Jätkates teise nädalaga..

Kui ma eelnevalt avaldasin lootust, et ei pea Jasminiga maad jagama, siis ma ikka täitsa eksisin, sest ma sain terve teise nädala ilusti-kenasti temaga koos töötada.

Esmaspäeva õhtul, kui tahtsin lahkuda, siis ma ei leidnud kuskilt Jensi üles ja kui küsisin Jasminilt tema kohta, siis ei saanud mingit erilist vastust. Ega mul siis muud üle ei jäänudki, kui sõitsin tema mersuga hotelli ja lootsin, et kui ta seda taga igatseb, siis helistab mulle või annab teada. Teisipäeval tuligi välja, et Jens ei saanud kuidagi koju ja kutsus Jessica endale järgi. Päris piinlik. Mis seal siis ikka, ise ta oli kadunud ja keegi ei helistanud ka mulle, et ta tahab autot ja ma selle pärast põdema ka ei hakanud :). Õnneks keegi mu peale pahane ka ei olnud.

Teisipäeval aga pidin loobuma autost ja tuli kuidagi omal käel hakkama saada. Õhtul läksin veel Leo (belglane) juurde majja internetti kasutama ja jäin natuke hilja peale. Hiljem aga polnud enam kedagi eriti tallis ja mul oli vaja hotelli saada. Mis seal siis ikka, otsustasin, et lähen jalgsi. Natuke hirmus tundus täiesti pimedas üksi võrdlemisi pika maa jalutamine, aga talli ööseks ka ei tahtnud jääda. Nii ma siis asusingi teele oma kahe kotiga (spordikott, millega käin tallis ja läpaka kott) läbi pimeda mööda jalgrattateed, mis kulges suure tee kõrval mööda põlde ja metsa. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mul polnud hirmus ja et tegemist oli mõnusa õhtuse jalutuskäigu. Tegelikult oli ikka jube hirmus ja nii pime oli ja 2 kotti olid päris rasked ja see maa tallist hotelli oli ca 4-5 km. Igatahes ära tegin selle ja kui hotelli jõudsin, siis olin ikka täitsa läbi omadega. Kõige hullem asja juures oli see, et hommikul pidin sama maa uuesti käima ja hirmus oli see sellepärast, et ma nüüd juba teadsin, kui jube pikk see maa on. Hommikul jäin muidugi oma 15 min hiljaks ja sain sellekohase märkuse Ivylt. Ivy on see tädi, kes vaatab, et kõik tallis saaks tehtud ja toimiks korralikult. Õnneks ta mu peale ei karjunud nagu tal tavaliselt kombeks on ja minu vabandus (et pidin jalgsi käima nii pika ma ja ei teadnud kui palju sellele aega kulub) tundus ka talle sobivat.

Hiljem sain ühelt ratsutajalt Davidilt, kes on pärit Rootsist, teada, et uued poisid Massimo (härjapõlvlane, kes on pärit Belgiast) ja Mike (pärit Hiinast) elavad minuga samas suunas ja peaksin nendega kokku leppima, et käime koos tallis. Nii ma rääkisingi nendega ja edaspidi käime koos tallis. Kolmapäeval suutsin veel Jasmini korra närvi ajada millegagi ja siis ta ütles mulle vihaselt: „Kati, sometimes you make me really angry“. Mulle tundus see naljakas ja mõtlesin endamisi, et see on igatahes tema probleem, kui ma talle ei meeldi.

Sain nädala sees mitu korda Gustavssoni ja Aznavouriga sõita ja midagi väga suurejoonelist ei toimunudki. Peaaegu iga päev olid kliendid tallis ja pidi neile hobuseid näitama. Aznavouri näidati 2 korda, aga tundub, et ta ei läinud eriti kellelegi peale ja on siiani meil tallis. Reedel näidati ka ühte Jensi täkku Contifaxi, keda pidid mingid kliendid uuesti veel pühapäeva õhtul vaatama tulema. Jens oli terve nädala klientidega hõivatud ja ratsutas ainult esmaspäeval Oui Miseu ja Pocalinoga (nendega oli ta ka Oldenburgis võistlustel). Piilusin teda korra ja täitsa lõpp. Ma ütlen ausealt, et kui ma poleks näinud teda Oldenburgis 150 parkuuri sõitmas, siis ma arvaks, et ta on mingi algaja harrastaja. See istak on lihtsalt õudus kuubis ja üldse kõik on kuidagi viltu tema sõidu juures. Ehk on tal mingi muu väga hea oskus või teadmised ratsutamises, mida ma selle 5 min jooksul ei täheldanud ja sellepärast on ta nii hinnatud sõitja meie tallis.

Vahepeal olin Massimo ja Mikeiga rohkem sõbrunenud ja nüüd suhtlen nendega kõige rohkem tallist. Massimol oli autoga avarii olnud ja siis ei saanud sellest saadud vigastuste pärast tööd teha. Üldse ma saan temalt palju kasulikku infot igasuguste küsimuste ja tegemiste osas ning ta on täitsa tore ja vastutulelik. Mike aga räägib suhteliselt halvasti inglise keelt. Samas on ta aga hästi sõbralik ja tahab suhelda. Nii me siis üritamegi kuidagi omavahel kommunikeeruda. Mõnikord ma ei suudagi talle selgeks teha, mida ma teada tahtsin ja siis lihtsalt loobun küsimusest. Mike on juba 4 aastat Saksas olnud ja ütles, et nüüd on tal hobustest nii siiber, et vähe pole ja tahab detsembris tagasi Hiinasse sõita ning hakata hoopis mingi muu valdkonnaga tegelema. Ükspäev sattusin ka ühe itaallasest ratsutaja Emanueliga pikemalt vestlema ja kui ta kuulis, et Eestist pärit olen, siis sattus ta kohe täitsa vaimustusse. Nimelt oli ta eelnevalt Shöckhelmöhe juures koos töötanud 3 eestlasega. Täpsemini Oliveri ja Mardiga ning kolmanda nime ei mäletanud täpselt, aga arvas, et see oli ka mingi Mart :D. Nii ta siis sai vanu aegu meenutada ja uurida Eesti kohta minult.

Sain ka ühe uue hea hommikuse lahenduse. Nimelt meil on hommikuti talli poolt erinevad saiad köögis ja peale hobuste söötmist on alati väheke pikem paus enne töö alustamist. Nüüd ma enam ei söö hommikust hotellis, vaid tallis peale hobuste söötmist. Nii ma saan kauem magada. Selle mõtte peale tulin tänu Massimole. Hommikuks on väga populaarne süüa siin Nutella saia. Nüüd sain ka mina selle harjumuse endale külge.

Reedel oli veel Leo sünnipäev ja ta pakkus köögis õlut. Kahjuks mina ei jõudnud sinna minna, sest meil olid kliendid ja hiljem pidin juba Massimoga koju sõitma. Laupäeva hommikul sain kohe Leolt noomida oma puudumise kohta :). Oleks tõesti tahtnud ka minna, aga eks siin tuleb veel sünnipäevi.

Laupäeva hommikul oli veel üks väike seiklus. Nimelt võtavad Massimo ja Mike mu igal hommikul 6.55 hotellist peale ja siis lähme talli. Laupäeval Läksin ilusti 6.54 juba õue ja kedagi polnud. Ootasin kuni 7.20ni ja siis mõtlesin, et täitsa jama, tööpäev juba ammu alanud ja neid pole. Vastumeelselt otsustasin, et pean ikka vist hakkama jalgsi minema, sest muidu ei jõuagi kunagi talli. Jasmini telefon oli ka väljas ning teiste numbreid mul polnud. Õnneks sain mõnisada meetrit kõndida kui Massimo mu teepealt peale võttis. Tal oli autoga probleeme olnud ja see lihtsalt ei läinud käima. Tallis Ivy karjus natuke poiste peale. Õnneks mind jäeti jälle riidlemise tseremooniast välja. Laupäeval oli ka hästi ilus kevadine ilm. Tundub nagu siin läheks aina soemaks mitte külmemaks. Ei tea kas jõulude ajal saab T-särgiga juba ringi liikuda :D. Küsisin ka Jasminilt, et kas mul on jälle lühem päev või täispäev. Tema aga eriti midagi ei vastanud, ütles vaid, et tema on terve päeva tööl. Hiljem ütles, et võin ise vaadata kuidas tahan. Enamus hobuseid tegime hommikul ära ja lõuna ajal sain Massimolt autot laenata, et poes käia. Pidin ka Mikei koju viima, sest tal oli lühike päev. Ise otsustasin, et jään kauemaks ja kasutan Leo juures netti ja siin lähen õhtul koos Massimoga tagasi. Mike ja Massimo elavad ca 15km kaugusel ühes teises tallis ja seega sain väikse road tripi teha. Päris ilus on siin ümbruskond. Käisin ka Quackenbrückis poes ja sain ennast jälle vajaliku kraamiga varustatud. Hea on see, et paljud asjad on siin isegi odavamad kui Eestis. Hiljem läksin talli tagasi ja aitasin veel natuke Jasmini ning olin Leo juures netis. Hotelli jõudsin alles 20 ajal, sest Massimol läks päris pikalt täkkude tallis. Nimelt mõned meie noored 2a täkud lähevad esmaspäeval Westfalenisse showle, kus siis hinnatakse neid ja korralikud saavad litsentsi, et neid võib aretuses kasutada.

Õppisin ka nädala jooksul selgeks selle, kuidas Jasminile meelepärane olla ning vähem tema viha ohvriks langeda ja mossis nägu vahtida. Nüüd ma mängingi kaasa nagu ma olenkski täielik loll ja hobusevõhik ning iga kord kui ta mulle miskit räägib, siis teen nagu kuulaks huviga ning küsin igasugu küsimusi. Nii saab ta ennast tähtsa ja targana tunda ja on vähe leebem. Valjaid ma juba oskan enamvähem panna, aga pindesid ikka veel ei oska hobusele panna. Jasmin aga arvas, et ehk aja jooksul saan selle selgeks nagu ka selle, et aru saada, millal on hobusel jalad paistes :D.

Pühapäeval tegin aga saatusliku vea. Nimelt ma võtsin telefoni vastu ja nii ma pidingi talli minema ja tööd tegema. Olin päris pahane, sest ma ju olen arvestanud, et mul on 1 vaba päev ja siis saan endale keskenduda, aga näed sa, mitte seekord. Õnneks olin mõne tunni ainult tööl ja põhjaliku pahameele avalduse peale tõi Jasmin mu hotelli tagasi. Hea on see, et uue nädala esmaspäeval ta on hambaarsti juures ja siis ma saan terve päeva iseseisvalt toimetada. Kes küll kontrollib siis mu valjaste panekut ja pindeerimist :D.