Viieteistkümnes nädal

Esmaspäev oli siis viimane päev enne ärasõitu ning juba hommik algas probleemidega. Nimelt oli öösel nii külm olnud, et Sapsi auto ei läinud käima ja aku oli surnud. Helistasin kähku Massimole, kes meid peale võttis ja talli viis. Jätsin esiistme Sapsile ja sain üle pika aja taaskord kongis sõitu nautida. Päris jube oli. Tallis saime kohe teada, et Lynnil on krokodillid ja ta on nõus neid laenama. Hiljem saime Melli nõusse, et ta tuleb ja aitab auto käivitada. Päeva jooksul muidugi sain jälle pidevalt vihastada erinevate asjade ja hobuste peale, aga silme ees oli ainult õhtu ja nädal puhkust. Sabine ikka soovitas mul ka pidevalt mõelda tallist äramineku peale ja uue koha otsimisele ning kohati juba see mõte hakkas täitsa meeldima. Pärast lõunat sõitsin Lissaboniga ning ta oli isegi täitsa talutav. Vahepeal küsis Emanuel, et kauaks kavatsen minna ning ütlesin, et jägmise teisipäevani. Tundus rahul sellega olevat. Mingi hetk andis mulle ka maja ning toa võtmed, sest Maik oli nüüd lõplikult välja kolinud. Otsustasin, et õhtul viime Sapsiga mu asjad sinna ära ning öö olen veel hotellis ning minu äraolekul kolib Saps siis majja minu tuppa seniks kuni ka ise lahkub. Kui Emanuel küsis, et kas jään juba täna öösel sinna ja kui oma plaani selgitasin, siis tõmbas ta muidugi kohe sae käima, et ma vaataks et ma oma toast nüüd ilma ei jääks ja et ta enam uut tuba mulle sebida ei saa jne. Arusaamatuks jäi muidugi see, et miks ma peaks toast ilma jääma, aga ok see selleks.

Ega ei saa ju muidugi ilma draamata lahkuda. Õhtupoole tuli Kanada Kate mulle ütlema, et võtab siis selle Maiki toa endale ja mina saan tema toa ja et ta tahaks juba täna asjad sisse viia. Ma mõtlesin, et no jahh siis, et viigu aga, võtmed on ju minu käes.. Hiljem hakkasin kahtlema, et mis võtmed mul ikkagi täpselt on ja kas uks on ikka kinni ja mis värk on. Samas mõtlesin, et eks õhtu vaatab seda asja. Kui Emanuel sõidust tuli, siis küsisin, et mis toa võtmed ta nüüd täpselt mulle andis ning tema ütles, et Maiki toa omad. Ma siis ütlesin, et see Kate tahab oma asjad sinna viia, et naljakas võtmed on ju mul. Emanuel läks sellest aga nii keema et läks otsejoones Inglismaa ja Kanada Kateide juurde ning hakkas karjuma nende peale, et mis isetegevust nad teevad ja mis mõttes ta nüüd sinna kolib, kui võtmed on mul ja et ma olen lihtsalt liiga kena inimene, et neile sitasti öelda ja vastu vaielda. Ühesõnaga karjus ja sõimas neid ma ei tea milleks ja kelleks ja nemad sõimasid vastu ning siis hakkasid teda süüdistama, et ma ei saa normaalseid lõunaid ja pean kauem töötama kui teised ja et olen liiga kena inimene, et talle vastu hakata lõunate ja õhtute osas. Ühesõnaga nad karjusid mingi 5 minutit ja ma siis pidin seda kõike kuulama. Jube vastik tunne oli. Oleks tahtnud kuhugi ära põgeneda ja mitte kuulata.

Lõpuks kui Emanuel oli karjumise lõpetanud ja tagasi tulin, siis ütlesin talle, et mul on kahju, et ta nüüd niimoodi minu pärast tülli sattus. Seejärel hakkas ta aga mind süüdistama, et miks ma ei aja ise oma asju ja miks tema peab minu pärast koguaeg kaklemas käima ja ma peaks kõigile vastu hakkama ja ise oma probleeme lahendama. Ma ise mõtlesin, et no jahh ega ma pole tal kunagi palunudki, et mine ja astu minu eest välja. Ta on ikka seda alati omaalgatuslikult teinud. Seejärel hakkas ta jaurama, et kui ma tahan lõunal olla 1,5h siis see on minu õigus ja palun väga tema ei saa mind keelata ning kui ma tahan kell 18.00 lahkuda, siis palun väga, ega ta ei saa mind kinni hoida. Ma ütlesin, et ärgu võtku teiste ütlemisi nii üks-ühele. Kokkuvõttes olin päris solvunud, et ta mind niimoodi ründas. Ta läks viimast hobust sõitma ning ma siis üritasin vannitoas pisarad silmist likvideerida, mis mul seoses konfliktiga olid silma trüginud. Käisin Sapsile ka kurtmas ning ta ütles ka et olen täiesti näost ära. Kui tagasi läksin, oli Emanuel juba sõidust tulnud ning hakkasin siis hobust lahti võtma. Sõidu ajal oli ta vist maha rahunenud ning asjad läbi mõelnud ning hakkas rahulikul ja tasasel häälel seletama midagi, et need inimesed on siin täielikud tropid jne. Poolt juttu ma muidugi ei kuulnud, aga ega mind väga ei huvitanud ka enam. Enesetunne oli sajaga kehva. Enne ära minekut ütlesin talle, et näeme siis järgmine nädal ning siis tuli välja, et ta oli aru saanud, et tulen neljapäeval mitte teisipäeval tagasi. Õnneks ta seda teemat edasi ei hakanud arendama. Ma olin ka sellisesse seisu juba viidud, et näeme heal juhul teisipäeval ja kui see ei sobi, siis võime ka mitte kunagi enam näha. Vot ei tulegi tagasi ja tehku siin oma draamasid omaette.

Sõitsime siis Melliga hotelli juurde ning ta andis Sapsi bemmile särtsu ning saimegi auto käima. Käisime kähku tankimas ning seejärel sõitsime Kuwerdorfi oma asjadele järgi, mis sinna olid jäänud. Vaatasime, et meie niiöelda korter on ikka super hästi küll renoveeritud. Paar seina olid lihtsalt üle värvitud ja a la põrand ära pühitud. Mõtlesime et tänu jumalale ei pea sinna elama jääma. Gabor tuli ka vastu ja küsis, et kas ei meeldigi uus korter ja ei tahagi sinna elama jääda. Naeratasime ja ütlesime, et ei aitähh.

Seejäel läksime hotelli ja ma hakkasin asju pakkima. Saps vaatas samal ajal mu toas suusatamist, sest tema toas toimetasid mingid torumehed ta duššikabiiniga. Seejärel võtsime mu asjad ja sõitsime majja, et tuba üle vaadata ja asjad ära panna. Õnneks kedagi maja peal ringi ei liikunud ja seega ei pidanud eelneva konflikti pärast piinlikust tundma. Ütleme, et olin positiivselt üllatunud, sest tuba oli päris suur ning sees oli mitu kappi ja laud ning suur voodi. Isegi peegel oli ukse küljes. Kõik oli oodatust parem. Jätsime asjad sinna ning tagasi hotelli. Pakkisin veel reisikohvrit ja tegin köögis võibsid ning oligi jube uneaeg.

Teisipäeva hommikul tuli Saps veel enne tööle minekut minu juurest läbi ning jätsin veel talle mõned asjad, mille ta mu uude tuppa jätaks. Seejärel tegin kerge hommikusöögi MTV saatel ning hotelli perenaine tuli läbi, et hüvasti jätta. Lõpuks oli aeg alla minna ning suht kohe jõudis ka Peter, et mind lennujaama viia. Seekord sõitis ta tublisti paremini, sest teed ei olnud nii lumised. Kohati sai kiirteel isegi 120km/h sisse. Kuni enne Bremenit ca 23km avaldus kurb tõsiasi. Tee ääres seisis mendi auto suure vilkuva sildiga umlaub. See tähendas seda, et eespool on kiirtee kinni ning tuleb mingi üüratu ümbersõit. Õnneks oli meil veel piisavalt aega ning ma ei hakanud närvi mina. Paraku aga ma ei teadnud mis meid täpsemlt ees ootab. Nimelt oli ikka jube pikk ümbersõit ning meeletud ummikud. Keskmiselt sai sõita 30km/h ning mida aeg edasi läks ning mida rohkem need ummikud kestsid, seda rohkem ma närvi läksin. Mõtlesin juba, et mis ma siis teen, kui ei jõuagi lennukile. Paras jama seis oli. Tagasisõidu pilet oli ju mul ka juba olemas. Aga siiski õnn oli minu poolel ja täpselt ca 2min enne väravate sulgemist jõudsin lennujaama. Õnneks kohver mahtus kaalu piiridesse ning turvakontroll ka ei tahtnud midagi konfiskeerida. Sain kohe kähku turvast läbi ning mingit ootamist ka polnud sain kähku lennukisse ning leidsin sobiva istme. Taaskord vedas, et minu ja teise inimese vahel oli vaba kohtning sai vabalt tunda. Lennuk väljus mingi 20 min varem ning kõik sujus hästi.

Riias seekord narko kutsut polnud ja sain kähku välja. Korraks tekkis segadus, et kus ma nüüd täpselt olen ja kus nüüd see bussipeatus on, kuid kui olin hetke kogunud ennast leidsin peatuse õles ja sain kohe bussipeale. Õnneks oli täpne raha ja sain ka pileti ilusti. Paari peatuse pärast tulid kontrollid ning vaatasin, et nad tõstsid selle noormehe koos ta sõpradega maha, kes oli minuga samas pingis lennukil istunud. Minu sõit võis aga jätkata. Bussijaama juures käisin veel Stockmannist läbi ning hankisin endale lõunasöögi ning seejärel sai bussijaamas see oma 3h oodatud bussi ja lõpustatud ennast mp3-e ja telefonimängudega. Lõpuks tuli ka buss, kuhu suundus terve suur mustlaste perekond, kuid mul vedas, et istusin neist eemal ning mu kõrval oli taaskord vaba iste. Bussisõit venis ning vahepeal jäin isegi magama, kuid siiski jõudsin bussijaama ca 30min varem kui plaani järgi oli. Ema tuli vastu ning käisime ja soetasime kohe mäkist rämpstoitu õhtusöögiks ning poest muud head ja paremat. Õhtul nautisin Eesti keelset telekat ning jäin suht varakult magama.

Kolmapäeva hommikul käisin kähku pangakaartidel järgi ning seejärel suundusin ilusalongi. Pärast ilusalongi tegin netis juhiloa taotluse ja läksime migratsiooni ametisse, et ma saaks id-kaardi taotluse teha ja tema siis saaks oma id kätte. Pärast asjaajamisi läksin oma vennaga shoppama ning veetsime ca 3h Ülemistes ning seejärel läksime veel solaariumisse ka, et saaks ikka kergelt päikest ka. Õhtul käisin lihtsalt külapeal ja nautisin filmielamusi.

Neljapäeval oli hommikul juuksur ning seejärel käisin ema sõbranna riidepoodi külastamas ja piilumas, mis seal põnevat on. Seejärel sain isaga kokku ning vestlesime mõned tunnid elust ja olust. Pärast avastasin netis, et mu juhiloa taotlus oli tagasi lükatud, sest puudus mingi juhtumi kirjeldus. Tegin siis kähku uue taotluse, kui ARK inimesed ei andnud väga lootust, et saan load enne teisipäeva kätte ning see tegi nüüd asja veits jamaks. Õhtupoole käisime ema ja vennaga Suurupis ema asjadel järel ja kiisudele tere ütlemas. Ema pidi Reedel Soome ära sõitma. Õhtupoole sai veel natukene Eestimaa lumist loodust nauditud..

Reedel siis oli kavas hobuste külastamine. Käisin vaatasin Redise üle, kes on täitsa suur tüdruk juba ning rääkisin Tomiga juttu ning seejäel käisin Lillil külas ja piilusin natukene Merle trenni. Seejärel tuli vanaema ja vend Suurupisse viia. Õhtuses kavas oli klubitamine. Loomulikult klubi oli täitsa tühi, ahga lõbus oli sellegipoolest ning sain olla ainuke inimene, kes käis soovilaule küsimas ning positiivne oli ka järjekordade puudumine baaris. Täitsa tore õhtu.

Laupäeva hommikul suutsin mingi hetk kokku kukkuda, sest organism vist ei olnud õhtuse alko üle eriti rõõmus nign kui olin ennast mõned tunnid kogunud, siis käisin oma teisel vanaemal külas ning sõin kõhu täis ja jutustasin mõne tunni. Sain ka endale ülimalt vinged suusapüksid traksidega, millel olid külgedel Eesti lipu värvid ning veel muud kraami. Õhtu oli vähekene rahulikum.

Pühapäeva hommikul läksin jälle ema sõbranna poodi külla, kuna neil oli kauba päev ning sain endale 2 paari uusi pükse ja pika pusa. Seejärel väike solli tiir ning siis bussisõit Birxile külla. Birxi juures sai jutustatud ja klatšitud ning katsetasin ta vägeva massaži vanni ka üle, mis loksutas ilusti raskest tööst kangeks jäänud lihased läbi ning hiljem oli uuestisündinu tunne. Seejärel sai Birxi tehtud makarone nautida ja ahjuõunu. Polnud ammu juba niii häid makarone söönud :).

Hommikul oli varajane äratus, sest Birx pidi tööle minema. Mina läksin koju ning seadsin ennast valmis ning seejärel oli paaritunnine fotosessiooni ning eelnevate piltide vaatamine. Päris ilusaid pilte oli, ei jõua ära oodata millal fotograaf lõplikult pildid välja selekteerib ja lõpuni töötleb. Seejärel käisin viimasel pangakaardil järgi ning sain teada, et mu juhiluba oli siiski valmis saanud ning kiirustasingi sellele kähku järgi. Seejärel läksin veel Järvele, et Marit ka üle vaadata ja Merlega jutustada ning saigi seal paar tundi plaane arutatud ja oma Saksamaa elust räägitud.

Seejärel läksin hankisin poest medikamente endale Saksa kaasa ning läksime Koffiga uisutama jäähalli. Väga vahva oli ning ma arvan, et olin täitsa osav, arvestades, et see oli teine kord elus jääuiskudel. Ainult korra sain kanni maha ning paar kaunist sinikat. Seejärel saime Birxiga kokku ja vastavalt Reporteri uuringule nautisime Tallinna parimat burxi. Kuna mu vend pole harjunud sellise burxiga nagu Räägupesa pakub, siis ma olin sunnitud 2 tk ära sööma. Seejärel läksin pesulasse Sapsile järgi, et ta kodust mu uue maja võtmed annaks ning siis viisime Birxiga ta tagasi pesulasse ning sai seal veel poistega hüvasti jäetud. Seejärel viisin veel Birxi koju ja seekord oli hüvastijätt palju lõbusam, sest järgmine kohtumine on teada ja seda 3 kuu pärast. Saps veel rääkis kähku talli klatši ära ning ütles, et tal oli Jensiga konflikt, kuna talle ei makstud rahasid õigel ajal ära. Hoiatas mind, et inimesed olid väga kahtlased tema lahkumisel. See oli väga lohutav uudis tagasiminekuks :D.

Ja oligi juba puhkus Eestis läbi ning tuli asjad kokku pakkida, sest mõne tunni pärast pidi buss Riiga sõitma ja siis juba tagasi Saksa :(.