Kahekümne teine nädalt

Esmaspäeval läksin koos Jasminiga talli ning hommikusi toimetusi tegimegi ainult kolmekesi, meie ja Javier. Õnneks koolisõidu inimesed aitasid meid ja väga kaua ei läinud. Kuna oli punane päev kalendris, siis söömist ei olnud tallis ja hakkasin kohe hobuseid tegema. Otsustasin, et ratsutada ei viitsi ja teen lihtsalt võimalikult kiiresti kõik. Muidugi nagu arvata võis, oli mul hommikul väike konflikt Javieriga. Nimelt koolisõidu tallist Claudia võttis masinast kaks hobust välja ja ma tahtsin oma hobud sinna asemele panna, sest üksi 14 hobust võimalikult kiiresti teha ei ole just lihtne. Javieril oli juba 2 masinas ja kui ma olin ühe ära pannud ja tulin teisega, siis vaatasin et Javier tuli äärmiselt rahuloleva näoga mulle vastu. Kui masina juurde jõudsin, siis vaatasin, et ta oli selle koha ära võtnud. Loomulikult läksin kohe talle järgi sadularuumi ja ütlesin, et ehk ta võtaks ühe hobuse välja, sest tal on 3 tk juba seal ja ma pean nagu 14 üksi ära tegema. Õnneks see oli piisavalt mõjuv argument ja ta ütles, et tuleb ja võtab ühe välja. Pärast veel vabandas, et ta üldse ei mõelnud sellele, et ma üksi niipalju hobuseid teen ja ma siis solidaarsusest tänasin teda, et ta selle koha mulle loovutas ning olimegi sõbrad edasi.Päris mitu hobust lasin maneeži vabalt jooksma ja kui üks hetk oli vaja mul ühte kordetada ja Massimo lasi just oma hobuse sinna lahti, siis otsustasin, et ei hakka ootama ja lähen sinna eemale kordemaneeži. Sinna jõudes oli ukse peal mingi paber saksakeelse jutuga ning all oli suure bossi nimi. Mõtlesin hetke, et mis nüüd teha, et kas riskib maneeži minna või ei ning otsustasin , et kui juba selle maa maha olen kõndinud, siis lasen hobuse sinna lahti. Hiljem tallis sain Massimolt teada, et see silt tähendas seda, et maneež on suletud ja keegi ei tohi seda kasutada. Mingisugune suure bossi puhang pidi jälle olema. Ülejäänud hobused tegin meie tallis väiksemas maneežis ära ning natukene enne kahteteist olin valmis. Jasmin pakkus, et kui ma teda nats ootan, siis viib mu koju ära, sest ta tahtis ise ka koju sööma minna. Kokkuvõttes ootasin teda mingi 40 min, sest vahepeal tuli Ivy ja veel mõned oma hobuseid tegema ja oli lõunane kohvi aeg ja siis pidi muidugi kohvitama ja klatšima, aga koju ma lõpuks jõudsin. Rahulikult keetsin endale ka kohvi ja tegin võibse ja nautisin ülejäämud vaba päeva. Vaatasin veel filmi, mis olin oma uuest programmist tõmmanud ja tegin natukene muid asju internetis. Hea ja rahulik päev oli ilma italjaanota.

Teisipäev algas nagu iga tavaline päev ning kui hommikused protseduurid olid tehtud ja hakkasime hobuseid tegama, siis algasgi minu terror. Kohe hommikust saati oli italjaanol vingumist. Üks asi millega ta rahul ei olnud, olid hobuste kabjad, et ma olen need käest ära lasknud ja pole seppadele viinud ja üldse ta oli laupäeval väga vihane olnud, et kõigil hobustel on kabjad korrast ära. Ega ma ei vitsinud temaga sellel teemal vaielda, sest siiski on need tema hobused ja tema peab jälgime nende korrashoidu ning vaktsiine, rautamisi, ussirohtusid jne. Mina lihtsalt aitan teda ja kui nad tahavad, et ma hakkaks kõiki neid asju jälgima ja organiseerima ja pidevalt mõtlema ja tegutsema sajaga, siis ootan ma vähekene teistsugust tasustamist, aga seni ma annan täpselt nii palju kui saan ja liigse mõtlemisega ma ei tegele. Mul endalgi palju omi mõtteid mida mõelda. Siinkohal mainiks, et polnud nendel kapjadel häda midagi, ainult 5 nädalat oli eelmisest rautusest ja nägid suht normid veel välja, vabalt oleks võinud paar nädalat lasta olla. Järgmine asi mis teda närvi oli ajanud, oli see, et väidetavalt olen ma Charilaose jätnud sita sisse kõdunema. Hobusel olid laupäeval tagumised jalad sitaga koos olnud ja ma ei hooli tast üldse. Eks tal muidugi olid laupäeval jalad sitased, kui me alles tühjendasime bokse ja seega oli põhku vähe ning reedel ei lisatud puhast põhku juurde, sest olid pühad ja selle kõige tulemusel läks boks väga mustaks. Ma tõesti ei imesta et tal olid jalad sitased. Seda enam, et mina jalutan seda hobust iga päev vähemalt 15 min, et ta natukenegi liikuda saaks ja italjaano kohati räägib, et kui on kiire, siis tee paar tiiru tallis ja aitab sellele küll. Paar tiiru oleks siis ca 2 min ehk siis tema arust oleks ok kui hobune saaks iga päev 2 minutiks boksist välja. Kes meil nüüd selle hobuse hooletusse ikkagi on jätnud. Tema hüppas tal kabja pooleks ja mina nüüd pean turgutama seda looma siin. Eks ma võtsin siis oma rahustikese sisse selle palagani peale ning elu oli jälle ilus ja stressivaba. Õhtul tulid meile mingid Venemaalt kliendid ja meilt näitas Emanuel Catalaot ja Calvaroni. Kumbki hobune paraku neile ei meeldinud. Catalao oli liiga suur ja flegmaatiline ning Calvaron oli vähese ratsastusega. Mingi hetk õhtul helises mul telefon ja helistati töö asjus. Olin paari kohta kandideerinud ja seal ühest helistatigi, et küsida paar täpsustavat küsimus ning taheti kutsuda vestlusele. Paraku aga see on natukene keeruline korraldada, kui mina olen Saksas ja töökoht Eestis. Leppisime siis kokku, et saadan neile meilile lihtsal oma inglise keelse CV. Enne äraminekut, pidime veel auto peale panema 7 hobust, kes olid meilt ära ostetud ja pidid Šveitsi sõitma ning asemele toodi meile Kuwerdorfist 4 noort täkku, kellest üks oli ikka täielik segane. Muidu olid täitsa kenakesed. Koju jõudsin suht hilja, kuskil vahetult enne kaheksat õhtul. Raske päev oli igatahes.

Kolmapäeva hommik algas suurepäraselt. Nimelt pidi Emanuel hambaarsti juurde minema ning mina sain rahulikult alustada. Kõigepealt panin viis hobust masinasse ja siis läksin Cruzadoriga sõitma. Natukene kaalusin ja siis otsustasin, et proovin tavalise suulisega sõita, sest eelmisel korral sirgega oli ta täitsa timm. See oli aga viga, sest ta oli täielik õudukas tavalisega. Ei püsinud ratsmes ja ei vastanud säärele ja vingerdas ja ei tahtnud liikuda ja ei funktsioneerinud mitte mingit pidi. Kohutav oli. Ma mõtlesin, et galoppi ei suudagi sõita sellisega, kuid lõpuks ikka higistasin ära. Suht läbi võttis selline trenn, pealegi polnud ma ligi üle nädala hobuse selga saanudki. Seejärel läksin Colosseoga õue sõitma ja otsustasin, et teine trenn peab olema tunduvalt lihtsam. Seega läksin kergema vastupanu teed ja panin talle šambooni peale. Täitsa mugav oli sõita ja ilm oli ka ilus. Talli jõudes juba Emanuel helistaski, et on 10 min kaugusel ja et võtaksin talle Provintziali välja. Tuju oli tal õnneks parem ja mingeid pretentsioone ka ei olnud mulle. Õhtu läks vähekene kiireks ja seega ei sõitnudki ta kõiki hobuseid ning Calvaron ja Catalao said vabalt joosta maneežis. Võrdlemisi normaalsel ajal saime valmis ja kuna Jasmin ning Melli olid ka just lahkumas, siis lasin Emanuelil ära minna, sest pidin nendega koju saama. Just kui astusime talli uksest tüdrukutega välja, tuli Imke ja ütles, et peame väikse Colosseo eelmise päeva klientidele valmis panema, sest nad tahavad teda veel proovida. Nii me siis kolmekesi südamest pettunutena läksime talli tagasi ja panime kõik koos hobuse valmis. Mingi hetk ütles Jasmin, et ma võin tema autoga koju sõita ja ehk ma käiksin ka bensukast läbi, et talle suitsu osta. See oli suht rõõmustav, sest tallis poleks küll rohkem tahtnud passida. Lsaks oli mul endal väiksemat raha vaja, et Mellile interneti eest maksta ja endale midagi head vaadata. Nii ma käisingi enne kodust läbi, et raha võtta ja siis bensukasse. Kui ma tgasi koju õudsin, siis olid tüdrukud just autosse istumas ja küsisid mult, et kas tahan nendega poodi ja solli kaasa minna. Just pood oli see, mida mul väga külastada oli vaja ja seega läksin kähku tuppa ja võtsin oma asjad. Läksime Katie inglise autoga ja mul oli au ees istuda. Suht vahva kogemus oli istuda seal, kus peaks juht olema, kergelt harjumatu. Pärast poodi läksime solli ja kuna ma polnud jõudnud veel pärast talli pesus käia, siis mina ei tahtnud päevitama minna. Solli ees nägime Davidi autot ja tüdrukud olid sellest muidugi väga elevil, et ta ka sollis on. Lõpuks kui koju jõudsime ja toiduaineid hakkasin sorteerima, tuli Jasmin suitsudele ja asjadele järgi. Ulme on see, et ma olin poest varem koju jõudnud kui tema ja Melli tallist. Loomulikult polnud nad väga rõõmsad selle üle. Aga ise on nad sellise ameti valinud ja nüüd lasku käia.

Neljapäeval oli suht vastik ilm ja kohe üldse ei jaksanud tegutseda. Sepad olid ka tallis ja pidin neile mitu hobust viima, sest Emanuel polnud ju kapjadega rahul. Carrick pidi ka minema ja see oli suht paanika äärel seal, sest lisaks temale tehti samal ajal veel kahte hobust ja kui mõni natkene rohkem siples, siis Carri tahtis kohe minema joosta. Üks seppadest paluski mind appi, et ta saaks lõpu viimistluse normaalselt ja kiiresti ära teha ning kui valmis sai, siis mul oli tükk tegemist, et Carrickut kinni hoida, sest ta tahtis lausa minema kihutada sealt seppade juurest. Vahepeal veel pidin Emanuelile hüppeid käima tegemas ning siiralt lootsin, et ei pea ratsutama. Õnneks ei pidanudki. Mõtlesin juba ka oma peavalu vabanduse välja, kuid kasutamata see jäigi. Väga positiivne, sest nüüd võin seda mõni teine kord kasutada. Õhtul saime täitsa heal ajal valmis ja ma siis ootasin, et kes mu ära võiks viia. Chevy oli ka valmis ning me mõlemad lootsime Emanueli peale, et saame temaga oma kodudesse. Paraku aga tulid jälle need vene kliendid väikest Colosseot proovima ning Emanuelil oli vaja ju seal tähtis olla ning ta siis rääkis, et tahab natukene vaadata. Kokkuvõttes olime me seal niisama 1,5h, sest kui Colosseo oli proovitud, siis tuli kellelgi geniaalne idee, et uutele täkkudele peaks vabahüppeid tegema ja seega pidime hakkama väiksesse maneeži takistusi tassima. Siis läks aega nende täkkudega, sest suur boss ja kiendid olid ka seal ning tahtsid ka täkke näha ning kohati läks üks neist täitsa hulluks, nii et oleks äärepealt Jensile kapjadega pähe hüpanud. Õnneks aga midagi ei juhtunud. Lõpuks kui kõik sai valmis, siis läksin Jasminiga koju ning oligi see tüütu päev läbi.

Reede oli täitsa vahva päev. Hommikul hakkasid teised erinevaid takistusi väliplatsile viima, et parkuur püsti panna ning ma sain rahulikult toimetada. Panin mõned hobused masinasse ja läksin Leonardoga sõitma. Loomulikult oli hobune suht kange, sest Emanuel on talle jälle vahepeal parajat terrorit teinud erinevate suuliste ja asjadega, kuid ma võtsin asja rahulikult ning galopis ei viitsinudki väga midagi teha, seega sõitsin niisama pehme ratsmega elavat galoppi mööda platsi. See mõjus talle hästi ja lõpuks oli täitsa lõdvestunud. Pärast sõitu jalutasin natukene Charilaost ja otsustasin masinas vahetuse teha. Paar hobust olin juba ära vahetanud kui nägin, et auto tuli Colosseole järgi. Küsisin suurelt ülemuselt üle, et kas see on ikka temale ja sain kinnituse. Colosseo oli mul alles masinas ja pesemata ja korda tegemata. Nimelt ta pidi kella ühetesit paiku startima Kreekasse oma uute omanike juurde. Transport tuli aga 10.20. Kiiresti võtsin ta välja ja pesin kõik kollased kohad ära ning kabjad korda ja siis veel patsid pähe ning transpordi tekk. Davidilt läks Baiao, kuid tema sai sellest teada sel hetkel kui mul juba hobune valmis oli. Ta arvas, et Baiaot ei ostetudki ära ning pettumus oli tal suur igatahes, sest ta plaanis järgmisel nädalal temaga võistlema minna. Kui saime ühe mu lemmikumatest, Colosseo, minema saadetud, läks tavaline tööpäev edasi. Emanuel hüppas jälle mitmega ja siis käisin talle pidevalt takistusi panemas. Vahepeal tuli ka sepp David ning siis sain ka talle hobuseid rautuseks viia. Päeval tuli ka veterinaar, et noored täkud kõik ära kastreerida ning kui ta lõpetas, siis kõik mis kastreerimisest järgi jäi, jäeti talli vahele ämbrisse vedelema ning iga kord kui sealt mööda läksin, läks mu süda kenasti pahaks. Õhtupoole pidi sepp ka meie mustangit, Baloud rautama ning selleks läks tal Emanueli abi vaja. Mina läksin samal ajal Calvaroniga sõitma. Imestan, et Emanuel lasi mul sellega sõita, sest Calvaron on tema kõige suurem kullatükk seal tallis. See on see hobune, kelle hind on 150 tuhat euri. Sõidus oli ta suht kõva suust ning kohati tahtis lõuga panna ning säärle ka väga hästi ei reageerinud ning painutada oli ka suht vastik. Lisaks tahtis koguaeg õlaga välja joosta. Nüüd ma saan aru, miks see Venemaa klient rahul polnud millegagi. Sellise raha eest tahaks ikka korraliku ratsastusega ning hästi funktsioneerivat hobust mitte nagu see hetkel on. Isegi jalavahetusi ei taha ta normaalselt teha. Õhtul läksin Melliga koju ning polnud absoluutselt tunnet, et kohe varsti algab nädalavahetus. Pigem oli mingi teisipäeva tunne.

Laupäev pidi lühikene päev olema, kuid läks suht pikalt. Emanuel tahtis mitut hobust sõita ning pooltega veel hüppas ja trennid olid tal võrdlemisi pikad. Mina tegelesin jälle masina ning muude taoliste asjadega. Terve päeva oli ta võrdlemisi tujukas ning üks hetk pärast mingit hobust hakkas monoloogi pidama, et tema ei saa aru, miks midagi ei toimi ja kõik hobused on lollakad ja idioodid jne. Lisaks on inimesed ka tropid, sest kui tal halvasti läheb, siis käiakse tema peale iga päev erinevat juttu karjumas ning ta ei teagi siis ju mida teha. Üldse on siin kõik hobused mõttetud. Pärast seda monoloogi kordas ta oma kümme korda ma vihkan, ma vihkan, ma vihkan jne. See tekitas küll nats kõheda tunde. Käis veel peast mõte läbi, et teeme nii, et sa nüüd ei tule mingi päev automaadiga talli ja ei hakka kõiki hobuseid ja inimesi maha laskma. Tekitas sellise tunde küll, et ta võiks täitsa ära kammida ning talli tulistamise korraldada. Jääb siis vaid loota, et hobused hakkavad headeks jälle ja Emanueli närvid peavad vastu. Mingi hetk tuli ta veel sellise jutuga, et kuna esmaspäeval on võitlus, siis ta peab pühapäeval tulema et mõnda hobust sõita ja siis vaja veel neid pesta jne. Kokku loetles ta umbes 6 hobust keda oleks aja sõita ja kaks keda peaks pessoaga kordetama. Selle jutu peale läksin ma ikka väga näost ära. Esiteks terve nädala võrdlemisi pikalt iga päev tallis olnud, teiseks laupäeval kuskil kella kolmeni tallis ning nüüd pühapäeval ka täistööpäev. Ma ütlesin talle, et kui min siia väga vaja on pühapäeval, siis enne kahteteist ma tööle ei kavatse tulla. Lõpuks siis jäi jutt et ta võtab mu peale mingi kell pühapäeval. Kui lõpuks hakkasime koju minema, siis tuli ta lagedale jutuga, et ta tuleb ise ja mind ei ole vaja. Ma veel uurisin, et kas ta on ikka kindel ning kui sain jaatava vastuse, siis sellest mulle piisas ning olin väga rõõmus, et mu pühapäeva ei rõõvitud mult.

Koju jõudes oli jälle tavapärane koristus ning pesemine ja seejärel kohvi ja võibsid. Õhtul pidime minema Katei viimasele peole meie tallis ning peokohta suudeti oma kolm korda muuta päeva jooksul. Panin siis õhtul ennast riidesse ning seejärel läksime alla ning ootasime teisi. Olime mina, Katie, Kate ja Lynn ning siis tulid veel Jasmin, Melli ja Carolin. Kui kõik platsis olime, siis hakkasime joomismänge mängima. Esmine oli numbrite ja plaksudega mäng ning see kes eksis, pidi pitsi Bayleist võtma. Kui sellega ühele poole saime, siis hakkasime plaksudega joomismängu mängima ning see viis totaalselt juhtmesse. Seal oli sama, et kes eksis, pidi pitsi võtma. Mina eksisin mõlemas mängus 2 korda, mis oli selline piisav (alkoholi mõttes). Pärast mänge läksime Löningeni Beatclubi peole. Seekord oli vähekene kehvem pidu kui eelmisel korral ning muusika oli ka nats halvem. Vahepeal oli mingi konflikt turvadega, sest need läksid enadast välja selle peale, et me pildistasime ja siis läksid Katiega riidlema. Lynn läks sellest aga kohutavalt närvi ning siis ta natukene karjus seal turvadega, kuid lõpuks vist asi lahenes. Koju jõudsime kell neli ja siis vel tegime mõned võibsid ning oligi magamamineku aeg. Pühapäev oli täitsa nullpäev, sest väljas oli halb ilm ja sellest tingtult oli selline väsinud olemine ning seega veetsin terve päeva Zenja stiliseerimise seltsis.