Üheteistkümnes nädal

Seda nädalat ma natuke kartsin ja põdesin eelnevalt. Nimelt see oli Emanueli puhkuse nädal ja ma pidin kõigi 16. hobusega üksi tegelema. Tegelikult osutus see hoopiski väga leboks ja rahulikuks nädalaks. Esmaspäeval vaatasin uuesti plaani ja terve nädala pidi Cockneyga Laura tegelema ja üks ebameeldiv hobune oli juba vähem. Küsisin talt igaks juhuks ka üle, et kas ta ikka kindlasti sõidab kõik päevad ja tema lubas seda teha. Tundub, et erinevalt minust meeldib talle Cockney kohe väga. See on tore, sest siis on sellel peletisel vähemalt ükski austaja. Hommikul kui talli sõitsin, siis sain veel Annalt teada, et Cornet-Grannus läks üle Ivy listi, sest ta on Emanueli jaoks liiga väike ja Ivyga sobib paremini. Selle üle oli mul kohe sajaga hea meel, sest see väike must jobu mulle ka üldse ei meeldinud. Ta oli selline põdeja ja tõmbleja ja oli koguaeg pabinas kõige pärast nii, et suurepärane. Mul oli talle juba isegi hüüdnimi shithead välja kujunenud. Küsisin Ivylt igaks juhuks veel üle ka ja sain kinnituse, et ei pea selle jobukesega enam tegelema. Päeva jooksul tuli veel üks suurepärane uudis. Nimelt selle nädala pidi Stolzenberg-Lordanosega Jens sõitma ja temaga ma samuti ei pidnud tegelema. Stolzu on selline üli suurt kasvu ja üli arglik hobune, kes tõmbleb iga väiksema asja peale ja temaga peab koguaeg 100% valves olema, et mitte mingit vigastust saada. Nii et kolme kõige ebameeldivama hobusega mu listist ma see nädal tegemist ei pidanud tegema. Seega oli mul ainult 13 hobust ja neist üks vigane, keda peab ainult natukene jalutama ning muid protseduure pole. Suurepärane.

Ühesõnaga sai esmaspäev super alguse. Päeva jooksul helistas Emanuel ka korra, et uuida kas kõik on korras ja ega mingeid probleeme pole. Täpsustasin temaga üle, et kas ta ikka teab, et Cornet-Grannus läks Ivyle ja ta oli teadlik. Ütles, et Ivy listist saame asemele mingi teise suure musta noore kas sellel või järgmisel nädalal ja ma siis võin vaadata, et kui viitsin, siis sõidan kui ei, siis kordetan. Õnneks see nädal sõitis Ivy temaga ikka edasi ja ma ei pidanud uuega tegelema hakkama. Küsisin veel talt üle, et mis ma Pocalino-Acoradoga teen, sest ta oli jätnud neljapäeva peale, et peaksin teda clippima (pügama), aga suur boss oli eelmisel nädalal öelnud, et enam hobuseid ei clipi, sest varsti on karvavahetuse aeg ja clippimine võib seda natukene mõjutada. Õnneks oli Emanuel mõistev ja ütles, et kui tagasi tuleb, siis tegeleme sellega, et mul mingeid pahandusi ei tuleks. Muidu oli suht normaalne kava mul, enamus hobuseid kordetada ja mõned masinasse, Colleeniga ikka sõita. Polnud isegi märgitud, et kas peaksin pessoaga või ilma kordetama. Nii ma siis otsustasin, et igat hobust kordetan vähemalt 2 korda nädala jooksul pessoaga, sest muidu tuleb neil liiga lebo nädal. Positiivne oli ka see, et Jasmin tuli ja küsis ka minult, et kas kõik on ikka korras ja et kui mul mingi probleem või mure on, et siis võin temalt abi paluda, et ta aitaks hea meelega. Peab mainima, et midagi uut tema poolt :D. Jens käis ja uuris ka, et kas kõik on ikka korras ja kui ma ei jõua kõiki ära teha, siis ütleksin talle, et siis vaatab kellelgi, kes aitaks mind. Koolisõidu talli tüdrukud ka küsisid koguaeg, et kuidas ma ikka jõuan nende miljoni hobusega ja kas pean ikka kõik iga päev boksist välja võtma ja et võiksin ikka lõdvemalt võtta kui Emanueli pole ja natukene ise ka puhata.
Tegelikult tegin ma kõiki hobuseid vägagi korralikult. Ainuke asi, et kui kordetama läksin, siis ei puhastanud neid, sest see võtab aega ja ei kreemitanud eriti (mõndadel on jalgadel väksed haavad mis tekivad mustast boksist ja kiiremaks paranemiseks peaks kreemitama, et nahk oleks pehme), mis oli lihtsalt laiskusest. Või nohh Cruzadori ja Colleeni ikka kreemitasin ka, sest Cruzadoril on ühe jala peal päris palju seda preid ja Colleenil on värsked haavad ja kuna ma pean temaga sõitma, siis ma loomulikult tahan, et tal oleks hea joosta ja poleks jalgadel valus. Esmaspäeval siis planeerisingi kohe nii, et natukene peale kella 12.00i olin hommikuste toimetustega valmis ning olin kohe kenasti 13.30ni lõunal ehk siis sõin ja läksin Leo majja internetti. Koolisõidu tüdrukud kohe kiitsid takka, et muidugi pikad lõunad ja tegelikult kui Emanuel tuleb tagasi, siis võiksin julmalt kell 12.00 kõik asjad pooleli jätta ja lõunale minna ning alles 13.30 tagasi tulla. Päris nii ma nüüd ka ei taha, sest ega ma iga päev ka netis ei pea käima, mul polegi seal midagi nii palju teha. Arvatavasti lepin temaga kokku, et iga nädal teen ühe pika lõuna, kus siis saan netis oma asju teha. Õhtul sain valmis täpselt 18.00 ja Anna veel kiirustas mind takka, et mul pole vaja nii korralikult pühkida ja lähme juba minema. Polegi harjunud nii vara lõpetama :D.

Teisipäeval oli ebameeldiv üllatus. Nimelt Jensi tallis pidi toimuma bokside tühjendamine ja see tähendab, et masin on täis ja hobuseid paigutatakse igale poole ümber ja paras segadus on. Mul on ka 5 hobust seal tallis. Õnneks aga see väga mind ei mõjutanud. Ainult oma plaanis pidin väikese muudatuse tegema, et üks hobune keda pidin kordetama, läks masinasse ja siis tema asemel kordetasin ühte teist hobust, kes oleks pidanud masinas olema. Nii palju olin ma sellega seotud, et hiljem kui boksid olid valmis, siis aitasin hobuseid masinast ära tuua. Väga hea, et need boksid said nüüd tehtud, sest nad olid juba päris rõvedad ja täis ning mõjusid hobuste jalgadele päris halvasti. Mu päevakava see aga kuidagi ei seganud ja sain jälle pika lõuna teha ning lõpetasin taaskord suht täpselt kell 18.00. Koju läksin Massimoga, sest ta lõpetas varem kui Anna.

Kolmapäeval oli aga bokside tegemine koolisõidu poole peal ja masin läks kohe varakult täis. Õnneks kõik mõistavad mu olukorda ja Lynn pakkus välja, et ta võiks mulle masinasse ühe koha jätta kui ma annan talle ühe boksi, kuhu ta oma hobuse saab panna, sest ta ei taha et ta hobune oleks terve päeva masinas. Seega saingi oma hobuseid masinasse kordamööda panna, lihtsalt boksidega tekkis väike segadus, sest Lynni hobune oli ühes mu boksis ja siis mul hobused ei saanud kohe oma boksi vaid pidin neid panema sinna, mis oli parasjagu tühi. Anna pakkus ka välja, et kui tahan, siis võin talle öelda ja saan tema hobuste asemel enda omad masinasse panna ja siis tema omad minu boksidesse. Mulle piisas ühest kohast masinas ja ei tahtnud rohkem segadust oma boksidesse seega loobusin pakkumisest. Lõunaajal otsustasin seekord hoopis raamatut lugeda ja seega peale sööki istusingi köögis ja jõin teed ning lugesin oma raamatut. Õhtul pidin Isabelliga koju minema, kuna Annal pidi nats kauem aega minema, aga kuna Isabell ei räägi hästi inglise keelt või ei saa lihtsalt millestki aru, siis ta läks ilma minuta ära. Helistasin siis Annale, et kas ta teab midagi Isabellist ja Anna ütles, et ootaksin teda tallis, et ta võtab auto ja viib mu ise koju. Kokkuvõttes ootasin ca 40 min ja kui viimased Jasmin ja Melli hakkasid lahkuma, siis proovisin Annale helistada, aga ta mobla oli väljas. Küsisin siis Mellilt, et kas ta võiks mulle teene teha ja mu hotelli viia ja ta oli nõus. Ta pidi ainult teises tallis ühte hobust veel kordetama. Jasmin pidi ka meiega tulema, sest ta kaotas oma autovõtme ära. Paraku just kui talli ette jõudsime, siis ta leidis selle üles ja pakkus, et võib mu ise ära viia. Pidime veel korra enne köögist läbi minema. Ta ütles, et tahab vaadata, et kas mõni kiri on talle tulnud. Tegelikult võttis ta hoopis järgi jäänud sööki endale taldrikuga kaasa. Köögi kõrval olevas ruumis olid ka mõned koolisõitjad ning nende seas ka Anna ning nad olid jutustama jäänud. Jasmin pakkus välja, et võib mu ikkagi ära viia, sest tal vaja bensukasse minna. Nii me siis läksimegi koos koju.

Neljapäev oli jälle nagu teised päevad. Seekord olid ka sepad majas ja millegi pärast nad ei teinud minu ühte hobust Caironit ära kuigi jätsin tahvlile tema nime nende hobuste hulka, keda on vaja teha. Tal juba kabjad päris pikad ja oleks kindlasti vaja värkida. Esmaspäeval tulevad nad jälle ja siis on Emanuel ka tagasi, eks ta siis ise jageleb nendega. Õhtul pidin panka minema, sest nad ei suutnud taaskord mu ülekannet korralikult ära teha ja pidin minema uuesti ibani ja muud asjad üle vaatama. Õnneks uuest aastast on pank nüüd neljapäeviti 30 min kauem lahti ehk 18.30ni. Hommikul kohe uurisin Annalt, et mis ajal ta plaanib lõpetada ja ta ütles, et nats peale kuute. Rääkisin oma panga soovidest ja ta ütles, et lähevad koos Isabelliga ta autojärgi ja saavad mu panka ära viia. Paraku kui kell hakkas 18.00 saama, siis vaatasin, et Anna hakkab veel ühe hobusega sõitma minema ja läksin ruttu Ivy juurde, kes tavaliselt lõpetab võimalikult varakult ja läheb kähku minema ja palusin tea, et äkki saan temaga minna ja ta oligi nõus. Nii ma siis jõudsingi ilusti 15min enne sulgemist panka ja seal oli üks vanem mees kes teeninas. Ta ei osanud üldse inglise keelt, aga kokkuvõttes saime üksteisest aru ja jätsin talle paberi andmetega ja ta lubas hommikul uuesti proovida ja palus mul lõunal helistada, et siis saan teada, et kas õnnestus või ei.

Reedel siis oli üks kohutav päev. Seekord oli bokside tühjendamine selles tallis, kus on enamus mu hobuseid ja see tähendas parajat segadust ja pidin oma plaane mitu korda muutma ja vahepeal ei leidnud mõnda hobust üles, keda mul vaja oli ja üldse paras segadus oli. Õnneks saime juba 14.00 paiku valmis ja siis sain rahulikult oma tegemisi jätkata. Helistasin ka panka ja mulle väideti, et nüüd on kõik korras ja konto nr ja kõik olid õiged. Tahaks loota! Sain ka nautida oma viimast lõunat. Koolisõidu tüdrukud endiselt soovitasid mul julmalt lõunal hakata käima. Nad ikka tõsiselt elasid kaasa mu ettevõtmisele üksi kõigi Emanueli hobustega tegeleda ja tundus, et ka nemad ei salli eriti Emanueli, sest nad pidevalt tahtsid minuuga teda tagaselja klatšida. Õhtul läksin koju Annaga ja ta ütles, et laupäeval on ta terve päeva võistlustel ja pean leidma kellegi, kes mu koju viiks. Mõtlesin kohe, et kui on ilus ilm, siis võin vabalt jalutada, sest valges on see täitsa hea jalutuskäik. Ta alguses ütles, et peaksin kellegi teisega talli ka tulema, sest ta läheb talli juba 04.00 hommikul, et asju valmis panna, aga hiljem ütles, et võib mulle järgi tulla, sest peab nagunii poest leivad hommikusöögiks ja ajalehed suurele bossile võtma. Nii oli mu talli saamise mure lahendatud.

Reede hommikul kui jõudsin poe juurde, tuli hoopis Anna abiline Isabell ja läksin koos temaga talli. Nähtavasti Anna ei hakanud leiva pärast poodi sõitma ja palus teda. Mõtlesin juba ette, et kuidas ma jõuan kõik hobused poole päevaga ära teha. Liskas on ka masin alati jube hõivatud laupäeviti. Nii nagu kartsingi, ei olnud ühtegi vaba kohta masinas kui talli jõudsin. Õnneks astus Ivy mu kaitseks välja ja hakkas kohe uurima, et kui palju hobuseid kellelgi masinas on ja kui kuulis, et Davidil on 2 siis ütles, et võtku 1 välja, et mul on nii palju hobuseid. Ma ütlesin Davidile, et kui ta hakkab kedagi välja võtma ja ei pane enam asemele, et siis ütleks mulle ja ma siis paneks kohe oma hobuse sinna. Enne seda aga oli juba Claudia ühe koha vabastanud ja Ivy kohe ütles mulle, et võaksin selle koha endale. Päris vahva oli, et vähemalt keegigi mõistis mind ja viitsis ringi tõmmelda, et ma saakisn kohe. Tegelikult tuli ka Bernhard hiljem uurima, et kas ma ikka jõuan ja arvatavasti mõne tunni pärast on rohkem vabu kohti. Ma aga otsustasin uro kiirusel võimalikult palju hobuseid kordetada, sest masinas koha ootamine võtaks rohkem aega. Nii ma siis korraldasingi, et iga kahe hobuse tagant, keda kordetasin, vahetasin ka hobuse masinas. Nii said nad seal olle ca 30-40min. Kokkuvõttes kordetasin seitset hobust kuigi plaanis oli ainult neli. Täpselt lõunaks olid kõik kordetaud ja oli veel ainult üks hobune masinasse panna ja Colleen sõita. Käisin söömas ära ja veel Jasmin tundis ka muret, et kuidas ma koju saan ja et ta läheb peale sööki bensukasse, et võin temaga minna, aga kuna mul oli veel paar hobust, siis loobusin. Pealegi mulle juba täitsa meeldis mõte jalutuskäigust, sest ilm oli päris hea. Söögi ajal veel Inglismaal Katei avaldas arvamust, et kuidas ma ikka Emanueliga suudan töötada ja et kõik ta eelnevad abilised on temaga pidevalt tülis olnud ja vaielnud ja meie tundume päris hästi läbi saavat ja et ta isegi viib mind pidevalt koju jne. Ma lihtsalt ütlesin, et kui vahest midagi isegi käib närvidele, siis ma lihtsalt ei tee välja vaid naeratan ja noogutan, et pole probleemi teen ära. Lihtsalt ei alusta konflikti temaga. See on vast üks hea omadus, mida olen siin õppinud, sest muidu olen ma alati suht sõjakas olnud ja kohe oma arvamust ja pahameelt välja näitama ja õigluse eest võitlema. Nüüd oskan konfliktidest mööda laveerida ja need juba eos kustutada. Ja pealegi ega see Emanuel nüüd nii hull ka pole kui nad kõik väidavad olevat ja arvavad olevat. Sõitsin peale sööki ka Colleeni kähku ära. Muide ta on juba palju paremaks minu meelest läinud. Nüüd ta peaaegu ei jooksegi vasakule kõveralt, mis Emanueli väitel oli paratamatus ja mida ei saanud mitte mingi valemiga hobuselt välja. Nüüd ta enam ei ole ka nii laisk, vaid suudab vajadusel kiiremaid samme teha, sest mul on väike stekk koguaeg kaasas ja mul on omad tehnikad, kuidas talle näidata ilma peksmata, et nalja pole ja hakkame ennast liigutama. Kui kõik oli täpselt 14.00 tehtud siis jalutasingi hotelli, kus ma siis terve õhtu telekat vaatasin, ohtralt sõin ja vahepeal lugesin raamatut .

Pühapäeval puhkasin ennast eelnevast nädalast välja. Vaatasin taaskord MTV-d mis mingil imelikul põhjusel kordas täpselt samu saateid ja osasid, mis olid eelmisel pühapäeval. Käisin ka jalutamas, et pildistada ümbruskonda ja oma küla. Loomulikult kohustuslik talliriiete käsitsi pesemine ning natukene harisin ennast ka raamatut lugedes. Kuidagi juba kiiresti lähevad need pühapäevad ja üldse päevad ja nädalad. Nädalake veel ja siis juba veebruar, mis on lühike kuu ja arvatavasti läheb veel eriti turbo kiirusel. Jensi pruut Jessi rääksi muide, et Jens teeb kõik võimaliku, et saada mulle ja Sapsile see korter Quackenbrückis. Hetkel elab seal mingi tüdruk, kes kunagi töötas meie tallis ja nüüd töötab mujal. Kui tema välja kolib, siis saame kahepeale kena korteri :)

Kümnes nädal Ramsbrockis

Esmaspäeval oli kohe kena algus. Nimelt Massimo unustas taaskord mulle mainida, et ta hommikul ei tule ja on hoopis terve selle nädala kooliga praktikal kuskil mujal. Nii ma siis pidingi ootama pea 1h, et hoopis Emanuel mulle järgi tuleks. Tema tavaliselt tuleb ca 30 min hiljem kui teisid, kuid halbade teeolude tõttu võttis ta kohale jõudmine veelgi kauem aega. Loomulikult olid kõik tallis pissed off meie hilise tuleku pärast, aga mis parata.

Iseenesest oli esmaspäev tavaline tööpäev ja mingeid erilisi sündmusi ei toimunudki. Sõitsin ikka Colleeniga ja õnneks praegu sõidab Cockneyga Laura Austriast ja seega ma ei pea selle debiilikuga tegelema. Lepisime ka koolisõidu tallist poolaka Annaga kokku, et sellel nädalal transpordib tema mind talli. See aga tähendab seda, et pean varem tõusma, sest mingil põhjusel ta tahab alati nats enne 7.00i tallis olla.

Muidugi suutis Emanuel mu ka välja vihastada sellega, et ta on kauem lõunapausil kui mina. Nimelt mõnkord ma pean ootama, kui ta sõidu lõpetab, et siis aidata tal hobune lahti võtta ja boksi panna ning siis peale sööki pean ma talle järgmise valmis panema samal ajal kui ta sadularuumis kohvi naudib. Idikas kas pole. Seega ma otsustasin teisipäeval pika lõuna teha. Mu otsust rõhutas ka see, et terve hommiku veetis tema rahulikult meeldivat aega hambaarsti juures ja mina pidin üksi hobustega tegelema. Lisaks kõigele tuli ta sellisele toredale ideele, et peaksin tema hobuseid pessoaga (abivahend, mis on otses ühenduses hobuse tagajalgade ja suuga teatud lihaste treenimiseks) kordetama ja see tähendab, et ma pean lisaliigutusi tegema nimelt selle hobuse külge monteerimisega ja sättimisega ja sedelgad ja värgid ja valjad. Võtab igatahes rohkm aega. Õnneks pidin Colleeni kohe hommikul ära sõitma nii et sellest kohustusest sai varakult lahti.

Nii ma siis olingi lõunal ca 1h, Muidugi ma ei söönud nii kaua vaid läksin Leo majja internetti ja jutustasin seal USA ja Kanada Katiedega. Sain neilt teada, et mul on täitsa õigus viibida lõunal 12.00-13.30 ja kellelgi ei tohiks plõksimist olla. Veel uurisid nad kuidas Emanueliga töötada on ja avaldasid arvamust, et ta on täielik asshole. Tundub, et tõepoolest keegi ei salli teda, isegi koolisõidu talli tüdrukud, kuigi neil pole otsest pistmist temaga. Veel rääkisid nad kuidas kõik Emanueli abilised on lühikese aja tagant hoopis tallist lahkunud ja ma olen juba isegi kaua vastu pidanud. Seejuures mõtlesin veel endamisi, et ega see nüüd nii hull ka pole teda aidata ja ta ju üldjuhul käitub kenasti minuga, aga võibolla oli lihtsalt asi nendes eelmistes abilistes. Kui lõunapausilt tulin, siis oli näha, et Emanuel ei olnud rahul mu pika lõunaga ja demonstratiivselt vaatas kella, aga midagi ei öelnud. Niiöelda karistuseks pidin kõiki ülejäänuid ta hobuseid kordetama pessoaga ja tema samal ajal clippis mõningaid hobuseid. Kokkuvõttes teisipäeval sõitis ta oma 16-st hobusest ainult ühega. Ja kõige parem oli veel see, et pooltel ta hobustel polnud kunagi pessoa peal olnud seega nad said kerge shoki sellest ja mina siis olin see kasejänes kes pidi nende hulludega tegelema. Lisaks kõigele otsustas korde mingeid trikke hakata tegema ja aegajalt kui kordetasin mõnda hobust, siis see lihtsalt tuli iseenesest lahti ja seega pääses hobune vabaks. Nii ma siis pidin veel vahepeal neid hullukesi mööda maneezi taga ajama, et kinni saada uuesti. Nõme päev oli igatahes, sest mulle üldse ei meeldi kordetada ja seda pidin ma faking terve päeva tegema.

Kolmapäeval tahtis Emanuel osade oma hobustega videosid jälle teha. Nimelt järgmisel nädalal ta puhkab ja sõidab Itaaliasse ja tahab siis kaasa võtta plaadid, kus on kõik ta hobused peal, et ehk saab mingeid kliente ja mõnest hobusest lahti. See oleks super luks kui ntx 10tk ära ostetakse. Mulle kohe väga meeldiks..või siis ka mitte. Äkki siis ta otsustab uued 10tk endale asemele võtta ja need arvatavasti on mingid hullud noored. No loodame, et siis vähemalt paar tk ostetakse ära ja ta ei võta kedagi asemele. Igatahes see tähendas seda, et mina pidin hoogsalt hobustele patse pähe monteerima ja siis veel ka filmima ja samal ajal takistusi panema. Patse mulle juba täitsa meeldib teha, sest iga korraga tulevad need järjest ilusamad ja kohe hea on vaadata oma kätetööd ja kuidas hobune kohe kuhjaga ilusamaks muutub kui tal patsid peas on. Sain ka mitu korda kiita Emanuelilt ilusate patside eest ja ühe hobuse kohta ta koguni ütles, et hea töö, et see hobune pole kunagi nii hea välja näinud. Seda oli hea kuulda. Lisaks jäid nad veel väga rahule mu filmimisoskusega ja seda meeldis mulle ka teha.

Tööpäev oli aga nats pikem kuskil kella 19.00ni ja Anna oli juba läinud ning Emanuel viis mu ise hotelli. Autos andis mulle veel 20 euri selle eest, et olin kauem tööl ja tegin head tööd. Ma küll puikelsin veits vastu, sest tema ju ei pea mulle maksma ja kuidagi ebamugav on nii, kuid siis ta seletas, et on alati oma ablistega nii teinud ja alati võistlustel ntx midagi andnud kui on võitnud ja üldse ta leiab, et see on parim moodus väljendamaks oma rahulolu inimese tööga, sest tema pärast pidin ma ju kauem töötama. See pani mu aga mõtlema sellele, et mis inimesed need eelmised abilised siis olid. Kui Emanuel nagu lihtsalt heast südamest annab neile veel sulli oma taskust, mida ta absoluutselt tegema ei peaks ja siis need abilised veel rääkisid teda pidevalt taga ja keerasid jamasid kokku. No ma ei tea, igatahes väga tänamatud olid need eelmised siis. Mul on vastupidi, et kui keegi avaldab heameelt mu töö ja pingutuste üle ja suhtub minusse hästi ja tänab, siis see motiveerib mind veelgi paremini tegema.

Neljapäeva hommikul tuli Emanuel ja nagu me kõik kuulsime, oli tal väga jama päeva algus. Nimelt oli ta teise autoga peeglid kokku sõitnud ja teine juht väitis, et Emanuel oli süüdi. Tema ise ütles, et pole selles päris kindel ja terve päeva pidi ta pidevalt helistama ja kindlustuse asju ajama ja ka veel mingi trahvi maksma jne. Ülejäänud päeva jätkasime filmimisega ja oli taaskord kiire päev ja palju patside tegemist. Colleeniga ei jõudnudki sõita ja panin ta masinasse. Tema masinasse panek on aga omaette katsumus. Iga kord kui ta õue saab, siis ta hullub ja hakkab perutama ja lollusi tegema, et lahti pääseda ja minema joosta. Selleks pidin ta täku ketiga sinna viima ja terve tee ta peale karjuma ja kuri tädi olema, sest muidu oleksin nagu Emanuel kabjaga saanud ja ta oleks lihtsalt minema jooksnud. Õnneks jäin vigastusteta ja hobune sai ka masinasse pandud, kus ta siis omakorda hullus ja hakkas hüplema nagu segane. Vähemalt oli tal lõbus päev. Ja ka mina olin rõõmus, et ei pidanud ratsutama, sest viimasel ajal tundub see rohkem lisakohustuse kui meeldiva osana päevast. Juhtus ka üks õnnetus. Nimelt filmimise ajal hüppel vigastas Charilaos oma kapja ja hiljem avastasime, et kabi oli katki ja veritseb. Emanuel oli päris mures ja kartis, et hobune läheb mahakandmisele. Reedel pidi aga sepp David tulema ja ka vet korra läbi ja siis mõtlesime, et näitame neile.

Reedel oli õnneks päev, kus ei olnud mingeid suuremaid asju ees ja sai tavapäraselt tööd teha. Kordetasin jälle mõningaid kodanikke pessoaga ja selline hea rahulik päev oli. Just enne lõunat kui pidime Emanueliga pangas käima sõitis ta Colosseo II-ga ja miskit ei klappinud ja siis Emanuel raevus kohutavalt. See oli julm. Ta tuli hobuse seljast maha ja peksis teda nii, et vähe pole. Hobune vedas ta kordega maneežist välja duššinurka ja seal lihtsalt Emanuel julmalt peksis teda jalaga kõhtu. Hobune lihtsalt seisis nurgas ja värises. Seejärel pidin talle piitsa organiseerima. Laenasin selle Annalt ning seejärel sai Colosseo maneežis uuesti nii et tolmab. Ütleme, et see oli kõige julmem peksmine, mida ma üldse olen hobuse suhtes näinud ja olgem ausad, ma olen igasuguseid asju näinud. Seejärel istus ta uuesti hobuse selga ja jätkas trenni ning tema väitel oli kohe teine asi ja hobune enam ei kiirustanud hüpetel. Pigem oli hobune nii läbi, et ta ei jaksanud enam kiirustada hüpetel. Igatahes pesime ta kähku peale trenni ära ja läksime panka. Emanuel pidi endiselt oma kindlustuse asju ajama ja oli päris pissed selle pärast.

Õhtupoole tuli ka sepp David ja vaatas Charilaose kapja ja pani raua ja kabja vahele plaadi, et seda kaitsta. Peale seda hakkas Charilaos palju paremini kõndima. Vet vaatas ka ta üle ja ütles, et poksirežiim ja ei jäe muud üle kui oodata ja vaadata, mis sellest saab. Õhtupoole veel sõitsin kähku Colleeni ja Emanuel arvas, et peab big bossiga rääkima, et ta maksaks mulle sõitmise eest ka. See sepp David on väga vahva ja viskab alati nalja, reedel pani ta näiteks mulle hüüdnimeks blondy. Igakord saab temaga mingit nalja. Ta on kohe hoopis teine tera kui need teised esmaspäevased sepad, kes on tõsised ja hullult tähtsad omast arust. Kokkuvõttes oli reede täitsa hea ja rahulik päev.

Laupäev oli jälle poolik päev ja mitu hobust masinasse. See vist oli esimene poolik päev, kus me reaalselt jõudsime normaalses tempos asjad ära teha ja kella 13.00ks olime omadega valmis. Seejärel oli veel lõuna ja kuna tallis olid kliendid ja Annal pidi nats kauem minema, siis leppisime kokku, et olen Leo juures netis ja siis kui Anna on valmis, siis hellab mulle ja lähme koos koju. Emanuel pidi veel mulle järgmiseks nädalaks tahvlile plaani jätma, et mis ma tegema pean kui teda pole. Nii siis aeg läks ja Anna ikka ei helistanud ja lõpuks kui mul läpakal aku tühjaks sai, siis läksin vaatama mis värk on ja mis ma nägin, Anna autot polnud enam parklas. Helistasin talle, et uurida milles asi ja siis tuli välja, et ta oli lihtsalt mu ära unustanud. No jahh kuidas saab sellise asja ära unustada. Ma olen alati öelnud, et 85% ratsutajatest pole just kõige kirkamad kriidid ja järjekordselt sain tõestust sellele. Üldse mulle käib tallis närvidele see, et enamus neist on täielikud tahupead ja ebaintelligentsed matslikult käituvad inimesed. Nad ei oska loogiliselt mõelda ja efektiivselt planeerida ja üldse nad ei tea maailmast eriti midagi. Nagu näiteks Massimo tunnistas mulle, et tal pole õrna aimugi kus kohas see Eesti üldse on ja ta ei tea isegi kas see on euroopas või kus iganes ja sealjuures tema kaasmaalane Leo teadis kohe kus Eesti asub. Nagu hallooo mida te seal koolis üldse tegite kui isegi maailmakaarti ei tunne. Igatahes Anna arvas, et võiksin Mellil paluda ennast koju ära viia. Läksingi talli, et vaadata kes seal on ja eelkõige näha mis plaani Emanuel mulle jättis. Plaanis seisis üks suur kordetamine ainult, väkk. Mõtlesin, et tore küll, järgmine nädal tuleb tõeliselt armas, väga fine. Otsustasin ka et ei viitsi Melliga minna ja kuna on selline päris ok ilm ja valge ka veel, siis teen natuke sporti ja jalutan hotelli. Kusjuures jalutuskäik oli väga meeldiv ja vaatasin põldudel majandavaid kitsesid ja mõtlesin omi mõtteid. Kokkuvõttes jõudsin hotelli kiiremini kui lootsin ja mõtlesin, et kevade poole võikski igal hommikul talli jalutada. Oleks selline hea füüsiline trenn. Õhtul käisin bensukas endale nänni varumas ja nii ma siis sõin, vaatasin tv-d, lugesin raamatut ja lubasin endale ühe drinki Bacardi Razzi. Nii hea oli..

Pühapäev oli nagu alati tavaline vegeteerimise päev ja oma patareide laadimine. Sai järjekordselt mõtteid mõlgutatud ja lähituleviku plaane tehtud. Kindel on see, et tavalist kontoritööd ei taha ma mitte nii pea. Ikka pidevalt meenutan neid paari kuud Bigbankis ja mõtlen, et see oli üks õnnetumaid ja rahulolematuid perioode mu elust. See oli lihtsalt ebanormaalne. Ma olen endale ikka nii tänulik, et suutsin vastu võtta sellise otsuse ja sealt minema minna ja natukene maailmas ringi vaadata. Nüüd on mul kindel plaan oma 25daks sünnipäevaks kõik Euroopa Liidu riigid läbi käia. Õnneks päris mitu neist on juba läbitud ja seega peaks jõudma oma eesmärgi täita  Juba siia tulekuga sai viibitud koguni kolmes riigis kus ma varem polnud olnud!!!

Üheksas nädal Ramsbrockis

Esmaspäeval olid juba pühapäevase lolluse tulemused käes ja ma tundsin ennast suht kehvasti. Hommikul ei saanud hästi üles ka ja üldse terve päev venis kuidagi. Esmaspäeviti on meil alati sepad tallis ja nii ma pidin siis neile paar meie hobust ka sokutama. Colleeni sõitsin ma õhtul ja siis ta otsustas nats sigatsema hakata. Kohe trenni alguses kui hakkasin teda traavile võtma, otsustas ta selle asemel hoopis püsti tõusta. Otsustasin seda ignoreerida ning mu lähenemine mõjus ning sai rahumeeli trenni alustatud. Hiljem trenni käigus tegi ta veel mingeid õhuhüppeid ja küünlaid, aga lõpuks oli täitsa timm kui maha rahunes. Hotellis jäin väga vara magama, sest tervis polnud just parim.

Teisipäeval ei toimunud ka eriti mingeid sündmusi. Samasugune veniv päev oli ning sain mõned korrad päeva jooksul vihastada erinevate asjade peale. Näiteks ajas mind ilgelt närvi see, et kui David paneb tallivahel hobust valmis ja mul on vaja mööda minna, siis ma pean nii kaua ootama, kui ta ikka on kõik need jalakaitsmed saanud hobusele pandud ja veel martingali ka kaela. Ma ei mõista, miks ei või nagu kohe mööda lasta vaid peab jokutama nagu idikas ja üldse ta jätab jube tihti hobuse tallivahele ja tõmbab ise kuhugile minema ja katsu siis sealt kuidagi mööda saada. Lõunaajal, just kui Colleeniga sõitma läksin, tulid mingid kliendid ka ühte hobust proovima ja Colleen otsustas jälle paharett olla. Õnneks seekord püsti ei ajanud ennast, aga pidevalt oli piiripeal, et teeb mingi huligaansuse ning klientide ees ei saa ju endale mingit sõdimist hobusega lubada. Nii ma siis üritasin selle trenni võrdlemisi rahumeeli ära teha. Päeva jooksul tekkis veel mingi peavalu moodi asi ja ei suutnud ära oodata, millal hotelli saan. Lõpuks kui sinna sain, siis vaatasin oma lemmiksaadet Rock of Love bus, kuid seda siiski õudsa peavalu saatel. Vaevu suutsin lõpu ära oodata kui magama jäin.

Kolmapäeval otsustas Emanuel osadest oma noortest mingid videod teha ja nii ma siis pidingi neile patse pähe monteerima. Peab ütlema, et olen selles järjest osavamaks muutunud ning juba tulevad need täitsa kenad välja. Just kui olin täkule Colosseole patsid pähe teinud, tuli Emanuel ja hakkas sadulat selga panema, aga enne kui sadulavöö kinni pani, otsustas ta hobusel kõrvade vahelt valjaste kohalt lakka lühemaks lõigata. Colosseo aga kardab seda ja hakkas tõmblema selle peale. Seejärel kukkus sadul maha ja hobune ehmatas veelgi ning tõusis küünlasse ja päitsed läksid katki ja lõpuks kukkus ta selili ühte veeloiku nurka. Nii siis oli mu puhastamine asjata ja hobune oli märg ja must. Ma vist olen natuke sadist, aga mulle tundus see kukkumine nii naljakas, et ma lihtsalt irvitasin kogu südamest. See oli nii kohutavalt naljakas kui Colosseo seal nurgas loigus selili oli. Oleks võinud hoopis seda filmida mitte hüppamist. Ülejäänud hobud käitusid paremini. Vähemalt oli päeva jooksul midagi positiivset ja sai südamest naerda. Colleeniga võtsin seekord pika steki kaasa, et mingit protestimist ei oleks ning see täitsa mõjus, sest ta oli mul täitsa muki ja töötas korralikult kaasa.

Neljapäeval muud ei juhtunudki kui pidin järjekordselt ühele obusele Lissabonile patsid tegema. Seekord filmiti teda vabajooksul maneezis. Päeva jookusl sain jälle vihastada erinevate asjade peale ja mõtlesin, et ikka täitsa siiber sellest jamast siin, kuid õnneks õhtuks rahunesin maha jälle.

Reedel siis lasti mul tgaaskord Colleeniga mõned hüpped teha. Seekord pani Emanuel takistusi ja ega ta ka üle 80cm ei pannud. Ta isegi lammutas ühe okseri lattaiaks, sest arvas vist, et okseri hüppamine oleks ikka liiga spets minu jaoks. Esimene hüpe tuli mul nats alla ja teine tuli kaugemalt, kuid kõik ülejäänud klappisid hästi. Täitsa halenaljakas kuidas Emanuel siis uuris, et nohh kuidas oli hüpata bja näed täitsa hästi tuli välja ja väga tubli. Ta vist peab ka mind mingiks ma ei tea milleks, sest kui juba okserit ei lase hüpata, no siis ma ei teagi. Ime et ta mulle kergendamist ja galopitõsteid pole tulnud õpetama. Aga võibolla ma polegi veel piisavalt kogenud, et 80cm okserit hüpata ja pean natuke veel harjutama :D! Iseenesest oli täitsa vahva jälle mõned hüpped teha.

Laupäev pidi siis poolik päev olema ja mul oli põhjust oodata tööpäeva lõppu, sest Saps lubas mulle külla tulla nädalavahetuseks. Hobused said kiiresti tehtud ja lõpus pidin ma Colleeni sõitma ja Emanuelile jäi Stolzenberg-Lordanos sõita. Ma tegin kähku trenni ära ja juba panin hobuse ka boxi kui tuli Emanuel üleni liivase Stolzuga ja ütles, et oli hüpanud ja peale süsteemi hobusega pikali käinud, sest latt oli jalge vahele kinni jäänud. Seejärel tuli ta geniaalsele mõttele, et ma võiksin hobuse ära pesta ja jalutada kuivaks, et ta stressist üle saaks. See tähendas, et tööpäev pikenes kenasti kohe 1h võrra. Ma olin ikka täitsa pissed off. Siis kui sain hobuse lõpuks boksi, siis otsustas Emanuel, et me peame Jensi aitama ühte hobust kordetada ning seega pikenes tööpäev veel 40 min ja lõpuks enne äraminekut nad tahtsin veel ka kohvi juua, mis tähendas, et kena 30 min tuli jälle otsa. Muidu poleks midagi olnud, sest Saps pidi õhtupoole tulema, aga viimane mulle ligipääsetav pood pannakse laupäeval 16.00 kinni ja seega ma ei jõudnudki poodi, et korralikult külaline vastu võtta. Ma oleks päris tige olnud kui vaid Jens poleks maininud, et arvatavasti veebruarist saan ma mingisse korterisse kolida ja see oleks täitsa vahva ju. Ta rääkis midagi, et mingid uued korterid on seal Quackenbrücki poole. See oleks super, sest siis ma oleksin rohkem linnas ju ja seal on suuremad poed, kuhu ma pääseksin siis loodetvavasti ka peale tööd. Peale kohvitamist viis Jens mu hotelli ja jäin Sapsi ootama.

Lõpuks kuskil 19 ajal ta jõudis ja nii vahva oli teda üle pika aja uuesti näha. Terve õhtu saime jutustada oma tallieludest ja sellest, millised maakad ja saanikad oleme ning teha tulevikuplaane ja mõelda uusi kohti, kuhu minna ja niisama klatšida Saksa ja Eesti inimesi  Öösel pidime jagama mu ühele inimesele mõeldud voodit ja tänu sellele, et nii kitsas oli, nägin terve öö selliseid unenägusid, et roadtripime ringi mööda maailma ja peame autos magama ning selle pärast ongi kitsas :D.

Pühapäeval vaatasime mõnda mu seebikat MTV pealt ja sõime hunniku röstsaia ja seejärel läksime mu talli. Näitasin kõiki hobuseid ja erinevaid talle ja maneeže ning noori hobuseid. Tundus, et Sabinele täitsa meeldis minu töökoht. Seejärel sõitsime Quackenbrücki ning käisime natuke linnapeal ringi ja läksime lõpuks ühte pubisse, mille leidsime ja mis lahti oli ning sõime korraliku lõunasöögi. Pärast tulime hotelli tagasi ja vaatasim Viva pealt mingit head muusikasaadet ja jutustasime veel oma tähtsaid jutte. Seejärel pidingi Sapsi uuesti ära saatma, sest teeolud on suht jamad ning pikk sõit oli ees ja ta päris öö peale ei tahtnud jääda. Loodetavasti näeme peagi uuesti. Enne magama minekut lugesin veel ühte Sapsi toodud raamatut ja juba tuligi uni..

Aasta viimane päev

Aasta viimasel päeval kui talli läksin, siis esimese asjana panin Cornet-Burgraafi masinasse, sest kuna on poolik päev, siis läheb kindlasti rabelemiseks kohtade pärast. Seejärel hommikused toimetused ning enne hommikusööki pidin veel hobuseid masinas vahetama. Küsisin ka Emmalt, et mis on tema õhtused plaanid ning ta ütles, et lähevad osadega tallist kuskile baari, kus ostad pileti ja siis saad kogu öö selle eest süüa ja juua nii palju kui tahad. Ta arvas, et võiksin nendega kaasa minna sinna ja peaksin Jasminilt küsima täpsemalt selle kohta. Kuna ma Warendorfi sõidus kahtlesin, siis arvasin, et see oleks päris hea variant. Peale hommikusööki sõitis Emanuel mõndasid hobuseid ja ma panin ülejäänusid kordamööda masinasse. Leppisime Emanueliga kokku, et kohe kui ta saab oma osa tehtud, siis ta läheb ära ja ma lõpetan üksi ülejäänutega. Emma pakkus ka välja, et võib mu hotelli ära viia, sest tal on ka poolik päev. Paraku kui Emma juba plaanis lõpetada, siis mul oli veel üks hobune boksi panna, üks sõita ja 2 masinast välja võtta ning veel asjad kokku panna ning ütlesin talle, et pole mõtet oodata, et küll ma kuidagi koju saan. Ta küll kahtles, kuid lõpuks sain teda veenda, et pole vaja oodata. Vahepeal oli Sabine ka helistanud ja öelnud, et ei tea, kuidas ma Warendorfi võiksin saada ning see oli siis kindel, et sinna ma ei lähe ning peale seda uurisin Jasminilt kohe õhtu kohta ja ta arvas, et võiksin ikka nendega minna, lihtsalt peab vaatama, kes mu peale võtab ja piletid saab kohapealt. Mõned talliinimesed, kes varem lõpetasid soovisid head aastalõppu ja lahkusid.

Läksin siis Colleeniga sõitma. Samal ajal sõitis Jasmin Catiga ning Jens andis talle hüppetrenni. Vahepeal ütles ka mulle, et võiksin mõndasid kavaleti harjutusi teha. Tulingi galopis kavalette ning kui Jasmin oli lõpetanud, siis parasjagu sain ka ma lõpetatud ning hakkasin hobus maha jalutama kui Jens järsku pani väikese risti ja ütles, et võiksin tulla mõne korra lihtsalt. Nii ma siis tulingi mõned korrad seda risti galopis. Kõik klappis ilusti ja siis pani Jens juba lattaia ning tulin ka seda. Ühe korra valis Colleen liiga alla ja tuli natuke väärakas hüpe, aga ülejäänud kordadel klappis hästi. Siis lasi Jens juba okserit ja teist lattaaeda tulla ning lõpuks pani mulle juba väikese parkuuri. Kõik hüpped klappisid hästi ja jube vahva oli üle pika aja hüpata. Jens kiitis ka mind ja ei öelnud kordagi ühtki märkust. Takistused olid küll väiksed mingi 80cm, aga ma polnud ju nii ammu hüpanud. Viimane kord kui korralikult hüppasin oligi Kädiga Veskas võistlustel ja peale seda korra Lilliga mõned väiksed hüpped kui näitasin Maritile kuidas ta hüppab. Ütlesin Jensile ka, et viimati hüppasin ca 3 kuud tagasi ja jube vahva oli ning ta arvas, et peaksin seda tihedamini tegema ja järgmine nädal jälle  Olin super õnnelik ja jube vahva oli üle nii pika aja uuesti hüpata. Seejärel arutasime Jasmini ja Melliga sadularuumis, et õhtu suhtes on veits jama, sest ilm on jube halb sõitmiseks Cloppenburgi ja taksod ei käi. Nad arvasid, et siis teeb lihtsalt mingi peo nende juures majas ja Melli võib mu peale võtta hotellist. Mul oli suht ükskõik, mõtlesin lihtsalt, et hotellis oleks üksi nõme olla. Kui sain oma asjadega valmis, siis tuli koolisõidu tallist Kate ja palus mind, et vaataksin 5 min ta hobust, sest peab korra majas ära käima. 5 minutist sai umbes 20 min ja lõpuks kui ta tuli, siis vabandas ette ja taha ja ütles, et oli avarii teinud. Ta oli libisemisse sattunud ja vastu aeda sõitnud ning siis olid Leo ja Massimo tallist talle appi jooksnud ja autoga talli sõitnud. Seejärel tuli ka kohe Massimo ja küsisin talt. Et kas ta saaks mu hotelli viia ja ta ütles, et peab kohe varsti söötma hakkama ning ei jõuaks viia. Ta veel oli Emanueli peale ka pahane, et ta mind ära ei viinud ja jättis mu üksi lõpetama. Sõimas assholeiks ja isegi helistas talle, kuid õnneks nad rääkisid rahumeeli ning ei pahandanud omavahel. Vahepeal oli Kate hobusega talli poole hakanud minema ja hobune ehmatas midagi ja kukkus tallivahel pikali ning siis kukkus ka Katei mobiil maha tükkideks. Kuidagi halb õhtu tal. Massimo küsis, et äkki aitan tal ja Mellil hobused kähku ära sööta ja siis lähem koos koju. Olin nõus. Kui saime söötmisega valmis siis veel istusime korraks kolmekesi maha ja siis Massimo ütles, et võtab mu ise hotellist peale. Kokkuvõttes ma ei teadnud mida õhtul teeme, aga igatahes keegi pidi mu peale võtma ja kuskile viima. Enne minekut ütles Massimo, et lähme korraks ka Leo juurde ja siis ta aitab Kateil auto majja ära viia ja ma sõidan tema autoga järgi. Läksime Massimo auto juurde, et sellega Leo maja juurde sõita, kuid see ei läinud käima. Seega ütles Massimo, et peame muu plaani mõtlema. Olime Leo juures ca 30min ja vahepeal tuli Kate ja teatas, et tal oli mobiil veeämbrisse kukkun ja teine mobiil täpselt ämbri kõrvale. See oli juba halenaljakas kuidas tal see õhtu viltu vedas. Olime kolmekesi Leo juures ja siis lõpuks tulid Leo ja teine Kate (meil on tallis 3 Katei: 1 on USAst, 1 Kanadast ja 1 Inglismaalt, õnnetu õhtu oli Inglismaa Kateil ning Leoga koos tuli USA Kate). Nad olid jube elevil, sest suur boss oli neile lihtsalt mitu pudelit kanget alkot andnud ja siis veel 2 kasti õlut ning niismaa mitu pakki krõpse ja muud stuffi + lisaks kasti klaasidega kasutamiseks. Nad old jube elevil suure bossi ootamatust käitumisest. Lõpuks kujunes plaan välja nii, et õhtul oleme hoopis Leo juures mõlemad Kateid, Leo, Massimo ja mina ning naudime suure bossi ande ning laulame karaoket ja mängime videomänge ja teeme erinevaid jooke. See pidi suur saladus olema ja kellelegi ei tohtinud öelda, sest muidu tahaksid teised ka tulla. USA Kate läks ja küsis veel suurelt bossilt, et kas Massimo võib kojusõiduks ühte ta jeepidest laenata ning suur boss oli lahkelt lubanud ka. Ütles ainult, et mingit avariid ei teeks. Seejärel visimegi Katei majja ära ja leppisime kokku, et Massimo võtab minu ja siis tema kuskil 21 paiku peale.

Hotellis käisin kähku pesus ära ja mõtlesin, et erilist meiki ega midagi ei tee kui on selline kodune õhtu. Värvisin ainult ipsmed ära ja panin teksad ja kampsunid. Kell 20.00 juba Massimo helistas, et on Menslages ja nii ma siis paningi turbo kiirusel ennast riidesse ja koristasin asjad toas ära. Autos oli ka Emma ja Massimo rääkisgi juba uuest plaanist, et ma võin valida, et kas lähen koos nendega ikka sinna baari nagu algselt plaanitud või lähen Leo juurde ja ta võtab mu hiljem peale ja viib koju. Otsustasin, et lähen ikka baari koos nendega. Korra mõtlesin, et ma oleks võinud ikka parema meigi teha ja midagi paremat selga panna, aga siis mõtlesin, et nagunii näen võrreldes teistega täitsa timm välja. Läksime siis majja ja Emma pidi sinna jääma ning meie Massimoga Leo juurde korraks minema ja Inglismaa Katei ja Kanada Katei sinna ära viima. Juba kaugelt kui Leo majale lähenesime oli tümakat kuulda ja nii kui sisse astusime, siis muusika mängis täiega ja USA Kate seisis laua peal ja laulis mikrofoni päikseprillid ees ning Leo rokkis niisama diivanil. Lõpuks tuli Kate laualt maha ja Leo ja Massimo hakkasid koos rokkima ja mingid ülinaljakat gei tantsu tegema. Me läksime tüdrukutega kööki kus olid suupisted ning tegime shampuse lahti ja ma võtsin siis ka klaasikese enne sõitu. Siis tulid sinna veel 2 tüdrukut Kristiin ja veel üks noorem tüdruk ning Massimo mängis veel ühe videomängu. Mingi kitarriga mäng oli.

Peale seda hakkasimegi minema mina, Massimo ja need 2 tüdrukut. Sain aru, et Massimo oli neile varem lubanud, et sõidab nende autoga. Sõitsime majja, kus teised olid takso võtnud ning poolel teel majja sõitisgi takso juba vastu ja pidime takso järgi sinna baari sõitma. Päris pikk tee oli ca 1h sõitu ning vahepeal kadus takso silmist kuid lõpuks saime ta ikka kätte. Teepeal hakkas mul vahepeal jälle nokkima ja mõtlesin et no tore küll nüüd jään veel enne pidu magama.

Lõpuks jõudsime kõik koos baari ja panime oma joped ära ning ostsime piletid. Kuna mul polnud niipalju sula kaasas, siis Massimo aitas mu välja nagu varem lubanud oli. Pilet oli kallis 45 euri, kuid samas siiski aastavahetus ja võib endale aasta viimasel päeval lubada sellist asja. Saime käepaelad, millel oli südameke peal ja see tundus rohkem nagu valentinipäeva pidu kui aastalõpu. Massimo aitas mulle selle imeliku käepaela panna, mis käis mingi spets süsteemihga ja siis aitasin mina teda ka. Läksime kohe ka sööma. Toit oli marmiitides. Täitsa söödav oli ning sõime ka kohe magustoidu ära. Istusime kõik ühes lauas. Vahepeal kui magustoidu järgi läksime, olid 2 tüdrukut, keda ma ei tundnud meil kohad ära võtnud. Üks koht ühe tüdruku kõrval oli siiki vaba ning tuli välja, et see oli täitsa vahva tüdruk. Tema nimi oli Carolin ning ta oli kunagi meie tallis käinud. Nüüd pidi tal oma tall olema. Tema uuris siis minu kohta ja nii me siis jutustasimegi natuke. Hiljem läksime välistelki istuma, kus siis jõime ja rääkisime niisama juttu. Seal aga polnud üldse külm, sest seal olid sellised soenduspostid pandud, millest tuli sooja õhku ning täitsa hea oli värske õhu käes soojas istuda. Esimese joogi lasin endale vodka kokaga teha, sest mingeid mahlavariante neil polnud. See ei olnud eriti hea. Uurisin Emmalt ja Lynnilt, et mis nemad joovad ja nad jõid mingit Saksa spets napsu fantaga. Proovisin Emma jooki ja täitsa hea oli, täpselt nagu fanta. Otsustasin ka selle joogi peale jääda. Vahepeal käisid nemad jookide järgi ja tõid siis mulle ja Massimole ka ning istusime ja jutustasime ning vaatasime kuidas meeletud vanamutid tantsisid ning kommenteerisime siis nähtavat.

Nii aga nüüd siis meie seltskonna riietuse juurde. Emmal oli mingi must pitsist minikliet seljas, mis oli suht koht venelaste stiilis ning mustad saapad jalas, mis olid küll väga mööda. Nägid odavad ja maitsetud välja mingite pannalde ja klambritega. Iseenesest kleit veel võis kannatada kriitikat. Vähemalt ta ei kandnud mingeid imelikke ehteid. Jasmin oli täpselt samas riietuses, millega ka jõulupeol ning ma kahtlustan, et tal vast ei olegi normaalseid riideid rohkem. Kogu garderoob koosneb ratsariietest. Melli oli ennast taaskord kaunistanud võltspärlitega, kuid seekord oli teistsugune pärlikomplekt. Siiski maitsetu nagu eelmine. Kandis taaskord mingit imalikku pluusi ja teksaseid mis polnud eriti kooskõlas tema figuuriga, nimelt rõhutasid ta keskmisest suurmat tagumikku. Kingad olid paremad kui jõulupeol, kuid siiski ei sobinud riietusega kokku. Lynn oli täitsa kenasti riides. Tal olid mustad püksid ja must pluus ning mingi hõbedane pooljakk peal ning suured hõoedast kõrvarõngad ja mustad saapad. Kõik oli omavahel kooskõlas ja oli kohe hea vaadata. Massimol oli sama riietus nagu jõulupeol: mustad püksid, must triiksärk ja must vest selle peal ja valge lips ning valged ketsid. Täitsa omanäoline ning igati kriitikat kannatav. Kristiin ja noor tüdruk olid täiesti tavaliselt riides. Arvestades aga seda, et nad teadsid sellisele peole minekust, siis ausalt see riietus ei olnud peole sobilik. Nii võiks näiteks poodi minna aga mitte peole. 2 tüdrukut, keda ma varem ei teadnud kandsid klieit ja need kleidid ei olnud küll väga pidulikud rohkem sellised klubikad, kuid siiski täitsa korralikult. Samas aga nende jalanõud olid jällegi täiesti mööda. Mõlemad kandsid mingeid tuhvleid, mis absoluutselt ei sobinud kleidiga kokku. Tundub, et siin Saksas ei pöörata üldse oma jalatsitele tähelepanu, sest 90% kannab mingit täielikku maitselagedat saasta, 5% kannab täitsa kenasid jalanõusid, kuid need ei lähe riietusega absoluutselt kokku ning 5% on suutnud riietuse ja jalanõud kooskõlla saada ja seda 5% ei kohta peaaegu üldse.

Vahepeal olime kolinud tantsuplatsile ning tantsisime kõik koos ja nautisime endiselt sama jooki. 10 min enne südaööd läksime õue ja siis algas juba vaikselt ilutulestik. Kui uus aasta saabus, siis soovisime kõik omavahel head uut aastat ning lõime klaase kokku. Ma olin endale klaasi shampust sebinud, mis oli natukene liiga kuiv minu jaoks, mulle meeldib vähekene magusam kraam. Seejärel sai ilutulestik suurema hoo sisse ning täitsa ilus oli. Läksime tagasi sisse ning tantsisime edasi. Tuli erinevaid saksakeelseid laule ja täitsa vahva oli nende järgi rokkida. Kuskil kella 1 paiku otsustasime liikuma hakata. Emma tuli ka meie peale. Teepeal hakkas mul seest veidike keerama ning ainuke mille peale mõtlesin, et saaks oma hotellituppa. Uni tuli ka peale juba. Aga ei, meie suundusime hoopis klubi poole. Hakkasime sisse minema, kuid õnneks seal kontrolliti dokumente ja see noor tüdruk, kes meiega oli, oli liiga noor klubitamiseks ning algasgi kodutee. Vahepeal olin poolunes, kuid õnneks sain esimesena koju. Massimo veel täpsustas üle, et laupäeval võtab mu peale ning siis lähme koos talli. Hea oli hotellis olla. Suundusin kohe magama ja ärkasin alles kella kahe paiku päeval.

Reedel vegeteerisin niisama, tegin endale kannu sisse kohvi ning nautisin võileibu. Terve päev kulusgi põhiliselt blogisse postituste kirjutamisele, et omadega järje peale uuesti jõuda ning õhtu otsa sai veel vaadatud mingit reality showd Bullie Beatdown. Kuna olin nii kaua maganud, siis und väga ei tulnud ja magama jäin päris hilja.

Laupäeval oli lühike päev ning tegime Emanueliga kõik hobused kiiresti ära. Saatasin ta jälle nats varem minema kuna otsustasin jääda kauemaks, et Leo juures netis olla ja siis hiljem Massimoga koju sõita. Päeval midagi ei juhtunudki erilist, aga õhtul kui Massimo tuli Leo juurde, et mu hotelli viia, siis ta teatas, et oli vahepeal teel sinna auto alla jäänud. Nimelt oli pimedas ja libedaga kuidagi nii juhtunud, et suur boss kas ei märganud või ei saanud pidama ja Massimol polnud kuskile minna ning nii sõitisgi suur boss talle otsa. Õnneks ta eriti viga ei saanud, lihtsalt puus oli valus. Kui aus olla, siis see tundus mulle pigem ülimalt naljakas kuidas boss ajab oma alluva alla. Üritasin ikka kõvasti, et naeru kinni hoida, aga lollakas irve oli ikka näos kuni hotelli jõudsin, siis sain rahus naerda. Massimo veel rääkis kui tuhinas ja pabinas suur boss oli ning kohkunud, et niimoodi inimese alla ajas. Arvata võib :D

Pühapäeval vaatasin telekat ja puhkasin. Uuel aastal on nad nüüd kuidagi kitsimad saadetega ja päris palju oli mingit saksakeelset jama. Seega otsustasin õhtul jalutama minna ja pilte teha õhtusest lumisest Menslagest. Jube palju lund oli ikka ja selline hea karge õhk. Enne jalutuskäigu lõppu otsustasin hotelli ees veel lapsepõlve meenutada ja proovida lund süüa. Kusjuures ma ei saanud enam pidama ja nii ma mingi 10 min ajasn lihtsalt lund näost sisse kuni mul külm hakkas ja tuppa pidin mineme. Peab tunnistama, et korra tuli ka mõte lund kaasa võtta tuppa, et seal edasi süüa, kuid see tundus liiga seniilne. Ajud on vist selle külma käes juba ära jäätunud ja tegelen debiilsete asjadega.

Tagasi Saksamaale

Bussis juhatas päkapikumütsis teenindaja mu kohale, mille olin juba eelnevalt välja valinud. Buss oli super lux. Nahkistmed ning palju ruumi. Lisaks veel pistik iga istme juures ja wifi. Teenindaja tõi väikese bukleti, mis tutvustas bussi ja võimalusi ning andis ka pleedi. Ühesõnaga bussis oli kööginurk, konverentsisaal, printimisvõimalus, telekad, raamatukogu ja tuhat mugavust veel. Sõidu ajal oli ette nähtud üks tasuta kuum jook ning teenindus kogu sõidu vältel. See oli mu elu parim bussisõidu kogemus. Peaks isegi ütlema, et selle pileti hinna eest (295kr) oli küll ja rohkemgi veel mugavust ja luksust. Sõidu ajal kuulasin läpakast muusikat ning jagasin msnis Birxile oma vaimustust bussi osas ning kirjutasin uut postitust blogisse, mis tuli ohtrate kirjavigadega, aga eks ma parandan selle hiljem ära. Vahepeal olin ka pool-unes. Sõitis 4h ja 25 min ning olime minuti pealt õigel ajal bussijaamas. Seal siis valisin ühe suuna, mis tundus õige ja hakkasin liikuma lootuses bussipeatud üles leida. Üks vanatädike müüs seal pirukaid ning küsisin temalt täpsemalt, et kus on bussi nr 22 peatus ning ta kohe andis mulle suuna kätte ja teadis juba öelda, et see sõidab lennujaama. Jalutasingi paar minutit ning leidsin kohe peatuse üles. Buss tuli ka praktiliselt kohe ning ostsin pileti, mis oli 60 santiini. Sõit kestis ca 30min ning lõpp-peatus oligi täpselt lennujaama ukse ees. Mul oli veel paar tundi aega ning läksin kaalusin oma kohvri ära, mis oli 11,5kg. Siis oligi aega mõelda, et kuidas mahutada kaal 10kg piiridesse ning mitte ühtki asja maha jätta. Istusin ja sõin oma kaasavõetud võileibu ja piparkooke ning otsustasin, et võtan läpaka kätte ja panen fotoka kaela. Kaalusin uuesti ja kohver oligi 9,8kg. Lootsin, et läpakast ja fotokast probleemi ei tule, sest tegelikult peaksid need kohvris olema. Nägin ka juba tuttavaid lätlasi, kes teel Riiga olid ennast tähtsatena tundnud stjuardiga suheldes. Turvakontrolli läbisin edukalt ja õnneks mult isegi konfiskeeritud kreemipudelit, mis oli 250ml, sest lubatud on 100ml. Üritasin ka veits wifit saada, aga see oli tasuline ning seega kuulasin niisama mp3 ja ootasin millal lennukisse saab. Lõpuks lastigi meid sinna ja olin üks esimeste hulgas kes endale koha sai vaadata. Valisin kohe akna alla koha ning minu juurde istus mingi paks noormees. Õnneks jäi meie vahele üks tühi koht ning seega oli sirutamise ruumi. Pöeaaegu terve sõidu ma magasin ning ei pannud isegi tähele, millal ajakirju jagati ja niisama kraami ostmiseks. Kui olime juba Saksamaa kohal ja lennuk hakkas kõrgust vähendama, siis juba nägin ära, et siin lund pole. Maandumine läks jälle ilusti ning Saksa jaamas polnud mingit narkokontrolli, seega sain kohe kähku terminali. Lennuk maandus ka minuti pealt õigel ajal. Mul oli aga palju aega, sest Emanuel oli saatnud sõnumi, et Peter tuleb kuskil 15.30-16.00, lennuk aga maandus 14.30. Sättisingi ennast ühe tooli peale ja vaatasin niisama inimesi ja ümberringi toimuvat. Minu kõrval oli ka üks tüdruk, kes tundus samuti ootavat kedagi ja ta oli päris närviline, üritas pidevalt helistada ja ei saanud vist kedagi kätte. Täitsa kahju oli minust. Mul aga aeg läks ja läks, aga Peterit ei olnud veel. Otsustasin, et lähen närvi alles siis, kui16.15 teda pole. Täpselt 16.00 otsustasin püsti tõusta ja korra välja piiluda ja nii kui seda tegin, siis juba vilksasgi tuttav jeep mööda. Läksin parkla poole ja seal oligi Peter. Tervitasime ja ta vist vabandas hilja saabumise üle, aga mul oli täitsa ükskõik. Terve tee mul täitsa nokkis ja oleks autos magama jäänud, kuid siiski suutsin kuidagi pool ärkvel püsida. Oma hotelli jõudsin 17.30 ning otsustasin kähku poest läbi hüpata, et midagi söödavat vaadat. Kui tagasi hotelli jõudsin, siis ma murdusingi. Ma tundsin ennast maaila üksildasemana ja nutsin lahinal. Mul oli nii kurb, et jälle olen üksinda siin oma Saksa rutiinis. Lõpuks suutsin kuidagi nutmise lõpetada, käisin pesus ära ja läksin hotelli kööki vett keetma ja saia röstima. Seal nägin ka hotelli perenaist ja jutustasime temaga oma 40min. Rääkisin, et töötasin enne pangas ja tuli välja, et tema mees ja ema töötavad samuti pangas ning rääkisin oma plaanist saksa keel õppida ning siis ta sattus vaimustusse ja vahepeal proovisime saksa keeles rääkida. Ütles veel, et pean koguaeg harjutama ja üritama võimalikult vähe inglise keelt rääkida. Siis kui rääkisin, et olen ka hotellis töötanud (Kurtnas) ja kõik see mis nemad siin teevad on mulle tuttav ja toob mõningad mälestused meelde, siis ta arvasgi, et võin neid abistada üritustel kui tahan ja igav on. See oleks täitsa vahva :D See jutuajamine oli nii positiivne, et enam ma ei tundnud ennast üksildasena ja läksin oma tuppa juba palju parema tujuga. Vaatasin veel oma lemmik saated Rock of Love bus ja nautisin teed ja võibse. Helistasin veel Emanuelile, et kas Massimo on tallis, et mu ikka hommikul peale võtaks, kui teda enam ei olnud ja Emanuel ütles, et kui Massimo ei tule, siis helistaksin talle ja ta tuleb mulle ise järgi.

Kolmapäeval oli siis esimene tööpäev peale puhkust ning täitsa tore oli jälle kõiki näha. Tegime jälle hommikused toimetused ära ja siis hommikusöögile ning seejärel tavalise töö juurde. Tundus, et isegi hobused olid rõõmsad mind nähes ja mõned nagu isegi vaatasin boksist sellise üllatunud näoga, et oi näed see sara on jälle tagasi. Loomulikult Cairon üritas jälle mu juukseid süüa nagu alati ning Carrick tegi mulle musi kui ta juurde boksi lähen. Ta mõnikord teeb oma ninaga sellist asja, mis on täpselt nagu põsemusi. Jube armas hobu on ja tundub, et ma meeldin talle. Pidin teda kordetama minema ja see meeldib talle veel eriti. Juba teel kordemaneezi ta hakkab juba naljakalt piuksuma ja mingeid madalaid hääli tegema, kujutab vist juba ette, et saab vabalt joosta ja lollusi teha. Sõitsin ka Colleeni ja nii kui ta boksist välja võtsin, siis ta tegi mingid hüpped ja oli jube rahutu. Hiljem kui teda valmis panin, siis ta veel tõmbas ennast lahti ja üritas minema joosta. Õnneks ta läks koolisõidu talli poole ning seal oli välisuks kinni ning seega sain ta kätte. Emanuel rääkis, et ta oli just päev enne tal minema jooksnud kui ta teda masinasse läks panema. Ma juba kujutasin ette, kuidas Colleen teeb mingeid õhuhüppeid ja asju ning ma kenasti maha lendan. Õnneks aga sõidus oli täitsa normaalne ning mingeid probleeme ei olnud.

Ülejäänud päev oli tavaline. Kõik tallirahvas oli kohati nagu isegi üllatunud, et ma tagasi olen ja kõik uurisid mu puhkuse kohta. Kõik arvasid, et super vahva on see, et ma tegin üllatuse ja ei rääkinud oma koju tulekust. Sain ka veel teada, et 31 detsember on mul poolik päev ja 1 jaanuar üldse vaba. See tähendas vaid seda, et ma pean siiski mingid aastavahetuse plaanid tegema. Helistasin kohe Sapsile, et uurida mis tema teeb ja äkki võiks koos miskit teha, aga tal olid juba kindlad plaanid olemas, millest ta enam loobuda ei saanud ning ta lubas uurida, et kui ma saakisn kuidagi tema juurde Warendorfi, siis võiksin Liisaga miskit teha. Ma küll nats kahtlesin selles sõidus, aga mõtlesin, et üksi hotellis passida oleks ka nõme.

Projekti „Kats jõuluks koju“ elluviimine

Hommikul ärkasin üles ja sain lõpuks normaalsed riided selga panna ja üldse normaalne välja näha. Selle tähistamiseks otsustasin isegi ripsmed ära värvida, mida ma viimati sain jõulupeol teha. Sõin terve hunniku nutella saiu, sest pikk reis oli ees ja järgmine söögivõimalus oli alles õhtul. Seadsin ka kohvri valmis ning täpselt minuti pealt sain õigel ajal valmis ja tormasin alla. All koridoris tuli juba majaperenaine vastu ja ütles, et Peter on juba kohal ja läksin siis baari kaudu välja. Soovisime perenaisega kõike paremat üksteisele ja täpsustasime mu tuleku, ta veel seletas ka Peteriga miskit saksa keeles ning panime mu kohvri jeepi ja sõit võis alata. Teed olid päris lumised ja lund sadas ning Peter sõitis hästi aeglaselt ja ettevaatlikult. Olin selle üle õnnelik, sest tahtsin ilusti lennujaama jõuda ja kuskil kraavis lõpetamine oleks sellele takistuseks saanud. Paaril korral mõne pöörde peal auto isegi viskas korra külje ette ning Peter kohkus sellest ära ning oli veelgi ettevaatlikum. Terve tee me ei rääkinud midagi vaid kuulasime muusikat. Ma aina piilusin kella ja kui nägin, et kell on juba 8.30, hakkas mind vaikselt huvitama, et kas lennujaam on juba lähedal ning sel hetkel märkasingi silti, mis näitas, et Bremenini on 53km. See muutis mu närviliseks, sest mõtlesin, et kuidas me 15 minutiga selle maa läbime. Lootsin siiski, et Peter teab, mis teeb. Iga 10 min tagant vaatasin, et oleme jälle ainult 10km läbinud. Kui kell oli juba 9.05, siis olin päris närviline ja mõtlesin, et kui 9.15 kohal oleme, siis veel ok. Õnneks vahepeal võttis Peter natukene suurema hoo üles, sest mul oli juba selline tunne, et ütlen talle, et vahetame kohad ära ja ma sõidan ise, sest ma ei talunud kella halastamatut liikumist ja Peteri rahulikku sõidustiili. Õnneks juba hakkasid tulema ka viidad Bremeni lennujaamale. Järgmine probleem oli, et kuhu terminali mul on vaja minna. Kell oli 9.20!!! Näitasin siis oma boarding passi ja tundus, et Peter teadis kuhu vaja minna. Jõudsimegi siis Ryanairi terminali täpselt 5 min enne väravate sulgemist ja Peter tuli minuga kaasa, et aidata ruttu kõik vajalik üles leida. Bag drop deskis sai ruttu kohvri üle kaaluda ja see oli õnneks 9,3kg nii et mahtus piiridesse. Sealne teenindaja näitas kohe ära ka kuhu edasi pean minema. Jätsingi siis Peteriga hüvasti ja soovisime häid jõule ning leppisime kokku, et kui tagasi tulen, siis helistan kellelegi tallist, et öelda, mis ajalPeter peab vastu tulema uuesti. Turvakontrollis näitasin boarding passi ja oma passi ette ning isegi kohvrit ei pidanud kaaluma, teistel see tädike aga lasi kaaluda. Järgmisena pidi asjad läbi röntgenmasina saatma. Sealt tuvastus üks kontrolli noormees mul pudeli veini ning pakkus hoogsalt välja võimalust kohver pagasisse anda, et siis võib vein alles jätta. Ma ikka seletasin, et vahet pole, ma võin sellest veinist loobuda ja see pole nii tähtis. Noormees ikka tundis muret, et kas ma olen päris kindel. Lõpuks ta siis raske südamega viskas mu pudeli ära. Mina selle üle küll ei põdenud, sest mõtlesin, et kui vein on 2 euri ja pagas 35 euri, siis saan kohe päris mitu pudelit :D

Nüüd siis oli vaja veel nats oodata kui lennukisse lubatakse. Järjekorras kohe nägin seltskonda vene daame kes olid ilusti meigitud siniste silmadega ja üles tupeeritud soengutega. Nende puhul pole jahh vaja isegi juttu kuulata, saab kohe aru, et tegemist vene rahvusega. Mingid italjaanod viskasid veel silma mulle lennujaama kohvikust ja naeratasid vahetpidamata. Päris tore oli jälle omas elemendis olla. Lõpuks sai ka lennukisse ning ma valisin kähku ühe koha ning toppisin oma kohvri üles kappi ning istusin ühe blondi neiu juurde. Tema oli siis akna all, üks koht oli vahet ja ma vahekäigu juures. Minu ees olid mingid lätlased, kes koguaeg seletasid ühe stjuardiga mingeid asju ja tundsin ennast väga tähtsatena. Neiu mu kõrval järas terve tee mingeid komme ja üldse kössitas seal istmel nagu mingi imelik. Arvatavasti ta nats kartis lennukisõitu. Stjuradid vahepeal jagasid mingeid ajakirju ja terve lennu saingi seda sirvida ning täpselt maandumise ajaks oli ajakiri läbi. Sõit läks ilusti ja jäime mõned minutid ka hiljaks lubatud ajast. Nii kui lennukilt maha tulin, siis esimene asi mida ma kuulsin oli: „Türa, mine putsi ma olen faking Riias nagu, lae mulle Zeni kõneaega, pean tibidele helistama ja jõuluvana mängima, mine perse nagu..“ Nii nii järelikult kodu pole enam kaugel :D Enne kui fuajeesse sai oli ka väike narko kutsu kontrolli. Mind hoiti seal ekstra kaua kinni, sest koer oli kuidagi segaduses minu puhul ning nii kui juba tädike lubas mul minna, siis koer avastas, et oot oot, peaks veel uurima ja tädi ei lubanud jälle minna. Arvasin juba, et mind saadetakse kõrval ruumi ja hakatakse full searchi tegema, kui õnneks nii ei juhtunud ja pärast 5 min koera nuuskimist mul siiski lubati minna. Lennujaamaldi mlle ka vastu juba tuldud, seega sõit kodu poole võis alata läbi Riia ummikute. Mõtlesin veel, et huvitav, kuidas ma küll bussijaama oleks siin segaduses osanud minna. Teepeal nägime veel jõuluvana hääletamas ja mingit päkapikku, aga need tahtsid kahjuks Riia poole saada. Pärnus oli väike söögipeatus ja siis võis sõit Tallinna poole jätkuda. Mõtlesin veel teel, et kuidas kõige efektiivsemalt oma jõuluüllatus teha ning otsustasin, et ma ikka pean komapäeval emale tööjuurde minema, sest see oleks kõige parem. Pealegi pidin veel õhtul tüdrukutega Lamities kokku saama ja napsutama nats. Saigi siis kokkulepitud, et ei lähe täna koju vaid peale Lamitied jätkan oma alko nautimist ühe sõbra juures. Väga vahva oli kõiki jälle näha ja nende jõulude esimene glögi maitses väga hästi. Sai oma Saksa elust räägitud ja üldse Eestis toimuvast nagu kurika mõrvarid, majanduslangus ja uued tarbimismaksud. Ühesõnaga aina sitemaks läheb see asi siin. Peale Lamitied sai siis edasi napsutatud oma teist lemmikjooki arbuusiviina kirsi mahlaga. Super lihtsalt. Eriti veel pärast paarikuist terviselaagrit. Sai vaadatud ka tüüpilised Eesti saated nagu Võsa Pets ja Kaua võib üle ning veendutud, et miskit pole siiski muutunud.

Kolmapäeval siis otsustasin esimese asjana käia ja üllatada oma ema ära. Sain kohe meelde tuletada oma Saksaeelset elu ning sõitsin bussiga Audentesesse. Mul veel oli isegi kehtiv üistranspordi kaart vanast ajast. Tundub, et üllatus õnnestus, sest suu jäi emal lahti küll :D. Seejärel sain talt veel Honda kasutusse ning läksin kohe endale pesu shoppama, sest kohvrisse mul seda kaasa ei mahtunud. Hüppasin ka Selverist läbi ja nautisin natuke suurte riiulite vahel köndimist. Seejärel oli mul aeg ilusalongis ning sai lasta oma kulmud-ripsmed kenasti korda teha. Kosmeetik jagas erinevaid gögi ja veini soovitus, mis ta oli avastanud. Päris huvitav tundus ploomi vein, mida pidi Kristiines Hiina restos saama. Mõtlesin, et selle proovin kindlasti kunagi ära. Seejärel läksingi Kristiinesse oma erure vahetama ja piiluma, et kas mõnda normaalset termost ka kuskil pakutakse või ei. Kahjuks ei leidnud sobivat. Seejärel läksin koju ja sai kähku netis meile vaadata ja uurida mis lennukipileteid ka pakutakse tagasisõiduks. Kuna ma ei leidnud sobivat bussi laupäevaks Riiga, siis otsustasin, et peaksin järgmise teisipäeva lennukiga tulema, sest siis klapivad täpselt bussi ja lennuki ajad. Üritasin ka Emanuelile helistada, et oma plaanidest rääkida, kuid ta ei võtnud vastu. Igaks juhuks ei hakanud veel pileteid ostma. Saime ahvikesega (mu vend) ka mäki toitu nautida. Nii hea oli üle nii pika aja jälle rämpstoitu süüa, lihtsalt super. Seejärel pidin juba minema Veskasse Lillit ja Maritit vaatama minema ning aitama transportimisega. Nii hea oli neid jälle näha ja ka Merlet ja üldse teisi Veska inimesi ning rääkida hobustest ja ratsutamisest ja nende edusammudest. Nagu alati otsustas Lill protestima hakata auto peale minekuga ning lõpuks kui otsustasime variandi kasuks, kus tal kõrvale puiklemine oli praktiliselt võimatu, siis saimegi ta treikusse. Järvel saime ilusti hobused maha ja boksidesse ning seejärel oligi minek Suurupisse. Ema ja vend olid just 5min enne mind jõudnud. Vanaema oli samuti rõõmust ogar nagu teisedki. Saigi terve õhtu jutustada, taaskord glögi nautida ning jõuluaegseid debiilseid filme vaadata. Vaatamata faktile, et teisipäev vastu kolmapäeva ma polnud peaaegu üldse maganud, ei olnud ma väga väsinud ja suutsin isegi normaalselt kaua vastu pidada ja läksin magama kuskil 23 paiku. Hommikul olin kenasti enne 11 juba üleval ja esimese asjana sai päkapikule (mu vend) õnne soovitud ning kingitused üle antud, mis võtsidki põhilise ruumi mu kohvrist. Sai ka eestipäraseid võileibu söödud ja normaalset kohvi joodud ning niisama vegeteeritud kuni külaliste tulekuni. Kella 15-ks tuligi onu pere ning sai jõulutoitu söödud. Õhtul jälle glögi lainel ja magedate jõlufilmidega oma meelt lahutatud. Aga sellest polnud hullu, vähemalt olid eestikeelsed suptiitrid. Kingituseks sain kommikarbi ja pudeli likööri ning sai ka seda veidike nauditud. Aga üks suurem asi juhtus ka. Nimelt lõpuks paljastasin oma suurima saladuse ning rääkisin, et olen hobuseomanik juba pea 2 aastat. Õnneks kõik võtsid uudise vastu pigem rõõmuga ning otsustasimegi reedel hobusid vaatama minna. Tahtsin juba Redist nii-nii väga näha. Lillit ma juba olin ju näinud.

Reedel peale hommikusööki läksimegi kohe Järvele esmalt Lilliga tutvust tegema. Marit ja Lea olid ka õnneks seal ning siis sai ka mõne minuti piilutud nende trenni. Loomulikult sai ka kirutud Sirjet ja tema trikke, mis on üpriski nõmedad hobuste suhtes. Kõigile tundus Lilli meeldivat ning seejärel võis alata sõit Tomi juurde Redisele külla. Redis oli koplis ja natukene juba suuremaks kasvanud juba jälle. Armas nagu alati. Redis meeldis ka kõigile. Sain ka Tomile väikse shokiga korraldatud nimelt olin koridoris kui ta sisse asutus ja karjusin talle selja tagant tsau, mis ta vist ära ehmatas. Kuna mul oli kiire teise vanaema juurde jõululõunake, siis leppisime kokku, et tulen mingi päev veel ja siis saab pikemalt jutustada. Edasi läksimegi vanaema Virve juurde, kus ma elus esimest korda sõin verivorsti. Seda sellepärast, et need olid nii kõrbenud, et tundusid turvalised söögiks. Mõne tunni olime seal. Loomulikult vanaema oli samuti väga üllatunud mind nähes, sest tema teadis ju samuti, et olen Saksas. Seejärel läksime veel korra poest läbi, et glögi varusid täiendada ja siis Suurupisse tagasi. Terve õhtu jutustasime elust ja olust ning piinasime vanaema oma küsimustega, et kuidas ta ikka vanaisaga kohtus ja mis tast arvas esialgu jne. Kui vanaemal lõpuks üle viskas, siis jutustasime niisama emaga erinevatest inimsuhetest ja asjadest.

Laupäeval otsustasin linna minna ja teha päeva iseendaga. Nii ma siis küpsetasin piparkooke ning lahendasin oma likööri. Tegin ka kerge shokiga korterikaaslasele Jannee, kes oli omaette juba toas mõelnud, et huvitav piparkoogi lõhne, et kas tõesti Irina küpsetab neid, sest Akts on igal aastal ikka teinud piparkooke. Aga näed sa siis, olingi hoopis mina . Sain ka Maximat külastada ja vanu aegu meenutada, kuidas ikka mõnikord õhtuti sinna jalutasin hädavajalikkku soetama. Tundsin ennast sel hetkel vist maailma õnnelikuma inimsesne. Tegelikult ju mingit põhjust selleks nagu ei olnudki, aga lihtsalt oli selline tunne. Sain veel ka vannis käidud, mis on üks mu lemmiktegevusi ja seda mittetraditsioonilisel moel. Nimelt alati enne vanniminekut koostan ma endale vastavalt tujule playlisti, valmistan suupisted ning võtan mõne meeldiva alkohoolse joogi kaasa. Üldjuhul käivad ka küünlad asjaga kaasa, aga keegi oli mu küünlad vannitoast kas ära visanud või midagi muud nendega teinud, seega pidin ilma hakkama saama. See on jah suur probleem, et Saksas on mul dussinurk mitte vann :S. Hiljem veel tegelesin oma iga-jõulu traditsiooniga. Nimelt kord aastas ja seda just jõulude paiku käin ma hoti jutukas iba ajamas. Naljakas on see, et muul ajal mul ei tule absoluutselt pähegi kuskile jutukasse minna, ainult kord aastas ja jõuludel. Seekordki kohe kui sisse logisin, tulid ca seitse tüüpi privaatvestlusesse. Mõni oli ikka täitsa tahupea ja selle kulul ei viitsinud isegi nalja teha, paar tükki olid mingid perverdid, kellega samuti ei tahtnud jutustada ning loosi jäid siis kolm tüüpi. Üks kes töötab massöörina ning rääkis oma ametist ja uuris minult kui potensiaalselt kliendilt, et kuidas peaks massazisessioon välja nägema. Nii me siis arutasimegi selle üle. Hiljem jättis veel oma meiliaadressi, et kui peaksin kunagi mingit tüdrukute õhtut või midagi pidama ja plaaniksin massööri kutsuda, siis tema osutaks suurima heameelega oma teenuseid. Teine oli mingi noor maapoiss, kes üritas mult msni, orkutit, ratei ja kõike muud välja pinnida. Kahjuks oli ta vähe kirkam kriit ja ei jäänud uskuma, et mul msn on katki, ma ei tea mis on orkut ja mul on tavaline fotokas ning seega pole mul ka pilte endast arvutis. Seega ei saanud tema kulul eriti palju nalja. Esmaskordsena elus sattusin ma vestlema ka ühe normaalse inimesega, kes tundub, et ei ela ainult jutukates ja arvutis. Temaga sai siis intelligentsematel teemadel vesteldud nagu mis klubides ta käib ja mis restod meeldivad jne. Meie eelistused isegi täitsa kattusid, samuti soovitas ta mulle paari kohta Tartus, kuhu võiksin minna. Kõige lõpuks pakkus ta veel välja, et võiksin tema ja ta sõbraga õhtul välja minna klubitama. Peaaegu juba olin mõtlemas, et miks ka mitte mõne hullusega hakkama saada ja näiteks blind dateile minna, kuid siis meenus mulle kriminaalne Eestimaa oma kurikamõrvarite ja muude tegelastega ning otsustasin igaks juhuks loobuda kutsest. Ehk kunagi tulevikus mõne sõbrantsiga võikski täitsa minna ja vaadata millised need arvutiinimesed reaalelus on.

Pühapäeval läksin Tomile külla ja võtsin oma piparkooke kaasa ja ka poest koogi ning siis saimegi mõne tunni kohvitada ja jutustada hobumaailmast ja elust. Kuulasin ära Eesti ratsutajate kohta klatšikad ning jagasin oma Saksa muljeid ning sealseid kombeid. Väga vahva õhtu oli. Pärast läksin Ülemistesse ning mõtlesin igaks juhuks elektroonikapoest läbihüpata ja piiluda, mis on läpakate hinnad. Ja siis see juhtuski, nägin ühte pisikest läpakat täitsa hea hinnaga (3999kr) ja otsustasin ta endale soetada, sest minu kallis Hp oli katki ja Saksas läheb ikka läpparit vaja ja palju mul ikka seda aega ja võimalust on, et Saksas minna poodlema. Nii siis saingi endale uue väikese sõbra Tupsu (kui läpakat seadistasin, siis ta tahtis, et paneksin talle nime ning sel hetkel ei tulnud muud pähe kui Tupsu). Terve õhtu saingi temaga tegeleda ja näiteks oma meelt lahutada sellega, et vaatasin webcamist kuidas ma piparkooki järan. Väga lõbus. Mõtlesin, et nüüd mul polegi Saksas sõpru vaja. Kui on igav, siis panen webcami tööle ning kas napsutan või veedan niisama kvaliteetaega iseenda seltsis. Lahe vidin igatahes. Hiljem sain veel Koffiga kokku ning sai poole ööni Sõpruse pst spotis Stati teed nautida ja elust-olust rääkida.

Esmaspäev oli kurb päev, sest teisipäeval pidin juba lahkuma. Sain trip.ee-st uuritud, kuidas Riia bussijaamast lennujaama saab ning sealt sain väga detailse info selle kohta. Jube hea sait selles suhtes, et kõigile oma reisiküsimustele võib vastuse leida. Ostsin ka Hansabussile pileti ära ning hellasin Emanuelile üle, et homme ikka Peter õigel ajal mulle Bremenisse vastu tuleks. Seejärel läksin Suurupisse, et ema peale võtta ja linna tulla, sest ta viib mu hommiku bussijaama. Suurupis sai lõunatatud ning oma saksa keele vihikud üles otsitud ning vanaema ja vennaga hüvasti jäetud. Enne linna jõudmist käisime veel Roccast läbi, kust võtsin endale teepeale söögipoolist ning vahetasin endale mõned latid, et ühistranspordiga Riias liigelda. Seejärel võtsid Birx ja Raigo mu kodust peale, et saaksin nendega Vindi tnv-le jõuluõhtule minna. Väga vahva õhtu oli nende pere seltsis ning ka toit oli väga hea. Lahendasime Birxiga höögveini jälle ning hiljem viisid nad mu Spordisse ära. Hüvastijätt oli kurb, kui see on kindlasti ainult ajutine! Otsustasin, et kuna buss läheb 6.20 ja üles peaks ärkama kuskil 5 paiku, siis magama ma ei hakkagi üldse minema ja ei raiska oma viimaseid tunde Eestis. Pakkisin oma kohvri kokku ja vaatasin, et kuidagi ei mahu 10kg piiridesse, mõtlesin ka juba mismoodi ma selle läbi kontrolli smuugeldan. Sai veel kohvi tehtud ja võileivad söödud ning ema viis mu bussijaama ära. Buss oli juba peatuses. Hüvasti jätt oli jällegi kurb ning võttis ka silma märjaks, kuid ma tean, et see on lihtsalt ajutine.

Seitsmes nädal

Esmaspäev oli siis viimane päev enne esimest puhkust ja väike reisiärevus oli juba sees. Terve päeva mõtlesin ainult sellele, et mida ma õhtul kaasa pakin ja kuidas ma saan mõneks ajaks oma talliriided kappi jätta ja jälle normaalne inimene olla  Kujutasin juba ette, kuidas ma õhtuti naudin oma lemmikjooki glögi ja kuidas teen piparkooke ja mis kõige tähtsam, lähen õhtul mõnda supermarketisse rahumeeli ostlema ja saan jalutada suurte riiulite vahel nii, et kõik mis neis riiulites on, on mulle tuttav ja täiesti mõistetavate hindade ja kirjeldustega.

Muidu oli tavaline tööpäev ja päeva eriliseim sündmus oli vast see, et üks papagoi oli meil puuris surnuks külmunud ja ta laip visati talli sitakärusse ning pool päeva ma ei saanud rahulikult tööd teha, sest see laip virvendas pidevalt mu silme ees ning tõmbas mu tähelepanu endale. Õnneks üks hetk viskas see Ivyl kopa ette ja ta viis käru laibaga minema, sest ei suutnud enam seda vaadata. Sain ka veel oma saksa keelt harjutada. Nimelt pidin ühele töölisele Peterile meelde tuletama, et teisipäeval tahan Bremenisse lennujaama saada. Claudia oli talle sellest juba varem rääkinud ning mina pidin nüüd täpsustama kellaaja. Sellega ma sain isegi hakkama kuidagi ning vahepeal kui Peterile selgitasin oma soove, tuli Jens uurima, et kas on tõlki vaja. Igaks juhuks lasin tal üle kontrollida, et kas suutsin Peterile õige informatsiooni edastada. Väga vahva oli igatahes saksa keelt purssida ja kõik ümberringi muigasid kaasa mu üritusele. Saime siis kokkuleppele, et ta võtab mu hotellist peale 7.30 ja lennujaama pean jõudma kuskil 8.45, sest väravad suletakse 9.30 ning siis mul on ilusti aega orjenteeruda seal ja kõik üles leida ja kontrollid läbida. Ma pole ju vähemalt viimased 7 aastat lennukiga sõitnud ning kõik eelnevad korrad pole ma ise pidanud mõtlema nendele lennujaama protseduuridele, sest olen emal kaasas jõlkunud ja tema on kõik organiseerinud.

Õhtul koju jõudes leppisime Massimoga kokku, et võtab mu järgmisel esmaspäeval tavalisel ajal peale, sest laupäev või pühapäev plaanin tagasi tulla. Kokkuvõttes ei suutnud kuidagi pakkima hakata ning reisituhin oli maha vajanud. Mõtlesin isegi korra, et ei viitsigi Eestisse sõita, aga see oli pigem tingitud väiksest sõiduhirmust. Tegelesin teleka vaatamise ja söömisega ning lõpuks sundisin ennast kuidagi pakkima. Probleemiks osutus mu kohvri kaal, sest see võis max 10kg olla ja ma kartsin, et see võib rohkem olla. Pidin veel ka mõtlema sellele, kas saan läpaka kaasa võtta ja kiire remondi teha või ei, sest mul on ju seda siin vaja. Proovisin uuesti neid set up-e teha, kuid sellest polnud kasu. Kokkuvõttes otsustasin, et läpakas jääb maha, sest see läheb liiga palju kaaluma. Käisin veel hotelli köögis piilumas, et ega seal juhuslikult pole mingit kaalumise varianti ning lõpuks leidsingi mingi vanaaegse väikese köögikaalu, mis võttisgi maksimum 10kg. Tassisin selle siis kähku oma tuppa ja katsetasin erinevaid variante ning lõpuks leidsin, et vist nüüd on kohver alla 10kg ja reisiks valmis. Väsisin varakult ära ja mõtlesin, et annan viimase lihvi hommikul.