Üheteistkümnes nädal

Seda nädalat ma natuke kartsin ja põdesin eelnevalt. Nimelt see oli Emanueli puhkuse nädal ja ma pidin kõigi 16. hobusega üksi tegelema. Tegelikult osutus see hoopiski väga leboks ja rahulikuks nädalaks. Esmaspäeval vaatasin uuesti plaani ja terve nädala pidi Cockneyga Laura tegelema ja üks ebameeldiv hobune oli juba vähem. Küsisin talt igaks juhuks ka üle, et kas ta ikka kindlasti sõidab kõik päevad ja tema lubas seda teha. Tundub, et erinevalt minust meeldib talle Cockney kohe väga. See on tore, sest siis on sellel peletisel vähemalt ükski austaja. Hommikul kui talli sõitsin, siis sain veel Annalt teada, et Cornet-Grannus läks üle Ivy listi, sest ta on Emanueli jaoks liiga väike ja Ivyga sobib paremini. Selle üle oli mul kohe sajaga hea meel, sest see väike must jobu mulle ka üldse ei meeldinud. Ta oli selline põdeja ja tõmbleja ja oli koguaeg pabinas kõige pärast nii, et suurepärane. Mul oli talle juba isegi hüüdnimi shithead välja kujunenud. Küsisin Ivylt igaks juhuks veel üle ka ja sain kinnituse, et ei pea selle jobukesega enam tegelema. Päeva jooksul tuli veel üks suurepärane uudis. Nimelt selle nädala pidi Stolzenberg-Lordanosega Jens sõitma ja temaga ma samuti ei pidnud tegelema. Stolzu on selline üli suurt kasvu ja üli arglik hobune, kes tõmbleb iga väiksema asja peale ja temaga peab koguaeg 100% valves olema, et mitte mingit vigastust saada. Nii et kolme kõige ebameeldivama hobusega mu listist ma see nädal tegemist ei pidanud tegema. Seega oli mul ainult 13 hobust ja neist üks vigane, keda peab ainult natukene jalutama ning muid protseduure pole. Suurepärane.

Ühesõnaga sai esmaspäev super alguse. Päeva jooksul helistas Emanuel ka korra, et uuida kas kõik on korras ja ega mingeid probleeme pole. Täpsustasin temaga üle, et kas ta ikka teab, et Cornet-Grannus läks Ivyle ja ta oli teadlik. Ütles, et Ivy listist saame asemele mingi teise suure musta noore kas sellel või järgmisel nädalal ja ma siis võin vaadata, et kui viitsin, siis sõidan kui ei, siis kordetan. Õnneks see nädal sõitis Ivy temaga ikka edasi ja ma ei pidanud uuega tegelema hakkama. Küsisin veel talt üle, et mis ma Pocalino-Acoradoga teen, sest ta oli jätnud neljapäeva peale, et peaksin teda clippima (pügama), aga suur boss oli eelmisel nädalal öelnud, et enam hobuseid ei clipi, sest varsti on karvavahetuse aeg ja clippimine võib seda natukene mõjutada. Õnneks oli Emanuel mõistev ja ütles, et kui tagasi tuleb, siis tegeleme sellega, et mul mingeid pahandusi ei tuleks. Muidu oli suht normaalne kava mul, enamus hobuseid kordetada ja mõned masinasse, Colleeniga ikka sõita. Polnud isegi märgitud, et kas peaksin pessoaga või ilma kordetama. Nii ma siis otsustasin, et igat hobust kordetan vähemalt 2 korda nädala jooksul pessoaga, sest muidu tuleb neil liiga lebo nädal. Positiivne oli ka see, et Jasmin tuli ja küsis ka minult, et kas kõik on ikka korras ja et kui mul mingi probleem või mure on, et siis võin temalt abi paluda, et ta aitaks hea meelega. Peab mainima, et midagi uut tema poolt :D. Jens käis ja uuris ka, et kas kõik on ikka korras ja kui ma ei jõua kõiki ära teha, siis ütleksin talle, et siis vaatab kellelgi, kes aitaks mind. Koolisõidu talli tüdrukud ka küsisid koguaeg, et kuidas ma ikka jõuan nende miljoni hobusega ja kas pean ikka kõik iga päev boksist välja võtma ja et võiksin ikka lõdvemalt võtta kui Emanueli pole ja natukene ise ka puhata.
Tegelikult tegin ma kõiki hobuseid vägagi korralikult. Ainuke asi, et kui kordetama läksin, siis ei puhastanud neid, sest see võtab aega ja ei kreemitanud eriti (mõndadel on jalgadel väksed haavad mis tekivad mustast boksist ja kiiremaks paranemiseks peaks kreemitama, et nahk oleks pehme), mis oli lihtsalt laiskusest. Või nohh Cruzadori ja Colleeni ikka kreemitasin ka, sest Cruzadoril on ühe jala peal päris palju seda preid ja Colleenil on värsked haavad ja kuna ma pean temaga sõitma, siis ma loomulikult tahan, et tal oleks hea joosta ja poleks jalgadel valus. Esmaspäeval siis planeerisingi kohe nii, et natukene peale kella 12.00i olin hommikuste toimetustega valmis ning olin kohe kenasti 13.30ni lõunal ehk siis sõin ja läksin Leo majja internetti. Koolisõidu tüdrukud kohe kiitsid takka, et muidugi pikad lõunad ja tegelikult kui Emanuel tuleb tagasi, siis võiksin julmalt kell 12.00 kõik asjad pooleli jätta ja lõunale minna ning alles 13.30 tagasi tulla. Päris nii ma nüüd ka ei taha, sest ega ma iga päev ka netis ei pea käima, mul polegi seal midagi nii palju teha. Arvatavasti lepin temaga kokku, et iga nädal teen ühe pika lõuna, kus siis saan netis oma asju teha. Õhtul sain valmis täpselt 18.00 ja Anna veel kiirustas mind takka, et mul pole vaja nii korralikult pühkida ja lähme juba minema. Polegi harjunud nii vara lõpetama :D.

Teisipäeval oli ebameeldiv üllatus. Nimelt Jensi tallis pidi toimuma bokside tühjendamine ja see tähendab, et masin on täis ja hobuseid paigutatakse igale poole ümber ja paras segadus on. Mul on ka 5 hobust seal tallis. Õnneks aga see väga mind ei mõjutanud. Ainult oma plaanis pidin väikese muudatuse tegema, et üks hobune keda pidin kordetama, läks masinasse ja siis tema asemel kordetasin ühte teist hobust, kes oleks pidanud masinas olema. Nii palju olin ma sellega seotud, et hiljem kui boksid olid valmis, siis aitasin hobuseid masinast ära tuua. Väga hea, et need boksid said nüüd tehtud, sest nad olid juba päris rõvedad ja täis ning mõjusid hobuste jalgadele päris halvasti. Mu päevakava see aga kuidagi ei seganud ja sain jälle pika lõuna teha ning lõpetasin taaskord suht täpselt kell 18.00. Koju läksin Massimoga, sest ta lõpetas varem kui Anna.

Kolmapäeval oli aga bokside tegemine koolisõidu poole peal ja masin läks kohe varakult täis. Õnneks kõik mõistavad mu olukorda ja Lynn pakkus välja, et ta võiks mulle masinasse ühe koha jätta kui ma annan talle ühe boksi, kuhu ta oma hobuse saab panna, sest ta ei taha et ta hobune oleks terve päeva masinas. Seega saingi oma hobuseid masinasse kordamööda panna, lihtsalt boksidega tekkis väike segadus, sest Lynni hobune oli ühes mu boksis ja siis mul hobused ei saanud kohe oma boksi vaid pidin neid panema sinna, mis oli parasjagu tühi. Anna pakkus ka välja, et kui tahan, siis võin talle öelda ja saan tema hobuste asemel enda omad masinasse panna ja siis tema omad minu boksidesse. Mulle piisas ühest kohast masinas ja ei tahtnud rohkem segadust oma boksidesse seega loobusin pakkumisest. Lõunaajal otsustasin seekord hoopis raamatut lugeda ja seega peale sööki istusingi köögis ja jõin teed ning lugesin oma raamatut. Õhtul pidin Isabelliga koju minema, kuna Annal pidi nats kauem aega minema, aga kuna Isabell ei räägi hästi inglise keelt või ei saa lihtsalt millestki aru, siis ta läks ilma minuta ära. Helistasin siis Annale, et kas ta teab midagi Isabellist ja Anna ütles, et ootaksin teda tallis, et ta võtab auto ja viib mu ise koju. Kokkuvõttes ootasin ca 40 min ja kui viimased Jasmin ja Melli hakkasid lahkuma, siis proovisin Annale helistada, aga ta mobla oli väljas. Küsisin siis Mellilt, et kas ta võiks mulle teene teha ja mu hotelli viia ja ta oli nõus. Ta pidi ainult teises tallis ühte hobust veel kordetama. Jasmin pidi ka meiega tulema, sest ta kaotas oma autovõtme ära. Paraku just kui talli ette jõudsime, siis ta leidis selle üles ja pakkus, et võib mu ise ära viia. Pidime veel korra enne köögist läbi minema. Ta ütles, et tahab vaadata, et kas mõni kiri on talle tulnud. Tegelikult võttis ta hoopis järgi jäänud sööki endale taldrikuga kaasa. Köögi kõrval olevas ruumis olid ka mõned koolisõitjad ning nende seas ka Anna ning nad olid jutustama jäänud. Jasmin pakkus välja, et võib mu ikkagi ära viia, sest tal vaja bensukasse minna. Nii me siis läksimegi koos koju.

Neljapäev oli jälle nagu teised päevad. Seekord olid ka sepad majas ja millegi pärast nad ei teinud minu ühte hobust Caironit ära kuigi jätsin tahvlile tema nime nende hobuste hulka, keda on vaja teha. Tal juba kabjad päris pikad ja oleks kindlasti vaja värkida. Esmaspäeval tulevad nad jälle ja siis on Emanuel ka tagasi, eks ta siis ise jageleb nendega. Õhtul pidin panka minema, sest nad ei suutnud taaskord mu ülekannet korralikult ära teha ja pidin minema uuesti ibani ja muud asjad üle vaatama. Õnneks uuest aastast on pank nüüd neljapäeviti 30 min kauem lahti ehk 18.30ni. Hommikul kohe uurisin Annalt, et mis ajal ta plaanib lõpetada ja ta ütles, et nats peale kuute. Rääkisin oma panga soovidest ja ta ütles, et lähevad koos Isabelliga ta autojärgi ja saavad mu panka ära viia. Paraku kui kell hakkas 18.00 saama, siis vaatasin, et Anna hakkab veel ühe hobusega sõitma minema ja läksin ruttu Ivy juurde, kes tavaliselt lõpetab võimalikult varakult ja läheb kähku minema ja palusin tea, et äkki saan temaga minna ja ta oligi nõus. Nii ma siis jõudsingi ilusti 15min enne sulgemist panka ja seal oli üks vanem mees kes teeninas. Ta ei osanud üldse inglise keelt, aga kokkuvõttes saime üksteisest aru ja jätsin talle paberi andmetega ja ta lubas hommikul uuesti proovida ja palus mul lõunal helistada, et siis saan teada, et kas õnnestus või ei.

Reedel siis oli üks kohutav päev. Seekord oli bokside tühjendamine selles tallis, kus on enamus mu hobuseid ja see tähendas parajat segadust ja pidin oma plaane mitu korda muutma ja vahepeal ei leidnud mõnda hobust üles, keda mul vaja oli ja üldse paras segadus oli. Õnneks saime juba 14.00 paiku valmis ja siis sain rahulikult oma tegemisi jätkata. Helistasin ka panka ja mulle väideti, et nüüd on kõik korras ja konto nr ja kõik olid õiged. Tahaks loota! Sain ka nautida oma viimast lõunat. Koolisõidu tüdrukud endiselt soovitasid mul julmalt lõunal hakata käima. Nad ikka tõsiselt elasid kaasa mu ettevõtmisele üksi kõigi Emanueli hobustega tegeleda ja tundus, et ka nemad ei salli eriti Emanueli, sest nad pidevalt tahtsid minuuga teda tagaselja klatšida. Õhtul läksin koju Annaga ja ta ütles, et laupäeval on ta terve päeva võistlustel ja pean leidma kellegi, kes mu koju viiks. Mõtlesin kohe, et kui on ilus ilm, siis võin vabalt jalutada, sest valges on see täitsa hea jalutuskäik. Ta alguses ütles, et peaksin kellegi teisega talli ka tulema, sest ta läheb talli juba 04.00 hommikul, et asju valmis panna, aga hiljem ütles, et võib mulle järgi tulla, sest peab nagunii poest leivad hommikusöögiks ja ajalehed suurele bossile võtma. Nii oli mu talli saamise mure lahendatud.

Reede hommikul kui jõudsin poe juurde, tuli hoopis Anna abiline Isabell ja läksin koos temaga talli. Nähtavasti Anna ei hakanud leiva pärast poodi sõitma ja palus teda. Mõtlesin juba ette, et kuidas ma jõuan kõik hobused poole päevaga ära teha. Liskas on ka masin alati jube hõivatud laupäeviti. Nii nagu kartsingi, ei olnud ühtegi vaba kohta masinas kui talli jõudsin. Õnneks astus Ivy mu kaitseks välja ja hakkas kohe uurima, et kui palju hobuseid kellelgi masinas on ja kui kuulis, et Davidil on 2 siis ütles, et võtku 1 välja, et mul on nii palju hobuseid. Ma ütlesin Davidile, et kui ta hakkab kedagi välja võtma ja ei pane enam asemele, et siis ütleks mulle ja ma siis paneks kohe oma hobuse sinna. Enne seda aga oli juba Claudia ühe koha vabastanud ja Ivy kohe ütles mulle, et võaksin selle koha endale. Päris vahva oli, et vähemalt keegigi mõistis mind ja viitsis ringi tõmmelda, et ma saakisn kohe. Tegelikult tuli ka Bernhard hiljem uurima, et kas ma ikka jõuan ja arvatavasti mõne tunni pärast on rohkem vabu kohti. Ma aga otsustasin uro kiirusel võimalikult palju hobuseid kordetada, sest masinas koha ootamine võtaks rohkem aega. Nii ma siis korraldasingi, et iga kahe hobuse tagant, keda kordetasin, vahetasin ka hobuse masinas. Nii said nad seal olle ca 30-40min. Kokkuvõttes kordetasin seitset hobust kuigi plaanis oli ainult neli. Täpselt lõunaks olid kõik kordetaud ja oli veel ainult üks hobune masinasse panna ja Colleen sõita. Käisin söömas ära ja veel Jasmin tundis ka muret, et kuidas ma koju saan ja et ta läheb peale sööki bensukasse, et võin temaga minna, aga kuna mul oli veel paar hobust, siis loobusin. Pealegi mulle juba täitsa meeldis mõte jalutuskäigust, sest ilm oli päris hea. Söögi ajal veel Inglismaal Katei avaldas arvamust, et kuidas ma ikka Emanueliga suudan töötada ja et kõik ta eelnevad abilised on temaga pidevalt tülis olnud ja vaielnud ja meie tundume päris hästi läbi saavat ja et ta isegi viib mind pidevalt koju jne. Ma lihtsalt ütlesin, et kui vahest midagi isegi käib närvidele, siis ma lihtsalt ei tee välja vaid naeratan ja noogutan, et pole probleemi teen ära. Lihtsalt ei alusta konflikti temaga. See on vast üks hea omadus, mida olen siin õppinud, sest muidu olen ma alati suht sõjakas olnud ja kohe oma arvamust ja pahameelt välja näitama ja õigluse eest võitlema. Nüüd oskan konfliktidest mööda laveerida ja need juba eos kustutada. Ja pealegi ega see Emanuel nüüd nii hull ka pole kui nad kõik väidavad olevat ja arvavad olevat. Sõitsin peale sööki ka Colleeni kähku ära. Muide ta on juba palju paremaks minu meelest läinud. Nüüd ta peaaegu ei jooksegi vasakule kõveralt, mis Emanueli väitel oli paratamatus ja mida ei saanud mitte mingi valemiga hobuselt välja. Nüüd ta enam ei ole ka nii laisk, vaid suudab vajadusel kiiremaid samme teha, sest mul on väike stekk koguaeg kaasas ja mul on omad tehnikad, kuidas talle näidata ilma peksmata, et nalja pole ja hakkame ennast liigutama. Kui kõik oli täpselt 14.00 tehtud siis jalutasingi hotelli, kus ma siis terve õhtu telekat vaatasin, ohtralt sõin ja vahepeal lugesin raamatut .

Pühapäeval puhkasin ennast eelnevast nädalast välja. Vaatasin taaskord MTV-d mis mingil imelikul põhjusel kordas täpselt samu saateid ja osasid, mis olid eelmisel pühapäeval. Käisin ka jalutamas, et pildistada ümbruskonda ja oma küla. Loomulikult kohustuslik talliriiete käsitsi pesemine ning natukene harisin ennast ka raamatut lugedes. Kuidagi juba kiiresti lähevad need pühapäevad ja üldse päevad ja nädalad. Nädalake veel ja siis juba veebruar, mis on lühike kuu ja arvatavasti läheb veel eriti turbo kiirusel. Jensi pruut Jessi rääksi muide, et Jens teeb kõik võimaliku, et saada mulle ja Sapsile see korter Quackenbrückis. Hetkel elab seal mingi tüdruk, kes kunagi töötas meie tallis ja nüüd töötab mujal. Kui tema välja kolib, siis saame kahepeale kena korteri :)