Projekti „Kats jõuluks koju“ elluviimine

Hommikul ärkasin üles ja sain lõpuks normaalsed riided selga panna ja üldse normaalne välja näha. Selle tähistamiseks otsustasin isegi ripsmed ära värvida, mida ma viimati sain jõulupeol teha. Sõin terve hunniku nutella saiu, sest pikk reis oli ees ja järgmine söögivõimalus oli alles õhtul. Seadsin ka kohvri valmis ning täpselt minuti pealt sain õigel ajal valmis ja tormasin alla. All koridoris tuli juba majaperenaine vastu ja ütles, et Peter on juba kohal ja läksin siis baari kaudu välja. Soovisime perenaisega kõike paremat üksteisele ja täpsustasime mu tuleku, ta veel seletas ka Peteriga miskit saksa keeles ning panime mu kohvri jeepi ja sõit võis alata. Teed olid päris lumised ja lund sadas ning Peter sõitis hästi aeglaselt ja ettevaatlikult. Olin selle üle õnnelik, sest tahtsin ilusti lennujaama jõuda ja kuskil kraavis lõpetamine oleks sellele takistuseks saanud. Paaril korral mõne pöörde peal auto isegi viskas korra külje ette ning Peter kohkus sellest ära ning oli veelgi ettevaatlikum. Terve tee me ei rääkinud midagi vaid kuulasime muusikat. Ma aina piilusin kella ja kui nägin, et kell on juba 8.30, hakkas mind vaikselt huvitama, et kas lennujaam on juba lähedal ning sel hetkel märkasingi silti, mis näitas, et Bremenini on 53km. See muutis mu närviliseks, sest mõtlesin, et kuidas me 15 minutiga selle maa läbime. Lootsin siiski, et Peter teab, mis teeb. Iga 10 min tagant vaatasin, et oleme jälle ainult 10km läbinud. Kui kell oli juba 9.05, siis olin päris närviline ja mõtlesin, et kui 9.15 kohal oleme, siis veel ok. Õnneks vahepeal võttis Peter natukene suurema hoo üles, sest mul oli juba selline tunne, et ütlen talle, et vahetame kohad ära ja ma sõidan ise, sest ma ei talunud kella halastamatut liikumist ja Peteri rahulikku sõidustiili. Õnneks juba hakkasid tulema ka viidad Bremeni lennujaamale. Järgmine probleem oli, et kuhu terminali mul on vaja minna. Kell oli 9.20!!! Näitasin siis oma boarding passi ja tundus, et Peter teadis kuhu vaja minna. Jõudsimegi siis Ryanairi terminali täpselt 5 min enne väravate sulgemist ja Peter tuli minuga kaasa, et aidata ruttu kõik vajalik üles leida. Bag drop deskis sai ruttu kohvri üle kaaluda ja see oli õnneks 9,3kg nii et mahtus piiridesse. Sealne teenindaja näitas kohe ära ka kuhu edasi pean minema. Jätsingi siis Peteriga hüvasti ja soovisime häid jõule ning leppisime kokku, et kui tagasi tulen, siis helistan kellelegi tallist, et öelda, mis ajalPeter peab vastu tulema uuesti. Turvakontrollis näitasin boarding passi ja oma passi ette ning isegi kohvrit ei pidanud kaaluma, teistel see tädike aga lasi kaaluda. Järgmisena pidi asjad läbi röntgenmasina saatma. Sealt tuvastus üks kontrolli noormees mul pudeli veini ning pakkus hoogsalt välja võimalust kohver pagasisse anda, et siis võib vein alles jätta. Ma ikka seletasin, et vahet pole, ma võin sellest veinist loobuda ja see pole nii tähtis. Noormees ikka tundis muret, et kas ma olen päris kindel. Lõpuks ta siis raske südamega viskas mu pudeli ära. Mina selle üle küll ei põdenud, sest mõtlesin, et kui vein on 2 euri ja pagas 35 euri, siis saan kohe päris mitu pudelit :D

Nüüd siis oli vaja veel nats oodata kui lennukisse lubatakse. Järjekorras kohe nägin seltskonda vene daame kes olid ilusti meigitud siniste silmadega ja üles tupeeritud soengutega. Nende puhul pole jahh vaja isegi juttu kuulata, saab kohe aru, et tegemist vene rahvusega. Mingid italjaanod viskasid veel silma mulle lennujaama kohvikust ja naeratasid vahetpidamata. Päris tore oli jälle omas elemendis olla. Lõpuks sai ka lennukisse ning ma valisin kähku ühe koha ning toppisin oma kohvri üles kappi ning istusin ühe blondi neiu juurde. Tema oli siis akna all, üks koht oli vahet ja ma vahekäigu juures. Minu ees olid mingid lätlased, kes koguaeg seletasid ühe stjuardiga mingeid asju ja tundsin ennast väga tähtsatena. Neiu mu kõrval järas terve tee mingeid komme ja üldse kössitas seal istmel nagu mingi imelik. Arvatavasti ta nats kartis lennukisõitu. Stjuradid vahepeal jagasid mingeid ajakirju ja terve lennu saingi seda sirvida ning täpselt maandumise ajaks oli ajakiri läbi. Sõit läks ilusti ja jäime mõned minutid ka hiljaks lubatud ajast. Nii kui lennukilt maha tulin, siis esimene asi mida ma kuulsin oli: „Türa, mine putsi ma olen faking Riias nagu, lae mulle Zeni kõneaega, pean tibidele helistama ja jõuluvana mängima, mine perse nagu..“ Nii nii järelikult kodu pole enam kaugel :D Enne kui fuajeesse sai oli ka väike narko kutsu kontrolli. Mind hoiti seal ekstra kaua kinni, sest koer oli kuidagi segaduses minu puhul ning nii kui juba tädike lubas mul minna, siis koer avastas, et oot oot, peaks veel uurima ja tädi ei lubanud jälle minna. Arvasin juba, et mind saadetakse kõrval ruumi ja hakatakse full searchi tegema, kui õnneks nii ei juhtunud ja pärast 5 min koera nuuskimist mul siiski lubati minna. Lennujaamaldi mlle ka vastu juba tuldud, seega sõit kodu poole võis alata läbi Riia ummikute. Mõtlesin veel, et huvitav, kuidas ma küll bussijaama oleks siin segaduses osanud minna. Teepeal nägime veel jõuluvana hääletamas ja mingit päkapikku, aga need tahtsid kahjuks Riia poole saada. Pärnus oli väike söögipeatus ja siis võis sõit Tallinna poole jätkuda. Mõtlesin veel teel, et kuidas kõige efektiivsemalt oma jõuluüllatus teha ning otsustasin, et ma ikka pean komapäeval emale tööjuurde minema, sest see oleks kõige parem. Pealegi pidin veel õhtul tüdrukutega Lamities kokku saama ja napsutama nats. Saigi siis kokkulepitud, et ei lähe täna koju vaid peale Lamitied jätkan oma alko nautimist ühe sõbra juures. Väga vahva oli kõiki jälle näha ja nende jõulude esimene glögi maitses väga hästi. Sai oma Saksa elust räägitud ja üldse Eestis toimuvast nagu kurika mõrvarid, majanduslangus ja uued tarbimismaksud. Ühesõnaga aina sitemaks läheb see asi siin. Peale Lamitied sai siis edasi napsutatud oma teist lemmikjooki arbuusiviina kirsi mahlaga. Super lihtsalt. Eriti veel pärast paarikuist terviselaagrit. Sai vaadatud ka tüüpilised Eesti saated nagu Võsa Pets ja Kaua võib üle ning veendutud, et miskit pole siiski muutunud.

Kolmapäeval siis otsustasin esimese asjana käia ja üllatada oma ema ära. Sain kohe meelde tuletada oma Saksaeelset elu ning sõitsin bussiga Audentesesse. Mul veel oli isegi kehtiv üistranspordi kaart vanast ajast. Tundub, et üllatus õnnestus, sest suu jäi emal lahti küll :D. Seejärel sain talt veel Honda kasutusse ning läksin kohe endale pesu shoppama, sest kohvrisse mul seda kaasa ei mahtunud. Hüppasin ka Selverist läbi ja nautisin natuke suurte riiulite vahel köndimist. Seejärel oli mul aeg ilusalongis ning sai lasta oma kulmud-ripsmed kenasti korda teha. Kosmeetik jagas erinevaid gögi ja veini soovitus, mis ta oli avastanud. Päris huvitav tundus ploomi vein, mida pidi Kristiines Hiina restos saama. Mõtlesin, et selle proovin kindlasti kunagi ära. Seejärel läksingi Kristiinesse oma erure vahetama ja piiluma, et kas mõnda normaalset termost ka kuskil pakutakse või ei. Kahjuks ei leidnud sobivat. Seejärel läksin koju ja sai kähku netis meile vaadata ja uurida mis lennukipileteid ka pakutakse tagasisõiduks. Kuna ma ei leidnud sobivat bussi laupäevaks Riiga, siis otsustasin, et peaksin järgmise teisipäeva lennukiga tulema, sest siis klapivad täpselt bussi ja lennuki ajad. Üritasin ka Emanuelile helistada, et oma plaanidest rääkida, kuid ta ei võtnud vastu. Igaks juhuks ei hakanud veel pileteid ostma. Saime ahvikesega (mu vend) ka mäki toitu nautida. Nii hea oli üle nii pika aja jälle rämpstoitu süüa, lihtsalt super. Seejärel pidin juba minema Veskasse Lillit ja Maritit vaatama minema ning aitama transportimisega. Nii hea oli neid jälle näha ja ka Merlet ja üldse teisi Veska inimesi ning rääkida hobustest ja ratsutamisest ja nende edusammudest. Nagu alati otsustas Lill protestima hakata auto peale minekuga ning lõpuks kui otsustasime variandi kasuks, kus tal kõrvale puiklemine oli praktiliselt võimatu, siis saimegi ta treikusse. Järvel saime ilusti hobused maha ja boksidesse ning seejärel oligi minek Suurupisse. Ema ja vend olid just 5min enne mind jõudnud. Vanaema oli samuti rõõmust ogar nagu teisedki. Saigi terve õhtu jutustada, taaskord glögi nautida ning jõuluaegseid debiilseid filme vaadata. Vaatamata faktile, et teisipäev vastu kolmapäeva ma polnud peaaegu üldse maganud, ei olnud ma väga väsinud ja suutsin isegi normaalselt kaua vastu pidada ja läksin magama kuskil 23 paiku. Hommikul olin kenasti enne 11 juba üleval ja esimese asjana sai päkapikule (mu vend) õnne soovitud ning kingitused üle antud, mis võtsidki põhilise ruumi mu kohvrist. Sai ka eestipäraseid võileibu söödud ja normaalset kohvi joodud ning niisama vegeteeritud kuni külaliste tulekuni. Kella 15-ks tuligi onu pere ning sai jõulutoitu söödud. Õhtul jälle glögi lainel ja magedate jõlufilmidega oma meelt lahutatud. Aga sellest polnud hullu, vähemalt olid eestikeelsed suptiitrid. Kingituseks sain kommikarbi ja pudeli likööri ning sai ka seda veidike nauditud. Aga üks suurem asi juhtus ka. Nimelt lõpuks paljastasin oma suurima saladuse ning rääkisin, et olen hobuseomanik juba pea 2 aastat. Õnneks kõik võtsid uudise vastu pigem rõõmuga ning otsustasimegi reedel hobusid vaatama minna. Tahtsin juba Redist nii-nii väga näha. Lillit ma juba olin ju näinud.

Reedel peale hommikusööki läksimegi kohe Järvele esmalt Lilliga tutvust tegema. Marit ja Lea olid ka õnneks seal ning siis sai ka mõne minuti piilutud nende trenni. Loomulikult sai ka kirutud Sirjet ja tema trikke, mis on üpriski nõmedad hobuste suhtes. Kõigile tundus Lilli meeldivat ning seejärel võis alata sõit Tomi juurde Redisele külla. Redis oli koplis ja natukene juba suuremaks kasvanud juba jälle. Armas nagu alati. Redis meeldis ka kõigile. Sain ka Tomile väikse shokiga korraldatud nimelt olin koridoris kui ta sisse asutus ja karjusin talle selja tagant tsau, mis ta vist ära ehmatas. Kuna mul oli kiire teise vanaema juurde jõululõunake, siis leppisime kokku, et tulen mingi päev veel ja siis saab pikemalt jutustada. Edasi läksimegi vanaema Virve juurde, kus ma elus esimest korda sõin verivorsti. Seda sellepärast, et need olid nii kõrbenud, et tundusid turvalised söögiks. Mõne tunni olime seal. Loomulikult vanaema oli samuti väga üllatunud mind nähes, sest tema teadis ju samuti, et olen Saksas. Seejärel läksime veel korra poest läbi, et glögi varusid täiendada ja siis Suurupisse tagasi. Terve õhtu jutustasime elust ja olust ning piinasime vanaema oma küsimustega, et kuidas ta ikka vanaisaga kohtus ja mis tast arvas esialgu jne. Kui vanaemal lõpuks üle viskas, siis jutustasime niisama emaga erinevatest inimsuhetest ja asjadest.

Laupäeval otsustasin linna minna ja teha päeva iseendaga. Nii ma siis küpsetasin piparkooke ning lahendasin oma likööri. Tegin ka kerge shokiga korterikaaslasele Jannee, kes oli omaette juba toas mõelnud, et huvitav piparkoogi lõhne, et kas tõesti Irina küpsetab neid, sest Akts on igal aastal ikka teinud piparkooke. Aga näed sa siis, olingi hoopis mina . Sain ka Maximat külastada ja vanu aegu meenutada, kuidas ikka mõnikord õhtuti sinna jalutasin hädavajalikkku soetama. Tundsin ennast sel hetkel vist maailma õnnelikuma inimsesne. Tegelikult ju mingit põhjust selleks nagu ei olnudki, aga lihtsalt oli selline tunne. Sain veel ka vannis käidud, mis on üks mu lemmiktegevusi ja seda mittetraditsioonilisel moel. Nimelt alati enne vanniminekut koostan ma endale vastavalt tujule playlisti, valmistan suupisted ning võtan mõne meeldiva alkohoolse joogi kaasa. Üldjuhul käivad ka küünlad asjaga kaasa, aga keegi oli mu küünlad vannitoast kas ära visanud või midagi muud nendega teinud, seega pidin ilma hakkama saama. See on jah suur probleem, et Saksas on mul dussinurk mitte vann :S. Hiljem veel tegelesin oma iga-jõulu traditsiooniga. Nimelt kord aastas ja seda just jõulude paiku käin ma hoti jutukas iba ajamas. Naljakas on see, et muul ajal mul ei tule absoluutselt pähegi kuskile jutukasse minna, ainult kord aastas ja jõuludel. Seekordki kohe kui sisse logisin, tulid ca seitse tüüpi privaatvestlusesse. Mõni oli ikka täitsa tahupea ja selle kulul ei viitsinud isegi nalja teha, paar tükki olid mingid perverdid, kellega samuti ei tahtnud jutustada ning loosi jäid siis kolm tüüpi. Üks kes töötab massöörina ning rääkis oma ametist ja uuris minult kui potensiaalselt kliendilt, et kuidas peaks massazisessioon välja nägema. Nii me siis arutasimegi selle üle. Hiljem jättis veel oma meiliaadressi, et kui peaksin kunagi mingit tüdrukute õhtut või midagi pidama ja plaaniksin massööri kutsuda, siis tema osutaks suurima heameelega oma teenuseid. Teine oli mingi noor maapoiss, kes üritas mult msni, orkutit, ratei ja kõike muud välja pinnida. Kahjuks oli ta vähe kirkam kriit ja ei jäänud uskuma, et mul msn on katki, ma ei tea mis on orkut ja mul on tavaline fotokas ning seega pole mul ka pilte endast arvutis. Seega ei saanud tema kulul eriti palju nalja. Esmaskordsena elus sattusin ma vestlema ka ühe normaalse inimesega, kes tundub, et ei ela ainult jutukates ja arvutis. Temaga sai siis intelligentsematel teemadel vesteldud nagu mis klubides ta käib ja mis restod meeldivad jne. Meie eelistused isegi täitsa kattusid, samuti soovitas ta mulle paari kohta Tartus, kuhu võiksin minna. Kõige lõpuks pakkus ta veel välja, et võiksin tema ja ta sõbraga õhtul välja minna klubitama. Peaaegu juba olin mõtlemas, et miks ka mitte mõne hullusega hakkama saada ja näiteks blind dateile minna, kuid siis meenus mulle kriminaalne Eestimaa oma kurikamõrvarite ja muude tegelastega ning otsustasin igaks juhuks loobuda kutsest. Ehk kunagi tulevikus mõne sõbrantsiga võikski täitsa minna ja vaadata millised need arvutiinimesed reaalelus on.

Pühapäeval läksin Tomile külla ja võtsin oma piparkooke kaasa ja ka poest koogi ning siis saimegi mõne tunni kohvitada ja jutustada hobumaailmast ja elust. Kuulasin ära Eesti ratsutajate kohta klatšikad ning jagasin oma Saksa muljeid ning sealseid kombeid. Väga vahva õhtu oli. Pärast läksin Ülemistesse ning mõtlesin igaks juhuks elektroonikapoest läbihüpata ja piiluda, mis on läpakate hinnad. Ja siis see juhtuski, nägin ühte pisikest läpakat täitsa hea hinnaga (3999kr) ja otsustasin ta endale soetada, sest minu kallis Hp oli katki ja Saksas läheb ikka läpparit vaja ja palju mul ikka seda aega ja võimalust on, et Saksas minna poodlema. Nii siis saingi endale uue väikese sõbra Tupsu (kui läpakat seadistasin, siis ta tahtis, et paneksin talle nime ning sel hetkel ei tulnud muud pähe kui Tupsu). Terve õhtu saingi temaga tegeleda ja näiteks oma meelt lahutada sellega, et vaatasin webcamist kuidas ma piparkooki järan. Väga lõbus. Mõtlesin, et nüüd mul polegi Saksas sõpru vaja. Kui on igav, siis panen webcami tööle ning kas napsutan või veedan niisama kvaliteetaega iseenda seltsis. Lahe vidin igatahes. Hiljem sain veel Koffiga kokku ning sai poole ööni Sõpruse pst spotis Stati teed nautida ja elust-olust rääkida.

Esmaspäev oli kurb päev, sest teisipäeval pidin juba lahkuma. Sain trip.ee-st uuritud, kuidas Riia bussijaamast lennujaama saab ning sealt sain väga detailse info selle kohta. Jube hea sait selles suhtes, et kõigile oma reisiküsimustele võib vastuse leida. Ostsin ka Hansabussile pileti ära ning hellasin Emanuelile üle, et homme ikka Peter õigel ajal mulle Bremenisse vastu tuleks. Seejärel läksin Suurupisse, et ema peale võtta ja linna tulla, sest ta viib mu hommiku bussijaama. Suurupis sai lõunatatud ning oma saksa keele vihikud üles otsitud ning vanaema ja vennaga hüvasti jäetud. Enne linna jõudmist käisime veel Roccast läbi, kust võtsin endale teepeale söögipoolist ning vahetasin endale mõned latid, et ühistranspordiga Riias liigelda. Seejärel võtsid Birx ja Raigo mu kodust peale, et saaksin nendega Vindi tnv-le jõuluõhtule minna. Väga vahva õhtu oli nende pere seltsis ning ka toit oli väga hea. Lahendasime Birxiga höögveini jälle ning hiljem viisid nad mu Spordisse ära. Hüvastijätt oli kurb, kui see on kindlasti ainult ajutine! Otsustasin, et kuna buss läheb 6.20 ja üles peaks ärkama kuskil 5 paiku, siis magama ma ei hakkagi üldse minema ja ei raiska oma viimaseid tunde Eestis. Pakkisin oma kohvri kokku ja vaatasin, et kuidagi ei mahu 10kg piiridesse, mõtlesin ka juba mismoodi ma selle läbi kontrolli smuugeldan. Sai veel kohvi tehtud ja võileivad söödud ning ema viis mu bussijaama ära. Buss oli juba peatuses. Hüvasti jätt oli jällegi kurb ning võttis ka silma märjaks, kuid ma tean, et see on lihtsalt ajutine.