Neljas nädal Ramsbrockis

Neljanda nädala algus oli vähekene erinev eelmistest. Nimelt hommikul kui Massimo oli maja ees ja ma hakkasin autosse minema, siis üllatus-üllatus, keegi juba istus seal ja ma pidin kaubiku kongi minema. See tegelane seal autos oli meie talli uus töötaja Emma, kes tuli Rootsist ning on 20. aastane. Ta oli pühapäeval saabunud ja pidi hakkama meie tallis tööle. Oma täpsete tööülesannete kohta ta veel ei teadnud ja oli natukene kohmetu nagu ka mina alguses. Eks ma olin siis temaga viisakas ja suunasin teda hommikuste tegevuste juurde ning andsin väiksed juhtnöörid. Hiljem käisime koos hommikusöögil.

Esmaspäeval pidin endiselt Emanueli abistama ja päeva jooksul märkasin, et Emma suunati minu endise töö peale ning tema aitas Jensi ja Jasmini. Olin veidike pettunud, et miks ma oma endist tööd tagasi ei saa nüüd, kui on üks uus töötaja juures ning tema ju võiks Emanueli aidata. Samas ma ennast sellest häirida ka ei lasknud, sest meil Emanueliga sujub koostöö täitsa hästi. Vaatasin, et Emma sulandus täitsa hästi seltskonda. Võib-olla sellepärast, et meil on tallis veel rootslasi ja ta sai kohe nendega omas keeles suhtlema hakata. Lisaks oli ühel Rootsi ratsutajal Davidil õde külas, kellega Emma sai kohe sõbrannatama hakata. Võrdlesin natuke tema tulekut enda tulekuga ning mulle tundus, et Jasminiga sai ta ka paremini läbi kui mina. Huvitav millest see küll tuleneb, vot ei oskagi kohe ennast hinnata, et mis siis minu juures nii häiriv või vihale ajav võiks olla ja mida teeb Emma teisiti, et ta kohe omaks võeti. Õhtupoole küsisin Jasmini soovitusel Jensilt, et kauaks ma jään Emanueliga töötama ning Jens ütles, et täpselt ei tea, aga arvatavasti paar päeva. Eks paistab mis tulevik toob.

Esmaspäeval sõitsin jälle selle suure ja massiivse hobuse Diogeresega ning mõtlesin endamisi, et loodetavasti ma ei peagi jääma sellega sõitma. Päeva jooksul oli korraks ka actionit. Nimelt üks Emanueli mära Colleen tõmbas ennast nööri küljest lahti kui teda puhastasin ning jooksis tallist välja mööda teed ca 200m kaugusele tallist. Õnneks sain ta kätte, aga terve tee talli oli ta ainult kas kahel esimesel või tagumisel jalal ning mul oli ikka tükk tegemist, et tema käest kabjaga vastu pead mitte saada. Õhtul, kui oli aeg koju minna, siis minu suureks ehmatuseks oli Massimo kuskile kadunud ja teiste jutust ma päris täpselt aru ka ei saanud, kuhu ta läks, aga see selleks. Helistada talle ka ei saanud, sest telefoni olin unustanud koju. Õnneks aga oli Emanuel tore ja viis mu hotelli ära, kuigi ta elab hoopis teises suunas.

Teisipäeval oli täitsa tavaline tööpäev. Mina vs 16 Emanueli hobust. Ta oli teinud ka väikseid muudatusi oma hobuste listis. Nimelt oli ta selle suure hobuse Diogerese, kellega ma eelnevatel päevadel sõitsin, vahetanud ühe Massimo listi hobuse vastu ning mul oli selle üle ainult hea meel. Emanuel aga eraldas mulle ühe teise hobuse sõitmiseks ning selleks oli see sama mära Colleen, kes esmaspäeval minema jooksis. Colleen on hästi tuim ning ei taha üldse liikuda ning kui sõita suunaga vasakule, siis ta ei suuda otse joosta vaid on kõver vastavalt kas siis nina rajalt sees või tagumik rajalt sees. Iseenesest on täitsa armas ning kena välimusega mära. Samal ajal kui sõitsin Colleeniga tuli Emanuel ühe teise hobusega maneeži ning tegi isegi komplimendi, et minuga näeb hobune palju parem välja kui temaga ning täitsa hea on kohe vaadata. Ütles ka, et sellel hobusel ongi komme kõveralt joosta ning pole mingit võimalust teda otseks saada. Igatahes trenni lõpus mul isegi õnnestus teda kohati otseks sõita. Emanuel ütles ka, et reedel lähme võistlustele ning oleme terve päeva tallist eemal. Endamisi mõtlesin, et võistlustele küll ei viitsi eriti minna, aga kui vaja, siis vaja. Ah jaa, teisipäeval jooksis mul veel üks hobune minema, 4 aastane täkk Colosseo, aga õnneks Jasmin ja David püüdsid ta kuskil õues kinni ning midagi hullu ei juhtunud. Mõtlesin endamisi, et kas see saabki nüüd igapäevaseks rutiiniks. Õhtul olid meil veel kliendid USA-st ning hotelli jõudsin võrdlemisi hilja. Väsitav päev oli.

Kolmapäeval sõitsin endiselt Colleeniga ning mu suureks rõõmuks ei põgenenud päeva jooksul enam ükski hobune ära. Midagi erilist ka päeval ei toimunud. Emmaga saan endiselt hästi läbi ning aeg-ajalt, kui vaba moment on, siis jutustame omavahel. Üks hetk, kui rääkisin oma Ramsbrocki tulekust, tegi ta nalja, et võttis mu töö ära. See märkus mulle väga ei meeldinud ja endamisi mõtlesin, et eks paistab, kas ikka võtsid ära. Samas hakkasin mõtlema, et kas ma üldse tahaksin enam uuesti Jensi abiliseks hakata, sest Emanueliga klapib meil koostöö täitsa hästi. Mõtlema pani ainult see, et mis siis saab, kui Hiina poiss Mike tagasi tuleb.

Ma vaatan, et Emma saab järjest paremini talli rahvaga läbi ning tundub, et ta on juba praegu rohkem inimestega sina peal kui mina. Ta suhtleb tihedalt Massimo ja Maikiga ning pea iga päev käivad nad peol. No jah, mind pole viimasel ajal üldse peole kutsutud. Alguses Dennis ja Rootsi tüdrukud kutsusid mõnel korral, aga ma ei läinud. Huvitav, kas nüüd vaadatakse, et ma polegi mingi peo inimene. Võimalik. Aga ega ma polegi selle eesmärgiga siin tallis, et palju sõpru saada ja ringi pidutseda

Neljapäev algas väga nõmedalt. Nimelt ootasin ca 15 min Massimod ja kui teda ikka veel polnud, siis otsustasin talle helistada. Tuli välja, et ta oli varem talli läinud ja oli mind 6.30 hotelli juures oodanud mõne minuti, aga kuna mind polnud, siis ta läks ära ning selleks hetkeks kui helistasin, oli ta juba koolis ja ei saanud mulle enam järgi tulla. Ta lisas veel, et Jasmin ja Maik on ka koolis ning nende peale ma ka loota ei saa. Andis mingi nr, kellele võiksin helistada, aga telefon oli väljas ja seega pidin kell 7 hommikul jälle 5 km jalgsi talli minema ning see oli vägagi väsitav tööpäeva algus. Pool teed ma lihtsalt ulgusin kogu südamest, sest olin kõiges nii pettunud ja vihane, et Massimo mulle ei öelnud, et varem on minek ja üldse olin endast väljas viimase aja sündmuste pärast. Vähemalt sai ennast korralikult tühjaks nutta. Talli jäin hiljaks 50 minutit, aga õnneks Ivy ei olnud sugugi pahane mu peale ja taaskord pääsesin ma riidlemisest. Ülejäänud päev oli nagu kõik eelnevad ning midagi põnevat ei toimunud. Õhtuks olin ainult surmani väsinud ja jäin juba kuskil kella kaheksa paiku magama.

Reedel oli siis võistluspäev ning Emanuel otsustas minna kolme hobusega: Calvaroni, Caironi ja Chiaraga. Veel tulid võistlema Ivy, David ja Linn. Neljapäeval oli Emanuel juba asjad autosse viinud ja auto valmis seadnud ning koolisõidu talli tüdrukud olid hobustele patsid pähe teinud. Hommikul söötsime kähku rahvaga hobused ära ning lisasime põhku boksidesse nagu igal hommikul ja käisin kähku hommikusöögil. Minu ülesandeks oli ainult hobuste puhastamine, transpordi kaitsmete panemine ja heina viimine autosse ning sõit võiski alata. Sõit võistlustele võttis aega ka 1h ning ühe auto peal olime mina ja Emanuel ning teise auto peal olid Ivy, David ja Linn. Terve tee jutustasime ratsaspordist ja üldse sellest, mis Saksa ratsutamismaailmas toimub. Võistlustel pidi Emanuel kahes erinevas parkuuris võistlema. Esimene oli kõrgusega 100 cm ja seal sõitis ta Caironi ja Calvaroniga ning teine parkuur oli 120 cm ning seal sõitis Caironi ja Chiaraga. Esimese sõidu tegi ta Caironiga. Käisime vaatasime raja üle ning siis panin hobuse auto peal valmis ja Emanuel läks hobusele platsi tutvustama. Tegemist oli noortele hobustele mõeldud võistlusega, kus hinnati hobuse hüppetehnikat ja käitumist ning vastavalt sellele, kes sai suurema punktisumma, jaotati auhinnalised kohad. Kõik Emanueli hobused olid 5. aastased ja käitusid super hästi võistlustel. Mul polnud mingit probleemi nendega. Ainult Chiara oli natuke närviline kohati, aga midagi hullu ei teinud. Soojenduse ajal pidin maad jagama erinevate sakslastega, et Emanuel saaks normaalselt soojendus hüppeid teha. Paras rabelemine oli seal: küll üks tahtis kõrgemat hüpata, siis teine madalamat ja ma siis üritasin vastavalt Emanueli ja kohati ka Davidi soovidele vastavale kõrgusele takistusi saada. Mõned sakslased seal vahepeal üritasid minuga midagi isegi rääkida, aga ma ei saanud miskit aru. Ühesõnaga sain soojendushüpped korralikult tehtud. Esimeses sõidus sai Emanuel Calvaroniga teise ja Caironiga viienda koha. Enne järgmist parkuuri oli meil paar tundi vaba aega ning siis käisime söömas. Minu õnneks tegi Emanuel mulle lõuna välja ja ma ei pidanud oma sulli kulutama. Ülejäänud vaba aja vaatasime võistlust ja kommenteerisime hobuseid. Kõrgemas parkuuris sai ta Chiaraga kolmanda koha ja Caironiga jällegi mingi viienda või kuuenda koha. Kõik hobused hüppasid super hästi ja olid väga tublid. Pärast autasustamist panime kähku hobud auto peale ja algas sõit tagasi kodupoole.

Koduteel rääkisime tallirahvast ja nendevahelistest suhetest. Emanuel rääkis, et praktiliselt kõik tallist vihkavad teda ja tunnevad suurt rõõmu iga kord kui tal miskit halvasti läheb. Kõige suurem tema vihkaja pidi olema just Jasmin ja sellepärast, et mingi aeg tagasi sõitis Jasmin noori hobuseid ja sõna otseses mõttes keeras neid persse ning Emanuel ei talunud sellist asja ning läks ja rääkis suure bossiga, et see tüdruk ei tohiks noorte hobustega tegeleda ning selle tagajärjel võeti Jasminilt need noored ära ning see tekitas suure skandaali. Lisaks veel ütles Emanuel talle otse näkku, et ta ei oska noorte hobustega tegeleda ja on üldse üks mõttetu inimene ning see ajas Jasmini veelgi rohkem vihale ning oli palju kisa ja nutmist. Üldse olevat Emanuelil olnud mitmeid selliseid konflikte erinevate inimestega seal tallis. Ta rääkis päris pikalt kuidas seal on mitmeid noori hobuseid ära rikutud ja kuidas ta on vahele läinud ja üldse mis ta arvab paljude sõidustiilist. Samuti rääkis ta, et mõnikord ta tõesti kohtleb oma hobuseid julmalt ja neil on suud verised ja küljed kannustest katki, aga tema väitel olevat seda mõnele hobusele vaja, et näidata koht kätte ja kes on peremees. Sellega olen nõus, et hobustele peab selgeks tegema, kes on peremees ja ei tohi lasta pähe istuda, aga sellega ma küll nõus pole, et selle saavutamiseks peab hobusele viga tegema ja kohe nii äärmustesse minema. Loomulikult mõnele hobusele on vahest vaja piitsa ja teinekord präänikut, aga neile viga tegemine nüüd küll õige pole.

See selleks, kokkuvõttes sain teada, milline ussipesa see tall on ja kuidas teineteisele tahetakse koguaeg nuga selga lüüa. Lisaks olevat viha ka Maiki vastu, sest tema saab Emanueliga hästi läbi. Emanuel rääkis ka, et tema eelmised abilised Rebecca ja Dennis olid põhilised halbade juttude levitajad. Rebecca saadeti aga sellel nädalal meie tallist minema. Nimelt ta oli puhkusel ja nüüd kui tal puhkus lõppes, siis talle öeldi, et teda enam ei vajata, sest ta ei oska sõita. Emanuel rääkis ka, et esimestel päevadel, kui hakkasin teda aitama, siis talli rahvas käis ja küsis talt koguaeg, et kuidas ma olen, et ma olen ju nii aeglane jne. Tema aga oli neile öelnud, et ma olen lihtsalt super. Teisel päeval olid jälle uurinud mu kohta ja ta ütles uuesti, et ma olen perfektne ja aina paremaks läheb. Mul on hea meel, et kui esimestel päevadel käis Jasmin ka minult küsimas, et kuidas on, siis ma ütlesin, et täitsa normaalne on ja Emanuel on väga kena minuga ja ta on täitsa tore. Mäletan, et selle peale ütles Jasmin, et siis ma olen ainuke inimene siin tallis, kes nii arvab. Otsustasime Emanueliga, et kui keegi veel meilt kummaltki midagi küsib meie kummagi kohta, siis me lihtsalt ütleme, et kõik on super tore ja vahva ning lausa ideaalne. See ajab neid kindlasti veelgi rohkem närvi. Seda ma tundsingi mõnda aega, et ma vist väga ei meeldi enamusele inimestele siin ja ma ütlen ausalt, et mul on täitsa ükskõik. Nüüd kindlasti hakkavad nad mind veelgi vähem sallima, sest saan Emanueliga hästi läbi. See aga ei kahjusta mind kuidagi, sest suur boss ja Jens on Emanueliga rahul ja kui Emanuel leiab, et ma olen väärt inimene siin, siis ei tohiks miski mind ohustada. Suur boss ja Jens pidid ka teadma, millised ussid siin on. Vähemalt saame Emanueliga ausalt vestelda ja normaalselt suhelda ning koostöö sujub ja selliseid usse polegi mulle vaja.

Pärast võistlusi mulle siiski tundus, et olen talli rahvaga natukene lähedasemaks saanud. Kõik uurisid, et kuidas võistlustel oli ja kas mulle meeldis jne. Järgmisel päeval olid ka kõik kuidagi sõbralikumad minuga. Ainult Jasmin tundus hullem kui varem. Ta ei öelnud mulle isegi laupäeva hommikul tere vastu kui teda tervitasin ja oli koguaeg sellise mossis näoga. Mina vastupidi ajasin suu kõrvuni iga kord kui ta mulle vastu marssis. Ma arvan, et see ajab teda meeletult närvi, kui ma tundun rõõmsameelne.

Laupäev oli jälle poolik päev ning saime hobustega valmis kella 14ks. Sõitsin Colleeniga ning Emanuel arvas, et annab mulle veel mõne hobuse tulevast nädalast sõita, et mul oleks vähekene huvitavam. Laupäval tegin Colleeniga kohe väga intensiivse trenni. Erinevaid painutusi ja sääre eest astumisi ja tagaotsa pöördeid ning vaheldumisi õlg sees ning tagaots see nii traavis kui sammus ja hästi palju üleminekuid. Vahva on see, et ta on hakanud järjest rohkem otse jooksma ja peale intensiivset painutuste blokki trenni jooksul, suutis ta juba päris pikalt otse joosta. Galopis samuti mitmed kiirendused ja koondamised ning jalavahetustega harjutused. Täitsa vahva trenn. Õnneks Massimol oli pikk päev ja ma sain paar tundi Davidi juures internetti kasutada ja hiljem autoga koju.

Pühapäeval keskendusin ma täielikult endale ja puhkasin terve päeva korralikult ja sirgendasin juukseid ja panin oma pärlid juustesse ja üritasin ennast veidikene ilusamaks teha, et ennast hästi tunda. Nimelt ma olen selliseks maakaks ja sorakaks siin muutunud, et vähe pole. Ma pole vist kunagi nii õudne välja näinud kui ma siin koguaeg välja näen. Juuksed koguaeg hobusesabas ja niiskusest lähevad nad kohati turri ja siis mull selline õudne Bahama peas ja kosmeetikut oleks vaja, kes mu kulmud ilusti korda teeks, sest koduste vahenditega ei saavuta päris sellist tulemust, mis kosmeetiku juures. Mu nii-öelda akne :D on küll taanduma hakanud, kuid alternatiivina on mul hunnik sinikaid igal pool, sest ma suudan ennast pidevalt ära lüüa siin väikses hotelli toas ja üldse hobustega tegeledes saan pideval mingeid lööke kas ustega või jalutusmasina või mingi muu asjaga. Kõige hullemad on talliriided. Ma vihkan talliriideid, sest need saavad nii ruttu mustaks. Kas hobused ilastavad mu peale või kui ma neid puhastan, siis see tolm tuleb mu peale ja kui tekke seljast ära võtan, siis saepuru või põhk jääb mu külge ning kohe olengi must. Ma ei tea kuidas teiste riided kauem puhtana püsivad, minu omad saavad küll esimese paari tunni jooksul juba mustaks. Kohutav maaka tunne on siin. Ma olen kindel, et tallirahvas ei tunneks mind ära, kui näeks mind oma normaalses olekus-välimuses-riietuses. Aga vähemalt pühapäeval saan omaette ilus olla ja kuskil pole ei saepuru ega hobuse ila !