Oldenburg Horse Show

Sõitu Jessica juurde alustasime kuskil 13.00 paiku ja tema juures pidime 14.00 olema. Olin ikka täitsa pabinas, et kuidas ma sinna jään ja mismoodi ikka, aga Saps rahustas, et lähme kohale ja vaatame mis ta räägib. Olime vaevalt mingi 15 min sõitnud kui käis üks paras pauk ja olime ühele mersu maasturile tagant sisse sõitnud. See oli nii ootamatu ja me kumbki ei saanud aru, et mis täpselt juhtus. Mersu roolis oli üks saksa vanamees, kes oli ise sama hämmingus ning kõige tipuks ei osanud sõnagi inglise keelt. Ta kutsus mingid tuttavad kohale, kes rääkisid inglise keeles ja selgitasid, et nüüd tuleb politsei, kes siis paberid korda ajab. Sapsil polnud veel kindlustuspabereid ka kaasas ning ta helistas Laurale, kes pidi need meile kähku ära tooma. Õnneks jõudis ta politseiga suhteliselt samal ajal ning politsei vist ei saanudki aru, et dokumendid olid kellegi teise käes :D.

Kuna me nüüd kindlasti kella 14ks Jessica juurde ei jõudnud, siis helistasin talle ja ta ütles, et tuleksime otse Oldenburgi võistlustele. Lubas saata ka aadressi. Terve tee ta enam telefoni vastu ei võtnud ja me loomulikult päris täpselt ei teadnud ka kus see võistlus toimub ning pidime siis mööda linna ringi tiirutama ja otsima võistluspaika ning lootma, et ehk on kuskil wifit. Õnneks jäi meie teele üks ratsavarustuse pood, kust üks naine lubas meie ees sinna sõita. Jõudsimegi õigesse kohta ning tänu sellele naisele saime ka võistlustele tasuta sisse, sest ta müüs varustust seal. Säästsime päris korraliku summa piletite näol .

Kui olime võistlustel natuke ringi vaadanud, siis helistas Jessica ja pidime temaga kokku saama. Tegemist oli siis ühe kena ca 30ndates naisterahvaga, kes oli seal oma kahe tütre Hanna ja Juliaga. Läksime kõik koos tribüünile võistlust vaatama ja siis ta küsis minu kohta igasugu asju ja rääkis oma boyfriend Jensist, kelle heaks ma tööle peaksin hakkama. Kohe ütles ka, et kui mulle Jensi juures ei meeldi, siis tal oleks üks teine koht pakkuda, kuhu võiksin minna. Arvasin siiski, et võiksin esialgu ikka Jensi juures proovida. Vahepeal oli ka Jensi kord startida ning vaatasime tema sõidu ära. Pärast seda tuli ka tema meie juurde. Peaks mainima, et tegemist on kohe vägagi kena meesterahvaga. Ta oli küll natuke tagasihoidlik, aga äärmiselt sõbralik.

Võistluste vahepeal pidime võistlustalli hobuseid minema vaatama, aga Saps arvas, et tema ei hakka tulema, vaid suundub Warendorfi poole tagasi. Jessica oli päris üllatunud, kui kuulis, et mul on kõik asjad kaasas ja olen kohe valmis alustama. Läksime siis parklasse ja tõstsin oma kodinand Sapsi autost Jessica omasse. Oligi uue hüvastijätu aeg ning jäin täitsa üksi võõraste sakslastega. Tunne oli samasugune nagu esimesel päeval lasteaias, kus ootab midagi uut ja hirmsat ees, päris täpselt kohe ei tea mis see on ja lihtsalt jäetakse sind sinna üksi hakkama saama. Tunnistan päris ausalt, et olin ikka väga hirmul . Õnneks Jessica ja kõik olid väga sõbralikud ning see leevendas olukorda tunduvalt.

Peale hüvastijättu läksime talli ja seal tutvustati mind Jensi praegusele abilisele, kes omast vabast ajast oli nõus teda ajutiselt aitama. Tegemist oli siis saksa neiuga, kelle nimi on Jasmin ja kes õpib hobuste viljastamist või midagi sarnast ning on Jensi tallis praktikal. Jessica jättis mu temaga, et kohaneksin hobuste ja oludega ning Jasminist pidi siis mõneks ajaks minu õpetaja saama, kes näitab kuidas miski käib. Jasmin pidi mingile oma sõbrantsile järgi minema ning võttis mu siis kaasa. Suurt midagi me ei rääkinud, tema uuris Eesti kohta ja mina tema tegemiste kohta. Sõitis ta vana VW Golfiga ja suitsetas vahetpidamata punast Marlborot. Ta sõbranna elas mingis tallis, mis oli päris uhke. Elamine oli ka päris korralik. Selle tüdruku nime ei mäletagi enam, aga nad olid Jasminiga koguaeg koos. Pärast sõitsime võistlustele tagasi ning ma aitasin nats hobuseid kasida ning hiljem käisime niisama võistlustel ringi. Tüdrukud ainult suitsetasid koguaeg ja peaaegu oleks unustanud, et tagasiteel nad kuulasid kogu aeg Michael Jacksonit. Ei mõista, mis fenomen see neil on. Võistlustel midagi huvitavat ei toimunud. Lihtsalt üks suitsetamine ja joomine. Vaatasin, et päris rõvedad on nad ikka, aga see selleks. Nad pakkusid mulle ka erinevaid asju, kuid keeldusin. Kohati tundsin ennast mingi pipsina, kes midagi ei taha.

Hiljem saime jälle Jesscia ja Jensiga kokku ning pidin ööseks nende juurde minema. Maja oli suur ja ehitatud punastest tellistest nagu kõik siin Saksamaal. Sain aseme (suur ja pehme voodi) külalistetuppa ja kohe näidati ka, kus on külaliste vannituba. Päris naljakas, külalistel on oma vannituba. Jäin siis varsti magama ning magasin isegi võrdlemisi korralikult terve öö. Hommikul ärkasin kell 8 ja Jessica kutsus mu ponidega appi. Viisime paar poni koplisse ja pidin siis ühte puhastama ning hiljem jalutama. Jube armsad ponid olid neil. See poni, keda jalutasin, oli Sunshine Ribana ja nägi hästi armas välja. Pärast seda läksime hommikust sööma. Hommikuks olid siis soojad saiad ja igaüks määris ja pani sinna vahele seda mis ise tahtis. Täitsa hea oli. Pärast hommikusööki läksin ja aitasin tüdrukutel ponisid valmis panna. Väga toredad tütred kusjuures. Hästi sõbralikud ja iga asja peale ütlesid aitäh ja naeratasid koguaeg. Inglise keelt nad väga hästi ei rääkinud. Seejärel läksime Jensiga tagasi võistlustele. Jessica pidi tütardega hiljem järgi tulema.

Käisime natuke Jensiga võistlustel ringi ja siis jättis ta mu uuesti Jasminiga. Laupäev oli jube pikk. Jens pidi 2 sõitu tegema ning teine sõit pidi alles kell 22.30 algama. Terve päeva siis jõlkusin Jasminiga ringi. Päris imelik tunne oli juba selline sabarakk olla, aga samas ma ju ei teadnud seal ka kedagi ega midagi ja kus ning millal pidin olema. Aitasin tal ka hobuseid Jensile valmis panna. Vahepeal sattusin Jessicaga kokku ning nad smuugeldasid mu VIPide ruumi õhtusöögile sisse. Sai vähemalt kõhu korralikult täis, sest ise ma küll midagi osta ei raatsinud. Eriti ju polnudki mingit raha, mille eest osta midagi. Koju saime päris hilja. Terve tee autos olin pooleldi unes. Jäin jälle Jensi ja Jessica juurde ööseks. Hommikul ma ponidega abistama ei pidanud. Sõime hommikusöögi ja viisin oma asjad Jensi autosse. Jessica pidi lastega koju jääma ning lubas Jensi sõitu telekast vaadata. Ütles ka, et järgmise nädala olen Jasminiga koos tallis, sest Jens sõidab nädalaks USA-sse ning hakkan ajutiselt mingis hotellis elama kuni ratsutajate majas mõni tuba vabaneb. Olin põnevil uue talli ja elukoha üle. Sain jälle terve pühapäeva Jasminiga jõlkuda ja üks hetk viskas lihtsalt üle. Läksin ja vaatasin üksi võistlust. Sain veel Jensilt teada, millal liikuma hakkame. Põhisõit läks Jensil kehvasti, sest hobune oli eelmistest päevadest väsinud. Jens katkestas.

Talli pidime sõitma nii, et mina sõidan Jessica autoga (see oli eelmisest päevast sinna jäänud), Jasmin sõidab Jensi autoga ja Jens hobuseautoga. Õnneks teekond sujus hästi. Jasmin sõitis ees ja mina tema järgi. Sain veel teada, et kõik tallis on jube põnevil ja ootavad mind juba 