile järgi minema ning võttis mu siis kaasa. Suurt midagi me ei rääkinud, tema uuris Eesti kohta ja mina tema tegemiste kohta. Sõitis ta vana VW Golfiga ja suitsetas vahetpidamata punast Marlborot. Ta sõbranna elas mingis tallis, mis oli päris uhke. Elamine oli ka päris korralik. Selle tüdruku nime ei mäletagi enam, aga nad olid Jasminiga koguaeg koos. Pärast sõitsime võistlustele tagasi ning ma aitasin nats hobuseid kasida ning hiljem käisime niisama võistlustel ringi. Tüdrukud ainult suitsetasid koguaeg ja peaaegu oleks unustanud, et tagasiteel nad kuulasid kogu aeg Michael Jacksonit. Ei mõista, mis fenomen see neil on. Võistlustel midagi huvitavat ei toimunud. Lihtsalt üks suitsetamine ja joomine. Vaatasin, et päris rõvedad on nad ikka, aga see selleks. Nad pakkusid mulle ka erinevaid asju, kuid keeldusin. Kohati tundsin ennast mingi pipsina, kes midagi ei taha.
Hiljem saime jälle Jesscia ja Jensiga kokku ning pidin ööseks nende juurde minema. Maja oli suur ja ehitatud punastest tellistest nagu kõik siin Saksamaal. Sain aseme (suur ja pehme voodi) külalistetuppa ja kohe näidati ka, kus on külaliste vannituba. Päris naljakas, külalistel on oma vannituba. Jäin siis varsti magama ning magasin isegi võrdlemisi korralikult terve öö. Hommikul ärkasin kell 8 ja Jessica kutsus mu ponidega appi. Viisime paar poni koplisse ja pidin siis ühte puhastama ning hiljem jalutama. Jube armsad ponid olid neil. See poni, keda jalutasin, oli Sunshine Ribana ja nägi hästi armas välja. Pärast seda läksime hommikust sööma. Hommikuks olid siis soojad saiad ja igaüks määris ja pani sinna vahele seda mis ise tahtis. Täitsa hea oli. Pärast hommikusööki läksin ja aitasin tüdrukutel ponisid valmis panna. Väga toredad tütred kusjuures. Hästi sõbralikud ja iga asja peale ütlesid aitäh ja naeratasid koguaeg. Inglise keelt nad väga hästi ei rääkinud. Seejärel läksime Jensiga tagasi võistlustele. Jessica pidi tütardega hiljem järgi tulema.
Käisime natuke Jensiga võistlustel ringi ja siis jättis ta mu uuesti Jasminiga. Laupäev oli jube pikk. Jens pidi 2 sõitu tegema ning teine sõit pidi alles kell 22.30 algama. Terve päeva siis jõlkusin Jasminiga ringi. Päris imelik tunne oli juba selline sabarakk olla, aga samas ma ju ei teadnud seal ka kedagi ega midagi ja kus ning millal pidin olema. Aitasin tal ka hobuseid Jensile valmis panna. Vahepeal sattusin Jessicaga kokku ning nad smuugeldasid mu VIPide ruumi õhtusöögile sisse. Sai vähemalt kõhu korralikult täis, sest ise ma küll midagi osta ei raatsinud. Eriti ju polnudki mingit raha, mille eest osta midagi. Koju saime päris hilja. Terve tee autos olin pooleldi unes. Jäin jälle Jensi ja Jessica juurde ööseks. Hommikul ma ponidega abistama ei pidanud. Sõime hommikusöögi ja viisin oma asjad Jensi autosse. Jessica pidi lastega koju jääma ning lubas Jensi sõitu telekast vaadata. Ütles ka, et järgmise nädala olen Jasminiga koos tallis, sest Jens sõidab nädalaks USA-sse ning hakkan ajutiselt mingis hotellis elama kuni ratsutajate majas mõni tuba vabaneb. Olin põnevil uue talli ja elukoha üle. Sain jälle terve pühapäeva Jasminiga jõlkuda ja üks hetk viskas lihtsalt üle. Läksin ja vaatasin üksi võistlust. Sain veel Jensilt teada, millal liikuma hakkame. Põhisõit läks Jensil kehvasti, sest hobune oli eelmistest päevadest väsinud. Jens katkestas.
Talli pidime sõitma nii, et mina sõidan Jessica autoga (see oli eelmisest päevast sinna jäänud), Jasmin sõidab Jensi autoga ja Jens hobuseautoga. Õnneks teekond sujus hästi. Jasmin sõitis ees ja mina tema järgi. Sain veel teada, et kõik tallis on jube põnevil ja ootavad mind juba
Tagasi Warendorfis
Laura juurde jõudsime tagasi kolmapäeva öösel millalgi. Sättisime kohe ennast magama ja ärkasime hommikul võrdlemisi varakult. Päev läbi ei teinud me midagi erilist. Puhkasime ja käisime tallis ja pizzat söömas. Õhtul pidi Sabine Gretega kokku saama ja tööasju arutama. Õhtul läksime kõik koos restosse sööma. Kõhud olid veel pizzast jube täis, aga pidi viisakas olema ja ikka ühe salati alla pressima. Nautisime veini ja head toitu. Grete ja Karim olid ka meiega ning rääkisime Saksa elust ja olust. Saps oli ka oma tööasjad aetud saanud ning pidi esmaspäeval alustama. Kerge ärevus juba puges mu hinge, sest hakkas lähenema ka minu saatuslik hetk. Olin ikka päris mures, aga õnneks kõik lohutasid, et kui midagi on jama, siis nad tulevad ja päästavad mu sealt kohast ära Olin veel natuke traumeeritud meie Belgia kogemusest, aga samas mõtlesin, et hullemaks ikka minna ei saa. Reede hommikul ärkasime varakult ja käisime Laural tallis abis ja peale seda läksimegi mu asju autosse panema ja sõit uude kohta võis alata.
Breemerseen me sihtkoht
Jõudsime siis kiirteelt maha ja pidime hakkama sõitma mööda väiksemaid külateid oma uue kodu poole. Ütleme nii, et vaatasime kohe selle nii öelda linna üle, mis pidi lähim asustatud paik meile olema ning seal oli konkreetselt ainult üks pubi vist, aga pole hullu, sest Gent pole kaugel ja seal saaks ikka peol käia . Terve tee Saps aina küsis, et kas see seal juba või hoopis see on õige koht, aga gps näitas, et veel on aega. Vaatasin sinnapoole, kuhu see gepsi järgi pidi jääma ja nägin lehmi. Mõtlesin, et vaatan kindlasti valesti ja meil on ikka vägev hobusekasvandus kõigi värkidega ees.
Lõpuks siis jõudsime mööda väga kitsast teed õige koha juurde. Seal oli mingi vana laut, kust vaatasid mõned hobused välja ja mingid hooned veel. Hakkasin tõsiselt kahtlema, et äkki geps ikka juhatas meid valesti, kuid mõtlesime hoovi sisse sõita ja vaadata lähemalt. Seal nägime suurt hobuseautot, millele oli kirjutatud Storeij Breemerseen ning siis mõistsime, et see on ikka päris õige koht :D. Kerge hämming oli, aga mõtlesime, et vaatab mis see Donaat räägib. PS! talli juures oligi päris palju lehmi, seega olin kaugustest ikka õigesti vaadanud :D
Parkisime auto ära ning läksime talli piiluma. Seal oli igasugu hobuseid, mõned päris kenad ja paljutõotavad, teised jällegi mittemidagi ütlevad. Vaatasime ka maneeži, mis oli suhteliselt väike ja siis piilusime ka õue, kus oli plats. See tundus päris ok, natuke väike, aga see-eest kaasaegne. Takistused olid vanad ja räämas, aga ok. Platsi kõrval oli ka suur kartulipõld ning saime aru, et näed see vist ongi see niiöelda teine plats, mis meile google mapsist tundus olevat.
Läksime siis talli tagasi ja kohe ilmuski välja see teine vend Maarten, kes tundus nats ehmatanud olekuga, kuid siiski teadlik meie tulekust. Tegime siis kiire tutvuse ja ta selgitas, et Donaatit ei ole ja ta tuleb alles paari päeva pärast. Mingeid juhiseid ta polnud jätnud ja kõik hobused olevat juba nädala seisnud ja nüüd tuleks hakata nendega järjest tegelema. Tuli ka välja, et suurem enamus on saduldamata ja mõned ei suuda kordelgi normaalselt joosta. Talle oli kokku 3. Üks siis oli talli moodi, kus olid nende tähtsad täkud, kuid siiski võrdlemisi räämas ja must oli see olemine seal ning ülejäänud kaks olid konkreetselt laudad. Ühes laudas elasid hobused ja seal oli võrdlemisi pime ning sinna oli hakatud uuemaid bokse tegema. Seal samas siis hoiti heina ja oli ka hobusejalutus masin. Kõik muidugi võrdlemisi vana ja räämas. Teine laut oli bokse täis ehitatud ning seal olid noored hobused ja märad varssadega. Neid noori oli ikka väga palju seal :D. Lõpuks jõudsime mingi putka juurde ja Maarten siis kiirustas seda avama. Mõtlesime Sapsiga, et miks ta seda meile näitab, sest see tundus selline a la mingite takistuste ja mu trääni ladustamise putka. Oh ei, see oli hoopis meie kaunis modern apartment with internet and TV. Mõlemad vaatasime nõutult üksteisele otsa. Ütleme, et olime kergelt šokeeritud. Rääkimata sellest, et tallid olid vanad laudad, oli meie korteriks soojak, mis oli niiske ja must ja räämas. Tuletasin meelde veel, et Võsa Petsi saates kingiti ka mingile kodutule vanamehele soojak elamiseks ja selle vanamehe soojak oli ikka kordades korralikum kui meie oma. Maarten ise ka muheles veits, et see pole just eriti luks, aga eelmine groom oli seal ca 1,5a elanud. Lisas, et võime seda ka värvida ja uut mööblit juurde saada kui vaja. Jõudsin veel mõelda, et oh shit kui ma oleks üksi sinna kolkakülla oma kompsudega läinud, mis siis oleks saanud.
Egas midagi, tõstsime oma asjad soojakusse ja Maarten jättis meid kohanema. Lisas, et komapäeva õhtuti toimub seal mingi ratsutajate kolmapäevak, kus naabrid käivad oma hobudega maneežis trenni tegemas. Paraku oligi just kolmapäev.
Otsustasime tõsta voodid ühte tuppa, mis oli veidike puhtam ja normaalsem. Laes kõõlus mingi üksik ämblik. Panime kohe soojenduse sisse ja otsustasime väikse coldrexi laksu teha tervise turgutamiseks, sest kurkudega oli ikka täitsa jama. Kõik oli nii must ja külm. Tahtsin siis vett keeta, aga avastasin, et veekeetjat pole. Pole hullu, võtsin poti ja keetsin siis pliidil vett. Samal ajal jõudis Saps maha pidada sõja mingisuguse kõrvahargiga, kes oli ta voodisse trüginud. Kujutasin juba ette, kuidas peab iga õhtu vatitupse kõrva panema, et mingid putukad sinna ei trügiks. Hoovis oli ka mingi normim maja, aga seal elasid siis vennad oma naistega ja seal polevat olnud võimalik meid majutada. Pidime leppime soojakuga. Esimesest šokist üle saanud, hakkasime kohe brainstormima, et mida teha ja kas jääda siis või mis. Lõpuks jõudsime mõlemad ühele otsusele. Eestist tulime ära, et muuta midagigi oma elus paremaks ning ühest jamast teise jamasse tulek ei oleks lahendus vaid lihtsalt kerge vahetus.
Otsustasime asjad uuesti autosse tõsta ja Saksamaale Laura juurde tagasi minna. Saps oli vahepeal Lauraga skypeis rääkinud ning teada saanud, et tema saaks Gretele abiliseks minna ja siis oleks vaja veel mulle miskit vaadata. Uurisime yard and groomi ja leidsime ca 100 km kaugusel Warendorfist (koht kus Laura elab) ühe talli Sunshine Ponies, mis otsis mingit assistenti vms kes tegeleks ponidega ja aitaks perenaise lapsi ratsutamises. Tundus selline armas koht. Laura teadis rääkida ka, et see naine kes seda talli peab, on võrdlemisi tore. Kell oli juba päris hilja õhtul, kuid Saps arvas, et peaksime sinna ikkagi helistama. Kuna ma ise polnud päris kindel nii hilises helistamises, siis lasin seda Sapsil teha. Tuli välja, et Jessica (see naine) on endale juba kellegi leidnud, aga tema boyfriend Jens, kes on takistussõitja, otsib endale just abilist. Sai siis kokku lepitud, et lähme reedel kella 14.00ks tema juurde jutule. Nii kui mõlemal oli mingi reaalne võimalus kuskile saada olemas, tõstsime asjad autosse ja hiilisime salaja oma fantastilisest soojakust ja hobusekasvandusest minema. Kuna Maarten oli toas, siis ei saanud isegi head aega öelda :D.
Algas siis uus sõit tagasi Saksa poole, mis oli võrdlemisi raske, sest olime mõlemad võrdlemisi väsinud ja külma saanud ning ilm oli päris kehv. Kurgud olid ai ai ai kui valusad :S
Lõpuks siis jõudsime mööda väga kitsast teed õige koha juurde. Seal oli mingi vana laut, kust vaatasid mõned hobused välja ja mingid hooned veel. Hakkasin tõsiselt kahtlema, et äkki geps ikka juhatas meid valesti, kuid mõtlesime hoovi sisse sõita ja vaadata lähemalt. Seal nägime suurt hobuseautot, millele oli kirjutatud Storeij Breemerseen ning siis mõistsime, et see on ikka päris õige koht :D. Kerge hämming oli, aga mõtlesime, et vaatab mis see Donaat räägib. PS! talli juures oligi päris palju lehmi, seega olin kaugustest ikka õigesti vaadanud :D
Parkisime auto ära ning läksime talli piiluma. Seal oli igasugu hobuseid, mõned päris kenad ja paljutõotavad, teised jällegi mittemidagi ütlevad. Vaatasime ka maneeži, mis oli suhteliselt väike ja siis piilusime ka õue, kus oli plats. See tundus päris ok, natuke väike, aga see-eest kaasaegne. Takistused olid vanad ja räämas, aga ok. Platsi kõrval oli ka suur kartulipõld ning saime aru, et näed see vist ongi see niiöelda teine plats, mis meile google mapsist tundus olevat.
Läksime siis talli tagasi ja kohe ilmuski välja see teine vend Maarten, kes tundus nats ehmatanud olekuga, kuid siiski teadlik meie tulekust. Tegime siis kiire tutvuse ja ta selgitas, et Donaatit ei ole ja ta tuleb alles paari päeva pärast. Mingeid juhiseid ta polnud jätnud ja kõik hobused olevat juba nädala seisnud ja nüüd tuleks hakata nendega järjest tegelema. Tuli ka välja, et suurem enamus on saduldamata ja mõned ei suuda kordelgi normaalselt joosta. Talle oli kokku 3. Üks siis oli talli moodi, kus olid nende tähtsad täkud, kuid siiski võrdlemisi räämas ja must oli see olemine seal ning ülejäänud kaks olid konkreetselt laudad. Ühes laudas elasid hobused ja seal oli võrdlemisi pime ning sinna oli hakatud uuemaid bokse tegema. Seal samas siis hoiti heina ja oli ka hobusejalutus masin. Kõik muidugi võrdlemisi vana ja räämas. Teine laut oli bokse täis ehitatud ning seal olid noored hobused ja märad varssadega. Neid noori oli ikka väga palju seal :D. Lõpuks jõudsime mingi putka juurde ja Maarten siis kiirustas seda avama. Mõtlesime Sapsiga, et miks ta seda meile näitab, sest see tundus selline a la mingite takistuste ja mu trääni ladustamise putka. Oh ei, see oli hoopis meie kaunis modern apartment with internet and TV. Mõlemad vaatasime nõutult üksteisele otsa. Ütleme, et olime kergelt šokeeritud. Rääkimata sellest, et tallid olid vanad laudad, oli meie korteriks soojak, mis oli niiske ja must ja räämas. Tuletasin meelde veel, et Võsa Petsi saates kingiti ka mingile kodutule vanamehele soojak elamiseks ja selle vanamehe soojak oli ikka kordades korralikum kui meie oma. Maarten ise ka muheles veits, et see pole just eriti luks, aga eelmine groom oli seal ca 1,5a elanud. Lisas, et võime seda ka värvida ja uut mööblit juurde saada kui vaja. Jõudsin veel mõelda, et oh shit kui ma oleks üksi sinna kolkakülla oma kompsudega läinud, mis siis oleks saanud.
Egas midagi, tõstsime oma asjad soojakusse ja Maarten jättis meid kohanema. Lisas, et komapäeva õhtuti toimub seal mingi ratsutajate kolmapäevak, kus naabrid käivad oma hobudega maneežis trenni tegemas. Paraku oligi just kolmapäev.
Otsustasime tõsta voodid ühte tuppa, mis oli veidike puhtam ja normaalsem. Laes kõõlus mingi üksik ämblik. Panime kohe soojenduse sisse ja otsustasime väikse coldrexi laksu teha tervise turgutamiseks, sest kurkudega oli ikka täitsa jama. Kõik oli nii must ja külm. Tahtsin siis vett keeta, aga avastasin, et veekeetjat pole. Pole hullu, võtsin poti ja keetsin siis pliidil vett. Samal ajal jõudis Saps maha pidada sõja mingisuguse kõrvahargiga, kes oli ta voodisse trüginud. Kujutasin juba ette, kuidas peab iga õhtu vatitupse kõrva panema, et mingid putukad sinna ei trügiks. Hoovis oli ka mingi normim maja, aga seal elasid siis vennad oma naistega ja seal polevat olnud võimalik meid majutada. Pidime leppime soojakuga. Esimesest šokist üle saanud, hakkasime kohe brainstormima, et mida teha ja kas jääda siis või mis. Lõpuks jõudsime mõlemad ühele otsusele. Eestist tulime ära, et muuta midagigi oma elus paremaks ning ühest jamast teise jamasse tulek ei oleks lahendus vaid lihtsalt kerge vahetus.
Otsustasime asjad uuesti autosse tõsta ja Saksamaale Laura juurde tagasi minna. Saps oli vahepeal Lauraga skypeis rääkinud ning teada saanud, et tema saaks Gretele abiliseks minna ja siis oleks vaja veel mulle miskit vaadata. Uurisime yard and groomi ja leidsime ca 100 km kaugusel Warendorfist (koht kus Laura elab) ühe talli Sunshine Ponies, mis otsis mingit assistenti vms kes tegeleks ponidega ja aitaks perenaise lapsi ratsutamises. Tundus selline armas koht. Laura teadis rääkida ka, et see naine kes seda talli peab, on võrdlemisi tore. Kell oli juba päris hilja õhtul, kuid Saps arvas, et peaksime sinna ikkagi helistama. Kuna ma ise polnud päris kindel nii hilises helistamises, siis lasin seda Sapsil teha. Tuli välja, et Jessica (see naine) on endale juba kellegi leidnud, aga tema boyfriend Jens, kes on takistussõitja, otsib endale just abilist. Sai siis kokku lepitud, et lähme reedel kella 14.00ks tema juurde jutule. Nii kui mõlemal oli mingi reaalne võimalus kuskile saada olemas, tõstsime asjad autosse ja hiilisime salaja oma fantastilisest soojakust ja hobusekasvandusest minema. Kuna Maarten oli toas, siis ei saanud isegi head aega öelda :D.
Algas siis uus sõit tagasi Saksa poole, mis oli võrdlemisi raske, sest olime mõlemad võrdlemisi väsinud ja külma saanud ning ilm oli päris kehv. Kurgud olid ai ai ai kui valusad :S
Thursday, November 5, 2009
Endless road..
Nii kui lõpetasin Poolas oma blogi postituse, sai mu hea elu kõrval pingil läbi ning Saps kupatas mu pulti. Pidin siis esmakordselt tutvust tegema väljamaa teede ning liikluskultuuriga. Nii palju rekkaid ja nii palju märke, millest eriti midagi aru ei saanud. Rekkad iseenesest olid väga tublid liiklejad ja tegid ruumi, kui soovisid neist mööda sõita. Esimene kord, kui pidin rekkast mööduma nii, et tee tuli kolmerealiseks tekitada (rekka kellest möödun, mina ja vastutulija kaherealisel teel), oli päris kõhe tunne. Oleks tahtnud kohe silmad kinni panna ja mitte vaadata :D. Õnneks jäin ellu nagu näha :). Varssavi poole teed olid päris head, ümbruskond oli huvitav ja sai korralikult möödasõite teha ja midagi ulmelist ei olnud. Asi läks hulluks siis kui Varssavisse jõudsime ja seal nägi siis ehtsat liiklust. Kui sul on märk kiiruspiiranguga 70 ja osad liiklejad sõidavad ca 50ga ja teised ca 150ga, siis võtab veits silme eest kirjuks. Seal sai siis parajaid võtteid ja manöövreid tehtud, et keegi üle ei sõidaks. Üks hirmus koht oli ka. Sõitsime üle mingi tee või jõe ja sillal läks kaherealine jube kitsas tee, mis oli mõlemalt poolt raudaiaga piiratud. Päris kõle oli see, kõik kolises ja jälle eritüüpi liiklejad. Sattusin ka esimest korda kiirteele, kus jätkus sama teema: mõned kiirustavad, teised peavad piknikut keset teed. See oli jah huvitav, et absoluutselt mitte keegi ei süvenenud liiklusmärkidesse ning kõik sõitsid nii nagu neile meeldis. Sai siis ka ise kiirteel saba sirgu lastud :).
Õhtul millalgi jõudsime Poolast läbi Saksamaale ja seal pidime ka puhkama. Pimedas oli päris jube sõita kiirteedel nii, et pole mitu päeva korralikult maganud ning vihma sajab ja palju autosid ja tulesid jne. Saksas jupitasime mitu korda ja vahetasime Sapisga. Lisaks olime veel mõlemad külma saanud ning kurgud olid kähedad. See oli jah vastik, et sõidad kiirteel ja kiirused on võrdlemisi suured ning lihtsalt hakkab nokkima. Silme eest läheb mustaks ja ehmatad uuesti üles. Peatusi tegime rekkameeste puhke-parklates ja siis oligi, et ca 1h puhkust ning uuest edasi. Päris mitu peatust tuli.
Hommikul ca 8.00 jõudsime Warendorfi Laura juurde. Väga armas linn on see ning kõik majad on punastest tellistest ja meeletu kord valitseb ümberringi, kõik on puhas. Laura elab külalistemajas, mille õues on kohe mingi väike hobusetall. Kena ühetoaline korter on tal siin. Saime üle pika aja ennast korralikult pesta (uskumatult hea tunne oli) ning riideid vahetada, et oleksime ikka esinduslikud kui Breemerseeni jõuame. Käisime ka Laura hobuseid vaatamas, kes on ca 2 km kaugusel tallis. Seal valitses samuti kord ja puhtus ning kõik oli väga kena. Sealt siis startisime otse Belgia poole.
Tee Warendorfist Belgiasse polnud eriti pikk, ca 300 km. Sõitsime läbi Hollandi, kus oli samuti äärmiselt ilus ilm ning võrdlemisi soe, ca 12 kraadi. Tee ääres oli jube palju talle ja tekkis kohe selline tunne, et Saksas ja Hollandis on peaaegu kõigil oma tall. Hollandist jõudsime võrdlemisi ruttu läbi ning olimegi Belgias.
Belgia kiirteed olid natukene kahtlasemad. Kergelt vanaaegsed kui nii võib öelda ja tekkis kohe mõte, et mis neil Belglastel on seal europarlamendis nii kiire, et ei jõua kiirteid korda teha. Seal muidugi sama teema, et kõik kohad on hobuseid ja lehmi täis. Belgia teedel suutsime isegi paar korda ära eksida, sest gps pani natukene segast ning need teed olid ikka võrdlemisi keerulised ja polnud palju vaja, et õigelt rajalt kõrvale kalduda. Tegime veel ühes bensukas peatuse ning hakkasime lähenema oma Belgia kodule. Sellest, aga juba järgmises postituses :)
Õhtul millalgi jõudsime Poolast läbi Saksamaale ja seal pidime ka puhkama. Pimedas oli päris jube sõita kiirteedel nii, et pole mitu päeva korralikult maganud ning vihma sajab ja palju autosid ja tulesid jne. Saksas jupitasime mitu korda ja vahetasime Sapisga. Lisaks olime veel mõlemad külma saanud ning kurgud olid kähedad. See oli jah vastik, et sõidad kiirteel ja kiirused on võrdlemisi suured ning lihtsalt hakkab nokkima. Silme eest läheb mustaks ja ehmatad uuesti üles. Peatusi tegime rekkameeste puhke-parklates ja siis oligi, et ca 1h puhkust ning uuest edasi. Päris mitu peatust tuli.
Hommikul ca 8.00 jõudsime Warendorfi Laura juurde. Väga armas linn on see ning kõik majad on punastest tellistest ja meeletu kord valitseb ümberringi, kõik on puhas. Laura elab külalistemajas, mille õues on kohe mingi väike hobusetall. Kena ühetoaline korter on tal siin. Saime üle pika aja ennast korralikult pesta (uskumatult hea tunne oli) ning riideid vahetada, et oleksime ikka esinduslikud kui Breemerseeni jõuame. Käisime ka Laura hobuseid vaatamas, kes on ca 2 km kaugusel tallis. Seal valitses samuti kord ja puhtus ning kõik oli väga kena. Sealt siis startisime otse Belgia poole.
Tee Warendorfist Belgiasse polnud eriti pikk, ca 300 km. Sõitsime läbi Hollandi, kus oli samuti äärmiselt ilus ilm ning võrdlemisi soe, ca 12 kraadi. Tee ääres oli jube palju talle ja tekkis kohe selline tunne, et Saksas ja Hollandis on peaaegu kõigil oma tall. Hollandist jõudsime võrdlemisi ruttu läbi ning olimegi Belgias.
Belgia kiirteed olid natukene kahtlasemad. Kergelt vanaaegsed kui nii võib öelda ja tekkis kohe mõte, et mis neil Belglastel on seal europarlamendis nii kiire, et ei jõua kiirteid korda teha. Seal muidugi sama teema, et kõik kohad on hobuseid ja lehmi täis. Belgia teedel suutsime isegi paar korda ära eksida, sest gps pani natukene segast ning need teed olid ikka võrdlemisi keerulised ja polnud palju vaja, et õigelt rajalt kõrvale kalduda. Tegime veel ühes bensukas peatuse ning hakkasime lähenema oma Belgia kodule. Sellest, aga juba järgmises postituses :)
Tuesday, October 27, 2009
Nii see algabki..
Nii nüüd siis olen ametlikult töötu ja reis võib alata. Uskumatult vaba tunne kohe :). Terve nädalavahetuse sai asju ajada ning ringi toimetada ja tundub, et nüüd sai vist kõik korda. Ühesõnaga minu tee algab siis Belgiasse, kaasa võtan mõed oma asjad, sõbranna, tema auto ja ca 100 euri mis mul lõpparvest järgi jäi :D. Teekonda alustasime esmaspäeva 02.11.2009 öösel ja Tallinnast jõudsime välja töpselt 00.00.
Teekond näeb siis ette Läti-Leedu-Poola-Holland(seened)-Belgia. Belgias hakkame elama Aalteni linnas Breemerseeni hobusekasvanduses vendade Donaat ja Maarten juures :D.
Praktiliselt terve Läti ma magasin maha ja midagi erilist ei toimunud. Siinkohal tahaks tervitada Shengenit, sest päris meeldiv on läbi piiripunktide kimada silmagi pilgutamata. Leedus ma suutsin isegi kohati üleval püsida. Siinkohal tervitaks Sapsi kes osavalt autot juhib. Tahtsime Leedu Statis wifit saada aga üks tädi sai shoki, sest ta ei saanud inglise keelest aru. Muideks ilm on hästi ilus ja päike paistab.
Kuna Leedus me wifit ei saanud, siis pidime Poola tulema ja toredad rekkapoisid aitasid meil leida just selle väikese kollase putka mille juures wifi levib. Midagi ekstreemset veel pole meil toimunud, aga eks Hollandini (seened) veel on aega ;).
Muusikaga on meil nats kehva, sest peame pidevalt mingeid Leedu või Poola vms jutusaateid kuulama ja nende jutu vahele saab vahepeal ka mingit euroopa muusikat lastud. Poola keel ei tundugi eriti raske.
Täna lähme Varssavisse tomatisuppi sööma või mida iganes seal pakutakse :D. Nüüd ei teagi millal järgmine kollane putka wifiga teele jääb, aga eks ma loodan et varsti, siis saab uue raporti esitada meie seikluse kohta :)
PS! Nii hea on töötu olla :)
Teekond näeb siis ette Läti-Leedu-Poola-Holland(seened)-Belgia. Belgias hakkame elama Aalteni linnas Breemerseeni hobusekasvanduses vendade Donaat ja Maarten juures :D.
Praktiliselt terve Läti ma magasin maha ja midagi erilist ei toimunud. Siinkohal tahaks tervitada Shengenit, sest päris meeldiv on läbi piiripunktide kimada silmagi pilgutamata. Leedus ma suutsin isegi kohati üleval püsida. Siinkohal tervitaks Sapsi kes osavalt autot juhib. Tahtsime Leedu Statis wifit saada aga üks tädi sai shoki, sest ta ei saanud inglise keelest aru. Muideks ilm on hästi ilus ja päike paistab.
Kuna Leedus me wifit ei saanud, siis pidime Poola tulema ja toredad rekkapoisid aitasid meil leida just selle väikese kollase putka mille juures wifi levib. Midagi ekstreemset veel pole meil toimunud, aga eks Hollandini (seened) veel on aega ;).
Muusikaga on meil nats kehva, sest peame pidevalt mingeid Leedu või Poola vms jutusaateid kuulama ja nende jutu vahele saab vahepeal ka mingit euroopa muusikat lastud. Poola keel ei tundugi eriti raske.
Täna lähme Varssavisse tomatisuppi sööma või mida iganes seal pakutakse :D. Nüüd ei teagi millal järgmine kollane putka wifiga teele jääb, aga eks ma loodan et varsti, siis saab uue raporti esitada meie seikluse kohta :)
PS! Nii hea on töötu olla :)
Subscribe to:
Posts (Atom)