Tagasi Saksamaale

Bussis juhatas päkapikumütsis teenindaja mu kohale, mille olin juba eelnevalt välja valinud. Buss oli super lux. Nahkistmed ning palju ruumi. Lisaks veel pistik iga istme juures ja wifi. Teenindaja tõi väikese bukleti, mis tutvustas bussi ja võimalusi ning andis ka pleedi. Ühesõnaga bussis oli kööginurk, konverentsisaal, printimisvõimalus, telekad, raamatukogu ja tuhat mugavust veel. Sõidu ajal oli ette nähtud üks tasuta kuum jook ning teenindus kogu sõidu vältel. See oli mu elu parim bussisõidu kogemus. Peaks isegi ütlema, et selle pileti hinna eest (295kr) oli küll ja rohkemgi veel mugavust ja luksust. Sõidu ajal kuulasin läpakast muusikat ning jagasin msnis Birxile oma vaimustust bussi osas ning kirjutasin uut postitust blogisse, mis tuli ohtrate kirjavigadega, aga eks ma parandan selle hiljem ära. Vahepeal olin ka pool-unes. Sõitis 4h ja 25 min ning olime minuti pealt õigel ajal bussijaamas. Seal siis valisin ühe suuna, mis tundus õige ja hakkasin liikuma lootuses bussipeatud üles leida. Üks vanatädike müüs seal pirukaid ning küsisin temalt täpsemalt, et kus on bussi nr 22 peatus ning ta kohe andis mulle suuna kätte ja teadis juba öelda, et see sõidab lennujaama. Jalutasingi paar minutit ning leidsin kohe peatuse üles. Buss tuli ka praktiliselt kohe ning ostsin pileti, mis oli 60 santiini. Sõit kestis ca 30min ning lõpp-peatus oligi täpselt lennujaama ukse ees. Mul oli veel paar tundi aega ning läksin kaalusin oma kohvri ära, mis oli 11,5kg. Siis oligi aega mõelda, et kuidas mahutada kaal 10kg piiridesse ning mitte ühtki asja maha jätta. Istusin ja sõin oma kaasavõetud võileibu ja piparkooke ning otsustasin, et võtan läpaka kätte ja panen fotoka kaela. Kaalusin uuesti ja kohver oligi 9,8kg. Lootsin, et läpakast ja fotokast probleemi ei tule, sest tegelikult peaksid need kohvris olema. Nägin ka juba tuttavaid lätlasi, kes teel Riiga olid ennast tähtsatena tundnud stjuardiga suheldes. Turvakontrolli läbisin edukalt ja õnneks mult isegi konfiskeeritud kreemipudelit, mis oli 250ml, sest lubatud on 100ml. Üritasin ka veits wifit saada, aga see oli tasuline ning seega kuulasin niisama mp3 ja ootasin millal lennukisse saab. Lõpuks lastigi meid sinna ja olin üks esimeste hulgas kes endale koha sai vaadata. Valisin kohe akna alla koha ning minu juurde istus mingi paks noormees. Õnneks jäi meie vahele üks tühi koht ning seega oli sirutamise ruumi. Pöeaaegu terve sõidu ma magasin ning ei pannud isegi tähele, millal ajakirju jagati ja niisama kraami ostmiseks. Kui olime juba Saksamaa kohal ja lennuk hakkas kõrgust vähendama, siis juba nägin ära, et siin lund pole. Maandumine läks jälle ilusti ning Saksa jaamas polnud mingit narkokontrolli, seega sain kohe kähku terminali. Lennuk maandus ka minuti pealt õigel ajal. Mul oli aga palju aega, sest Emanuel oli saatnud sõnumi, et Peter tuleb kuskil 15.30-16.00, lennuk aga maandus 14.30. Sättisingi ennast ühe tooli peale ja vaatasin niisama inimesi ja ümberringi toimuvat. Minu kõrval oli ka üks tüdruk, kes tundus samuti ootavat kedagi ja ta oli päris närviline, üritas pidevalt helistada ja ei saanud vist kedagi kätte. Täitsa kahju oli minust. Mul aga aeg läks ja läks, aga Peterit ei olnud veel. Otsustasin, et lähen närvi alles siis, kui16.15 teda pole. Täpselt 16.00 otsustasin püsti tõusta ja korra välja piiluda ja nii kui seda tegin, siis juba vilksasgi tuttav jeep mööda. Läksin parkla poole ja seal oligi Peter. Tervitasime ja ta vist vabandas hilja saabumise üle, aga mul oli täitsa ükskõik. Terve tee mul täitsa nokkis ja oleks autos magama jäänud, kuid siiski suutsin kuidagi pool ärkvel püsida. Oma hotelli jõudsin 17.30 ning otsustasin kähku poest läbi hüpata, et midagi söödavat vaadat. Kui tagasi hotelli jõudsin, siis ma murdusingi. Ma tundsin ennast maaila üksildasemana ja nutsin lahinal. Mul oli nii kurb, et jälle olen üksinda siin oma Saksa rutiinis. Lõpuks suutsin kuidagi nutmise lõpetada, käisin pesus ära ja läksin hotelli kööki vett keetma ja saia röstima. Seal nägin ka hotelli perenaist ja jutustasime temaga oma 40min. Rääkisin, et töötasin enne pangas ja tuli välja, et tema mees ja ema töötavad samuti pangas ning rääkisin oma plaanist saksa keel õppida ning siis ta sattus vaimustusse ja vahepeal proovisime saksa keeles rääkida. Ütles veel, et pean koguaeg harjutama ja üritama võimalikult vähe inglise keelt rääkida. Siis kui rääkisin, et olen ka hotellis töötanud (Kurtnas) ja kõik see mis nemad siin teevad on mulle tuttav ja toob mõningad mälestused meelde, siis ta arvasgi, et võin neid abistada üritustel kui tahan ja igav on. See oleks täitsa vahva :D See jutuajamine oli nii positiivne, et enam ma ei tundnud ennast üksildasena ja läksin oma tuppa juba palju parema tujuga. Vaatasin veel oma lemmik saated Rock of Love bus ja nautisin teed ja võibse. Helistasin veel Emanuelile, et kas Massimo on tallis, et mu ikka hommikul peale võtaks, kui teda enam ei olnud ja Emanuel ütles, et kui Massimo ei tule, siis helistaksin talle ja ta tuleb mulle ise järgi.

Kolmapäeval oli siis esimene tööpäev peale puhkust ning täitsa tore oli jälle kõiki näha. Tegime jälle hommikused toimetused ära ja siis hommikusöögile ning seejärel tavalise töö juurde. Tundus, et isegi hobused olid rõõmsad mind nähes ja mõned nagu isegi vaatasin boksist sellise üllatunud näoga, et oi näed see sara on jälle tagasi. Loomulikult Cairon üritas jälle mu juukseid süüa nagu alati ning Carrick tegi mulle musi kui ta juurde boksi lähen. Ta mõnikord teeb oma ninaga sellist asja, mis on täpselt nagu põsemusi. Jube armas hobu on ja tundub, et ma meeldin talle. Pidin teda kordetama minema ja see meeldib talle veel eriti. Juba teel kordemaneezi ta hakkab juba naljakalt piuksuma ja mingeid madalaid hääli tegema, kujutab vist juba ette, et saab vabalt joosta ja lollusi teha. Sõitsin ka Colleeni ja nii kui ta boksist välja võtsin, siis ta tegi mingid hüpped ja oli jube rahutu. Hiljem kui teda valmis panin, siis ta veel tõmbas ennast lahti ja üritas minema joosta. Õnneks ta läks koolisõidu talli poole ning seal oli välisuks kinni ning seega sain ta kätte. Emanuel rääkis, et ta oli just päev enne tal minema jooksnud kui ta teda masinasse läks panema. Ma juba kujutasin ette, kuidas Colleen teeb mingeid õhuhüppeid ja asju ning ma kenasti maha lendan. Õnneks aga sõidus oli täitsa normaalne ning mingeid probleeme ei olnud.

Ülejäänud päev oli tavaline. Kõik tallirahvas oli kohati nagu isegi üllatunud, et ma tagasi olen ja kõik uurisid mu puhkuse kohta. Kõik arvasid, et super vahva on see, et ma tegin üllatuse ja ei rääkinud oma koju tulekust. Sain ka veel teada, et 31 detsember on mul poolik päev ja 1 jaanuar üldse vaba. See tähendas vaid seda, et ma pean siiski mingid aastavahetuse plaanid tegema. Helistasin kohe Sapsile, et uurida mis tema teeb ja äkki võiks koos miskit teha, aga tal olid juba kindlad plaanid olemas, millest ta enam loobuda ei saanud ning ta lubas uurida, et kui ma saakisn kuidagi tema juurde Warendorfi, siis võiksin Liisaga miskit teha. Ma küll nats kahtlesin selles sõidus, aga mõtlesin, et üksi hotellis passida oleks ka nõme.