Üheksas nädal Ramsbrockis

Esmaspäeval olid juba pühapäevase lolluse tulemused käes ja ma tundsin ennast suht kehvasti. Hommikul ei saanud hästi üles ka ja üldse terve päev venis kuidagi. Esmaspäeviti on meil alati sepad tallis ja nii ma pidin siis neile paar meie hobust ka sokutama. Colleeni sõitsin ma õhtul ja siis ta otsustas nats sigatsema hakata. Kohe trenni alguses kui hakkasin teda traavile võtma, otsustas ta selle asemel hoopis püsti tõusta. Otsustasin seda ignoreerida ning mu lähenemine mõjus ning sai rahumeeli trenni alustatud. Hiljem trenni käigus tegi ta veel mingeid õhuhüppeid ja küünlaid, aga lõpuks oli täitsa timm kui maha rahunes. Hotellis jäin väga vara magama, sest tervis polnud just parim.

Teisipäeval ei toimunud ka eriti mingeid sündmusi. Samasugune veniv päev oli ning sain mõned korrad päeva jooksul vihastada erinevate asjade peale. Näiteks ajas mind ilgelt närvi see, et kui David paneb tallivahel hobust valmis ja mul on vaja mööda minna, siis ma pean nii kaua ootama, kui ta ikka on kõik need jalakaitsmed saanud hobusele pandud ja veel martingali ka kaela. Ma ei mõista, miks ei või nagu kohe mööda lasta vaid peab jokutama nagu idikas ja üldse ta jätab jube tihti hobuse tallivahele ja tõmbab ise kuhugile minema ja katsu siis sealt kuidagi mööda saada. Lõunaajal, just kui Colleeniga sõitma läksin, tulid mingid kliendid ka ühte hobust proovima ja Colleen otsustas jälle paharett olla. Õnneks seekord püsti ei ajanud ennast, aga pidevalt oli piiripeal, et teeb mingi huligaansuse ning klientide ees ei saa ju endale mingit sõdimist hobusega lubada. Nii ma siis üritasin selle trenni võrdlemisi rahumeeli ära teha. Päeva jooksul tekkis veel mingi peavalu moodi asi ja ei suutnud ära oodata, millal hotelli saan. Lõpuks kui sinna sain, siis vaatasin oma lemmiksaadet Rock of Love bus, kuid seda siiski õudsa peavalu saatel. Vaevu suutsin lõpu ära oodata kui magama jäin.

Kolmapäeval otsustas Emanuel osadest oma noortest mingid videod teha ja nii ma siis pidingi neile patse pähe monteerima. Peab ütlema, et olen selles järjest osavamaks muutunud ning juba tulevad need täitsa kenad välja. Just kui olin täkule Colosseole patsid pähe teinud, tuli Emanuel ja hakkas sadulat selga panema, aga enne kui sadulavöö kinni pani, otsustas ta hobusel kõrvade vahelt valjaste kohalt lakka lühemaks lõigata. Colosseo aga kardab seda ja hakkas tõmblema selle peale. Seejärel kukkus sadul maha ja hobune ehmatas veelgi ning tõusis küünlasse ja päitsed läksid katki ja lõpuks kukkus ta selili ühte veeloiku nurka. Nii siis oli mu puhastamine asjata ja hobune oli märg ja must. Ma vist olen natuke sadist, aga mulle tundus see kukkumine nii naljakas, et ma lihtsalt irvitasin kogu südamest. See oli nii kohutavalt naljakas kui Colosseo seal nurgas loigus selili oli. Oleks võinud hoopis seda filmida mitte hüppamist. Ülejäänud hobud käitusid paremini. Vähemalt oli päeva jooksul midagi positiivset ja sai südamest naerda. Colleeniga võtsin seekord pika steki kaasa, et mingit protestimist ei oleks ning see täitsa mõjus, sest ta oli mul täitsa muki ja töötas korralikult kaasa.

Neljapäeval muud ei juhtunudki kui pidin järjekordselt ühele obusele Lissabonile patsid tegema. Seekord filmiti teda vabajooksul maneezis. Päeva jookusl sain jälle vihastada erinevate asjade peale ja mõtlesin, et ikka täitsa siiber sellest jamast siin, kuid õnneks õhtuks rahunesin maha jälle.

Reedel siis lasti mul tgaaskord Colleeniga mõned hüpped teha. Seekord pani Emanuel takistusi ja ega ta ka üle 80cm ei pannud. Ta isegi lammutas ühe okseri lattaiaks, sest arvas vist, et okseri hüppamine oleks ikka liiga spets minu jaoks. Esimene hüpe tuli mul nats alla ja teine tuli kaugemalt, kuid kõik ülejäänud klappisid hästi. Täitsa halenaljakas kuidas Emanuel siis uuris, et nohh kuidas oli hüpata bja näed täitsa hästi tuli välja ja väga tubli. Ta vist peab ka mind mingiks ma ei tea milleks, sest kui juba okserit ei lase hüpata, no siis ma ei teagi. Ime et ta mulle kergendamist ja galopitõsteid pole tulnud õpetama. Aga võibolla ma polegi veel piisavalt kogenud, et 80cm okserit hüpata ja pean natuke veel harjutama :D! Iseenesest oli täitsa vahva jälle mõned hüpped teha.

Laupäev pidi siis poolik päev olema ja mul oli põhjust oodata tööpäeva lõppu, sest Saps lubas mulle külla tulla nädalavahetuseks. Hobused said kiiresti tehtud ja lõpus pidin ma Colleeni sõitma ja Emanuelile jäi Stolzenberg-Lordanos sõita. Ma tegin kähku trenni ära ja juba panin hobuse ka boxi kui tuli Emanuel üleni liivase Stolzuga ja ütles, et oli hüpanud ja peale süsteemi hobusega pikali käinud, sest latt oli jalge vahele kinni jäänud. Seejärel tuli ta geniaalsele mõttele, et ma võiksin hobuse ära pesta ja jalutada kuivaks, et ta stressist üle saaks. See tähendas, et tööpäev pikenes kenasti kohe 1h võrra. Ma olin ikka täitsa pissed off. Siis kui sain hobuse lõpuks boksi, siis otsustas Emanuel, et me peame Jensi aitama ühte hobust kordetada ning seega pikenes tööpäev veel 40 min ja lõpuks enne äraminekut nad tahtsin veel ka kohvi juua, mis tähendas, et kena 30 min tuli jälle otsa. Muidu poleks midagi olnud, sest Saps pidi õhtupoole tulema, aga viimane mulle ligipääsetav pood pannakse laupäeval 16.00 kinni ja seega ma ei jõudnudki poodi, et korralikult külaline vastu võtta. Ma oleks päris tige olnud kui vaid Jens poleks maininud, et arvatavasti veebruarist saan ma mingisse korterisse kolida ja see oleks täitsa vahva ju. Ta rääkis midagi, et mingid uued korterid on seal Quackenbrücki poole. See oleks super, sest siis ma oleksin rohkem linnas ju ja seal on suuremad poed, kuhu ma pääseksin siis loodetvavasti ka peale tööd. Peale kohvitamist viis Jens mu hotelli ja jäin Sapsi ootama.

Lõpuks kuskil 19 ajal ta jõudis ja nii vahva oli teda üle pika aja uuesti näha. Terve õhtu saime jutustada oma tallieludest ja sellest, millised maakad ja saanikad oleme ning teha tulevikuplaane ja mõelda uusi kohti, kuhu minna ja niisama klatšida Saksa ja Eesti inimesi  Öösel pidime jagama mu ühele inimesele mõeldud voodit ja tänu sellele, et nii kitsas oli, nägin terve öö selliseid unenägusid, et roadtripime ringi mööda maailma ja peame autos magama ning selle pärast ongi kitsas :D.

Pühapäeval vaatasime mõnda mu seebikat MTV pealt ja sõime hunniku röstsaia ja seejärel läksime mu talli. Näitasin kõiki hobuseid ja erinevaid talle ja maneeže ning noori hobuseid. Tundus, et Sabinele täitsa meeldis minu töökoht. Seejärel sõitsime Quackenbrücki ning käisime natuke linnapeal ringi ja läksime lõpuks ühte pubisse, mille leidsime ja mis lahti oli ning sõime korraliku lõunasöögi. Pärast tulime hotelli tagasi ja vaatasim Viva pealt mingit head muusikasaadet ja jutustasime veel oma tähtsaid jutte. Seejärel pidingi Sapsi uuesti ära saatma, sest teeolud on suht jamad ning pikk sõit oli ees ja ta päris öö peale ei tahtnud jääda. Loodetavasti näeme peagi uuesti. Enne magama minekut lugesin veel ühte Sapsi toodud raamatut ja juba tuligi uni..