Kümnes nädal Ramsbrockis

Esmaspäeval oli kohe kena algus. Nimelt Massimo unustas taaskord mulle mainida, et ta hommikul ei tule ja on hoopis terve selle nädala kooliga praktikal kuskil mujal. Nii ma siis pidingi ootama pea 1h, et hoopis Emanuel mulle järgi tuleks. Tema tavaliselt tuleb ca 30 min hiljem kui teisid, kuid halbade teeolude tõttu võttis ta kohale jõudmine veelgi kauem aega. Loomulikult olid kõik tallis pissed off meie hilise tuleku pärast, aga mis parata.

Iseenesest oli esmaspäev tavaline tööpäev ja mingeid erilisi sündmusi ei toimunudki. Sõitsin ikka Colleeniga ja õnneks praegu sõidab Cockneyga Laura Austriast ja seega ma ei pea selle debiilikuga tegelema. Lepisime ka koolisõidu tallist poolaka Annaga kokku, et sellel nädalal transpordib tema mind talli. See aga tähendab seda, et pean varem tõusma, sest mingil põhjusel ta tahab alati nats enne 7.00i tallis olla.

Muidugi suutis Emanuel mu ka välja vihastada sellega, et ta on kauem lõunapausil kui mina. Nimelt mõnkord ma pean ootama, kui ta sõidu lõpetab, et siis aidata tal hobune lahti võtta ja boksi panna ning siis peale sööki pean ma talle järgmise valmis panema samal ajal kui ta sadularuumis kohvi naudib. Idikas kas pole. Seega ma otsustasin teisipäeval pika lõuna teha. Mu otsust rõhutas ka see, et terve hommiku veetis tema rahulikult meeldivat aega hambaarsti juures ja mina pidin üksi hobustega tegelema. Lisaks kõigele tuli ta sellisele toredale ideele, et peaksin tema hobuseid pessoaga (abivahend, mis on otses ühenduses hobuse tagajalgade ja suuga teatud lihaste treenimiseks) kordetama ja see tähendab, et ma pean lisaliigutusi tegema nimelt selle hobuse külge monteerimisega ja sättimisega ja sedelgad ja värgid ja valjad. Võtab igatahes rohkm aega. Õnneks pidin Colleeni kohe hommikul ära sõitma nii et sellest kohustusest sai varakult lahti.

Nii ma siis olingi lõunal ca 1h, Muidugi ma ei söönud nii kaua vaid läksin Leo majja internetti ja jutustasin seal USA ja Kanada Katiedega. Sain neilt teada, et mul on täitsa õigus viibida lõunal 12.00-13.30 ja kellelgi ei tohiks plõksimist olla. Veel uurisid nad kuidas Emanueliga töötada on ja avaldasid arvamust, et ta on täielik asshole. Tundub, et tõepoolest keegi ei salli teda, isegi koolisõidu talli tüdrukud, kuigi neil pole otsest pistmist temaga. Veel rääkisid nad kuidas kõik Emanueli abilised on lühikese aja tagant hoopis tallist lahkunud ja ma olen juba isegi kaua vastu pidanud. Seejuures mõtlesin veel endamisi, et ega see nüüd nii hull ka pole teda aidata ja ta ju üldjuhul käitub kenasti minuga, aga võibolla oli lihtsalt asi nendes eelmistes abilistes. Kui lõunapausilt tulin, siis oli näha, et Emanuel ei olnud rahul mu pika lõunaga ja demonstratiivselt vaatas kella, aga midagi ei öelnud. Niiöelda karistuseks pidin kõiki ülejäänuid ta hobuseid kordetama pessoaga ja tema samal ajal clippis mõningaid hobuseid. Kokkuvõttes teisipäeval sõitis ta oma 16-st hobusest ainult ühega. Ja kõige parem oli veel see, et pooltel ta hobustel polnud kunagi pessoa peal olnud seega nad said kerge shoki sellest ja mina siis olin see kasejänes kes pidi nende hulludega tegelema. Lisaks kõigele otsustas korde mingeid trikke hakata tegema ja aegajalt kui kordetasin mõnda hobust, siis see lihtsalt tuli iseenesest lahti ja seega pääses hobune vabaks. Nii ma siis pidin veel vahepeal neid hullukesi mööda maneezi taga ajama, et kinni saada uuesti. Nõme päev oli igatahes, sest mulle üldse ei meeldi kordetada ja seda pidin ma faking terve päeva tegema.

Kolmapäeval tahtis Emanuel osade oma hobustega videosid jälle teha. Nimelt järgmisel nädalal ta puhkab ja sõidab Itaaliasse ja tahab siis kaasa võtta plaadid, kus on kõik ta hobused peal, et ehk saab mingeid kliente ja mõnest hobusest lahti. See oleks super luks kui ntx 10tk ära ostetakse. Mulle kohe väga meeldiks..või siis ka mitte. Äkki siis ta otsustab uued 10tk endale asemele võtta ja need arvatavasti on mingid hullud noored. No loodame, et siis vähemalt paar tk ostetakse ära ja ta ei võta kedagi asemele. Igatahes see tähendas seda, et mina pidin hoogsalt hobustele patse pähe monteerima ja siis veel ka filmima ja samal ajal takistusi panema. Patse mulle juba täitsa meeldib teha, sest iga korraga tulevad need järjest ilusamad ja kohe hea on vaadata oma kätetööd ja kuidas hobune kohe kuhjaga ilusamaks muutub kui tal patsid peas on. Sain ka mitu korda kiita Emanuelilt ilusate patside eest ja ühe hobuse kohta ta koguni ütles, et hea töö, et see hobune pole kunagi nii hea välja näinud. Seda oli hea kuulda. Lisaks jäid nad veel väga rahule mu filmimisoskusega ja seda meeldis mulle ka teha.

Tööpäev oli aga nats pikem kuskil kella 19.00ni ja Anna oli juba läinud ning Emanuel viis mu ise hotelli. Autos andis mulle veel 20 euri selle eest, et olin kauem tööl ja tegin head tööd. Ma küll puikelsin veits vastu, sest tema ju ei pea mulle maksma ja kuidagi ebamugav on nii, kuid siis ta seletas, et on alati oma ablistega nii teinud ja alati võistlustel ntx midagi andnud kui on võitnud ja üldse ta leiab, et see on parim moodus väljendamaks oma rahulolu inimese tööga, sest tema pärast pidin ma ju kauem töötama. See pani mu aga mõtlema sellele, et mis inimesed need eelmised abilised siis olid. Kui Emanuel nagu lihtsalt heast südamest annab neile veel sulli oma taskust, mida ta absoluutselt tegema ei peaks ja siis need abilised veel rääkisid teda pidevalt taga ja keerasid jamasid kokku. No ma ei tea, igatahes väga tänamatud olid need eelmised siis. Mul on vastupidi, et kui keegi avaldab heameelt mu töö ja pingutuste üle ja suhtub minusse hästi ja tänab, siis see motiveerib mind veelgi paremini tegema.

Neljapäeva hommikul tuli Emanuel ja nagu me kõik kuulsime, oli tal väga jama päeva algus. Nimelt oli ta teise autoga peeglid kokku sõitnud ja teine juht väitis, et Emanuel oli süüdi. Tema ise ütles, et pole selles päris kindel ja terve päeva pidi ta pidevalt helistama ja kindlustuse asju ajama ja ka veel mingi trahvi maksma jne. Ülejäänud päeva jätkasime filmimisega ja oli taaskord kiire päev ja palju patside tegemist. Colleeniga ei jõudnudki sõita ja panin ta masinasse. Tema masinasse panek on aga omaette katsumus. Iga kord kui ta õue saab, siis ta hullub ja hakkab perutama ja lollusi tegema, et lahti pääseda ja minema joosta. Selleks pidin ta täku ketiga sinna viima ja terve tee ta peale karjuma ja kuri tädi olema, sest muidu oleksin nagu Emanuel kabjaga saanud ja ta oleks lihtsalt minema jooksnud. Õnneks jäin vigastusteta ja hobune sai ka masinasse pandud, kus ta siis omakorda hullus ja hakkas hüplema nagu segane. Vähemalt oli tal lõbus päev. Ja ka mina olin rõõmus, et ei pidanud ratsutama, sest viimasel ajal tundub see rohkem lisakohustuse kui meeldiva osana päevast. Juhtus ka üks õnnetus. Nimelt filmimise ajal hüppel vigastas Charilaos oma kapja ja hiljem avastasime, et kabi oli katki ja veritseb. Emanuel oli päris mures ja kartis, et hobune läheb mahakandmisele. Reedel pidi aga sepp David tulema ja ka vet korra läbi ja siis mõtlesime, et näitame neile.

Reedel oli õnneks päev, kus ei olnud mingeid suuremaid asju ees ja sai tavapäraselt tööd teha. Kordetasin jälle mõningaid kodanikke pessoaga ja selline hea rahulik päev oli. Just enne lõunat kui pidime Emanueliga pangas käima sõitis ta Colosseo II-ga ja miskit ei klappinud ja siis Emanuel raevus kohutavalt. See oli julm. Ta tuli hobuse seljast maha ja peksis teda nii, et vähe pole. Hobune vedas ta kordega maneežist välja duššinurka ja seal lihtsalt Emanuel julmalt peksis teda jalaga kõhtu. Hobune lihtsalt seisis nurgas ja värises. Seejärel pidin talle piitsa organiseerima. Laenasin selle Annalt ning seejärel sai Colosseo maneežis uuesti nii et tolmab. Ütleme, et see oli kõige julmem peksmine, mida ma üldse olen hobuse suhtes näinud ja olgem ausad, ma olen igasuguseid asju näinud. Seejärel istus ta uuesti hobuse selga ja jätkas trenni ning tema väitel oli kohe teine asi ja hobune enam ei kiirustanud hüpetel. Pigem oli hobune nii läbi, et ta ei jaksanud enam kiirustada hüpetel. Igatahes pesime ta kähku peale trenni ära ja läksime panka. Emanuel pidi endiselt oma kindlustuse asju ajama ja oli päris pissed selle pärast.

Õhtupoole tuli ka sepp David ja vaatas Charilaose kapja ja pani raua ja kabja vahele plaadi, et seda kaitsta. Peale seda hakkas Charilaos palju paremini kõndima. Vet vaatas ka ta üle ja ütles, et poksirežiim ja ei jäe muud üle kui oodata ja vaadata, mis sellest saab. Õhtupoole veel sõitsin kähku Colleeni ja Emanuel arvas, et peab big bossiga rääkima, et ta maksaks mulle sõitmise eest ka. See sepp David on väga vahva ja viskab alati nalja, reedel pani ta näiteks mulle hüüdnimeks blondy. Igakord saab temaga mingit nalja. Ta on kohe hoopis teine tera kui need teised esmaspäevased sepad, kes on tõsised ja hullult tähtsad omast arust. Kokkuvõttes oli reede täitsa hea ja rahulik päev.

Laupäev oli jälle poolik päev ja mitu hobust masinasse. See vist oli esimene poolik päev, kus me reaalselt jõudsime normaalses tempos asjad ära teha ja kella 13.00ks olime omadega valmis. Seejärel oli veel lõuna ja kuna tallis olid kliendid ja Annal pidi nats kauem minema, siis leppisime kokku, et olen Leo juures netis ja siis kui Anna on valmis, siis hellab mulle ja lähme koos koju. Emanuel pidi veel mulle järgmiseks nädalaks tahvlile plaani jätma, et mis ma tegema pean kui teda pole. Nii siis aeg läks ja Anna ikka ei helistanud ja lõpuks kui mul läpakal aku tühjaks sai, siis läksin vaatama mis värk on ja mis ma nägin, Anna autot polnud enam parklas. Helistasin talle, et uurida milles asi ja siis tuli välja, et ta oli lihtsalt mu ära unustanud. No jahh kuidas saab sellise asja ära unustada. Ma olen alati öelnud, et 85% ratsutajatest pole just kõige kirkamad kriidid ja järjekordselt sain tõestust sellele. Üldse mulle käib tallis närvidele see, et enamus neist on täielikud tahupead ja ebaintelligentsed matslikult käituvad inimesed. Nad ei oska loogiliselt mõelda ja efektiivselt planeerida ja üldse nad ei tea maailmast eriti midagi. Nagu näiteks Massimo tunnistas mulle, et tal pole õrna aimugi kus kohas see Eesti üldse on ja ta ei tea isegi kas see on euroopas või kus iganes ja sealjuures tema kaasmaalane Leo teadis kohe kus Eesti asub. Nagu hallooo mida te seal koolis üldse tegite kui isegi maailmakaarti ei tunne. Igatahes Anna arvas, et võiksin Mellil paluda ennast koju ära viia. Läksingi talli, et vaadata kes seal on ja eelkõige näha mis plaani Emanuel mulle jättis. Plaanis seisis üks suur kordetamine ainult, väkk. Mõtlesin, et tore küll, järgmine nädal tuleb tõeliselt armas, väga fine. Otsustasin ka et ei viitsi Melliga minna ja kuna on selline päris ok ilm ja valge ka veel, siis teen natuke sporti ja jalutan hotelli. Kusjuures jalutuskäik oli väga meeldiv ja vaatasin põldudel majandavaid kitsesid ja mõtlesin omi mõtteid. Kokkuvõttes jõudsin hotelli kiiremini kui lootsin ja mõtlesin, et kevade poole võikski igal hommikul talli jalutada. Oleks selline hea füüsiline trenn. Õhtul käisin bensukas endale nänni varumas ja nii ma siis sõin, vaatasin tv-d, lugesin raamatut ja lubasin endale ühe drinki Bacardi Razzi. Nii hea oli..

Pühapäev oli nagu alati tavaline vegeteerimise päev ja oma patareide laadimine. Sai järjekordselt mõtteid mõlgutatud ja lähituleviku plaane tehtud. Kindel on see, et tavalist kontoritööd ei taha ma mitte nii pea. Ikka pidevalt meenutan neid paari kuud Bigbankis ja mõtlen, et see oli üks õnnetumaid ja rahulolematuid perioode mu elust. See oli lihtsalt ebanormaalne. Ma olen endale ikka nii tänulik, et suutsin vastu võtta sellise otsuse ja sealt minema minna ja natukene maailmas ringi vaadata. Nüüd on mul kindel plaan oma 25daks sünnipäevaks kõik Euroopa Liidu riigid läbi käia. Õnneks päris mitu neist on juba läbitud ja seega peaks jõudma oma eesmärgi täita  Juba siia tulekuga sai viibitud koguni kolmes riigis kus ma varem polnud olnud!!!