Breemerseen me sihtkoht

Jõudsime siis kiirteelt maha ja pidime hakkama sõitma mööda väiksemaid külateid oma uue kodu poole. Ütleme nii, et vaatasime kohe selle nii öelda linna üle, mis pidi lähim asustatud paik meile olema ning seal oli konkreetselt ainult üks pubi vist, aga pole hullu, sest Gent pole kaugel ja seal saaks ikka peol käia . Terve tee Saps aina küsis, et kas see seal juba või hoopis see on õige koht, aga gps näitas, et veel on aega. Vaatasin sinnapoole, kuhu see gepsi järgi pidi jääma ja nägin lehmi. Mõtlesin, et vaatan kindlasti valesti ja meil on ikka vägev hobusekasvandus kõigi värkidega ees.

Lõpuks siis jõudsime mööda väga kitsast teed õige koha juurde. Seal oli mingi vana laut, kust vaatasid mõned hobused välja ja mingid hooned veel. Hakkasin tõsiselt kahtlema, et äkki geps ikka juhatas meid valesti, kuid mõtlesime hoovi sisse sõita ja vaadata lähemalt. Seal nägime suurt hobuseautot, millele oli kirjutatud Storeij Breemerseen ning siis mõistsime, et see on ikka päris õige koht :D. Kerge hämming oli, aga mõtlesime, et vaatab mis see Donaat räägib. PS! talli juures oligi päris palju lehmi, seega olin kaugustest ikka õigesti vaadanud :D

Parkisime auto ära ning läksime talli piiluma. Seal oli igasugu hobuseid, mõned päris kenad ja paljutõotavad, teised jällegi mittemidagi ütlevad. Vaatasime ka maneeži, mis oli suhteliselt väike ja siis piilusime ka õue, kus oli plats. See tundus päris ok, natuke väike, aga see-eest kaasaegne. Takistused olid vanad ja räämas, aga ok. Platsi kõrval oli ka suur kartulipõld ning saime aru, et näed see vist ongi see niiöelda teine plats, mis meile google mapsist tundus olevat.

Läksime siis talli tagasi ja kohe ilmuski välja see teine vend Maarten, kes tundus nats ehmatanud olekuga, kuid siiski teadlik meie tulekust. Tegime siis kiire tutvuse ja ta selgitas, et Donaatit ei ole ja ta tuleb alles paari päeva pärast. Mingeid juhiseid ta polnud jätnud ja kõik hobused olevat juba nädala seisnud ja nüüd tuleks hakata nendega järjest tegelema. Tuli ka välja, et suurem enamus on saduldamata ja mõned ei suuda kordelgi normaalselt joosta. Talle oli kokku 3. Üks siis oli talli moodi, kus olid nende tähtsad täkud, kuid siiski võrdlemisi räämas ja must oli see olemine seal ning ülejäänud kaks olid konkreetselt laudad. Ühes laudas elasid hobused ja seal oli võrdlemisi pime ning sinna oli hakatud uuemaid bokse tegema. Seal samas siis hoiti heina ja oli ka hobusejalutus masin. Kõik muidugi võrdlemisi vana ja räämas. Teine laut oli bokse täis ehitatud ning seal olid noored hobused ja märad varssadega. Neid noori oli ikka väga palju seal :D. Lõpuks jõudsime mingi putka juurde ja Maarten siis kiirustas seda avama. Mõtlesime Sapsiga, et miks ta seda meile näitab, sest see tundus selline a la mingite takistuste ja mu trääni ladustamise putka. Oh ei, see oli hoopis meie kaunis modern apartment with internet and TV. Mõlemad vaatasime nõutult üksteisele otsa. Ütleme, et olime kergelt šokeeritud. Rääkimata sellest, et tallid olid vanad laudad, oli meie korteriks soojak, mis oli niiske ja must ja räämas. Tuletasin meelde veel, et Võsa Petsi saates kingiti ka mingile kodutule vanamehele soojak elamiseks ja selle vanamehe soojak oli ikka kordades korralikum kui meie oma. Maarten ise ka muheles veits, et see pole just eriti luks, aga eelmine groom oli seal ca 1,5a elanud. Lisas, et võime seda ka värvida ja uut mööblit juurde saada kui vaja. Jõudsin veel mõelda, et oh shit kui ma oleks üksi sinna kolkakülla oma kompsudega läinud, mis siis oleks saanud.

Egas midagi, tõstsime oma asjad soojakusse ja Maarten jättis meid kohanema. Lisas, et komapäeva õhtuti toimub seal mingi ratsutajate kolmapäevak, kus naabrid käivad oma hobudega maneežis trenni tegemas. Paraku oligi just kolmapäev.

Otsustasime tõsta voodid ühte tuppa, mis oli veidike puhtam ja normaalsem. Laes kõõlus mingi üksik ämblik. Panime kohe soojenduse sisse ja otsustasime väikse coldrexi laksu teha tervise turgutamiseks, sest kurkudega oli ikka täitsa jama. Kõik oli nii must ja külm. Tahtsin siis vett keeta, aga avastasin, et veekeetjat pole. Pole hullu, võtsin poti ja keetsin siis pliidil vett. Samal ajal jõudis Saps maha pidada sõja mingisuguse kõrvahargiga, kes oli ta voodisse trüginud. Kujutasin juba ette, kuidas peab iga õhtu vatitupse kõrva panema, et mingid putukad sinna ei trügiks. Hoovis oli ka mingi normim maja, aga seal elasid siis vennad oma naistega ja seal polevat olnud võimalik meid majutada. Pidime leppime soojakuga. Esimesest šokist üle saanud, hakkasime kohe brainstormima, et mida teha ja kas jääda siis või mis. Lõpuks jõudsime mõlemad ühele otsusele. Eestist tulime ära, et muuta midagigi oma elus paremaks ning ühest jamast teise jamasse tulek ei oleks lahendus vaid lihtsalt kerge vahetus.

Otsustasime asjad uuesti autosse tõsta ja Saksamaale Laura juurde tagasi minna. Saps oli vahepeal Lauraga skypeis rääkinud ning teada saanud, et tema saaks Gretele abiliseks minna ja siis oleks vaja veel mulle miskit vaadata. Uurisime yard and groomi ja leidsime ca 100 km kaugusel Warendorfist (koht kus Laura elab) ühe talli Sunshine Ponies, mis otsis mingit assistenti vms kes tegeleks ponidega ja aitaks perenaise lapsi ratsutamises. Tundus selline armas koht. Laura teadis rääkida ka, et see naine kes seda talli peab, on võrdlemisi tore. Kell oli juba päris hilja õhtul, kuid Saps arvas, et peaksime sinna ikkagi helistama. Kuna ma ise polnud päris kindel nii hilises helistamises, siis lasin seda Sapsil teha. Tuli välja, et Jessica (see naine) on endale juba kellegi leidnud, aga tema boyfriend Jens, kes on takistussõitja, otsib endale just abilist. Sai siis kokku lepitud, et lähme reedel kella 14.00ks tema juurde jutule. Nii kui mõlemal oli mingi reaalne võimalus kuskile saada olemas, tõstsime asjad autosse ja hiilisime salaja oma fantastilisest soojakust ja hobusekasvandusest minema. Kuna Maarten oli toas, siis ei saanud isegi head aega öelda :D.

Algas siis uus sõit tagasi Saksa poole, mis oli võrdlemisi raske, sest olime mõlemad võrdlemisi väsinud ja külma saanud ning ilm oli päris kehv. Kurgud olid ai ai ai kui valusad :S