Kolmeteistkümnes nädal Ramsbrockis

Esmaspäev oli kohe hästi põnev päev, sest siis pidi ju Sabine lõpuks tulema õhtul minu juurde ja siis järgmisest päevast alustama tööd Jensi abilisena. Tänu magamata ööle tundsin ma ennast loomulikult nagu vati sees ja väga uimane oli olla, kuid sellest hoolimata suutsin asjalikuna püsida. Lisaks kõigele tulid ka kliendid ja ma pidin kiiruga Chiarale patsid tegema ja teda üldse hoolikalt kammima ja lihvima. Lisaks olid meil klientidele veel Calvaron ja Catalao ning Catalaole pidin ka kähku patse tegema. Põhimõtteliselt terve päeva passisid kliendid maneežis ja vaatasid erinevaid hobuseid. Tundub, et tegemist on tähtsate klientidega, sest tavaliselt sellist paraadi ei korraldata lihtsate kundede pärast. Väiksemas maneezis tegid ülejäänud soojendust ning suures üks hüppas ja teine lihtsalt tegi traavi-galoppi samal ajal. Neile näidati ikka väga palju hobuseid. Kui klientidel oli lõunapaus või lihtsalt puhkasid korra, siis pidime kähku teisi hobuseid tegema. Võib öelda, et terve päev oli paras jooksmine. Lisaks kõigele pidi Carrick minema kuskile teise talli klientidele näitamiseks ja ma pidin ta siis transpordiks valmis seadma. Õnneks temaga kaasa ei pidanud sõitma, sest Ivy pidi ise tema ja ühe Davidi hobuse ära viima ja kohapeal tegelema. Õhtul kui olin juba surmväsinud, siis oli mulle Colleen jäänud. Kiusatus oli suur, kuid siiski võtsin ennast kokku ja läksin sõitma. Õnneks oli Colleen suht ok ja pärast oli hea tuju, et ikka sõitsin. Lõpuks kui Emanueliga lõpetasime, siis tuli mulle meelde, et Sapsile oleks ju tuba vaja kus ta saaks magada. Läksime siis crazy italjaanoga (see on Emanueli hüüdnimi) kontorisse, kus parasjagu ka kliendid olid, Sapsile tuba nõudma. Kõigil oli muidugi juhtmelaks, kuid lõpuks sai suure bossi naine aru, et selleks, et tuba saada, tuleks hotelli helistada ja seda küsida. Nii siis saimegi kinnituse, et võin hotellist võtme küsida. Emanuel oli veel pahane, et kontori rahvas ise selle peale ei mõtle ja meie siis peame organiseerima ja asju taga ajama. Hotellis ei suutnud kuidagi üleval püsida ja jäin isegi vahepeal magama. Kuskil üheksa paiku saabus Saps ja siis veel nats jutustasime ning õnneks ka tema oli väss ning läksime magama.

Teisipäeval saime siis koos talli minna ja tänu mu blogile ning meie jutuajamistele olid tal juba kõik nimed selged ning ainult näod olid veel vaja üle vaadata ja meelde jätta. Esimesena nägime Mellit ja Jasmini ning siis ka ülejäänuid. Tutvustasin teda kõigile. Jasmin kutsus Sapsi kohe appi mingit käru vedama ning seejärel sain tutvustada mina straw ehk õlgede boksi panemist ja heina andmist ja pühkimise tehnikaid. Kui tallitööd olid tehtud, siis läksime hommikusöögile. Seal oli osadel šokk, sest nad ei teadnud uue isiku tulekust ja teised olid rahulikud, sest ma olin neile juba jõudnud Sabinet promoda. Ühesõnaga selle peale, kui ma tutvustasin, et Saps on ka Eesist, ütles Massimo, et ohh jumal veel üks. Ei tea kas ma olen kuidagi negatiivselt mõjunud, et ta nüüd peab lausa Jumala poole pöörduma eestlaste pärast :D. Kui talli jõudsime, siis olid jälle samad kliendid, kuid nüüd neil olid ka mingid niiöelda sõitjad kaasas, kes pidid hobuseid proovima hakkama. Tõotas tulla jälle üks kiire päev. Mina läksin kähku Emanueli hobustega tegelema ja kuna Jensi polnud, siis tuli Saps mulle appi. Kohe aga teatas David, et tal on ka hobusele patse vaja ja Sabine läks siis tema hobust korrastama. Esimesena läks Emanuel Calvaroniga ja pärast kui tuli tagasi sealt, oli ta täiesti šokis. Nimelt pidi ta mega laia ca 140cm okserit Jänkukesega hüppama, kes on alles 6 aastane ja kellega ta pole varem sellist asja hüpanud. Õnneks läks kõik hästi. Sain ka teada, et selle hobuse hind on hetkel 150 tuhat euri ning peale seda esitlust arvatavasti veelgi kõrgem. Selle raha eest saaks juba päris kobeda maja või siis juba kaks. Ühesõnaga sellised rahapatakad on minu vastutusel ja hoole all. Lisaks sain veel teada, et meie tall on euroopa teine hobusekasvandus suuruselt. Päris kõva sõna ja ma isegi ei teadnud seda enne. Meil on kokku kuskil 900 hobust.

Seekord näitasime aga päris paljusid hobuseid ja ma sain turbo kiirusel patse pähe monteerida. Pean siinkohal mainima, et need tulevad juba väga ilusad välja ja ma olen üli uhke enda üle. Sabine vahepeal aitas mind hobustega ja jalutas Charilaost. Tuli välja, et ta oli Itaalias töötanud samas kohas kus Emanuel varem. Päris vahva kokkusattumus. Seega said nad italjaanoga kiiresti ühele lainele. Kahjuks aga klientide pärast ta oma igapäevast tööd ei saanudki väga täpselt praktiseerida ning aitas rohkem kõiki ülejäänuid, kes parasjagu mingit abi vajasid. Lõunaajal sain teda šokeerida oma söögiharjumustega. Nimelt ta leidis, et ma söön väga, väga, väga palju. Aga mis parata kui neiul kõht tühi on, siis tulebki nii palju süüa, et see jälle täis saaks :D. Ja loomulikult oli ta häiritud sellest, et mõnele isikule, nimelt Jasminile jäi ta pikkus ette ning Jasmin pidi koguaeg toonitama ja seletama, et ta tunneb ennast nii pisikesena jne. Lõunaajal oli veel see nii naljakas, et saime omavahel südamerahus jutustada ja Saps küsis mult rahulikult üle terve köögi, et mis imelik tüdruk see seal nurgas istub ja passib. Ma siis vastasin, et see jahh mingi kahtlane, kes ilmus eelmisel päeval ja jõlgub siin ühel koguaeg sabas ja ma ka vaatasin, et see mingi imelik eit. Ja mitte keegi ei saa aru, millest me räägime. Ma loodan, et see imelik tüdruk juhuslikult Eestist polnud :D!

Selleks, et me saakisme rahulikult teistest rääkida ja keegi aru ei saaks, pidime me hüüdnimed kõigile panema. Jasminiga oli lihtne, teda hüüame me mõrraks. Ütleme ausalt, et mingit teist hüüdnime oleks talle raske välja mõelda. Mellit kutsume me paksuks lehmaks, sest ta lihtsalt on selline lodev neiukene. Ivy on aga punapea, sest talle ei osanudki midagi muud panna. Jens on siis Sapsi ülemus ja Emanuel minu ülemus. Davidit kutsume pikaks, sest ta on teistest pikem, Bernhardi kutsume naeratuseks. Seda sellepärast, et ma kirjeldasin teda Sapsile nii, et muidu on selline võrdlemisi inetu välimusega poiss, aga kohati kui ta naeratab, siis tal tuleb väga ilus naeratus ja selles naeratuses on kohe miskit erilist. Massimot hüüame härjapõlvlaseks, sest see oli esimene mulje, mis ta mulle kunagi jättis ning Maiki pleikariks, sest ta lihtsalt on see. Katiesid kutsume lihtsalt mu nimekaimudeks ja siis käib kirjeldus juurde, et a la kas tumedate juustega või heledate juustega või nokamütsiga vms. Ülejäänutest räägime lihtsalt kirjeldades neid. Päris vahva on ikka nii, et mitte keegi ei saa aru, mida sa räägid..loodetavasti! Ja kahjuks me ka naudime ropendamist eesti keeles, sest sellest ei saa keegi aru. Paraku aga peame kasutama mitte neid liiga rahvusvahelisi sõnu ning kahjuks just need ongi eesti keeles kõikse koledamad. Siinkohal oleks mul väga häbi neid eraldi välja hakata tooma.

Peale tööpäeva lõppu läksime hotelli, sest Saps pidi veel üheks ööks hotelli jääma enne meie kolimist. Hotelli rahvas seda aga ei teadnud ja seega üritasin ma neile helistada ja siis ka uksekella anda, kuid ei midagi. Käisime juba pesus ära ja pidasime mu voodis võileiva piknikut kui lõpuks vastas telefonile mingi noormees ja lubas mulle ukse taha tulla, et milles mure. See vist oli perepoeg. Ta oli veits häbelik ja muheles, kuid õnneks sai minust aru ja tõi toa võtme. Tuba oli Sapsil muidugi külm jälle. Lõpuks sai varakult magama ja korralikult puhata.

Kolmapäeval enam kliente ei olnud ja sain teada, et nad ostsid kokku kolm hobust ning meie omadest läks Cairon, kes on täitsa vahva hobune, selline iseloomuga loom. Tema ongi see, kes koguaeg mu juukseid süüa tahab, sest arvab, et need on heinad. Seekord sai aga Saps oma tavatööd proovida ja tunda nagu minagi enne Jasminiga koos töötamisest rõõmu. Õnneks jagas ta mu arvamust, et mõrd on mingi kahtlane ja tasakaalutu inimene, kelle tujud vahelduvad iga sekund ja kes üldse on üdini ebameeldiv. Rõõmus meel oli mul selle üle, et ka Sabine jagas mu arvamust selles osas, et siin praktiliselt mitte keegi ei oska sõita ega istuda ning eriti koolisõijatest ei saa aru, et mida nad omast arust teevad nende hobustega. Seega on meid juba vähemalt kaks, ei kolm (Emanuel ka) kes arvavad, et inimesed ei oska siin üldse ratsutada.

Minul oli ka tavaline tööpäv ning vahepeal käisin vaatamas, kuidas Sapsil läheb ja vahepeal käis tema piilumas, et mis mina teen. Tundub, et tal on hea ja rahulik rütm ning pole erilist jooksmist. Juba teist päeva järjest pidin Carrickuga sõitma, sest Emanuel tahtis mõnda aega nüüd ise Colleeniga sõita. Carrick tundus mulle maailma kõige ebamugavama hobusena, aga tegelikult oli täitsa normaalne ja sain Emanuelilt taaskord komplimendi, et näeb parem välja kui temaga. Eks ma siis kablutasin Carrickuga ringi ja tundsin rõõmu suurest ja rahulikust hobusest kes ei tee mingeid küünlaid ega õhuhüppeid. Carril on ka üks suur kiiks. Nimelt ta kardab paaniliselt teisi hobuseid ja siis juhtubki sõidu ajal, et galopi pealt paneb ta täielikult blokki, sest mingi hobune seisab ees liiga lähedal rajale ning ka seda juhtub, et sõidu ajal pöörab ta järsult otsa ringi, et teisele poole põgeneda. Aga muidu on täitsa tore hobu. Tema on veel see, kes iga kord mulle oma ninaga musi teeb kui talle boksi lähen ja kes lihtsalt armastab seda kui talle ninaauku puhuda.

Saime ka teada, et peame hotellist asjad võtma ja kolima Kuwerdorfi. See on meie suurele bossile kuuluv teine tall, mis on ca 15 km kaugusel meie tallist. Seal pidid mingid vabad toad meile olema. Ma natukene, tegelikult päris palju, põdesin seda kolimist, sest hotell oli juba päris koduseks muutunud ja ma kartsin, et Kuwerdorfis ei meeldi mulle. Uurisin, et ehk saan veel üheks ööks hotelli jääda, et õhtul rahulikult pakkida ja järgmisel päeval kohe asjad kaasa võtta, aga Jens arvas, et pakiksin ikka täna ära ja läheb kaua läheb. Nii siis läksimegi peale tööpäeva lõppu esialgu poodi, sest tahtsin hotelli tädidele tänutäheks kommikarbi jätta ja seejärel minu hotellituppa, et pesus ära käia ja seejärel asjad pakkida. Kui valmis saime, siis helistasin Jensile ja ta organiseeris, et üks tüüp Gabor meie tallist tuleb meile järgi, et näidata teed Kuwerdorfi ja seal tutvustada tube ja muud.

Jätsingi oma kalli toaga hüvasti ja viisime mu asjad alla. Ma pidin Gabori autosse minema, sest Sapsil oli auto tema asju täis ja mina poleks sinna enam mahtunud. Kui kohale jõudsime, siis sõitsime mingi talli ette ja läksime sinna sisse. Hobuste bokside vahelt jõudsime ukseni, mis viis söögituppa ja kööki, sealt läks teine uks, kus oli trepp ning suundusime siis teisele korrusele. Loomulikult nägi kõik vana välja ja seal oli selline vastik talli hais. Seejärel näitas Gabor ühte tuba, mis oli päris suur ja kus oli üks suur vana voodi, kapp ja lagunenud öökapp. Akendel ei olnud isegi kardinaid ees. Kapis oli hiirte väljaheide.. kui õudne see veel on! Seejärel suundusime teise tuppa, mis oli vähekene etem. Seal oli pisike telekas ja kaks madalat sohvat ning sektsioonkapp, kapi taga oli suur voodi ja kapp riiete jaoks. Tuba oli muidugi must ja kellegi asjad olid seal veel laiali. Sektsioonil olid purgid putukamürgiga. Seejärel läksime vannituppa, kus oli ka võrdlemisi must. Seal oli nii duššinurk kui ka vann ja suur kapp. Kõik oli valget värvi, seega paistis mustus veel eriti hästi välja. Põrandal olid karvad kellegi privaatsest piirkonnast. Kui õudne see veel olla võiks! Kohutav lihtsalt! Kahjuks ma panen selliseid pisiasju alati tähele ning lihtsam oleks kui ma poleks nii tähelepanelik. Köök oli muidu normaalne, aga jällegi väga väga räpane. Gabor juhatas meid talli teise otsa, kus Massimo elab ja seal oli üks tuba, kuhu üks meist oleks pidanud selleks ööks jääma. Toas aga polnud lampi ja see oli täitsa pime. Iseenesest tundus see tuba vähekene kaasaegsem. Üldse tundus see Massimo pool vähekene etem. Sabinel polnud ka voodiriideid ja seega sebis Gabor kuskilt mingi teki. Mul oli õnneks üks õhuke tekk ja padi. Sapsil oli villane tekk, mida kasutasime linana. Otsustasime sinna esimesse tuppa kahekesi magama jääda. Käisime veel köögis teed keetmas ja võileibu tegemas ning pidasime plaani, et millise draama hommikul tallis korraldame. Mõtlesime, et kui sellistes tingimustes elama peame, siis on kindel mats, et siia talli tööle ei jää. Magada ma muidugi korralikult ei saanud ning ärkasin mitmeid kordi öösel üles. Hommikul oli suht jäle sinna vannituppa minna ja ei jõudnud ära oodata, millal saab draamat teha.

Neljapäeva hommikul siis esimene ohver oli Emanuel kellele ma kõik ära kaebasin ja tundus, et ta oli samuti väga pettunud, et meiega nii tehakse. Ütlesin ka, et tunnen nagu oleksin oma sõpra alt vedanud, sest kutsusin ta meile tööle ja rääkisin, et saame korteri nagu Jens oli lubanud ning nüüd saadetakse sellisesse lauta elama. Mainisin ka et ma olen suht kindel, et Saps ei jää siia tööle kui peame seal elama hakkama. Lisades, et arvatavasti ka mina ei jää. Hommikusöögil saime ka Massimoga arutada, et mis õudne koht see Kuwerdorf on. Järgmisena nägin Jensi ja kui ta küsis, et kuidas õhtul läks, siis rääkisin, et see oli kohutav koht ja sellises paigas ei saa elada. Ta lubas midagi välja mõelda. Lõunal selgus, et suur boss oli sinna kohale läinud ja kui esimese toa avas, siis oli ta täieliku šoki saanud ja karjuma hakanud, et mis siin toimub. Ta oli öelnud, et sellises kohas elavad sead. Jens käis ja vabandas, et nad polnud enne üle vaadanud, et mis olukorras koht on ja ütles, et järgmise nädala alguses renoveeritakse seal kõik ära ja vaadatakse uued voodid ja asjad sisse. Jensi pruut Jessica oli juba käinud meile uusi voodiriideid ja vannituppa vaipa ostmas. Peab ütlema, et ma küll natukene kahtlen selles sakslaste renoveerimises ja kardan, et ega see koht seal palju paremaks ei muutu, aga eks ootame ja vaatame. Õhtul pidime hotelli tagasi kolima kuniks Kuwerdorfis toad korda tehakse.

Tallis oli muidu tavaline päev välja arvatud, et kõik koguaeg uurisid meie Kuwerdorfi emotsioonide kohta ja Emanuel jagas oma pettumust ja ütles, et kui miskit ei muutu, siis aitab mul uue töökoha leida, sest nii ei tehta lihtsalt oma töötajatega. Õhtul sõitsin jälle Carrickuga ja mingi hetk sain ta galopis suht heaks nii, et ta suutis galopis koondada ning samal ajal suust ja kaelast lõdvaks jääda ning tagaotsa töö säilitada. Mingi hetk tahtsin nats rohkem koondada ja pressisin vast natuke liiast ning ületasin Carri taluvuse piiri ning siis hakkas ta jälle oma vastikut kramplikku galoppi tegema. Lõpus sain ta korra vähekene etemaks jälle ja lõpetasin kähku ära.. Samal ajal clippis Emanuel Colleeni, kes oli tal kaks korda ära põgenenud ning ta pidi talle paar narksi laksu tegema. Colleen oli kohe ehtne uinuv kaunitar. Neljapäeval tuli Emanuel ka sellisele toredale ideele, et nüüdsest peaksin hakama kahe ta hobuse boksi igapäevaselt tegema ning see vihastas mind veelgi rohkem. Kõigepealt elamine ja nüüd veel boksid ka. Mis järgmiseks? Kuna see kõik tõmbas mu motivatsiooni lusa miinusesse, siis võtsin töötegemise kiirust kohe poole võrra alla ning otsustasin, et jään Eestisse paariks päevaks kauemaks kui esialgu plaanisin. Ühesõnaga üks vihane päev oli mul ja tuju oli täitsa halb.

Reedel pandi jälle suur parkuur maneeži püsti ning Emanuel hüppas mitme hobusega ning mina pidin siis aitama teda. Mu töötegemise kiirus oli endiselt aeglasem, sest motivatsioon pole taastunud. Enamus hüppasid tal hästi ja nägin esmakordselt ka Colleeni kõrvalt hüppamas ja see mära hüppas vägevalt. Tal on super tagaots ja hüppamise ajal läheb ta nats põlema ning seega oleks ta super hobune kiirusparkuuridesse, sest pöörab hästi ja tuleb igast olukorrast puhtalt välja. Carrick hüppas ka super hästi ja Emanuel ütles Jensile, et tänu minu heale ratsastusele on hobune paremas tasakaalus ja ka galopp on tasakaalukam. Ma ainult naersin selle peale, sest ega sa nüüd kolme päevaga ka midagi nii kategooriliselt ei muuda.

Vahepeal kukkus Inglismaa Kate oma viieaastase hobuse seljast alla ja Ivy pidi temaga edasi hüppama. See hobune ei suutnud normaalselt galoppigi teha ning üldse oli üks paras katastroof, lisaks kõigele ka juhitamatu. Ütleme ausalt, et ma ei kujuta ette, mida need inimesed oma noorte hobustega teevad, et need nii ära rikutud on. Ütlesin Emanuelile, et kui mina oleks see tüdruk olnud, siis ma oleks pärast seda trenni läinud suure bossi juurde ja küsinud, et kas tal mingit muud tööd pakkuda pole, sest ratsutamine pole see kõige õigem ala. Kahjuks aga need inimesed selle peale ei tule ning nii rikutaksegi juba varakult mitmed head noored hobused ära. Väga kahju. Õhtul sõitsin Lissabon-Primeroga, kellel on arvatavasti mingid valud seljas, sest trenni alguses on ta enamvähem ja mida kauem sõidad, seda kramplikumaks ja halvemaks ta muutub. Emanuel nõudis, et paneksin libiseva peale, kuid pärast viite minutit võtsin selle ära, sest leidsin, et ilma selleta on ka täitsa sõidetav. Kuid jahh, sellel hobul on kindlasti mingi valu või probleem seljas. Vahepeal läks meil väike Colosseo kliinikusse kastreerimisele ning sain ta valmis seada ja auto peale panna. Vaesekene ei teadnud isegi mis teda ees ootab. Hommikul oli meil aga külas hobuste hambaarst, kes viilis ühel meie hobusel hambaid ja teistel kahel kontrolllis niisama üle. Päris jube oli vaadata seda viilimist. Mul on iga kord sel ajal külmavärinad. Päeval oli mul veel mingi vere sõda, sest mitu korda hakkas mul ninast verd jooksma ja siis pidin oma tegevuse pooleli jätma ja tualetti tormama, et see peatada. Korra tuli isegi Emanuel vaatama, et kas minuga on ikka kõik korras või mis. Kardan, et see on ülepingutamisest ja kergest stressist, sest see hakkas lihtsalt niisama ninast voolama. Ma isegi ei nuusanud ega löönud ennast ära, vaid puhastasin ühel hobusel kapju ja vaatasin, et miks üks kabi on verine ning siis avastasin, et mitte hobune pole vigastatud vaid mul voolab ninast verd. Peab vist natukene veelgi lõdvemalt hakkama võtma.

Õhtul käisime Sapsiga jälle hotelli köögis võibse tegemas ja vett keetmas ning sai varakult magama mindud. Ei saa kohe mitte mainimata jätta veel kord, et ma ikka sajaga naudin seda, et võime eesti keeles rääkida inimesest, kes meie kõrval istub ja see inimene ei saa mitte kui midagi aru. Loodan et ei juhtu sellist asja, et satume sellise inimese juurde, kes mõikab eesti keelt.

Laupäev oli lühem päev. Väiksemas maneežis tehti noortele vabahüppeid ja mina pidin siis võrdlemisi kiiresti meie hobused ära tegema. Nii ma siis lasingi neil kordemaneežis vabalt joosta ning kordetasin neid natuke ja mõned läksid masinasse. Lõunal said Jens ja Emanuel meie eesti keelt kuulata ning klatšisime taaskord mõningaid Eesti ratsutajaid, keda Emanuel teadis. Ta veel ütles, et anname oma listist Lissaboni ära ja võtame asemele ühe või kaks täielikku noort hobust kes ei oska midagi. Oh seda rõõmu peaks mainima ja mu tervisekindlustus sai ka läbi. Annad ühe lollaka ära ja saad kaks hullumeelset asemele. Saime valmis kuskil kell kaks päeval ja kuna Sapsil oli veel tegemist, siis läksin Leo juurde netti. Sain seal paar tundi olla ning siis läksime veel poodi ja seejärel hotelli. Kuna Saps tundis ennast väga haigena, siis ta jäi varakult magama ning ma lahutasin oma meelt teleka ja kirjutamisega ning sõin hästi palju magusat.