Kahekümne kolmas nädal

Esmaspäeva hommikul kui alla jõudsin ning uksest välja läksin, siis avastasin, et kõik olid juba läinud ja pidin ise rattaga talli sõitma. Tavatoimetuste vahepeal tuli Chevy mu juurde ja ütles, et Emanuel palus mulle edasi öelda, et kui tahan, siis teen Catalaole ja Provintziale patsid pähe. See kas tahan tähendab Emanueli puhul, et pean tegema ja seega tegin need ära. Aitasin tal veel hobused auto peale panna ja siis ta järsku ütles, et pean ka võistlustele ikkagi kaasa minema. Olin veits vihane, sest ma olin talli riietes tulnud ja juba arvestanud, et jään koju, kuid õnneks olid mul teksad kaasas ning läksin vahetsin kähku riided ning tegin köögis võibsid kaasa. Võistlus toimus Lastrupis Böckmanni tallis. Selle sama Böckmanni, kelle treikusid ja hobuveoautosid üle maailma müüakse. See oli siis selle aasta esimene välivõistlus. Böckmanni kompleks oli muidugi väga suur ja vägev ning suured telgid ja putkad olid püsti pandud ning üldse hästi organiseeritud kõik. Suht lähedal asub see meile ca 20min. Esimesena sõitis Emanuel Catalaoga, kes tõrkus korra ja ajas midagi maha. Teine sõit oli Provintzialiga, kes tegi puhtalt. Minu meeldiv ülesanne oli filmida kõiki Emanueli ja Davidi sõite. See tuleb mul päris hästi välja kusjuures. Veel võistlesid meilt Jens ja Bernhard. Lõuna paiku tahtsid Jens ja Emanuel, et me Chevyga talli läheks ja liigutaks mõnda hobust tallis. Kui talli jõudsime, siis võtsin Chevylt Jensi auto ja käisin pangas ära ning seejärel söömas. Tallis kordetasin Carrickut pessoaga. Melli oli Colleeni kordetanud juba ja Javi lubas Coolreini kordetada. Võistlustele pidime nats varem tagasi minema kui plaanitud ja seega rohkem ei jõudnud hobuseid teha. Tagasi jõudes oli Emanuel juba Provintzialiga soojendamas ning kuni ta veel hüppeid ei tahtnud teha, jutustasin ma Jessicaga. Parkuuris tuli paar takistust maha, kuid iseenesest suht norm oli. Seejärel oli Catalao kord, kes soojendusel oli lollakas ja hüples ringi ning hakkas vastu. Parkuuris tuli aga ainult üks maha. Peale sõitu panime kähku hobused autosse, et saaks kähku talli tagasi minna ja ülejäänud hobused ära liigutada. Just kui olime oma asjadega valmis ja tahtsime startima hakata, siis Jensil hüppas Stolzenberg autos üle eespiirde ja jäi sinna pooleldi asjade ruumi ning pooleldi hobuste ruumi kinni. Suht jama oli igatahes ja vaatepilt oli kohutav, kuidas vaene Stolzu seal rippus. Alguses olid kõik suhteliselt nõutud ning kuidagi teda ära sealt ka ei saanud. Kohati ta läks seal täitsa lolliks ning hakkas märatsema ning tahtis läbi asjade ruumi ukse välja pääseda kuid tagumised jalad olid teisel pool ning ta tegi sellega ainult rohkem viga endale. Õnneks tehti talle rahustav süst, kuid sellest palju kasu ei olnud, sest ta kohati oli ikka päris hull seal. Kutsuti ka veterinaar kohale, kes tegi veel ühe süsti ning kuna rahvast oli juba palju kogunenud ning ikkagi ei saanud teda kuidagi välja, siis tuli päästemeeskond kutsuda. Päästemeeskond lõikas asjade ruumi ja hobuste ruumi vahelise piirde välja ja nii saimegi hobuse kätte. Kogu see lõikamine võttis aega ca 30 min ning sellele eelnevalt oli hobune seal niimodi juba ca 1,5h olnud. Vet pani ta kohe tilgutite alla ning vaatas haavad üle. Tundub, et midagi hullu ei juhtunud ja seestpoolt on kõik korras. Auto oli nüüd ainult täiesti katki ja seest kõik verine. Kahju, sest see oli meie kõige uuem hobuseauto ning nüüd saab sellega nelja hobuse asemel ainult kahte vedada. Talli tagasi jõudes kordetasin veel Calvaroni ja Canerot ning läksin rattaga rahulikult koju. Sain Emanuelilt veel komplimendi, et filmisin super hästi ning järgmine tase sellest olekski juba kaameramees kuskil filmivõtetel :).

Teisipäeval läksin jälle rattaga talli ning seekord oli tavaline päev. Jälle mõned hobused masinasse ning Calvaron kordel ja Canero koplisse. Natukene oli actionit ka. Nimelt Emanuel kukkus Balou seljast maha, sest pingutas järsku liiga tugevalt sadulavööd ning Balou ehmatas sellest ning pani kohapealt ajama ning kui Emanuel oli maha kukkunud siis tegi natukene rodeot. Lõuna oli natukene eriskummaline, sest söömise kõrvale pidin kuulama juttu Javieri suguhaigustest ja sellest kuidas ta üritas oma kubemetäidest lahti saada jne. Siis veel teised (David ja Bernhard) arutasid ka lisaks suguhaigusetele oma intiimelu. Leidsid ikka hea koha selleks, söögilaua taga, kui mina parasjagu söön. Kohati oli suht naljakas isegi kuulata, kuid üldmulje jäi siiski kummaline. Pärast lõunat jalutasin Charilaost ja pesin teda shampooniga, et tal hea olla oleks. Seejärel pesin veel ka Calvaroni ja Canerot võistluste jaoks ning tegin patsid pähe, sest hommikul oli vaja vara sõita. Sain veel ühe natukene kurva uudise teada. Nimelt oli Emanuel Caeytano-Graf Remuse Ivyle andnud ja asemele võttis mingi väidetavalt idiootse Quidams Rubin-Acordi. Caeytano oli nagu väike laps mulle, kes alguses ei osanud midagi ja oli selline hajevil pidevalt, kuid nüüd lõpuks oli selgeks õppinud jalgade andmise ja käitus juba natukene hobuse moodi. Üldse oli selline nunnu mul. Kui Ivy teda maneeži juures valmis pani ja ma seal ukse juures seisin, siis järsku vaatasin, et Caeytano vaatas mind hästi uudishimuliku ja küsiva näoga nagu tahaks küsida mult, et oot mis sa seal nüüd teed, tule minu juurde, sina ju tegeled minuga või mis ja kes see võõras tädi siin minu juures üldse on. Armas oli ta, minu väiksekene :). Muidu läks päev iseenesest võrdlemisi kiiresti. Hiljem tuli veel veterinaar hobustele röntgenit tegema ja pidin aitama tal Baloule seda teha. Hea et olin rattaga, sest sain kiiresti koju pärast tööd. Tesed jäid sadularuumi veel õlut jooma, sest Anna oli maha kukkunud millalgi. Üldsegi mulle ei meeldi see pidev õltsitamine tallis, tavaliselt kui koju jõuad, siis haised nagu oleksid kuskilt aguli baarist tulnud mitte tallist, sest kõik riided ja juuksed on suitsuhaisuga koos ning pea käib ka sellest kergelt ringi. Üldse on tallis koguaeg suitsuhais, sest need teised seal on kka parajad konid. Enne mu minekut olid veel mingid kliendid tulnud Catalaot proovima ning Emanuel jäi sinna. Jahh ratas on väga hea asi, sest ma oleks raudselt pikalt jälle tallis pidanud olema. Teised vist olidki mingi üheksani õhtul.

Kolmapäeval olid taaskord võistlused ja pidi väga vara ärkama. Kell 5.30 oli siis mul äratus. Õhtul olin juba võileivad valmis teinud ja siis veel üks jogurt ka ning juba oligi Emanuel maja ees. Kohe kui talli jõudsime, võtsin hobused välja ning Calvaron oli loomulikult sita sees suutnud magada ning seega tuli paar kollast laiku tema karvadest likvideerida ja Canero oli natukene oma patse hävitanud ning nende kallal tuli vähekene restaureerimistöid teha. Väljasõiduga jäime veits hiljaks, sest David oli kuskile kadunud ning pidime teda järgi ootama. Parkuurid olid 120cm ja 130cm vist. Esimesena sõitis ta Caneroga ning lammutas ca 3 takistust maha. Teisena oli Calvaron ja tema ajas samuti midagi maha. Vahepeal oli nii kolmetunnine paus ning ma laenasin Jensilt auto ja läksin talli, et kodused hobused ära teha. Paari hobust kordetasin ja mõned lasin maneeži vabalt jooksma. Jalutasin veel oma sõpra Charilaost :) ning tahtsin Catalao vabalt jooksma lasta enne sööma minekut, kuid ei leidnud teda kuskilt üles. Küsisin siis Ivylt kadunud hobuse kohta ning sain teada, et kliendid olid ta eelmisel õhtul kaasa võtnud ning meil on lihtsalt üks hobune vähem nüüd. Iseenesest oli see hea uudis, sest mu koormus langes ühe hobuse võrra, kuid mõnes mõttes nats kahju ka, sest Catalao oli selline vahva klemm mul. Kuna ma Quidams Rubin-Acordi ei leidnud, siis jätsin tema vahele. Carricku, Colleeni ja Coolreini panin masinasse, sest Emanuel vist tahtis õhtul neid veel sõita. Käisin veel söömas ära ja siis oligi aeg võistlustele tagasi sõita. Jõudsin isegi natukene varem kui pidin, kuid Emanuel oli juba Calvaroniga soojendusel. Temaga läks parkuur küll ikka jube kehvast, sest ta tõrkus kolmandal takistusel välja, siin on veel lubatud nende noorte hobuste võistlustel kaks tõrget teha ning kolmandaga langeb välja. Asja iroonia oli veel selles, et see kolmas takistus oli tavaline okser, ei midagi erilist. Emanuel oli ikka jube vihane ja shokeeritud ning masendunud. Ta ainult kordas pidevalt, et mis ta suurele ülemusele ütleb, kui on vaja aru anda, et miks ta tõrkus tema miljonihobusega välja. Caneroga oli vähekene parem, sest suutis isegi lõpetada, kuid kolm tuli maha. Ühesõnaga Emanueli jaoks oli suht kehv päev. Õnneks seekord ei soovinud ükski hobune enesetappu sooritada ning saime kähku võistlustelt tulema. Koju jõudes panin kähku Carricku valmis, sest Ruslan (Emanueli sõber Bulgaariast, kellel on paar hobust meie tallis müügiks) pidi temaga sõitma. Emanuel läks Colleeniga ja ma otsisin Quidamsi üles ning lasin ta maneeži jooksma. Seejärel ütles Emanuel, et pean vaid asjad veel ära panema ning võin koju minna. Tema läks veel Coolreini sõitma. Sain õnneks Inglismaa Katiega suht kohe koju ning jäin ca tunniks veel elutuppa Katie ja Kateiga jutustama ning kuna oli Katei viimane õhtu meie juures, siis pidime väikse istumise tegema. Linn tegi pannkooke ning Jasmin ja Melli tulid ka külla. Mängisime veel arvamismängu ja järasime pannkooki. Väga vahva õhtu oli igathes ning isegi natukene kahju oli, et Kate lahkub, sest ta oli vähekene intelligentsem neist teistest ning temaga sai ka muudel teemadel rääkida kui hobused ja pidu. Mis seal ikka, elu läheb edasi ja üks päev jälle vähem siin olla.

Nejapäeval läksin normaalsel ajal talli ning tegime tavapäraseid toimetusi. Emanuel sõitis mõned hobused ära ning Canero ja Provintzial said kergema päeva. Lisaks toimus veel üks muutus meie listis, nimelt Emanuel andis Lissaboni Davidile ning nüüd mul polegi põhikitse sõiduks enam. Loomulikult ei saa ka ilma konfliktideta, seekord siis oli mul vahejuhtum Davidiga. Ma just parasjagu puhastasin ühte hobust kui David ja Bernhard tulid meie asjade juurde ja hakaksid seal suuliste kallal midagi toimetama. Ma ei teinud neist väljagi kui järsku David ütles mulle, et tule võta mulle see bella siit välja. Ma siis rahulikult ütlesin talle, et sul on kaks kätt olemas ja võta ise. Selle peale teatas ta, et ta ei saa seda kätte. Ma siis ütlesin, et eks sa siis proovi uuesti, et miks ma peaksin selle saama kui tema ei saa. Selle peale David vihastas ja karjus, et kas ma olen rumal või mis ja ma vastasin, et ei ma ei ole rumal. Nüüd oli ta juba väga närvis ja karjus, et kui ma laenan talt asju, siis ma toon need ka tagasi. Ma siis väga rahulikult ütlesin, et ma ei ole temalt mitte midagi laenanud ja kui Emanuel on, siis mina pole Emanuel ja ta ei tule siin minu peale karjuma. Selle peale läks David kohe eriti vihaseks ja ähvardas mind millegagi, mida ma täpselt ei kuulnud. Igatahes ta oli nii vihane, et ma mõtlesin juba et ei tea kas tuleb kätega kallale või ei. Pärast muidugi kaebasin Emanuelile ära, et David oli loll :D. Kõige naljakam on veel see, et mind absoluutselt ei häirinud see vahejuhtum, pigem vastupidi pakkus nalja. Lõunal aga pidime uuesti Böckmanni sõitma, sest nüüd pidi seal olema treening hüppamine. Nimelt kõik said kaks korda oma hobustega parkuuri läbi hüpata trenni mõttes ning mingit võistlust reaalselt polnud. Emanuel võttis Colleeni, Carricku ja Calvaroni kaasa. Kuna tahtjaid oli meeletult palju, siis päev venis kohutavalt. Calvaron loomulikult tõrkus seal uuesti, kuid nüüd sai Emanuel teda nats klobida ning lõpuks suutis parkuuri läbi hüpata. Colleen ka juras veits, kuid kokkuvõttes hüppasid kõik lõpuks. Mina sain tribüünidel päikest võtta ja rahulikult olla. Pidime veel Bernhardit ootama, kes oli suht viimaste hulgas hüppamise järjekorras. Talli jõudsime kuskil kaheksa paiku õhtul ning õnneks mingeid hobuseid rohkem tegema ei pidanud ja sai kähku koju. Koju jõudes rääkisin tüdrukutele oma vahejuhtumist Davidiga ning naersime kolmekesi tema üle üleüldiselt ning seejärel kolisin ruttu oma tuppa ja tahtsin varakult magama minna, et reedeks puhata. See mudugi ei õnnestunud ning jäin suhteliselt hilja magama.

Reede oli omaette tase. Emanuel tuli mulle 4.50 järgi ja siis sõitsime talli. Seekord pidid asuma võistlustulle Carrick, Colleen ja Coolrein. Esimese asjana panin tallis kohvi keema ja siis tass kohvi käes läksin Carrickule patse tegema. Emanuel tegeles samal ajal Colleeni valmis seadmisega. Kõigest hoolimata oli see väga eriline hommik, kell 5 Carricku boksis kohvitass kõrval patse punumas. Sellised hetked on mingil põhjusel erilised ja jäävad meelde :). Sain veel hunniku komplimente Emanuelilt, et olen tõsiselt hästi hakanud patse tegema ja et need näevad väga head välja. Eks see on harjutamises kinni ja siin ma olen kohati pidanud ühe päeva jooksul sama paljudele hobustele patsid pähe tegema kui eelnevalt kogu Saksale eelnenud ratsutamisaja jooksul kokku. Nüüd olen suuteline isegi kell 5 hommikul midagi ilusat oma kätega valmis tegema. Suht kiireks läks äraminekuga ja Coolreinile pidin võistlustel patsid tegema. Esimene oli meil Carrick. Parkuur oli kuskil 130cm. Carrick oli isegi täitsa tubli. Ajas mingi kolm või neli maha ning tegi ühe tõrke. Kokku sai kuskil 20 kp, isegi natukene rohkem. Teisena oli Colleen, kes oli hästi paha tüdruk. Tema tõrkus kohe esimesel takistusel, siis hüppas paar takistust ära ja tõrkus uuesti. Ülejäänud parkuuris tuli mingi neli maha. Karistuspunkte sai üle 30ne. Nii kui Emanuel võistlusplatsilt tuli, andis mulle Colleeni ja ütles et võta see ... enne kui ma ta ära tapan. Eks ma siis võtsin Colleeni ja seadsin ta korda ning panin autopeale ära. Suht külm ilm oli ning seega ma väga võistlust ei viitsinud vaadata ja olin enamuse ajast autos. Vahepeal tegin Coolile patsid ka. Coolreiniga sõitis ta kuskil 135cm parkuuri. Soojendusel nägid nad jubedad välja, sest iseenesest on Coolrein suht kole hobune ja siis ta veel jookseb ka tagurpidi paindes ja mingi vääraka käiguga. Muidu oli täitsa tubli ning tuli kolm maha. Peab tunnistama, et mul hakkab isegi vaikselt kahju juba Emanuelist, sest tal läheb kõik halvasti viimasel ajal. Pärast võistlust läksime kähku talli ja tuli ülejäänud hobused ära liigutada. Kõik tallist olid hämmingus, et mismõttes me koju ei lähe, et oleme nii varakult üleval ju ja ega mingit normaalset tööd nagunii teha ei suuda. Igatahes esimesena sõitis ta Provintziali, kes oli halvasti käitunud ja keda ta kogu südamest peksis. Samal ajal olid veel kliendid platsil, kui Emanueli viha on piiritu ja isegi nendest hoolimata sai hobune täie rauaga. Hiljem pidin ma hobuse veriseid kohti pesema. Enamus hobustest said kõvasti peksa, ainult Balou pääses. Mina samal ajal tegelesin hobuste koplisse ja masinasse panemisega ja võtsin asja rahulikult. Koju sain peale kuut. Seejärel ootas järgmine üllatus. Nimelt oli majas elekter ja vesi ära ning tüdrukud jamasid elektrikilbi kallal. See oli ikka kohutav! Tuled väsinud ja näljane ning tahad ruttu pesta, süüa ja magama minna, aga ei. Õnneks mingi hetk nad said taastatud elektri igalpool mujal peale köögi ning ma sain pesus ära käia. Tegelikult olin nii väsinud, et söömisest ei hoolinud ja kolisin otse voodisse. Vaatasin veel ETV pealt filmi ära ja oligi päev läbi.

Laupäeval ärkasin isegi enne kella, pole vist harjunud nii kaua magama :D. Sõitsin kenast rattaga talli ning asusime tavatoimetuste juurde. Emanuel tahtis kuute hobust sõita ning ülejäänud läksid masinasse ja niisama jalutamiseks. Õnneks olid hobused tublid ja Emanuel sõitis suht ruttu. Käisin veel Coolreiniga muru peal natukene aega ning võtsin ise päikest kui see sõi. Loomulikult oli taaskord väike vahejuhtum Javieriga. Ta seisis ming hobune seal kus me neid valmis paneme ning kuna mul oli seal viimane hobune, siis otsustasin põranda ära pühkida. Kuna tal oli seal hobune ning ma ei teadnud kas tal on neid veel või ei, siis pühkisin igaltpoolt mujalt peale tema koha. Ta tegi sellest probleemi, et miks ma niimoodi jaotan ja et tema pühib alati kõik ära. Siis ma seletasingi, et esiteks tavaliselt pühin alati mina ning mingi periood oli hoopis tema see kes jaotas ja kuna ma ei teadnud kas tal on veel hobuseid siis ei hakanud pühkima, sest see on pointless kui ta nagunii põranda uuesti mustaks teeb. Igatahes nagu lasteaed, ma ei või. Niigi oled väsinud ja tülpinud ja siis veel tuleb mingi kuradi latiino vinguma. Seega ma põhimõtteliselt ei pühkinudki sealt. Kokkuvõttes lõpetas tema nagunii ca 30min varem kui meie ning polnud tal mingit häda see 2x2m ala ära pühkida. Enne äraminekut käisime veel lõunatamas ja leppisime kokku et Emanuel võtab mu 6.15 hommikul peale, sest ka pühapäeval on meil võistlused. Ülejäänud päeva veetsin ma rahulikult kodus. Keetsin kohvi ja tegin omi asju, hea rahulik päev.

Pühapäeval nagu lubatud läksin Emanueliga võistlustele. Talli jõudsime kuskil 6.45 ja esimese asjana tegin Coolreinile patsid. Ülejäänud asjad tegi Emanuel samal ajal ise ära. Kuna saime teistest ennem valmis, siis läksin esimesena hobust auto peale paema. Olin ta juba autosse pannud ja hakkasin kette kinnitama kui see idioot järsku lolliks läks ja mulle jala peale täiega hüppas. Siis veel üritas vabaks saada ning tõmbles seal nii kaua kui päitsed pooleldi ära tulid. Selle peale rahunes maha. Kuna mul oli metsikult valus taaskord, siis ütlesin Emanuelile et ta ise hobuse seal paika seaks. Terve tee üritasin mõelda kõigele muule kui valule. Kui kohale jõudsime, siis oli õnneks veel piisavalt aega ja otsustasin uurida mis kahju mu jalale tehtud on. Seekord oli midagi uut, nimelt nüüd oli jalg verine, sest ta oli seda kuidagi kriimustanud. Eks tuleb kaunis sinikas ka kindlasti, aga õnneks lonkama ei pidanud ja valu läks üle suht ruttu. Lõpuks jälle soojendus ja siis võistlema. Seekord läks isegi suht normaalselt. Esimeses osas tuli üks maha ja Emanuel oli õnnelik et surma ei saanud. Parkuur oli võrdlemisi raske. Seejärel panime Coolreini auto peale ja otsustasime sõidu lõpuni vaadata. Ma läksin kohvikusse kohvitama ja hommikust sööma ning mingi hetk ühinesid minuga ka Chevy ja Jasmin. Seejärel sõitsime koju ja panime hobuse ning asjad ära ja juba 11.30 olin ma kodus. Sain veel võistlustel teada, et suur ülemus oli Emanueli ähvardanud, et kui too veel peaks klientide või võõraste ees hobust peksma, siis ta viskab ta tallist välja. Eks ta iseenesest õige on. Talli maine ju langeb võõraste silmis sellist asja nähes. Ülejäänud päeva tegelesin ratsavarustuse uurimisega netis ja niisama asju ajades. Õnneks esmaspäeval on mul õigus kuskil 12ks talli minna ja saab natuke magada.