Kui ma eelnevalt avaldasin lootust, et ei pea Jasminiga maad jagama, siis ma ikka täitsa eksisin, sest ma sain terve teise nädala ilusti-kenasti temaga koos töötada.
Esmaspäeva õhtul, kui tahtsin lahkuda, siis ma ei leidnud kuskilt Jensi üles ja kui küsisin Jasminilt tema kohta, siis ei saanud mingit erilist vastust. Ega mul siis muud üle ei jäänudki, kui sõitsin tema mersuga hotelli ja lootsin, et kui ta seda taga igatseb, siis helistab mulle või annab teada. Teisipäeval tuligi välja, et Jens ei saanud kuidagi koju ja kutsus Jessica endale järgi. Päris piinlik. Mis seal siis ikka, ise ta oli kadunud ja keegi ei helistanud ka mulle, et ta tahab autot ja ma selle pärast põdema ka ei hakanud :). Õnneks keegi mu peale pahane ka ei olnud.
Teisipäeval aga pidin loobuma autost ja tuli kuidagi omal käel hakkama saada. Õhtul läksin veel Leo (belglane) juurde majja internetti kasutama ja jäin natuke hilja peale. Hiljem aga polnud enam kedagi eriti tallis ja mul oli vaja hotelli saada. Mis seal siis ikka, otsustasin, et lähen jalgsi. Natuke hirmus tundus täiesti pimedas üksi võrdlemisi pika maa jalutamine, aga talli ööseks ka ei tahtnud jääda. Nii ma siis asusingi teele oma kahe kotiga (spordikott, millega käin tallis ja läpaka kott) läbi pimeda mööda jalgrattateed, mis kulges suure tee kõrval mööda põlde ja metsa. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mul polnud hirmus ja et tegemist oli mõnusa õhtuse jalutuskäigu. Tegelikult oli ikka jube hirmus ja nii pime oli ja 2 kotti olid päris rasked ja see maa tallist hotelli oli ca 4-5 km. Igatahes ära tegin selle ja kui hotelli jõudsin, siis olin ikka täitsa läbi omadega. Kõige hullem asja juures oli see, et hommikul pidin sama maa uuesti käima ja hirmus oli see sellepärast, et ma nüüd juba teadsin, kui jube pikk see maa on. Hommikul jäin muidugi oma 15 min hiljaks ja sain sellekohase märkuse Ivylt. Ivy on see tädi, kes vaatab, et kõik tallis saaks tehtud ja toimiks korralikult. Õnneks ta mu peale ei karjunud nagu tal tavaliselt kombeks on ja minu vabandus (et pidin jalgsi käima nii pika ma ja ei teadnud kui palju sellele aega kulub) tundus ka talle sobivat.
Hiljem sain ühelt ratsutajalt Davidilt, kes on pärit Rootsist, teada, et uued poisid Massimo (härjapõlvlane, kes on pärit Belgiast) ja Mike (pärit Hiinast) elavad minuga samas suunas ja peaksin nendega kokku leppima, et käime koos tallis. Nii ma rääkisingi nendega ja edaspidi käime koos tallis. Kolmapäeval suutsin veel Jasmini korra närvi ajada millegagi ja siis ta ütles mulle vihaselt: „Kati, sometimes you make me really angry“. Mulle tundus see naljakas ja mõtlesin endamisi, et see on igatahes tema probleem, kui ma talle ei meeldi.
Sain nädala sees mitu korda Gustavssoni ja Aznavouriga sõita ja midagi väga suurejoonelist ei toimunudki. Peaaegu iga päev olid kliendid tallis ja pidi neile hobuseid näitama. Aznavouri näidati 2 korda, aga tundub, et ta ei läinud eriti kellelegi peale ja on siiani meil tallis. Reedel näidati ka ühte Jensi täkku Contifaxi, keda pidid mingid kliendid uuesti veel pühapäeva õhtul vaatama tulema. Jens oli terve nädala klientidega hõivatud ja ratsutas ainult esmaspäeval Oui Miseu ja Pocalinoga (nendega oli ta ka Oldenburgis võistlustel). Piilusin teda korra ja täitsa lõpp. Ma ütlen ausealt, et kui ma poleks näinud teda Oldenburgis 150 parkuuri sõitmas, siis ma arvaks, et ta on mingi algaja harrastaja. See istak on lihtsalt õudus kuubis ja üldse kõik on kuidagi viltu tema sõidu juures. Ehk on tal mingi muu väga hea oskus või teadmised ratsutamises, mida ma selle 5 min jooksul ei täheldanud ja sellepärast on ta nii hinnatud sõitja meie tallis.
Vahepeal olin Massimo ja Mikeiga rohkem sõbrunenud ja nüüd suhtlen nendega kõige rohkem tallist. Massimol oli autoga avarii olnud ja siis ei saanud sellest saadud vigastuste pärast tööd teha. Üldse ma saan temalt palju kasulikku infot igasuguste küsimuste ja tegemiste osas ning ta on täitsa tore ja vastutulelik. Mike aga räägib suhteliselt halvasti inglise keelt. Samas on ta aga hästi sõbralik ja tahab suhelda. Nii me siis üritamegi kuidagi omavahel kommunikeeruda. Mõnikord ma ei suudagi talle selgeks teha, mida ma teada tahtsin ja siis lihtsalt loobun küsimusest. Mike on juba 4 aastat Saksas olnud ja ütles, et nüüd on tal hobustest nii siiber, et vähe pole ja tahab detsembris tagasi Hiinasse sõita ning hakata hoopis mingi muu valdkonnaga tegelema. Ükspäev sattusin ka ühe itaallasest ratsutaja Emanueliga pikemalt vestlema ja kui ta kuulis, et Eestist pärit olen, siis sattus ta kohe täitsa vaimustusse. Nimelt oli ta eelnevalt Shöckhelmöhe juures koos töötanud 3 eestlasega. Täpsemini Oliveri ja Mardiga ning kolmanda nime ei mäletanud täpselt, aga arvas, et see oli ka mingi Mart :D. Nii ta siis sai vanu aegu meenutada ja uurida Eesti kohta minult.
Sain ka ühe uue hea hommikuse lahenduse. Nimelt meil on hommikuti talli poolt erinevad saiad köögis ja peale hobuste söötmist on alati väheke pikem paus enne töö alustamist. Nüüd ma enam ei söö hommikust hotellis, vaid tallis peale hobuste söötmist. Nii ma saan kauem magada. Selle mõtte peale tulin tänu Massimole. Hommikuks on väga populaarne süüa siin Nutella saia. Nüüd sain ka mina selle harjumuse endale külge.
Reedel oli veel Leo sünnipäev ja ta pakkus köögis õlut. Kahjuks mina ei jõudnud sinna minna, sest meil olid kliendid ja hiljem pidin juba Massimoga koju sõitma. Laupäeva hommikul sain kohe Leolt noomida oma puudumise kohta :). Oleks tõesti tahtnud ka minna, aga eks siin tuleb veel sünnipäevi.
Laupäeva hommikul oli veel üks väike seiklus. Nimelt võtavad Massimo ja Mike mu igal hommikul 6.55 hotellist peale ja siis lähme talli. Laupäeval Läksin ilusti 6.54 juba õue ja kedagi polnud. Ootasin kuni 7.20ni ja siis mõtlesin, et täitsa jama, tööpäev juba ammu alanud ja neid pole. Vastumeelselt otsustasin, et pean ikka vist hakkama jalgsi minema, sest muidu ei jõuagi kunagi talli. Jasmini telefon oli ka väljas ning teiste numbreid mul polnud. Õnneks sain mõnisada meetrit kõndida kui Massimo mu teepealt peale võttis. Tal oli autoga probleeme olnud ja see lihtsalt ei läinud käima. Tallis Ivy karjus natuke poiste peale. Õnneks mind jäeti jälle riidlemise tseremooniast välja. Laupäeval oli ka hästi ilus kevadine ilm. Tundub nagu siin läheks aina soemaks mitte külmemaks. Ei tea kas jõulude ajal saab T-särgiga juba ringi liikuda :D. Küsisin ka Jasminilt, et kas mul on jälle lühem päev või täispäev. Tema aga eriti midagi ei vastanud, ütles vaid, et tema on terve päeva tööl. Hiljem ütles, et võin ise vaadata kuidas tahan. Enamus hobuseid tegime hommikul ära ja lõuna ajal sain Massimolt autot laenata, et poes käia. Pidin ka Mikei koju viima, sest tal oli lühike päev. Ise otsustasin, et jään kauemaks ja kasutan Leo juures netti ja siin lähen õhtul koos Massimoga tagasi. Mike ja Massimo elavad ca 15km kaugusel ühes teises tallis ja seega sain väikse road tripi teha. Päris ilus on siin ümbruskond. Käisin ka Quackenbrückis poes ja sain ennast jälle vajaliku kraamiga varustatud. Hea on see, et paljud asjad on siin isegi odavamad kui Eestis. Hiljem läksin talli tagasi ja aitasin veel natuke Jasmini ning olin Leo juures netis. Hotelli jõudsin alles 20 ajal, sest Massimol läks päris pikalt täkkude tallis. Nimelt mõned meie noored 2a täkud lähevad esmaspäeval Westfalenisse showle, kus siis hinnatakse neid ja korralikud saavad litsentsi, et neid võib aretuses kasutada.
Õppisin ka nädala jooksul selgeks selle, kuidas Jasminile meelepärane olla ning vähem tema viha ohvriks langeda ja mossis nägu vahtida. Nüüd ma mängingi kaasa nagu ma olenkski täielik loll ja hobusevõhik ning iga kord kui ta mulle miskit räägib, siis teen nagu kuulaks huviga ning küsin igasugu küsimusi. Nii saab ta ennast tähtsa ja targana tunda ja on vähe leebem. Valjaid ma juba oskan enamvähem panna, aga pindesid ikka veel ei oska hobusele panna. Jasmin aga arvas, et ehk aja jooksul saan selle selgeks nagu ka selle, et aru saada, millal on hobusel jalad paistes :D.
Pühapäeval tegin aga saatusliku vea. Nimelt ma võtsin telefoni vastu ja nii ma pidingi talli minema ja tööd tegema. Olin päris pahane, sest ma ju olen arvestanud, et mul on 1 vaba päev ja siis saan endale keskenduda, aga näed sa, mitte seekord. Õnneks olin mõne tunni ainult tööl ja põhjaliku pahameele avalduse peale tõi Jasmin mu hotelli tagasi. Hea on see, et uue nädala esmaspäeval ta on hambaarsti juures ja siis ma saan terve päeva iseseisvalt toimetada. Kes küll kontrollib siis mu valjaste panekut ja pindeerimist :D.
Saturday, November 28, 2009
Tuesday, November 17, 2009
Teise nädala algus Ramsbrockis
Uus nädal algas nagu ikka söötmise ja pühkimisega. Muide meie talli tulid ka mingid uued noormehed. Tegelikult nad olid varem ka siin töötanud, aga vahepeal olid lihtsalt vigastusega eemal. Üks neist oli asiaadi tüüpi ja teine nägi välja nagu härjapõlvlane :D. Iseenesest mõlemad väga sõbralikud. Lisaks veel imelik tüüp Dennis lahkus meie tallist ja asus tööle Aachenisse koolisõitjana (päeva nali peaks mainima, sest ta vaevu oskas normaalselt kergendada).
Sain jälle hobuseid masinasse panna ja välja võtta ning pidin hoogsalt hakkama Jasminile hobuseid valmis panema, sest Jens pidi alles teisipäeval tulema. Õnneks toimus aga plaanides muudatus ja Jasmin pidi Cotopaxi kliinikusse viima, et talt eemaldataks mingi väike kasvaja kõhu alt. Sain siis paar tundi üksi majandada ning Cati ja Gustaviga sõita. Gustav on ikka jube tuim ja istub kohutavalt ratsme otsas, väga ebameeldiv sõita. Cat nunnu nagu alati. Lisaks palus üks ratsutajatest Bernard ühte oma raudjat ruuna Assnazouri sõita. Seda ma ka tegin õhtupoole, kui Jensi hobused olid tehtud. Assnazour on täitsa lahe hobu, tal on vähemalt mingid emotsioonid ja iseloom ning hoopis rohkem minu käe järgi. Trenni alguses teeb pahandusi ja vahib ringi, kuid mingi hetk loobub ja on käes nagu lilleke ja töötab kogu hingega. Väga vahva hobu.
Rääkisin ka ühe teise ratsutaja Mikeiga talli ratsutamisstiilist ning ta suutis mind üllatada sealse hobuste saduldamise metoodikaga. Nimelt ta ütles, et paljud pannakse sadulasse nii, et püütakse karjamaalt kinni, visatakse sadul selga ja hakatakse sõitma. Mõlemad leidsime, et see pole eriti turvaline ega normaalne, aga talli suur boss Heinrich Ramsbrock olevat käskinud nii teha. Päris arulage. Vaesed noored hobused ja veel vaesemad ratsutajad, kes niimoodi peavad selga ronima.
Lisaks tuli ka Jens tagasi ning toimetas natuke tallis ringi, aga ei sõitnud veel täna. Vaatas natuke kuidas ma Assnazouriga sõitsin ja andis ühele ratsutajale Ivyle trenni. Ta oli tallis mingite klientidega ning seega suurema osa ajast võrdlemisi hõivatud. Tore, et tagasi on ja ehk ei pea ma enam Jasminiga maad jagama :).
Sain jälle hobuseid masinasse panna ja välja võtta ning pidin hoogsalt hakkama Jasminile hobuseid valmis panema, sest Jens pidi alles teisipäeval tulema. Õnneks toimus aga plaanides muudatus ja Jasmin pidi Cotopaxi kliinikusse viima, et talt eemaldataks mingi väike kasvaja kõhu alt. Sain siis paar tundi üksi majandada ning Cati ja Gustaviga sõita. Gustav on ikka jube tuim ja istub kohutavalt ratsme otsas, väga ebameeldiv sõita. Cat nunnu nagu alati. Lisaks palus üks ratsutajatest Bernard ühte oma raudjat ruuna Assnazouri sõita. Seda ma ka tegin õhtupoole, kui Jensi hobused olid tehtud. Assnazour on täitsa lahe hobu, tal on vähemalt mingid emotsioonid ja iseloom ning hoopis rohkem minu käe järgi. Trenni alguses teeb pahandusi ja vahib ringi, kuid mingi hetk loobub ja on käes nagu lilleke ja töötab kogu hingega. Väga vahva hobu.
Rääkisin ka ühe teise ratsutaja Mikeiga talli ratsutamisstiilist ning ta suutis mind üllatada sealse hobuste saduldamise metoodikaga. Nimelt ta ütles, et paljud pannakse sadulasse nii, et püütakse karjamaalt kinni, visatakse sadul selga ja hakatakse sõitma. Mõlemad leidsime, et see pole eriti turvaline ega normaalne, aga talli suur boss Heinrich Ramsbrock olevat käskinud nii teha. Päris arulage. Vaesed noored hobused ja veel vaesemad ratsutajad, kes niimoodi peavad selga ronima.
Lisaks tuli ka Jens tagasi ning toimetas natuke tallis ringi, aga ei sõitnud veel täna. Vaatas natuke kuidas ma Assnazouriga sõitsin ja andis ühele ratsutajale Ivyle trenni. Ta oli tallis mingite klientidega ning seega suurema osa ajast võrdlemisi hõivatud. Tore, et tagasi on ja ehk ei pea ma enam Jasminiga maad jagama :).
Esimene puhkepäev
Pühapäeval magasin kõvasti kauem kui tavaliselt, kella 10.00ni (tavaliselt ärkan kell 6.10 üles). Vaatasin TV-d ja sõin hommikust. Päris hea rahulik oli. Telekast tuli see film, kus printsess pidi konna musitama, et see printsiks muutuks. Üritasin siis saksa keelest aru saada ja ka mõne sõna kõrva taha panna. Lisaks kirjutasin tagantjärgi oma blogi asju, et saaks postitused teha, kui uuesti internetti külastan.
Otsustasin sõita lähimasse suuremasse linna Quakenbrücki, mis on Menslagest 10 km kaugusel. Seal olin ca 3h ja käisin mööda linna ringi ja tutvusin olukorraga. Quakenbrückis oli kohe mitu poodi ja hotellid ja pubid ja muud hooned. Täitsa linna moodi juba. Vahepeal kartsin, et olen juba eksinud ja ei leia autot üles, kuid õnneks siiski leidsin ja sain tagasi oma külla sõita. Jama on see, et pühapäeviti on kõik poed kinni igal pool ja siis ma ei saanud ka vajalikku toidukraami hankida, sest kõik mis Eestist kaasa sai võetud, hakkab otsa saama. Kodukülas on aga üks pagariäri ka pühapäeviti avatud ning läksin hankisin sealt värsket leiba lõunasöögi kõrvale ning hommikuks. Ülejäänud päeva puhkasin hotellis ja vaatasin filme. Huvitav, millal ma juba majja saan kolida ja kas esmaspäeval on juba Jens tagasi, aga eks see paistab esmaspäeval :)
Otsustasin sõita lähimasse suuremasse linna Quakenbrücki, mis on Menslagest 10 km kaugusel. Seal olin ca 3h ja käisin mööda linna ringi ja tutvusin olukorraga. Quakenbrückis oli kohe mitu poodi ja hotellid ja pubid ja muud hooned. Täitsa linna moodi juba. Vahepeal kartsin, et olen juba eksinud ja ei leia autot üles, kuid õnneks siiski leidsin ja sain tagasi oma külla sõita. Jama on see, et pühapäeviti on kõik poed kinni igal pool ja siis ma ei saanud ka vajalikku toidukraami hankida, sest kõik mis Eestist kaasa sai võetud, hakkab otsa saama. Kodukülas on aga üks pagariäri ka pühapäeviti avatud ning läksin hankisin sealt värsket leiba lõunasöögi kõrvale ning hommikuks. Ülejäänud päeva puhkasin hotellis ja vaatasin filme. Huvitav, millal ma juba majja saan kolida ja kas esmaspäeval on juba Jens tagasi, aga eks see paistab esmaspäeval :)
Töö Ramsbrockis
Järgnevad päevad olid võrdlemisi ühesugused. Hommikused söötmised ja pühkimised ning hobuste valmispanek, lahtivõtmine ja kasimine. Teisel päeval nägin kohe bokside tegemise ka ära ja siis meil läks ikka võrdlemisi kaua kuskil 19ni. Paras majandamine oli siis ja hobuste paigutamine. Üks onu tegeles survepesuga ning kõik olid hõivatud bokside tegemisega. Katsetasin ka hobuste jalutamise masina ära. Korra olin nats lohakas ja sain mingi masina raudlatiga vastu vahtimist. Õnneks viga ei saanud ja isegi sinikat ei tulnud, nats valus oli mõnda aega.
Teisipäeval sain ratsutada juba ühe Jensi hobuse, Catiga (päris nimi on Catalo). See on tõesti üks armsamaid hobuseid siin tallis. Ta käitub nii ilusti ja vaatab nii armsa näoga, et täitsa lõpp. Kutsun teda sweetyks, sest ta on tõeliselt nunnu. Teine nunnu on veel üks hall täkk Cotopaxi, kes on maailma kõige rahulikum ja neutraalsem täkk üldse ja kellel on sellised silmad, et lihtsalt pole võimalik. Ta on täpselt sellise näoga nagu kaisukaru. Teda sain siis iga päev kordetada. Päris väsitav oli see ringi rabelemine ja majandamine.
Jasmin suhtus kohati minusse nagu mingisse debiilikusse ja talle meeldis ikka öelda: „Kati, think with me“. Ta on vist veendumusel, et ma ei oska hobuseid korralikult valmis panna, sest pinded kerib ta peaaegu alati üle ning valjaid kohendab ja sätib samuti. Üks päev hakkas mulle õpetama, kuidas käib mehhiko kapsli panek hobusele ja kui ma ei pööranud talle piisavalt tähelepanu, siis kohe hakkas uurima, et mida ta nüüd rääkis ja et ta tahab mulle ikka õpetada, kuidas see korralikult käib. Tegin talle siis selgeks, et ma oskan hobusele valjaid panna. Nüüd olen nende pointile ka aru saanud. Kõik valjad ja kapslid tuleb hästi kõvasti kinni panna ja tõmmata. Vaesed hobused, paras rebimine ikka käib. Kui ma panen valjad nii nagu ma olen harjunud, siis see on liiga lõdva ja peab ikka paar auku kõvemini tõmbama, ikka jõuga. Eks ma olen hakanud ka nüüd jõuga asju tegema, aga hobustest on küll alati nii kahju, sest neil juba sellised näod ees, et ei ole võimalik, jälle need ahistavad rihmad. Lisaks üks teine päev, kui sõitsin ühte teist Jensi hobust Gustavit, kes üllatus-üllatus osutus ka väga tuimaks, hakkas Jasmin mulle trenni andma. See nägi välja siis nii, et võta ratse lühemaks ja tagant-tagant-tagant. Ühesõnaga, kui ma üritasin hobust ratsme tagant välja saada ning pehmemaks ning erksamaks sõita, siis Jasmin pressis peale kannus perses ratsme taha sõitu. Ma pole päris kindel, et kas mina olen loll, või ratsutamine peabki selline hobuse vägistamine olema, aga eks ma üritan natuke veel maad kuulata ja vaadata. Kindel on see, et selline stiil mulle küll ei meeldi. Lisaks katkuvad nad hobuseid pidevalt suust ja virutavad ratsmetega vastu vahtimist. Loomulikult peavad koguaeg mingid vidinad küljes olema. Ma olen tähele pannu, et kui ma lähen sõitma, siis ei mingit martingali ega muud abivahendit ning kõige tavalisemad suulised ja kui läheb keegi teine sama hobusega, siis on ikka spets vidinad küljes alati. Huvitav suhtumine. Üks päev näitas Jasmin ka pügamist ning sain natuke Cotopaxi peal kätt proovida. Paras karvane töö on see. Lisaks on veel teised ratsutajad palunud vahest mul oma hobuseid sõita. Üks päev sõitsin kokku 4 hobust. See aga Jasminile eriti ei meeldi ning ta teeb nägusi. Üldse, mida aeg edasi, seda vastikumaks ta minuga on muutunud. Põhimõtteliselt ma üritan teda igati vältida ja käin kaarega eemal, et ta jälle midagi ei saaks kommenteerida või lollaka näoga mind vaadata. Mõni hetk ta isegi heldib ja ütleb mõne sõbraliku lause, kuid muidu on ikka selline kahtlane nägu peas. Fuhh, kuidas ma ei salli teda ning kohati kaotan isegi enda üle kontrolli ja pööritan silmi tema jutu peale ja ükskord isegi iroonitsesin ta kallal ja ütlesin, et mida iganes sa soovid, ma võin teha. Õnneks tuleb varsti Jens tagasi ja siis ma loodetavasti ei pea selle silmakirjatsejaga koostööd tegema.
Hea on ka see, et kui ma alguses mõtlesin, et oleks hoopis toredam ratsutaja siin tallis olla, arvestades fakti, et ma enda arust sõidan enamusest siin paremini, siis nüüd mul on hea meel, et saan hoopis groom olla. Rääkisin selle imeliku poisi Dennisega, kes mind esimesel päeval lõi, ja sain teada, et ratsutajate palk siin on 400 euri kuus ning sellest läheb maha veel elamine ja lõunasöögid ning neile jääb kätte ca 250 euri. Ta lisas, et groomid ongi tavaliselt paremini makstud ja kui aus olla, siis selle info peale kadus igasugune isu hobuse selga ronida ära. Lisaks on mul kõik lihased niii valusad sellest füüsilisest tööst, sest pole ju harjunud ennast nii palju liigutama. Eelnev töö oli arvuti taga istumine ja hiirega klõpsimine ning vahepeal püsti tõusmine ja printerist asjade võtmine ning edasi hiirega klõpsimine. Tore on ka see, et tervis hakkab tagasi tulema.
Laupäeval tegime Jasminiga kõik hobused kähku ära ja kuskil 12.30 olin ma juba vaba. Käisin veel lõunatamas ja läksin oma hotelli. Magasin seal mõne tunni ja õhtul tegin jalutuskäigu mööda Menslaget. Pühapäev on aga vaba päev.
Teisipäeval sain ratsutada juba ühe Jensi hobuse, Catiga (päris nimi on Catalo). See on tõesti üks armsamaid hobuseid siin tallis. Ta käitub nii ilusti ja vaatab nii armsa näoga, et täitsa lõpp. Kutsun teda sweetyks, sest ta on tõeliselt nunnu. Teine nunnu on veel üks hall täkk Cotopaxi, kes on maailma kõige rahulikum ja neutraalsem täkk üldse ja kellel on sellised silmad, et lihtsalt pole võimalik. Ta on täpselt sellise näoga nagu kaisukaru. Teda sain siis iga päev kordetada. Päris väsitav oli see ringi rabelemine ja majandamine.
Jasmin suhtus kohati minusse nagu mingisse debiilikusse ja talle meeldis ikka öelda: „Kati, think with me“. Ta on vist veendumusel, et ma ei oska hobuseid korralikult valmis panna, sest pinded kerib ta peaaegu alati üle ning valjaid kohendab ja sätib samuti. Üks päev hakkas mulle õpetama, kuidas käib mehhiko kapsli panek hobusele ja kui ma ei pööranud talle piisavalt tähelepanu, siis kohe hakkas uurima, et mida ta nüüd rääkis ja et ta tahab mulle ikka õpetada, kuidas see korralikult käib. Tegin talle siis selgeks, et ma oskan hobusele valjaid panna. Nüüd olen nende pointile ka aru saanud. Kõik valjad ja kapslid tuleb hästi kõvasti kinni panna ja tõmmata. Vaesed hobused, paras rebimine ikka käib. Kui ma panen valjad nii nagu ma olen harjunud, siis see on liiga lõdva ja peab ikka paar auku kõvemini tõmbama, ikka jõuga. Eks ma olen hakanud ka nüüd jõuga asju tegema, aga hobustest on küll alati nii kahju, sest neil juba sellised näod ees, et ei ole võimalik, jälle need ahistavad rihmad. Lisaks üks teine päev, kui sõitsin ühte teist Jensi hobust Gustavit, kes üllatus-üllatus osutus ka väga tuimaks, hakkas Jasmin mulle trenni andma. See nägi välja siis nii, et võta ratse lühemaks ja tagant-tagant-tagant. Ühesõnaga, kui ma üritasin hobust ratsme tagant välja saada ning pehmemaks ning erksamaks sõita, siis Jasmin pressis peale kannus perses ratsme taha sõitu. Ma pole päris kindel, et kas mina olen loll, või ratsutamine peabki selline hobuse vägistamine olema, aga eks ma üritan natuke veel maad kuulata ja vaadata. Kindel on see, et selline stiil mulle küll ei meeldi. Lisaks katkuvad nad hobuseid pidevalt suust ja virutavad ratsmetega vastu vahtimist. Loomulikult peavad koguaeg mingid vidinad küljes olema. Ma olen tähele pannu, et kui ma lähen sõitma, siis ei mingit martingali ega muud abivahendit ning kõige tavalisemad suulised ja kui läheb keegi teine sama hobusega, siis on ikka spets vidinad küljes alati. Huvitav suhtumine. Üks päev näitas Jasmin ka pügamist ning sain natuke Cotopaxi peal kätt proovida. Paras karvane töö on see. Lisaks on veel teised ratsutajad palunud vahest mul oma hobuseid sõita. Üks päev sõitsin kokku 4 hobust. See aga Jasminile eriti ei meeldi ning ta teeb nägusi. Üldse, mida aeg edasi, seda vastikumaks ta minuga on muutunud. Põhimõtteliselt ma üritan teda igati vältida ja käin kaarega eemal, et ta jälle midagi ei saaks kommenteerida või lollaka näoga mind vaadata. Mõni hetk ta isegi heldib ja ütleb mõne sõbraliku lause, kuid muidu on ikka selline kahtlane nägu peas. Fuhh, kuidas ma ei salli teda ning kohati kaotan isegi enda üle kontrolli ja pööritan silmi tema jutu peale ja ükskord isegi iroonitsesin ta kallal ja ütlesin, et mida iganes sa soovid, ma võin teha. Õnneks tuleb varsti Jens tagasi ja siis ma loodetavasti ei pea selle silmakirjatsejaga koostööd tegema.
Hea on ka see, et kui ma alguses mõtlesin, et oleks hoopis toredam ratsutaja siin tallis olla, arvestades fakti, et ma enda arust sõidan enamusest siin paremini, siis nüüd mul on hea meel, et saan hoopis groom olla. Rääkisin selle imeliku poisi Dennisega, kes mind esimesel päeval lõi, ja sain teada, et ratsutajate palk siin on 400 euri kuus ning sellest läheb maha veel elamine ja lõunasöögid ning neile jääb kätte ca 250 euri. Ta lisas, et groomid ongi tavaliselt paremini makstud ja kui aus olla, siis selle info peale kadus igasugune isu hobuse selga ronida ära. Lisaks on mul kõik lihased niii valusad sellest füüsilisest tööst, sest pole ju harjunud ennast nii palju liigutama. Eelnev töö oli arvuti taga istumine ja hiirega klõpsimine ning vahepeal püsti tõusmine ja printerist asjade võtmine ning edasi hiirega klõpsimine. Tore on ka see, et tervis hakkab tagasi tulema.
Laupäeval tegime Jasminiga kõik hobused kähku ära ja kuskil 12.30 olin ma juba vaba. Käisin veel lõunatamas ja läksin oma hotelli. Magasin seal mõne tunni ja õhtul tegin jalutuskäigu mööda Menslaget. Pühapäev on aga vaba päev.
Esimene tööpäev
Äratus oli siis 6.10 ja talli jõudsin 7ks. Enne seda suutsin veel paarist kohast mööda sõita ja oleks Jensi autoga ühe aia pikali sõitnud, sest ei saanud tagumist käiku korralikult sisse ja auto oli mingil kallakul, aga õnneks suutsin ennast kokku võtta ning nii auto kui aed jäid terveks ja jõudsin lõpuks kenasti ka talli :D.
Tallis toimetas palju inimesi, tervitasin kõiki ja kolisin oma talli poolele. Jasminit ei näinud ma kuskil ja siis lõpuks küsisin ühelt noormehelt tema kohta ning tuli välja, et ta on teises tallis hoopis. Noormees ütles mulle, et võin ühte tüdrukut söötmisega aidata. Läksingi. Tegemist oli ühe Rootsist pärit neiuga, kes oli tallis praktikal ning saime temaga kohe jutule. Ta rääkis kuidas siin asjad toimivad ja et hommikul ja õhtul teevad kõik koos selliseid töid nagu söötmine ja pühkimine jne. Bokse tehakse 3 nädala tagant ning siis viiakse masinatega kõik välja ja tehakse surve pesu. Muul ajal lihtsalt viiakse põhku või saepuru boksi juurde. Milline raiskamine, samas seda mugav ju iseenesest on. Peale söötmist ja pühkimist tuli ka Jasmin, kellelt küsisin kohe vee keetmise võimaluste kohta, sest hotellis loomulikult mul mingit veekeetjat ega midagi polnud. Ta käskis mul ühe Rootsi noormehe Davidiga kaasa minna kööki, kus siis saab vett keeta. Köök asus teises tallis ning seal oli ruum pika lauaga ning väiksem ruum köögi ja sealsete vahenditega. Köögis oli veel rahvast, kellega vahetasime mõned sõnad. Üks koolisõitja meesterahvas tegi mulle kohvi ja istusin teiste juurde lauda. Üks Belgia noormees kohe pakkus hommikusööki, aga kuna olin hotellis enne söönud, siis loobusin. Rääkisime mõne sõna juttu ja siis pidin talli tagasi minema.
Kava nägi siis ette nii, et esialgu pidin hobuseauto korda tegema ning seejärel hakkasin hobuseid valmis panema. Jasmin sõitis Jensi hobuseid ja mina pidin neid kasima. Vahepeal käisin piilumas, kuidas teised sõidavad. Tallis on mitu ratsutajat, kes siis sõidavad hobuseid ja teevad niisama tallitöid, kõigil on ca 10 hobust. Sain siis terve päeva hobuseid valmis panna ja lahti võtta ja pesta ja pühkida. Kusjuures mis on positiivne, ma saan tasuta lõunasöögid tallis. Seal samas köögis on siis soe toit marmiitides lõuna ajal ning saab ise tõsta endale. Toit oli täitsa söödav, spagetid bolonese kastmega ning värske salat. Peale sööki jätkus sama asi: hobuste valmis panek ja lahti võtmine ning kasimine.
Õnneks andis Jasmin mulle ka ühe hobuse sõita. Mingi 5a ruun nimega Quintessence. Panin ta valmis ja Jasmin veel ütles, et laseksin kordel mõned tiirud igaks juhuks. Saigi tehtud, ainult et hobu käitus kordel nagu mingi mustang. Mõtlesin, et tahetakse mind vist esimesel päeval kohe proovile panna. Õnneks ratsa käitus hobune viisakalt ja ei üritanud minust vabaneda. Ainuke asi, et jube tuim oli ja säärele väga ei tahtnud reageerida ning kippus koguaeg ratsme taha. Samas ma vaatasin, et kõik nad sõitsid hobuseid võrdlemisi ratsme taha ning kõigi hobustega, ka noortega olid kannused peal. Sellest siis ka hobused sellised. Pärast ratsutamist sai veel söötmisega tegeleda ja pühkimisega ning oligi valmis. Tööpäev lõppes kuskil 18 ajal.
Seejärel võtsin oma termose ja läksin kööki vett keetma. Köögis oli samal ajal just see Belgia noormees, kes oli sööma läinud sinna. Siit õppisin kohe ühe uue säästliku eluviisi nipi, et pärast tööpäeva tuleb minna kööki ja veel õhtuks tarbida seda, mis lõunast alles jäänud. Sõingi siis koos belglasega väheke salatit. Uurisin talt ka interneti võimaluste kohta ja ta pakkus välja, et võin tema majja minna netti. Näitas kohe oma placei ära, see oli kohe tallide kõrval võrdlemisi korralik ja kaasaegne elamine. Viisin termose autosse ja võtsin oma läppari ja sain paar tundi internetis olla. Jube tore, et sain sellise võimaluse :).
Tallis toimetas palju inimesi, tervitasin kõiki ja kolisin oma talli poolele. Jasminit ei näinud ma kuskil ja siis lõpuks küsisin ühelt noormehelt tema kohta ning tuli välja, et ta on teises tallis hoopis. Noormees ütles mulle, et võin ühte tüdrukut söötmisega aidata. Läksingi. Tegemist oli ühe Rootsist pärit neiuga, kes oli tallis praktikal ning saime temaga kohe jutule. Ta rääkis kuidas siin asjad toimivad ja et hommikul ja õhtul teevad kõik koos selliseid töid nagu söötmine ja pühkimine jne. Bokse tehakse 3 nädala tagant ning siis viiakse masinatega kõik välja ja tehakse surve pesu. Muul ajal lihtsalt viiakse põhku või saepuru boksi juurde. Milline raiskamine, samas seda mugav ju iseenesest on. Peale söötmist ja pühkimist tuli ka Jasmin, kellelt küsisin kohe vee keetmise võimaluste kohta, sest hotellis loomulikult mul mingit veekeetjat ega midagi polnud. Ta käskis mul ühe Rootsi noormehe Davidiga kaasa minna kööki, kus siis saab vett keeta. Köök asus teises tallis ning seal oli ruum pika lauaga ning väiksem ruum köögi ja sealsete vahenditega. Köögis oli veel rahvast, kellega vahetasime mõned sõnad. Üks koolisõitja meesterahvas tegi mulle kohvi ja istusin teiste juurde lauda. Üks Belgia noormees kohe pakkus hommikusööki, aga kuna olin hotellis enne söönud, siis loobusin. Rääkisime mõne sõna juttu ja siis pidin talli tagasi minema.
Kava nägi siis ette nii, et esialgu pidin hobuseauto korda tegema ning seejärel hakkasin hobuseid valmis panema. Jasmin sõitis Jensi hobuseid ja mina pidin neid kasima. Vahepeal käisin piilumas, kuidas teised sõidavad. Tallis on mitu ratsutajat, kes siis sõidavad hobuseid ja teevad niisama tallitöid, kõigil on ca 10 hobust. Sain siis terve päeva hobuseid valmis panna ja lahti võtta ja pesta ja pühkida. Kusjuures mis on positiivne, ma saan tasuta lõunasöögid tallis. Seal samas köögis on siis soe toit marmiitides lõuna ajal ning saab ise tõsta endale. Toit oli täitsa söödav, spagetid bolonese kastmega ning värske salat. Peale sööki jätkus sama asi: hobuste valmis panek ja lahti võtmine ning kasimine.
Õnneks andis Jasmin mulle ka ühe hobuse sõita. Mingi 5a ruun nimega Quintessence. Panin ta valmis ja Jasmin veel ütles, et laseksin kordel mõned tiirud igaks juhuks. Saigi tehtud, ainult et hobu käitus kordel nagu mingi mustang. Mõtlesin, et tahetakse mind vist esimesel päeval kohe proovile panna. Õnneks ratsa käitus hobune viisakalt ja ei üritanud minust vabaneda. Ainuke asi, et jube tuim oli ja säärele väga ei tahtnud reageerida ning kippus koguaeg ratsme taha. Samas ma vaatasin, et kõik nad sõitsid hobuseid võrdlemisi ratsme taha ning kõigi hobustega, ka noortega olid kannused peal. Sellest siis ka hobused sellised. Pärast ratsutamist sai veel söötmisega tegeleda ja pühkimisega ning oligi valmis. Tööpäev lõppes kuskil 18 ajal.
Seejärel võtsin oma termose ja läksin kööki vett keetma. Köögis oli samal ajal just see Belgia noormees, kes oli sööma läinud sinna. Siit õppisin kohe ühe uue säästliku eluviisi nipi, et pärast tööpäeva tuleb minna kööki ja veel õhtuks tarbida seda, mis lõunast alles jäänud. Sõingi siis koos belglasega väheke salatit. Uurisin talt ka interneti võimaluste kohta ja ta pakkus välja, et võin tema majja minna netti. Näitas kohe oma placei ära, see oli kohe tallide kõrval võrdlemisi korralik ja kaasaegne elamine. Viisin termose autosse ja võtsin oma läppari ja sain paar tundi internetis olla. Jube tore, et sain sellise võimaluse :).
Ramsbrock Stall
Oma uude talli jõudsin võrdlemisi pimedas, kuskil kella 18 paiku. Aitasin Jasminil asju hobuseautost maha vedada ja nägin ka mõningaid inimesi. Tall oli hästi suur, kõrge laega ning väga suurte boksidega. Täielik puhtus valitses ümberringi. Piilusin ka hobuseid ning neid oli igat värvi ja nägu. Päris asjalikud tundusid igatahes. Jensi valduses pidi olema 10 hobust, keda tuleb kantseldada. Piilusin ka maneeži, mis oli pime, aga igatahes nägin, et maneeže on 2, üks vist kordetamiseks ja teine sõitmiseks. Igatahes tundus see sõidumaneež üüratu, juba kordemaneež oli päris suur. Vaatasin nats tallivahel ringi ja siis üks mingi poiss hüüdis mind, et läheksin nende juurde ruumi. Jens lahkus ka ja soovis edu järgnevaks nädalaks.
Läksin siis teiste juurde tuppa. Kõik suitsetasid ja see oli lihtsalt rõve hais seal. Väkk. Lisaks hankis see sama tüüp kuskilt kotist mingi veinipudeli välja, mis oli päris tolmune ja üritas seda avada erinevate vahenditega. See tal eriti ei õnnestunud ja siis ta lihtsalt surus korgi pudelisse. Seejärel hakati veini lahkelt jagama. Toas olid veel 2 tüdrukut, Jasmin ja mina. Kõik peale minu võtsid suure rõõmuga veini vastu. Mulle tundus jälk sellistes tingimustes serveeritud veini juua + ma pole suuremat sorti veini sõber + pidin veel autoga sõitma. Muide Jens võttis Jessica auto ja jättis oma mersu mulle kasutada, sest hotell pidi tallist nats eemal olema ja siis oleks mul mugavam ringi liikuda. Nii nad siis mekkisid veini ja suitsetasid ja rääkisid saksa keeles ja naersid, aegajalt vaatasid minu poole ja naersid. Ei taha teadagi, mida nad kommenteerida võisid :D. Vahepeal vahetasid ka inglise keeles paar sõna minuga.
Mõtisklesin parasjagu oma olukorra üle, kui järsku kõik kisasid midagi ja ma sain litaka vastu vahtimist selle noormehe käest. Olin päris hämmingus. Jasmin aga seletas, et see on saksa komme ja kui keegi rõhitseb, siis tuleb Schluss karjuda ja oma nina puudutada, see kes seda ei tee, saab vastu vahtimist. Ta lisas veel, et tavaliselt ei saa nii kõvasti vastu vahtimist, kui see tüüp mulle andis. Õhtu jooksul jõudsid nad veel päris mitu korda rõhitseda ja üritasin siis nende kommet järgida, et mu näost midagi ka alles jääks :D. Lohutasin ennast mõttega, et see Jens tundus ikka kõvasti kultuursem tüüp olevat. Õnneks kaua me seal nii ei istunud ja siis pidin kahe talliinimese järgi hotelli sõitma, kus nad pidid mul aitama sisse seada ennast. Hotellini oli umbes 4 km ja tee oli võrdlemisi käänuline. Tegemist siis oli väikse külaga, kus olid majad ja paar suuremat tänavat, isegi mingid pubid ja värgid. Tundus rohkem asustatud kui see Belgia küla. Küla nimi on Menslage. Hotell oli võrdlemisi vanaaegne ning mingi spetsiifilise lõhnaga. Samas oli aga kõik puhas ja korras. Läksin oma tuppa, kus oli riidekapp, laud, TV, voodi, öökapp ja vannituba duššinurga ja värkidega. Vannituba on jube armas, põrand ja pott on kaetud roosade pehmete vaipadega. Väga neiulik peldik igatahes . Tallirahvas jättis mu siis üksi ja sain ennast sisse seada. Hommikul pidin tööpäeva kell 7.00 alustama. Olin veel eelnevatest päevadest ja kõigest jube väsinud ning kuskil 21.00 paiku jäin juba magama.
Läksin siis teiste juurde tuppa. Kõik suitsetasid ja see oli lihtsalt rõve hais seal. Väkk. Lisaks hankis see sama tüüp kuskilt kotist mingi veinipudeli välja, mis oli päris tolmune ja üritas seda avada erinevate vahenditega. See tal eriti ei õnnestunud ja siis ta lihtsalt surus korgi pudelisse. Seejärel hakati veini lahkelt jagama. Toas olid veel 2 tüdrukut, Jasmin ja mina. Kõik peale minu võtsid suure rõõmuga veini vastu. Mulle tundus jälk sellistes tingimustes serveeritud veini juua + ma pole suuremat sorti veini sõber + pidin veel autoga sõitma. Muide Jens võttis Jessica auto ja jättis oma mersu mulle kasutada, sest hotell pidi tallist nats eemal olema ja siis oleks mul mugavam ringi liikuda. Nii nad siis mekkisid veini ja suitsetasid ja rääkisid saksa keeles ja naersid, aegajalt vaatasid minu poole ja naersid. Ei taha teadagi, mida nad kommenteerida võisid :D. Vahepeal vahetasid ka inglise keeles paar sõna minuga.
Mõtisklesin parasjagu oma olukorra üle, kui järsku kõik kisasid midagi ja ma sain litaka vastu vahtimist selle noormehe käest. Olin päris hämmingus. Jasmin aga seletas, et see on saksa komme ja kui keegi rõhitseb, siis tuleb Schluss karjuda ja oma nina puudutada, see kes seda ei tee, saab vastu vahtimist. Ta lisas veel, et tavaliselt ei saa nii kõvasti vastu vahtimist, kui see tüüp mulle andis. Õhtu jooksul jõudsid nad veel päris mitu korda rõhitseda ja üritasin siis nende kommet järgida, et mu näost midagi ka alles jääks :D. Lohutasin ennast mõttega, et see Jens tundus ikka kõvasti kultuursem tüüp olevat. Õnneks kaua me seal nii ei istunud ja siis pidin kahe talliinimese järgi hotelli sõitma, kus nad pidid mul aitama sisse seada ennast. Hotellini oli umbes 4 km ja tee oli võrdlemisi käänuline. Tegemist siis oli väikse külaga, kus olid majad ja paar suuremat tänavat, isegi mingid pubid ja värgid. Tundus rohkem asustatud kui see Belgia küla. Küla nimi on Menslage. Hotell oli võrdlemisi vanaaegne ning mingi spetsiifilise lõhnaga. Samas oli aga kõik puhas ja korras. Läksin oma tuppa, kus oli riidekapp, laud, TV, voodi, öökapp ja vannituba duššinurga ja värkidega. Vannituba on jube armas, põrand ja pott on kaetud roosade pehmete vaipadega. Väga neiulik peldik igatahes . Tallirahvas jättis mu siis üksi ja sain ennast sisse seada. Hommikul pidin tööpäeva kell 7.00 alustama. Olin veel eelnevatest päevadest ja kõigest jube väsinud ning kuskil 21.00 paiku jäin juba magama.
Oldenburg Horse Show
Sõitu Jessica juurde alustasime kuskil 13.00 paiku ja tema juures pidime 14.00 olema. Olin ikka täitsa pabinas, et kuidas ma sinna jään ja mismoodi ikka, aga Saps rahustas, et lähme kohale ja vaatame mis ta räägib. Olime vaevalt mingi 15 min sõitnud kui käis üks paras pauk ja olime ühele mersu maasturile tagant sisse sõitnud. See oli nii ootamatu ja me kumbki ei saanud aru, et mis täpselt juhtus. Mersu roolis oli üks saksa vanamees, kes oli ise sama hämmingus ning kõige tipuks ei osanud sõnagi inglise keelt. Ta kutsus mingid tuttavad kohale, kes rääkisid inglise keeles ja selgitasid, et nüüd tuleb politsei, kes siis paberid korda ajab. Sapsil polnud veel kindlustuspabereid ka kaasas ning ta helistas Laurale, kes pidi need meile kähku ära tooma. Õnneks jõudis ta politseiga suhteliselt samal ajal ning politsei vist ei saanudki aru, et dokumendid olid kellegi teise käes :D.
Kuna me nüüd kindlasti kella 14ks Jessica juurde ei jõudnud, siis helistasin talle ja ta ütles, et tuleksime otse Oldenburgi võistlustele. Lubas saata ka aadressi. Terve tee ta enam telefoni vastu ei võtnud ja me loomulikult päris täpselt ei teadnud ka kus see võistlus toimub ning pidime siis mööda linna ringi tiirutama ja otsima võistluspaika ning lootma, et ehk on kuskil wifit. Õnneks jäi meie teele üks ratsavarustuse pood, kust üks naine lubas meie ees sinna sõita. Jõudsimegi õigesse kohta ning tänu sellele naisele saime ka võistlustele tasuta sisse, sest ta müüs varustust seal. Säästsime päris korraliku summa piletite näol .
Kui olime võistlustel natuke ringi vaadanud, siis helistas Jessica ja pidime temaga kokku saama. Tegemist oli siis ühe kena ca 30ndates naisterahvaga, kes oli seal oma kahe tütre Hanna ja Juliaga. Läksime kõik koos tribüünile võistlust vaatama ja siis ta küsis minu kohta igasugu asju ja rääkis oma boyfriend Jensist, kelle heaks ma tööle peaksin hakkama. Kohe ütles ka, et kui mulle Jensi juures ei meeldi, siis tal oleks üks teine koht pakkuda, kuhu võiksin minna. Arvasin siiski, et võiksin esialgu ikka Jensi juures proovida. Vahepeal oli ka Jensi kord startida ning vaatasime tema sõidu ära. Pärast seda tuli ka tema meie juurde. Peaks mainima, et tegemist on kohe vägagi kena meesterahvaga. Ta oli küll natuke tagasihoidlik, aga äärmiselt sõbralik.
Võistluste vahepeal pidime võistlustalli hobuseid minema vaatama, aga Saps arvas, et tema ei hakka tulema, vaid suundub Warendorfi poole tagasi. Jessica oli päris üllatunud, kui kuulis, et mul on kõik asjad kaasas ja olen kohe valmis alustama. Läksime siis parklasse ja tõstsin oma kodinand Sapsi autost Jessica omasse. Oligi uue hüvastijätu aeg ning jäin täitsa üksi võõraste sakslastega. Tunne oli samasugune nagu esimesel päeval lasteaias, kus ootab midagi uut ja hirmsat ees, päris täpselt kohe ei tea mis see on ja lihtsalt jäetakse sind sinna üksi hakkama saama. Tunnistan päris ausalt, et olin ikka väga hirmul . Õnneks Jessica ja kõik olid väga sõbralikud ning see leevendas olukorda tunduvalt.
Peale hüvastijättu läksime talli ja seal tutvustati mind Jensi praegusele abilisele, kes omast vabast ajast oli nõus teda ajutiselt aitama. Tegemist oli siis saksa neiuga, kelle nimi on Jasmin ja kes õpib hobuste viljastamist või midagi sarnast ning on Jensi tallis praktikal. Jessica jättis mu temaga, et kohaneksin hobuste ja oludega ning Jasminist pidi siis mõneks ajaks minu õpetaja saama, kes näitab kuidas miski käib. Jasmin pidi mingile oma sõbrantsile järgi minema ning võttis mu siis kaasa. Suurt midagi me ei rääkinud, tema uuris Eesti kohta ja mina tema tegemiste kohta. Sõitis ta vana VW Golfiga ja suitsetas vahetpidamata punast Marlborot. Ta sõbranna elas mingis tallis, mis oli päris uhke. Elamine oli ka päris korralik. Selle tüdruku nime ei mäletagi enam, aga nad olid Jasminiga koguaeg koos. Pärast sõitsime võistlustele tagasi ning ma aitasin nats hobuseid kasida ning hiljem käisime niisama võistlustel ringi. Tüdrukud ainult suitsetasid koguaeg ja peaaegu oleks unustanud, et tagasiteel nad kuulasid kogu aeg Michael Jacksonit. Ei mõista, mis fenomen see neil on. Võistlustel midagi huvitavat ei toimunud. Lihtsalt üks suitsetamine ja joomine. Vaatasin, et päris rõvedad on nad ikka, aga see selleks. Nad pakkusid mulle ka erinevaid asju, kuid keeldusin. Kohati tundsin ennast mingi pipsina, kes midagi ei taha.
Hiljem saime jälle Jesscia ja Jensiga kokku ning pidin ööseks nende juurde minema. Maja oli suur ja ehitatud punastest tellistest nagu kõik siin Saksamaal. Sain aseme (suur ja pehme voodi) külalistetuppa ja kohe näidati ka, kus on külaliste vannituba. Päris naljakas, külalistel on oma vannituba. Jäin siis varsti magama ning magasin isegi võrdlemisi korralikult terve öö. Hommikul ärkasin kell 8 ja Jessica kutsus mu ponidega appi. Viisime paar poni koplisse ja pidin siis ühte puhastama ning hiljem jalutama. Jube armsad ponid olid neil. See poni, keda jalutasin, oli Sunshine Ribana ja nägi hästi armas välja. Pärast seda läksime hommikust sööma. Hommikuks olid siis soojad saiad ja igaüks määris ja pani sinna vahele seda mis ise tahtis. Täitsa hea oli. Pärast hommikusööki läksin ja aitasin tüdrukutel ponisid valmis panna. Väga toredad tütred kusjuures. Hästi sõbralikud ja iga asja peale ütlesid aitäh ja naeratasid koguaeg. Inglise keelt nad väga hästi ei rääkinud. Seejärel läksime Jensiga tagasi võistlustele. Jessica pidi tütardega hiljem järgi tulema.
Käisime natuke Jensiga võistlustel ringi ja siis jättis ta mu uuesti Jasminiga. Laupäev oli jube pikk. Jens pidi 2 sõitu tegema ning teine sõit pidi alles kell 22.30 algama. Terve päeva siis jõlkusin Jasminiga ringi. Päris imelik tunne oli juba selline sabarakk olla, aga samas ma ju ei teadnud seal ka kedagi ega midagi ja kus ning millal pidin olema. Aitasin tal ka hobuseid Jensile valmis panna. Vahepeal sattusin Jessicaga kokku ning nad smuugeldasid mu VIPide ruumi õhtusöögile sisse. Sai vähemalt kõhu korralikult täis, sest ise ma küll midagi osta ei raatsinud. Eriti ju polnudki mingit raha, mille eest osta midagi. Koju saime päris hilja. Terve tee autos olin pooleldi unes. Jäin jälle Jensi ja Jessica juurde ööseks. Hommikul ma ponidega abistama ei pidanud. Sõime hommikusöögi ja viisin oma asjad Jensi autosse. Jessica pidi lastega koju jääma ning lubas Jensi sõitu telekast vaadata. Ütles ka, et järgmise nädala olen Jasminiga koos tallis, sest Jens sõidab nädalaks USA-sse ning hakkan ajutiselt mingis hotellis elama kuni ratsutajate majas mõni tuba vabaneb. Olin põnevil uue talli ja elukoha üle. Sain jälle terve pühapäeva Jasminiga jõlkuda ja üks hetk viskas lihtsalt üle. Läksin ja vaatasin üksi võistlust. Sain veel Jensilt teada, millal liikuma hakkame. Põhisõit läks Jensil kehvasti, sest hobune oli eelmistest päevadest väsinud. Jens katkestas.
Talli pidime sõitma nii, et mina sõidan Jessica autoga (see oli eelmisest päevast sinna jäänud), Jasmin sõidab Jensi autoga ja Jens hobuseautoga. Õnneks teekond sujus hästi. Jasmin sõitis ees ja mina tema järgi. Sain veel teada, et kõik tallis on jube põnevil ja ootavad mind juba
Kuna me nüüd kindlasti kella 14ks Jessica juurde ei jõudnud, siis helistasin talle ja ta ütles, et tuleksime otse Oldenburgi võistlustele. Lubas saata ka aadressi. Terve tee ta enam telefoni vastu ei võtnud ja me loomulikult päris täpselt ei teadnud ka kus see võistlus toimub ning pidime siis mööda linna ringi tiirutama ja otsima võistluspaika ning lootma, et ehk on kuskil wifit. Õnneks jäi meie teele üks ratsavarustuse pood, kust üks naine lubas meie ees sinna sõita. Jõudsimegi õigesse kohta ning tänu sellele naisele saime ka võistlustele tasuta sisse, sest ta müüs varustust seal. Säästsime päris korraliku summa piletite näol .
Kui olime võistlustel natuke ringi vaadanud, siis helistas Jessica ja pidime temaga kokku saama. Tegemist oli siis ühe kena ca 30ndates naisterahvaga, kes oli seal oma kahe tütre Hanna ja Juliaga. Läksime kõik koos tribüünile võistlust vaatama ja siis ta küsis minu kohta igasugu asju ja rääkis oma boyfriend Jensist, kelle heaks ma tööle peaksin hakkama. Kohe ütles ka, et kui mulle Jensi juures ei meeldi, siis tal oleks üks teine koht pakkuda, kuhu võiksin minna. Arvasin siiski, et võiksin esialgu ikka Jensi juures proovida. Vahepeal oli ka Jensi kord startida ning vaatasime tema sõidu ära. Pärast seda tuli ka tema meie juurde. Peaks mainima, et tegemist on kohe vägagi kena meesterahvaga. Ta oli küll natuke tagasihoidlik, aga äärmiselt sõbralik.
Võistluste vahepeal pidime võistlustalli hobuseid minema vaatama, aga Saps arvas, et tema ei hakka tulema, vaid suundub Warendorfi poole tagasi. Jessica oli päris üllatunud, kui kuulis, et mul on kõik asjad kaasas ja olen kohe valmis alustama. Läksime siis parklasse ja tõstsin oma kodinand Sapsi autost Jessica omasse. Oligi uue hüvastijätu aeg ning jäin täitsa üksi võõraste sakslastega. Tunne oli samasugune nagu esimesel päeval lasteaias, kus ootab midagi uut ja hirmsat ees, päris täpselt kohe ei tea mis see on ja lihtsalt jäetakse sind sinna üksi hakkama saama. Tunnistan päris ausalt, et olin ikka väga hirmul . Õnneks Jessica ja kõik olid väga sõbralikud ning see leevendas olukorda tunduvalt.
Peale hüvastijättu läksime talli ja seal tutvustati mind Jensi praegusele abilisele, kes omast vabast ajast oli nõus teda ajutiselt aitama. Tegemist oli siis saksa neiuga, kelle nimi on Jasmin ja kes õpib hobuste viljastamist või midagi sarnast ning on Jensi tallis praktikal. Jessica jättis mu temaga, et kohaneksin hobuste ja oludega ning Jasminist pidi siis mõneks ajaks minu õpetaja saama, kes näitab kuidas miski käib. Jasmin pidi mingile oma sõbrantsile järgi minema ning võttis mu siis kaasa. Suurt midagi me ei rääkinud, tema uuris Eesti kohta ja mina tema tegemiste kohta. Sõitis ta vana VW Golfiga ja suitsetas vahetpidamata punast Marlborot. Ta sõbranna elas mingis tallis, mis oli päris uhke. Elamine oli ka päris korralik. Selle tüdruku nime ei mäletagi enam, aga nad olid Jasminiga koguaeg koos. Pärast sõitsime võistlustele tagasi ning ma aitasin nats hobuseid kasida ning hiljem käisime niisama võistlustel ringi. Tüdrukud ainult suitsetasid koguaeg ja peaaegu oleks unustanud, et tagasiteel nad kuulasid kogu aeg Michael Jacksonit. Ei mõista, mis fenomen see neil on. Võistlustel midagi huvitavat ei toimunud. Lihtsalt üks suitsetamine ja joomine. Vaatasin, et päris rõvedad on nad ikka, aga see selleks. Nad pakkusid mulle ka erinevaid asju, kuid keeldusin. Kohati tundsin ennast mingi pipsina, kes midagi ei taha.
Hiljem saime jälle Jesscia ja Jensiga kokku ning pidin ööseks nende juurde minema. Maja oli suur ja ehitatud punastest tellistest nagu kõik siin Saksamaal. Sain aseme (suur ja pehme voodi) külalistetuppa ja kohe näidati ka, kus on külaliste vannituba. Päris naljakas, külalistel on oma vannituba. Jäin siis varsti magama ning magasin isegi võrdlemisi korralikult terve öö. Hommikul ärkasin kell 8 ja Jessica kutsus mu ponidega appi. Viisime paar poni koplisse ja pidin siis ühte puhastama ning hiljem jalutama. Jube armsad ponid olid neil. See poni, keda jalutasin, oli Sunshine Ribana ja nägi hästi armas välja. Pärast seda läksime hommikust sööma. Hommikuks olid siis soojad saiad ja igaüks määris ja pani sinna vahele seda mis ise tahtis. Täitsa hea oli. Pärast hommikusööki läksin ja aitasin tüdrukutel ponisid valmis panna. Väga toredad tütred kusjuures. Hästi sõbralikud ja iga asja peale ütlesid aitäh ja naeratasid koguaeg. Inglise keelt nad väga hästi ei rääkinud. Seejärel läksime Jensiga tagasi võistlustele. Jessica pidi tütardega hiljem järgi tulema.
Käisime natuke Jensiga võistlustel ringi ja siis jättis ta mu uuesti Jasminiga. Laupäev oli jube pikk. Jens pidi 2 sõitu tegema ning teine sõit pidi alles kell 22.30 algama. Terve päeva siis jõlkusin Jasminiga ringi. Päris imelik tunne oli juba selline sabarakk olla, aga samas ma ju ei teadnud seal ka kedagi ega midagi ja kus ning millal pidin olema. Aitasin tal ka hobuseid Jensile valmis panna. Vahepeal sattusin Jessicaga kokku ning nad smuugeldasid mu VIPide ruumi õhtusöögile sisse. Sai vähemalt kõhu korralikult täis, sest ise ma küll midagi osta ei raatsinud. Eriti ju polnudki mingit raha, mille eest osta midagi. Koju saime päris hilja. Terve tee autos olin pooleldi unes. Jäin jälle Jensi ja Jessica juurde ööseks. Hommikul ma ponidega abistama ei pidanud. Sõime hommikusöögi ja viisin oma asjad Jensi autosse. Jessica pidi lastega koju jääma ning lubas Jensi sõitu telekast vaadata. Ütles ka, et järgmise nädala olen Jasminiga koos tallis, sest Jens sõidab nädalaks USA-sse ning hakkan ajutiselt mingis hotellis elama kuni ratsutajate majas mõni tuba vabaneb. Olin põnevil uue talli ja elukoha üle. Sain jälle terve pühapäeva Jasminiga jõlkuda ja üks hetk viskas lihtsalt üle. Läksin ja vaatasin üksi võistlust. Sain veel Jensilt teada, millal liikuma hakkame. Põhisõit läks Jensil kehvasti, sest hobune oli eelmistest päevadest väsinud. Jens katkestas.
Talli pidime sõitma nii, et mina sõidan Jessica autoga (see oli eelmisest päevast sinna jäänud), Jasmin sõidab Jensi autoga ja Jens hobuseautoga. Õnneks teekond sujus hästi. Jasmin sõitis ees ja mina tema järgi. Sain veel teada, et kõik tallis on jube põnevil ja ootavad mind juba
Tagasi Warendorfis
Laura juurde jõudsime tagasi kolmapäeva öösel millalgi. Sättisime kohe ennast magama ja ärkasime hommikul võrdlemisi varakult. Päev läbi ei teinud me midagi erilist. Puhkasime ja käisime tallis ja pizzat söömas. Õhtul pidi Sabine Gretega kokku saama ja tööasju arutama. Õhtul läksime kõik koos restosse sööma. Kõhud olid veel pizzast jube täis, aga pidi viisakas olema ja ikka ühe salati alla pressima. Nautisime veini ja head toitu. Grete ja Karim olid ka meiega ning rääkisime Saksa elust ja olust. Saps oli ka oma tööasjad aetud saanud ning pidi esmaspäeval alustama. Kerge ärevus juba puges mu hinge, sest hakkas lähenema ka minu saatuslik hetk. Olin ikka päris mures, aga õnneks kõik lohutasid, et kui midagi on jama, siis nad tulevad ja päästavad mu sealt kohast ära Olin veel natuke traumeeritud meie Belgia kogemusest, aga samas mõtlesin, et hullemaks ikka minna ei saa. Reede hommikul ärkasime varakult ja käisime Laural tallis abis ja peale seda läksimegi mu asju autosse panema ja sõit uude kohta võis alata.
Breemerseen me sihtkoht
Jõudsime siis kiirteelt maha ja pidime hakkama sõitma mööda väiksemaid külateid oma uue kodu poole. Ütleme nii, et vaatasime kohe selle nii öelda linna üle, mis pidi lähim asustatud paik meile olema ning seal oli konkreetselt ainult üks pubi vist, aga pole hullu, sest Gent pole kaugel ja seal saaks ikka peol käia . Terve tee Saps aina küsis, et kas see seal juba või hoopis see on õige koht, aga gps näitas, et veel on aega. Vaatasin sinnapoole, kuhu see gepsi järgi pidi jääma ja nägin lehmi. Mõtlesin, et vaatan kindlasti valesti ja meil on ikka vägev hobusekasvandus kõigi värkidega ees.
Lõpuks siis jõudsime mööda väga kitsast teed õige koha juurde. Seal oli mingi vana laut, kust vaatasid mõned hobused välja ja mingid hooned veel. Hakkasin tõsiselt kahtlema, et äkki geps ikka juhatas meid valesti, kuid mõtlesime hoovi sisse sõita ja vaadata lähemalt. Seal nägime suurt hobuseautot, millele oli kirjutatud Storeij Breemerseen ning siis mõistsime, et see on ikka päris õige koht :D. Kerge hämming oli, aga mõtlesime, et vaatab mis see Donaat räägib. PS! talli juures oligi päris palju lehmi, seega olin kaugustest ikka õigesti vaadanud :D
Parkisime auto ära ning läksime talli piiluma. Seal oli igasugu hobuseid, mõned päris kenad ja paljutõotavad, teised jällegi mittemidagi ütlevad. Vaatasime ka maneeži, mis oli suhteliselt väike ja siis piilusime ka õue, kus oli plats. See tundus päris ok, natuke väike, aga see-eest kaasaegne. Takistused olid vanad ja räämas, aga ok. Platsi kõrval oli ka suur kartulipõld ning saime aru, et näed see vist ongi see niiöelda teine plats, mis meile google mapsist tundus olevat.
Läksime siis talli tagasi ja kohe ilmuski välja see teine vend Maarten, kes tundus nats ehmatanud olekuga, kuid siiski teadlik meie tulekust. Tegime siis kiire tutvuse ja ta selgitas, et Donaatit ei ole ja ta tuleb alles paari päeva pärast. Mingeid juhiseid ta polnud jätnud ja kõik hobused olevat juba nädala seisnud ja nüüd tuleks hakata nendega järjest tegelema. Tuli ka välja, et suurem enamus on saduldamata ja mõned ei suuda kordelgi normaalselt joosta. Talle oli kokku 3. Üks siis oli talli moodi, kus olid nende tähtsad täkud, kuid siiski võrdlemisi räämas ja must oli see olemine seal ning ülejäänud kaks olid konkreetselt laudad. Ühes laudas elasid hobused ja seal oli võrdlemisi pime ning sinna oli hakatud uuemaid bokse tegema. Seal samas siis hoiti heina ja oli ka hobusejalutus masin. Kõik muidugi võrdlemisi vana ja räämas. Teine laut oli bokse täis ehitatud ning seal olid noored hobused ja märad varssadega. Neid noori oli ikka väga palju seal :D. Lõpuks jõudsime mingi putka juurde ja Maarten siis kiirustas seda avama. Mõtlesime Sapsiga, et miks ta seda meile näitab, sest see tundus selline a la mingite takistuste ja mu trääni ladustamise putka. Oh ei, see oli hoopis meie kaunis modern apartment with internet and TV. Mõlemad vaatasime nõutult üksteisele otsa. Ütleme, et olime kergelt šokeeritud. Rääkimata sellest, et tallid olid vanad laudad, oli meie korteriks soojak, mis oli niiske ja must ja räämas. Tuletasin meelde veel, et Võsa Petsi saates kingiti ka mingile kodutule vanamehele soojak elamiseks ja selle vanamehe soojak oli ikka kordades korralikum kui meie oma. Maarten ise ka muheles veits, et see pole just eriti luks, aga eelmine groom oli seal ca 1,5a elanud. Lisas, et võime seda ka värvida ja uut mööblit juurde saada kui vaja. Jõudsin veel mõelda, et oh shit kui ma oleks üksi sinna kolkakülla oma kompsudega läinud, mis siis oleks saanud.
Egas midagi, tõstsime oma asjad soojakusse ja Maarten jättis meid kohanema. Lisas, et komapäeva õhtuti toimub seal mingi ratsutajate kolmapäevak, kus naabrid käivad oma hobudega maneežis trenni tegemas. Paraku oligi just kolmapäev.
Otsustasime tõsta voodid ühte tuppa, mis oli veidike puhtam ja normaalsem. Laes kõõlus mingi üksik ämblik. Panime kohe soojenduse sisse ja otsustasime väikse coldrexi laksu teha tervise turgutamiseks, sest kurkudega oli ikka täitsa jama. Kõik oli nii must ja külm. Tahtsin siis vett keeta, aga avastasin, et veekeetjat pole. Pole hullu, võtsin poti ja keetsin siis pliidil vett. Samal ajal jõudis Saps maha pidada sõja mingisuguse kõrvahargiga, kes oli ta voodisse trüginud. Kujutasin juba ette, kuidas peab iga õhtu vatitupse kõrva panema, et mingid putukad sinna ei trügiks. Hoovis oli ka mingi normim maja, aga seal elasid siis vennad oma naistega ja seal polevat olnud võimalik meid majutada. Pidime leppime soojakuga. Esimesest šokist üle saanud, hakkasime kohe brainstormima, et mida teha ja kas jääda siis või mis. Lõpuks jõudsime mõlemad ühele otsusele. Eestist tulime ära, et muuta midagigi oma elus paremaks ning ühest jamast teise jamasse tulek ei oleks lahendus vaid lihtsalt kerge vahetus.
Otsustasime asjad uuesti autosse tõsta ja Saksamaale Laura juurde tagasi minna. Saps oli vahepeal Lauraga skypeis rääkinud ning teada saanud, et tema saaks Gretele abiliseks minna ja siis oleks vaja veel mulle miskit vaadata. Uurisime yard and groomi ja leidsime ca 100 km kaugusel Warendorfist (koht kus Laura elab) ühe talli Sunshine Ponies, mis otsis mingit assistenti vms kes tegeleks ponidega ja aitaks perenaise lapsi ratsutamises. Tundus selline armas koht. Laura teadis rääkida ka, et see naine kes seda talli peab, on võrdlemisi tore. Kell oli juba päris hilja õhtul, kuid Saps arvas, et peaksime sinna ikkagi helistama. Kuna ma ise polnud päris kindel nii hilises helistamises, siis lasin seda Sapsil teha. Tuli välja, et Jessica (see naine) on endale juba kellegi leidnud, aga tema boyfriend Jens, kes on takistussõitja, otsib endale just abilist. Sai siis kokku lepitud, et lähme reedel kella 14.00ks tema juurde jutule. Nii kui mõlemal oli mingi reaalne võimalus kuskile saada olemas, tõstsime asjad autosse ja hiilisime salaja oma fantastilisest soojakust ja hobusekasvandusest minema. Kuna Maarten oli toas, siis ei saanud isegi head aega öelda :D.
Algas siis uus sõit tagasi Saksa poole, mis oli võrdlemisi raske, sest olime mõlemad võrdlemisi väsinud ja külma saanud ning ilm oli päris kehv. Kurgud olid ai ai ai kui valusad :S
Lõpuks siis jõudsime mööda väga kitsast teed õige koha juurde. Seal oli mingi vana laut, kust vaatasid mõned hobused välja ja mingid hooned veel. Hakkasin tõsiselt kahtlema, et äkki geps ikka juhatas meid valesti, kuid mõtlesime hoovi sisse sõita ja vaadata lähemalt. Seal nägime suurt hobuseautot, millele oli kirjutatud Storeij Breemerseen ning siis mõistsime, et see on ikka päris õige koht :D. Kerge hämming oli, aga mõtlesime, et vaatab mis see Donaat räägib. PS! talli juures oligi päris palju lehmi, seega olin kaugustest ikka õigesti vaadanud :D
Parkisime auto ära ning läksime talli piiluma. Seal oli igasugu hobuseid, mõned päris kenad ja paljutõotavad, teised jällegi mittemidagi ütlevad. Vaatasime ka maneeži, mis oli suhteliselt väike ja siis piilusime ka õue, kus oli plats. See tundus päris ok, natuke väike, aga see-eest kaasaegne. Takistused olid vanad ja räämas, aga ok. Platsi kõrval oli ka suur kartulipõld ning saime aru, et näed see vist ongi see niiöelda teine plats, mis meile google mapsist tundus olevat.
Läksime siis talli tagasi ja kohe ilmuski välja see teine vend Maarten, kes tundus nats ehmatanud olekuga, kuid siiski teadlik meie tulekust. Tegime siis kiire tutvuse ja ta selgitas, et Donaatit ei ole ja ta tuleb alles paari päeva pärast. Mingeid juhiseid ta polnud jätnud ja kõik hobused olevat juba nädala seisnud ja nüüd tuleks hakata nendega järjest tegelema. Tuli ka välja, et suurem enamus on saduldamata ja mõned ei suuda kordelgi normaalselt joosta. Talle oli kokku 3. Üks siis oli talli moodi, kus olid nende tähtsad täkud, kuid siiski võrdlemisi räämas ja must oli see olemine seal ning ülejäänud kaks olid konkreetselt laudad. Ühes laudas elasid hobused ja seal oli võrdlemisi pime ning sinna oli hakatud uuemaid bokse tegema. Seal samas siis hoiti heina ja oli ka hobusejalutus masin. Kõik muidugi võrdlemisi vana ja räämas. Teine laut oli bokse täis ehitatud ning seal olid noored hobused ja märad varssadega. Neid noori oli ikka väga palju seal :D. Lõpuks jõudsime mingi putka juurde ja Maarten siis kiirustas seda avama. Mõtlesime Sapsiga, et miks ta seda meile näitab, sest see tundus selline a la mingite takistuste ja mu trääni ladustamise putka. Oh ei, see oli hoopis meie kaunis modern apartment with internet and TV. Mõlemad vaatasime nõutult üksteisele otsa. Ütleme, et olime kergelt šokeeritud. Rääkimata sellest, et tallid olid vanad laudad, oli meie korteriks soojak, mis oli niiske ja must ja räämas. Tuletasin meelde veel, et Võsa Petsi saates kingiti ka mingile kodutule vanamehele soojak elamiseks ja selle vanamehe soojak oli ikka kordades korralikum kui meie oma. Maarten ise ka muheles veits, et see pole just eriti luks, aga eelmine groom oli seal ca 1,5a elanud. Lisas, et võime seda ka värvida ja uut mööblit juurde saada kui vaja. Jõudsin veel mõelda, et oh shit kui ma oleks üksi sinna kolkakülla oma kompsudega läinud, mis siis oleks saanud.
Egas midagi, tõstsime oma asjad soojakusse ja Maarten jättis meid kohanema. Lisas, et komapäeva õhtuti toimub seal mingi ratsutajate kolmapäevak, kus naabrid käivad oma hobudega maneežis trenni tegemas. Paraku oligi just kolmapäev.
Otsustasime tõsta voodid ühte tuppa, mis oli veidike puhtam ja normaalsem. Laes kõõlus mingi üksik ämblik. Panime kohe soojenduse sisse ja otsustasime väikse coldrexi laksu teha tervise turgutamiseks, sest kurkudega oli ikka täitsa jama. Kõik oli nii must ja külm. Tahtsin siis vett keeta, aga avastasin, et veekeetjat pole. Pole hullu, võtsin poti ja keetsin siis pliidil vett. Samal ajal jõudis Saps maha pidada sõja mingisuguse kõrvahargiga, kes oli ta voodisse trüginud. Kujutasin juba ette, kuidas peab iga õhtu vatitupse kõrva panema, et mingid putukad sinna ei trügiks. Hoovis oli ka mingi normim maja, aga seal elasid siis vennad oma naistega ja seal polevat olnud võimalik meid majutada. Pidime leppime soojakuga. Esimesest šokist üle saanud, hakkasime kohe brainstormima, et mida teha ja kas jääda siis või mis. Lõpuks jõudsime mõlemad ühele otsusele. Eestist tulime ära, et muuta midagigi oma elus paremaks ning ühest jamast teise jamasse tulek ei oleks lahendus vaid lihtsalt kerge vahetus.
Otsustasime asjad uuesti autosse tõsta ja Saksamaale Laura juurde tagasi minna. Saps oli vahepeal Lauraga skypeis rääkinud ning teada saanud, et tema saaks Gretele abiliseks minna ja siis oleks vaja veel mulle miskit vaadata. Uurisime yard and groomi ja leidsime ca 100 km kaugusel Warendorfist (koht kus Laura elab) ühe talli Sunshine Ponies, mis otsis mingit assistenti vms kes tegeleks ponidega ja aitaks perenaise lapsi ratsutamises. Tundus selline armas koht. Laura teadis rääkida ka, et see naine kes seda talli peab, on võrdlemisi tore. Kell oli juba päris hilja õhtul, kuid Saps arvas, et peaksime sinna ikkagi helistama. Kuna ma ise polnud päris kindel nii hilises helistamises, siis lasin seda Sapsil teha. Tuli välja, et Jessica (see naine) on endale juba kellegi leidnud, aga tema boyfriend Jens, kes on takistussõitja, otsib endale just abilist. Sai siis kokku lepitud, et lähme reedel kella 14.00ks tema juurde jutule. Nii kui mõlemal oli mingi reaalne võimalus kuskile saada olemas, tõstsime asjad autosse ja hiilisime salaja oma fantastilisest soojakust ja hobusekasvandusest minema. Kuna Maarten oli toas, siis ei saanud isegi head aega öelda :D.
Algas siis uus sõit tagasi Saksa poole, mis oli võrdlemisi raske, sest olime mõlemad võrdlemisi väsinud ja külma saanud ning ilm oli päris kehv. Kurgud olid ai ai ai kui valusad :S
Thursday, November 5, 2009
Endless road..
Nii kui lõpetasin Poolas oma blogi postituse, sai mu hea elu kõrval pingil läbi ning Saps kupatas mu pulti. Pidin siis esmakordselt tutvust tegema väljamaa teede ning liikluskultuuriga. Nii palju rekkaid ja nii palju märke, millest eriti midagi aru ei saanud. Rekkad iseenesest olid väga tublid liiklejad ja tegid ruumi, kui soovisid neist mööda sõita. Esimene kord, kui pidin rekkast mööduma nii, et tee tuli kolmerealiseks tekitada (rekka kellest möödun, mina ja vastutulija kaherealisel teel), oli päris kõhe tunne. Oleks tahtnud kohe silmad kinni panna ja mitte vaadata :D. Õnneks jäin ellu nagu näha :). Varssavi poole teed olid päris head, ümbruskond oli huvitav ja sai korralikult möödasõite teha ja midagi ulmelist ei olnud. Asi läks hulluks siis kui Varssavisse jõudsime ja seal nägi siis ehtsat liiklust. Kui sul on märk kiiruspiiranguga 70 ja osad liiklejad sõidavad ca 50ga ja teised ca 150ga, siis võtab veits silme eest kirjuks. Seal sai siis parajaid võtteid ja manöövreid tehtud, et keegi üle ei sõidaks. Üks hirmus koht oli ka. Sõitsime üle mingi tee või jõe ja sillal läks kaherealine jube kitsas tee, mis oli mõlemalt poolt raudaiaga piiratud. Päris kõle oli see, kõik kolises ja jälle eritüüpi liiklejad. Sattusin ka esimest korda kiirteele, kus jätkus sama teema: mõned kiirustavad, teised peavad piknikut keset teed. See oli jah huvitav, et absoluutselt mitte keegi ei süvenenud liiklusmärkidesse ning kõik sõitsid nii nagu neile meeldis. Sai siis ka ise kiirteel saba sirgu lastud :).
Õhtul millalgi jõudsime Poolast läbi Saksamaale ja seal pidime ka puhkama. Pimedas oli päris jube sõita kiirteedel nii, et pole mitu päeva korralikult maganud ning vihma sajab ja palju autosid ja tulesid jne. Saksas jupitasime mitu korda ja vahetasime Sapisga. Lisaks olime veel mõlemad külma saanud ning kurgud olid kähedad. See oli jah vastik, et sõidad kiirteel ja kiirused on võrdlemisi suured ning lihtsalt hakkab nokkima. Silme eest läheb mustaks ja ehmatad uuesti üles. Peatusi tegime rekkameeste puhke-parklates ja siis oligi, et ca 1h puhkust ning uuest edasi. Päris mitu peatust tuli.
Hommikul ca 8.00 jõudsime Warendorfi Laura juurde. Väga armas linn on see ning kõik majad on punastest tellistest ja meeletu kord valitseb ümberringi, kõik on puhas. Laura elab külalistemajas, mille õues on kohe mingi väike hobusetall. Kena ühetoaline korter on tal siin. Saime üle pika aja ennast korralikult pesta (uskumatult hea tunne oli) ning riideid vahetada, et oleksime ikka esinduslikud kui Breemerseeni jõuame. Käisime ka Laura hobuseid vaatamas, kes on ca 2 km kaugusel tallis. Seal valitses samuti kord ja puhtus ning kõik oli väga kena. Sealt siis startisime otse Belgia poole.
Tee Warendorfist Belgiasse polnud eriti pikk, ca 300 km. Sõitsime läbi Hollandi, kus oli samuti äärmiselt ilus ilm ning võrdlemisi soe, ca 12 kraadi. Tee ääres oli jube palju talle ja tekkis kohe selline tunne, et Saksas ja Hollandis on peaaegu kõigil oma tall. Hollandist jõudsime võrdlemisi ruttu läbi ning olimegi Belgias.
Belgia kiirteed olid natukene kahtlasemad. Kergelt vanaaegsed kui nii võib öelda ja tekkis kohe mõte, et mis neil Belglastel on seal europarlamendis nii kiire, et ei jõua kiirteid korda teha. Seal muidugi sama teema, et kõik kohad on hobuseid ja lehmi täis. Belgia teedel suutsime isegi paar korda ära eksida, sest gps pani natukene segast ning need teed olid ikka võrdlemisi keerulised ja polnud palju vaja, et õigelt rajalt kõrvale kalduda. Tegime veel ühes bensukas peatuse ning hakkasime lähenema oma Belgia kodule. Sellest, aga juba järgmises postituses :)
Õhtul millalgi jõudsime Poolast läbi Saksamaale ja seal pidime ka puhkama. Pimedas oli päris jube sõita kiirteedel nii, et pole mitu päeva korralikult maganud ning vihma sajab ja palju autosid ja tulesid jne. Saksas jupitasime mitu korda ja vahetasime Sapisga. Lisaks olime veel mõlemad külma saanud ning kurgud olid kähedad. See oli jah vastik, et sõidad kiirteel ja kiirused on võrdlemisi suured ning lihtsalt hakkab nokkima. Silme eest läheb mustaks ja ehmatad uuesti üles. Peatusi tegime rekkameeste puhke-parklates ja siis oligi, et ca 1h puhkust ning uuest edasi. Päris mitu peatust tuli.
Hommikul ca 8.00 jõudsime Warendorfi Laura juurde. Väga armas linn on see ning kõik majad on punastest tellistest ja meeletu kord valitseb ümberringi, kõik on puhas. Laura elab külalistemajas, mille õues on kohe mingi väike hobusetall. Kena ühetoaline korter on tal siin. Saime üle pika aja ennast korralikult pesta (uskumatult hea tunne oli) ning riideid vahetada, et oleksime ikka esinduslikud kui Breemerseeni jõuame. Käisime ka Laura hobuseid vaatamas, kes on ca 2 km kaugusel tallis. Seal valitses samuti kord ja puhtus ning kõik oli väga kena. Sealt siis startisime otse Belgia poole.
Tee Warendorfist Belgiasse polnud eriti pikk, ca 300 km. Sõitsime läbi Hollandi, kus oli samuti äärmiselt ilus ilm ning võrdlemisi soe, ca 12 kraadi. Tee ääres oli jube palju talle ja tekkis kohe selline tunne, et Saksas ja Hollandis on peaaegu kõigil oma tall. Hollandist jõudsime võrdlemisi ruttu läbi ning olimegi Belgias.
Belgia kiirteed olid natukene kahtlasemad. Kergelt vanaaegsed kui nii võib öelda ja tekkis kohe mõte, et mis neil Belglastel on seal europarlamendis nii kiire, et ei jõua kiirteid korda teha. Seal muidugi sama teema, et kõik kohad on hobuseid ja lehmi täis. Belgia teedel suutsime isegi paar korda ära eksida, sest gps pani natukene segast ning need teed olid ikka võrdlemisi keerulised ja polnud palju vaja, et õigelt rajalt kõrvale kalduda. Tegime veel ühes bensukas peatuse ning hakkasime lähenema oma Belgia kodule. Sellest, aga juba järgmises postituses :)
Subscribe to:
Posts (Atom)