Esmaspäeval oli mul siis lubatud hiljem talli minna. Ärkasin kell 9 üles ja otsustasin Menslagesse minna postkontorisse papkaste vaatama ja poodi. Sai jälle rattaga paraja maa maha sõidetud ning kui kohale jõudsin, oli võhm isegi täitsa väljas. Läksin esimesena pangaautomaati, et veits sulli välja võtta ning kokkuvõttes läks mul seal ca 20min, sest see automaat oli väärakas ja seal sai valida mingit krediidi lisamist ja vähendamist ja mis iganes asju millest ma hästi aru ei saanud. Lõpuks pika jamamise peale sain sula kätte ja lootsin, et midagi väga tuksi ei keeranud oma kontol. Seejärel postkontorisse, kus alguses teenindas üks noorem naine, kes ei saanud inglise keelest mitte midagi aru ning siis kutsus ta ühe vanema tädi, kes oli isegi täitsa asjalik ja saime jutud räägitud. Mul isegi vedas, sest neil kohapeal müüdi suht väikseid kaste ning siis nad leidsid mulle kuskilt tagant laost mingi kasutatud, kui üpriski korraliku ja suure kasti. Seega sain selle veel tasuta. Seejärel tegi tädi mulle põhjaliku ülevaate sellest, kuidas ma saan oma asju saata ning jagas mulle veel instruktsioonidega brožüüri. Suure kasti monteerisin kuidagi pakiraamile ja siis suunudsin tuttavasse poodi, kus varasemalt, kui hotellis elasin, suht tihti sai hommikuti käidud. Poe omanik tundis mu kohe ära ja sain natukene oma saksa keelt jälle praktiseerida kui ta uuris mu käekäigu ja elukoha kohta. Poe asjad ladusin kõik oma uude suurde kasti, et nad oleks raskuseks seal ja et mu kast sõidu käigus minema ei lendaks. Seejärel otsustasin koju tagasi sõita, kuid teepeal otsustasin veel pangast ka läbi hüpata, et seal asjad korda ajada ning siis ei pea teinekord enam minema ja sellega on korras. Lõpuks oli veel vaevarikas tee koju tagasi ning kui pärale jõudsin, siis vahetasin kähku talliriided selga ja läksin kööki, et tass kohvi teha ja üks võibs. Pärast sööki otsustasin veel piiluda pööningule, et ehk on seal veel mingeid kaste ning leidsingi ühe suht suure ja värvilise kasti, mille kohe oma tuppa organiseerisin. Lisaks kastile leidsin ka ühe televiisori, mille ma samuti oma tuppa tarisin ja ühendasin kõigi juhtmetega, kuid mis sellest hoolimata ikkagi tööle ei hakanud. Otsustasin, et nädalavahetusel tegelen tõsisemalt selle asjaga. Lõpuks oligi aeg talli minna.
Talli jõudsin täpselt paar minutit enne kella kahteteist ning vaatasin, et Emanuel sõidab parasjagu kedagi. Läksin tema juurde platisle, et uurida, kas tahab veel kedagi sõita ning tal oligi soov Provintzial järgmisena võtta. Sain veel teada, et Emanuel oli ka luuser ning tuli natukene vähem kui tund enne mind talli. Ta oli jõudnud ühte hobust sõita. Kui Provintzial oli valmis ja Canero boksi pandud, siis läksin ma lõunale ning pärast mind, läks Emanuel ja mapanin Provintziali ära. Veel saime uudise, et pärast lõunat peavad talliinimesed noorte hobustega tegelema ja neid rohumaadele viima.Kõik olid muidugi jube pettunud, sest keegi ei taha noortega jamada ja eriti veel esmaspäeval. Minul vedas ja sain meie hobustega tegeleda. Coolreini panin koplisse ja läksin Carrickut väljas asuvasse korderingi kordetama pessoaga. Carrick oli muidugi üli elevil ning kalpsas nagu kits ringi, kuid kokkuvõttes oli tubli poiss. Seejärel võtsin Colleeni samuti pessoaga kordele, kuid temaga pidin natukene ootama, sest üks koolisõidu tädi kordetas seal ringis parasjagu. Loomulikult mida kauem ma ootasin, seda rohkem pahasid mõtteid ilmus Colleeni pähe ning lõpuks ta otsustas ka pahandust natukene teha. Olin seal asfaldi peal, kui järsku ta hakkas oma küünlaid tegema ning üks küünal oli nii püstine, et ta kaotas tasakaalu ja kukkus sellili sinna asfaldile. Õnneks juhtus see kuidagi hästi sujuvalt ja aeglaselt ning ta ei saanud mingit viga. Natukene oli kohkunud oma ootamatust juhtumist, kuid see oli ka kõik ning varsti ta otsustas jälle mingeid hüppeid ja asju proovida, kuid õnneks vabanes kohe ka kordering ja sain temaga sinna minna. Seal t tegi ka muidugi mingeid lollusi ja hüppeid ja kiirendusi, kuid kokkuvõttes sain rahulikult kordetatud. Kuna noortega oli ikka veel tegemist, siis võtsin ka Satisfactioni kordele ning temaga läksin vanale takistussõidu platsile, sest kogu tee oli lintidega ümber piiratud noorte hobuste pärast ning korde ringi pääsemine oli raskendatud. Satisfaction oli väga viisakas ja korralik ning sama oli ka Ceuzador, kelle talle järgnevalt võtsin. Nii hästi ei läinud Quidams Rubin-Acordiga, kelle hüüdnimi on nüüd Quidy. Läksin ka temaga takistussõidu platsile ning kasutasin pessoad. Tema aga oli ehtne tõbras ja suutis mu tõeliselt välja vihastada. Esiteks tahtis ta koguaeg ümber pöörata näoga minu poole, et ei peaks tööd tegema, siis ta ei olnud nõus kordel jooksma, siis mingi hetk tahtis ta mind platsilt minema lohistada, siis aga hakkas küünlaid tegema minu poole ja tahtis niiviisi mind esijalgadega lüüa. Lõpuks sai mul mõõt täis ja läksin platsi kõrval olevasse koplisse, kus talle keretäie andsin, sealt ta vähemalt ei saanud põgeneda. Just siis kui mul karistamine pooleli oli, ilmus välja Chevy, kes tahtis ühe Jensi hobuse sinna koplisse panna ja nii ma pidingi platsile tagasi kolima selle lollakaga. Platsile jõudes otsustasin, et enam pole nalja ja panin pessoa hästi lühikeseks ja pingule, et tal oleks raskem küünlaid teha ja et tal oleks suurem koormus. Seejärel võtsin ta võrdlemisi lühikesele korderingile, et mul õnnestuks võimalikult tema taga püsida, et ta ümber ei pööraks ja nii ma otsustasin teda ekstra kaua kordetada põhimõtte pärast. Iga kord kui ta üritas ümber pöörata, pidi ta suht pikalt galoppi tegema. Kohati ta hakkas jälle mind platsilt minema vedama ning siis sai veelkord kere peale mu käest ning kordetasin aga edasi ja ei lasknud tal kordagi hinge tõmmata. Kokkuvõttes ta oligi ca 1h kordel mul, kuid lõpus enam niipalju pahandusi ei teinud. Seejärel kui lõpetasin, läksin otse nii boksi temaga, et pessoad lahti ei võtnud. See oli järjekorde õppetund talle, et minuga ei jamata. Parasjagu oli veel õhtusöögi aeg ka kui boksi jõudsin ning et asi eriti efektiivne oleks ja et see lollakas ikka korraliku õppetunni saaks, siis võtsin talt kogu söögi ka ära ning tema jäi õhtusöögita. Kui see kordel tappa andmine ja muud asjad ei õpetanud talle midagi, siis söögist ilma jäämine andis kindlasti hea õpetuse. Olen kuulnud, et tehakse ka nii, et ei anta mitu päeva hobusele juua kui ta paha on, kuid see tundub pigem piinamisena.Ühest söögikorra vahelejäämisest ei juhtu temaga nüüd küll midagi. Ma olen päris kindel, et enam see hobune minuga jamada ei taha. Samal ajal vaatasin et Emanuel sõitis mingit musta hobust ning see oli meie endine hobune Cornet-Grannus, kes on Ivy listis. Kuna kell oli palju, siis läksin ja kordetasin veel meie kõige uuemat hobust Bilbaot pessoaga. Bilbao mulle täitsa meeldib, ta on selline tumehall väike hobune, kes meenutab natuke poni ja kellel on selline vahva iseloom. Tema oli õneks täitsa tubli kordel. Sain teada, et Emanuel kavatseb Cornet-Grannusega teisipäeval võistlema minna, sest Ivy on vigastatud, kuna ta kukkus laupäeval mingi hobuse seljast ja ta ribid said kõvasti muljuda. Emanuel sõitis veel kähku Baloud ning olimegi valmis ja sai koju minna ning õhtuseid toimetusi teha.
Teisipäeva hommikul kui talli jõudsin, siis tegin natukene tallitööd ning seejärel asusin võistlushobustele patse tegema. Esimesena tegin Provintziale, siis palus Emanuel Cornet-Grannusele ehk Cimmaronile teha (see on tema uus nimi), sest tema pidi esimene hobu
ne sõidus olema ning samal ajal tuli koolisõitja Anna mulle appi ja tegi Canerole ja lõpuks jäi mul veel Calvaron teha, kes oli muidugi nagu alati üleni sitaga koos ja kollane. Seekord pidid võistlused Klatte tallis toimuma. David, Bernhard ja Jens tulid ka meie tallist. Võistluspaik oli väga kena ja tunuds, et kõik on värskelt tehtud, uus plats ja muru ja piirded. Väga ilus igatahes. Esimene siis oligi Cimmaron, kes oli täitsa tubli ja tegi puhta sõidu. Seejärel oli Provintzial, kellel tuli üks või kaks maha ja kes oli natukene ebastabiilne sõidus. Seejärel oli väike paus ning järgmises klassis oli esimene Calvaron, kes suutis taaskord ühe tõrke sisse teha ja seejärel Provintzial, kellel oli kolm maha. Canero pidi ka sõitma ja panin ta juba valmis, kuid siis tuli välja, et Emanuel siiski ei sõida temaga seda klassi ja järgmises on jälle Calvarn esimene ning seega pidin Canero lahti võtma ja Calvaroni valmis panema. Taaskord tegi Calvaron ühe tõrke ja seda veel viimasel takistusel. Canero oli suht ok ja üks oli maha. Võrdlemisi vastik on vaadata kuidas Emanuel neid hobuseid peedistab. Nimelt ta võtab nad hästi kokku ja viib võrdlemisi lähedale takistusele ja nii need hobused peavad seal välja hüppama. Enamus hüpped olid Canerol selle pärast suht kitsekad, ma arvan et Calvaron on ka selle pärast hakanud tõrkuma, tal ju võrdlemisi raske nii hüpata. Emanuelil oli loomulikult super halb tuju jälle ning ta isegi rääkis tallist lahkumisest, kuid eks paistab. Talli tagasi jõudes otsustas ta, et ta on veel ikkagi Colleeni ja Carrickut ka vaja sõita ja nii saigi jälle võrdlemisi kaua tallis passitud. Kui olime lõpetanud, siis käisin kähku köögis ja soojendasin endale sööki, et kodus ei peaks tegema ning koju jõudes tegin teed ja tarbisin magustoitu. Jälle üks päev kirjas.
Kolmapäeval sai hommikul rahulikult tallitöid teha ning isegi hommikusöögil käidud, mis on viimasel ajal võrdlemisi harv nähtus. Seejärel sõitis Emanuel Satisfactionit ja Quidyt. Kusjuures Quidy oli päris hea tal olnud. Raudselt minu kordtamise saaga pärast :D.Mina panin mõned hobused masinasse ja jalutasid oma sõpra Charilaost ning siis pidimegi juba uuesti võistlusteks valmistuma. Tegin Colleenile ja Carrickule patsid. Samal ajal pani Emanuel auto valmis ja asjad kokku ning oligi vaja juba sõita. Pidime veel Bernhardi järgi veits ootama. Käisime veel Menslage tanklast läbi, sest paak oli tühi ning samuti oli meie talli tankla tühi. Õnneks väga hiljaks ei jäänud. Esimesena sõitis ta Carrickut, kes küll hüppas kuidagi kehvasti, kuid siiski õnnestus puhas parkuur välja venitada. Seejärel oli Colleen, kes tahtis tõrkuda iga takistuse ees, kuid õnnestus ka temaga puhas sõit teha. Seejärel oli jälle pikem paus, mille ajal sõin ja vaatasin niisama ringi ning si
is algaski järgmine klass. Carrick oli täitsa tubli ja tegi puhta sõidu ning hüppas isegi vähekene paremini kui esimeses sõidus. Colleen ajas ühe maha ja oli ka tubli tüdruk. Tahtsime koju tagasi sõita, et ülejäänud hobused kähku ära teha, kuid siis tuli välja, et Bernard sõidab järgmises klassis ka ning kuna tema hobused olid meie auto peal, siis pidime tema järgi jääma ootama. Läksime siis kohvikusse ja tegime cappucinod ja vaatasime võistlust. Sai veel naerdud natukene ühe teenindaja üle, kes oli very gay man ja oligi aeg kodupoole minna. Õnneks oli Emanuel nii palju inimene, et otsustas, et ülejäänuid hobuseid me ei hakka välja võtma ja kui asjad ja hobused pandud, siis on kojuminek. Käisin veel köögist ka läbi, et õhtusöök süüa, sest teisipäeval oli täitsa mugav nii, et sõin tallis ja kodus enam ei tahtnudki midagi ja oli vähem kokkamist ja asjatamist. Üle pika aja jõudsin isegi vähekene normaalsemal ajal koju, nimelt natukene peale seitset. Süüa enam ei tahtnudki ja sai veel natukene asjatada ja oligi päev läbi. Õnneks neljapäev on võistlusvaba päev!
Neljapäev algas rahulike tallitöödega ja seejärel hommikusöögiga, mida pole ammu endale lubada saanud. Sepad olid jälle tallis ja seega panime hbuseid jälle maneeži ees valmis. Hommik oli suht tavaline, panin valmis, võtsin lahti, jalutasin ja kordetasin. Täpselt lõunal läks Emanuelil süda härdaks ja ütles, et ma võin Provintzialiga sõita, sest ta peab minema parkuuri üles panema. Läksingi siis sõitma ja nagu ikka tüüpline Emanueli sõidetud hobune, kes on suht tuim säärele, ratsme taga ning omas ühes rütmis tiksumas nagu masin. Võrdlemisi igav ja emotsioonitu sõit oli. Lõpus tuli Emanuel ka vaatama kuid ei öelnud mingeid kommentaare. Iseenesest oli vahva üle pika aja jälle ratsutada. Seejäel läkin lõunale ja just kui sõin seal üksi, siis pidi suur boss ka sinna patseerima tulema ja mingeid kommentaare viskama. Õnneks laus pervertsust seekord ei tulnud. Ülejäänud päev läks tavapäraselt edasi. Sain Emanueliga paar teravamat märkust visatud kui ta mind närvi suutis ajada. Näiteks tuli ta sõidust ja ma olin just ca 1min seal niisama olnud ning sellele eelnevalt hunnik asju teinud. Tema siis kohe tegi märkuse, et kui mul pole midagi teha, siis võiksin vähemalt valjaidki puhastada. Ma siis nähvasin talle, et palun vabandust, et ma ka päevas 1 minut niisama tahan olla. Ta õnneks vestlust edasi ei arendanud. Hiljem oli ka Davidiga paar ütlemist. Üks oli siis kui olin ca 30min juba oodanud, et ühte hobust võistlusteks pesta ja siis tuli tema ja läks oma hobusel jalgu pesema. Ma siis ütlesin, et tee palun ruttu, et mul on ka vaja hobust pesta ning tema siis torises vastu, et teeb nii kaua kui vaja. Hiljem kui läksin korra sadularuumi mingite asjade järgi siis see kukkus õiendama, et mis ma tahan, et mul hobune haigeks jäeks või mis, et jätan ta ilma tekita märjana seisma. Ma siis vastu, et kui ta läheb ja tähelepanelikult vaatab, siis hobusel on tekk peal. Tema kohe ei saanud ja mainis, et aga enne ei olnud. Selle peale ma siis nähvasin talle, et see pole üldsegi sinu asi. Ta nägi üks hetk hobust seal ilma tekita just sel ajal kui ma teki järel käisin ja kohe oli probleem. Arvatavasti oli hobune ca 2 min ilma tekita. Õnneks see jobu lahkub kahe nädala pärast meie tallist. Muidu sujus päev kiiresti ja õhtul veel puhastasin valjad ja asjad ära. Vahepeal päeval oli mul ka väike assistent, nimelt Jessica noorem tütar, kes oli terve päeva tallis ja tahtis aidata ja siis puhastas mul hobuseid ja pani kaitsmeid Väga vahva ja armas tüdruk on, selline rõõmsameelne alati. Koju saamisel oli viimase aja rekord. Nimelt mõni minut kuus läbi olin juba kodus ning sain asuda oma õhtuse programmi juurde, mis sisaldab siis pesemist ja söömist ja asjade ajamist ja Pealtnägijat..
Reedel oli plaan Wildehausenisse võistlustele minna Cruzadori ja Caneroga. Talli läksin normaalsel ajal ja kuni veel Berthold polnud põhku toonud, siis tegin kähku Canerole patsid ära. Seejärel natukene tallitööd ning õnneks pääsesin pühkimisest ja sain ka Cruzadorile patse teha. Hommikused toimetused olid head ja rahulikud just tänu sellele, et ühele hobusele varem patsid ära tegin ning sain isegi kähku köögist läbi hüpata ja võibsid kaasa teha. Sõit Wildehausenisse võttis aega kuskil tund ning kohale jõudes parkisime auto põllule mis oli siis parklaks mõeldud. See oli juba teistest autodest ja treikudest päris täis, kuid saime suhteliselt mugava ja päikselise koha. Emanuel läks hobuseid registreerima ja ma panin Cruzadori valmis ning keerasin krihvid alla, sest võistlus toimus muruväljakul. Parklast võistlusalale oli võrdlemisi pikk maa läbi metsa, ca 7 min pidi kõndima. Tee oli muidugi veel sügava liivaga, et eriti mugav oleks. Nagu ikka tegin Emanuelile soojendushüppeid. Hea on neid kohe teha kui parkuur on nii madal, siis
pole palju lattide tõstmist. Cruzador ehk Bushy oli isegi väga tubli poiss ja ainult viimane tuli maha, muu oli täisa kena. Hiljem saime veel teada, et ta pääses ka auhinnalisele kohale. Järgmine sõit pidi alles paari tunni pärast algama. Seega oli mul aega rahulikult ka Canerole krihvid alla keerata ja oma võibse süüa ja niisama auto rambi peal päikest võtta. Vahepeal oli natukene actionit ka, nimelt kõrval autos üritas üks täkk koguaeg välja hüpata ning jäi kinni sinna ja siis oli väike päästeoperatsioon. Õnneks polnud see pooltki nii hull kui Böckmanni võistlustel Stolzuga. Igatahes sai seda täkku sealt mitu korda päästa, sest päeva jooksul ta seal katsetas ikka mitu korda ja õppust ka ei võtnud. Lõpuks oli järgmine sõit ja Canero kord. Panin Canero valmis ja Emanuel läks temaga ees platsile. Kuna Cruzador oli ka veel selles sõidus ja nende kahe vahel polnud väga palju aega, siis panin Bushyle valjad pähe ja läksin ka platsile. Tänu sellele pääsesin ma soojendushüpetest. Sain rahulikult kõrvalt jälgida. Canerol tuli kaks maha ja sõit oli ka võrdlemisi ok iseenesest. Pärast seda võttis ta kohe Bushi ja ma viisin Canero auto peale. Panin just Canerot ära ja vaatasin, et üks naine kes oli oma treiku meie kõrvale parkinud, ei saanud hobust treiku peale. Panin Canero ära ja siis küsisin, et kas tal on abi vaja. Muidugi tal oli ja siis aitasin hobuse treikule panna. Ta veel tundis Emanueli ka mingit pidi. Hakkasin just tgasi soojendusväljakule minema kui ta hüüdis et ootaksin teda ka, et ta liigub ka sinna. Nii me siis läksime koos ja jutustasime igasugustest asjadest. Sain teada, et ta on Barbadoselt päit ja tal on siin kolm hobust võrdlemisi meie talli lähedal asuvas tallis ning ta on Saksas olnud 5 aastat ja plaanib Hollandisse minna, sest see on rohkem rahvusvahelisem ning tal on kõrini saksa keelsest televisioonist. Lisaks rääkis, et tunneb Emanueli, Javieri ja veel Jensi ja Jessicat tänu sellele, et Shockemöehle peasõitja oli mõnda aega ta boyfriend ja siis ta käis sealse rahvaga tihedamini läbi. Väga vahva ja sõbralik neiu oli. Tõesliselt särav isiksus. Ta veel arvas, et mõnikord võime koos midagi teha kui nii lähestikku elame ja siis saaks teistsuguse rahvaga peol käia näiteks. Igatahes tore oli suhelda üle pika aja mõne vahva inimesega. Soojendusel tegin veel Emanuelile Bushyga mõned hüpped ja oligi tema kord. Seekord tuli kolm maha, kuid võis rahule jääda. Õnneks järgmist klassi ei pidanud pikalt ootama ja kui olime Bushy auto peale pannud, siis panin kohe Canero valmis ja läksin soojendusväljakule. Seal veel ootasin natuke ku Emanuel asju ajas ning võtsin niisama päikest. Canerol tuli selles sõidus kolm maha, kuid Emanuel jäi täitsa rahule temaga. Seejärel kähku hobused auto peale. Jutustasime veel natukene Barbadose neiu Nadyaga ning oligi kodutee. Talli jõudes panime hobused kähku ära, Emanuel sõitis veel Colleeni ja Chevy aitas meid ning sõitis Carrickut ja mina sain samal ajal auto laupäevaks valmis panna ning asjad autosse panna. Coolreini tõin ka masinast ära ning Emanuel ja Chevy jäid veel talli patse tegema ja hobuste kuivamist ootama ning mina olin lõpetanud tööpäeva. Käisin veel köögist läbi, et oma kiri ära võtta ja sõin ka veel natukene, et kodus ei peaks midagi tegema ning oligi kojusõit. Varakult pidi magama minema, sest äratus on kell 4.15!
Ärkamine siis oligi laupäeval meeletult varajane ja täpselt sain valmis kui Emanuel alla jõudis. Tallis panime kähku hobused valmis ja algaski sõit. Kõik oli veel nii pime ja terve tee ma pooleldi magasin. Kohale jõudes pidin ma Carrickule ja Colleenile krihvid alla keerama ning Emanuel läks samal ajal registreerima. Siis ta veel helistas, et Carrickuga on ennem. Kuna me enne tallis ei puhastanud krihvi auke ära, siis mul oli ikka tükk tegemist seal nendega. Esimestele panin mõlemale hobuse ära ja siis jäin Carricku tagumistega jamama. Selle aja peale jõudis ka Emanuel ja pani need lõpuni ära. Suht julm oli see ikka, käed ikka tükk aega värisesid sellest pingutusest. Panime kähku Carry valmis ja ma veel pidin Colleeniga järgi minema, sest kahe hobuse vahel polnud teab kui palju aega. Just hakkasin Colleenile valjaid panema kui Emanuel helistas et ma teda ikka ei võtaks maha ja tuleks ise alla. Läksin siis alla ja tuli välja, et Emanuel tainapea ei olnudgi klassis mis algas kell 7 hommikul, vaid tema oli selles mis algas kell 8. Tänu sellele eksimusele pidime me nii vara ärkama. Ta veel arvas, et ma võiks seal Carrickuga oodata, aga ma ütlesin, et ei aitähh ma küll ei viitsi 1,5h niisama passida ning seega läksime ja panime hobuse uuesti auto peale. Lõpuks kui aeg oli seal maal, siis Emanuel läks Carrickuga soojendama ja ma võtsin Colleeni, et siis järgi minna. Terve tee oli Colleen muidugi ääretult puhevil ja mul oli tükk tegemist, et ta minema ei jookseks. Lõpuks siiski jõudsime turvaliselt soojendusväljakule ja jälgisime võistlust eemalt. Carrick oli täitsa tubli ja ainult üks tuli maha. Täitsa rahule võis jääda. Sellele järgnes keeruline protsess kuidas Carriku seljast sadul ja peast valjad Colleenile saada ning Colleeni päitsed Carrickule. Tänu Ruslani (Bulgaaria sportautode poiss, kes sõidab meil tallis müügil olevaid kahte miljoni hobust) abile õnnestus see protseduur siiski valutult. Seejärel viisin Carricku auto peale ja läksin Colleenile soojendus hüppeod tegema. Parkuuris oli ta aga väga paha tüdruk ning tõrkus ja hakkas küünlaid tegema ja siis veel juras niisama ja tegi uuesti küünlaid ning Emanuel lõpuks katkestas. Ta otsustas ka mitte sõita temaga järgmist klassi. Sellele järgnes paari tunnine paus mille ajal ma sõin ja niisama vegeteerisin ning käisin ümbrust piilumas. Muideks mõned võistlejad, keda rohkem olen näinud, hakkavad juba vaikselt minuga niisama suhtlema, täna oli ühe mu tuttava teisik täitsa klemm kohe minuga. Nadya oli ka võistlustel uuesti ja jutustasime paar sõna temaga ka. Enne Carricku sõitu tuli Emanuel mulle rääkima, et kavatseb kindlasti lahkuda ning ta on pakkumise juba saanud ja väga hea oleks kui ma ka kaasa tuleks. Seletasin siis, et ma plaanisin suveks kindlasti Eestisse minna ja kui üldse, siis võibolla sügisel oleks selline asi mõelda. Selle peale sain ma hullemat ajutöötlust, et kui kasulik see ikka oleks ja mis tingimused mul oleks ja mis kogemusi saaks ja puha. Lubasin mõelda, kuid vastus on juba teada, et ma ei kavatse minna sinna. Mis juba korra peas läbi mõeldud, seda enam naljalt ei muuda. Igatahes Carricku teine sõit oli ka täitsa hea ja tuli kaks ainult maha ning pärast seda asusime kiiresti kodu poole. Teepeal sain veel töötlust ja lõpuks ta leppis ka sellega, et super oleks ka see, et kui ma leiaks kellegi kes tahaks minu asemel ca 2-3 nädala pärast minna. Seega kui on keegi huviline, siis võib julgelt teada anda, sest Emanuel oleks kindlasti rõõmus kui kellegi saaks. Tee peal suutsime veel korra ära eksida, sest teetööd olid ja tee oli kinni, kuid lõpuks siiski tallju jõudsime. Seejärel kiiresti hobused boksi ja enamus masinasse ning paari veel kordetasin ja jalutasin. Lõunatasin ka ja jutustasin teistega paar sõna ning seejärel tvapärasest hiljem, kell 16 sain koju. Üks raske päev selja taga ning üks töönädal jälle möödas. Saab nädalavahetust hakata nautima, mis algas sellega et tundsin ennast võrdlemisi haiglasena ja üritasin kuidagi tervist turgutada. Õhtul vaatasin veel oma lemmikut, Pealtnägijat.
Pühapäeval ärkasin üles ja oli endiselt haiglane tunne. Läksingi esimese asjana kööki ning tegin ühe coldrexi ja paar võibsi ning asusin toas Pealtngijat vaatama. Kui coldrex tarbitud ja saade vaadatud, siis oli hommikusöögi aeg ja käisin kohvi keetmas ning võibse tegemas. Seejärel olid jälle mõned Pealtnägija osad ning kuna oli ilus ilm ja toas ei tahtnud istuda, siis läksin välja päevitama. Autode varjualuse taga oli just selline hea koht, kus ei olnud varju ja kus olid mingid aiatoolid. Seega valasin endale klaasi veini, võtsin raamatu kaasa ning nii ma siis oma paar tundi seal päikese käes olingi. Seejärel oli lõuna/õhtusöögi aeg ning tegin endale spagette ja teed. Loomulikult oli jälle Pealtnägija seltsiks :D. Seejärel oli kord iluprotseduuride käes ning pärast neid veel tegelesin paari asjalikuma asjaga. Päeva lõpetuseks oli veel tass coldrexi ja nagu arvata võib, siis Pealtnägija. Positiivne on see, et päike hakkas super hästi peale ning on isegi täitsa tugevad randid. Tore on see päikeseline ilm, tuulevaikus ja ca 25 kraadi soojust. Selle aasta esimene päevitus tehtud :).
Talli jõudsin täpselt paar minutit enne kella kahteteist ning vaatasin, et Emanuel sõidab parasjagu kedagi. Läksin tema juurde platisle, et uurida, kas tahab veel kedagi sõita ning tal oligi soov Provintzial järgmisena võtta. Sain veel teada, et Emanuel oli ka luuser ning tuli natukene vähem kui tund enne mind talli. Ta oli jõudnud ühte hobust sõita. Kui Provintzial oli valmis ja Canero boksi pandud, siis läksin ma lõunale ning pärast mind, läks Emanuel ja mapanin Provintziali ära. Veel saime uudise, et pärast lõunat peavad talliinimesed noorte hobustega tegelema ja neid rohumaadele viima.Kõik olid muidugi jube pettunud, sest keegi ei taha noortega jamada ja eriti veel esmaspäeval. Minul vedas ja sain meie hobustega tegeleda. Coolreini panin koplisse ja läksin Carrickut väljas asuvasse korderingi kordetama pessoaga. Carrick oli muidugi üli elevil ning kalpsas nagu kits ringi, kuid kokkuvõttes oli tubli poiss. Seejärel võtsin Colleeni samuti pessoaga kordele, kuid temaga pidin natukene ootama, sest üks koolisõidu tädi kordetas seal ringis parasjagu. Loomulikult mida kauem ma ootasin, seda rohkem pahasid mõtteid ilmus Colleeni pähe ning lõpuks ta otsustas ka pahandust natukene teha. Olin seal asfaldi peal, kui järsku ta hakkas oma küünlaid tegema ning üks küünal oli nii püstine, et ta kaotas tasakaalu ja kukkus sellili sinna asfaldile. Õnneks juhtus see kuidagi hästi sujuvalt ja aeglaselt ning ta ei saanud mingit viga. Natukene oli kohkunud oma ootamatust juhtumist, kuid see oli ka kõik ning varsti ta otsustas jälle mingeid hüppeid ja asju proovida, kuid õnneks vabanes kohe ka kordering ja sain temaga sinna minna. Seal t tegi ka muidugi mingeid lollusi ja hüppeid ja kiirendusi, kuid kokkuvõttes sain rahulikult kordetatud. Kuna noortega oli ikka veel tegemist, siis võtsin ka Satisfactioni kordele ning temaga läksin vanale takistussõidu platsile, sest kogu tee oli lintidega ümber piiratud noorte hobuste pärast ning korde ringi pääsemine oli raskendatud. Satisfaction oli väga viisakas ja korralik ning sama oli ka Ceuzador, kelle talle järgnevalt võtsin. Nii hästi ei läinud Quidams Rubin-Acordiga, kelle hüüdnimi on nüüd Quidy. Läksin ka temaga takistussõidu platsile ning kasutasin pessoad. Tema aga oli ehtne tõbras ja suutis mu tõeliselt välja vihastada. Esiteks tahtis ta koguaeg ümber pöörata näoga minu poole, et ei peaks tööd tegema, siis ta ei olnud nõus kordel jooksma, siis mingi hetk tahtis ta mind platsilt minema lohistada, siis aga hakkas küünlaid tegema minu poole ja tahtis niiviisi mind esijalgadega lüüa. Lõpuks sai mul mõõt täis ja läksin platsi kõrval olevasse koplisse, kus talle keretäie andsin, sealt ta vähemalt ei saanud põgeneda. Just siis kui mul karistamine pooleli oli, ilmus välja Chevy, kes tahtis ühe Jensi hobuse sinna koplisse panna ja nii ma pidingi platsile tagasi kolima selle lollakaga. Platsile jõudes otsustasin, et enam pole nalja ja panin pessoa hästi lühikeseks ja pingule, et tal oleks raskem küünlaid teha ja et tal oleks suurem koormus. Seejärel võtsin ta võrdlemisi lühikesele korderingile, et mul õnnestuks võimalikult tema taga püsida, et ta ümber ei pööraks ja nii ma otsustasin teda ekstra kaua kordetada põhimõtte pärast. Iga kord kui ta üritas ümber pöörata, pidi ta suht pikalt galoppi tegema. Kohati ta hakkas jälle mind platsilt minema vedama ning siis sai veelkord kere peale mu käest ning kordetasin aga edasi ja ei lasknud tal kordagi hinge tõmmata. Kokkuvõttes ta oligi ca 1h kordel mul, kuid lõpus enam niipalju pahandusi ei teinud. Seejärel kui lõpetasin, läksin otse nii boksi temaga, et pessoad lahti ei võtnud. See oli järjekorde õppetund talle, et minuga ei jamata. Parasjagu oli veel õhtusöögi aeg ka kui boksi jõudsin ning et asi eriti efektiivne oleks ja et see lollakas ikka korraliku õppetunni saaks, siis võtsin talt kogu söögi ka ära ning tema jäi õhtusöögita. Kui see kordel tappa andmine ja muud asjad ei õpetanud talle midagi, siis söögist ilma jäämine andis kindlasti hea õpetuse. Olen kuulnud, et tehakse ka nii, et ei anta mitu päeva hobusele juua kui ta paha on, kuid see tundub pigem piinamisena.Ühest söögikorra vahelejäämisest ei juhtu temaga nüüd küll midagi. Ma olen päris kindel, et enam see hobune minuga jamada ei taha. Samal ajal vaatasin et Emanuel sõitis mingit musta hobust ning see oli meie endine hobune Cornet-Grannus, kes on Ivy listis. Kuna kell oli palju, siis läksin ja kordetasin veel meie kõige uuemat hobust Bilbaot pessoaga. Bilbao mulle täitsa meeldib, ta on selline tumehall väike hobune, kes meenutab natuke poni ja kellel on selline vahva iseloom. Tema oli õneks täitsa tubli kordel. Sain teada, et Emanuel kavatseb Cornet-Grannusega teisipäeval võistlema minna, sest Ivy on vigastatud, kuna ta kukkus laupäeval mingi hobuse seljast ja ta ribid said kõvasti muljuda. Emanuel sõitis veel kähku Baloud ning olimegi valmis ja sai koju minna ning õhtuseid toimetusi teha.
Teisipäeva hommikul kui talli jõudsin, siis tegin natukene tallitööd ning seejärel asusin võistlushobustele patse tegema. Esimesena tegin Provintziale, siis palus Emanuel Cornet-Grannusele ehk Cimmaronile teha (see on tema uus nimi), sest tema pidi esimene hobu
ne sõidus olema ning samal ajal tuli koolisõitja Anna mulle appi ja tegi Canerole ja lõpuks jäi mul veel Calvaron teha, kes oli muidugi nagu alati üleni sitaga koos ja kollane. Seekord pidid võistlused Klatte tallis toimuma. David, Bernhard ja Jens tulid ka meie tallist. Võistluspaik oli väga kena ja tunuds, et kõik on värskelt tehtud, uus plats ja muru ja piirded. Väga ilus igatahes. Esimene siis oligi Cimmaron, kes oli täitsa tubli ja tegi puhta sõidu. Seejärel oli Provintzial, kellel tuli üks või kaks maha ja kes oli natukene ebastabiilne sõidus. Seejärel oli väike paus ning järgmises klassis oli esimene Calvaron, kes suutis taaskord ühe tõrke sisse teha ja seejärel Provintzial, kellel oli kolm maha. Canero pidi ka sõitma ja panin ta juba valmis, kuid siis tuli välja, et Emanuel siiski ei sõida temaga seda klassi ja järgmises on jälle Calvarn esimene ning seega pidin Canero lahti võtma ja Calvaroni valmis panema. Taaskord tegi Calvaron ühe tõrke ja seda veel viimasel takistusel. Canero oli suht ok ja üks oli maha. Võrdlemisi vastik on vaadata kuidas Emanuel neid hobuseid peedistab. Nimelt ta võtab nad hästi kokku ja viib võrdlemisi lähedale takistusele ja nii need hobused peavad seal välja hüppama. Enamus hüpped olid Canerol selle pärast suht kitsekad, ma arvan et Calvaron on ka selle pärast hakanud tõrkuma, tal ju võrdlemisi raske nii hüpata. Emanuelil oli loomulikult super halb tuju jälle ning ta isegi rääkis tallist lahkumisest, kuid eks paistab. Talli tagasi jõudes otsustas ta, et ta on veel ikkagi Colleeni ja Carrickut ka vaja sõita ja nii saigi jälle võrdlemisi kaua tallis passitud. Kui olime lõpetanud, siis käisin kähku köögis ja soojendasin endale sööki, et kodus ei peaks tegema ning koju jõudes tegin teed ja tarbisin magustoitu. Jälle üks päev kirjas.Kolmapäeval sai hommikul rahulikult tallitöid teha ning isegi hommikusöögil käidud, mis on viimasel ajal võrdlemisi harv nähtus. Seejärel sõitis Emanuel Satisfactionit ja Quidyt. Kusjuures Quidy oli päris hea tal olnud. Raudselt minu kordtamise saaga pärast :D.Mina panin mõned hobused masinasse ja jalutasid oma sõpra Charilaost ning siis pidimegi juba uuesti võistlusteks valmistuma. Tegin Colleenile ja Carrickule patsid. Samal ajal pani Emanuel auto valmis ja asjad kokku ning oligi vaja juba sõita. Pidime veel Bernhardi järgi veits ootama. Käisime veel Menslage tanklast läbi, sest paak oli tühi ning samuti oli meie talli tankla tühi. Õnneks väga hiljaks ei jäänud. Esimesena sõitis ta Carrickut, kes küll hüppas kuidagi kehvasti, kuid siiski õnnestus puhas parkuur välja venitada. Seejärel oli Colleen, kes tahtis tõrkuda iga takistuse ees, kuid õnnestus ka temaga puhas sõit teha. Seejärel oli jälle pikem paus, mille ajal sõin ja vaatasin niisama ringi ning si
is algaski järgmine klass. Carrick oli täitsa tubli ja tegi puhta sõidu ning hüppas isegi vähekene paremini kui esimeses sõidus. Colleen ajas ühe maha ja oli ka tubli tüdruk. Tahtsime koju tagasi sõita, et ülejäänud hobused kähku ära teha, kuid siis tuli välja, et Bernard sõidab järgmises klassis ka ning kuna tema hobused olid meie auto peal, siis pidime tema järgi jääma ootama. Läksime siis kohvikusse ja tegime cappucinod ja vaatasime võistlust. Sai veel naerdud natukene ühe teenindaja üle, kes oli very gay man ja oligi aeg kodupoole minna. Õnneks oli Emanuel nii palju inimene, et otsustas, et ülejäänuid hobuseid me ei hakka välja võtma ja kui asjad ja hobused pandud, siis on kojuminek. Käisin veel köögist ka läbi, et õhtusöök süüa, sest teisipäeval oli täitsa mugav nii, et sõin tallis ja kodus enam ei tahtnudki midagi ja oli vähem kokkamist ja asjatamist. Üle pika aja jõudsin isegi vähekene normaalsemal ajal koju, nimelt natukene peale seitset. Süüa enam ei tahtnudki ja sai veel natukene asjatada ja oligi päev läbi. Õnneks neljapäev on võistlusvaba päev!Neljapäev algas rahulike tallitöödega ja seejärel hommikusöögiga, mida pole ammu endale lubada saanud. Sepad olid jälle tallis ja seega panime hbuseid jälle maneeži ees valmis. Hommik oli suht tavaline, panin valmis, võtsin lahti, jalutasin ja kordetasin. Täpselt lõunal läks Emanuelil süda härdaks ja ütles, et ma võin Provintzialiga sõita, sest ta peab minema parkuuri üles panema. Läksingi siis sõitma ja nagu ikka tüüpline Emanueli sõidetud hobune, kes on suht tuim säärele, ratsme taga ning omas ühes rütmis tiksumas nagu masin. Võrdlemisi igav ja emotsioonitu sõit oli. Lõpus tuli Emanuel ka vaatama kuid ei öelnud mingeid kommentaare. Iseenesest oli vahva üle pika aja jälle ratsutada. Seejäel läkin lõunale ja just kui sõin seal üksi, siis pidi suur boss ka sinna patseerima tulema ja mingeid kommentaare viskama. Õnneks laus pervertsust seekord ei tulnud. Ülejäänud päev läks tavapäraselt edasi. Sain Emanueliga paar teravamat märkust visatud kui ta mind närvi suutis ajada. Näiteks tuli ta sõidust ja ma olin just ca 1min seal niisama olnud ning sellele eelnevalt hunnik asju teinud. Tema siis kohe tegi märkuse, et kui mul pole midagi teha, siis võiksin vähemalt valjaidki puhastada. Ma siis nähvasin talle, et palun vabandust, et ma ka päevas 1 minut niisama tahan olla. Ta õnneks vestlust edasi ei arendanud. Hiljem oli ka Davidiga paar ütlemist. Üks oli siis kui olin ca 30min juba oodanud, et ühte hobust võistlusteks pesta ja siis tuli tema ja läks oma hobusel jalgu pesema. Ma siis ütlesin, et tee palun ruttu, et mul on ka vaja hobust pesta ning tema siis torises vastu, et teeb nii kaua kui vaja. Hiljem kui läksin korra sadularuumi mingite asjade järgi siis see kukkus õiendama, et mis ma tahan, et mul hobune haigeks jäeks või mis, et jätan ta ilma tekita märjana seisma. Ma siis vastu, et kui ta läheb ja tähelepanelikult vaatab, siis hobusel on tekk peal. Tema kohe ei saanud ja mainis, et aga enne ei olnud. Selle peale ma siis nähvasin talle, et see pole üldsegi sinu asi. Ta nägi üks hetk hobust seal ilma tekita just sel ajal kui ma teki järel käisin ja kohe oli probleem. Arvatavasti oli hobune ca 2 min ilma tekita. Õnneks see jobu lahkub kahe nädala pärast meie tallist. Muidu sujus päev kiiresti ja õhtul veel puhastasin valjad ja asjad ära. Vahepeal päeval oli mul ka väike assistent, nimelt Jessica noorem tütar, kes oli terve päeva tallis ja tahtis aidata ja siis puhastas mul hobuseid ja pani kaitsmeid Väga vahva ja armas tüdruk on, selline rõõmsameelne alati. Koju saamisel oli viimase aja rekord. Nimelt mõni minut kuus läbi olin juba kodus ning sain asuda oma õhtuse programmi juurde, mis sisaldab siis pesemist ja söömist ja asjade ajamist ja Pealtnägijat..
Reedel oli plaan Wildehausenisse võistlustele minna Cruzadori ja Caneroga. Talli läksin normaalsel ajal ja kuni veel Berthold polnud põhku toonud, siis tegin kähku Canerole patsid ära. Seejärel natukene tallitööd ning õnneks pääsesin pühkimisest ja sain ka Cruzadorile patse teha. Hommikused toimetused olid head ja rahulikud just tänu sellele, et ühele hobusele varem patsid ära tegin ning sain isegi kähku köögist läbi hüpata ja võibsid kaasa teha. Sõit Wildehausenisse võttis aega kuskil tund ning kohale jõudes parkisime auto põllule mis oli siis parklaks mõeldud. See oli juba teistest autodest ja treikudest päris täis, kuid saime suhteliselt mugava ja päikselise koha. Emanuel läks hobuseid registreerima ja ma panin Cruzadori valmis ning keerasin krihvid alla, sest võistlus toimus muruväljakul. Parklast võistlusalale oli võrdlemisi pikk maa läbi metsa, ca 7 min pidi kõndima. Tee oli muidugi veel sügava liivaga, et eriti mugav oleks. Nagu ikka tegin Emanuelile soojendushüppeid. Hea on neid kohe teha kui parkuur on nii madal, siis
pole palju lattide tõstmist. Cruzador ehk Bushy oli isegi väga tubli poiss ja ainult viimane tuli maha, muu oli täisa kena. Hiljem saime veel teada, et ta pääses ka auhinnalisele kohale. Järgmine sõit pidi alles paari tunni pärast algama. Seega oli mul aega rahulikult ka Canerole krihvid alla keerata ja oma võibse süüa ja niisama auto rambi peal päikest võtta. Vahepeal oli natukene actionit ka, nimelt kõrval autos üritas üks täkk koguaeg välja hüpata ning jäi kinni sinna ja siis oli väike päästeoperatsioon. Õnneks polnud see pooltki nii hull kui Böckmanni võistlustel Stolzuga. Igatahes sai seda täkku sealt mitu korda päästa, sest päeva jooksul ta seal katsetas ikka mitu korda ja õppust ka ei võtnud. Lõpuks oli järgmine sõit ja Canero kord. Panin Canero valmis ja Emanuel läks temaga ees platsile. Kuna Cruzador oli ka veel selles sõidus ja nende kahe vahel polnud väga palju aega, siis panin Bushyle valjad pähe ja läksin ka platsile. Tänu sellele pääsesin ma soojendushüpetest. Sain rahulikult kõrvalt jälgida. Canerol tuli kaks maha ja sõit oli ka võrdlemisi ok iseenesest. Pärast seda võttis ta kohe Bushi ja ma viisin Canero auto peale. Panin just Canerot ära ja vaatasin, et üks naine kes oli oma treiku meie kõrvale parkinud, ei saanud hobust treiku peale. Panin Canero ära ja siis küsisin, et kas tal on abi vaja. Muidugi tal oli ja siis aitasin hobuse treikule panna. Ta veel tundis Emanueli ka mingit pidi. Hakkasin just tgasi soojendusväljakule minema kui ta hüüdis et ootaksin teda ka, et ta liigub ka sinna. Nii me siis läksime koos ja jutustasime igasugustest asjadest. Sain teada, et ta on Barbadoselt päit ja tal on siin kolm hobust võrdlemisi meie talli lähedal asuvas tallis ning ta on Saksas olnud 5 aastat ja plaanib Hollandisse minna, sest see on rohkem rahvusvahelisem ning tal on kõrini saksa keelsest televisioonist. Lisaks rääkis, et tunneb Emanueli, Javieri ja veel Jensi ja Jessicat tänu sellele, et Shockemöehle peasõitja oli mõnda aega ta boyfriend ja siis ta käis sealse rahvaga tihedamini läbi. Väga vahva ja sõbralik neiu oli. Tõesliselt särav isiksus. Ta veel arvas, et mõnikord võime koos midagi teha kui nii lähestikku elame ja siis saaks teistsuguse rahvaga peol käia näiteks. Igatahes tore oli suhelda üle pika aja mõne vahva inimesega. Soojendusel tegin veel Emanuelile Bushyga mõned hüpped ja oligi tema kord. Seekord tuli kolm maha, kuid võis rahule jääda. Õnneks järgmist klassi ei pidanud pikalt ootama ja kui olime Bushy auto peale pannud, siis panin kohe Canero valmis ja läksin soojendusväljakule. Seal veel ootasin natuke ku Emanuel asju ajas ning võtsin niisama päikest. Canerol tuli selles sõidus kolm maha, kuid Emanuel jäi täitsa rahule temaga. Seejärel kähku hobused auto peale. Jutustasime veel natukene Barbadose neiu Nadyaga ning oligi kodutee. Talli jõudes panime hobused kähku ära, Emanuel sõitis veel Colleeni ja Chevy aitas meid ning sõitis Carrickut ja mina sain samal ajal auto laupäevaks valmis panna ning asjad autosse panna. Coolreini tõin ka masinast ära ning Emanuel ja Chevy jäid veel talli patse tegema ja hobuste kuivamist ootama ning mina olin lõpetanud tööpäeva. Käisin veel köögist läbi, et oma kiri ära võtta ja sõin ka veel natukene, et kodus ei peaks midagi tegema ning oligi kojusõit. Varakult pidi magama minema, sest äratus on kell 4.15!Ärkamine siis oligi laupäeval meeletult varajane ja täpselt sain valmis kui Emanuel alla jõudis. Tallis panime kähku hobused valmis ja algaski sõit. Kõik oli veel nii pime ja terve tee ma pooleldi magasin. Kohale jõudes pidin ma Carrickule ja Colleenile krihvid alla keerama ning Emanuel läks samal ajal registreerima. Siis ta veel helistas, et Carrickuga on ennem. Kuna me enne tallis ei puhastanud krihvi auke ära, siis mul oli ikka tükk tegemist seal nendega. Esimestele panin mõlemale hobuse ära ja siis jäin Carricku tagumistega jamama. Selle aja peale jõudis ka Emanuel ja pani need lõpuni ära. Suht julm oli see ikka, käed ikka tükk aega värisesid sellest pingutusest. Panime kähku Carry valmis ja ma veel pidin Colleeniga järgi minema, sest kahe hobuse vahel polnud teab kui palju aega. Just hakkasin Colleenile valjaid panema kui Emanuel helistas et ma teda ikka ei võtaks maha ja tuleks ise alla. Läksin siis alla ja tuli välja, et Emanuel tainapea ei olnudgi klassis mis algas kell 7 hommikul, vaid tema oli selles mis algas kell 8. Tänu sellele eksimusele pidime me nii vara ärkama. Ta veel arvas, et ma võiks seal Carrickuga oodata, aga ma ütlesin, et ei aitähh ma küll ei viitsi 1,5h niisama passida ning seega läksime ja panime hobuse uuesti auto peale. Lõpuks kui aeg oli seal maal, siis Emanuel läks Carrickuga soojendama ja ma võtsin Colleeni, et siis järgi minna. Terve tee oli Colleen muidugi ääretult puhevil ja mul oli tükk tegemist, et ta minema ei jookseks. Lõpuks siiski jõudsime turvaliselt soojendusväljakule ja jälgisime võistlust eemalt. Carrick oli täitsa tubli ja ainult üks tuli maha. Täitsa rahule võis jääda. Sellele järgnes keeruline protsess kuidas Carriku seljast sadul ja peast valjad Colleenile saada ning Colleeni päitsed Carrickule. Tänu Ruslani (Bulgaaria sportautode poiss, kes sõidab meil tallis müügil olevaid kahte miljoni hobust) abile õnnestus see protseduur siiski valutult. Seejärel viisin Carricku auto peale ja läksin Colleenile soojendus hüppeod tegema. Parkuuris oli ta aga väga paha tüdruk ning tõrkus ja hakkas küünlaid tegema ja siis veel juras niisama ja tegi uuesti küünlaid ning Emanuel lõpuks katkestas. Ta otsustas ka mitte sõita temaga järgmist klassi. Sellele järgnes paari tunnine paus mille ajal ma sõin ja niisama vegeteerisin ning käisin ümbrust piilumas. Muideks mõned võistlejad, keda rohkem olen näinud, hakkavad juba vaikselt minuga niisama suhtlema, täna oli ühe mu tuttava teisik täitsa klemm kohe minuga. Nadya oli ka võistlustel uuesti ja jutustasime paar sõna temaga ka. Enne Carricku sõitu tuli Emanuel mulle rääkima, et kavatseb kindlasti lahkuda ning ta on pakkumise juba saanud ja väga hea oleks kui ma ka kaasa tuleks. Seletasin siis, et ma plaanisin suveks kindlasti Eestisse minna ja kui üldse, siis võibolla sügisel oleks selline asi mõelda. Selle peale sain ma hullemat ajutöötlust, et kui kasulik see ikka oleks ja mis tingimused mul oleks ja mis kogemusi saaks ja puha. Lubasin mõelda, kuid vastus on juba teada, et ma ei kavatse minna sinna. Mis juba korra peas läbi mõeldud, seda enam naljalt ei muuda. Igatahes Carricku teine sõit oli ka täitsa hea ja tuli kaks ainult maha ning pärast seda asusime kiiresti kodu poole. Teepeal sain veel töötlust ja lõpuks ta leppis ka sellega, et super oleks ka see, et kui ma leiaks kellegi kes tahaks minu asemel ca 2-3 nädala pärast minna. Seega kui on keegi huviline, siis võib julgelt teada anda, sest Emanuel oleks kindlasti rõõmus kui kellegi saaks. Tee peal suutsime veel korra ära eksida, sest teetööd olid ja tee oli kinni, kuid lõpuks siiski tallju jõudsime. Seejärel kiiresti hobused boksi ja enamus masinasse ning paari veel kordetasin ja jalutasin. Lõunatasin ka ja jutustasin teistega paar sõna ning seejärel tvapärasest hiljem, kell 16 sain koju. Üks raske päev selja taga ning üks töönädal jälle möödas. Saab nädalavahetust hakata nautima, mis algas sellega et tundsin ennast võrdlemisi haiglasena ja üritasin kuidagi tervist turgutada. Õhtul vaatasin veel oma lemmikut, Pealtnägijat.
Pühapäeval ärkasin üles ja oli endiselt haiglane tunne. Läksingi esimese asjana kööki ning tegin ühe coldrexi ja paar võibsi ning asusin toas Pealtngijat vaatama. Kui coldrex tarbitud ja saade vaadatud, siis oli hommikusöögi aeg ja käisin kohvi keetmas ning võibse tegemas. Seejärel olid jälle mõned Pealtnägija osad ning kuna oli ilus ilm ja toas ei tahtnud istuda, siis läksin välja päevitama. Autode varjualuse taga oli just selline hea koht, kus ei olnud varju ja kus olid mingid aiatoolid. Seega valasin endale klaasi veini, võtsin raamatu kaasa ning nii ma siis oma paar tundi seal päikese käes olingi. Seejärel oli lõuna/õhtusöögi aeg ning tegin endale spagette ja teed. Loomulikult oli jälle Pealtnägija seltsiks :D. Seejärel oli kord iluprotseduuride käes ning pärast neid veel tegelesin paari asjalikuma asjaga. Päeva lõpetuseks oli veel tass coldrexi ja nagu arvata võib, siis Pealtnägija. Positiivne on see, et päike hakkas super hästi peale ning on isegi täitsa tugevad randid. Tore on see päikeseline ilm, tuulevaikus ja ca 25 kraadi soojust. Selle aasta esimene päevitus tehtud :).
No comments:
Post a Comment