Seitsmes nädal

Esmaspäev oli siis viimane päev enne esimest puhkust ja väike reisiärevus oli juba sees. Terve päeva mõtlesin ainult sellele, et mida ma õhtul kaasa pakin ja kuidas ma saan mõneks ajaks oma talliriided kappi jätta ja jälle normaalne inimene olla  Kujutasin juba ette, kuidas ma õhtuti naudin oma lemmikjooki glögi ja kuidas teen piparkooke ja mis kõige tähtsam, lähen õhtul mõnda supermarketisse rahumeeli ostlema ja saan jalutada suurte riiulite vahel nii, et kõik mis neis riiulites on, on mulle tuttav ja täiesti mõistetavate hindade ja kirjeldustega.

Muidu oli tavaline tööpäev ja päeva eriliseim sündmus oli vast see, et üks papagoi oli meil puuris surnuks külmunud ja ta laip visati talli sitakärusse ning pool päeva ma ei saanud rahulikult tööd teha, sest see laip virvendas pidevalt mu silme ees ning tõmbas mu tähelepanu endale. Õnneks üks hetk viskas see Ivyl kopa ette ja ta viis käru laibaga minema, sest ei suutnud enam seda vaadata. Sain ka veel oma saksa keelt harjutada. Nimelt pidin ühele töölisele Peterile meelde tuletama, et teisipäeval tahan Bremenisse lennujaama saada. Claudia oli talle sellest juba varem rääkinud ning mina pidin nüüd täpsustama kellaaja. Sellega ma sain isegi hakkama kuidagi ning vahepeal kui Peterile selgitasin oma soove, tuli Jens uurima, et kas on tõlki vaja. Igaks juhuks lasin tal üle kontrollida, et kas suutsin Peterile õige informatsiooni edastada. Väga vahva oli igatahes saksa keelt purssida ja kõik ümberringi muigasid kaasa mu üritusele. Saime siis kokkuleppele, et ta võtab mu hotellist peale 7.30 ja lennujaama pean jõudma kuskil 8.45, sest väravad suletakse 9.30 ning siis mul on ilusti aega orjenteeruda seal ja kõik üles leida ja kontrollid läbida. Ma pole ju vähemalt viimased 7 aastat lennukiga sõitnud ning kõik eelnevad korrad pole ma ise pidanud mõtlema nendele lennujaama protseduuridele, sest olen emal kaasas jõlkunud ja tema on kõik organiseerinud.

Õhtul koju jõudes leppisime Massimoga kokku, et võtab mu järgmisel esmaspäeval tavalisel ajal peale, sest laupäev või pühapäev plaanin tagasi tulla. Kokkuvõttes ei suutnud kuidagi pakkima hakata ning reisituhin oli maha vajanud. Mõtlesin isegi korra, et ei viitsigi Eestisse sõita, aga see oli pigem tingitud väiksest sõiduhirmust. Tegelesin teleka vaatamise ja söömisega ning lõpuks sundisin ennast kuidagi pakkima. Probleemiks osutus mu kohvri kaal, sest see võis max 10kg olla ja ma kartsin, et see võib rohkem olla. Pidin veel ka mõtlema sellele, kas saan läpaka kaasa võtta ja kiire remondi teha või ei, sest mul on ju seda siin vaja. Proovisin uuesti neid set up-e teha, kuid sellest polnud kasu. Kokkuvõttes otsustasin, et läpakas jääb maha, sest see läheb liiga palju kaaluma. Käisin veel hotelli köögis piilumas, et ega seal juhuslikult pole mingit kaalumise varianti ning lõpuks leidsingi mingi vanaaegse väikese köögikaalu, mis võttisgi maksimum 10kg. Tassisin selle siis kähku oma tuppa ja katsetasin erinevaid variante ning lõpuks leidsin, et vist nüüd on kohver alla 10kg ja reisiks valmis. Väsisin varakult ära ja mõtlesin, et annan viimase lihvi hommikul.