Töö Ramsbrockis

Järgnevad päevad olid võrdlemisi ühesugused. Hommikused söötmised ja pühkimised ning hobuste valmispanek, lahtivõtmine ja kasimine. Teisel päeval nägin kohe bokside tegemise ka ära ja siis meil läks ikka võrdlemisi kaua kuskil 19ni. Paras majandamine oli siis ja hobuste paigutamine. Üks onu tegeles survepesuga ning kõik olid hõivatud bokside tegemisega. Katsetasin ka hobuste jalutamise masina ära. Korra olin nats lohakas ja sain mingi masina raudlatiga vastu vahtimist. Õnneks viga ei saanud ja isegi sinikat ei tulnud, nats valus oli mõnda aega.

Teisipäeval sain ratsutada juba ühe Jensi hobuse, Catiga (päris nimi on Catalo). See on tõesti üks armsamaid hobuseid siin tallis. Ta käitub nii ilusti ja vaatab nii armsa näoga, et täitsa lõpp. Kutsun teda sweetyks, sest ta on tõeliselt nunnu. Teine nunnu on veel üks hall täkk Cotopaxi, kes on maailma kõige rahulikum ja neutraalsem täkk üldse ja kellel on sellised silmad, et lihtsalt pole võimalik. Ta on täpselt sellise näoga nagu kaisukaru. Teda sain siis iga päev kordetada. Päris väsitav oli see ringi rabelemine ja majandamine.

Jasmin suhtus kohati minusse nagu mingisse debiilikusse ja talle meeldis ikka öelda: „Kati, think with me“. Ta on vist veendumusel, et ma ei oska hobuseid korralikult valmis panna, sest pinded kerib ta peaaegu alati üle ning valjaid kohendab ja sätib samuti. Üks päev hakkas mulle õpetama, kuidas käib mehhiko kapsli panek hobusele ja kui ma ei pööranud talle piisavalt tähelepanu, siis kohe hakkas uurima, et mida ta nüüd rääkis ja et ta tahab mulle ikka õpetada, kuidas see korralikult käib. Tegin talle siis selgeks, et ma oskan hobusele valjaid panna. Nüüd olen nende pointile ka aru saanud. Kõik valjad ja kapslid tuleb hästi kõvasti kinni panna ja tõmmata. Vaesed hobused, paras rebimine ikka käib. Kui ma panen valjad nii nagu ma olen harjunud, siis see on liiga lõdva ja peab ikka paar auku kõvemini tõmbama, ikka jõuga. Eks ma olen hakanud ka nüüd jõuga asju tegema, aga hobustest on küll alati nii kahju, sest neil juba sellised näod ees, et ei ole võimalik, jälle need ahistavad rihmad. Lisaks üks teine päev, kui sõitsin ühte teist Jensi hobust Gustavit, kes üllatus-üllatus osutus ka väga tuimaks, hakkas Jasmin mulle trenni andma. See nägi välja siis nii, et võta ratse lühemaks ja tagant-tagant-tagant. Ühesõnaga, kui ma üritasin hobust ratsme tagant välja saada ning pehmemaks ning erksamaks sõita, siis Jasmin pressis peale kannus perses ratsme taha sõitu. Ma pole päris kindel, et kas mina olen loll, või ratsutamine peabki selline hobuse vägistamine olema, aga eks ma üritan natuke veel maad kuulata ja vaadata. Kindel on see, et selline stiil mulle küll ei meeldi. Lisaks katkuvad nad hobuseid pidevalt suust ja virutavad ratsmetega vastu vahtimist. Loomulikult peavad koguaeg mingid vidinad küljes olema. Ma olen tähele pannu, et kui ma lähen sõitma, siis ei mingit martingali ega muud abivahendit ning kõige tavalisemad suulised ja kui läheb keegi teine sama hobusega, siis on ikka spets vidinad küljes alati. Huvitav suhtumine. Üks päev näitas Jasmin ka pügamist ning sain natuke Cotopaxi peal kätt proovida. Paras karvane töö on see. Lisaks on veel teised ratsutajad palunud vahest mul oma hobuseid sõita. Üks päev sõitsin kokku 4 hobust. See aga Jasminile eriti ei meeldi ning ta teeb nägusi. Üldse, mida aeg edasi, seda vastikumaks ta minuga on muutunud. Põhimõtteliselt ma üritan teda igati vältida ja käin kaarega eemal, et ta jälle midagi ei saaks kommenteerida või lollaka näoga mind vaadata. Mõni hetk ta isegi heldib ja ütleb mõne sõbraliku lause, kuid muidu on ikka selline kahtlane nägu peas. Fuhh, kuidas ma ei salli teda ning kohati kaotan isegi enda üle kontrolli ja pööritan silmi tema jutu peale ja ükskord isegi iroonitsesin ta kallal ja ütlesin, et mida iganes sa soovid, ma võin teha. Õnneks tuleb varsti Jens tagasi ja siis ma loodetavasti ei pea selle silmakirjatsejaga koostööd tegema.

Hea on ka see, et kui ma alguses mõtlesin, et oleks hoopis toredam ratsutaja siin tallis olla, arvestades fakti, et ma enda arust sõidan enamusest siin paremini, siis nüüd mul on hea meel, et saan hoopis groom olla. Rääkisin selle imeliku poisi Dennisega, kes mind esimesel päeval lõi, ja sain teada, et ratsutajate palk siin on 400 euri kuus ning sellest läheb maha veel elamine ja lõunasöögid ning neile jääb kätte ca 250 euri. Ta lisas, et groomid ongi tavaliselt paremini makstud ja kui aus olla, siis selle info peale kadus igasugune isu hobuse selga ronida ära. Lisaks on mul kõik lihased niii valusad sellest füüsilisest tööst, sest pole ju harjunud ennast nii palju liigutama. Eelnev töö oli arvuti taga istumine ja hiirega klõpsimine ning vahepeal püsti tõusmine ja printerist asjade võtmine ning edasi hiirega klõpsimine. Tore on ka see, et tervis hakkab tagasi tulema.

Laupäeval tegime Jasminiga kõik hobused kähku ära ja kuskil 12.30 olin ma juba vaba. Käisin veel lõunatamas ja läksin oma hotelli. Magasin seal mõne tunni ja õhtul tegin jalutuskäigu mööda Menslaget. Pühapäev on aga vaba päev.