Kuueteistkümnes nädal

Sai siis jälle lux bussiga sõita ning taaskord oli kahju, et jõudsin nii ruttu Riiga. Seekord oli ka hästi tore teenindaja. Riias käisin viimast korda rämpstoitu söömas ning siis bussiga lennujaama. Seekord oli mul kohvri kaal jube piiri peal, kuid õnneks ei hakatud kontrollima. Üldse sujus seekord kõik kiiremini. Lennukile saamist ei pidanud ka väga kaua ootama ning seekord vedas koguni nii palju, et sain reas üksi istuda.. Kui lennukilt maha tulin, siis Peter oli juba vastas ning sõit uue kodu poole võis alata. Kui majja jõudsin, siis teised olid veel tööl ning sain rahulikult ringi vaadata ja salaja teiste tubadesse piiluda. Seejärel tegin tassi kohvi ja hakkasin asju lahti pakkima ja kapidesse paigutama ning tuba koridtama, sest see oli suht tolmune. Nats veel sai skypeis inimestega jutustada ning siis juba tulid teised koju. Läksin alla kööki võibse tegema ning uurisin Lynnilt tallielu kohta ning leppisin kokku, et hommikul lähen temaga talli. Mõlemad Kateid olid suht kahtlased minuga ja polnud väga suhtlusaldid. Põevad vist veel minu minekule eelnenud konflikti. Veits nõme on nii, aga kannatan need mõned kuud veel ilusti ära siin nende neiudega.

Hommikul siis läksime talli koos Lynniga ja mina olin esimene, kes takistussõidu poolelt jõudis. Seejärel tulid Jasmin ja Melli ning olid täitsa rõõmsad mind nähes. Melli pakkus, et läheb õhtul poodi ja kas tahan ka tulla, et mul arvatavasti pole midagi süüa. Leppisimegi kokku, et lähme õhtul koos shoppama. Varsti tuli ka Emanuel, kes oli täitsa rõõmus et ma ikka tagasi jõudsin ning hiljem oli ka Jens natukene kohmetu mind nähes ning uuris mu Eestis käigu kohta. Arvatavasti oli ta kahtlane konflikti pärast Sapsiga. Ülejäänud päeva oli muidu minuga täitsa sõps ning uuris pidevalt, et kas kõik on hästi jne. David oli ka suht sõbralik ning päeva käigus tuli ka Ivy mõneks tunniks talli ning jutustasime temaga ka mu puhkusest ja tema tervisest. Nimelt oli tal mingi operatsioon ja ta ei tohi mõnda aega ratsutada. Tundus, et isegi hobused tundsid mind ära sest iga kord kui mõne meie listi hobuse boksis mööda läksin, jäid nad mind vaatama. Õhtu poole kui Carrickut läksin välja võtma, siis tema kui mu suur hobusõber kujas mind musidega üle, nii et ma ei pääsenud korralikult isegi kapju puhastama. Ma olen ainuke inimene, kellele ta oma ninaga põse peale nagu musi teeks ja kes koguaeg oma nina mulle näkku topib, et siis ma omakorda tema ninale musi teeks või ninaauku puhuks. Need asjad meeldivad talle jubedalt. Õhtupoole sõitsin Lissaboniga ning Emanuel andis veits teise suulise, millega tal oli Lissu hästi hea olnud, kuid mul väga ei klappinud selle suulisega. Emanuel andis ka veits trenni, kuid tavaliselt sellest väga kasu pole, sest midagi uutvõi rõõgtavat ma teada ei saa. Tööpäev läbi läksime Melliga poodi ning leppisime kokku, et hommikuti hakkan temaga tallis käima.

Neljapäeval midagi erilist ei toimunud.Aitasin Emanuelil hüpata mõndade hobustega ning sõitsin hommikul Lissaboniga. Seekord panin tavalise suulise ning ta oli super hea mul. Suutis isegi lõdvestunult traavi joosta ning kohati ka galopis lõdvana püsida. Sõitsin veel Carrickuga ka ning talle panin šambooni. See on kõige õigem vahend talle, sest sellega ei lähe ta krampi ja jookseb samuti hästi lõdvalt. Kohe hea ja mugav sõita ning tundub, et ta ise tunneb ka ennast sellega hästi. Koguni nii hästi, et kolmapäeval kui Emanuel temaga hüppas, siis tal oli nii lõbus tuju, et ta hakkas pukitama pärast hüpet ning Emanuel kukkus alla :D. Emanuel clippis samal ajal kui ma sõitsin Cornet-Burggraafi ning seda hullu mustangi Balou de Rouet-Polydori. Päris mitu narksi laksu oli sellele loomale teinud ning lahe oli vaadata kuidas see uimas seisis seal ning ainult silmad kööritasid ringi. Huvitaval kombel on Melli ja Jasmin minuga super sõbralikud ja jutustavad pidevalt kui nende lähedusse satun. Õhtul enne ära minekut tegime ühed õlled ning Jasmin siis avaldas arvamust, et nüüd olen tõeline takistussõidu talli inimene, et elan nendega majas ja käin tööl ja õhtul väike õlts. Samuti üritasid nad mulle ikka saksa keelt õpetada, mis on väga teretulnud. Peale õltsi läksime Jasminiga koju.

Reede oli võrdlemisi rahulik päev. Emanuel jälle hüppas ning väljas oli super ilus kevadine ilm. Ma sõitsin seekord Satisfaction-Graf Grannusega. See on kohati nats debiilik hobune, kuid üldjuhul käitub sõidus ilusti. Natukene puine on ainult. Muidu selline rahulik ja suht mugav sõita. Ideaalne selliseks päevaks kui oled nats väsinud ja ei jaksa eriti jamada hobusega. Debiilik on ta sellepärast, et kui valmis panna, siis ta hakkab tõmblema ning siis sa saad kurjaks ja kui hakkas valjaid panema, siis ta näiteks lööb sind oma peaga ja jookseb minema. Või siis näiteks suht alguses kui Emanuel temaga sõitma hakkas, siis tüüp tõusis suht lambist küünlasse ning lõi oma peaga Emanuelil nina veriseks. Muidu aga on suht rahulik hobune. Päeva jooksul hiilgas suur boss jälle oma pervertsustega. Nimelt pakkus ta mulle kommi ning kommipakk oli selline pisike ning sinna peale oli kirjutatud condoms. Sees olid vastava kujuga kummikommid. Kui ta mu hämmingus nägu nägi, siis hakkas naerma ja ütles, et teddy bears. Huvitav, kust ta selliseid komme sai, iseenesest ju vaimukas, aga natuke veider üle 50a inimese kohta. Õhtul olid jälle õlled tallis. Nimelt on meil komme, et kui keegi kukub, siis ta peab teistele kasti õlut välja tegema ning seekord tegid koguni kaks inimest korraga välja. Üks oli Jens, kes oli paar kuud tagasi Gustavssoni seljas alla käinud ning teine oli üks uus koolisõitja David kes oli oma mingi hobu seljast alla kukkunud. Nii me siis olimegi mitmekesi meie talli sadularuumis ja libistasime õltsi. Kõik rääkisid saksa keeles nii, et ma väga palju aru ei saanud. Vahepeal avaldas Jasmin kaastunnet mulle, et mul võib suht igav olla kui ma aru ei saa. Olime mingi paar tundi seal sadularuumis ning mina, Melli, Jasmin ja koolisõidu proff Hermann olime viimased, kes lahkusid. Majja jõudes olin nii väss, et läksin kohe magama ning ohtrast õllest sumises ka pea kergelt.

Laupäev oli lühike päev ning kohe hommikul soojendasin Emanuelile Pocalino-Acoradot hüppamiseks. Masinas muidugi kohti jälle polnud, kuid kuna Melliga on head suhted, siis sain kohe kui ta lõpetas 2 tema kohta masinas ning kuna üks koht oli veel mingi 15min juba vaba olnud, siis panin ka kolmanda hobuse masinasse. Sellest tuli muidugi draama, sest kohe kui olin hobuse ära pannud, tuli Lynn mingi hobusega ja pistis karjuma et ta tahtis hobust panna ja talle tehti koht vabaks. Pakkusin, et 15 min mul üks hobu lõpetab, siis ta võib panna, kuid too ainult karjus ja ei kuulanudki mis ma rääkisin. Mis seal siis ikka, kui ta ei kuula, siis järelikult ei saa ka kohta. Davidil oli hea tuju terve päev ning ta tegi minust laulu. See oli siis järgmine: My name is Kati and I wanna go home, I am sick and tierd and I hate my faking rider, he is an asshole. Sai vähemalt naerda ning õnneks Emanuel ei tekitanud draamat sellisest laulust. Hiljem pidin veel Satisfactionit sõitma, kuid tahtsin kiiresti lõpetada ja läksin kergema vastupanu teed ja panin hobuse masinasse. Lõpetasimegi kuskil 13.30 ning Emanuel viis mu majja ära. Terve päeva veetsin skypeides ja netis surfates ning Pealtnägija osi vaadates. Pühapäev oli samasugune päev ning ainuke millest puudust tunnen, on telekas ja MTV mille seltsis veetsin juba mitu head kuud. Vahva on ka see, et esmaspäeval tuleb meile talli Emanueli sõber hispaanlane tööle. Tüdrukud on jube elevil, sest nemad on juba teda näinud ning rääkisid, et väga kena noormees on. Võrdväärne Jensile :D