Kaheteistkümnes nädal Ramsbrockis

See nädal algas veidikene šokeerivalt. Nimelt pühapäeva õhtul kui oma asju hommikuks kokku sättisin, avastasin, et mu rahakott polegi enam kotis. Vaatasin kohe kogu toa üle ja mitte kuskil polnud. Mõtlesin, et ehk jäi kuidagi talli ja hommikul leian, aga kahjuks nii ei läinud. Esimese asjana kui talli jõudsin, revideerisin sadularuumi, kus ma tavaliselt oma asju hoian, kuid ei. Seejärel läksin kööki, kus ma olin endale vett keetnud, kuid ka seal polnud. Jäi veel loota, et ehk keegi on leidnud selle, kuid päeva jooksul selgus tõsiasi, et ka keegi pole leidnud seda. Jama on selles, et rahakotis olid mu ID kaart, juhiluba, pangakaardid, krediitkaart, hanza.net paroolid. Ühesõnaga kõik, mida mul siin hädasti vaja läheb. Lisaks neile asjadele oli ka ligi 25 euri ning mõned tähtsamad visiitkaardid ja isiklikud mälestusasjad nagu mu suurepärane joonistus majandusmatemaatika õppejõust Helmost, paar lühikest armastuskirja kursavend Raunolt, Lilli hammas, mis talt välja tõmmati päris alguses kohe kui ma ta oma hoole alla võtsin ning tema rauadadelt naelad, mille ma ise lahti kangutasin kui talt raudu alt ära võtsin ja mis minu fantaasia kohaselt pidid mulle õnne tooma. Ühesõnaga asjad, millel oli mulle mingi tähendus ja mälestus. Esimesest šokist üle saanud otsustasin oodata ja vaadata, et ehk ikka tuleb kuskilt välja.

Hommikul saabus talli ka ülimalt rõõmsameelne Emanuel, kes oli saabunud oma puhkuselt ja teatas, et oli koju jõudnud kell viis hommikul ja on maksimum tund maganud. Sellest hoolimata säras ta nagu päiksekiir kogu päeva :D Loomulikult kaebasin ka talle kohe oma kaotuse üle ning andsin ülevaate tallis toimunust tema äraoleku ajal. Ise olin veel super rõõmus, et enam pole mingit kordetamist. Õnneks ei olnud ka. Peale lõunat pidin nagu alati ka Colleeni sõitma ja trenn algas päris kehvasti. Olin üksi maneežis ja kohe kui olin teki ära pannud hakkas tema protestima edasiliikumise suhtes. Sääre peale hakkas taandama. Ma siis mõtlesin, et mis seal siis ikka ja virutasin talle stekiga. Selle peale järgnes aga umbes viis või kuus küünalt järjest. Esimese ajal jäin talle suupeale nagu mul alati kombeks on, kuid siis suutsin kaelast kinni võtta ning umbes neljanda või nii küünla ajal sain täie laksuga Colleeni peaga vastu vahtimist. Oi kui valus see oli. Õnneks mingi hetk ta lõpetas ja ehmatas ning pani ajama. Ma olin nii vihane selle laksu pärast, et oleksin ausalt tahtnud selle mära maha lüüa. Maha löömise asemel hakkasin lihtsalt ulguma. Nii ma siis oma paar minutit sõitsin ja ulgusin. Minu murdumine oli pigem põhjustatud oma rahakoti kaotusest ja muudest ebameeldivate asjade kokkulangemisest. Mingi hetk ta suutis veel paar küünalt teha, kuid lõpuks otsustas tujutsemise lõpetada ning trenni lõpuks oli ta super hea. Pärast rääkisin Emanuelile ka ja ütlesin, et kui ma mingi sinika saan, siis päris kindlalt kohe löön selle mära maha. Saladuskatte all võib öelda, et ma ikkagi sain kena sinika oma põsesarnale, kuid sellest hoolimata ma Colleeni siiski maha ei löönud :D. Mingi hetk otsustasin ka oma Saksa panka helistada ja uurida, et ega keegi pole neile mu rahakotti viinud, sest mul oli nende kaart ka sees, kuid kahjuks polnud. Otsustasin siis kaardi igaks juhuks ajutiselt sulgeda. Seejärel helistasin ka oma Eesti panka ja lasin seal ka kaardid sulgeda. Lootus oma rahakott leida siiski püsis. Õhtul võtsin asja rahulikult ja lugesin raamatut „Söö, palveta, armasta“ E.Gilbert ning ei põdenud enam nii oma kaotuse üle. Päris hea raamat on, soovitan täitsa lugeda.

Teisipäeva hommikul pidin Annaga talli tulema ja enne käisime veel kohalikust poest läbi, et ega ma pole sinna oma rahakotti jätnud, kuid ka sealne tädi ei teadnud midagi. Hommikused tallitööd tehtud, asusime hobuste kallale. Muideks saime endale uue hobuse Satisfaction-Graf Grannus. Täitsa mõistlik loom tundub, igatahes meeldib mulle rohkem kui Cornet-Grannus ehk shithead, kelle me Ivyle andsime. Lisaks kõigele parandas mu tuju fakt, et Austria tüdruku Laura über rikas ema ostis talle Cockney ära ja sama päev viisid nad ta endaga Austriasse kaasa. Niii hea, et ma ei pea enam selle debiilse täkuga maad jagama ja pidama võistlust temaga, et kes suudab teisele rohkem ära teha. Nüüd meil on ainult 15 hobust.

Taaskord sõitsin lõuna ajal Colleeniga ning järjekordselt olin mõningate küünalde ohver. Õnneks mu sinikakollektsioon rohkem täiendust ei saanud ja suutsin juba küünalde ajal täitsa professionaalselt kaelast kinni võtta. Vot see on asi, mille Colleen on mulle ära õpetanud. Üldse oli ta terve trenni vastik ja vehkis peaga ja ei tahtnud ennast liigutada ja oli üdini ebameeldiv. Kaebasin Emanuelile ära ja ta lubas järgmisel päeval veits klobida mära. Oi mul oli hea meel. Ja taaskord hakkas mu kordetamise saaga pihta, kuid ega see mind liiga ei häirinud ka. Tegelikult on täitsa tore, et Emanuel tagasi on. Koos on ikka palju lõbusam ja saab vahepeal ka tallirahvast klatšida ja hobuseid kiruda. Õhtul vaatasin oma lemmik seebikat Rock of Love bussi, kus on järgi jäänud ainult neli võlts rindade, juuste, küünte ja jumal teab millega veel üles muhvitud tädikest ja võltsjuustega rokkar, kelle nimel nad siis võistlevad.

Kolmapäeval läksin talli Massimoga, sest Anna pidi oma mehega haiglasse minema, sest ta meest oli nii halvasti vaktsineeritud, et vaktsiin oli kuskile kätte kinni jäänud ja ei liikunud kuskile ja siis pidi selle käega mingeid protseduure tegema. Päeva jooksul otsustas Emanuel natukene reegleid rikkuda ja clippis paari hobust: Satisfactionit ja Pocalino-Acoradot. Mina sain jälle vahvalt kordetada. Emanuel käis ka nagu lubatud Colleeniga sõitmas mingi hetk ja selle asemel, et märale peksa anda, tuli välja, et Colleen oli super tubli olnud. Nagu alati, teab ta millal tubli olla ja millal mitte. Sain veel paar komplimenti selle kohta, et näed ei olnudki võimatu mära sirgeks sõita ja vaat ei olegi enam suunaga vasakule kõver. Õhtul sain veel Sapsilt rõõmuudised, et ta tuleb meile arvatavasti järgmisel nädalal. Päeva lõpus sõitsin mina Colosseoga ja Emanuel Carricuga ja samal ajal olid mingid kliendid maneežis kes vaatasid ühte Davidi hobust ja kui olid Davidi hobusega lõpetanud, siis hakkasid nad huvi tundma Colosseo vastu. Nii siis pidingi mõneks hetkeks neile Pupsu loovutama, et nad saaksid teda proovida. Paistis, et neile liiga ei läinud peale, sest ta oli veidike närviline. Arvatavasti sellepärast, et mina olin esimene võõras inimene pärast Emanueli, kes temaga sõitis ning peale mind tuli kohe järgmine võõras. See oli talle vist liiast. Aga vahvad kliendid olid. Aitasid mu pärast selga tagasi ka, sest Colosseo on ikka üpriski kõrge loom. Peale selle oleks Emanuel äärepealt alla kukkunud Carricku seljast kui too pärast hüpet mingid jõnksud sisse tegi. Naljakas oli igatahes. Nägin ka talli kontorist Imket ning küsisin oma rahakoti kohta, kuid ka tema ei teadnud midagi. Palusin tal igatahes esimesel võimalusel mulle teada anda, kui keegi peaks teatama selle leiust.

Neljapäeval sain ühe hea ja ühe halva uudise. Nimelt halb uudis oli see, et Emanuel oli Davidiga hobuseid vahetanud ja meie listist läks Davidile üks mu lemmikuid Carolina, kes oli mul alati selline suur sõbranna ning asemele saime mingi karvase koljati Cornet-Ribbecki. Hea uudis oli aga see, et üks debiilsemaid hobuseid meie listist Stolzenberg-Lordanos ehk Stolzu läks üle Jensi listi. Selle hobusega pidi alati valvel olema, et ta kuidagi ei vigastaks sind. Seega on meil nüüd ainult 14 hobust. Lausa luksus, peaks mainima. Sõitsin ka Colleeni ja proovisin teisi suulisi seekord. Peab ütlema, et need olid lausa super suulised. Ilma lülideta ja sirge suuline ning võrdlemisi peenike. Ütleme, et see tegi imesid. Colleen oli nagu lilleke mul ja naersin veel Emanuelile, et selle suulise pean ma endale igatahes tulevikuks hankima. Lõuna ajal nägin ka suure bossi naist, kes oli kuulnud mu rahakoti kadumisest ning leppisime temaga kokku, et ta proovib kohalikule politseile helistada, et ehk on sinna keegi viinud, kuid kahjuks ei teadnud ka politsei sellest midagi. Täitsa kadunud kohe koos kaartide, naelte ja hambaga. Ausalt öelda ma ei oska enam midagi peale hakata. Mida pole, seda ei ole! See aga tähendab seda, et mul on jälle põhjust Eestit külastada, sest ma siiski ei saa ilma oma kaartide ja juhiloata siin olla. Nii et arvatavasti veebruari keskel või teises pooles on mind jälle kodumaa pinnal näha. Ühesõnaga negatiivse asjaga käib kaasas kuhjaga positiivset.

Reedel oli mul vahva päev ja sain kahte hobust clippida. Kohe hommikul clippisin Calvaroni ehk Jänkukest. Selline hüüdnimi on tal sellepärast, et tal on täpselt sellised kõrvad nagu jänkul ja ta on lihtsalt armsakene ja see sobib talle nagu valatult. Ta kannatas clippimise täitsa hästi välja ja ei teinud pahandusi. Ainult pea tegi Emanuel kiiresti ära, sest see Jänkule eriti ei meeldinud. Hiljem clippisin Davidilt saadud uue hobuse ära ning selle karvahunniku alt tuli täitsa kena loom välja. Viskasin veel nalja, et see hobune pole oma pikiinipiirkonda kunagi vahatanud, sest tal olid kõhu all karvad ca 5cm pikad. Kohe hommikul tuli ka inglasest sepp David ning saime ka temaga jutustatud ja nalja visatud. Peab ütlema, et ta on üks väga vahva tegelane ning meil alati jutt jookseb ja on lõbus. Lisaks võtab ta alati meie hobused eelisjärjekorras. Vahepeal aitasin tal ka ühte Bernhardi hobust otsida ja ta oli kohe vägagi üllatunud, et ma teda aitasin. Ta vist pole harjunud sellise asjaga. Hiljem sain teada, et ta on Marcus Ehningi hobuste sepp ja see on juba kõva sõna. Päeval sõitsin ka Colleeni ning panin seekord tavalise suulise ja ta oli jälle täielik õudukas. Õnneks mingeid ekstreemsusi ta siiski ei pakkunud mulle. Vaatasin ka kuidas teised oma noorte hobustega parkuuri hüppasid ja see oli kohutav. Kokkuvõttes ei suutnud ei Massimo, Melli ega ka Jasmini hobune normaalselt hüpata ja nad tegid ikka räigeid vigu. Ma kardan, et kui nad nii jätkavad, siis võib need hobused spordi mõttes küll maha kanda. Kõige tipuks tõrkus Melli hobune ja ta lendas veel alla. Väga professionaalne. Nad võiksid minna ja õppida näiteks kokaks või midagi taolist, mis oleks tehniliselt selgeks õpitav, sest kui sa ikka ei ole loodud ratsutaja olema, siis sa ka selleks ei saa, muidugi välja arvatud kui ei näe kõvasti vaeva ja ei tee selle nimel raskelt tööd.

Laupäeval otsustasime kõik hobused hästi kiiresti ära teha ja varakult koju minna. Emanuel sõitis ja hüppas umbes poolte hobustega ning mina siis pidin aitama teda selles. Käisin ja kordetasin mõningaid hobuseid libisevaga ning pidasin võitlust kohtade pärast masinas. Lõpetuseks pidin ka Colleeni sõitma, kuid absoluutselt ei olnud mingit viitsimust ratsutada ning tahtsin ta vabalt maneeži jooksma lasta, kuid kuna just enne seda plaani pidin aitama Emanuelil Carrickut hüpata ja alati pärast hüpete lõpetamist meeldib tal minuga arutada, et kuidas ikka hüpped olid ja kas ikka oli piisavalt tasakaalu ja kuidas maandus ja mis see tagaots tegi ja sada muud häda, siis selle ajaga oli juba Anna ühte oma hobust kordetama läinud ja oleksin pidanud ootama. Nii siis otsustas Emanuel, et ta läheb kordetab ise Colleeni, sest see pidi hulluks minema korde peal ja ma saan siis niikaua meie asjad kokku panna. Pärast lõpetamist käisime veel söömas ja siis ma otsustasin paariks tunniks Leo juurde internetti minna, et uurida, kuidas ma endale uue ID ja juhiloa saan. Hiljem jalutasin hotelli ning alustasin nädalavahetusega. Selleks täitsin ma oma kogu nädala kohvinormi ja jõin umbes pool liitrit kohvi ära. Loomulikult hakkas mul sellest halb, sest organism pole enam harjunud kohviga ja veel nii palju korraga. Igatahes hea oli..

Pühapäeval ma ei läinud kordagi oma hotellist välja vaid sõin, jõin ja vaatasin telekat terve päeva. Loomulikult pesin ka oma talli asju ja vahepeal avastasin endale uue meelelahutuse, nimelt nüüd mulle meeldib arvutis solitairei ja freecelli mängida. Kogu selle päeva tulemus oli aga see, et ma ei jäänud õhtul üldse magama ja kokkuvõttes passisin kuskil kella kaheni öösel üleval. Üritasin isegi lammaste lugemise tehnikat, kuid see ei töötanud. Lõpuks õnnestus mingi ime läbi magama jääda, aga juba kell neli öösel olid silmad lahti ja selline tunne, et oleks valmis kasvõi matemaatika eksamit kirjutama. Kokkuvõttes ma ei teagi kas olin lõpuks pool unes või mis, aga kui kell 6.10 äratus helises, siis oli väga raske olla. Esmaspäev tõotas raske tulla..