Neljateistkmünes nädal Ramsbrockis

Esmaspäev oli tavaline tööpäev. Hommikul ikka põhu boksidesse panek ja söötmine ning seejärel pühkimine ja hommikusöök. Saps peab hommikuti neljal Jensi hobusel bokse tegema ning sellest need selle nädala konfliktid alguse saidki. David ehk hüüdnimega pikk Hermann sõimas kohe hommikul Sapsi selle pärast, et Saps jättis ukse lahti ning talli veetorud võivad ära külmuda. Suhteliselt ebaviisakas, sest alati saab ju ilusti ka öelda ning ei pea kohe karjuma hakkama. Selle peale teatas Saps pidulikult, et pikk ei meeldi talle enam ja on üldse mingi mõttetu tolgus (kusjuures mina arvan sama). Lisaks kõigele keegi ei pannud Sapsi boksidesse põhku vaid jätsid suure käru põhuga tallivahele ja ise tõmbasid siis sadularuumi kohvitama. Siinkohal oli minu kord vihastada, et mismõttes nad jätavad neiu niimoodi üksi töötama ja lähevad ise minema. Ega siis midagi, matsid mis matsid.

Ülejäänud päev läks veidikene rahumeelsemalt, sai hobuseid valmis pandud ja kordetatud ning niisama ringi asjatatud. Millegi pärast aga kui meie tahvlile vaatasin, kuhu päevakava kirjutame, siis avaldus tõsiasi, et Lissabon-Primero on ikka meie listis ja mina pean temaga sõitma sel päeval. Emanuel selgitas, et see hobune läheb märtsis Koreasse ära ja selle ajani peame teda enda nimekirjas hoidma. Kokku saadetakse meilt sinna ca 15 hobust. Mingi selline müügidiil oli ühtede japsidega. Sellest hoolimata võttis italjaano ühe noore asemele. Ütles mulle, et tooksin selle ca 100m eemal asuvast tallist ära ja vaatame mis ta endast kujutab. Uut kutsutakse siis Balou-Polydoriks (see on sugupuu järgi, Balou on isa ja Polydor on emaisa, sest sellele hobusele pole veel oma nime pandud, sama on ka näiteks Lissabon-Primeroga ja üldse kõigiga, keda kutsume kahe nime järgi). Mina, midagi halba aimamata, läksingi ilusti sinna talli. Esialgu ei leidnud hobust üles, kuid Inglismaa Katie aitas mul teda otsida ning koos lõpuks leidsime ta. Läksin siis boksi ja panin päitsed pähe, jõudsin ka ühe kabja ära puhastada kui Katie hoiatas, et igaks juhuks ei puhastaks kapju, sest need noored võivad lüüa ja nad keegi ei puhasta seal kapju. Võtsin siis niisama välja ja läksin meie talli. Terve tee oli Balou suht närviline ja kohati hüples mul käekõrval, kuid jõudsime kenasti pärale. Tallis tulid kohe Massimo ja Maik hoiatama, et oleksin ettevaatlik sest see loom lööb. Panin siis ta seina küljes oleva keti külge ja läksin korra eemale ning siis see algasgi. Tüüp pööras täiesti ära. Tahtis mitu korda lahti ennast tõmmata, siis kraapis maad nagu segane ja kõige tipuks hakkas tagant üles peksma meie suunas. Ma mõtlesin kohe, et seda mustangit ma küll ei puutu. Läksin Emanueli juurde ja ütlesin, et see hobune on peast veits soe. Ta tuli siis pärast sõitu ise vaatama ja pääses suht napilt Balou kabja eest. Õnneks ürtas ta ise hobu valmis panna ning mina sain seni Lissboni enda jaoks valmis seada. Hobused valmis, läksime koos Baloud kordetama. Kordel ta ka ei osanud korralikult joosta ja seega ma aitasin piitsaga eemalt, et ta püsiks ringis. Seejärel pidi Emanuel talle selga minema, kuid mina ei jõudnud seda looma kinni hoida ning lõpuks pääses ta üldse lahti ja jooksis mööda manee˛i ringi. Emanuel ütles, et üritab ise nats ja ma läheksin Lissaboniga sõitma. Lõpuks ta oli ikkagi manee˛i nurgas talle selga saanud ja isegi enamvähem sõidetud. Kõige parem nali selle asja juures on see, et see hobune on juba viie aastane ning Massimo tegeles temaga kuskil kolm kuud ning hobune käitub ikka nagu metsaline.

Lissabon aga on kohati super hea ja siis jälle mängib kaelkirjakut ja siis kardab kõike ning vahepeal on vaja veel minema kadjada. Galopis on ta eriti ebastabiilne. Emanuel lõpetas Balouga varem ära ja tuli mind vaatama ning arvas, et täitsa norm on. Suur boss piilus ka korra ukse vahelt, kuid ei öelnud midagi. Muideks suur boss on jõudnud juba Sapsiga ka oma pervertsusi jagada. Oli talt küsinud, et Jens on ju päris kompu, et temaga oleks ju päris lahe seksida või mis. See on juba halenaljakas milline perv suur boss on. Siinkohal mainin, et ta on üle 50ne aastane juba.

Teisipäeval sõitis Jens nädalaks Barbadosele ära ning Saps pidi Jasminiga kahepeale hobused ära jagama ja siis sõitma ning kordetama neid. Päeval pidi aga mingisugune veterinaari hakatis vet kontrolle tegema hobustele, kelle vastu eelmise nädala kliendid huvi tundsid ning iga hobuse peale kulus tal ca 30min. Meilt pidi minema Cairon ning ma seadsin hobuse ilusti valmis veti ootama, kuid kui oli meie kord, siis see tüüp ütles, et ta tahab hoopis ühe teise hobuse ennem võtta. See vihastas mu ikka korralikult välja, sest Cairon oli juba oma 30min oodanud ming tüüp lihtsalt otsustab, et tahab teist näha, nagu sellel oleks mingi vahe, kelle ta varem võtab. Kõige tipuks pidin Emanuelil aitama hüpata ja juba oli lõuna aeg ja siis ta hüppab ja hüppab ja hüppab ja seletab ja aeg tiksub ja minu kõht on tühi ja süüa ikka veel ei saa. Ütleme nii, et ma pole ammu nii vihane olnud kui selle päeva jooksul. Lõpuks saime sööma, kuid siis oli järgmine pauk. Meile oli söögiks ainult keedukartul ja kapsarullid ning need kapsarullid olid lihtsalt rõvedad. Ma ei mõista, kuidas keegi üldse sellist jälkust süüa saab! Emanuel lubas tanklasse minna ja midagi söödavat meile tuua, kuid ta oli oma rahakoti koju unustanud ning seega ei saanudki korralikult süüa see päeva. Õnneks magustoit oli normaalne ja sai vähemalt natukene midagi kõhtu. Tühja kõhuga olen ma veel eriti vihane vend. Peale lõunat saingi käia ja toriseda ringi ja öiendada, et milline paks lollakas lodev jobu see veterinaar on. Pidin veel talle tassi kohvi viima ja see ohmoon ei öelnud isegi aitäh ja seega sain teda iseloomustavate sõnade järjestusse mats ka lisada. Õnneks Sapsil oli ka ikka üks konflikt. Pika Hermanni hobune oli lahti tõmmanud ennast ja jooksnud Sapsi hobusele otsa, kes talli vahel seisis ning pikk oli nii vihane, et ei suutnud muud öelda, kui karjus Sapsile, et miks see põhk veel tallivahel vedeleb. Seda selle asemel, et vabandada, et ta hobune põhjustas Sapsi hobusele oma käitumisega trauma. Pikk Hermann on ka mingi lollakas tolgus.

Õhtul sai loomulikult Saps palju rutem valmis kui mina ning pidi siis kaasa elama mu päevalõpu sündmustele. Esiteks ütles üks hetk Emanuel mulle, et läheksin võtaksin selle mustangi Balou boksist välja, paneksin valmis ja läheksin kordetama. Muidugi ma kohe protestisin, et mul pole tervisekindlustust ega midagi ja see hobune on mingi saiko, kuid Emanuel vaidles kohe vastu, et mida ma põen ja pole see hobune nii hull midagi. Läksin siis üdini vihasena Balou juurde ning loomulikult ma ei saanud teda kätte, sest ta pööras tagumiku minu poole ja ähvardas lüüa. Seejärel tuli Jasmin vaatama ja aitama mind, kuid sellest polnud ka kasu. Balou isegi virutas tema pärast tagant üles. Jasmin arvas, et ma saadaksin Emanueli perse ja ei puutuks seda hobust. Lõpuks tuli Saps ja üritas ka, kuid ikka polnud kasu. Kõige lõpuks tuli Massimo ja sai ta kätte ning võttis boksist välja. Selle ajaga tuli juba Emanuel ka vaatama, et milles asi ning ma andsin hobuse talle üle ja ütlesin palju õnne, mina seda hobust ei puutu enne kui see õpib normaalselt käituma. Seletasin talle ära ka, et mul pole mingit huvi sellisega tegeleda ja see pole minu hobune ja mul pole vaja kellelegi midagi tõestada, et ma saan või julgen ning ma lihtsalt ei taha oma tervisega riskida. Tema võttis sellise hobuse oma listi ning las siis ise riskib. Õnneks ta mõistis mind ja pani ise hobuse valmis ja läks kordetama ja sõitma.

Mina sõitsin Carrickuga, kes oli enamvähem ok. Ega ma väga ei viitsinudki miskit jamada temaga. Panin libiseva peale ja kablutasin niisama ringi natuke. Sõidu lõpetanud, hakkasin päitseid pähe panema ning just sel hetkel tahtis Balou Emanuelil manee˛ist välja trügida. Mina aga olin manee˛i ukse juures ning kuna Carrick kardab teisi hobuseid, siis pistis ta mul käekõrvalt ajama. Ratsmed olid veel kaelas, nii et valjad lohisesid järgi. Kõige tipuks oli keegi tarpan talli ukse lahti jätnud ja loomulikult jooksis Carrick sealt välja. Rauad lõid veel sädemeid ka, sest uksest läheb üles kaldtee ning suht libe oli ja Carril on kõigil jalgadel rauad. Mina jooksin muidugi järgi ja siis kuskilt ilmus Melli ka, kes tuli mulle appi. Lollakas hobune jooksis aga suht kaugele ja tee poole. Õnneks meil on suure tee ääres põõsad ning nendest ta läbi ei hakanud trügima. Kuskilt ilmus Ivy ka välja. Kuna oli nii libe, siis suutis Melli sellili kukkuda ühes kohas ning hakkas kõva häälega karjuma ja nutma. Eks tal on seda massi ka parasjagu nii, et mats või päris hea olla. Õnneks Ivy sai hobu kätte ning läksime talli tagasi. Õnneks ka Melliga midagi hullu ei juhtunud, lõi lihtsalt oma käe ära. Ulme on aga see, et hobune ei kukkunud ega vigastanud ennast. Ikkagi jube libe oli ja rauad teevad veelgi libedamaks selle olemise. Nii et järjekordne sündmus, mis suutis mind selle päeva jooksul vihastada. Boksis panin Carrile tekid selga ning olin eriti kuri tädi. Kuigi tal oli juba künas müsli ja ta kohe väga tahtis seda sööma minna, olin mina karm ja ei lubanud. Ta ei tohtinud ennast paigalt liigutada ja pidi ootama kuni tekid selga sain. Siis käitus küll eeskujulikult, aga enne oli vaja ikka minema joosta. Lõpuks saime Sapsiga koju ja ma juba muretsesin, et kas terve nädal tuleb mul selline vihane.

Kolmapäev oli aga õnneks vähekene rahumeelsem. Hommikul muidugi sain jälle vihastada selle peale, et rahvas jättis taaskord põhu tallivahele ning Saps pidi üksi bokse tegema ja veel talli pühkima jne. Seekord ütlesin ma, et põhimõtteliselt ei vii seda põhku ära ja kui kohviklubi on lõpetanud, siis võivad nad selle ise ära viia. Ma juba mõtlesin välja, mis monoloogi ma maha pean kui keegi peaks selle kohta märkuse tegema, kuid keegi õnneks ei teinud mingit probleemi ja monoloog jäi pidamata. Päeva jooksul sain siiski veel korra vihastada. Läksin väiksesse manee˛i Satisfaction-Graf Grannust kordetama ning esmalt tuli poolakas Anna minuga õiendama, et siin ei tohi kordetada ja kui, siis ainult tähtsaid hobuseid ja nemad tahavad seal sõita jne. Ma siis vaidlesin vastu, et manee˛ oli täiesti tühi ja ma ei sega ju kedagi ja mismõttes tema otsustab, kes on tähtis ja kes mitte. Ta ütles selle peale ainult, et kordeta seekord lõpuni, aga järgmine kord arvestaksin sellega. Seejärel kui ma just lõpetama hakkasin, tuli Isabell, kes on tõega eikeegi siin tallis ning ütles mulle, et kordetamise ala on ja näitas peaga kordemanee˛i asukoha suunas (ta ei oska eriti inglise keelt). Selle peale ütlesin ma suhteliselt kurja häälega, et kui sa teada tahad, siis ma olen juba lõpetanud ja ma tean väga hästi kus kordemanee˛ asub. Lisaks jalutasin veel meelega hobusega paar ringi seal manee˛is.Pärast rääkisin Emanuelile ka ning tema vihastas ka selle peale ning ütles, et miks nad minuga tulevad probleeme arutama, kui miski ei meeldi, peaksid nad tema juurde mina. Ma arvasin sama ning ütlesin, et mida rohkem nad selle kordetamise kallal võtavad, seda rohkem ma just sinna manee˛i pressima hakkan. Põhimõtte pärast. Järgmine kord ütlen neile, et palun mine räägi oma murest Emanuelile, sest mind ei huvita ja kui tema on mulle öelnud, et seal on ok kordetada, siis täpselt seda ma ka teen.

Lõunasöök oli seekord parem ning positiivne oli ka see, et suhteliselt pärast söömist sain sõitma minna. Seekord oli mul jälle Lissabon. Emanuel tuli ka alguses vaatama ning leidis, et täitsa hea on. Ütles, et palju parem kohe kui temaga ning ma kvalifitseerun seda hobust iga päev sõitma, sest tema arvatavasti tapaks selle looma ära, kui peaks iga päev sõitma. Korralikult trenni ma aga teha ei saanud, sest suures manee˛is hüppasid osad oma noorte hobustega ning see näeb suht õudukas välja. Kolm või neli tüüpi lihtsalt kadjavad mööda manee˛i ja hüppavad ning kolistavad lattidega ning sa pead koguaeg valvel olema, et keegi sind alla ei ajaks. Läksin siis väiksesse manee˛i, kuid seal oli Inglismaa Katie mingi noorega ning loomulikult ta ei saanud oma hobusega hakkama ning see tassis teda ringi ja siis nad rammisid mind ja Lissaboni ning selle peale hakkas koolisõitja Hella nende peale karjuma ja õpetama ja ta ikka ei saanud hakkama ning ma otsustasin suurde manee˛i tagasi minna, sest tundus, et need hullud hakkasid lõpetama seal. Arutasin veel Sapsiga, et siin võiks kolmas manee˛ ka olla, mis on mõeldud neile, kes tahavad normaalselt sõita. Hiljem Emanuel hakkas muretsema, et kas mul on ikka ok selle hobusega sõita, sest tema ei salli Lissaboni üldse ja ütles, et kui mulle üldse ei meeldi, siis ütleksin ja vahetame kellegi teise vastu. Ma siis lubasin öelda, kui olen samuti olukorras, kus tahan selle looma ära tappa. Seni võin temaga jamada ja ringi kablutada. Mul pole selle vastu eriti midagi, sest Lissabon on Emanueli hobustest vast kõige rohkem minu tüüpi ning olenemata sellest, et ta kohati on täielik jobu, on ta mulle kõige huvitavam sõitmiseks.

Õhtul oli Emanuelil väike konflikt Inglismaa Katiega. Nimelt juba hommikusöögi ajal üritas see tüdruk mult teada saada, et miks Balou-Polydor on nüüd suures tallis ja Lissabon läks tema asemel sinna talli, kus noored hobused on. Ma siis seletasin, et kuna Emanuel sõidab Balouga tavaliselt õhtuti ning siis on rahulikum ning pimedas oleks suht jama seda hobust sinna kaugele talli tagasi hakata viima. Selle põhjal otsustas Katie, et Emanuel kardab Baloud. Täitsa õudne ikka, see tüdruk on 24 ja käitub nagu 14. Õhtul, kui Emanuel pani Baloud valmis, pühkis Katie põrandat ning tegi eriti kõva lärmi, mille peale hobune muutus rahutuks ja hakkas ringi siplema. Emanuel siis palus Katiel korraks lõpetada, kuni ta saab sadula korralikult selga. Selle peale hakkas Katie plõksima, et mis sa kardad seda hobust või milles probleem. Emanuel siis vastas, et ei ta ei karda, vaid tahab hobust korralikult välja ratsastada. Täitsa ulmeline tüdruk ikka. Lihtsalt võtab kuskilt selliseid väiteid ja tundub, et ta ise arvab, et on saanud nüüd jälile igasugustele asjadele, et kes keda kardab ja mis toimub jne. Ta käis veel minult ka küsimas, et kas Emanuel ikka kardab Baloud või ei. Ma siis vastasin, et kust ma peaksin seda teadma, ma ju ei ole tema nahas ning ma arvan, et ta siiski ei karda seda hobust. Sellist draamat rebib tüdruk, kes ei saa ühegi enda hobusega korralikult hakkama. Asjad on siin tallis ikka päris käest ära lastud.

Neljapäeval siis oli juba päris kindel, et Sabine ei jää arvatavasti meie talli, sest talle ei meeldi siinsed inimesed ning üldse see süsteem. Ta oli saanud Gretelt ka vastuse, et võib tagasi minna ning on sinna igati oodatud. Otsustasin seda Emanuelile ka öelda, et vältida olukorda, kus Saps on läinud ja mina pean üksi Kuwerdorfi elama jääma. Emanuel sai täitsa aru, miks Sabine ei taha jääda ja rääkis kohe Massimoga, kes pidi Maiki asemel majja kolima, et ehk oleks parem kui mina selle toa võtan, sest Kuwerdorfist oleks mul päris keeruline talli saada, kui mul autot siin pole. Õnneks oli Massimo väga mõistev ning oli nõus sellisel puhul toa mulle loovutama. Loomulikult läksid need jutud kohe edasi ka Maikini ja teisteni ning kokkuvõttes sai Sabine minu peale pahaseks, et ma sellest rääkisin. Mina aga rääkisin ainult Emanuelile ning ma ei saa vastutada selle eest, et Emanuel sellest edasi rääkis. Kusjuures veel minu pärast, et ma kodutuks ei jääks. Õnneks ta aga pikka viha ei pidanud selle pärast.

Päeval oli suur boss käinud Sabinega jutustamas ning jällegi oma pervertsusi natukene jaganud. Nimelt rääkis ta Sapsile, et oli Jensile helistanud ning tal on Barbadosel lihtsalt super: suvi, meri, päike ja 30 kraadi, kuumad pruunid naised ning seks on lihtsalt super. Suhteliselt naljakas mees on see Heinrich peaks mainima. Natukene hiljem tuli minuga jutustama, et meie Kuwerdorfi niiöelda korter on renoveeritud ning näeb super hea ja valge välja ning seal on nüüd väga lahe seksida kindlasti. Mina, kes ma juba olen harjunud tema haige jutuga, seletasin siis kaasa, et oi kui tore ja muidugi muidugi, see on ju väga vahva. Sellepeale lisas ta siis, et no me võiksime ju nüüd seal koos seksida. See oli juba vähekene teine level ning seda ma küll ei oodanud ning lihtsalt hüüdsin talle hämmingus, et mis asja?!?? Selle peale Heinrich ainult naeris ning lõi käega ja läks minema. Õnneks mingit edasist juttu ei tulnud. Saps rääkis veel, et suur boss oli üritanud talle laksu vastu kanni anda, aga õnneks oli Sapsil kiire reaktsioon olnud ja ta hüppas eemale. Päeval oli vahepeal veel üks koolisõidu kohtunik meil tallis, keda Saps tundis juba Eestis võistlustelt ning läks siis temaga jutustama. Heinrich oli ka seal ning kui see vanamees kohtunik talle ütles, et tunneb Sapsi Eestist ja Tallinn on väga ilus linn, siis Heinrich küsis talt, et mis te seksisite ka seal Eestis? Tundus, et see kohtunik oli juba Heinrichi perversse poolega tuttav ning ütles Sapsile, et ära pane teda tähele. Ütleme, et igav ei hakka, kui selline õudne suur ülemus ringi liigub.

Lõunal saime Sapsiga taaskord tunnistajateks olla selle talli inimeste matslikusele. Läksime kontorisse, et ma saaksin välja printida oma boarding passi ja bussipileti ning kontori ukse taga otsustasin, et koputan igaks juhuks. Koputasin ja tegin ukse lahti ning ukse peale tuli koolisõitja Hella. Seisis veel täpselt ukse ees. Ma siis küsisin, et kas Imke on seal ja ta ütles jahh ning seisis edasi ukse ees. Mul siis ei jäänud muud üle kui küsisin, et kas ma võin ehk siis tema juurde minna ning alles siis jõudis Hellale kohale, et võiks nagu ukse eest ära tulla. Läksime siis Imke tuppa ning ta rääkis parasjagu telefoniga. Ma olin talt veel varem küsinud ka, et mul on vaja printida ja tulen peale söömist ta juurest läbi. Kokkuvõttes pidime me siis ca 10min seisma ja passima kuni Imke rääkis telefoniga ning jäi mulje, et ta veel rääkis kellegi tuttavaga. Nii raske siis oli kasvõi näidata arvuti poole, et võin printida või kasvõi korra küsida, et milles asi. Ei, me pidime kogu selle aja lihtsalt passima ja ootama kuni ta lõpetab kõne. Lõpuks siis kui lõpetas siis küsis, et mis probleem ja ma siis tuletasin meelde, et tahan printida ja siis alles saime arvuti taha. Isegi kontori rahvas ei suuda viisakas olla siin ning kui juba Hella, kes on koolisõidu poolel tähtsam nina käitub nagu mats, siis ega ju nendest tüdukutest seal ka midagi enamat ei saa oodata.

Õhtul pidi Emanuel varem ära minema ja jättis siis lõpetamise minu hooleks. Pidin Lissaboni sõitma ning kahte hobust jalutama. Kuna Saps oli juba valmis saamas ja tahtsime ruttu hotelli minna, siis väga mingit trenni ei viitsinud teha. Panin libiseva peale ja kablutasin niisama kähku ära. Saps veel aitas mul ühte jalutada ja pühkida põrandat. Mina tegin kastreerimiselt tagasi tulnud Colosseole veidikene vee protseduure ja jalutasin teda. Manee˛is toimus kaklusring Massimo ja Davidi vahel. Päris naljakas oli vaadata kuidas nad seal liivas püherdasid ja üritasid üksteist ringist välja saada. Pingil istusid kaasaelajad ja kõik olid Massimo poolt. Paraku võitis siiski David ja võitis 10 euri. Meil siin toimusid sel nädalal pidevalt mingid kihlveod ja panustamised. Emanuel kaotas ka 10 euri mingis kihlveos Bernhardile.Tundub, et neil on igav ja tahavad mingit põnevust oma ellu rahapeale mängimise näol.

Reedel teatas Emanuel, et tal on juba kopp ees ja teeme kähku hobused ära ning lähme koju ära. Hommik algas paljutõotavalt, kuid siis ilmusid mingid kliendid välja ja meilt pidid minema kaks hobust, kes olid juba sõidus käinud. See tähendas täielikku krahhi meie päevaplaani. Edasi rikkus meie kava see, et sepp David tuli ja Emanuel otsustas lasta tal Balou-Polydorile rauad alla panna ning see võttis muidugi ekstra kaua aega. Kõige tipuks oli Saps jälle palju varem valmis ning loomulikult pahane minu ülemuse peale, et too jälle jokutab ja mul nii kaua aega läheb. Lisaks olid veel kolm hobust jalutamata ka. Mina sõitsin Carrickuga ning Emanuel otsustas siis nats mulle trenni anda. Seda muidugi esmakordselt, sest varem on ta lihtsalt tulnud pilgu peale visanud ja minema läinud. Seekord ta ikka seletas kõrval ja tahtis mul aidata asja timmida ning avaldas arvamust, et kuidas on. Tore, et ta viitsis minuga tegeleda, aga paha et just siis kui Saps niigi peab minu järgi ootama. Sabine juba ähvardas ka teda, et kas ta võib nüüd ära minna ja Emanuel peab mu ise hotelli viima ning siis neil tuli väike konflikt sellest. Emanuel hakkas mossitama selle peale ja ütles, et Saps mingu siis minema ja ta viib mu ise ära. Kokkuvõttes kui sõidu lõpetasin ja hobust hakkasin lahti võtma tuli Emanuel minu juurde ja ütles, et kui hobuse ära panen, siis võin minema minna ja ta lõpetab ise. Ma siiski otsustasin, et panen meie asjad kokku ja pühin põranda ka ära, sest seegi võtab veits aega ning muidu jäks liiga palju Emanuelile teha. Saps aitas mul ka põrandat pühkida ning Emanuel sai vist oma pahast tujust ka üle ning tuli ja ütles veel aitäh.

Laupäev pidi lühem olema, kuid kuna keegi ei või hetkel masinat kasutada, siis ma tundsin päris muret, et mis ime läbi suudame me lõunaks lõpetada. Emanuel pidi järjest hakkama sõitma ja iga hobusega ca 10min tegema. Muidugi see ei õnnestunud, sest üks hetk otsustas ta Colosseoga kõrgushüpet teha koos teistega ning see võttis jälle aega ning siis oli mul vaja hobusele soojenduspinded panna, mille ta arvatavasti ära lõhub, sest peab kaheks päevaks nendega jääma ning kuna mul oli ainult üks vatnik, siis pidin veel seda sebima ja see kõik võttis aega. Lõunaajal sattusime me kolmekesi veel nii hoogu klatšimisega, et jälle läks aega ning kui talli tagasi läksime, siis oli seal paras veeuputus. Õnneks Saps hakkas aitama teisi selle likvideerimisega ning mina sain rahulikult lõpetada. Sõitma õnneks ei pidanud, sest Lissabonil olid mingid koolisõidu kliendid ja Emanuelil ei õnnestunud mulle kedagi teist ka pähe määrida. Kella kahe paiku saime valmis ning läksime veel korraks Leo juurde netti, et Saps saaks oma asju vaadata. Õhtul vaatasime Saksa Superstaari saadet, mis kohati oli päris naljakas ning mina lõbustasin ennast oma webcamiga, millega tegin naljakaid pilte ja kujundasin oma valentinipäeva postkaarti.

Pühapäev oli aga tavaline puhkepäev MTV ja hunniku võileibade seltsis. Hakkasin juba vaikselt mõtlema asjade pakkimisele ning sellele, et kuhu ma üldse oma asjad jätan, sest arvatavasti kui Eestist tagasi tulen, siis Sapsi enam pole siin ja Kuwerdorfi ka asju jätta ei taha.