Kahekümne viies nädal

Esmaspäeval plaanisin jälle rattaga talli minna, aga just kui astusin uksest välja, tuli ka Jasmin ja pakkus, et ilm kahtlane, et läheksin temaga. Mõtlesin siis, et vahet pole võib ju ka ning nii saingi üle pika aja autoga talli. Hommikul olid tallis tavalised toimetused ja pärast hommikusööki hakkasime hobuseid tegema. Suht kiirsti läks. Kokku sõitis Emanuel kaheksa hobust enne lõunat ära. Seda muidugi selle pärast, et ta pidi seejärel minema uude kohta tingimusi kokku leppima ja asju ajama. Täna oli ta ka Jensile oma lahkumisest teada andnud ning uuris muidugi, et mis mina olen välja mõelnud. Selle peale ütlesingi, et ma olen juba kindlalt otsustanud Eesti tagasi minna ja ei loobu oma plaanist ning võin tal aidata lihtsalt uut inimest leida. Õnneks ta seda teemat pikemalt ei puudutanud. Terve päev oli mul eriti kahtlane olla ja kuumahood käisid pidevalt, arvatavasti oli ka palavik. Pärast lõunat oli korra vähekene parem olla. Kui Emanuel läinud oli, siis esimesena kordetasin kähku Colleeni ning seejärel otsustasin Carrickuga sõitma minna. Õnneks seekord ta väga lolliks ei läinud kui talle selga istusin. Esialgu olin mõne minuti maneežis ning siis otsustasin vanale takistussõidu platsile sõitma minna. Seal oli täitsa hea ja rahulik ning privaatne. Ainuke asi mis natuke häiris, oli see, et platsi lähedal oli karjamaa ja seal olid need noored hobused, kes tegid oma toimetusi. Mõned muidugi mängisid ja jooksid ning teised sahkerdasid niisama. See kõik aga põhjustas Carryle kohutavat stressi. Paaril korral galopis, kui sõitsin noorte hobuste suunas, siis ta ehmatas järsku millegi peale ning pööras kannapealt otsa ringi ning pani teises suunas ajama. Suht ootamatuid lükkeid tegi. Ime, et veel maha ei kukkunud selliste trikkide peale. Mingi hetk aga oli tal hea tuju ning siis ta hakkas galopi ajal piikusvaid hääli tegema ja kergelt pukitama. Vähemalt hobusel oli lõbus. Pärast Carrickut võtsin Coolreini ja otsustasin samuti vanale platsile minna. Vot see on õudukas hobune. Püsib vaid tagurpidi paindes ning samm on väärakas, traav enamvähem ning galopp super väärakas. Loksusin temaga ka veidike ning just täpselt enne padukat jõudsin talli tagasi. Seejärel oli veel jäänud Charilaos ja Calvaron jalutada. Panin asjad kokku ja jalutasin hobused ära ning siis veel aitasin natukene pühkida ja sööta ning olingi vaba. Kuna tegelikutl vist enne kella kuute ei tohi ära minna, siis teised jäid veel talli ja otsustasin koju jalutada. Õnneks Ivy ütles mulle, et muidugi võin minna. Ma olin nagunii haige ja ei tahtnud kaua tallis olla. Jalutuskäik läks ruttu, 15 min täpselt. Seejärel koju jõudes hakkas tervis järjest kehvemaks minema ning õhtul püsisin ainult voodis ja tarbisin erinevaid sooje jooke. Loodetavasti teispäeval vähekene kõbusam.

Teisipäeval läksin rattaga talli ning suht kehv oli olla. Tegin toimetused ära ja käisin hommikusöögil, kus sain veel koolisõidu tüdrukutelt noomida, et miks ma kodus ei ole ja ei ravi ennast. Ülejäänud hommik läks tavapäraselt, kui välja arvata üks hetk kui oli kohe päris halb olla. Siis mainisin ka Emanuelile, et ma arvatavasti tervet päeva vastu ei pea. Ta arvas, et äkki jaksan lõunani ära olla, et teeme kiirelt võimalikult palju hobuseid ära ja siis ta viib mu koju. Nii ta siis sõitisgi kuut hobust ja ma jalutasin kahte. Seejärel läksime lõunat sööma. Paraku selle ajaga läks juba vähekene paremaks ja otsustasin, et jään nats kauemaks, et vaatab kuidas on. Siis ta veel sõitis kolme hobust ja ma kordetasin ühte. Olin veel nii usin, et pühkisin meie platsi ära, kus hobuseid valmis paneme ning panin asjad kokku. Melli ja Jasmin ka juba uurisid, et mis ma veel siin teen. Lõpuks otsustasin välja minna ja uurida Emanuelilt, et kas on ok kui ma nüüd ära lähen, sest tervis hakkas jälle järjest halvemaks minema. Ta parasjagu sõitis ühte Ivy hobust ning tegi seda platsi tagumises otsas. Nii ma siis otsustasin niisama istuda ja vaadata kuidas teised sõidavad ja hüppavad kuni ta lõpetab. Mingi hetk hakkas mul lihtsalt lampi pisaraid silmist jooksma. Ma kusjuures ise ka ei saanud aru, et milles asi, sest ma tegelikult ei nutnud ega midagi, lihtsalt pisarad voolasid. Siis juba lõpetas Emanuel sõidu ja kui tuli minu juurde, siis hakkas kohe uurima, et kas ma nutan ja milles asi. Ma siis seletasin, et ei et see vist eredast valgusest või midagi. Seejärel ta hakkas teemat arendama ja arutas Jensi ja Ivyga, et ma peaks koju minema ning selle peale ma hakkasin juba reaalselt nutma. Mingi nõrkuse hetk tuli vist peale. Siis ta juba kaasas Ruslani ka vestlusesse, et äkki tema viib mu koju ära. Ma siis veel ütritasin seletada, et ma olen rattaga ja saan ise, aga ei nad juba otsustasid, et lähen kohe temaga. Nii ma siis läksingi ja tegin ennast korda ehk siis üritasin mitte mingi piripill välja näha ning võtsin oma asjad ja läksin auto juurde. Ise ka ei saanud aru, et miks mul pisarad hakkasid jooksma ja miks ma siis nutma hakkasin ja mis ülldse minuga viga on. Igatahes endalgi paras hämming. Vähemalt sai kena Toyota Celicaga koju ning teepeal natuke Ruslani nalju kuulata. Ta oli veel mingi rahuliku muusika pannud. Paras teraapia: ilus auto, rahustav muusika ja huumor. Koju jõudsingi siis juba enne viite ning nii kui tuppa sain, hakkasin uuesti nutma. Nii ma siis ulgusin ennast tühjaks ja seejärel oli täitsa hea olla ning tuju oli ka täitsa lõbus. Kummalised emotsioonid mul. Hakkan vist hulluks minema. Igatahes õhtul tarbisin ma trobikond kuuma jooki. Coldrex, roheline tee ja mingid tabletid olid kõik esindatud. Olin veel natukene asjalik ning üritasin seejärel magama jääda lootusega, et kolmapäeval olen vähekene kõbusam.

Kolmapäeva hommikul sain Lynniga talli ning Javier ja Jasmin olid juba hobustele heina ära andnud ning Melli hakkas just kraanuleid ja müslit andma, seega üks osa toimetustest oli tehtud. Panime kähku põhu ka boksidesse ja seejärel veel pühkisime ning oligi hommikusöögi aeg. Pärast söömist hakkas tavaline töö pihta ning Emanuel sõitis hobuseid ja ma panin valmis. Vahepeal veel jalutasin Charilaost ja Calvaroni ning püüdsin Jensilt põgenema pääsenud Cotopaxi kinni. Sain veel teada, et neljapäev jälle võistlustele ning ainult kaks hobust meilt: Cruzador ja Ivy üks hobune Barney, kellega Emanuel teeb siis esimese võistluse, sest Ivy vigastatud (kukkus Barney seljast maha ning ribid said muljuda). Kuna oli meeletult palav päev, siis pesin mõndasid hobuseid ja sellega seoses ka üks konflikt minu suure sõbra Davidiga taaskord. Jasmin just pesi oma hobust ja ma läksin pesuboksi juurde seisma, samal ajal täpselt tuli David sõidust ja jäi ka sinna seisma. Kähku võttis kõik sadulad ja asjad ära ning lasi veel Massimol hoida hobust ning ise läks päitsete järgi. Kui Jasmin lõpetas, siis trügis ta kähku pesuboksi. Ega ma muidugi asja nii ei jätnud ja ütlesin tema stiilis, et kas sa ole loll või mis, ma olin nagu enne siin. Selle peale ta midagi torises, et oli ise ennem. Ma siis vaidlesin vastu, et endal polnud hobune lahtigi võetud kui ma siin seisin ja ootasin. Selle peale tegi mingit hullu nägu ja sises midagi vastu. Ma muidugi kohe ütlesin, et ära tee siin midagi oma lolle nägusid ning lisasin, et korista oma sitt ka ära (tal hobune just tegi häda).Oi kui vihane see puupea oli, mul oli ausalt juba teine kord tunne, et ta tuleb kohe kätega kallale, aga siiski suutis ennast taltsuada, koristas isegi sita ära :D. Edasi läks päev rahulikumalt, pesin mõningaid hobuseid shampooniga, sest nad oli juba suht tolmused ja lakad olid samuti kõõmased ja mustad ning mõnel hobusel kitkusin ka lakka õhemaks, sest Cruzadorile näiteks oli viimasel korral suht raske patse teha, loodetavasti neljapäeval on parem, kui lakk on nüüd õhemaks kitkutud. Sain veel teada, et Emanuel siiski ei lähe veel hetkel ära, sest talle ei tehtud nii head pakumist kui ta oodanud oleks. Olen ka juba paari neiuga suhelnud, kes tahavad minu asemel siia tulla ning üks tundub täitsa hea variant isegi ning kindel tulija. Rääkisin Emanuelile ka ning ta ütles, et valiksin ise välja selle, kes tundub parem. Eks siis paistab, kellest saab minu mantlipärija. Õhtul saime hobustega ruttu valmis ning sain veel rahulikult varustust puhastada ja asju kokku panna ning siis veel aitasin teistel natuke pühkida ning tööpäev oligi läbi. Täpselt kell kuus sain minema ning seekord läksin rattaga. Õhtul tegelesin edasi enda ravimisega ning muude asjadega nagu näiteks lennukipileti broneerimisega :). Tundub, et tervis hakkab natuke pearemaks minema, enam ei olnud nii hull kui eelnevatel päevadel, kuid siiski haiglane tunne. Ehk hommikuks jälle mõnevõrra paranen.

Neljapäeval algas hommik tavapäraselt ning sain isegi hommikusöögil käia, sest võistlema pidime minema enne lõunat alles. Kohe pärast hommikusööki panin mitu hobust masinasse ja jalutasin Charilaost ja Calvaroni. Emanuel sõitis Canerot ning kui uurisin, et kelle ta järgmisena võtab, siis mu suureks üllatuseks ütles ta Cattalani. Cattalani on Davidi täkk, kellega ta pidevalt võistlemas käis. Tundub, et nüüd kui ta tallist ära läheb, siis Emanuel tahab tema paremad hobused kohe endale rabada. Igatahes pärast täkku võttis ta veel Poseidoni, kes on samuti Davidilt. Canerot pesin ma shampooniga ning kuna mul oli masinaga nii palju tegemist, siis Cattalani pidi Emanuel ise ära panema ja Poseidoni aitasin tal valmis panna, aga ära pidi tema panema. Õnneks Ivy aitas ka ning oma Barney seadis ta ise korda ning õnneks tegi Cruzadorile ka patsid ära. Mul õnnestus kõik meie ülejäänud hobused välja võtta ning hea oli võistlustele sõita, kui tead, et hobused on tehtud ja tagasitulles mingeid suuremaid kohustusi ees ei ole. Võistlustele startisime kell 11 ning sõit võttis üle tunni aja aega. Koht ise tundus enamvähem, õnneks parkla oli kohe soojendusplatsi lähedeal ning ei pidanud paar kilmoeetrit kõndima. Meilt siis oli kaks hobust Cruzador ja Ivy hobune Barney, siis oli veel Bernhardil kaks hobust ja üks Jensi hobune. Meilt läks esimesena Cruzador, kes oli täitsa tubli ja hüppas puhtalt, ainult aja eest sai mõned miinuspunktid. See oli jälle selline võistlus, kus anti punkte, mitte ei lnud aja ega puhtuse peale. Järgmine oli Barney, kellel oli see üldse esimene võistlus ning tema oli kohe eriti tubli, sest hüppas ka ilusti puhtalt ja käitus täitsa hästi ka veel. Rohkem sõite meil ei olnudki ning Emanuel arvas, et küsib Jensilt, et äkki lähme Jensi autoga tagasi ning tema tuleb ise hobuseautoga tagasi, kuid siis mõtlesime sellele, et kui lähme varem talli, siis peame söötma ja pühkima ja muud jama tegema, aga võistlustel olles võiksime niisama vegeteerida. Otsustasimegi võistlustele jääda. Ilma oli ka super ilus ja soe ning saigi päikse käes istuda ning võistlust vaadata ning jäätist süüa ja Cocat juua. Ideaalne lausa. Vahepeal aitasime ka Jensi natuke, kuid üldjuhul oli lihtsalt vegeteerimine. Tagasiteel mööda kiirteid hakkas kohe silm julmalt kinni vajuma ja terve tee nokkis korralikult, kuid lõpuks talli jõudes suutsin uuesti ärgas olla. Ivy pani oma Barney ise ära ning mina viisin autost asjad ja Emanuel pani Cruzadori ära. Seejärel oli natukene niisama ringi jalutamist ja tähtsa nägu tegemist, nagu oleks hullult asjalik, see kõik selleks, et vältida pühkimist. Pärast sadularuumis enne äraminekut uurisin Emanuelilt reede kohta, et mis kelle on võistlused ja siis tuli shokeeriv uudis, nimelt võistlus pidi algama 7.30!! Teised jõid samal ajal just õltse ning kõigil oli muidugi hullemalt hea meel, et me peame nii meeletult vara minema jälle. See tähendas seda, et pidin minema ja kohe kahele hobusele, kes võistlema lähevad, patsid pähe tegema. Emanuel hakkas aga asju kokku panema. Nii ma tegingi suhteliselt kähku Canerole ja Poseidonile patsid ära ning õnneks siis olin vaba ja sain koju sõita. Emanuel jäi veel asju sättima. Kodus üritasin kähku ära süüa ja veel ühe pealtnägija vaadata ning kell kümme oligi uneaeg..

Reedene äratus oli mul siis 4.15 ning täielik arusaamatus valdas mind kui kell helises. Kõige tipuks jõudis Emanuel nats varem ja ma polnud veel riidesgi, nii pidin mõned kiiremad liigutused veel tegema. Talli jõudes hakkas ta hobuseautot korda seadma ja asju üle vaatama ning ma puhastasin hobused ära ja sulgesin patsid. Siis kähku auto peale ja sõit võisgi alata. Väljas oli veel täiesti pime ning põhimõtteliselt terve tee olin ma pooleldi unes. Kohale jõudes, oli veel ilm ka selline pooleldi vihmane. Auto aga saime õnneks täpselt soojendusplatsi kõrvale parkida nii, et mul oli täpne ülevaade platsil toimuvast. Esimeses klassis sõitis meilt ainult Poseidon. Krihvide panemisega oli muidugi tükk tegu, sest ta otsustas ühte jalga mitte mingil juhul anda ning kui ma lõpuks selle kätte sain, siis tuli juba Emanuel ja pani ise need lõpuni. Pikka soojendust ei teinud ning parkuur läks täitsa ilusti, puhas oli. Kokkuvõttes sai ta veel viienda koha. Pärast seda sõitu pidi meie järgmine klass algama alles 12.30. Seega mul oli kohe mitu head tundi vaba aega. Selle veetsin ma põhiliselt autos olles ja soojendusel toimuvat jälgides ning vahepeal pooleldi magades. Ilm oli ka ikka jube vastik ja vihmane. Lõpuks kui oli aeg käes, siis taaskord läks Poseidon ning kohe esimese startijana. Soojendust tegi ta oma 40min, sest Emanuelile ju meeldib igal poole tund aega varem olla . Soojendushüppeid oli ka hea teha kui sõitja on esimene, siis polnud veel nii suurt trügimist. Võistlusplatsi pinnas oli muidugi suht kehv juba ning libe ka ning üks tuli maha, kuid muidu oli enamvähem. Seejärel kähku Canero kord ning kuna ta oli üks viimastest, siis oli jälle soojendusel võrdlemisi rahulik tegutseda. Canero oli ka täitsa tubli ning talgi tuli üks maha. Pärast seda sõitu panime kähku asjad kokku ning hobused korda ja kodu poole. Sain veel teada, et enamus hobuseid olid õnneks boksist väljas käinud juba ja meil jäid ainult laupäevased võistlushobud: Carrick, Coolrein ja Cattalani välja võtta. Terve tagasitee oli jälle silmi meeletult raske lahti hoida ja kohe vastik oli olla väsimusest, kuid õnneks läks sõit kähku. Koju jõudes pesin hobused ära ja panin boksi ning seejäel läksin sööma. Õnneks oli normaalset toitu järgi, Emanuel pani asjad ära ning tuli ka sööma. Pärast sööki võtsin Emanuelile Cattalani välja ning kohe ka järgmise hobuse, Coolreini ning kuni tema sõitis, jalutasin Charilaose ära, sest teda ning Calvaroni poldud jalutatud. Kui Emanuel lõpetas, siis pesin Cattalani saba ja laka shampooniga ära ning tegin kohe ka punupatsid valmis. Seejärel panin Cattalani ära ning võtsin Ruslani jaoks Carricku välja, sest ta oli lubanud meid aidata ja ühte sõita. Emanuel samal ajal clippis pärast sõitu Coolreini. Mina aga jalutasin Calvaroni ära. Kui Coolrein oli clippitud, siis Emanuel hakkas ka teda pesema, kuid kuna tal oli hobuseautoga miskit vaja teha, siis ma võtsin asja üle ja pesin ta lõpuni ning tegin ka talle patsid ära. Ruslan jõudis Carrickuga enne tagasi kui ma olin Coolreiniga lõpetanud ning siis sain sujuvalt ühe lõpetada ja seejärel Carrile kähku patsid ära teha. Täna avastasin, et mulle kohutavalt meeldib neid patse teha ja see on nagu kuidagi teraapiline ja rahustav minu jaoks. Kui Eesti tagasi tulen, siis pean hakkama niisama kuskil tallis käima patse tegemas :D. Igatahes seadsim ma hobudkorda ning Emanuel tegeles asjadega ning saimegi koju minema. Hea on see, et olenemata sellest, et olime viimased tallis, jõudsin ma ikka enne seitset koju. Kui koduuksest sisse astusin, siis valdas mind kerge ehmatus, sest elutoa diivanil istus poolaka Anna uus abiline ja igasugused kotidja kohvrid olid tal ümberringi. Üles minnes sain tüdrukutelt teada, et ta jääb paariks päevaks ning kui Kuwerdorfis tuba vabaneb, siis ta kolib pühapäeval sinna, õnneks. Magamaminek oli seekord vähekene varajasem, sest väsimus tappis ja laupäeval jälle võistlused ning tavapärasest varajasem ärkamine.

Laupäeval siis natukene varem talli ning panin kohe hobused võistlusteks valmis. Seejärel algas sõit taaskord tuttavasse võitluspaika. Tundub, et kõikidel distantsidel autoga, mis võtavad rohkem kui 30min aega, jään ma nüüd peaaegu magama. Seekord sama lugu, terve tee oli tegemist, et ärkvel püsida. Kohale jõudsime me parajal ajal ning kiirustama ei pidanud. Esimene oli Carrick ja panin ta rahulikult valmis, jälle sai krihvidega jamada. Iga päevaga ma veendun järjest rohkem, et see pole töö neiule. Krihvide monteerimine pole sugugi lihtne ja isegi italjaano on alati pooleldi surnud neid pannes ja siis veel tahab, et ma paneks hobuse kõigile neljale jalale need alla, debiilik. Parkuur läks tal enamähem, kaks tuli maha. Seejärel ta ei suutnud kuidagi otsustada, et kas peaks järgmises klassis korra veel sõitma või ei. Lõpuks arvas, et suudab paremini teha ja otsustas sõita. Igatahes järgmises klassis oli kolm maha, kuid sõit ise oli kole ja must, italjaano tegi palju vigu ning pigem Carrick päästis mõned hüpped. Emanuel muidugi oli hullemalt vihane ja kordas uuesti miljon korda, et shit horses ja stupid horses ja why they can not just jump jne. Ütleme, et mulle hakkab see juba väga närvidele käima ja oleks tahtnud talle nähvata, et they cant jump be cause you are sitting on the top of them! Siiski suutsin ennast taltsutada ja üritasin ignoreerida ta monoloogi sittadest hobustest. Järgmine oli Davidilt saadud hobune Catalani. Ütleme, et olen näinud Davidit selle hobusega mitu korda võistlemas ja suurtes klassides ning võrdlemisi head esitused on olnud. Seekord siis oli põnev vaadata, mis italjaano temaga suudab. Sõitis sellist keskmist klassi, mingi 120cm umbes. Loomulikult suutis ta kõik perse keerata nagu arvata võis. Tal tuli mingi kolm maha või nii ja paaril korral oli hea, et hobune üldse seisma ei jäänud. Taaskord oli väga vihane ja seletas, et ikka hobune on sitt ja hüppab halvasti jne. Tema ikka üritas võimalikult palju päästa jne, aga ei hobune ikka kehva. Jälle oli mul tükk tegemist, et talle mitte kehvasti öelda, kuid suutsin ennast tagasi hoida. Tegelt ka, kui mina oleks tema asemel, siis oleksin pärast sellist võistlust küll ratsutamise pooleli jätnud. Pole ju ainult see võistlus, vaid mitu teist võistlust enne seda, mis kõik on kehvad. Viimasel ajal ta nüüd ainult loobub hobustest ja ütleb, et ei kavatse enam kehvade hobustega sõita, kuid ma arvan, et piisavalt häid hobuseid üldse polegi tema jaoks olemas. Ta lihtsalt krutib neil kõigil ajud üle võlli ning nad enam ei tahagi hüpata. Andetu ja mõttetu ratsutaja ma ütlen. Igatahes tõmbas ta kohe pärasts seda sõitu minema ja ei sõnagi järgmise klassi ega millegi kohta. Nii ma siis uurisin Bernhardilt, kes meiega kaasas oli, et mis kell ja mis jne. Ja siis sain jahmatava uudise. Nimelt järgmine klaas pidi algama kell 15.40 ning kell oli 11 läbi millegagi ja oli laupäev! Oi ma olin nii vihane, et pean oma kauni laupäeva kuskil nõmedatel võistlustel veetma kehva ilma ja halva seltskonnaga. Igatahes need neli tundi siis vaatasin võistlust ja sõin ja lõin niisama aega surnuks. Jõudsin ka veendumusele, et peaaegu kõik sõidavad paremini kui italjaano :D. Sain veel muidugi vhastada ta peale uuesti, sest kui korra läksin hobuseid vaatama ja ta oli parasjagu seal, siis ütles mulle, et anna hobustele juua ning ise läks minema. Seda, et miks ta ise ei või anda. Halloooo, ta on meesterahvas ja mul on ikka ääretult vahva tassida mingit rasket veeämbrit kuskilt kaugelt ja siis veel upitada seda hobusteni ja veel hoida kuni nad joovad. Pealegi nagu alati, hobused ei joonud nagunii. Ma ei ole mingi jõumees eks.. Vähemalt mõningaid asju ta ei sunni mind tegema nagu paljud teised ratsutajad oma abilisi. Näiteks ma ei pea teda hobuse selga lükkama, sellega saab ise hakkama. Hea on, sest ma ei kavatseks seda nagunii teha. Veel on ta sellest aru saanud, et rõvedad kombed mulle ei meeldi ning alati vabandab, kui rõhitseb või teeb midagi muud rõvedat. Ju sellepärast, et kui keegi teeb midagi taolist, siis mu näoilme reedab ebameeldivust. Lõpuks ikka jõudis aeg viimase klassini ka ning jäänud oli Coolrein. Temaga õnneks läks enamvähem ja kõigest kolm tulid maha. Italjaano oli muidugi õnnelik, et nii hästi sõitis ja nii tubli oli. My ass tubli :D. Muide üks konflikt oli meil veel vahepeal. Enne kui ta Catalaniga läks, siis ta oli talle esimestele raudadele krihivid ära pannud, sest meil polnud erilist valikut krihvide osas ning ütles, et pärast Carrickut paneb ka tagumised. Paraku pärast seda ta küsis mult, et kas ma panin krihvid taha ära ja ma ütlesin, et ei pannud. Siis ta hakkas tänitama mu kallal, et no miks sa ei pannud ja ma ju ütlesin, et pane jne. Siis ma ütlesin väheke kurjemalt, et ei sa ei öelnud mulle, et ma paneks. Seejärel oli vait natukene ja siis algas uuesti, et no ma ei saa aru, miks sa ei pannud neid alla kui ma ütlesin. See oli juba viimane piisk mu karikasse ja ma vihastasin ning karjusin talle, et hey if you dont speak up, then I dont know what you want, I´m not some kind of faking mindreader, if you would have said it, then these freaking stats would have been there!! Sellest piisas ning rohkem juttu sel teemal ei olnud. Mõni ikka ei suuda lõpetada enne kui on mu endast välja viinud ja ma karjuma hakkan, alles siis jõuab kohale. Enne aga no chance. Nagu normaalsest jutust enam aru ei saa. Igatahes jahh, lõpuks sai siis kodupoole hakata sõitma. Terve tee veel arutas, et tuleb pühapäeval ka võistlema ja et mis hobused võtab jne. Ma omaette mõtlesin, et ma ei lähe mingil juhul pühapäeval kaasa, sest vastasel juhul jään ma nii esmaspäeval kui ka teisipäeval koju ja vaadaku kuidas ise saab. Niigi olin ma juba oma laupäeva pärast vihane. Koju sain alles peale seitset õhtul ning õnneks ta isegi ei palunud mul kaasa tulla võistlustele. Tundub, et sain jälle külma, sest laupäeva õhtul oli kehv olla. Õnneks sain selle ettekäändeks tuua, et mitte Davidi lahkumispeole minna, sest selle tolgusega enam küll mingit tegemist ei taha teha ja miks ma peaksin üldse ta lahkumispeol osalema, kui me nagunii üldse läbi ei saa. Nii siis oligi rahulik õhtu erinevate saadete seltsis.

Pühapäeval oli nõme ilm ja päevitama ei saanudki kahjuks minna. Seega oli tubane tegevus ning kuna olin haigusest ja töörügamisest nii väsinud, siis veetsin enause päevast voodis ja vaatasin saateid. Natukene sai asjalikumaid asju ka teha nagu pesu pesemine ja söögi tegemine, kuid üldjuhul nullpäev. Õnneks pole kaua siin enam jäänud olla ja varsti saab koju tagasi ja endise elu juurde, mis hetkel tundub nii palju parem sellest, mis siin on. Vähemalt saab matslikest ja kombetutest inimestest eemale :).