Endless road..

Nii kui lõpetasin Poolas oma blogi postituse, sai mu hea elu kõrval pingil läbi ning Saps kupatas mu pulti. Pidin siis esmakordselt tutvust tegema väljamaa teede ning liikluskultuuriga. Nii palju rekkaid ja nii palju märke, millest eriti midagi aru ei saanud. Rekkad iseenesest olid väga tublid liiklejad ja tegid ruumi, kui soovisid neist mööda sõita. Esimene kord, kui pidin rekkast mööduma nii, et tee tuli kolmerealiseks tekitada (rekka kellest möödun, mina ja vastutulija kaherealisel teel), oli päris kõhe tunne. Oleks tahtnud kohe silmad kinni panna ja mitte vaadata :D. Õnneks jäin ellu nagu näha :). Varssavi poole teed olid päris head, ümbruskond oli huvitav ja sai korralikult möödasõite teha ja midagi ulmelist ei olnud. Asi läks hulluks siis kui Varssavisse jõudsime ja seal nägi siis ehtsat liiklust. Kui sul on märk kiiruspiiranguga 70 ja osad liiklejad sõidavad ca 50ga ja teised ca 150ga, siis võtab veits silme eest kirjuks. Seal sai siis parajaid võtteid ja manöövreid tehtud, et keegi üle ei sõidaks. Üks hirmus koht oli ka. Sõitsime üle mingi tee või jõe ja sillal läks kaherealine jube kitsas tee, mis oli mõlemalt poolt raudaiaga piiratud. Päris kõle oli see, kõik kolises ja jälle eritüüpi liiklejad. Sattusin ka esimest korda kiirteele, kus jätkus sama teema: mõned kiirustavad, teised peavad piknikut keset teed. See oli jah huvitav, et absoluutselt mitte keegi ei süvenenud liiklusmärkidesse ning kõik sõitsid nii nagu neile meeldis. Sai siis ka ise kiirteel saba sirgu lastud :).

Õhtul millalgi jõudsime Poolast läbi Saksamaale ja seal pidime ka puhkama. Pimedas oli päris jube sõita kiirteedel nii, et pole mitu päeva korralikult maganud ning vihma sajab ja palju autosid ja tulesid jne. Saksas jupitasime mitu korda ja vahetasime Sapisga. Lisaks olime veel mõlemad külma saanud ning kurgud olid kähedad. See oli jah vastik, et sõidad kiirteel ja kiirused on võrdlemisi suured ning lihtsalt hakkab nokkima. Silme eest läheb mustaks ja ehmatad uuesti üles. Peatusi tegime rekkameeste puhke-parklates ja siis oligi, et ca 1h puhkust ning uuest edasi. Päris mitu peatust tuli.

Hommikul ca 8.00 jõudsime Warendorfi Laura juurde. Väga armas linn on see ning kõik majad on punastest tellistest ja meeletu kord valitseb ümberringi, kõik on puhas. Laura elab külalistemajas, mille õues on kohe mingi väike hobusetall. Kena ühetoaline korter on tal siin. Saime üle pika aja ennast korralikult pesta (uskumatult hea tunne oli) ning riideid vahetada, et oleksime ikka esinduslikud kui Breemerseeni jõuame. Käisime ka Laura hobuseid vaatamas, kes on ca 2 km kaugusel tallis. Seal valitses samuti kord ja puhtus ning kõik oli väga kena. Sealt siis startisime otse Belgia poole.

Tee Warendorfist Belgiasse polnud eriti pikk, ca 300 km. Sõitsime läbi Hollandi, kus oli samuti äärmiselt ilus ilm ning võrdlemisi soe, ca 12 kraadi. Tee ääres oli jube palju talle ja tekkis kohe selline tunne, et Saksas ja Hollandis on peaaegu kõigil oma tall. Hollandist jõudsime võrdlemisi ruttu läbi ning olimegi Belgias.

Belgia kiirteed olid natukene kahtlasemad. Kergelt vanaaegsed kui nii võib öelda ja tekkis kohe mõte, et mis neil Belglastel on seal europarlamendis nii kiire, et ei jõua kiirteid korda teha. Seal muidugi sama teema, et kõik kohad on hobuseid ja lehmi täis. Belgia teedel suutsime isegi paar korda ära eksida, sest gps pani natukene segast ning need teed olid ikka võrdlemisi keerulised ja polnud palju vaja, et õigelt rajalt kõrvale kalduda. Tegime veel ühes bensukas peatuse ning hakkasime lähenema oma Belgia kodule. Sellest, aga juba järgmises postituses :)