Kuues nädal Ramsbrockis

Esmaspäev algas meil jälle noorte hobustega ning tallirahvas sai ennast kohe rõõmuga välja elada klobides neid luudadega ja lohisedes nende järel mööda tallivahet. Seekord olid meil ka mõned ehtsad fruktid, kes põhimõtteliselt ei tahtnud mitte mingit pidi alluda ning kui keegi julgesgi midagi nõuda või tahta, siis tõusid tagajalgadele ja üritasid esimestega lüüa lähimat inimkodanikku. Õnneks kõik jäime terveks ja saime kogu päevaga kokku 105 hobust värgitud, ussirohu antud ja laka-saba lõigatud. Vahepeal mina õnneks pääsesin sellest märulist, sest Jens palus mul Aznavouri valmis panna klientide jaoks ja aidata tal teda näidata koolisõidumaneezis. Mina panin hobuse valmis ja viisin maneezi ning Jens siis tegi kerge soojenduse ja mõned hüpped. Kaks meest olid vaatamas ning ka filmisid teda. Tundus, et neile pakkus Aznavour huvi, sest nad vahetpidamata mainisid, et selles loomas on midagi huvitavat. Mina nõustun nendega. Nad tahtsid aga veel paaris kohas vaatamas käia ning eks paistab, kas meie Aznavour osutus väljavalituks.

Esmaspäeval oli ka ühel mehel Gabouril meie tallist sünnipäev. Tema tegeleb masinatega ning toob igal hommikul õled ja heinad talli. Ta oli köögis kena laua valmistanud erinevate kookide ja tortidega ning kohvi ja küpsistega. Käisin siis samuti koos teistega peolauda nautimas. Hiljem sain Massimo autoga hotelli sõita ja jätta võtme autosse, et ta hiljem saaks sellele järgi tulla.

Teisipäev oli tavaline päev, kus aitasin Emanueli ning sõitsin Colleeni ja Cockneyga. Midagi huvitavat ei toimunudki.

Kolmapäev oli samuti rutiinne päev, ainult selle vahega, et aitasin Emanueli hüppamisel mõne hobusega. See siis näeb välja nii, et panen talle takistusi sobivale kõrgusele ning valiklattidega ja siis kommenteerin kaasa hüppeid. Eks ta pigem nii on, et Emanuel hüppab ära ja arutleb, et küll oli hea hüpe ning ma siis kiidan takka, et oi oli jahh ja tubli hobune ja küll sellest saab ikka asja. Jens tutvustas mulle ka takistuse esise ja taguse riisumise ja silumise tehnikat ning naeris paljude ratsutajate üle, kes ei tea, et takistuste tõuke- ja maandumiskoht peavad olema siledad ja ühtlased. Kuna Massimo oli poole päeva pealt teise talli läinud ja ei pidanud enam tagasi tulema, siis ta oli Maikile helistanud, et ma võin auto võtta ja järgmisel päeval sellega ise talli tulla. See oli väga positiivne, sest ma sain siis Leo juures paar tundi internetti kasutada rahulikult.

Neljapäeval pidi Emanuel minema koos teistega teise talli noorte hobustega tegelema ning mina pidin jääma meie hobuseid tegema. Ta jättis mulle 7 hobust kordetamiseks ja mitte lihtsalt kordetamiseks, vaid täies varustuses ning libisevaga. See aga nõuab rohkem aega kui tavaline kordetamine. Hommikul oli üllatuseks esimene lumi maha sadanud ning teed olid hästi libedad. Ma juba kujutasin ette, kuidas ma surma saan, kui pean läbi õue sinna kaugele kordemaneezi minema ning otsustasin, et ei lähe mitte mingil juhul sinna, vaid kordetan kõiki meie talli väiksemas maneezis. Nii kui olin hommikusöögilt tulnud, püüdis koolisõitja Anna mu kinni ning palus, et pühiksin kogu tee tallist jalutusmasinani lumest tühjaks.Üritasin küll seletada, et mul on jube tihe kava ja ei jõua kõrvaliste asjadega tegeleda, kuid teda see ei huvitanud ning lisas, et seda on mulle endale ka nagunii vaja, kui hobuseid kordetama lähen, sest ma pean minema sinna kaugele kordemaneezi. Pühkisin siis kähku tee puhtaks, kui tuli Jasmin soolaga ja siis pidin veel teda aitama teed soolata, mis võttis jälle aega. Põhimõtteliselt sain esimese hobuse boksist välja alles kella üheksa paiku. Ma liigutasin ennast kiiremini kui kunagi varem, et üldse midagi enne lõunat jõuda ära teha. Olin ühe ära kordetanud ja hakkasin teisele just valjaid panema, kui tuli koolisõidu tallist Claudia ja palus, et läheksin aitaksin neil boksidesse põhku panna, kuna nad on Annaga kahekesi. Selgitasin jälle oma kiiret graafikut, aga teda see samuti ei huvitanud. Ka mind ei huvitanud seekord ning ütlesin, et kordetan enne hobuse ära ja siis võin aidata. Selle peale ta solvus ja ütles, et pole mu abi enam vaja. Eks see on tema probleem. Mina pole süüdi, et neil see asi seal halvasti organiseeritud ja kahekesi pidid mitut asja tegema. Veel rohkem vihastas mind see, et mul oli hästi kiire ja sajaga tegemist ning Ivy ja Jasmin võtsid samal ajal jube rahulikult. Aga vot neilt küll ei mindud abi paluma. Tänu suurele pingutusele jõudsin viis hobst ära kordetada enne lõunasööki ning hiljem kaebasin kõik Emanuelile ära, kes oli samuti vihane, et iga kord, kui teda ei ole, siis üritatakse tema abilist hakata ärakasutama. Ülejäänud hobused tegime kähku koos ära. Vahepeal käisin veel talli kontoris oma lennukipiletile check-ini netis tegemas ning boarding passi printimas. Suur boss lubas ka, et toob teise osa mu palgast talli ära, kuid seda ta siiski lõpuks ei teinud.

Reede oli jälle tavaline tööpäev ning siis toimus minu jaoks üks rõõmus sündmus. Lõpuks sai Imke kontorist hakkama sellega, et tõi teise osa mu palgast ära ja ma ei olnudki enam nullimees :)

Laupäev oli poolik päev ja võtsin siis oma arvuti kaasa, et saata paar meili. Tegime Emanueliga kõik hobused kähku ära ja kella kaheks olime valmis. Kuna ma olin kavalalt saanud ka netis käidud vahepeal, siis tahtsin kohe peale tööd hotelli minna, et jõuaks veel ühte suuemasse poodi meie külas, kust saaks mingeid jõulukingitusi vaadata kui oma jõuluüllatusega Eestisse lähen. See plaan läkski mul ilusti läbi ja Emanuel viis mu hotelli. Sain ka kenasti shopata ning kogu vajalku soetada. Ülejäänud õhtu sain MTV-st erinevaid saateid vaadat ning komme ja shokolaadi ohtralt näost sisse ajada.

Pühapäeval puhaksin ja vaatasin jälle MTV saateid nagu: Rock of Love bus, Sixteen and pregnant, Brook knows best, Parental control, Exposed, Camp, Made ja Next. Päris hirmutav on ise vaadata kohe, kui palju ma seda telekat pühapäeviti ikka vaatan, aga jube põnev on igatahes :) Tegin ka oma kohvri proovipakkimise, et näha, palju ma üldse miskit kaasa saan võtta. Kurb tõsiasi ilmnes, et ega väga ei saagi midagi kaasa võtta. Juhtus ka üks jama. Nimelt mul läpakas läks katki. Ta ei käivitanud enam normaalselt Windowsi ja nõudis mingit set upi, mida ma siis tegin mitmeid kordi, kuid mis tulemust siiski ei andnud. Pahurana oma läpaka üllatusest pesin veel käsitsi dussikabiinis oma talli riideid, sest pesumasinat mul pole. Sellest on saanud juba üks pühapäevane traditsioon. Oma sisukast päevast väsinuna jäin magama kuskil 22 paiku.