Viies nädal Ramsbrockis

Viies nädal oli hoopis sündmusterohkem kui eelnevad nädalad ning sai ka natuke actionit. Esmaspäev algas tavaliselt ning midagi eriti põnevat ei toimunud. Päeva tipphetk oli vast see, kui läksin Colleeniga maneeži sõitma ja parasjagu jalutasin rahulikult, kui äkki hüppas Colleen õhku ja sellele järgnes kolm küünalt. Kõik jäid suu ammuli vaatama, sest see oli lihtsalt nii ootamatu ja naljakas. Õnneks ma suutsin kiiresti reageerida ning maha ei kukkunud :D Emanuel tuli ka kohe vaatama, et mis madin see käib ning kui rääkisin talle, siis ta lihtsalt muigas ja ütles, et vahel käivad sellel märal taolised luulud. Jens tuli ka ja küsis, et kas hobune täna kuidagi liiga värske. Sellist nalja tegi Colleen mul korra veel trenni jooksul. Täitsa vahva, kui hobusel on vähemalt lõbus tuju.

Teisipäeva hommikul oli Emanuel hambaarsti juurde läinud ja pidin üksinda alustama. Ta oli tahvlile juba õhtul päevaplaani kirja pannud ning seega oli mul tegevuskava selge. Otsustasin kohe hommikul sõitma minna. Teisipäeval sõitsin siis täkk Cockneyga, kes on juba kolmeteist aastane. Trenn läks ilusti, Cockney käitus viisakalt ning täitsa normaalne oli temaga sõita. Pärast sõitu tegin terve rodu protseduure ta jalgadega, sest need on tal veidi kehvad ja peab ekstra tähelepanu neile pöörama. Seejärel otsustasin Chiarat kordetama minna. Kordemaneež asub tallist natukene eemal ning sinna peab mööda teed jalutama. Läksimegi siis Chiaragaga kordemaneeži juurde, kuid keegi parasjagu lasi oma hobul seal vabalt joosta ning me pidime õues ootama. Kõik oli kena ja rahulik, kui äkki Chiara ehmatas millegi peale ning hüppas otse mu parema jala otsa. Oi see oli meeletu valu, mul läks lausa silme eest mustaks. Ta mitte ei astunud mu jala peale, vaid hüppas, kohutav! Seejärel natuke karjusin Chiara peale ja karistasin teda ning kui maneež vabanes, siis läksin kordetama. Jalg oli ikka täitsa valus. Hiljem pidin veel tagasi talli jalutama ja valus oli kõndida, olin sunnitud lonkama. Tallis suutsin kuidagi hobuse boksi ära panna ning läksin Jensi sadularuumi, et vaadata, mis mu jalaga on. Küsisin veel Jasminilt, et kas mingit külma geeli või miskit on ning saingi hobuste jalgadele mõeldud külma geeli. Vaatasin siis ja mu jalg oli täitsa paistes ning natuke sinine. Panin geeli peale ja lootsin, et mul mingit mõra või murdu ei ole. Samas aga läks järjest hullemaks ning kõndida oli ikka väga valus. Kui ma jalale ei toetanud, siis ei tundnud midagi ja oli hea olla. Emanueli veel polnud ja ma mõtlesin, et rohkem ma hetkel küll ei suuda kedagi kordetama minna, sest see on liiga pikk maa kõndimiseks. Jasmin palus mul ühele hobusele patsid teha klientide jaoks ning see tundus täitsa hea ja rahulik tegevus vigastatule.

Just, kui olin patside tegemise lõpetanud, jõudis ka Emanuel talli. Ta oli alguses veidikene häiritud faktist, et terve hommiku jooksul jõudsin ma sõita ja kordetada ühe hobuse, kuid mõistis mind, kui rääkisin oma vigastusest. Minu üllatuseks teatas ta veel, et kolmapäeval lähme võistlustele jälle ja peab super kiiresti hakkama tegutsema, et jõuaks kõik hobused tehtud ja asjad võistlusteks valmis pandud. Paraku olin ma kõike muud kui kiire oma vigase jalaga. Hobuste boksist välja võtmine ja taoline tegevus oli võrdlemisi raske mulle. Kõigepealt sõitis Emanuel kõik võistlushobused ära ning ma siis pesin neid ja punusin patsid, et kolmapäeval läheks kiiremini ja peks ainult patsid sulgema. Ülejäänud hobustega läks nii nagu ta läks. Emanuel jooksis ringi ja tegi suurema osa asjadest ise ning ma siis lomberdasin ja proovisin anda endast parima. Enne lõunasööki oli veel Leo ja Emma vahel konflikt, sest Leo käskis Emmal köögi korda teha ja tegelikult Emma tegi ka nii palju kui oskas, kuid Leo arust polnud see nõuetekohaselt tehtud ning lõunasöök oli kohe saabumas. Õnneks astus Jens Emma kaitseks välja ja nii siis Jens ja Leo karjusid üksteise peale. Kompromiss oli see, et mina pidin minema ja aitama Leol kööki koristada, sest Emma tegi parasjagu hobusele patse. Nii ma siis pidingi lonkama vihasele Leole järgi ning ega köögis midagi teha polnudki. Viisin lihtsalt toidu jäätmed kanadele ja loputasin jäätmete ämbri ning sõin kähku lõunasöögi ja läksin Emanuelile appi, et tasa teha oma aeglust. Sain talt veel kiita, et ega neid eriti pole, kes oleksid nõus teda lõuna ajal aitama ning ma teen tubli tööd.

Kõik terve päeva ikka uurisid, et mis minuga juhtus ja saime Emanueli ja Jasminiga juurelda selle üle, et kas mul võib olla mingi mõra või ei. Ma ise südamest lootsin, et kõik on ikka terve ja mõne päevaga läheb paremaks, sest selline vigane on ikka jube tüütu olla ja iseenesest tahaks kiiresti tegutseda, aga ei saa. Emanuel arvas, et peaksin üritama võrdlemisi palju käia, et paistetus alla läheks ja lihased nõrgaks ei jääks. Mida õhtupoole, seda hullem oli mul käia. Emma arvas, et peaksin arsti juurde minema, kuid ma mõtlesin, et ootan järgmise päevani ja siis vaatab kuidas olukord on. Ühesõnaga oli selline kiire päev, kus ma lihtsalt ei saanud kiirelt tegutseda ja natuke paha tunne oli, et Emanuel pidi suurema osa tööst üksi ära tegema. Ise veel mõtlesin, et kuidas kolmapäeval võistlustele lähme, kui ma selline invaliid olen. Õhtul ja öösel kui üles ärkasin ja kõndida proovisin, oli jalg veelgi hullem ja väga raske oli liikuda.

Kolmapäeva hommikul oli endiselt raske liikuda, kuid mida rohkem kõndisin, seda paremaks läks. Tallis sain ka vapralt hommikused tegevused tehtud ning kohati kui oli vaja, sain isegi mõne jooksusammu teha ja kiiremalt kõndida. Seda kõike loomulikult longates. Käisime Emmaga hommikusöögil ja jäin sinna natukene jokutama ning seega läks hobuste võistlusteks valmispanemisega kiireks. Pidime esialgse plaani kohasel 9.00 väljuma, kuid väljusime 9.25. Läksime Emanueliga kahekesi võistlustele ning esialgselt pidime 4 hobust võtma, kuid kui panin ühte mära valmis, siis avastasin, et tal oli kõhualune paistes ja valulik ning pidime tema maha jätma ja läksime kolme hobusega: Catalao, Colosseo ja Carrickuga. Sõit võistluspaika kestis ca 40 min ja jõudsime täitsa ilusti kohale ning ei pidanud kiirustama. Seekord oli hoopis suurem baas, kus võistlused toimusid ning nii võistlus- kui ka soojendusväljak olid hoopis paremad kui eelmisel korral. Seekord oli samuti noortele hobustele mõeldud treeningvõistlus ning jagati punkte hüpete eest. Auhindu seekord ei jagatud ja üldse kõik toimetamised nagu parkuuri üles paneku ja muutmise tegid võistlejad ise.

Esimese sõidu 100cm tegi Emanuel Catalaoga ning tal läks väga hästi. Pidin jälle soojendushüppeid aitama Emanuelil teha ning seekord olin juba hoopis osavam võitluses teistega sobiva takistuse kõrguse saamisel. Teine sõit oli 120 cm ning seal sõitis ta Colosseo ja Carrickuga. Mõlemaga läks normaalselt ning kolmas sõit oli 130 cm ja seal sõitis jälle samade hobustega. Jens tuli ka võistlema oma hobustega ning Jasmin ja Emma olid tal abis. Jasmin üritas soojendusel natukene Emanuelile käru keerata takistustega, kuid õnneks Jens ja Emanuel tegid talle mõlemad märkuse selle kohta. Suutsin isegi oma jalaga täitsa asjalik olla ja hobuseid autos valmis panna. See on suur saavutus, sest autos hobuste valmis panek nõuab kohati päris palju akrobaatikat. Koju jõudsime täpselt 18.00 kui hobused olid söödetud ning Emanuel viis mu kenasti hotelli. Autosõidu ajal saime jälle Jasmini klatšida ja arutada tallirahva omavahelisi suhteid. Päris lõbus oli. Nüüd olin juba täitsa kindel, et mul mingit mõra pole, sest jalg läks järjest paremaks.

Neljapäeval sain kohati juba isegi lonkamata kõndida. Ainuke asi, et kui enne oli see natukene sinine, siis nüüd oli see juba väga sinine ja lilla ja kõik sellised värvid koos. Päris jube nägi välja. Neljapäev oli samuti vähekene erinev päev, sest tegelesime noorte hobustega, kes kõik elavad veel vaba elu ja pole saduldatud. Kogu talli rahvas oli sellesse pühendatud. Hobused tuli õuest talli kolme kaupa boksidesse ajada ning seejärel hakkasime neid järjest välja võtma ning esmalt värkisid sepad neil kabjad ära, siis tuli neil lakka ja saba lõigata ning ussirohi anda ning otsida kiip üles, et saada teada hobuse sugupuu. Seejärel tuli hobune maneeži viia, kus olid suur boss, Jens, koolisõitja Herman ja veel mingid tegelased ning neile sugupuu öelda ja seejärel lasta hobusel vabalt joosta ning üle kavaleti hüpata. Seejärel tuli kas boksi viia või õue tagasi. Alguses ei osanud ma kuskilt peale hakata, kuid minu ülesandeks kujunes põhiliselt hobustele soengute tegemine ning korra viisin ka ühe hobuse maneeži presenteerimisele. Paras segadus oli seal ning tuli tõeliselt tähelepanelik olla, et mitte saada rohkem vigastusi juurde. Mõned hobused tõmbasid lahti ja üritasid minema joosta, mõned ei tahtnud lasta jalgu värkida, teised jällegi ei lasknud soengut lõigata. Hullematele fruktidele süstiti rahustit. Viisakamatele piisas mokapöörast. Õnneks mulle sattusid kõik normaalsed hobused. Mõned hobused isegi üritasid tallirahvast rünnata. Nimelt tõusid tagajalgadele püsti ja üritasid esimeste jalgadega lüüa. Kõik sai aga kiiresti tehtud, sest kõik inimesed olid kaasatud ja tegutseti väga kiiresti. Reedel ja esmaspäeval peab samuti noorte hobustega jändama, nii et actionit jätkub.

Sain vahepeal tallist minema hiilitud ja pangas käidud ning nüüd on mul kenasti ka Saksamaal konto olemas. Pangas oli väga vahva teenindaja, kes väitis, et ei oska hästi inglise keelt, kuid sai minust kõik ilusti aru. Vahepeal küsis mult, et kuidas mingid sõnad on inglise keeles ning ka mina sain oma vähese saksa keele oskusega hiilata. Neljapäev lõppes isegi varem kui tavaliselt tööpäevad ning 17.30 olin juba hotellis. See tähendas seda, et esmakordselt õnnestus mul peale tööd rahulikult ka poodi minna :)

Reedel oli Emanuel lõunani koos mõndade talliinimestega ühes teises bossile kuuluvas tallis noorte hobustega tegelemas ja ma sain terve hommiku hobuseid kordetada. Enamus käitusid hästi, kuid Carrick ja Chiara tõmblesid jälle millegi peale ja mul oli tükk tegemist, et mitte uuesti viga saada. Kontori poolega tegelev Imke tuli ja teatas mulle, et pangast helistati ja mingi jama oli mu ülekandega ja peaksin sinna uuesti minema. Olin päris vihane, sest suht jama on koguaeg tööajast ära käia ja tuleb üldse leida selline aeg. Reedel ma igatahes ei jõudnudki sinna ja peab esmaspäeval minema. Päev läbi olid meil kliendid ja palju tegemist oli koguaeg. Õhtul sõitsin veel Cockneyga ja see tähendab vaid seda, et mu jalg oli juba päris hea ja sain ratsutada. Õhtul ei saanud Massimo mind hotelli viia ja pidin sõitma koos koolisõitja Annaga. Teepeal uuris ta minu kohta ja rääkis talli elust ja olust.

Laupäev oli jälle poolik päev ja pidime tallis tegema vabahüppeid. Emamuel tahtis ka osade oma hobustega vabahüppeid teha ja seega sõitis ta ainult ühte hobust. Enamus hobuseid läksid masinasse ja kordetasin ainult Carolinat ning sõitsin Cockneyga. Sain ka vahepeal ühe hobuse peal patside tegemist harjutada. Otsustasime, et iga kord kui on mõni vabam hetk, siis teen hobustele patse, et sellel alal proffiks saada. Kell 14.00 olime omadega valmis ja Emanuel viis mu hotelli. Õhtul pidi toimuma jõulupidu ja Ivy ütles, et võtab mu õhtul peale.