Seitsmeteistkümnes nädal

Hommik algas nagu ikka tallitöödega. Põhk boksidesse ja hobuste söötmine. Mida aga ei olnud, oli lubatud hispaanlane. Tundus, et ka teised ei jõudnud ta tulekut ära oodata ning David lõpuks küsis Emanuelilt, et millal see noormees siis tuleb. Vastuseks saime, et sel nädalal ta käib mõned tunnid vaatamas ja hobuseid proovimas, siis järgmise nädala on puhkusel Hispaanias ning ülejärgmisest alustab tööd. Tundus, et ei näegi teda nii pea. Läks aga teisiti, kui ma lõunalt tulin, siis fikseerisin juba ühe võõra auto parklas ära. Talli sisenedes nägin juba kaugelt, et seal on mingi tundmatu tegelane, kes Emanueliga jutustab kui too hobust lahti võtab. Läksin siis nende juurde ning tuligi välja, et see ongi meie hispaanlane. Ta tuli kohe ise ennast tutvustama ning mina sain esialgu aru, et ta nimi on Paulo või midagi sarnast, kuid hiljem selgus, et tegelikult on ta nimi Javier. Vaatasin esialgu et ohhooo ongi täitsa kena, kuid mida rohkem teda vaatasid, siis avastasid, et polegi midagi erilist, täitsa tavaline lõunamaalane. Ta siis jäi pooleks päevaks meie juurde ning proovis osasid oma listi hobuseid. Loomulikult Emanuel pidi teda koguaeg aitama hobuste üles leidmises ja sobiva varustuse otsimises ning selle tulemusel jäi meie töö nats soigu ja ma pidin suht palju niisama passima ja ootama, aga õnneks saime enamvähem normaalsel ajal omadega valmis. Tuli välja, et Javi (hispaanlase hüüdnimi) on jube sõbralik ja täitsa tore. Jutustasime suht palju erinevatel teemadel ning tundub, et ta on isegi keskmisest intelligentsem, sest kui ütlesin, et olen Eestist, siis ta küsis, et kas Tallinnast. See on küll midagi uut, et keegi sealt tallist oskaks Eesti pealinna nimetada. Üldsegi iga asja peale ta koguaeg tänas ja oli väga viisakas. Ma loodan, et see pole alguse asi, vaid ikka püsiv nähtus. Õhtupoole sõitsin Lissaboniga, kes oli suht kehv seekord ning üldse tõmbles iga asja peal ning otsustasin lihtsalt galopis pehme ratsmega niisama elavalt sõita, mille tulemusel ta isegi täitsa lõdvaks muutus. Enne äraminekut tegime veel sadularuumis rahvaga ühed õltsid ning sejärel läksin Jasminiga koju.

Teisipäeval oli Javi juba varasemalt platsis ning selle tulemusel jokutas Emanuel veelgi rohkem ning ta oli pidevalt mingit asjatamist. Ta oli koguni nii hõivatud, et poole sõidu pealt tuli Colosseoga talli ning ütles, et läheksin ja sõidaksin ise edasi, sest tal vaja jälle midagi asjatada. Seekord oli Colosseo isegi parem, sest ei põdenud nii väga võõrast inimest ning ka galopp oli täitsa talutav. Päev jälle venis, sest Emanuel tahtis hüpata mõndadega ning siis veel oli tal vahepeal vaja Javil aidata hüpata ja jällegi ma sain pidevalt vegeteerida ja oodata. Õnneks ilm oli õues väga ilus ja kevadine ning suht soe oli ka. Hoopis teine asi on juba peaaegu valges talli jõuda.

Kolmapäeval olid meil kliendid ning suht kiire oli. Meilt läkid Satisfaction-Graf Grannus, Pocalino-Acorado ja Chiara. Kohati oli mul korraga kolm hobus, kes vajasid nendega tegelemist ning Javi isegi aitas ühe hobuse ära panna. Tundus et hobused olid täitsa timmid ning Emanuel jäi nendega rahule. Chiarale tegin hästi ilusad patsid. Isegi Emanuel tegi komplimendi. Pärast lõunat läks Javier minema, sest ta pidi Hispaaniasse sõitma ning ütles, et järgmise nädala teisipäeval on tagasi.Nii kui ta lahkus, sujus kohe töö kiiremini. Meil on nüüd listis ka uus hobune Caytano-Graf Remus, kes on viiene ning ei oska praktiliselt midagi.Ta on isegi toorem kui see mustang. Ta ei oska isegi jalgu anda, et kapju puhastada. Suhteliselt masendav. Muidu on väga armas ja sõbralik hobune ning mulle ta täitsa meeldib. Pole selline hull nagu mustang Balou. Kuigi seda ma saan ka juba ilusti boksist kätte ja valmis panna ning isegi kapju puhastada.Õhtupoole sõitsn Carrickuga, kes oli titsa timm ning tegin temaga hästi palju erinevaid üleminekute ja painutuste harjutusi. Tundus, et talle see meeldis, sest trenni lõpus oli ta kohe väga hea.

Neljapäev oli samuti selline tavaline vaikne päev. Jens sõitis Bremenisse võistlustele ning tall oli väga rahulik. Sõitsin jälle Carrickuga ning seekord väga ei viitsinud ratsutada, seega udjasin niisama mööda maneeži ringi. Eriline oli see, et see oli esimene päev, mil me lõpetasime valges ja ma jõudsin valges koju. Väga positiivne.

Reedel oli vähekene põnevam päev. Esiteks ma käisin ja pildistasin igalpool tallis ringi ja mõni meie hobune jäi ka pildile ning sain igasugu pilte erinevatest nurgatagustest meil tallis. Pildid on nähtaval: http://fotoalbum.ee/photos/Kats001/sets/943223/?page=1&seek=0 . Eespool siis pildid mu elamisest ja edasi tulevad talli pildid. Juhtus ka väike action. Nimelt Emanuel pidi pärast lõunat panka minema ja ma jäin omaette asjatama ning otsustasin käia Carrickuga sõitmas ära. Paraku see päev oli tal eriti tugev see teiste kartuse kiiks. Panin teda dušširuumis ketide vahel valmis ning kui hakkasin selga ronima, siis ta tahtis sealt mine joosta. Mina hoidsin aga ratsmetest nii kõvasti eest, et ta ei saanud sealt välja joosta, selle tulemusel hakkas ta seal dušširuumis ringi hüplema ja keerutama ning kuna ma olin tal pooleldi seljas kuidagi ebamääraselt, siis selle hüplemise ja tõmblemise tulemusel lendasin vastu dušširuumi seina ning siis lihtsalt valgusin seal maha. Just nagu multifilmides. Sain ikka korraliku matsu. Selle tulemusel on mul nüüd mitu head sinikat paremal küljel, üks küüs murdus ja mõned marrastused. Sellest hoolimata ajasin ennast kohe püsti ja võtsin Carricku kinni. Õnneks vist keegi väga ei saanudki aru mis toimus. Ainult Massimo vist nägi mingit osa, nii et ma loodan, et mult keegi seda traditsioonilist kasti õlut nõudma ei hakka. Ta siis tuli appi ja hoidis Carriet kinni kui uuesti selga ronisin. Nii kui maneeži jõudsin ja seal jalutasin, siis mingi hobune tegi nats järsema liigutuse ja Carrick tahtis jälle minema joosta, selle tulemusel jäi meile käru sitaga teele, mida ta siis rammis. Seekord aga ta põgenema ei saanud, sest reaktsioon oli mul kiire. Ülejäänud trenni sai ta ära teenitud karistuse ning tundis päris ohtralt kannust oma ribide vahel ning pidi ekstra painutusi tegema. Trenni lõpus ma isegi ei riskinud valjaid ära võtta, et päitsed pähe panna, sest ta oleks nagunii minema jooksnud ning panin lihtsalt päitsed valjaste peale. Pärast rääkisin Emanuelile ka milline lollakas Carrick seekord oli.Oma seina vahejuhtumi jätsin loomulikult välja. Õhtul kodus sain veel Inglismaa Katielt teada, et meie kandis liigub mingi varas ja tema auto mittekäivitumise põhjus on see, et talt oli bensiini paagist varastatud ja selleks paak läbi puuritud või midagi taolist. Kogu see nali läheb tal nüüd 1000 euri maksma. Päris karm. Suht kõhe on nüüd igatahes õhtuti, kui tead, et igasugused kriminaalid ringi liiguvad siin maakohas.

Laupäeval ma pidin pooled hobused üksi tegema, sest meil olid jälle mingid kliendid ning suur boss oli Emanueli kutsunud, et ta tegeleks ühtede Itaalia klientidega. Seega lasin ma mitmel hobusel lihtsalt vabalt joosta ja sõitsin Cornet-Burggraafi. Kui Bushiga (see on ta hüüdnimi, sest suvel ta ei tahtnud Emanuelil üle väikese kraavi hüpata ning eelistas selle asemel 2m põõsasse hüpata kraavi kõrval, kuhu ta kinni jäi ja kust teda siis päästa tuli) maneeži läksin, siis kõikidel oli üllatus suur, et temaga sõidan. David isegi küsis, et kas ilma libisevata lähedki sõitma. Ma siis uurisin, et mis ta on nii kehv, et ilma ei kannata sõita ja David vastas siis, et eks sa ise näed. Kokkuvõttes oli Bushi täitsa hea ning terve trenni püsis korrektselt ratsmes. David vahtis kõrvalt suht üllatunult. Sellised olukorrad meeldivad mulle, kus nad ütlevad, et hobune on debiilik ja hiljem tuleb välja, et oi näed ei olegi ning nemad jäevad siis lollilt vaatama, et mis siis nüüd juhtus, et hobune normaalselt jookseb. Emanuel tundis ennast suht süüdi, et ma üksi niimodi ca 7hobust pidin ära tegema ning käis vahepeal vabandamas, aga ma siis seletasin, et pole hullu, see on ta töö kliente lõbustada ja ma saan ise kenasti tehtud kõik ning põdemiseks pole põhjust. Sain valmis 14.30 omadega ning kuna kõik olid hõivatud, siis läksin jalgsi koju. Ilus ilm oli ka. Koju jõudes panin kohe talliasjad pessu ning otsustasin Maiki ratta võtta ja bensukasse sõita, et endale nats toidukraami hankida. Kuna eelmisel päeval oli lund sadanud ning kohati polnud see teelt veel ära sulanud, siis sai päris korraliku trenni. Kokku sõitsin oma 20km maha. Tagasi jõudes tegin suurkoristuse oma toas ning nädalavahetus võiski alata.

Õhtupoole tuli Lynn mu juurde tuppa ja ütles, et nad lähevad hiljem peole, et kas tahan nendega minna. Erilist viitsimust ei olnud, kuid kiire mõttetegevuse tulemusel otsustasin minna. Otsustavaks osutus argument, et eriti mage oleks Saksast lahkuda, kui polegi eriti ühelgi kohalikul peol käinud. Teised vaatasid siis Saksa superstaari ja 30 min enne minekut tuli Lynn ja ütles, et hakkaksime sättima. Sai siis meik näkku tehtud ja sirgendajat mitte näinud juuksed kuidagi paika pandud ning kleit ja peokingad selga-jalga. Tulemus oli vaimustav nagu alati :). Kusjuures Lynn nägi ka väga kena välja, tal olid mustad püksid ja saapad ning pruun pluus ja must vöö ümber piha. Soeng ja meik olid ka kenad. Nüüd ma olen veendunud, et põhiliselt ikka põhjamaistel neiudel on seda stiilitunnetust ikka vähekene rohkem antud kui kohalikele. Lynn on siis rootslane ja aastavahetusel näki ta ka oki-doki välja.

Läksime siis Carolini autoga. Carolin on tüdruk, kes ka kunagi oli meie tallis, kuid nüüd on mujal. Veel oli Melli, Carolini vend oma tüdruksõbraga ja David. Hiljem veel mõned noormehed, kes olid ka kunagi meie tallis, kuid nüüd kuskil mujal. Sõit kestis ca 30min ja sain terve tee saksakeelset juttu kuulata ja üritada aru saada. Pidu siis toimus mingis suures angaaris, kuhu olid baarid tehtud tavalistest laudadest ja kappidest ning sisse veetud suur lava DJ puldiga. Väljas oli mingi Saksa vorstikeste ja friikate putka ning teisaldatav WC auto. Sissepääs oli 5 euri ning tegemist oli mingi säästuka peoga, sest enamus jooke olid 1 eur. Kokku läks mul pidu maksma 10 euri, see siis sisaldas sissepääsu, bensuraha Carolinile ja ühe joogi ostsin ka. Ülejäänud joogid tehti välja meie seltskonna noormeeste poolt. Nad ostsid kohe pudeliga konjakit ja Cocat ning seega sai ise oma topse täita.

Rahvast oli igasugust: noori-vanu, mehi-naisi, peenikesi-pakse, pikki-lühikesi. Üleüldine pilt oli nagu a la Püssist pärit kutsekooli õpilaste Kohila paberivabriku praktikapidu kuskil angaaris. Ei taha nüüd kedagi solvata või maha teha, aga see mismoodi nad ennast riidesse panevad on õudne. Inimesed kohe teevad ennast koledaks. Üldlevinud on näiteks meigi puhul see, et nad kasutavad liiga heledat puudrit ja põsepuna ei pane üldse. Tulemus on see, et nad näevad välja nagu pantomiimi mehikesed. Riided on ka sellised enamusel, mis ei ole kehaga kooskõlas või siis on lihtsalt natuke liiga suured või liiga väiksed või kulunud või välja veninud. Jalanõudega panevad nad samuti 95% mööda. Mõnel on väga vinged kingad, aga riietus on selline, et sobiksid jalga hoopis ketsid. Teisel on riietus enamvähem, aga jalas mingid viimased tuhvlid. Ütleme, et kogu õhtu peale nägin ma kokku vist kahte tüdrukut, kes kvalifitseeuksid näiteks madalama taseme hollyka tšikkideks meil Eestis. Mõnda vaatad, et täitsa ilus tüdruk, aga riides on nagu ma ei teagi mis asi. See muudab ka kohe üldpilti kesiseks. Kusjuures naljakas on see, et noormehed on siin palju stiilsemad kui neiud ning nad on isegi stiilsemad kui Eesti ööelus kohatavad normehed. Neid ikka jagus, et keda vaatad, et oi see näeb hea välja või sellel on kenad riided. Meie Melli ei suutnud ka seekord võltspärlitest kõrvarõngastest loobuda, ning lisaks oli tal hõbedast kett mingi ripatsiga ning ärvilistest kividest käevõru. Riides oli üleni mustas, püksid ja kampsun. Need isegi olid ok seekord, kuid jalas olid jälle mingid madalad pastlad. Carolinil enamvähem sama teema. Lahe oli vaadata neid totse, kes olid pähe teinud sellised soengud nagu oli näiteks 1983a Miss Estonia valimistel kohane. Sellisel angaaripeol olid nad lihtsalt koomilised. Päris mitmel oli veel sihuke popp soeng, et tukk ja paar salku eest olid hästi sirged ja taga oli hullem lokipahmakas. Huvitav on ka see, et siin tunned enamuse ratsutajaid peol ära, sest nad ei suuda ka siis oma Pikeuri või mõne muu prändi jopedest-pusadest loobuda. Hea, et nad veel ratsapükstes ei tule.

Muidu oli pidu vahva, muusika oli enamvähem. Ainult liiga tihti lasti seda Disco Bogo laulu, positiivne minu jaoks oli mitme David Guetta loo mängimine. Muidu oli täitsa timm muusika. Siin mulle meeldib see, et ei unustata ka vanu lugusid ära ning jube vahva on neid aegajalt kuulata. Sellist klassikat tuli ka nagu Scatman, Teenage Dirtbag ja mõni Spicegirlsi lugu. Positiivne on, et ka raadiotest mängitakse vana klassikat pidevalt, näiteks Supergirl on väga popp hetkel. Puberteet tuleb kohe meelde :). Veel oli naljakas see, et WC-s istus nurgas toolil mingi tots, kes siis paberit sulle ulatas kui käed olid pestnud. Päris lahe.. Mis su amet on? Ma olen paberijagaja välipeldikus :D

Peol olime kella 3ni ja siis sai sõit kodupoole alata. Pühapäeval kui ärkasin, olid veel pool päeva kõrvad pooleldi lukus sellest valjust muusikast peol ning kerge kumin oli ajusoppide vahel. Õnneks pohmakat ei olnud ja sain terve päeva tegus olla. Näiteks Pealtnägijat vaadata ning erinevaid koole uurida, kuhu võiks kaaluda õppima minna. Kindel on see, et õppima ma lähen, aga kuhu ja mis astmesse, see pole veel selge. Ma arvan, et minust saab eluaegne üliõpilane, sest ma lihtsalt ei püsi koolist eemal :D.