Kolmas nädal Ramsbrockis

Kolmanda nädala esmaspäev algas kohe väga hästi, sest Jasmini ei olnud ja sain üksi toimetada ja väga hea rahulik oli. Sõitsin Gustavssoni, Catalo ja Aznavouriga ning ülejäänuid kordetasin. Ivy palus minult, et sõidaksin terve nädala Aznavouriga, sest Bernard on noorhobuste ülevaatusel ja ei tule talli. Nii siis saingi teda kantseldada mitu päeva. Esimestel päevadel tegi ta ikka vahepeal pahandust ja ei kuulanud sõna, kuid nädala lõpu poole oli juba hoopis teine tera ja täitsa hea oli temaga sõita.

Teisipäev ja kolmapäev olid tavalised tööpäevad kus sain hobuseid valmis panna ja kordetada ning Gustavssoni ja Aznavouriga sõita. Tundus kohe, et see nädal venib täielikult ja ei tahagi lõppeda. Avastasin ka, et mu telefonil on kuupäev vale ja olen juba pikemat aega elanud ühe päeva ajast ees. Nüüd siis sain õigesse kalendrisse tagasi :).

Neljapäeval tuli Jens tagasi ja sain siis terve päeva koos temaga toimetada. Täitsa lõpp kui tüütu see oli. Esiteks oli Jens koguaeg kuskil kadunud ja ta ei suutnud kuidagi päevaplaani välja mõelda. Põhimõtteliselt ma käisin ja otsisin teda koguaeg taga ja lõpuks ütlesin juba ise, et nii nüüd sa lähed selle või selle hobusega sõitma ja selle panen masinasse jalutama ja seda kordetan jne. Õnneks peale lõunat tuli Jasmin ka talli ja siis saime kolme peale kõik hobused õigeks ajaks ikka tehtud. Muidu oli Jens hästi tore ja sõbralik ja tänas mind koguaeg iga asja pärast ning naeratas pidevalt, aga need pikad juhtmed tal ja see ajataju puudus on küll väga tüütud.

Reede hakkas jälle Jensiga koostööga pihta ja töörütm oli juba palju parem. Hommikul sai juba pooled hobused tehtud. Siis aga juhtus midagi ootamatut. Ligi tund enne lõunat tuli itaallasest ratsutaja Emanuel minu juurde ja ütles, et nüüd ma aitan hoopis teda ja ei tööta enam koos Jensi ja Jasminiga. Ma olin täiesti šokis ja ei saanud millestki aru. Küsisin ainult, et kas see on mingi nali ja miks ja kuidas nii ja mis mõttes. Emanuel ütles, et kuna tema abiline hiinlane Mike sõitis nüüd siis juba Hiinasse ära, siis tal ei ole abilist ja Jens ning Jasmin saavad ise hakkama ja ma hakkan teda aitama. Suur boss oli öelnud. Õnneks läks Mike Hiinasse kuskil 3-4 nädalaks, sest ta isa on haige ja ta vähemalt lubas mulle, et tuleb Ramsbrocki tagasi. No loodame, et ta peab ikka oma sõna.

Ühesõnaga ma olin täiesti rabatud sellest ja segaduses. Ma ei mõistnud miks nad niimoodi teevad. Ma ju tulin Jensi abiliseks siia ja nüüd juba tunnen kõiki ta hobuseid ja tean kuidas miski peab olema ja siis lihtsalt öeldakse, et hakkan mingit muud tüüpi aitama. Lisaks veel on Emanuelil 16 hobust iga päev!!! Jens ja Jasmin ei öelnud mulle midagi ja käitusid nii nagu midagi poleks olnud. Ma veel mõtlesin, et kui Jensi abilisena oli mul veel mingi nii-öelda staatus siin, siis Emanueli abilisena olen ma täitsa tavaline tallitüdruk. Jah Jensi abilisena oli mul ikka mingeid prioriteete nagu tasuta lõunad ja elamine ja Jessica toetus erinevates küsimustes. Kas see kõik jääb alles ka Emanueli abilisena? Üks suur-suur segadus. Ma lihtsalt ei suutnud oma emotsioone alal hoida ja kui Emanuel oli sõitma läinud, siis ma lihtsalt purskasin nutma ja ulgusin kogu südamest. Paar tundi olin ma nii et vahepeal suutsin ennast koguda ja siis jälle purskasin nutma. Silmad olid mul pidevalt märjad ja ma ei teagi kas teised said aru, et vahepeal nutsin või ei, aga Emanuel vist kahtlustas küll, et minuga kõik korras pole. Saatsin ka Sabinele sõnumi, et mina ei kavatse pikemaks siia talli jääda kui nad niimoodi teevad ja pean vist hakkama midagi uut vaatama, sest see ei ole normaalne.

Lõuna ajal suutsin väheke rohkem rahuneda ja suur boss oli ka samal ajal lõunal ning viskas jälle mu vanuse üle nalja. Ta koguaeg toonitab, et olen 22 aastane ja tundub, et talle on mu vanus paremini meelde jäänud kui mu nimi. Vahest kutsub Kateiks ja siis jälle Katiks. Igatahes veel kommenteeris ühele oma mingile sõbrale, et olen ilus tüdruk aus Estland :D. Peale lõunat olin suutnud ennast piisavalt koguda, et minna Jasmini juurde ja küsida, milles asi. Jasmin siis ütles, et Jens oli palunud, et aitaksin sellel nädalal Emanueli kuni talle mingi muu lahendus välja mõeldakse ja kindlasti ei jää ma tema abiliseks. See rahustas mu kohe vägagi maha. Emanuel aga nägi, et rääkisin Jasminiga ja tuli kohe uurima, et mis ma temaga rääkisin jne. Ma siis lihtsalt mängisin lolli, et ei saa aru mis ta nüüd teda tahab ja siis ta jättis asja sinna paika. Üldse ta käitus kuidagi imelikult kui Jens minu poole tuli või miskit mulle ütles või kui Jasminiga rääkisin. Pidevalt jälgis asja. Tundub, et ta vist tahab mind päriseks oma abiliseks. Iseenesest käitus ta väga-väga sõbalikult minuga ja oli hästi viisakas ja sebis kuskilt isegi tassi kohvi mulle. Muidu on ta meie talli kõige suurem jobu ja mitte keegi ei salli teda. Esiteks ta väärkohtleb oma hobuseid ja teiseks on ta sellise paha ütlemisega teiste pihta ning on pidevalt mingis konfliktis. Minuga oli aga super viisaks ja sõbralik. See on tore. Tänas mind mitu korda ja isegi avaldas arvamust, et juba praegu teen ma väga head tööd ja natuke lihtsalt läheb kohanemiseks aega. Ütles ka, et mulle jätab iga päev vähemalt 2 hobust sõita, et mul liiga üksluiseks ja igavaks ei läheks.

Jah tal on küll ulmeliselt palju hobuseid, aga töö temaga sujus reedel ja laupäeval palju kiiremini ja sujuvamalt kui Jensiga ja saime võrdlemisi hästi kõik hobused tehtud. Lisaks on veel see suur pluss, et tööpäeva lõpus ei pea ma varustust puhastama nagu Jensi puhul on ja nagu teised teevad. Õnneks on Emanuel lohakam ja ei pööra varustuse puhtusele nii palju tähelepanu. Samas aga see on naljakas, et kui hobuselt talliteki ära võtan, siis ta soovib, et ma selle ilusti kokku voldiks ja põrandale paneks. Veel on ka see hea, et ta ei taha, et palju hobustel jalgu peseksin ja üldse neid peseksin. Tema arust pole liigne vesi hobuste jalgadele ja üldse neile hea. Jensi omasid pesin alati. See veega möllamine mulle eriti ei meeldinudki. Nii et õnneks Emanueli puhul on ka palju positiivset, mis mulle meeldib temaga koos töötades. Ja kui päris aus olla, siis mulle isegi meeldis nende kahe päeva põhjal temaga koostöö rohkem kui Jensi või Jasminiga. Reedel ja ka laupäeval sõitsin ühe ta hobusega. Reedel oli selline suur ja massiivne loom nimega Diogeres, kes meenutas ehtsat torikat. Sõita oli sama tunne nagu mõne torikaga: mitusada kilo jalge vahel ja käte otsas. Laupäeval sõitsin ühe pisikese ja kerge halli ruuna Cobachaniga. Sellega oli tunne nagu sõidaks poniga, aga iseenesest täitsa vahva hobu oli. Eks paistab mis uuel nädalal toimuma hakkab.

Laupäeva hommikul jäime jälle tööle hiljaks nagu ka eelmisel nädalal. Massimo magas sisse ja ta telefon oli väljas. Ootasin teda täpselt tund aega. Täitsa jube, jäime ikka väga hiljaks tööle. Muidu oli laupäeval poolik päev ja enamuse neist 16-st hobusest panin masinasse jalutama ning kella 13ks oli kõik valmis. Sõin veel lõunat ja kui mõtlesin kojumineku peale, siis tuli välja, et Massimo oli oma vanematega kuskile ära läinud ja telefonile ei vastanud. Auto oli aga parklas ja võti autos ning uksed lahti. Kõik arvasid, et võiksin auto võtta ja hotelli minna ja kui ta seda taga igatseb, siis eks ta tuleb sellele järgi. Otsustasin, et lähen võtan hotellist läpaka ja olen natuke Leo juures netis ja ehk ilmub Massimo välja. Hotelli juures avastasin, et Massimo telefon on autos. Hiljem kui Leo juures lõpetasin, otsustasin, et võtan telefoni autost ja viin Leo juurde ja ehk Massimo tuleb selle peale, et sinna sellele järgi minna. Selle ajaga oli aga keegi (arvatavasti Massimo ise) juba telefoni autost välja võtnud. Seda lihtsam mulle. Sõitsin veel Quakenbrücki poodi ja siis hotelli tagasi. Poodlesin endale jõulude šokolaadi-kalendri, et igas detsembri päevas oleks killuke rõõmu siin üksildasel Saksamaal :D. Hotellis saatsin igaks juhuks Massimole ka sõnumi, et auto on minu käes. Hiljem ta tuligi sellele järgi ja õnneks polnud pahane, et ma niimoodi autoga omavolitsesin.

Pühapäev oli puhkepäev ja käisin Menslage ümbruses jalutamas. Avastasin siin lähedal veel 2 talli. Üks tundus mingi väiksem harrastajate ratsutamiskoht ja teine oli suur friisi hobuste kasvandus. Seal olid talli hoone ees erinevate maade lipud vardas ja üllatus-üllatus kohe Saksamaa lipu kõrval lehvis ka Eesti lipp. Vahva nostalgia tunne tuli kohe. Jalutasin ja mõtlesin, et täitsa lõpp kui ilus siin ikka on ja mõtisklesin oma tuleviku peale. Mida võiks veel teha, kuhu minna ja milliseid seiklusi ette võtta :)