Kahekümne esimene nädal

Esmaspäeva hommikul ei tahtnud üldse tööle minna, aga kui sinna juba jõudsin, siis oli enamvähem. Juba ju harjunud sellega, et ärkad valges ja nüüd jälle pime hommikuti ja kuidagi keha ei nõustu selle ärkamisega. Hommikul panime jälle põhku boksidesse ja tavalised tööd. Mingi hetk ilmus ka Emanuel ning temaga oli kaasas Jensi uus abiline. Uueks töötajaks on siis Austraaliast pärit neiu nimega Chevy. Esmamulje temast on väga hea, selline kena ja sõbralik tüdruk. Tundub vähekene tagasihoidlikum, kuid siiski asjalik. Päev läbi pidin jälle hobuseid valmis panema ning suhteliselt rahulik oli. Mingi hetk läksin Coolraini pessoaga kordetama ning kohe kui maneeži uksest sisse sain, tõmbas ta täie jõuga minema, nii, et korde libises mul käest ja sain veel sellest kõrvetada nats. Täitsa valus oli see. Oi ma olin vihane, loomulikult sai ta korraliult kere peale kui ta kätte sain ning seejärel piinasin teda vähekene pessoaga. Usun, et ta sai korraliku õppetunni. Õhtul viimase asjana läksin Colosseoga sõitma. Kohe selline eriline ratsutamise tuju oli ning seega tegin temaga hästi palju harjutusi. Painutasin teda igat pidi ja siis üleminekud ja jalavahetuste seeriad ja siis mõned piruetid ja värgid ka lõpetuseks.

Teisipäeval pidime jälle oma hobustega tegelema maneeži ees olevas ruumis, sest seal kus me tavaliselt oleme, olid koolisõitjad. Neil tallis oli bokside tegemine. Seekord otsustasin lõdvalt võtta, et ei kiirusta liigselt ja olen rahulik. Emanuel tahtis enamuse oma hobustega hüpata ja seega käisin pidevalt talle hüppeid tegemas. Mingi hetk pidin jälle minema ja jätsin Catalao maneeži juurde ootama. Panin talle veel fliisteki peale, sest seal oli võrdlemisi tuulin. Kui ma tagasi tulin platsilt, siis vaatasin, et Catalaol enam tekki peal polnud. Samal hetkel tuli just ka Javier oma hobusega. Küsisin talt siis, et kas tema võttis teki ära ning ta ütles jahh. Ma küsisin, et miks ja ta vastas, et tal oli vaja. Ma siis ütlesin vähekene karmimalt, et kui mu hobusel on tekk peal, siis tal järelikult peab see peal olema ja keegi ei lähe seda näppima. Selle peale läks Javier närvi ja hakkas pooleldi karjuma mu peale, et see oli tema organiseeritud tekk ja et tal oli märg hobune ja ta pidi selle oma hobusele panema ja pealegi pole siin temperatuur nii külm jne. Ma siis karjusin vastu, et ma olen ka igasugu tekke ja asju organiseerinud, kuid tema kasutab ka neid ja mina ei lähe tema hobustelt neid ära võtma ja pealegi kust ta võtab, et just see on tema organiseeritud, sest ma organiseerisin samasuguse teki meile ja pealegi on siin tuuline ja hobune on clippitud ja tal peab tekk olema. Just siis kui me seal niiviisi vaidlesime, tuli Emanuel ning küsis meilt, et mis toimub. Kuna ma olin endast väljas ja pooleldi oli nutt kurgus, siis ma ei öelnud midagi. Siis Javier rääkis meie tekidraamast ning Emanuel ütles selle peale, et parem on vist kui järgmisest päevast alates on meil eraldi asjad ja paneme eraldi valmis ja siis pole mingit tüli. Mul oli selle üle ütlemata hea meel. Olin veel sunnitud minema ja võtma ühe validoli sisse, sest ei tahtnud ju sellise tühja asja pärast nutma ka hakata ja see oleks must eriti nõrga mulje jätnud. Kohe kui olin validoli võtnud, läks mul imekombel tuju heaks ja kõik oli kohe väga rahumeelne. Naljakas, sest see on nii nõrk rahusti, kuid siiski mõjub mulle päris tugevalt. Ise veel mõtlesin rõõmsalt, milline mõrd ma nüüd hakkan Javieriga olema ja iga kord kui mulle miskit ei meeldi siis ütlen talle ja mitte kunagi ei aita teda ja ühesõnaga on meie suhtlus katkenud nüüd, sest üks õige noormees ei hakka neiu peale karjuma, vaid lahendab olukorra vähekene rahulikumalt. Ise olin oma plaaniga väga rahul. Mõtlesin, et need paar kuud mis jäänud on, võib sellist terrorit taluda ja korraldada.

Läks aga teisiti. Kui ma pärast juhtumit uuesti platsile läksin, siis tuli kohe Javier minu juurda ja vabandas eelneva pärast ning ütles, et rääkis Emanueliga ja nüüd ta organiseerib endale eraldi asjad. Ütleme nii, et ma respekteerin teda selle vabanduse pärast niivõrd palju, et otsustasin, et ma loobun oma eelnevast plaanist ning käitun nagu midagi poleks juhtunud. Siinkohal aga püsib mul see juhtum meeles ning kui midagi taolist peak veel toimuma, siis enam mulle vabandus korda ei lähe. Ma tean väga hästi kui raske on vabandada ning see, et ta seda siiski tegi, kuigi süü oli mõlemapoolne, näitab, et võibolla ta polegi kõige suurem lammas siin tallis. Ühesõnaga peale kõike toimunut ja väikest validoli laksu olin ma niivõrd rahumeelne ja stressivaba, et mulle ei läinud üldse korda, et kell tiksub ja hobuseid meie listis on mitu. Mingi hetk tulid veel kliendid ka ja Emanuel näitas neile Colosseot, Cruzadori ja Canerot. Kõige ulmelisem on see, et ta näitas Canerot kangvaljastega, mis mulle kui ostjale annaks küll selge vihje, et selle hobusega on lood hehvad. Eks need ostjad tegelikult tundusid vähekene sellised tavaharrastajad ka, kes ei pruugi sellistele asjadele väga tähelepanu pöörata. Kokkuvõttes õhtuks kui li juba vaikselt tarvis lõpetama hakata, oli meil veel mõni hobune tegemata ja Emanuel palus isegi Javieril Coolraini kordetada. See oli mulle loomulikult väga meeltmööda. Igatahes see päev õpetas mulle, et validol on täitsa tore ja kui võtta asja rahulikult, siis asjad lahenevad iseenesest.

Kolmapäeva hommikul sain Jasminilt suurepärase uudise jutumärkides. Nimel oli meie tallis bokside tegemine kavas. Oehh kuidas ma ei salli seda segadust, mis bokside tegemisega kaasneb. Õnneks Emanuel pidi võistlema minema Catalao ja Provintzialiga ning kutsus Rootsi praktikandi Johanna endale appi. Mulle lihtsalt ütles, et ma kordetaksin kõiki hobuseid. See oli vast tore uudis, terve päev veeta kordemaneežis, aga see selleks. Pärast hommikusööki tegin hobustele Emanueli tehnka järgi patsid pähe ja nad nägid suht koledad välja. Ise ta seda soovis ja nüüd sai siis tulemuse. Otsustasin et võtan taaskord lõdvalt ning ei ole liigselt usin ja kordetan kõiki hobuseid niisama ilma abivahenditeta. Segaduse pärast tallis olin isegi sunnitud Colleeni minema kordemaneeži kordetama ning imekombel ta ei hullunudki ja kõik läks ilusti. Sama jama oli mustangi Balouga ning temaga läks ka õnneks. Õues oli veel tore päikesepaisteline ilm ning kui pidin ootama, et maneeži saada (kui keegi juba kordetas seal), siis sai vähekene päikest võetud maneeži juures. Õnneks Coolrain oli masinasse pandud ning ta pidi seal peaaegu terve päeva olema ning ma kohe mõtlesin, et väga hea, linnuke kirjas ja kordetama ei pea. Puhastasin isegi vabal hetkel varustuse ära. Samad kliendid tulid uuesti ning meilt läksid näitamiseks Satisfaction-Graf Grannus, Cruzador ja Colosseo. Seekord proovisid kliendid hobuseid õues ning hüppasid parkuuri. Satisfaction oli väga tubli, kuid ülejäänud kaks lammutasid pool platsi maha, kuid imekombel Colosseo meeldis neile väga. Ma arvan, et sellepärast, et see hobune koondab väga hästi ja see tüüp lihtsalt tundis ennast väga vingelt kui ta koondas hobuse täiega ära ning siis läks 120cm okserit hüppama koondgalopis ning siis loomulikult lammuatas Colosseo selle korrus madalamalt laiali. Igatahes kui ta suutis mõne puhtalt hüpata, siis see tüüp kukkus hullult seletama, et ta nüüd vist juba hakkab kontakti hobusega saavutama ja hobune hakkab usakdama ja järjest paremaks läheb. Ta igatahes arvas, et suudab seda hobust pikas perspektiivis muuta. Mingiks hetkeks said ka boksid valmis ja hobused oma puhastesse boksidesse ning meie läksime sadularuumi istuma. Olime siis mina, Jasmin, Melli ja Ivy. Tegime veel ühed õltsid ning rääkisime tallielust ja olust ja asjadst, mis siin toimuvad. Mingi hetk tuli ka Emanuel ning kui mul tekkis hetkeks segadus, et kas peaksin teda aitama minema, siis Ivy ütles selle peale, et istu rahulikult, tal on oma võistlusabiline olemas. Õnneks Emanuel mingit draamat sellest ei korraldanud. Hiljem pidin ise Jasmini autoga sõitma, sest ta oli liiga purjus. Tegelikult ma ise tundsin ka, et see üks õlts on kergelt peas, kuid turvalisem vast oli ikka kui ma ise puldis olen.

Neljapäeval oli hommikul kohe palju kergem, sest põhku panime ainult natukene boksidesse juurde ning kõik läks võrdlemisi kiiresti. Sain kohe varakult hommikusöögile nng võtsin asja rahulikult. Siiski jõudsin talli tagasi enne kui tesised sööjad lõpetasid. Emanuel pidi jälle võistlema minema ning Calvaron oli juba boksist väljas ning kui ma ta juurde läksin, siis ta ütles, et võtaksin Canero ja teeksin sellele patsid. Kui hobuse kapju puhastasin, siis ta tuli ja nähvas mulle, et oleksin võinult vähemalt kell 8 tagasi olla kui ta sõidab võistlustele välja kell 9. Ma siis ütlesin, et ma ei teadnud ju, mis ajal ta välja sõidab ja ta oleks võinud öelda, et tuleksin kiiresti tagasi. Selle peale ütles ta, et oleksin siis mõtlema pidanud. Ma siis ütlesin, et äkki siis räägiks rohkem, et ma ei pea hakkama siin mingeid asju välja mõtlema, seda enam, et kolmapäeval oli hommikul täielik jokutamine ja palju aega. Selle peale läks ta lihtsalt minema. Ei tea jahh kui ebastabiilsed need inimesed siin veel võivad olla. Tühjast asjast vaja hakata draamat rebima. Tegin igatahes kähku patsid enda tehnika järgi ja kohe hoopis teine asi oli. Hobune nägi kena välja. Nii kui Emanuel läinud oli, siis ma viisin kohe mõned hobused masinasse. Jalakaitsmeid ei pannud neile, sest ma ei näe sellel pointi ning otsustasin siis natukene korralikum olla ja mõnda hobust šambooniga kordetada. Isegi Coolraini võtsin kordele ja seekord ei tulnud tal mõttesssegi minema joosta. Mingi hetk pidin Chiara minema saatma. Nimelt viidi ta Kuwerdorfi ja nüüdsest on ta sugumära. Seega on meil üks hobune vähem listis. Just kui oli veel üks hobune jäänud kordetada ja üks jalutada, kuskil kella kolme paiku, jõudis Emanuel tagasi. Õnneks otustas ta Carrickut sõita ja seega ei pidanud kordetama minema. Kui olin hobuse valmis saanud, siis ta tuli ja ütles, et ta näitab teda hoopis klientidele ja see tähendas, et pidin sadulateki ja jalakaitsmed ilusamate vastu välja vahetama. Peale Carrit tahtis ta kohe veel Catalaot näidata ning seejärel veel Baloud. Panin Balou valmis ja läksin Charuilaost samal ajal jalutama. Just siis tuli Emanuel Catalaoga tagasi ning küsisin, et kas tal on vaja abi hobuse boksi panemisega või ma võin jalutama minna. Selle peale tuli tujukas vastus, et tal on ükskõik. Eks mul oli ka siis ükskõik ja läksin jalutama. Siis oli veel vaja ka Satsifactionit näidata. Satisfactionil lõikasin ma veel kähku lakka nats lühemaks, sest see nägi päris kole välja. Selle peale sain muidugi toreda kommentaari, et lakk näeb imelik välja. Nagu ta ise oskaks jube ilusasti lõigata. Üldse mulle tundub, et viimasel ajal pole ta mitte millegagi kohe rahul ja kõik mis ma teen on halb. Pärast Satisfactionit oli veel vaja järgmistele klientidele Colleeni näidata. Lisaks saime teada, et Colosseo on arvatavasti eelmise päeva klientide poolt ära ostetud, sest vet check oli ka korras. Ühesõnaga pooled hobused käisid meil kaks korda väljas tänu klientidele. Siiski olime kiired ning saime kõigega valmis kolmveerand seitsmeks. Emanuel pidi mu veel koju viima, kuid kuna Jasmin oli just sel hetkel ka minemas, siis läksin hoopis temaga. Õhtul oli igatahes tore dušši alla minna nii, et tuld ei pidanud põlema panema, sest õues oli veel valge ja ruum oli ka seega valge.

Reede hommikul läksin Lynniga koos tööle, sest Jasminil oli vaba päev ja seda ma ei teadnud, mis ajal Melli läheb. Meie tallist olin ma esimene ning kuna seekord põhku ei pidanud panema, siis hakkasin heina hobustele andma. Lynn tuli ka mulle appi ja nii me siis söötsime meie talli hobused ära. Mingi hetk tulid ka Emanuel Chevyga ja Melli. Nemad siis jäid pühkima ning müslit ja kraanuelid hobustele andma ning ma läksin ja aitasin Lynnil koolisõidu hobustele heina anda. Kuna ametlikult oli puhkepäev, siis kedagi eriti tallis polnud ja hommiku- ega lõunasööki ka ei toimunud. Seega hakkasime kohe varakult hobustega pihta. Emanuel pidi sõitma kolme hobust ning ülejäänud läksid masinasse. Saime omadega päris kiiresti valmis. Kuskil üheteist paiku oli kõik tehtud ja Emanuel viis mu koju. Nüüd võis üks korralik nädalavahetus alata, sest laupäev pidi mul vaba olema ja pühapäev ka ning esmaspäeval poolik päev ilma Emanuelita. Iga nädal võiks nii olla. Otsustasin siis kähku toa ära koristada ja panin endal paar filmi tõmbama ning dušši all olles kulutasin üksinda kogu sooja vee paagist ära ja läksin ja tegin Kanada Katei kohvimasinaga endale pool kannu kohvi ja hunniku võibse ning kolisin otse voodisse ennast välja puhakam. Kokkuvõttes oligi suhteliselt null-päev, sest ma ainult vaatasin saateid ja filme. Mõned ETV saated said osa mu tähelepanust ning siis veel natukene Family Guyd ja filmidest vaatasin Shutter Islandit, mis kokkuvõttes jäi natukene segaseks, kuigi oli iseenesest hea film ja siis Butterfly Effecti, mida ma olen varem küll näinud, kuid mis siiski oli täitsa põnev.

Laupäeval olid kõik tööl ja ma sain rahulikult lõunani magada. Mõtlesin veel, et saan segamatult jälle kohvikannu kasutada, kuid paraku ma ärkasin nii hilja, et Kate oli juba kodus ja siis ma igaks juhuks ei hakanud ta kannuga toimetama, vaid tegin enda termosesse otse kohvi. Kui reedel oli koristuspäev, siis laupäeval oli pesupäev ja kõik mu talliasjad leidsid teekonna otse pesumasinasse. Kui võileibu tegin, siis tuli Kate minuga jutustama ning tahtis natukene hiilata oma ajalooliste teadmistega ning alustas teemat Eesti okupatsioonist, millest mina siiski rohkem teadsin kui tema. Siinkohal mainiks fakti, et ajalugu oli üks kehvemaid aineid mul koolis ja ega ma sellest ausalt väga palju ei tea. Kate aga väitis, et tal oli see lemmikaine ja ta on selles väga tugev ning isegi praegu veel loeb ajaloo kohta raamatuid ja googeldab. See tõestab ainult fakti, et ega ma polegi nii rumal ajaloo asjades, kui arvasin ning suudan vajadusel kaasa rääkida. Veel rääkis ta seda, et läheb meie tallist ära kahe nädala pärast ja täna teatas sellest suurt ülemust ning ta sai parema pakkumise kuskil mujal ning et ta pole kellelegi peale minu sellest veel rääkinud. Huvitav millega ma sellise usalduse ära teenisin. Igatahes oli täitsa tore vahelduseks vestelda mõnel teisel teemal kui hobused. Seejärel otsustasin hommikusöögi kõrvale hakata filmi Orb vaatama, kus siis filmi peategelane on mingi Eestist pärit psühhopaat. Suht rõve film oli ja kui tunuds, et tuleb mõni õudsam koht jälle, siis tegin väikse pausi fimist ning tegelesin millegi muuga. Seega lõpetasin ma filmivaatamise alles kell seitse õhtul. Õhtul oli teistel plaan peole minna ning Lynn ja Jasmin käisid mind kaasa kutsumas, kuid mul polnud mitte mingit peotuju ja tahtsin taaskord filmi vaadata ning rahulikult kodus olla. Ma veel nii noor inimene, et küll ma jõuan aastaid pidudel käia ning kui tuju pole, siis ei ole ja istun kodus ning vaatan filmi :).

Pühapäev oli samuti selline rahulikum päev ja jälle sai filme vaadatud. Seekord siis tõmbasin Twilighti filmi, mis tundus suht mõttetu olevat ja siis vee vaatasin oma tavapärast Pealtnägijat. Õhtul hilja helistas veel Jasmin ja soovis häid munadepühi ja leppisime kokku mis kell hommikul talli minek on.. Järjekordne nädal lõppenud ning mõned veel jäänud.