Tuesday, August 24, 2010

Viimane nädal

Esmaspäeval nagu tavaliselt seitsmeks talli ning hommikused toimetused. Olime ainult kolmekesi: mina, Melli ja Bernhard. Hiljem tuli ka Massimo appi. Kuna Saksas oli mingisugune püha, siis oli teoreetiliselt vaba päev ja teised ei tulnud. Pärast toimetusi tegin kõigile kolmele noorele vabajooksu ning puhastasin neid ja kui nendega valmis sain, siis istusin koos teistega natuke sadularuumis. Mellil oli pühapäeval juhtunud väike õnnetus kui ta oli sooja võileiba söönud. Nimelt ta hammustas ja sealt pritsis kuuma ketšupit talle lõuale, aga tal oli nii suur nälg, et ta ei leidnud aega seda ära pühkida ning järas oma võibsi edasi. Lõpuks kui oli lõpetanud, siis avastas, et see ketšup oli põletanud ta lõuale haava. Selle juhtumi pärast naerdi ikka päris palju ta üle. Annab ikka nälg olla, et ei jõua isegi tulikuuma ketšupit ära pühkida. Kui olime nats istunud, siis otsustasin, et sõidan koju ära kuna miskit ei toimu. Koju jõudes ikka traditsioonilised võibsid ja kohvi ning paar pealtnägijat ning seejärel hakkasin asju jälle pesema ja leidsin mingi suure kasti kuhu saan need panna ning viskasin osa asju minema. Väljas oli ilus ilm, aga kuna olin päris korralikult eelmisest päevast ära põlenud, siis õue ei riskinud minna. Õhtul koostasin endale reisiks playlisti ning tõmbasin vajalikke lugusid. Mingi hetk jõudis ka Lynn oma emaga ning küsis, et kas tahan veel nendega festivalile minna. Ütlesin, siis et eks ikka kui nad lähevad. Samas aga kell oli juba päris palju ja ma olin juba täitsa väsinud ning mingi hetk tuli Lynn ja ütles, et äkki ikka ei lähe, sest nemad on ka täisa väsinud ning mul oli isegi natuke hea meel sellest, sest mingit viitsimust ei olnud ennast veel riidesse hakata panema ja kuskile liikuma. Vaatasin veel pool seebikat ning päev oligi läbi.

Teisipäev oli tavaline päev ning pärast põhu panekut sai isegi hommikusööki. Söömas käidud, läksin esimese asjana Carolinaga sõitma. Selga saamisega oli tükk tegu, sest ta üldiselt ei taha eriti lasta ning nüüd oli ta veel kaks päeva puhanud ja seega oli veel eriti värske. Lõpuks Austraalia praktikandi abiga ma sinna selga sain ning seejärel tegi Carolina mingeid imelikke asju ja tahtis minema joosta ja seega pidin temaga veel paar tiiru talli vahel tegema, et maha rahuneks ning seejärel õue sõitma. Läksin vanale takistussõidu platsile, sest seal on kuidagi eriti hea ja rahulik ning ümberringi lilled ja ilus. Carolina oli jälle väga hea, ei sikutanud peaaegu üldse ning sain temaga isegi ühe korraliku jalavahetuse tehtud nii, et ta traavile ei läinud ja lõuga ei pannud. Pärast Carolinat käisin kontorist läbi, et oma lahkumist meelde tuletada ning kuna veel transporti polnud leitud, siis läksin sama targalt talli tagasi ning võtsin Pilordi. Temaga läksin samuti vanale platsile. Pilord oli kange ja ebamugav nagu ikka. Otse ei suutnud joosta ja kangutas suust ning vahtis kõike ja ehmatas iga asja peale ning galopis hakkas pukitama pidevalt. Kuna ma alla ei tahtnud lennata, siis otsustasin väiksel voldil koondgaloppi teha. Nii oli lihtsam, sest siis ta ei saanud palju lollusi teha. Väga kaua ma sellega sõita ei suutnud ning viisin kähku ära. Seejärel tegin kahele noorele vabajooksu ning oligi lõuna käes. Olin praktiliselt terve lõuna köögis ning tagasi talli minnes jooksutasin viimase noore ära. Suhteliselt laisad olid nad ning väga joosta ei viitsinud, käisid rohkem niisama ringi nuuskimas. Kui oma asjad olid tehtud, siis tuli välja, et mul polnudki ülejäänud pärastlõunal midagi teha, sest kõik pidid ise oma ülejäänud hobuseid sõitma ning mingeid kliente ega midagi ka polnud. Leidsin siis sellise tegevuse, et küsisin Bernhardilt, et kas mõnel ta hobusel oleks ehk vaja lakka lõigata ja kitkuda ning kohe tal oligi paar hobust mu jaoks. Ehrensachega ta läk parasjagu sõitma ning seega võtsin samal ajal Cornet-Piloti ning lõikasin laka lühemaks. Hoopis teine asi oli kohe. Seejärel otsustasin käia ja lõigata kõigil oma noortel ka lakad ära. Selle ajaga oli ka Bernhard juba tagasi ning siis võtsin suure töö käsile. Nimelt ma pdin praktiliselt pool lakka välja kitkuma ning poole lühemaks selle loo lõikama. Lõpptulemusega võis rahule jääda. Bernhard oli muidugi eriti vaimustuses ja käis ja rääkis, et see on ideaalne ja ma olen lihtsalt uskumatu ja kui super see kõik ikka on jne. Italjaano küll kunagi sellist vaimustust mu abi peale ei väljendanud. Tuju läks kohe heaks. Seejäel viisin veel ühe Massimo noore hobuse masinasse ning võtsin Bernhardi Cempinsky koplist välja. Enne talli toimetusi pidime kõik kööki minema, sest seal oli Jensi ja Dagmari (suure bossi naine) ühine sünnipäeva laud. Pakuti siis kohvi ja teed, erinevaid kooke ja värsked saiad, et võileibu teha juustu ja singi valikuga. Koristaja tädi oli veel kutsutud sinna, et kõiki teenindada ja abistada. Jõin kohe kaks tassi kohvi ja sõin mingi kolm võileiba, mis olid lihtsalt uskumatult head ning kaks tükki kooki. Kõhu sai ikka väga kenasti täis. Seejärel läksin talli tagasi ning alustasime õhtuste toimetustega. Mina pühkisin talli ning korrastasin jälle pesubokse. Olin veel leppinud kokku Inglismaa Katiega, et lähme poodi hiljem ja tema solli ning ma printima. Paraku aga kui aitasin teistel takistusi platsil panna, siis Jasmin ütles, et tuleksin ja teekisn nendega sadularuumis ühe õltsi. Selle printimise jutu peale ütles, et ta läheb ise ka poodi ja printida võin kontoris ning kuna ma ütlesin, et just selle pärast ma lähengi printima, et ei taha seda kontoris teha, siis Jasmin ütles, et teeb selle ise järgmisel päeval ära. Seega olin veel koos teistega sadularuumis ja väiksed õltsid ning tänu sellele kuulun ma nüüd nende hulka meie tallist, kes jagavad miljon eurot omavahel ära kui võidavad. Nimelt õlle pudelitel olievatel siltidel on igaühel mingi number teisel pool ja tuleb kokku kokkuda kõik nr 1-11 ning ära saata ja kõigi saatjate vahel loositakse miljon välja. Meil jäi ainult kaks nr puudu, aga teised lubasid need hankida ning ära saata ning võit pidi minema kõigi selle õhtu õltsi joojate vahel jagamisele. Ehk saan veel miljonäriks :). Pärast talli sõitsime kodust läbi ja poodi. Poest võtsin ma pannkoogi materjali, sest mul oli plaa viimasel õhtul pannkooke teha ning endale veidike oma lemmik shokolaadi. pärast poodi pakkisin ma oma kasti korralikult kokku ning panin kinni ka, sest Jasmin lubas mu järgmise päeva lõunal postkontorisse viia. Seejärel tegin veel netis natukene omi asju ning kell oligi juba päris hilja.

Kolmapäeval läksin Jasminiga talli ning panin kasti kohe ta autosse. Viimase päeva hommikul oli muidugi eriti halb põhk, et ikka jääks meelde, kui nõme seda boksidesse panna on. Hommikusöögil tuletas Leo meelde, et pärast tööd ta juurde printima läjeksin, sest Jasminil oli meelde tulnud, et tal on printer ja siis ei pea kontorisse minema. Talli tagasi jõudes panime platsil päris pikalt takistusi paika ning parkuuri püsti ning seejärel sõitsin jälle Carolinat vanal platsil. Ta oli jälle väga tubli ja hea. Pärast Carolinat võtsin Pilordi, kes oli kohe eriti vastik. Mitu kora ehmatas ja hakkas pukitama ning siis lõpus veel tõusis täiesti püsti kaks korda järjest ning tegi veel mingi imeliku pöörde või jõnksu sisse, nii et mul oli tükk tegu, et selga jääda. seejärel otsustasin, et ei hakka teda väga piinama, sest viimasel päeval küll ei tahaks ennast vigaseks kukkuda mingi lollaka seljast ning tegin lihtsalt veidike veel traavi harjutusi ja viisin ta ära. Seejärel lõikasin veel kähku ühel Bernhardi hobusel laka ära ning jäin Jasmini ootama. Aitasin tal veel kähku hobuse ära panna ning seejärel läksime postkontorisse, kus sain oma kasti kenasti antud ning üks mure jälle vähem. Käisime veel bensukast läbi ning talli tagasi. Ma läksin lõunale ning Jasmin sadularuumi teistega istuma. Lõunal ma pikalt ei olnud, sõin oma toidu ära ja siis kohe talli. Tegin kolmele noorele vabajooksu ära ning puhastasin ja kammisin neid viimast korda. Ivy veel arvas, et neljapäeval võiksime Melliga neid kordetama vaikselt hakata, aga selle peale ütlesin, et hea meelega kordetaks, aga paraku olen kodus siis juba :D. Tallis olid veel mingid kliendid ja pidin Jasminil aitama Plis Plasi nende jaoks valmis panna ning seejärel läks tema filmima ning ma pidin järgmise välja võtma kui nad sellega lõpetavad. Vahepeal panin endale Aznavouri valmis, sest Bernhard tahtis, et sõidaksin temaga. Lõpuks kui Plis Plas oli läinud võtin Le Cante välja, aga kuna see hobune oli nii kange, et ei saanud praktiliselt üldse käia, siis panin ta boksi tagasi ja läksin välja ning ütlesin Jensile. Õnneks mingit teist ma tema asemel välja ei pidanud võtma. Seega sain Aznavouriga sõitma minna. Aznavour oli alguses hästi elav ja värske ning kartis kõike ning mul oli tunne, et iga hetk ta lihtsalt hullub ning ma lendan kuskile lille põõsastesse, aga õnneks ta väsis suhteliselt ruttu ära ning siis oli hoopis tegemist, et ta ennast liigutaks. Muidu ol täitsa hea temaga sõita ning jalavahetusi tegi ta eriti hästi. Vahepeal ma hakkasin järjest rohkem närvi minema, sest õhtu lähenes ning ma ikka ei teadnud, kuidas ma lennujaama saan. Ühe korra isegi hakkasin minema kontorisse, aga nägin, et suur boss oli seal ja siis loobusin, sest ei tahtnud temaga kokku sattuda. Vahepeal panin veel ühe Massimo hobuse masinasse ja Javieri hobuse masinasse ning lõpuks sain infot, et suur boss peaks klientidega olema koolisõidu maneežis ja Imke üksi kontoris ning seega parim hetk sinna minna. Jasmin veel andis vihje, et jookseksin kähku, sest Jens läheb iga hetk teiste klientidega kontorisse. Nii ma siis jooksingi ning täpselt Jensist ja klientidest mööda ning kontorisse. Seal sain Imkega kähku juttu räägitud ning ta lubas kindlasti midagi organiseerida ja mulle ise teada anda. Kontorist astusin täpselt enne välja kui Jens ja kliendid jõudsid. Seejärel aitasin tallis veel Jasminil ühe hobuse ära kordetada ning sain teada, et Imke oli tal palunud mind ära viia. Seega olid kõik mu mured lahenduse leidnud. Hea meel oli, et just Jasminiga saan lennujaama minna. Seejärel veel söötsime hobuseid ja pühkisime ning ma võtsin hobused masinast välja. Seejärel istusime veel sadularuumis ning tegime ühed õltsid ning läksin Leoga printima. Rääkisin veel tema ja USA ning Inglise Katiega natukene juttu ja jätsin hüvasti ning sõitsin läbi vihma ja tuule koju tagasi.

Kodus pakkisin asjad ära ning hakkasin pannkoogi tainast tegema. See tuli eriti jälk välja ning selle vaatamine juba ajas südame pahaks, sest puudusid korralikud vahendid nagu vispel või mikser segamiseks. Seega oli selline tükiline tainas. Katie tuli ka appi, kuid väga palju paremaks ei läinud. Lõpuks jõudsid ka Jasmin ja Melli meie juurde, kuid ka nende pingutustest polnud palju abi. Loobusime aga tainaga jändamisest ning hakkasime küpsetama. Lõpptulemus oli normaalne. Maitse õnneks kannatada ei saanud. Küpsetamise ajal rääkis Melli, kuidas raadios oli uudis, et mingid hullud siin samas meie külas Menslages olid oma surnud sugulase ära põletanud ja maha matnud, et mingeid sotsiaalrahasid edasi saada ning nüüd avastati see laip nende aiast. Kõik leidsid, et mul veab, et saan kähku minema, kui sellised imelikud välja ilmuvad seal samas väikses kohas. Kui koogid valmis, siis istusime kõik lauda ning Chevy ühines ka meiega ja hakkasime sööma ning jutustasime elust ja olust. Saime klatšida Isabelli, kelle higilõhn lämmatab kõiki ning kelle kookoselõhnaline kehasprei on juba kõigile allergia tekitanud. Seejärel veel pakkisin oma järele jäänud asju ning jagasin oma muusikat Katiele, kes ise ei osanud seda netist tõmmata. Muideks levitasin ka Eesti popmuusikat ning Katie muusikalistist võib nüüd leida paar Agent M-i lugu :)! Magama sain suht hilja ning unes nägin lennukatastroofe ja muud jura. Positiivne enne kojusõitu..

Neljapäeva hommikul ärkasin aegsasti ning sättisin kõik valmis ja läksin hommikust sööma. Kõht polnud kohe üldse tühi. Sain veel Chevy ja Katiega hüvasti jätta, kes talli läksid ning mingi hetk veel Leo ja Isabelliga, kellel oli koolipäev ning kes veel viimased head sõnad teepeale kaasa ütlesid. Lõpuks tuli ka Jasmin ning alustasime sõitu lennujaama. Terve tee rääkisime nii Eestist kui Saksast nii hobustest kui poliitikast ja sajast muust teemast. Loomulikult suutsime elu ummikusse sattuda ning nagu traditsioon ette näeb, siis jõudsin lennujaama 5min enne väravate sulgemist. Jätsin Jasminiga hüvasti ja tormasin kohvrit kaaluma. Loomulikult oli see 2,5 kg raskem ning seega viskasin oma tassi, kommipaki ja ratsapüksid minema. Seejärel toppsin fotokad ja telefonid ja rahakoti taskusse ning läpaka jope alla peitu. Selle tulemusel oli kohver täpselt 10 kg nagu lubatud. Kohvri kaalu ja mõõdu punktist sain ilusti läbi, kuid röntgenis avastati mul erinevad kreemikesed ja purgikesed ning värgid ja ma pidin need kõik teiste silme all üles otsima ja lennujaama töötajale andma ning seejärel spets koti ostma ning sain oma purgikesed tagasi. Minu praktiliselt uus ja hea ja kallis näopuhastusvedelik aga konfiskeeriti, sest see oli liiga suur :(. Lend Riiga läks aga hästi ning ilm oli ilus, tuju ok ning ootusärevus suur. Riias läksin kohe linnapeale jalutama ning sööma ja ca 1h enne bussi väljumist käisin poest läbi ning võtsin kommi, jäätist ja purgi oma lemmikut kirsi kiss siidrit ning nautsin neid kolme bussijaama pingil esimese suvise päikese käes. Bussis oli seekord mu kõrvale istuma pandud mingi tädike, kellega väheke jutustasin ning kes lõpuks meie mõlema mugavuse huvides otsustas kolida kõrval olevasse tühja pingiritta.Teepeal suutsin valada ka paar pisarat, sest kõigest hoolimata oli mul natukene kurb, et nüüd on mu Saksa eluga lõplikult kõik. Meenutasin toredaid hetki ja mõtlesin, et mida ma küll oma eluga Eestis peale hakkan. Huvitav on see, et kui ruttu inimene kohaneb, sest hakkasin oma Saksa tuba koduks pidama ja kaaslasi perekonnaks ja kõike muud enesest mõistetavaks ning nüüd seda midagi enam polnud. Eriti jään igatsema Milka shokolaadi daimi tükkidega :). Eestis tuli mul pere bussijaama vastu ning algaski sõit koju. Sellega lõppesgi mu Saksamaa elu ja seiklus.

Sunday, May 23, 2010

Kahekümne kaheksas nädal

Esmaspäeva hommik oli tavapärane ning midagi huvitavat ei toimunud. Hommikusöögil sai jälle rosinasaia ja päevalilleseemne leiba ning kõik oli rahulik. Esimesena tahtis Emanuel minna sõitma Satisfactioniga ning panin Saty talle valmis. Just kui ta hakkas minema, sai ta teada, et parkuuri panemine on ning palus mul, et sõidaksin ise kergelt niikaua kui ta takistusi paneb ja siis ta ärast teeb veel ise ka nats. Saingi siis ca 20min traavi loksuda. Kui see ära tüütas siis mõtlesin galoppi teha ning kuna keegi just kolistas mingi takistusega siis pani hobune natukene ajama. Selle peale ütles Emanuel, et tee parem traavi. Eks ma siis tegin traavi kui galopp nii ohtlik tundub. Seejärel pani ta ka traavis mingi asja peale ajama ja selle peale ütles italjaano, et tee parem sammu. Suht koomiline oli see, et nagu ma oleksin väike tüdruk kes on teist korda trennis ja siis igaks juhuks ei tasu riskida. Ise veel mõtlesin endamisi et ei tea kui sammus ka ajama paneb,et kas siis pean paigal seisma või üldse seljast maha tulema ja käe kõrval jalutama. Õnneks seda ma teada ei saanud. Igatahes andsin hobuse Emanuelile ja läksin järgmist panema. Sain teada, et ta plaanib teisipäeval Satisfactioni, Quiditchi ja Bilbaoga võistlema minna ning neid kolme siis shampoonitasin, et nad hommikul ilusad ja puhtad oleksid. Päev läks võrdlemisi rahulikult. Vahepeal tulid mingid nõmedad kommentaarid itaallaselt, aga suutsin neid ignoreerida. Lõunal olin jälle praktiliselt lõpuni ning tagasi talli minnes jätkasin hobuste panekut Emanuelile. Vahepeal jalutasin Charilaose ja Calvaroni ära ning tegin natukene kapjadele hooldust. Sel ajal pidi Emanuel ise oma hobuseid lahti võtma ja pesema. Õnneks mingit probleemi ta ei hakanud tekitama sellest. Vahepeal korrastasin asju ja puhastasn varustust ning pühkisin põrandat. Sai natukene vihaseks ka, sest Emanuel oli ligi pool tundi kontoris ja hobune pidi terve selle aja ootama ning töö seisis. Õnneks ta otsustas, et jätab Balou-Polydori sõitmata, et kiiremini lõpetaksime ning ma lasin hobuse maneeži vabalt jooksma. Mul oli parasjagu tegemist kui Emanuel viimasega lõpetas ning ta võttis ise hobuse lahti ja pesi ära. Selle ajaga sain ka mina juba valmis ning siis ta lihtsalt andis mulle hobuse ja ütles, et jaluta natuke ja pane boksi ära. Tema siis samal ajal viis käru asjadega sadularuumi ning istus maha ja hakkas õltsi koos teistega jooma. Ega ma ikka ei vihastanud, et samal ajal kui ma jalutan ja teen tööd, tema lihtsalt joob. Õnneks suutsin ka selle viha maha suruda mõttega koju sõidust. Kohe kui olin hobuse ära pannud, läksin ka ise koju. Ei tahtnud teistega õltsitama jääda. Kodus olid tavapärased toimetused ning ostsin endale ka bussipileti Riiast ära ning vaatasin kellaaegu ning mõtlesin oma teekonna parimale läbimisele. Kõik aga ei suju hetkel nii libedalt kui tahaks, sest Peter, kes mind alati lennujaama on viinud, on hetkel haiglas ning ma pean leidma kellegi teise kes viiks või muu mooduse lennujaama saamiseks. Siiski olen ma päris kindel, et kõik sujub ilusti.

Teisipäeval läksin normaalsel ajal talli. Tee peal nägin veel kitse kes jooksis praktiliselt mu kõrval. Kui tavatoimetused olid tehtud, siis läksin hommikusöögile ning tegin ka võibse võistlustele kaasa. Seejärel pidin tallis tegema neljale hobusele patsid 1,5h-ga. Alguses ma teadsin et läheb ainult kaks hobust, kuid kuna Emanuel ei räägi miskit, siis sain viimasel hetkel teada, et kaks oli lihtsalt minu rumal illusioon. Tallist läksid veel Bernhard, Ivy ja Jens võistlema. Kui patsid said kiiruga tehtud, siis kähku hobused autole ja võistlustele. Seekord toimus uuesti seal Klatte tallis, kus on ilus suur uus liivaväljak ning kõik on hästi kenasti korda tehtud. Esimeses sõidus olid Bilbao ja Satisfaction ehk Silas. Mõlemal oli see vist esimene võistlus, võibolla on Bilbao ka varem käinud. Üllatavalt tublid olid mõlemad. Puhtad sõidud ning punkte said 7.8, mis on täitsa hea tulemus. Vahepeal aitasin koos Melliga ka Jensi, sest Chevy ei käi üldjuhul võistlustel kaasas. Siis italjaano oli muidugi jälle idikas ja tegi nõmedaid kommentaare ja nägusid, kuid üritasin neid ignoreerida. Teises klassis oli meilt ainult Bilbao, kes oli jälle tubli ning tegi hea sõidu, sai isegi mingile auhinnalisele kohale. Aeg aina läks ja mulle juba tundus, et seekord ma vist süüa ei saagi võistlustel. Paraku mul polnud ka endal sulli kaasas ning ei saanud endale midagi osta. Õnneks olid mul need hommikul tehtud võibsid ja tops jogurtit nii et kõige suurema nälja sai kustutatud. Nõmedad kommentaarid muidugi jätkusid italjaano poolt. Korra isegi oli tunne et hakkan kohe-kohe nutma, kuid suutsin siiski ennast tagasi hoida. Lõpuks tuli ka Canero ja Poseidon klass. Mõlemil oli enamvähem sõit, kuid üks tuli kummalgi maha. Pärast nende sõite pidime veel Jensi ootama, sest tema üks hobune oli veel hilisemas klassis. Lõpuks sain ma ka oma kaua oodatud toidunatukese italjaano armust kätte ning tõotas koduni vastu pidada selle söögi peal. Tagasiteel jooksis mingisugune hullumeelne kits teel täpselt meie autole ette ning kukkus pikali, seejärel tõusis püsti ja kukkus uuesti pikali suurest paanikast, kuid õnneks teda alla ei ajanud ning kitseke sai teisele poole teed. Korraks võttis seest päris kõhedaks, sest selle hobuseautoga ei saa järsult pidurdada ja see kits oli suht meie ees ning mul oli tema pärast juba päris hirm. Ülejäänud sõit läks kenasti, nägime tee ääres pisikest poni varssa, kesoli nii pisike ja nii armas. Nii palju kui me Emanueliga mingit vestlust suutsime arendada, sain teada, et Jasmin tahab meie tallist ära minna, et mujal kas kool lõpetada või pärast kooli tööle hakata. Talli jõudes panime hobused ära ning mina panin ka asjad ja Emanuel koristas auto ära. Seejärel olingi vaba. Saime veel Chevyga Claudialt ülimalt magusat torti, mille oliüks klient Molly toonud, kes peatub tihti pikemalt meil tallis, et trenni teha ja hobuseid USA-sse osta edasimüügi eesmärgil. Teised jälle õlletasid, aga ma ei tahtnud ning läksin koju. Teel koju jooksis täpselt minu ees teepeale pisike jänese poeg. Jube armas väike jänku oli, ma pole varem sellist poega näinudki vabas looduses. Kodus tegin süüa ja aitasin Mellil telekat parandada ning siis istusin all elutoas ja sõin ning skypeisin pikalt.

Kolmapäeval läksin talli ning teadsin, et tuleb tavapärane päev, kuid mingi hetk kui Emanuel ilmus, sain aru, et ta läheb võistlema uuesti. Ma siis arvasin, et tal on nagunii ainult Carrick kellega minna, sest teised käisid juba ning ülejäänud pole võistlusvormis. Paraku aga ei läinud minu arvamus täide. Emanuel pidi taaskord nelja hobusega minema. Seekord Carrick, Coolrein, Canero ja Poseidon. Coolreini koha pealt oli ma täiesti üllatunud, sest see hobune jalutas kaks nädalat järjest ning enne seda võistlust oli kaks korda sadulas olnud, ühe korra Emanueliga ning teine kord sõitis Chevy kui me võistlustel olime parajasti. Täiesti segi läinud see itaallane, et sellise hobuse võtab. Pidin siis hakkama taaskord patse tegema. Tegin kõigepealt Carrickule ära ja seejärel Coolreinile ning jätsin nad boksi ootama. Seejärel hakkasin Canerole tegema ning Emanuel tuli uurima et palju mul on teha veel, ütlesin siis et Canero on praktiliselt valmis ja siis Poseidon veel. Selle peale ta nähvas, et teed Carricku ennem, siis ma nähvasin vastu, et ta on juba tehtud, ma ju ütlesin, et Canero lõpetada ning Poseidon teha. Selle peale läks ta minema ja öelnud mulle sõnagi. Seejärel läksin Poseidonile patse tegema ning samal ajal läks Emanuel Canerot boksist võtma. Kui italjaano parasjagu kapju puhastas, siis läks Rootsi praktikant Julia tema juurde ja küsis etkas on veel mingit abi vaja. Selle peale küsis Emanuel, et kas Carrickule tegid juba patsid ära ja Julia vastas,et tal juba olid patsid. Sellest järeldasin ma,et see idikas ei saanud mu jutust aru, et mis hobused on juba tehtud ja oli siis hingepõhjani solvunud mu peale et ma ütlesin, et teen Poseidoni. Kui sain patsid valmis siis tuli Julia boksi juurde ja küsis, et kas on valmis, ma ütlesin et peaaegu. Puhastasin veel kabjad ära ning Julia võttis hobuse ja läks sinna kus me neid valmis paneme. Läksin kaasa ja hakkasin Poseidonit puhastama. Samal hetkel tuli ka Emanuel ja nähvas mulle,et mida sa teed, mine võta Coolrein nagu välja. Nüüd oli minu kord vihastada, sest kust persest ma pidin teadma, et Coolrein veel boksis on, kui ma teises tallis tegin hobustele patse ning tema ja Julia võtsid hobuseid välja ja panid autole. Läksin ja võtsin siis Cooli välja ning ta oli endal terve kanni muidugi täiesti sitaseks teinud. Üritasin seda harjaga puhastada, kuid päris välja ei saanud ning see jäi kergelt kollane. Kuna kõik teised olid juba autol ja võrdlemisi kiire oli, siis panin transpordi kaitsmed ja hakkasin tekki panemaning Emanuel muidugi nägi, et kollane on, kuid ei öelnud midagi. Seejärel pidin Coolreini treikusse viima ning sain veel teada, et jään koju teisi hobuseid tegema ning ta võtab Julia endale appi kaasa. Kui panin Cooli treikusse ära, siis ütlesin Emanuelile, et ta teaks, et hobusel on nats katkised päitsed, sest meil rohkem terveid kuskil polnud. Selle peale ütles ta mulle, et mis vahet sellel on kui kõik hobused on nagunii sitased. Vot see vihastas mu eriti välja ja ütlesin, et need on ju sinu hobused! Ta veel hakkas seletama, et kõiki teisi hobuseid pean kordetama, et masinasse ei pane kedagi. Mina temaga rohkem jutustama ei jäänud ning läksin poole jutu pealt minema. See oli viimane piisk karikasse. Millal ma pidin ta neid hobuseid pesema kui ma olin terve eelmise päeva võistlustel ning õhtul veel küsisin, et kas miskit veel vaja teha ning ta ütles ei, ja terve hommiku ma tegin tema hobustele viimase minutini patse ning jälle polnud mul aega vaadata kes on sitane ja keda peaks pesema. Üritasin siis nutuga võidelda ning võtsin endale ühe rahusti sisse ja läksin käisin kordetasin Balou-Polydori õues korderingis ära. Tagasi tulles võtsin Quiditchi ning kuna olin natukene asja seedinud ja mõelnud, siis läksin Ivy juurde ja küsisin, et kas temal või kellelgi teisel ei oleks mu abi vaja, sest ma enam ei suuda Emanueliga töötada kui ta niimoodi minusse suhtub ja pidevalt mingeid debiilseid kommentaare ja alusetuid märkusi teeb. Ivy reaktsioon oli selline, nagu ta olekski juba oodanud mind sellise jutuga sinna. Selle peale ta ütles, et ta teab väga hästi milline inimene see Emanuel on ja suur respekt mulle, et ma olen nii kaua vastu pidanud, sest tavaliselt on temaga suudetud keskmiselt kaks nädalat töötada. Seejärel veel arutas, et räägib Jensiga et mis annab teha ja pole midagi, et mul nüüd täpselt nädal enne äraminekut nii juhtmesse viskas, sest ta täiesti mõistab, et ka see viimane nädal on võimatu vastu pidada. Suur rahustus oli juba see, et Ivy lubas Jensiga asja arutada. Seejärel tuli veel Massimo minuga rääkima, et kui ma ei taha Emanueliga töötada, siis lähme kasvõi koos suure bossi juurde ja räägime sellest ning ma lihtsalt ei tööta enam temaga ja aitan teisi. Veel rääkis ta, et üks tema sõber või sõbranna, kes oli samuti Emanuelilabis olnud, oli nii endast väljas olnud, et nuttis iga õhtu kodus ja närvid olid täiesti läbi, sest selle inimesega oli nii kohutavalt raske koos töötada. See andis jälle positiivset energiat juurde, et veel teinegi inimene tuli mind toetama ning tekitas tunde nagu ma tõepoolest tegin õige lükke. Ka Chevy ütles, et väga hea kui ma enam selle rumala tüübiga ei pea töötama ning ka Lynn tuli ja õnnitles mind selle otsuse eest ja ütles, et oleksin võinud seda juba ka varem teha. Ülejäänud päeva kordetasin aga Emanueli hobuseid edasi ja jalutasin vigaseid. Mingi hetk kui Ivy tuli tagasi võistlustelt (ta käis vahepeal paari hobust Jensile sinna viimas ning tõi mõned talli tagasi) tuli taminu juurde ja ütles, et täna on mu viimane päev Emanueliga töötada ning alates homsest ma aitan kõiki ülejäänuid, et ta oli Jensiga rääkinud sel teemal. Pärast seda teadaannet matundsin kuidas energia hakkas uuesti minusse voolama ning justkui mingi suur koorem oleks läinud. Hommikul oli mul konkreetselt selline tunne nagu mind oleks emotsionaalselt vägistatud. Ülejäänud päev möödus palju rõõmsamalt. Aitasin Massimol hobuseid sööta ning talli pühkida ning siis veel käisime kõik köögis Anna ja Javieri sünnipäevade kooki ja kohvi nautimas. Tõeliselt hea päeva lõpp. Täpselt siis, kui teised tulid võistlustelt tagasi, läksin ma koju ära. Mul isegi polnud mingit hirmu selle pärast, mida Emanuel öelda või teha võib. Tähtis oli see, et see oli mu viimane päev tema alandusi ja nõmedusi taludes. Õhtul kodus istusin all korrusel ja jutustasin natukene Lynniga ning seejärel veel skypeisin veidike ning ootasin elevusega oma uut päeva.

Neljapäeval palus Bernhard mind, et ehk saan Marioni talli minna hommikusi toimetusi aaitama teha, sest seal oli väga vähe inimesi. See sobis mulle suurepäraselt, sest siis sain natukene oma kohtumist Emanueliga edasi lükata. Õnneks Marioni tallis oli vaja ainult natukene põrandat pühkida ning muu oli tehtud. Kui sain pühitud, siis läksin vaatama Cora talli, et kas seal on ehk ka abi vaja ning ka seal aitasin natukene pühkida. Seejärel hommikusöögile, kus sõin õhtust kooki jälle, mis oli väga hea ning paar nutella saia ka ikka. Sain veel Mellilt teada, et Ivy oli just Emanuelile öelnud, et ma temaga enam ei tööta ning Emanueli reaktsioon oli pigem selline üllatunud, kuid ta midagi ei kommenteerinud. Talli tagasi jõudes oli Emanuel just Satisfactioni boksis ning meist kumbki ei öelnud tere ega midagi. Esimesena pidin minema sõitma Bottoferiga Ivylt ning kogu selle aja mis ma teda valmis panin, ei öelnud Emanuel ikka midagi. Mõtlesin, et huhh pääsesin vist kõige hullemast, kuid nii see päris ei läinud. Kui välja platsile sõitma läksin, siis tuli Emanuel oma hobuse seljas minu juurde ja ütles, et kui mulle temaga töötada ei meeldinud, siis oleksin pidanud kõigepealt tema juurde minema ja sellest rääkima, mitte hakkama kõigile mööda talli kuulutama. Ma siis vastasin, et mulle mitte ei meeldinud temaga töötada, vaid ma lihtsalt ei suutnud tema nõmedust enam taluda ja ma ei käinud kõigile seda kuulutamas, vaid küsisin Ivylt, et kas oleks mingi muu töö, mida ma võiks oma viimase nädala teha, sest Emanuel ületas mu taluvuse piiri lõpuks. Selle peale hakkas ta süüdistama, et milles siis asi, et ise olin süüdi, et ta pidi mulle tuhat kakssada korda asju kordama ja meelde tuletama ning tal poleks midagi olnud selle vastu, et ka tuhat kolmsada korda asju öelda. Ma ütlesin siis, et ma küll ei tea et sa oleks mulle tuhat kordamidagi öelnud ning lihtsalt tema suhtus minusse halvasti.Selle peale hakkas ta ääkima, et kui palju on tema mind aidanud ja asju organiseerinud. Ma siis vastasin, et ma tean seda väga hästi ning hindan seda, kuid ka mina olen teda pidevalt aidanud ning mitu korda isegi kell viis hommikul temaga võistlustele sõitnud. Selle peale ta ütles, e võibolla pole siis hobuste töö see mida ma tegema peaks, kui mulle ei meeldi kell viis ärgata ning peaksin kontorisse tagasi minema. Ma siis tuletasin talle meelde, et see pole teemaks ja lõpetame selle vestluse ning hakkasin traavi tegema ning sõitsin eemale. Tema siis karjus, et mis ma ütles, et korda palun, ma siis kordasin, kuid ta vist ei saanud ikka aru ning karjus uuesti, et mida?!!?? Selle peale ma ütlesin, et see vestlus on lõppenud ning rohkem ma ei vahetanud temaga ühtegi sõna. Natukene vastik tunne oli, aga õnneks oli see vestlus ka peetud ning rohkem ebameeldivusi ei tohiks tulla. Bottoferiga oli täitsa vahva sõita, ta oli selline natukene tuim, kuid muidu funktsioneeris igati kenasti. Galopis hakkas ta mitu korda hüplema ja mängima. See oli ka vahava, vähemalt hobusel oli lõbus tuju. Kui Botty ära panin, siis pidin Massimo hobuse Pilordiga sõitma. Jõudsin hobuse ära puhastada, kuid siis tulid kliendid ja pidin aitama paari hobust neile valmis panna. Hobused valmis, panin ka Pilordi lõpuni valmis ning läksin maneeži sõitma. Iseeneset tundus natukene selline kõnku, sest ta käik oli veidike kehv ja tippiv ning seega oli võrdlemisi ebamugav sõita. Samas aga oli ta hea ratsastusega ning temaga sai väga kergesti ja hästi teha erinevaid õlad sees-tagumik sees harjutusi ning küljendusi ja esi-, tagaotsa pöördeid. Pärast sõitu puhastasin teda veel ning panin ta jalgadele kreemi ja kabja alla piserdasin antibakteriaalset lahut, sest tal olid ikka suht halvas seisus jalad. Seejärel tuli ja palus Chevy, et ehk saan pärast lõunat mõned Jensi hobused ka boksist välja võtta, sest Jens oli võistlustel ja Chevy pidi ise minema oma viisa asju ajama teise linna ning pärast lõunat enam talli ei tule tagasi. Võtsingi Cempinsky koplist välja, sest oli ta hommikul sinna pannud, kui mul midagi teha polnud ja küsisin, et kas Chevyl on mingit abi vaja. Seejärel panin Colleeni koplisse. Võtsin veel Clipperi välja ning sööma minnes panin ta masinasse. Teepeal nägin Imket ja uurisin transpordi kohta ning kuna tal oli kiire, siis sain vaid vastuse, et tuletaksin uue nädala alguses meelde ja küll organiseerib midagi. Lõunaks oli võrdlemisi normaalne toit, kuid kuna kõik oli valminud praadimise teel ning ma olen harjunud siin juba selle tervisliku keedukartul ja salat ning hautatud köögiviljad ja muu jama ära, siis sellest praetud toidust läks lausa süda veidike pahaks. Talli tagasi minnes kordetasin Res Blanchet, kes on Ruslani üks hirmkallitest müügihobustest ning keda Jens hetkel sõidab, sest Ruslan on kuus nädalat Bulgaarias ära. Seejärel aitasin Mellil takitusi madalamaks panna ning võtsin Colleeni koplis välja ja panin Clipperi boksi ära. Kuna tallis oli võdlemisi vaikne, siis tegin kolmele noorele hobusele maneežis vabajooksu ning puhastasin neid veidike. Need noored tulid meile Kuwerdorfist umbes kuu tagasi ning vahepeal kastreeriti nad ära ning nendega polegi väga midagi tehtud kui aegajalt maneeži jooksma lastud. Päris nunnud olid need kolm, kuid natukene raskesti käsitletavad, sest pole väga inimesega harjunud. Vabajooksud tehtud, läksin Carolinaga sõitma. Carolina oli kunagi Emanueli listis ning meeldis mulle väga, sest ta oli tõeliselt toreda iseloomuga ja selline vapper mära, sest Emanuel ikka pidevalt peksis teda, kui tema ei jätnud jonni ja oli kange edasi. Sõidus oli täitsa timm, kohati natukene sikutas suust ning kui tahtsin jalavahetust teha, siis selle peale pani a lõua ette ja pistis ajama ning jalga muidugi ei vahetanud. Lõpus oli aga täitsa lõdvestunud ning hea.Vahepeal aitasin Ivyl ühe hobuse ära panna ning kuna söötmiseni oli veel aega, siis istusime sadularuumis ja Melli küsis hommikuse vahjuhtumi kohta, sest ta oli samal ajal platsin kui Emanuel minuga rääkima hakkas. Ütlesingi lihtsalt, et ahh üritas minus süütunnet tekitada mu käitumise pärast. Melli ütles aga, et mu reaktsioon sellele oli igatahes super. Seda oli hea kuulda, sest esimese hooga ma sattusin natuke segadusse ning lõpuks mul polnud ka ise täpselt meeles, mis ta rääkis ja mis ma rääkisin, kuid kui Melli ütles, et reaktsioon oli hea, siis järelikult ma midagi väga jama ei öelnud. Lõpuks söötsime ka hobused ära ning pühkisime talli ära. Mul oli terve selle aja küljes hullem valu nagu pistaks ja ära ei läinud kuidagi. Suure piinaga pühkisin põrandat. Isegi istudes ei läinud see ära ning hakkasin vaikselt muretsema, et teeme nii, et mingi pimesool või muu samahea asi ei oleks. Lõpuks siiski läks natukene paremaks ning olin suuteline koju sõitma. Kodus istusin ka natukeen aega ning lõpuks läks valu ära ja tagasi ei tulnud. Tundub, et midagi hullu siis ei olnud. Igatahes esimene uus tööpäev läks hästi ning olin kohe võrdlemisi väsinud ja jäin varakult magama.

Reedel läksin hea tujuga talli ning toimetused sujusid kiiresti. Hommikusöögil uuris ka Leo mu lahkumise kohta ning kiitis mõtte heaks, lisaks sain veel respekti selle eest, et nii kaua Emanueliga vastu pidasin. Pärast söömist läksin esimese asjana Pilordiga sõitma. Seekord sõitsin õues ja ta passis kõike ning oli veidike värske. Galopis hakkas isegi korra vastu, sest ei tahtnud hästi koondada ja painutada, kuid erimeelsus lahenes kähku ja mina jäin peale. Seejärel tegin talle taaskord korraliku jalgade hoolduse, sest tal olid ikka jalad ja kabjad päris halvas seisus. Seejärel oli mu kolme noore kord. Ivy ütles, et need on nüüd minu teha kuni mu lahkumiseni ja peaksin neid natuke harjutama inimesega. Esimesena võtsin pruuni Contacti ja proovisin et kas õnnestub ka kapju puhastada ning tõepoolest sain need ilma suurema vaevata puhtaks. Seejärel puhastasin ja kammisin teda ning maneeži jooksma. Täna oli juba palju rahumeelsem ning vaiksem. Vahepeal jooksis, siis tuli jälle minu juurde asja uurima ning kui sai aru, et ma veel teda ei taha kinni võtta, siis läks jooksis veel natuke ja nii mitu korda. Kuna ta oli hästi tolmune, siis otsustasin pesta teda shmpooniga. Alguses ei saanud pesuboksigi korralikult, kuid Melli abiga me ta lõpuks sinna saime. Pesemine oli ka natukene keeruline, sest ta vehkis jalgadega ja hüples ringi. Lõpuks ma ta ikkagi puhtaks sain. Seejärel võtsin raudja Chacco Blue-Grannuse, kes alguses polnud väga vaimustatud mu tulekust, kuid lõpuks sain talle päitsed pähe ja ka kabjad kenasti puhtaks esimese korraga. Boksist ta aga välja ei tahtnud tulla ning pidin natukene jamama. Seejärel puhastasin teda ning vahepeal pidin korraks Mellit mingi noorega aitama, kuid lõpuks sai ka Chacco jooksma. Temagi oli rahumeelsem ning käis ikka uurimas, et kas oleme lõpetanud. Teda ma pesema ei hakanud sest pesuboksis oli keegi juba ees ja puhastasin siis niisama. Lõpuks oli musta Godolphin-Candillo kord. Tema kapjadega oli natukene keerulisem, sest ta ei tahtnud jalga anda ja siis kui selle jala sain siis ta kartis mu tegevust. Tagumistega vehkis niisama ning otsustasin, et pikalt ei kiusa teda selle kapjade puhastamisega. Tema ei tahtnud eriti üldse joosta, käis ja püherdas ainult mõned korrad ja muu aja hängis minu juures. Vahepeal tegi ikka ka mõne kiirema tiiru ja siis tuli galopis täpselt minu juurde. Hästi armas oli ta niiviisi, tahtis just kui mängida minuga. Godolphinil pesin ainult jalad ära, sest kabjad nägid jube mustad välja ning puhastasin niisama harjaga ja boksi. Tema on ainuke neist noortest kes oskab suhkrut süüa ja kellele see ka meeldib natukene. Lõpuks oligi lõuna käes ning puhkasin siis täpselt tunni, sest ei suutnud niisama paigal püsida. Vahepeal õnnestus mul ka Massimolt oma kannused tagasi varastada ning põdesin natukene, et kas ta paneb tähele või ei, kuid õnneks ta ei märganud. ärast lõunat läksin kohe Carolinaga sõitma, kes oli täitsa hea täna ning mingeid konflikte ei olnud meil omavahel. Isegi ei sikutanud nii palju eest kui eelmisel korral. Talli tagasi jõudes palus Anna, et äkki saaksin ühte ta hobust pessoaga kordetada, sest ta peab meie talli hobusest video tegema ning tal veel nii palju hobuseid vaja teha, et see oleks nagu kompensatsioon talle. Käisingi ja kordetasin kähku ta kõnku ära ning pesin natuke jalgu ja boksi ära. Seejärel oli kerge passimine, sest midagi teha polnud. Aitasin natuke Carolinat puhastada, sest temast pidigi Anna video tegema vabahüpetel. Pärast seda veel jalutasin temaga õues natuke, sest ta hingeldas ikka jubedalt. Taaskord oli ääretult soe ilm ja õhku hingamiseks polnud. Pesin ka teda veel, et jahtuks veidike maha ning seejärel hakkasin sadularuumi koristam. Panin asjad ilusti ja pühkisin põrandat. Kui selle valmis sain, siis oligi juba söötmise aeg ning aitasin praktikant Julial heina anda ning pühkisin talli. Seejäel tegelesin oma lemmik tallitööga, milleks on pesubokside põranda puhastamine. Seda tuleb teha voolikust veesurvega, et kogu liiv ja mustus läheksid äravoolu. Täitsa lõbus on. Lõpuks pühkisime veel rahvaga natukene õues ning seejärel tegin sadularuumis ühe õltsi koos teistega ning järjekordne päev oligi läbi.

Õhtul aga juhtus miskit ootamatut. Vaatasin oma pealtnägijat, täpsemalt see mängis ja mina magasin juba pooleldi, kui järsku oli mu uksel koputus. Natukene segaduses, läksin ja tegin ukse lahti ning Jasmin hüppas tuppa ning rääkis, et ta kuulis, et ma lähen ära ja nüüd oleks just õige hetk peole minna. Ütles et sellised spontaansed peod on kõige paremad ja ka Rootsi praktikandid tuleksid ja kindlasti on lõbus. Ütlesin, et vaadaku mis teised arvavad ja kui teised tahavad ka minna, siis mis mul üle jääb, eks ma tulen siis ka. Natukese aja pärast oligi tatagasi ning ütles, et tunni aja pärast on minek. Vastumeelselt hakkasin siis ennast riidesse panema ning tegin kerge meigi, sest polnud viitsimust ennast väga sättida ning pärast valmis seadmist oli veel paarkümmend minutit voodis, et saaks kuidagi ennast konditsiooni. Seejärel läksin Melli ja Jasmini juurde ning vaatasime seal natukene telekat. Lõpuks sai ka Lynn valmis ning saabusid ka Massimo ja praktikant Julia. Õnneks ei pidanud kaugele peole minema ning sõitsime siia samasse Quackenbrücki ca 7 min tee kaugusele diskole. Natukne vaikne oli seal kui jõudsime ning koht ise oli ka päris suur. Taaskord mitu saali ja erinev muusika ning igat masti inimesi. Muusika oli kohati jama, kuid kannatas tantsida. Alguses olime selles kõige suuremas saalis ning vahepeal käisime ka ühes väiksemas, kus siis oli lubatud suitsetada. Inimesi oli tõesti väga mitmesuguseid, mõned tundusid isegi venelaste moodi oma riietumise järgi ning väga võimalik, et nad ka olid, sest siinkandis neid ikka jätkub. Loomulikult oli nii neiusid kui noormehi, kes olid tulnud spordi botastes diskotama ning üks täiesti ära kurnatud 40+ naine tantsis seal ringi. Isegi üks rase oli..või tal oli hoopis niisama hästi suur kõht. Huvitav oli jälgida teisi.Meie seltskond oli võrreldes muu rahvaga isegi väga hästi riides. Isegi Melli oli oma võltspärlitest kaunisused koju jätnud. Pidu oli iseenesest täita norm, kuid kuna kohutav väsimus oli, siis täiest jõust rokkida ei suutnud ning pigem oli peas ainult üks mõte, et millal saab voodisse. Vahepeal läksime veel kiirtoidu saali, kus siis Melli ja Jasmin sõid ning pärast seda läksimegi koju ära. Kokku olime peol umbes 2h, mis oli täiesti paras, arvestades, et tegemist oli sellise spontaanse reedese peoga ning laupäeval peab kell seitse tallis viks ja viisakas olema. Kell kaks öösel saingi oma oodatud voodisse ja magama.

Hommikul ärgata oli muidugi raske, kuid üles ma sain ning talli jõudsin ka õigel ajal. Talli toimetustega ärkasin korralikult üles ning hommikusöök andis ka veidike energiat tegutsemiseks. Esimese asjana võtsin oma kolm noorukit boksist välja, et puhastada veidike ja maneežis vabajooksu teha. Godolphin ja Contact olid päris laisad ja ei tahtnud väga ennast liigutada, tundub, et nad pole harjunud nii mitu päeva järjest boksist välja saama. Chacco Blue oli aga täiesti pöördes ning jooksis nagu segane, läks koguni nii hulluks, et kaotas korra tasakaalu ja käis pikali maha. Pärast kukkumist võttis tuure natukene vaiksemaks. Kui teda puhastama hakkasin, et boksi ära panna, siis avastasin, et ta oli ennast natukene vigastanud ning kabja juurest oli katki ja kergelt veritses. Pesin siis ta jalad ära ning panin antibakteriaalset lahust ja - kreemi. Väga ilusti andis jalgu ning isegi ei kartnud spreid. Tõesti hakkavad need kolm pisikest mulle iga päevaga järjest rohkem meeldima, sest nad on super armsate iseloomudega ning näevad kenad välja ja lisaks iga päevaga on märgata edusamme. Tundub, et neist jään puudust tundma, kui lahkun. Pärast noori läksin Bernhardi hobuse Cornet-Stakkatoga sõitma ehk Cascadeuriga (see on ta nimi) ning trenni tegin vanal takistussõidu platsil. See plats meeldib mulle kõige rohkem, sest see on privaatsem ning seal on kohe lilleaed kõrval ning ümberringi on suured puud ehk seal on palju varju ning pole nii palav. Cascadeur meeldis mulle väga, oli selline lihtne ja mugav sõita ning polnud ära murtud nagu Emanueli hobused. Tegin temaga mõned lati harjutused ning jalavahetused galopis ning pikalt ei sõitnud, sest hobune oli tubli. Kui Cascadeuri ära panin, siis võtsin oma lemmiku, Carolina, kes on samuti super armas hobune oma iseloomult. Sõidus oli ta palju parem kui eelmistel kahel päeval ning ei sikutanud peaaegu üldse ning jooksis väga lõdvestunult ja pehmelt. Isegi kui jalavahetusi proovisin teha, ei tõmmanud ta lõuga ette vaid jäi enamvähem normi. Muidugi galopis ta jalga ära ei vahetanud ning pidin seda läbi traavi tegema. Edusamm siiski võrreldes esimese päevaga. Kui Carolina oli ka sõidetud, siis pidime vaktsineerima enamus hobuseid meie tallis. Ivy tegi siis süsti, Melli hoidis karpe süstaldega ning mina vaatasin nimekirjast, et mis hobusele vaja teha ning märkisin ära need, kes said vaktsiini kätte. See võttis oma 40 min aega, sest hobuseid oli palju. Seejärel istusime veel natukene sadularuumis ja kui lõuna kätte jõudis, siis läksin Massimo ja Bernhardiga sööma. Seekord oli jälle mingi nõme toit: paks supp ja saksa vorstikesed. Kompensatsiooniks sõin palju pudingut, et väga nälga mitte jääda. Pärast sööki istusin veel mõne minuti teistega sadularuumis ja siis läksin koju. Kodus jälle koristus ning pesupesemine nagu kombeks on ning seejärel kann kohvi. Vaatasin ka mingit uut filmi Meadowoods, mis siis on õudukas ning mulle see päris meeldis, selline teistsugune nendest tüüpilistest Hollywoodi filmidest. Lugu seal siis oli selline, kuidas kolmtudengit plaanisid ühe suvalise inimese ära tappa ning tahtsid filmida kogu protsessi alates plaani algusest ning ohvri valimisest kuni lõpuni välja. Natukene haige, kuid iseenest selline psühholoogiline film. Soovitan kindlasti vaadata. Ülejäänud päev läks rahulikult kui välja arvata interneti probleemid, mis siin on iga poole tunnised.

Pühapäeval oli ilus ilm ning läksin õue päikest võtma. Katie oli ka juba tagasi jõudnud oma proovinädalatelt ning olimegi siis kolmekesi mina, Katie ja Lynn õues päevitamas. Alguses lugesin raamatud ja jõin oma klaasi veini ning seejärel rääkisin Katiele oma mõne päeva tagustest muudatustest tallis ja vahejuhtumist italjaanoga. Tema rääkis oma proovinädalatest ning oli lõpuks otsustanud teise koha kasuks, kus ta siis alustab täpselt kuu pärast. Kokku päevitasin ma natuke üle kolme tunni ja kui Lynn pidi talli tagasi söötma minema, siis otsustasime me Katiega, et läheme Menslagesse tanklasse jäätise järgi ratastega. Sõitsime natukene teist kaudu ning seega oli täitsa huvitav isegi ümbruskonda näha. Kui olime jätsid ära ostnud, siis istusime tankla ees pingil ja sõime ning klatšisime natukene talli rahvast. Sain teada, et USA Katie oli endale mingi hobuse ja lillega tatoveeringu jalale teinud ja see oli võrdlemisi suur ning nägi imelik välja Katie sõnul. Ühest jätsist aga ei piisanud ja pidime ühed veel võtma. Lõpuks sõitsime kodupoole tagasi. Sain teada, et meie lähedal toimub mingi suur Saksa festival, kus on mingisugune kuningas ja kuninganna ja siis veel linnulaskmine ja põhipoint on sellel, et nädala jooksul iga päev hommikust hommikuni on festival ja kõik lähevad sinna ja joovad ennast maani täis ja söövad ja mängib Saksa muusika ja vist mingid mängud või asjad ning nii iga päev. Seejärel toimub see järgmises külas/linnas ja nii alates maist kuni mingi kuuni, mis ei jäänud meelde. Katie arvas, et peaksime sinna kindlasti minema, et ma ikka enne oma ärasõitu mõnda tõelist Saksa traditsiooni ka ikka näeks ning kuna Lynnil tuleb õhtul ema siia ning ta tahab emaga kindlasti esmaspäeval minna, siis lähme vaatame meie ka seda asja. Hiljem kodus avastasin et ma olin väga kõvasti päikest saanud ning üleni punane, loodetavasti esmaspäevaks on kõik kena ja pruun. Vaatasin veel filmi õhtul ning tegus puhkepäev oligi läbi.

Sunday, May 16, 2010

Kahekümne seitsmes nädal

Nagu ikka esmaspäeviti, läksin nullmotivatsiooniga talli. Viimasel ajal olen hakanud põhu panekut väga rahulikult võtma ja ka pühkimist ning teen seda omades mõtetes ja rahuliku tempoga. Keegi pole õnneks seda veel kommenteerinud. Väga positiivne oli see, et Emanueli polnud terve päeva, sest ta läks tarkusehambaid täisnarkoosiga välja tõmbama ning seega pole teda ka teisipäeval kindlasti.. Mulle oli ilusti plaani jätnud, kus siis seisis, et praktiliselt kõik hobused kordetada ja siis ühte võin sõita kui väga tahan :D. Igatahes hommikusöögile minnes võtsin Carricku kaasa ja panin ta teepeal masinasse. Hommikusöögil pakuti jälle rosinasaia ja tavalist saia, nii et tuli sellega leppida. Pärast hommikusööki kui talli tagasi läksime, läks Lynn ponidele vett juurde kallama ja siis ta avastas, et üks poni oli varssunud millalgi ja pisike poni varsa laip oli rohu sees ja mõlemad väiksed ponid seisid ta kõrval. Ma vaatsin eemalt seda asja, nii kurb tundus, et ei tahtnudki üldse lähmalt asja uurida. Läksin talli parem ära. Seda ma ei tea mis laibaga tehti, kuid hiljem seda enam igatahes polnud. Vaesed pisikesed ponid :(. Tallis hakkasin siis kohe kordemaratoniga pihta. Tegin kõige ebameeldivama: Balou-Polydori esimesena ära ning siis olid jäänud ainult enamvähem normaalsed hobused. Poseidonit kordetasin ka veel lbisevaga maneežis, kuid siis arvas Ivy, et võiksin seda ülejäänud päeva kuskil mujal teha, sest pinnas on seal juba päris halb. Nii siis järgmise hobuse, Quiditchiga läksin õues asuvasse korderingi. Ilm oli ka enamvähem kena ning seega oli seal isegi tunduvalt parem olla kui maneežis. Seejärel kordetasin vigast Coolreini pärast nädalast jalutusperioodi ning ta oli täiesti segane. Ei saanud isegi libisevat korralikult kinnitada, sest ta tahtis koguaeg käest lahti tõmmata. Pika jebimise ja kurjustamise peale sain siiskika tema tehtud. Mingi hetk tuli ka veterinaar talli ning pidin talle Catalanit ja Coolreini näitama, et kas süstid on mõjunud. Mõlemad olid palju paremad kui viimasel korral ning varsti võib nendega juba uuesti tööd hakata tegema. Läksin täpselt kell 12.00 lõunale ning olin poolteist tundi ära. Tagasi tulles kordetasin veel kaks hobust ära ning läksin Satisfactioniga sõitma. Võrdlemisi puine ja ebamugav oli ta ning seega painutasin ja tegin sääre eest astumisi palju. Lõpus juba hakkas looma. Emanueli stiilis sõidetud ühesõnaga, hobune nagu masin, ühel režiimil. Seejärel jalutasin oma kolm vigast ära: Charilaose, Calvaroni ja Catalani. Kaks esimest olid eriti ülemeelikud ning hüplesid mul pidevalt käekõrval, Catalani oli aga täitsa eeskujulik. Seejärel panin asjad ära ning läksin Jensi otsima. Kui ta üles leidsin, siis andsin teada oma lahkumisest ning ta veel uuris mu tulevikuplaane ning kui nendest rääkisin, siis isegi kiitis heaks. Ühesõnaga vestlus läks hästi. Koju tulin täpselt kell kuus õhtul ära ning kuna taaskord olid interneti probleemid, siis pakkisin oma esimese kasti kojusaatmiseks ära. Ehk õnnestub nädala jooksul postkontoris ära käia. Ülejäänud õhtu vaatasin seebikaid, sest nett otsustas tagasi tulla.

Teisipäeval tõotas ilus ilm tulla, sest hommikul kui talli sõitsin, paistis väike päike ning selline meeldiv ilm oli. Läks aga teisiti ja ülejäänud päev oli täiesti pilves. Muidu oli hea päev, sest Emanueli ei olnud jälle ning ma sain rahulikult oma äranägemise järgi asjatada. Enne hommikusööki viisin Canero koplisse ning õnneks täna polnud meil surnud ponisid kuskil, kõigest ühte lindu nägin, kes oli otse sitahunnikusse otsad andnud. Esimesena võtsin jälle Balou, kuid maneež oli täis ja pidin hoopis Poseidoniga alustama. Kordetama ma aga ei jõudnud kohe, sest Ivy ütles, et kliendid tulevad ja pidin Satisfactionile patsid tegema. Kui need olid tehtud siis käisin Poseidoniga ära ning seejärel õnnestus ka Balouga maneeži minna ja kuna tahtsin natuke varem lõunale minna, siis tegin veel Coolreini ka ära. Mul oli vaja oma pakk postkontorisse saada ning selleks oli vaja autot laenata, kuid kuna ma Berholdi ega teist mehhaanika venda ei näinud, kellelt valget Escorti küsida, siis jäi ära. Jalutasin veel kolm vigast ka ära ning kuna mõte oli ikka sinna postkontorisse saada, siis küsisin igaks juhuks Chevylt, et ehk on ta nõus sõitma minuga. Õnneks oli ning kuna Claudia hommikul ütles mulle, et kontor on kella üheni lahti, siis aitasin tal toimetused lõpuni teha ja käisime söömas ka ära ning seejärel sõitsime. Jõudsime ilusti 10min varem kohale, kui siis avaldus kurb tõsiasi, et postkontor oli ainult pooleni lahti ning seejäel lõuna kaheni. Seega jäi paki andmine ära. Ma oli päris pettunud ikka, sest küsisin inimeselt abi ja ta oma toimetuste kõrvalt tuli vastu mulle ning faking Saksamaa ja selle pidevalt kinnised asutused. Eks tuleb siis kolmapäeval uuesti üritada. Tagasi talli jõudes hakkasin kohe tegutsema. Kordetasin Quiditchi ja Bilbao ära ning panin Carryku koplisse. Surnud lind oli ikka seal :S. Täpselt siis kui hakkasin Cruzadoriga kordetama minema, tuli Jens ja palus mul Poseidon valmis panna, sest selle omanik oli tallis ning Bernhard pidi näitama teda. Paningi kähku valmis ja läksin kordetama, enne kui veel miskit tegema peab. Hobused ära pandud, läksin viimase, Satisfactioniga, sõitma. Patsid ilusti peas ja puha, sest kliendid siiski ei tulnud ja valehäire oli. Seekord oli Saty natukene parem, kuid endiselt kange suust ja tahtis ratsme taha minna ning säärt üldse ei tundnud. Eks ma siis jamasin natukene temaga ning kui rohkem ei viitsinud, siis panin ära, sest pole minu hobune, pole minu probleem. Õnneks teised olid juba hobused ära söötnud ja tallid pühkinud ning ma panin asjad ära ja pühkisin oma ala ära ning kähku koju, enne kui mingid kliendid või asjad otsustavad tulla. Olingi esimene kodus ning sain rahulikult nautida privaatset söögitegemist ning teisel korrusel toimetamist. Hea ikka kui korrusenaaber on ära.
Kolmapäeval pidi siis väidetavalt Emanuel tagasi tulema, kuid minu suureks rõõmuks läks teisiti. Hommikuste toimetuste ajal teda ei olnud ja isegi pärast hommikusööki polnud ta autot näha ning teistelt küsides, keegi ei osanud midagi öelda. Võtsin siis aga hobused ette ja hakkasin kordetama. Hommikul kordetasin viis hobust ära ja jalutasin ühte, mis oli päris hea saavutus ning seejäel natukene enne lõunat läksime Chevyga postkontorisse uuesti. Temal oli vaja minna postkontori kõrval asuvasse asutusse, kus ennast registreerida, et saada viisa pikendust. Seekord oli ka post õnneks lahti ja sain oma kasti ära saata ilusti. Suutsin isegi saksa keeles asjad aetud saada. Seejärel talli tagasi ning otse sööma. Pärast söömist istusime veel mina, Chevy, Javi ja Austraali praktikant Angelica köögis ning rääkisime milliseid veidraid ratsutamise alasid nende kodukantides veel harrastatakse. Austraalias on veel mingi selline ala, kus peavad olema väga ilusad hobused, kes hüppamiseks pole piisavalt head ning koolisõidu jaoks jäeb käigust väheks ning seal nad peavad põhimõtteliselt voldi peal sõitma ja siis kohtunikud annavad oma hinnangu. Tähtis siis ühesõnaga ainult välimus. Chevy rääkis, et need hobused on kohati isegi palju kallimad kui korralikud koolisõidu või takistussõidu hobused. Veel rääkis ta võiduajamistest ja galopi treeningutest, mis on päris ohtlikud, sest mõni känguru või muu tegelane võib järsku rajale ette hüpata ning tõsised vigastused on tavapärased. Rääkis, et just enne tema äratulekut sattus üks noormees treeningus õnnetusse ning on siiani koomas. Javi rääkis Hispaanias toimuvast koolisõidust mis on ajendatud härjavõistlustest, kuid kus reaalselt härg puudub ning mis harjutusi seal peab tegema ja millist retsi varustust hobuste peal kasutatakse, et näiteks täisgalopi pealt peatust teha. Rääkis veel, et sellise peatuse puhul saab seda parema hinde, mida pikem on libisemise teekond liival ja näiteks sammus seda parem hinne, mida rohkem hobuse pea rapub. Täitsa huvitav, kahjuks ma ei saanud kaasa rääkida mingitest Eesti eriskummalistest aladest, sest neid lihtsalt pole. Seejärel tagasi talli ning kordetasin kolm hobust veel ära ja käisin Satisfactioniga sõitmas. Seekord polnud viitsimust jamada ning liigutasin ta lihtsalt kähku ära. Lõpuks jalutasin veel kaks hobust ära ning natukene pühkimist ja oligi päev tallis lõppenud. Läksin isegi natukene enne kuut ära, sest õhtul pidime Jensi sünnipäevale minema ja natukene oli vaja aega ka juuste kuivamiseks jätta. Pesus käidud ning asusin oma riidekapi kallale, siis avaldus kurb tõsiasi, et ma olin praktiliselt kõik oma normaalsed riided ära saatnud ning valikut praktiliselt polnudki. Seega pidingi teksad, pluusi ja kampsuni panema. Seejärel kui valmis sain, läksin alla, et vaadata kaugel Chevy on. Kuna tema oli ka valmis, siis läksime Melli ja Jasmini juurde, et kõik koos Jensi juurde minna. Seal istiusime natuke, et oodata Massimot ja Javit ning kui nad tulid siis läksime kõik koos kolme autoga. Mina pidin Massimoga minema ning suurt väga midagi ei rääkinudki kui et tal on tüütu tüdruksõber ja et milline on Jensi elamine. Kohale jõudes, olid juba osad inimesed seal ning saime oma seltskonnaga eraldi laua ning pakuti õlut ja viskit ning niisama väikseid suupisteid. Kui aus olla, siis oli päris igav, sest kõik rääkisid saksa keeles ning suurt midagi aru ei saanud ning seega mina ja Chevy istusime niisama lollide nägudega ja napsutasime. Vahepeal viis Jessica meid ka talli,et Catalod vaadata, kes nüüd paaritati ära ja jäeb nende juurde varssuma. Seejärel läksime tuppa tagasi ja sõime suppi ning jätkasime õltsiga. Teised läksid viski peale üle, kuid mulle se ei istu kohe üldse mitte. Rahvast oli ka vahepeal juurde tulnud ning kokku oli meid kuskil 20. Ühesõnaga õhtu jätkus niisama istumise ja passimise ning saksa mõla kuulamisega. Lõpuks õnneks Javi plus Chevyt, et ta võtaks tema auto ja sõidaks sellega koju kui minema hakkab, sest siis ta ei pea sellele järgmisel päeval järgi tulema. Õnneks Chevy tahtisgivarsti ära sõita ning maläksin temaga kaasa. Koju jõudsime millalgi südaööl ning üritasin veel ühte pealtnägijat vaadata, kuid jäin poole pealt magama.

Neljapäeval sai lõunani magada, sest Saksas on mingisugune püha ning meil oli vaba päev. Terve päev harisin ennast Eesti eluga Pealtnägija näol ning sõin võibse. Vahepeal kui interneti tõrked takistasid mu saadete vaatamist, läksin Melli ja Jasmini juurde, et nad interneti korda teeks. Nendelt sain teada, et Emanuel oli tallis olnud ning mõnda hobust sõitnud, sest plaanib reede varahommikul võistlema minna. Ma muidugi ärritusin sellest kergelt ning mõtlesin, et kuna ta pole mulle märku veel andnud, siis lülitan telefoni aga välja ja lähen normaalsel ajal talli. Tema tehku patse ja majandagu iseseisvalt. Mul on vaba päev ja tahan puhata ning telefon on väljas ja ta ei saa mind millesgi süüdistada. Õhtul panin igaks juhuks korra telefoni sisse, et äkki on mõni sõnum näiteks tulnud, kuid õnneks ei midagi. Seega Emanuelile good luck and see you later :).
Reedel läksin talli ja kõik algas nagu tavaliselt. Vaatsin, et kõik hobused olid meilt alles ning Emanueli polnud ning seega arvasin, et ju võistlus jäeb ära. Siiski see nii ei läinud, sest ta tuli oma tavapärasel ajal ning toimetas miskit ringi ning just siis kui hakkasin hommikusöögile minema, ütles ta mulle, et lahkume kell üheksa, isegi tere ei öelnud. Ega ma ikka ei olnud vihane küll, et ta näiteks isegi sõnumit ei saatnud ja raudselt ta ei helistanud ka ning ma tulin talliriietes ja polnud üldse võistlusteks ettegi valmistunud. Hommiusöögil rääkisin teistele ka vahejuhtumist ning kõik arvasid, et Emanuel on mingi täielik idikas. Sõin ära ning tegin mõne võibsi igaks juhuks kaasa ka ning läksin talli tagasi. Sain teada, et õnneks ainult kaks hobust võtame. Alustasin siis kohe patside tegemisega. Sain ilusti kõik valmis ja isegi komplimendi italjaanolt patside kohta. Seejärel panime hobused auto peale ning Chevy pani kaks Jensi hobust ning sõit võis alata. Seekord toimus võistlus poole tunni tee kaugusel Vechta kandis. Koht oli väga ilus ning tundus võrdlemisi uus. Õnneks võistlus oli liivaväljakul ning krihvidega jamamist ei olnud. Esimeses klassis sõitis ainult Poseidon, kes tegi puhta sõidu ning sai täitsa head punktid, kuid kohale ei saanud. Seejärel oli pikem paus. Vahepeal oli ka klass kus Jens oma kahe hobusega võistles ja mina, Bernhard ning Ivy aitasime teda. Ivy ja Bernhard olid juba hommikul varem võistlema sõitnud, sest nad olid madalamas klassis. Kui kedagi aitama ei pidanud, siis sõin lõunat ja vaatasin võistlust ning vahepeal läksin hobuseid vaatama ning mängisin oma telefonimänge. Lõpuks oli järgmine klass, kus esimesena sõitis uuesti Poseidoniga ning väga hästi läks, sai väga head punktid ning ka auhinnalise koha. Seejärel oli Canero kord, kes suutis venitada antud raskusega klassis esimest korda puhta parkuuri välja. Emanuel oli loomulikult rõõmust ogar ja kohe nii sõbralik ka minuga. Eks tal võiks rohkem hästi minna, siis oleks ka mul vähem peavalu. Pärast parkuuri panin hobuse auto peale ning asjad kokku ning kui Emanuel jõudis autasustamiselt, siis võis sõit kodu poole alata. Terve tee ta ainult jutustas ja oli kohe nii tore minuga. Vähemalt andis natuke mu närvidele puhkust. Talli jõudes panime hobused ära ning Emanuel läks auto ja asjadega majandama ning mina pidin kõik ülejäänud meie hobused välja võtma. Panin kohe viis hobust masinasse ning jalutasin Charilaost ja Calvaroni, kes mõlemad olid liiga värsked ning pidin boksi ruttu tagasi panema, sest muidu oleks nad ennast veelgi rohkem vigastanud. Seejärel vahetasin masinas hobuseid ja viimased kolm läksid sisse. Samal ajal käisin talli köögis, et vaadata mis lõunaks oli. Kuna oli hea toit, siis soojendasid endale mikros üles ning sõin kõhu täis, isegi mu teisel kohal lemmik puding oli ning seda sõin ka. Seejärel hakkasin hobuseid masinast välja võtma. Emanuel oli oma asjadega ka vahepeal valmis saanud ning aitas mul hobuseid boksidesse tagasi panna. Õnneks väga kaua ei läinud ning pool kuus olin valmis ning sõitsin koju. Kõht oli endiselt nii täis, et õhtusööki kodus ei tahtnudki. Sai natukene asjalik olla ja seebikat vaadatud ning eelviimane reede Saksas oligi läbi :).

Laupäeval normaalsel ajal talli. Esimese asjana üritasin Canero masinasse panna, kuid paraku oli see täis juba ning pidin hobuse boksi tagasi viima. Seejärel hommikusöök ning peale hommikusööki uurima, mis plaanid Emanuelil on. Ta pidi Carrickuga võistlema minema, kuid enne väljasõitu tahtis veel Quiditchit ja Satisfactionit sõita, sest plaanib nendega järgmisel nädalal võistlema minna. Panin talle hobused järgimööda valmis ning vahepeal sain koha masinasse ning Coolrein läks sinna. Tegin ka Carrickule patsid ning pidin paari patsi korra kohendama, sest ta sügas oma kaela ja natukene lakka nühkis kaela küljest lahti ja siis paar patsi nägid sellised naljakad tuustid välja. Lõpptulemus oli aga laitmatu nagu viimasel ajal kombeks. Vahepeal vahetasin veel masinat ja panin Catalani sisse ning siis võtsin Carricku välja ja seadsin transpordiks valmis. Sain ka Emanueli üle südamest naerda, sest ta läks teksastes ja tossudes ratsutama. See nägi nii koomiline välja, mõtlesin veel, et ei tea mis suur boss ütleks kui seda näeks. Ma arvan, et kui oleks näinud, siis oleks Emanuel küll päris korraliku peapesu saanud. Õnneks otsustas italjaano, et ma ei pea võistlustele tulema ning võin jääda talli teisi hobuseid liigutama. Mulle see sobis suurepäraselt. Kui võistlejad lahkusid, siis lasin Balou maneeži vabalt jooksma ning vahetasin veel masinat ja jalutasin kahte vigast ning läksin Cruzadori kordetama. Sain natuke vihastada ka, sest terve aja, mis ma vanal takistussõidu platsil kordetasin, suure bossi lollakad koerad haukusid mu peale. Suhteliselt närvidele hakkab kui peab 15 min haukumist kuulama. Talli tagasi minnes vahetasin viimast korda masinat ja panid asjad kokku ning lasin ka Bilbao maneeži vabalt jooksma. Täpselt kell kasteist olin valmis ja läksin lõunatama. Söök oli seekord kuidagi halvasti tehtud, sest muidu on see makaroni vormväga hea, kuid seekord ajas kergelt südame pahaks. Vähemalt magustoit oli parem. Lõuna söödud, läksin koju, kus panin nagu alati pesumasina ja keetsin kohvi ning nädalavahetus võis alata.
Pühapäeval magasin pool päeva maha ning olin niisama asjalik natukene ja tegelesin omade asjadega. Ilm oli ka selline enamvähem, päike paistis, aga tuul oli tugev. Sai ennast harida Pealtnägija ning Aunaste tarkustega.

Monday, May 10, 2010

Kahekümne kuues nädal

Esmaspäev algas tavaliselt, sõitsin rattaga tööle ning asusime põhupanemise juurde. Õigeks ajaks tulime ainult mina, Melli ja Javi. Hiljem saabusid ka teised ning toimetused võtsid kauem aega kui muidu. Hommikusöögil oli ka ainult paar õnnetut viilu saia järgi ning üritasin siis nendega oma kõhtu täita. Edasi oli tüüpiline sinine esmaspäev: panin hobuseid vaikselt valmis, kuulasin mõningaid Emanueli debiilseid kommentare ning viisin hobuseid seppadele tegemiseks. Sain veel teada, et italjaano oli Provintziali ära andnud ühele kõige mõttetumale tüdrukule tallist, Isabellile. Provintzial on ju tema jaoks liiga kehv hobune, peace of shit nagu ta nimetab, ei hüppa hästi ja tõrgub ka veel. Ma arvan, et ta andis nimelt sellele tüdrukule, sest see ei saa nagunii millegagi hakkama ja mõelda vaid kui hakkaks keegi teine sõitma ja hobune hakkaks järsku hüppama, no siis oleks küll piinlik. Igatahes jah selline mõtteu on see kõik siin minu meelest. Muidugi ma suutsin mitu korda vihastada ta peale mingite asjade pärast ja südamest rõõmu tunda kui ta kõhis ja läkastas. Mõtlesin endamisi, et nohh on ju väga tore haigest peast tööd teha, kõhi aga kõhi, loodetavasti on sul palavik ka :D. Lõunal oli meil täna kuidagi eriline magustoit, pakuti siis värskeid maasikaid ja sai vahustatud kohupiima neile peale panna. Täitsa hea oli isegi. Kuna ma olin niigi juba ärritatud, siis otsustasin pikema lõuna teha ja pärast söömist istusin veel pool tundi köögis ja mängisin telefoni peal tetrist. Seejärel jätkus sama tüütu hobuste valmispanek. Jälle suutis Emanuel mind vihastada ja siis ma torisesin talle vastu, et kannata nüüd ära, varsti tuleb uus inimene sulle siia, kes on loodetavasti palju parem kui mina. Selle peale sain muidugi jälle väikse moraali ning olin vihane edasi. Õnneks mu pahameel taandus mingi hetk ja uusi kommentaare ei tulnud, seega sain tööpäeva rahus lõpetada. Täpselt kell kuus olin kõigega valmis ning kuna sadas vihma, siis uurisin, et kas Melli läheb koju kohe, kuid tal oli plaan poodi minna ja ma siis otsustasin, et lähen temaga. Eelnevalt olin muidu koolisõidu tüdrukutega poodimineku kokku leppinud, kuid Melliga sai kiiremini. Poes sai endale tublisti kraami varuda, et ei tekiks olukorda, kus on oht, et toit saab otsa ning nüüd võib mul isegi õnnestuda kuni lahkumiseni selle toiduga hakkama saada. Pärast poodi käisime veel sollist läbi, sest Melli tahtis päevitada. Mina loobusin, sest otse tallist solli minna, nii et vahepeal pole pesus käinud ja riideid vahetanud, tundub vastik mulle. Seega sain niisama paarkümmend minutit kommi süüa ja ajakirja sirvida. Koju jõudsin peale seitset, isegi väga normaalsel ajal ning seega sai endale valmistada super lux võibsid ja kuulata ning vaadata, mis Aunastel tarka on öelda..
Teisipäeval läksin Inglismaa Katiega talli ning päev hakkas kuidagi rõõmsalt. Toimetused said kähku valmis ja hommikusöögil oli seekord kuidagi ülimalt pehme ja värske leib. Ei suutnud kohe söömist lõpetada. Seejärel hakkas tavapärane töö pihta ning panin kohe ühe hobuse Emanuelile valmis ja ise läksin ja jalutasin Charilaose ja Calvaroni ära. Edasi tegin italjaanole mitme hobusega hüppeid ning kõik oli täitsa rahulik ja normaalne. Lõpuks ma siiski suutsin vihastada. Nimelt täpselt lõunal läks ta Poseidoniga sõitma ja ma pidin veel Canero ära kordetama. Loomulikult sain ma kiiremini kordetatud kui tema sõidetud ja seega jäin veel teda ootama. Lõpuks ta saabus ja siis lihtsalt viskas hobuse minu kätte ja ütles, et pese teda. Ega ikka ajab vihale küll kui on lõuna ja ma niigi heast tahtest ootan ja siis ta veel lihtsalt annab hobuse mulle ja pese ja küüri niiviisi oma lõuna ajast. Loomulikult näitasin ma oma olekuga ääretut pahameelt välja ja siis vihastas tema minu peale, et ma selline turtsakas olen ning tuli ja võttis mult hobuse ära ja ütles, et läheksin lõunale, ta võib ise teha. See muidugi vihastas mind veelgi rohkem välja ning kogu oma lõuna olin ma eriti tujust ära. Istusin muidugi jälle täpselt lõuna lõpuni köögis. Tagasi talli jõudes oli õnneks Emanuel juba maha rahunenud ja mina ka polnud enam nii pahane. Parasjagu tegid veterinaarid Coolreinile selga süste ja panid rohtu ning pinded esijalgadele ning ma pidin Catalani tooma, sest tal on ka selg kehv. Sama tehti ka Catalaniga ning nad mõlemad on nüüd boksi ja jalutamise režiimil nädala lõpuni. Mingid uued praktikandid Rootsist tulid jälle meile talli, kuid nendega ma väga kokku ei puutunud päeva jooksul ning ei tea neist midagi. Edasi panin jälle mõned hobused valmis ja korrastasin ning puhastasin varustust ja meie valmispanemise kohta. Võrdlemisi kiresti saime valmis ning samal ajal kui Emanuel viimast hobust sõitis, siis ma hakkasin Poseidonit clippima. Seekord oli mingi vastik masin selleks, mis kuumenes pidevalt üle ning oli suht raske käes hoida ning terad ka ei lõiganud kõige paremini. Kui Emanuel lõpetas, siis võttis ta clippimise üle ning kuna ta ka ei suutnud selle masinaga teha, siis tõi hoopis teise endale. Ma panin Carricku ära ning viisin asjad minema ja tegin natuke asjalikku nägu tallis. Just kui otsustasin koju ära minna, veensid Melli ja Jasmin mind nendega ühe õltsi tegema. Natuke vastumeelselt jäin nõusse ning just kui olime veidike istunud, siis helises Massimol telefon ning me kõik pidime minema suurele karjamaale ühte hobust püüdma, kes lonkas. Kuna Melli ja Jasmin ärandasid mu ratta, et sinna sõita, siis ei saanud ma ka koju minna ning olin sunnitud teistele appi minema. Loomulikult kui kohale jõudsime, siis otsustati loobuda püüdmisest ning läksime talli tagasi. Jõin oma õltsi lõpuni ning sõitsingi koju. Olenemata vahepealsetest ootamatutest sündmustest jõudsin ma siiski võrdlemisi normaalsel ajal koju. Kahjuks olid interneti probleemid ning ei saanud meile lugeda ega seebikaid vaadata ning panin ühe flmi arvutist ja jäin väga varakult magama, väljas polnud veel pimegi.
Kolmapäeval rattaga talli ja hommikul põhu panek ning muud pühkimised ja toimetamised. Hommikusöök oli kuidagi väga vaikne, uued praktikandid olid ka söömas ning seega sain neid rahulikult ja tähelepanelikult jõllitada, et mis nägu ja tegu on. Jõudsin järeldusele, et tavalised tüdrukud, üks tundus selline ninamees oma punaste küüntega ning teine selline vaiksem käsutäitja. Seejärel pärast sööki hakkasin Emanueli hobustega varustama. Õnneks seekord ta hüpata ei tahtnud ning kuni tema sõitis, siis sain niisama passida või midagi asjalikku teha. Ühe sellise pausi ajal otsustasin Charilaost jalutada ja olin teda mingi seitse minutit jõudnud jaliutada kui ta järsku astus ühe raua lahti ja veel sellel kabjal, mis vigane on. Hetkeks valdas mind segadus, et mis ma nüüd teen, kuid kiire mõtlemine ja nägin Massimot ning hüüdsin, et ta tuleks ja aitaks raua ära võtta, sest sellise loksuva rauaga nüüd külle ei saa jääda, see teeks ainult rohkem viga. Massimo võttis raua ära ning panin hobuse boksi tagasi. Seejärel kui Emanuel tuli, siis rääkisin talle ka, kuid tal puudus igasugune emotsioon ning ta ei läinud isegi hobust vaatama. Lõunani läks rahulikult ning midagi erilist ei toimunud. Loomulikult otsustas ta jälle täpselt kell 12.00 minna ühe hobusega sõitma. Mina aga panin eelmise ära ning ilma pikema jututa läksin lõunale. Pärast sööki mängisin jälle telefonimänge ning õnneks italjaanolt mingeid kommentaare selle kohta ei tulnud. See aga ei tähendanud, et ma puhtalt pääsesin, sest kui ühe koha pealt pole tal mingit õigust märkust teha, siis ta muidugi leiab miskit muud mille kallal võtta. Pärast lõunat võtsin Calvaroni ja jalutasin teda. Samal ajal võttis Emanuel Charilaose välja, et raud tagasi panna. Kui ma olin Calvaroniga lõpetamas, siis küsisin italjaanolt, et kas kabi tundub väga hull ja et mis muidu Calvaronist saab, sest ta kõnnib normaalselt, et millal töösse tagasi läheb. Selle peale sain muidugi monoloogi, et Calvaroniga on pikaajalisem asi ja see ei puutu asjasse, aga Charilaose kabi on päris halb ja miks ma pole pannud seda lillat bakterivastast vedelikku ja miks ma olen jätnud ta jälle sita sisse. Selle peale ma ütlesin, et olen küll pannud seda lillat ja olen pea üle päeva isegi ta jalgu pesnud, sest ta laseb need koguaeg täis. Muidugi talle ei sobinud see, sest kabjal polnud lillat värvi näha ja ta hakkas õigustama, et see püsib vähemalt paar päeva. Ma siis ütlesin et no sorry küll aga sel nädalal ma pole tõesti pannud, aga eelmistel nädalatel olen korralikult pannud, kui pole parasjagu võistlustel või miskit. Loomulikult ma olin ikka süüdi, sest ma pole seda iga päev pannud, mis sest et ta isegi ei öelnud, et pean seda panema ja panin seda omaalgatuslikult koguaeg. Vähemalt sai italjaano oma pahameele jälle mu peale välja valada. Seejärel veel hakkas võtma, et kuidas Calvaron üldse on, et kas selle kabjad on ka juba nii hullud või mis. Selle peale aga vihastasin mina ja ütlesin, et tead ma võin teda pesta ja küürida ja teha mis iganes iga päev kui sa vaid soovid. Võtsin hobuse ja läksin ja puhastasin teda ning toppisin hulgaliselt lillat vedelikku kapjadele ja veel rasvatasin ka neid ja ühesõnaga kõik jama panin mis vähegi võimali. Emanuel oli ka juba maha rahunenud ning tuli ja kontrollis isegi kabjad üle, tundus et jäi rahule. Edasi läks tavapärane rutiin rahulikult edasi. Juhtus veel isegi midagi naljakat. Nimelt kui Emanuel oli Cruzadoriga lõpetanud, siis kohe kui ta seljast maha sai, kukkus hobuse haavu hoogsalt kreemitama. Haavad olid siis külgedel kannustest ja suunurgad. Seejärel võtsin ma hobuse ja läksin maneeži juurde ruumi ta kapju puhastama ning omas mõttes panin ma kogemata oma pea täpselt vastu sinna külge kreemi sisse. Esimese hooga ma muidugi vihastasin, et kuradi kreem, sest see pole veel tavaline kreem, vaid selline spets kreem, mis on hästi tihke ja rasvane ning ei imendu hästi ja ei tule ära kui näiteks riietele läheb. Läksin kohe tualetti peegli ette vaatama, et mis mu juustest nüüd sai ja loomulikult oli mul suur valge kreemi laik peas. Selle juustest ära saamisega oli ikka natukene tegemist ning seejärel jäi lihtsalt üks rasvane laik. Vähemalt teised said mu üle veidiki naerda ning hiljem tundus endale ka täitsa naljakas. Vahepeal aitasin veel Jasminil ühele noorele hobusele esimest korda selga istuda. Täitsa hullud on nad siin ikka. Selga istumine toimus talli vahel ning ronis siis aeglaselt ja vaikselt selga ning seejärel pidin paar tiiru jalutades tegema ning paar tiiru traavis. Pärast tallivahel tiirutamist läksime maneeži, kus tegime ühe ringi käekõrval ja siis lasin ta lahti ning seejärel tuli Ivy ja ajas piitsaga hobust traavile ja galopile. Selline oli siis esimene selga istumine. Ma poleks küll eladeski nõus talli vahel selga istuma esimest korda noorele hobusele. Kui see peaks ära pöörama, siis ma lendaks ju vastu kas boksi seina või kivipõrandale. Jube ohtlik tundus igatahes. Õnneks siiski midagi ei juhtunud ja Jasmin oli ka rõõmus, et nii valutult läks seekord ja ütles, et nüüdsest hakkabki ainult mind paluma assisteerida selga istumist. Tegelikult mulle väga ei meeldinud seda teha tallivahel, sest minust ju oleneb päris palju, et see hobune lahti ei saaks ja päris hulluks ei läheks. Igatahes edasi läks rahulikumalt ning saime varakult hobused tehtud ja ma sain asju kokku panna ja valjaid puhastada ning pühkida ning niisama asjatada. Koju jõudsin juba kell kuus ning seejärel tegin endale võileibu ja moosisaiu ning tegelesin omade asjadega.
Neljapäeval hommikusöögi ajal avastasin, et meil on üle öö üks praktikant veel juurde tekkinud. Tegemist siis austraallasest neiuga, kelle nimi oli Angela või midagi sarnast. Avastasin, et lisaks minule on nüüd tema ka meie talli naisesindaja, kes kannab ehteid. Kellelgi teisel näiteks ei ole kõrvarõngaid. Tundus iseenesest selline tore olevat, praktiseerib koolisõidu tallis. Loomulikult ei saa ju päeva ilusti alustada ning suhteliselt varakult juba algasid konfliktid italjaanoga. Talle näiteks ei sobinud et ma panin Charilaose kabjale seda kergelt lahustatud lillat vedelikku mitte lahustamata ja ta tegi probleemi, et kuna tema oli eile seda teist pannud siis peaksin ma ka seda teist panema. Ühesõnaga vaatama kabjalt, et see teine ikkagist läheb. Ma seletasin vastu, et ei saa nüüd hästi aru mis siin nüüd nii suurt vahet on, mõlemal ju üks funktsioon. Siiski talle ei sobinud ja ta veel avaldas arvamust, et huvitav mis keeles ta peaks minuga rääkima, et ma asjadest aru saaksin. Ma siis vaidlesin talle midagi kurjalt vastu, et ta võiks nats rohkem rääkida oma soovidest ja võibolla koostaks mingi detailse instruktsiooni kuidas kõik peaks täpselt toimima ja mis järjekorras ning mis tehnikaid rakendades. Ühesõnaga siis ta võttis mu kallal veel mingite tühiste asjade pärast ning tulemus oli see, et ma pidin taaskord rahusti võtma, et mitte endast päris välja minna. Pärast seda sain veel mõningaid nõmedaid kommentaare näiteks ühe korra lausu ta mulle ääretult kauni hääletooni ja hoiaku ning emotsiooniga, et mis ma pean siis nüüd ilma sadulata sõitma minema või mis, paned äkki sadula ka selga. Mille peale ma tahtsin karjuda, et sul on endal käed otsas ja kasuta neid millekski targaks vahelduseks, kuid suutsin ennast talitseda, mida ma arvatavasti pool aastat tagasi teha poleks suutnud. Päris hästi olen siin karastaud selliste asjade pealt. Loomuliult nagu alati läks ta täpselt kell 12.00 jälle ühe hobusega sõitma ning enne ütles mulle, et võin lõunale minna ja söömas ära käia ja tulen tagasi, et siis läheb tema. Kuna ta oli terve hommiku minuga nõmetsenud, siis ütlesin, et lõuna kestab 13.30ni. Selle peale ta siis vastas, et eks ta paneb ise hobuse ära ning ma tulen siis millal tahan. Läksingi sööma ning olingi peaaegu lõuna lõpuni ära. Pärast söömist istusime praktikantide ja Katie ning Chevyga köögis ja jutustasime niisama. Suutsin neid taaskord shokeerida oma rahustite tarbimisega. Nad arvasid, et peaksin neid italjaanole sokutama mitte ise võtma. Katie oli lausa nii vihane, et tahtis minna italjaano peale karjuma, et ma tema pärast pean rahusteid sööma, kuid õnneks mul õnnestus teda veenda, et see on minu probleem ja Emanuel ei pea sellest teadma. Pärast lõunat oli õnneks asi natukene rahulikum ning mingeid konflikte väga ei olnud. Lihtsalt rabasin tööd teha nagu idioot ning kohati mõtlesin, et kas see on tõesti reaalsus või lihtsalt halb unenägu, millest kohe ärkan. Ühesõnaga otsustasin, et enam ei tule ma talle kordagi vastu ja nüüdsest lõunal enam ei tööta, kui ta tahab sel ajal ratsutada, siis palun, see on tema asi, mina olen lõunal. Enne tööpäeva lõppu tegin veel kähku Poseidonile, Canerole ja Cruzadorile patsid, sest reedel väga vara võistlused jälle ning jätsin meelega paarid valjad puhastamata, mis Emanuel oli sinna jätnud, sest tema vegeteeris sel ajal kui ma patse tegin niisama kuskil. Veel oli väike segadus sellega, et kes ja mis kell mu peale võtab hommikul, sest Ivy tahtis võtta, aga ta ütles, et peaksin valmis olema vahemikul kell 5.00-5.40, mulle selline variant aga ei sobinud ja ütlesin Emanuelile, et ta võtku ise mind peale. Ivy vist solvul ka, aga ega ma nii loll ka pole, et hommikul kella 5st jääda passima, et millal ta nüüd tuleb. Kui asjad said selgeks, siis sõitsin koju ära ning oligi mõni tund enda aega.
Äratus kell 5.15 ning kähku riidesse ja Emanueliga talli. Ivy oli juba hobuseid söötnud ning ma võtsin meie hobused välja ja vahetasin tekid ning panin transa kaitsmed ja auto peale. Õnneks kõikide patsid olid kaunina säilinud ja uuesti ei pidanud tegema. Natukene pidime jamama Ivy hobuse Cimmaroniga, kes ei tahtnud treiku peale minna, kuid natukene luudade ja piitsadega ergutamist ning saime väikese pahareti treikusse. Sõit võttis aega ca 30min ning minu kurvastuseks toimus võistlus taaskord muruväljakul. Esimeses klassis oli meilt ainult Cruzador ja Ivyl Cimmaron. Soojendusväljak paiknes täpselt võistlusväljaku kõrval ning parkla polnud ka väga kaugel, seega mul polnud erilist jooksmist. Cruzadori sõit läks hästi, puhas oli ja punktid ka normaalsed ning sai isegi mingile kohale. Kuna see sõit algas kell 8.00 hommikul ning järgmine alles kell 12.30, siis oli meil mitu head tundi aega. Läksime siis võistluspaiga kohvikusse, kus jõime kohvi ning sõime võibse ning vaatasime võistlust. Mingi hetk ilmus meie lauda ka Rebecca oma abilisega. See oli üks mõttetu tüdruk meie tallist, kes ei osanud ei sõita ega midagi ning oli kõigile pinnuks silmas. Ta lahkus natukene aega pärast seda kui ma talli tulin. Nüüd ta on kuskil koolisõitja ning tuli samuti võistlema, sest paralleelselt takistussõiduga toimus ka koolisõiduvõistlus. Ta siis rääkis oma saavutustest ja asjadest ning hiljem kui ära läks, siis sai vürtsikat Ivy klatši kuulata tema kohta. Lõpuks oli järgmise klassi kord ning esimesena läks Canero, kes tegi puhta sõidu ja oli täitsa tubli. Teisena oli Poseidon, kes oli samuti tubli ja puhas sõit tuli. Loomulikult pärast seda oli meil jälle mitme tunnine paus, sest järgmine klass pidi 15.30 algama. Käisin lõunatamas ning vaatasin natukene võistlust ja seejärel otsustasin autosse minna oma jogurtit sööma ja telefonimänge mängima. Kui sellest tüdinesin, siis läksin koolisõidu võistlust vaatama, misoli päris imelik. Nimelt siis sõitsid skeemi kaks või kolm inimest korraga ning pärast skeemi pidid nad kõik hobustelt sadulad är võtma ning esitlema kordamööda teda veel kohtunikele. Kahtlane igatahes. Sellise külmaja vihmase ilmaga oli eriti vastik vaadata kuidas auravad hobused seisid ilma sadula ja tekita seal. Kaua ma aga võistlust vaadata ei saanud, sest juba tuli Ivy ja tahtis, et me vahetaks hobuste kohad auto peal, et ta saaks oma hobuse valmis panna juba. Sain ka teada, et klass algab õnneks 30min varem. Panin siis Poseidoni valmis ja olin niisama paar minutit kui Emanuel juba jooksis, et kiiresti-kiiresti valjad pähe jne. Paanitses, et kas hobune on valmis juba või ei. Ma sain täiesti rahulikult lausuda, et aga otseloomulikult on ta valmis. Õnneks võistlejaid oli vähe ja ta läks soojendama ning ma pidin Caneroga järgi tulema soojendusele. See tähendas seda, et ma ei pidanud õnneks soojendushüppeid tegema. Poseidoniga läka enamvähem, esimene tuli maha, ülejäänud oli puhas. Seejärel Nikolay aitas meid ja hoidis Poseidonit kuni me sadula ja mütsi Canerole panime ning ma sain Poseidoni ära viia. Võtsin kohe krihvid ka ära ja panin transpordi kaitsmed ning venitasin meelega, et ei peaks Canerole ka soojendushüppeid tegema. See mul igatahes õnnestus.Canerol tuli kolm maha ning polnud kõihe parem sõit. Seejärel kähku autosse ning asjad ära ning hobused auto peale. Emanuel sai veel kerge shoki, sest ta avastas, et olin valed tagajala kaitsmed Canerole pannud, kuid ma väga probleemi ei teinud, sest meil teisi kaitsmeid polnud ning midagi hullu ju ei juhtunud. Igatahes sai sõit kodupoole alata. Terve tee võitlesin jälle unega ning koguni halb oli olla üleväsimusest. Tallis panime hobused ära ning läksime Ivyga autot puhastama ja korrastama ning ma kohe tundsin kuidas mul süda oli paha ja jalad nõrgad ja värisesid. Arvatavasti väsimusest. Õnneks ülejäänud hobustega väga midagi tegema ei pidanud. Emanuel vaatas korra Catalanit ning jalutas Coolreini ning ma läksin Carrickuga murule. Carrick vist armus sellesse väiksesse musta ponisse ära, sest ta sõi ainult tema juurest rohtu ning pidevalt nuusutasid ka üksteist ning kui aeg sai täis ja ma Carryga ära hakkasin minema, siis ta tegi selliseid madalaid piiksuvaid hääli ning vaatas koguaeg poni poole ja vehkis peaga. Ühesõnaga andis selgelt märku, et ta ei taha üldse ära minna. Tallis õnneks oldi juba kraanuleid hobustele antud ning tänu söögile ta unustas ka ponid ära. Mina aga sokutasin Charilaose sepp Davidile vaatamiseks ning tundub, et kabi on kasvanud ja parem kui enne ning järgmisel nädalal paneb mingi teistsuguse raua talle alla. Pärast seda läksin Katiega koju, sest olin liiga väsinud rattasõiduks ning ilm oli ka paha. Jasmin kutsus veel õhtul Cloppenburgi peole, kuid andsin mõista, et ma peoks liiga väsinud. Seega asusin omade toimetuste juurde ning kuna internetiprobleemid olid jälle, siis panin taaskord ühe filmi ja jäin varakult magama.
Laupäeval olin päris kindel, et mul on ratas tallis ning seega läksin Jasminiga. Tallitoimetused said kähku valmis ning hommikusöögile. Kuna meil on nii palju praktikante, siis on üpriski harjumatu, et hommikusöögil on nii palju inimesi, et kõik kohad on laua taga täis. Kui talli tagasi jõudsin, siis Emanuel oli juba Bilbao välja võtnud ning praktiliselt valmis pannud. Võtsin talle siis juba järgmise välja ning läksin uurima, et kas saan kelleltki koha masinasse. Õnneks Chevyl oligi üks hobune lõpetamas ja sain Poseidoni sinna panna. Masina juures avastasin, et üks koht on veel vaba ning Cruzador läks ka. Selle aja peale oli ka Emanuel juba lõpetanud ning võtsin talle Satisfactioni välja. Saime Javilt teada, et Balou-Polydor ja Satisfaction on endale juba ka nimed saanud, kuid ta täpselt ei teadnud millised. Balou pidi olema mingi Barco või miskit sarnast, oli talle meelde jäänud. Quiditch boksi pandud, siis vahetasin masinat ja Canero läks sisse. Seejärel jalutasin ja korrastasin Charilaost, kes oli kuidagi ülemeelik ning päris mitmel korral jalutamise ajal hakkas küünlaid tegema ja niisama hüppama. Vahepeal oli Emanuel viimase hobuse Carrickuga läinud ning kui Charilaosega lõpetasin ja võtsin Calvaroni jalutamiseks välja, siis just tuli ka Emanuel tagasi ning ma pidin Carryt shampoonitama ja patsid tegema, sest võibolla läheb ta pühapäeval võistlema. Emanuel läks Baloud kordetama ning kui patsid olid valmis, siis sai ka Calvaron oma kaua oodatud jalutuse ja maniküüri. Õnneks tahtis Emanuel täpselt kell 12.00 lahkuda, sest ta pruudil pidi sünnipäev olema ning seega saime kähku valmis. Tema pani asjad kokku ja pühkis põranda ning ma jalutasin kähku veel Coolreini ja Catalani ära. Kui kõik oli valmis ning tahtsin sööma ja sealt otse koju minna, siis avastasin, et ratast ei ole. Võtsin asjad kaasa ning mõtlesin, et ehk on Jasmin näiteks sööma sõitnud sellega, kuid seal ka ei olnud ning keegi ei teadnud rattast midagi. Proovisin ka Massimole helistada, sest ta oli seda kasutanud hiljuti, kuid nagu alati telefonilen ei vastatud. Igatahes sõin lõuna ära ning hakkasin jalgsi minema, ilm oli ka enamvähem. Poole tee peal jõudis aga Chevy järgi ning võttis mu peale ning sain kiiremini koju. Kodus veel koristasin oma toas ning vannitoas ja koridoris, sest mingi paar nädalat juba polnud mul aega korralikult koristada, sest pidevalt võistlused ja siis veel olin haige ka. Pärast koristamist korrastasin vähekene ennast ning tegin kannutäie kohvi ja hakkasin asju sorteerima, mille saadan nüüd järgmisel nädalal koju ära ja mida millega pesen. Natukene viskasin ka kulunud asju ära, et selgem pilt oleks. Muidugi olid ka tavapärased internetitõrked ning seega tegelesin ohkem muuda asjade kui arvutiga. Õhtupoole käisin veel Katiega poes ja seejärel istusime all ja tegie ühed õltsid ja jutustasime paar tundi absoluutselt igasugustel teemadel. Täitsa vahva oli niimoodi jutustada ja saada ka tema kohta rohkem teada.
Pühapäev algas internetitõrgetega uuesti ning seega tegin võibsid ja harisin ennast väheke raamatut lugedes. Seejärel hakkasin jälle asjatama oma asjadega ning komplekteerima ja sättima ja pesu pesema jne. Võrdlemisi tegus päev oli jälle. Õhtupoolik möödus erinevate ideede genereerimisega ja plaanide pidamisega.

Sunday, May 2, 2010

Kahekümne viies nädal

Esmaspäeval plaanisin jälle rattaga talli minna, aga just kui astusin uksest välja, tuli ka Jasmin ja pakkus, et ilm kahtlane, et läheksin temaga. Mõtlesin siis, et vahet pole võib ju ka ning nii saingi üle pika aja autoga talli. Hommikul olid tallis tavalised toimetused ja pärast hommikusööki hakkasime hobuseid tegema. Suht kiirsti läks. Kokku sõitis Emanuel kaheksa hobust enne lõunat ära. Seda muidugi selle pärast, et ta pidi seejärel minema uude kohta tingimusi kokku leppima ja asju ajama. Täna oli ta ka Jensile oma lahkumisest teada andnud ning uuris muidugi, et mis mina olen välja mõelnud. Selle peale ütlesingi, et ma olen juba kindlalt otsustanud Eesti tagasi minna ja ei loobu oma plaanist ning võin tal aidata lihtsalt uut inimest leida. Õnneks ta seda teemat pikemalt ei puudutanud. Terve päev oli mul eriti kahtlane olla ja kuumahood käisid pidevalt, arvatavasti oli ka palavik. Pärast lõunat oli korra vähekene parem olla. Kui Emanuel läinud oli, siis esimesena kordetasin kähku Colleeni ning seejärel otsustasin Carrickuga sõitma minna. Õnneks seekord ta väga lolliks ei läinud kui talle selga istusin. Esialgu olin mõne minuti maneežis ning siis otsustasin vanale takistussõidu platsile sõitma minna. Seal oli täitsa hea ja rahulik ning privaatne. Ainuke asi mis natuke häiris, oli see, et platsi lähedal oli karjamaa ja seal olid need noored hobused, kes tegid oma toimetusi. Mõned muidugi mängisid ja jooksid ning teised sahkerdasid niisama. See kõik aga põhjustas Carryle kohutavat stressi. Paaril korral galopis, kui sõitsin noorte hobuste suunas, siis ta ehmatas järsku millegi peale ning pööras kannapealt otsa ringi ning pani teises suunas ajama. Suht ootamatuid lükkeid tegi. Ime, et veel maha ei kukkunud selliste trikkide peale. Mingi hetk aga oli tal hea tuju ning siis ta hakkas galopi ajal piikusvaid hääli tegema ja kergelt pukitama. Vähemalt hobusel oli lõbus. Pärast Carrickut võtsin Coolreini ja otsustasin samuti vanale platsile minna. Vot see on õudukas hobune. Püsib vaid tagurpidi paindes ning samm on väärakas, traav enamvähem ning galopp super väärakas. Loksusin temaga ka veidike ning just täpselt enne padukat jõudsin talli tagasi. Seejärel oli veel jäänud Charilaos ja Calvaron jalutada. Panin asjad kokku ja jalutasin hobused ära ning siis veel aitasin natukene pühkida ja sööta ning olingi vaba. Kuna tegelikutl vist enne kella kuute ei tohi ära minna, siis teised jäid veel talli ja otsustasin koju jalutada. Õnneks Ivy ütles mulle, et muidugi võin minna. Ma olin nagunii haige ja ei tahtnud kaua tallis olla. Jalutuskäik läks ruttu, 15 min täpselt. Seejärel koju jõudes hakkas tervis järjest kehvemaks minema ning õhtul püsisin ainult voodis ja tarbisin erinevaid sooje jooke. Loodetavasti teispäeval vähekene kõbusam.
Teisipäeval läksin rattaga talli ning suht kehv oli olla. Tegin toimetused ära ja käisin hommikusöögil, kus sain veel koolisõidu tüdrukutelt noomida, et miks ma kodus ei ole ja ei ravi ennast. Ülejäänud hommik läks tavapäraselt, kui välja arvata üks hetk kui oli kohe päris halb olla. Siis mainisin ka Emanuelile, et ma arvatavasti tervet päeva vastu ei pea. Ta arvas, et äkki jaksan lõunani ära olla, et teeme kiirelt võimalikult palju hobuseid ära ja siis ta viib mu koju. Nii ta siis sõitisgi kuut hobust ja ma jalutasin kahte. Seejärel läksime lõunat sööma. Paraku selle ajaga läks juba vähekene paremaks ja otsustasin, et jään nats kauemaks, et vaatab kuidas on. Siis ta veel sõitis kolme hobust ja ma kordetasin ühte. Olin veel nii usin, et pühkisin meie platsi ära, kus hobuseid valmis paneme ning panin asjad kokku. Melli ja Jasmin ka juba uurisid, et mis ma veel siin teen. Lõpuks otsustasin välja minna ja uurida Emanuelilt, et kas on ok kui ma nüüd ära lähen, sest tervis hakkas jälle järjest halvemaks minema. Ta parasjagu sõitis ühte Ivy hobust ning tegi seda platsi tagumises otsas. Nii ma siis otsustasin niisama istuda ja vaadata kuidas teised sõidavad ja hüppavad kuni ta lõpetab. Mingi hetk hakkas mul lihtsalt lampi pisaraid silmist jooksma. Ma kusjuures ise ka ei saanud aru, et milles asi, sest ma tegelikult ei nutnud ega midagi, lihtsalt pisarad voolasid. Siis juba lõpetas Emanuel sõidu ja kui tuli minu juurde, siis hakkas kohe uurima, et kas ma nutan ja milles asi. Ma siis seletasin, et ei et see vist eredast valgusest või midagi. Seejärel ta hakkas teemat arendama ja arutas Jensi ja Ivyga, et ma peaks koju minema ning selle peale ma hakkasin juba reaalselt nutma. Mingi nõrkuse hetk tuli vist peale. Siis ta juba kaasas Ruslani ka vestlusesse, et äkki tema viib mu koju ära. Ma siis veel ütritasin seletada, et ma olen rattaga ja saan ise, aga ei nad juba otsustasid, et lähen kohe temaga. Nii ma siis läksingi ja tegin ennast korda ehk siis üritasin mitte mingi piripill välja näha ning võtsin oma asjad ja läksin auto juurde. Ise ka ei saanud aru, et miks mul pisarad hakkasid jooksma ja miks ma siis nutma hakkasin ja mis ülldse minuga viga on. Igatahes endalgi paras hämming. Vähemalt sai kena Toyota Celicaga koju ning teepeal natuke Ruslani nalju kuulata. Ta oli veel mingi rahuliku muusika pannud. Paras teraapia: ilus auto, rahustav muusika ja huumor. Koju jõudsingi siis juba enne viite ning nii kui tuppa sain, hakkasin uuesti nutma. Nii ma siis ulgusin ennast tühjaks ja seejärel oli täitsa hea olla ning tuju oli ka täitsa lõbus. Kummalised emotsioonid mul. Hakkan vist hulluks minema. Igatahes õhtul tarbisin ma trobikond kuuma jooki. Coldrex, roheline tee ja mingid tabletid olid kõik esindatud. Olin veel natukene asjalik ning üritasin seejärel magama jääda lootusega, et kolmapäeval olen vähekene kõbusam.
Kolmapäeva hommikul sain Lynniga talli ning Javier ja Jasmin olid juba hobustele heina ära andnud ning Melli hakkas just kraanuleid ja müslit andma, seega üks osa toimetustest oli tehtud. Panime kähku põhu ka boksidesse ja seejärel veel pühkisime ning oligi hommikusöögi aeg. Pärast söömist hakkas tavaline töö pihta ning Emanuel sõitis hobuseid ja ma panin valmis. Vahepeal veel jalutasin Charilaost ja Calvaroni ning püüdsin Jensilt põgenema pääsenud Cotopaxi kinni. Sain veel teada, et neljapäev jälle võistlustele ning ainult kaks hobust meilt: Cruzador ja Ivy üks hobune Barney, kellega Emanuel teeb siis esimese võistluse, sest Ivy vigastatud (kukkus Barney seljast maha ning ribid said muljuda). Kuna oli meeletult palav päev, siis pesin mõndasid hobuseid ja sellega seoses ka üks konflikt minu suure sõbra Davidiga taaskord. Jasmin just pesi oma hobust ja ma läksin pesuboksi juurde seisma, samal ajal täpselt tuli David sõidust ja jäi ka sinna seisma. Kähku võttis kõik sadulad ja asjad ära ning lasi veel Massimol hoida hobust ning ise läks päitsete järgi. Kui Jasmin lõpetas, siis trügis ta kähku pesuboksi. Ega ma muidugi asja nii ei jätnud ja ütlesin tema stiilis, et kas sa ole loll või mis, ma olin nagu enne siin. Selle peale ta midagi torises, et oli ise ennem. Ma siis vaidlesin vastu, et endal polnud hobune lahtigi võetud kui ma siin seisin ja ootasin. Selle peale tegi mingit hullu nägu ja sises midagi vastu. Ma muidugi kohe ütlesin, et ära tee siin midagi oma lolle nägusid ning lisasin, et korista oma sitt ka ära (tal hobune just tegi häda).Oi kui vihane see puupea oli, mul oli ausalt juba teine kord tunne, et ta tuleb kohe kätega kallale, aga siiski suutis ennast taltsuada, koristas isegi sita ära :D. Edasi läks päev rahulikumalt, pesin mõningaid hobuseid shampooniga, sest nad oli juba suht tolmused ja lakad olid samuti kõõmased ja mustad ning mõnel hobusel kitkusin ka lakka õhemaks, sest Cruzadorile näiteks oli viimasel korral suht raske patse teha, loodetavasti neljapäeval on parem, kui lakk on nüüd õhemaks kitkutud. Sain veel teada, et Emanuel siiski ei lähe veel hetkel ära, sest talle ei tehtud nii head pakumist kui ta oodanud oleks. Olen ka juba paari neiuga suhelnud, kes tahavad minu asemel siia tulla ning üks tundub täitsa hea variant isegi ning kindel tulija. Rääkisin Emanuelile ka ning ta ütles, et valiksin ise välja selle, kes tundub parem. Eks siis paistab, kellest saab minu mantlipärija. Õhtul saime hobustega ruttu valmis ning sain veel rahulikult varustust puhastada ja asju kokku panna ning siis veel aitasin teistel natuke pühkida ning tööpäev oligi läbi. Täpselt kell kuus sain minema ning seekord läksin rattaga. Õhtul tegelesin edasi enda ravimisega ning muude asjadega nagu näiteks lennukipileti broneerimisega :). Tundub, et tervis hakkab natuke pearemaks minema, enam ei olnud nii hull kui eelnevatel päevadel, kuid siiski haiglane tunne. Ehk hommikuks jälle mõnevõrra paranen.

Neljapäeval algas hommik tavapäraselt ning sain isegi hommikusöögil käia, sest võistlema pidime minema enne lõunat alles. Kohe pärast hommikusööki panin mitu hobust masinasse ja jalutasin Charilaost ja Calvaroni. Emanuel sõitis Canerot ning kui uurisin, et kelle ta järgmisena võtab, siis mu suureks üllatuseks ütles ta Cattalani. Cattalani on Davidi täkk, kellega ta pidevalt võistlemas käis. Tundub, et nüüd kui ta tallist ära läheb, siis Emanuel tahab tema paremad hobused kohe endale rabada. Igatahes pärast täkku võttis ta veel Poseidoni, kes on samuti Davidilt. Canerot pesin ma shampooniga ning kuna mul oli masinaga nii palju tegemist, siis Cattalani pidi Emanuel ise ära panema ja Poseidoni aitasin tal valmis panna, aga ära pidi tema panema. Õnneks Ivy aitas ka ning oma Barney seadis ta ise korda ning õnneks tegi Cruzadorile ka patsid ära. Mul õnnestus kõik meie ülejäänud hobused välja võtta ning hea oli võistlustele sõita, kui tead, et hobused on tehtud ja tagasitulles mingeid suuremaid kohustusi ees ei ole. Võistlustele startisime kell 11 ning sõit võttis üle tunni aja aega. Koht ise tundus enamvähem, õnneks parkla oli kohe soojendusplatsi lähedeal ning ei pidanud paar kilmoeetrit kõndima. Meilt siis oli kaks hobust Cruzador ja Ivy hobune Barney, siis oli veel Bernhardil kaks hobust ja üks Jensi hobune. Meilt läks esimesena Cruzador, kes oli täitsa tubli ja hüppas puhtalt, ainult aja eest sai mõned miinuspunktid. See oli jälle selline võistlus, kus anti punkte, mitte ei lnud aja ega puhtuse peale. Järgmine oli Barney, kellel oli see üldse esimene võistlus ning tema oli kohe eriti tubli, sest hüppas ka ilusti puhtalt ja käitus täitsa hästi ka veel. Rohkem sõite meil ei olnudki ning Emanuel arvas, et küsib Jensilt, et äkki lähme Jensi autoga tagasi ning tema tuleb ise hobuseautoga tagasi, kuid siis mõtlesime sellele, et kui lähme varem talli, siis peame söötma ja pühkima ja muud jama tegema, aga võistlustel olles võiksime niisama vegeteerida. Otsustasimegi võistlustele jääda. Ilma oli ka super ilus ja soe ning saigi päikse käes istuda ning võistlust vaadata ning jäätist süüa ja Cocat juua. Ideaalne lausa. Vahepeal aitasime ka Jensi natuke, kuid üldjuhul oli lihtsalt vegeteerimine. Tagasiteel mööda kiirteid hakkas kohe silm julmalt kinni vajuma ja terve tee nokkis korralikult, kuid lõpuks talli jõudes suutsin uuesti ärgas olla. Ivy pani oma Barney ise ära ning mina viisin autost asjad ja Emanuel pani Cruzadori ära. Seejärel oli natukene niisama ringi jalutamist ja tähtsa nägu tegemist, nagu oleks hullult asjalik, see kõik selleks, et vältida pühkimist. Pärast sadularuumis enne äraminekut uurisin Emanuelilt reede kohta, et mis kelle on võistlused ja siis tuli shokeeriv uudis, nimelt võistlus pidi algama 7.30!! Teised jõid samal ajal just õltse ning kõigil oli muidugi hullemalt hea meel, et me peame nii meeletult vara minema jälle. See tähendas seda, et pidin minema ja kohe kahele hobusele, kes võistlema lähevad, patsid pähe tegema. Emanuel hakkas aga asju kokku panema. Nii ma tegingi suhteliselt kähku Canerole ja Poseidonile patsid ära ning õnneks siis olin vaba ja sain koju sõita. Emanuel jäi veel asju sättima. Kodus üritasin kähku ära süüa ja veel ühe pealtnägija vaadata ning kell kümme oligi uneaeg..
Reedene äratus oli mul siis 4.15 ning täielik arusaamatus valdas mind kui kell helises. Kõige tipuks jõudis Emanuel nats varem ja ma polnud veel riidesgi, nii pidin mõned kiiremad liigutused veel tegema. Talli jõudes hakkas ta hobuseautot korda seadma ja asju üle vaatama ning ma puhastasin hobused ära ja sulgesin patsid. Siis kähku auto peale ja sõit võisgi alata. Väljas oli veel täiesti pime ning põhimõtteliselt terve tee olin ma pooleldi unes. Kohale jõudes, oli veel ilm ka selline pooleldi vihmane. Auto aga saime õnneks täpselt soojendusplatsi kõrvale parkida nii, et mul oli täpne ülevaade platsil toimuvast. Esimeses klassis sõitis meilt ainult Poseidon. Krihvide panemisega oli muidugi tükk tegu, sest ta otsustas ühte jalga mitte mingil juhul anda ning kui ma lõpuks selle kätte sain, siis tuli juba Emanuel ja pani ise need lõpuni. Pikka soojendust ei teinud ning parkuur läks täitsa ilusti, puhas oli. Kokkuvõttes sai ta veel viienda koha. Pärast seda sõitu pidi meie järgmine klass algama alles 12.30. Seega mul oli kohe mitu head tundi vaba aega. Selle veetsin ma põhiliselt autos olles ja soojendusel toimuvat jälgides ning vahepeal pooleldi magades. Ilm oli ka ikka jube vastik ja vihmane. Lõpuks kui oli aeg käes, siis taaskord läks Poseidon ning kohe esimese startijana. Soojendust tegi ta oma 40min, sest Emanuelile ju meeldib igal poole tund aega varem olla . Soojendushüppeid oli ka hea teha kui sõitja on esimene, siis polnud veel nii suurt trügimist. Võistlusplatsi pinnas oli muidugi suht kehv juba ning libe ka ning üks tuli maha, kuid muidu oli enamvähem. Seejärel kähku Canero kord ning kuna ta oli üks viimastest, siis oli jälle soojendusel võrdlemisi rahulik tegutseda. Canero oli ka täitsa tubli ning talgi tuli üks maha. Pärast seda sõitu panime kähku asjad kokku ning hobused korda ja kodu poole. Sain veel teada, et enamus hobuseid olid õnneks boksist väljas käinud juba ja meil jäid ainult laupäevased võistlushobud: Carrick, Coolrein ja Cattalani välja võtta. Terve tagasitee oli jälle silmi meeletult raske lahti hoida ja kohe vastik oli olla väsimusest, kuid õnneks läks sõit kähku. Koju jõudes pesin hobused ära ja panin boksi ning seejäel läksin sööma. Õnneks oli normaalset toitu järgi, Emanuel pani asjad ära ning tuli ka sööma. Pärast sööki võtsin Emanuelile Cattalani välja ning kohe ka järgmise hobuse, Coolreini ning kuni tema sõitis, jalutasin Charilaose ära, sest teda ning Calvaroni poldud jalutatud. Kui Emanuel lõpetas, siis pesin Cattalani saba ja laka shampooniga ära ning tegin kohe ka punupatsid valmis. Seejärel panin Cattalani ära ning võtsin Ruslani jaoks Carricku välja, sest ta oli lubanud meid aidata ja ühte sõita. Emanuel samal ajal clippis pärast sõitu Coolreini. Mina aga jalutasin Calvaroni ära. Kui Coolrein oli clippitud, siis Emanuel hakkas ka teda pesema, kuid kuna tal oli hobuseautoga miskit vaja teha, siis ma võtsin asja üle ja pesin ta lõpuni ning tegin ka talle patsid ära. Ruslan jõudis Carrickuga enne tagasi kui ma olin Coolreiniga lõpetanud ning siis sain sujuvalt ühe lõpetada ja seejärel Carrile kähku patsid ära teha. Täna avastasin, et mulle kohutavalt meeldib neid patse teha ja see on nagu kuidagi teraapiline ja rahustav minu jaoks. Kui Eesti tagasi tulen, siis pean hakkama niisama kuskil tallis käima patse tegemas :D. Igatahes seadsim ma hobudkorda ning Emanuel tegeles asjadega ning saimegi koju minema. Hea on see, et olenemata sellest, et olime viimased tallis, jõudsin ma ikka enne seitset koju. Kui koduuksest sisse astusin, siis valdas mind kerge ehmatus, sest elutoa diivanil istus poolaka Anna uus abiline ja igasugused kotidja kohvrid olid tal ümberringi. Üles minnes sain tüdrukutelt teada, et ta jääb paariks päevaks ning kui Kuwerdorfis tuba vabaneb, siis ta kolib pühapäeval sinna, õnneks. Magamaminek oli seekord vähekene varajasem, sest väsimus tappis ja laupäeval jälle võistlused ning tavapärasest varajasem ärkamine.
Laupäeval siis natukene varem talli ning panin kohe hobused võistlusteks valmis. Seejärel algas sõit taaskord tuttavasse võitluspaika. Tundub, et kõikidel distantsidel autoga, mis võtavad rohkem kui 30min aega, jään ma nüüd peaaegu magama. Seekord sama lugu, terve tee oli tegemist, et ärkvel püsida. Kohale jõudsime me parajal ajal ning kiirustama ei pidanud. Esimene oli Carrick ja panin ta rahulikult valmis, jälle sai krihvidega jamada. Iga päevaga ma veendun järjest rohkem, et see pole töö neiule. Krihvide monteerimine pole sugugi lihtne ja isegi italjaano on alati pooleldi surnud neid pannes ja siis veel tahab, et ma paneks hobuse kõigile neljale jalale need alla, debiilik. Parkuur läks tal enamähem, kaks tuli maha. Seejärel ta ei suutnud kuidagi otsustada, et kas peaks järgmises klassis korra veel sõitma või ei. Lõpuks arvas, et suudab paremini teha ja otsustas sõita. Igatahes järgmises klassis oli kolm maha, kuid sõit ise oli kole ja must, italjaano tegi palju vigu ning pigem Carrick päästis mõned hüpped. Emanuel muidugi oli hullemalt vihane ja kordas uuesti miljon korda, et shit horses ja stupid horses ja why they can not just jump jne. Ütleme, et mulle hakkab see juba väga närvidele käima ja oleks tahtnud talle nähvata, et they cant jump be cause you are sitting on the top of them! Siiski suutsin ennast taltsutada ja üritasin ignoreerida ta monoloogi sittadest hobustest. Järgmine oli Davidilt saadud hobune Catalani. Ütleme, et olen näinud Davidit selle hobusega mitu korda võistlemas ja suurtes klassides ning võrdlemisi head esitused on olnud. Seekord siis oli põnev vaadata, mis italjaano temaga suudab. Sõitis sellist keskmist klassi, mingi 120cm umbes. Loomulikult suutis ta kõik perse keerata nagu arvata võis. Tal tuli mingi kolm maha või nii ja paaril korral oli hea, et hobune üldse seisma ei jäänud. Taaskord oli väga vihane ja seletas, et ikka hobune on sitt ja hüppab halvasti jne. Tema ikka üritas võimalikult palju päästa jne, aga ei hobune ikka kehva. Jälle oli mul tükk tegemist, et talle mitte kehvasti öelda, kuid suutsin ennast tagasi hoida. Tegelt ka, kui mina oleks tema asemel, siis oleksin pärast sellist võistlust küll ratsutamise pooleli jätnud. Pole ju ainult see võistlus, vaid mitu teist võistlust enne seda, mis kõik on kehvad. Viimasel ajal ta nüüd ainult loobub hobustest ja ütleb, et ei kavatse enam kehvade hobustega sõita, kuid ma arvan, et piisavalt häid hobuseid üldse polegi tema jaoks olemas. Ta lihtsalt krutib neil kõigil ajud üle võlli ning nad enam ei tahagi hüpata. Andetu ja mõttetu ratsutaja ma ütlen. Igatahes tõmbas ta kohe pärasts seda sõitu minema ja ei sõnagi järgmise klassi ega millegi kohta. Nii ma siis uurisin Bernhardilt, kes meiega kaasas oli, et mis kell ja mis jne. Ja siis sain jahmatava uudise. Nimelt järgmine klaas pidi algama kell 15.40 ning kell oli 11 läbi millegagi ja oli laupäev! Oi ma olin nii vihane, et pean oma kauni laupäeva kuskil nõmedatel võistlustel veetma kehva ilma ja halva seltskonnaga. Igatahes need neli tundi siis vaatasin võistlust ja sõin ja lõin niisama aega surnuks. Jõudsin ka veendumusele, et peaaegu kõik sõidavad paremini kui italjaano :D. Sain veel muidugi vhastada ta peale uuesti, sest kui korra läksin hobuseid vaatama ja ta oli parasjagu seal, siis ütles mulle, et anna hobustele juua ning ise läks minema. Seda, et miks ta ise ei või anda. Halloooo, ta on meesterahvas ja mul on ikka ääretult vahva tassida mingit rasket veeämbrit kuskilt kaugelt ja siis veel upitada seda hobusteni ja veel hoida kuni nad joovad. Pealegi nagu alati, hobused ei joonud nagunii. Ma ei ole mingi jõumees eks.. Vähemalt mõningaid asju ta ei sunni mind tegema nagu paljud teised ratsutajad oma abilisi. Näiteks ma ei pea teda hobuse selga lükkama, sellega saab ise hakkama. Hea on, sest ma ei kavatseks seda nagunii teha. Veel on ta sellest aru saanud, et rõvedad kombed mulle ei meeldi ning alati vabandab, kui rõhitseb või teeb midagi muud rõvedat. Ju sellepärast, et kui keegi teeb midagi taolist, siis mu näoilme reedab ebameeldivust. Lõpuks ikka jõudis aeg viimase klassini ka ning jäänud oli Coolrein. Temaga õnneks läks enamvähem ja kõigest kolm tulid maha. Italjaano oli muidugi õnnelik, et nii hästi sõitis ja nii tubli oli. My ass tubli :D. Muide üks konflikt oli meil veel vahepeal. Enne kui ta Catalaniga läks, siis ta oli talle esimestele raudadele krihivid ära pannud, sest meil polnud erilist valikut krihvide osas ning ütles, et pärast Carrickut paneb ka tagumised. Paraku pärast seda ta küsis mult, et kas ma panin krihvid taha ära ja ma ütlesin, et ei pannud. Siis ta hakkas tänitama mu kallal, et no miks sa ei pannud ja ma ju ütlesin, et pane jne. Siis ma ütlesin väheke kurjemalt, et ei sa ei öelnud mulle, et ma paneks. Seejärel oli vait natukene ja siis algas uuesti, et no ma ei saa aru, miks sa ei pannud neid alla kui ma ütlesin. See oli juba viimane piisk mu karikasse ja ma vihastasin ning karjusin talle, et hey if you dont speak up, then I dont know what you want, I´m not some kind of faking mindreader, if you would have said it, then these freaking stats would have been there!! Sellest piisas ning rohkem juttu sel teemal ei olnud. Mõni ikka ei suuda lõpetada enne kui on mu endast välja viinud ja ma karjuma hakkan, alles siis jõuab kohale. Enne aga no chance. Nagu normaalsest jutust enam aru ei saa. Igatahes jahh, lõpuks sai siis kodupoole hakata sõitma. Terve tee veel arutas, et tuleb pühapäeval ka võistlema ja et mis hobused võtab jne. Ma omaette mõtlesin, et ma ei lähe mingil juhul pühapäeval kaasa, sest vastasel juhul jään ma nii esmaspäeval kui ka teisipäeval koju ja vaadaku kuidas ise saab. Niigi olin ma juba oma laupäeva pärast vihane. Koju sain alles peale seitset õhtul ning õnneks ta isegi ei palunud mul kaasa tulla võistlustele. Tundub, et sain jälle külma, sest laupäeva õhtul oli kehv olla. Õnneks sain selle ettekäändeks tuua, et mitte Davidi lahkumispeole minna, sest selle tolgusega enam küll mingit tegemist ei taha teha ja miks ma peaksin üldse ta lahkumispeol osalema, kui me nagunii üldse läbi ei saa. Nii siis oligi rahulik õhtu erinevate saadete seltsis.

Pühapäeval oli nõme ilm ja päevitama ei saanudki kahjuks minna. Seega oli tubane tegevus ning kuna olin haigusest ja töörügamisest nii väsinud, siis veetsin enause päevast voodis ja vaatasin saateid. Natukene sai asjalikumaid asju ka teha nagu pesu pesemine ja söögi tegemine, kuid üldjuhul nullpäev. Õnneks pole kaua siin enam jäänud olla ja varsti saab koju tagasi ja endise elu juurde, mis hetkel tundub nii palju parem sellest, mis siin on. Vähemalt saab matslikest ja kombetutest inimestest eemale :).