Kahekümnes nädal

Esmaspäev algas nagu tavaliselt, kuid sellest kujunes üks emotsionaalne päev. Nimelt juba hommikust saati tegi Emanuel mingeid nõmdaid märkusi ja suhtus minusse nagu mingisse lollakasse. Kohati oli ta isegi päris absurdne, sest üks asi mille pärast ta mu kallal võttis oli see, et kui võtsin Canero välja ja teda puhastasin, siis selleks ajaks talle fliistekki peale ei pannud. Ma ei saa ju korralikult puhastada kui tekk on peal. Emanuel siis seisis kõrval ja jõi kohvi ning järsku nähvas, et miks ma lasen hobusele 1h ilma tekita seista, et pane kohe tekk peale. Esiteks oli väljas suht soe ilm, ca 15 kraadi ning teiseks puhastasin teda maksimaalselt 4 minutit. Loomulikult ma ignoreerisin teda ja puhastasin edasi ning siis tuli Emanuel ja lihtsalt viskas teki pooleldi tolmusele hobusele. Mis seal siis ikka, ma jätsin asja pooleli. Taolisi absurdseid olukordi oli keskmiselt kord tunnis vms. Kõige tipuks otsustas ta Caneroga sõita nüüd kangvaljastega, sest hobune on tema arust liiga kange suust. Seda ei oskagi kohe kuidagi kommenteerida, aga leian, et see on suhteliselt absurdne. Õhtupoole olid veel mingid kliendid, kes tulid sport-sugumärasid otsima ning meilt läks Chiara näitamisele. Tundub, et neile meedlis väga ja arvatavasti ostavad ära. Selleks ajaks oli Emanuel mu ajusid juba nii palju jõudnud komposteerida, et mingi järjekordse nõmeduse peale ma lihtsalt ei pidanud vastu ja hakkasin nutma, muidugi läksin tualetti, et keegi ei näeks, kuid Anna siiski vist oli näinud ja küsis mingi hetk, et kas juhtus midagi. Ma ei hakanud talle kurtma ning ütlesin, et kõik on korras. Päeva lõpus pidin Carrickuga sõitma, aga kuna ma olin kõigest sellest jamast kohutavalt kurnatud ja halvas tujus, siis ütlesin Emanuelile, et ei taha sõita. Sellele järgnes mingi järjekordne loeng, kuid siis läks ta ikkagi ise sõitma ja muidugi pani Carrile ka kangvaljad. Õhtul olin jälle kaua tallis, sest pidin Jasminiga koju minema ja siis aitasin tal hobuseid masinast ära tuua. Kogu selle aja jutustasime toredatest asjadest nagu hobusega ujumine ning meenutasime oma erinevaid vahvaid seikasid. Seejärel tegime sadularuumis mõned õltsid ning Javier, kes oli ka talli jäänud, ühines meiega. Sain jutu käigus Jasminilt komplimendi, et alguses ta vaatas, et ma ratsutan kuidagi naljakalt, aga kui esimene kord Colleeniga hüppasin, siis tal ja Jensil jäid suud lahti, et pole üldsegi mitte paha, et isegi väga hea on. Ta veel rääkis, et kui Sabine oli tulnud, siis ta jõudis järeldusele, et ju siis see on mingi Eesti stiil selline, sest Sabine ratsutas ka tema arust naljakalt :D.

Teisipäeva hommik algas paremini ning kõik sujus rahulikult. Kuni mingi hetk tulid jälle kliendid ja pidin Colosseole patsid tegema. Emanuelile aga ei meeldinud mu patsid ja ta käskis need ümber teha. Nimelt mina teen nii, et ma keeran kaks korda patsi, aga tema tahtis, et ma rulliks need. Minu variandi järgi püsivad need tugevalt peas ning näiteks koolisõitjad meil tallis teevad sama tehnika järgi, kuid ei Emanuelile ei meeldinud ja tegi sellest draama. Siinkohal mainiks, et ma olen alati teinud selle tehnika järgi patse kõigile ta hobustele ning tema avastas just nüüd, et see variant ei sobi kuskile. Selle vaidluse käigus ta veel nähvas mulle, et ma pean kõike tegema nagu tema ütleb. See lause jäi aga pähe kummitama ja nüüd ma ei taha üldse midagi teha ja seda enam, et ma ei pea mitte midagi tegema. Kui tahan, siis kõnnin minuti pealt tallist minema ja ei tule mitte kunagi tagasi. See ajas ikka jubedalt närvi, sest keegi ei tule mulle ütlema, et ma pean mingeid käsklusi tätma. See aga selleks. Lisaks Colosseole äksid ka Catalao ja Lissabon klientidele. Catalaole tegi Emanuel ise patsid ning Lissabonile tegin mina. Loomulikult tegin ma sama tehnikaga nagu alati ning kui ta tahab, et oleks rullitud patsid, siis palun väga, tehku ise. Lõunal ratsutasin Satsifactioniga väliplatsil. See oli mu esimene õuetrenn sel aastal. Väga vahva oli, sest väljas on meil hästi suur plats ning selline ilus päikseline ja soe ilm oli. Chiara pidin saatma kliinikusse günekoloogilistele uuringutele. Nii et on kindel, et kliendid on väga huvitatud temast. Pärast lõunat läksid Emanuel ja teised välitöid nagu lehtede riisumine ja okste korjamine tegema ning ma pidin üksi hobuseid tegema. Kordetasin Caeytanot pessoaga ja Calvaroni niisama. Kuna Emanuel lubas tagasi tulla selleks ajaks kui mul need tehtud on, siis panin Balou ratsutamiseks valmis ja Colleeni niisama ntx kordetamiseks. Teda aga ei tulnud ega tulnud. Läksin siis uurima, et ta lubas ju tulla ja jätkata hobustega, kuid miks pole tulnud. Talle aga oli see üllatus, sest tema arvas, et ma teen ikka üksi hobused lõpuni. Läksin siis kordetasin Baloud. Ei viitsinud talle valjaid panna ning olid ainult päitsed. Mingi hetk hakkas ta aga lollitama ja tõmbas järsku ja nii kõvasti, et ma lendasin kõhuli liiva sisse. Muidugi ma ei suutnud kordest kinni hoida ja lasin lahti ning ta pääses vabaks. Õnneks olin enne ettenägelikult maneeži ukse kinni pannud. See kukkumine oli aga nii naljakas, et ma lihtsalt ei suutnud tõiseks jääda ja naersin südamest terve selle aja, mis ma teda kordetasin. Balou kohkus vist mu kukkumisest nii ära, et pärast seda oli super eeskujulik. Õhtul tegime õltsid, mille Emanuel oli oma kukkumiste pärast toonud. Pidin seal istuma kuni üheksani, sest Ivy ja Jasmin aina jutustasid ja jutustasid ning klatšisid. Mul juba närvid läbi. Suitsuhaisust oli süda ka paha. Vaatasin millised haledad noliferid nad ikka on, et pärast tööpäeva peavad ikka mitu tundi veel istuma ja hobustest rääkima. Päris imelik, et suur boss hüppas ka vahepeal ruumi sisse ning siis tekkis hetkeline piinlik vaikus. Õnneks ta väga kaua ei olnud seal. Koju jõudes jutustasin veel Jasminiga autos mõnda aega ja ta ütles, et tal on kahju vaadata, kuidas Emanuel mind kohtleb. Ütles, et ta mõtles vahepeal isegi Jensiga rääkida, et too võtaks mu enda abiliseks, sest ma olen ikka jube tubli viimasel ajal olnud ja ehk isegi saaksin suurel grand prixi soojendusväljakul kõigi hullude seas takistustevõitluses hakkama.

Kolmapäeva hommik oli taaskord rahulik. Kliendid tulid ning meilt läks Satisfaction. Tegin jälle nii patsid nagu alati teen ja sain Emanuelilt komplimendi, et super ilusti tehtud. Ta vist arvas eemalt vaadates, et tegin tema tehnika järgi. Samal ajal kui ta hobust näitas, kordetasin Canerot šambooniga ja Chiarat niisama. Emanuel muidugi suutis mingi asja pärast mind jälle välja vihastada, kuid hiljem tõmbus tagasi. Õhtupoole läksin Colosseot sõitma. Õues oli super lux ilm. Emanuel lasi mul mõned korrad kavaletti tulla ning seejärel tegi mulle hüppeid Colosseoga. Täitsa mugav oli hüpata ning õnneks suutsin ennast nii kokku võtta, et ei teinud ühtki viga ning silmamõõt ka ei vedanud alt. Siin ei sa eksimusi lubadu, muidu teinekord enam ei lase mul hüpata. Mõned meie poistest pidid minema Kuwerdorfi noori hobuseid saduldama. Javier ei tahtnud aga minna ning kartis seda, sest ta pole kunagi hobust sadulasse pannud. Nii siis pidime mitu tundi tema hala ja närvitsemist taluma, kuid lõpuks ta siiski läks koos teistega. Päev oli iseenesest rahulik ja sujuv. Lõpetasime suht vara kell 18.20. Tegime Emanueliga ühed õlled ning ta sundis mind ühe veel kaasa võtma, et pärast kodus trimbata. Koju jõudes olid Kate ja Katie poodi minemas ja kutsusid mind kaasa. Lynn, David ja praktikandid pidid ka tulema. Sõitsime siis hoopis teise kohta kui tavaliselt, Löningeni. Esialgu ei leidnud me soovitud poodi üles, kuid lõpuks tänu Lynnile jõudsime sinna. Hea oli poodelda. Pärast läksime kõk koos jäätisekohvikusse. Jube suur kohvik oli ning miljon erinevat jäätisevarianti. Võtsime mingi maasika jäätise. Hästi suur oli maasikate, vahukoore, maasikamoosi, maasikajäätise ja vaniljejäätisega. Kõht sai ikka väga täis sellest. Löningen on täitse kena väikelinn. Meeldis isegi rohkem kui Quackenbrück. Päeva lõpp oli igatahes väga tore.

Neljapäev möödus ilma suuremate tülideta. Võrdlemisi hea ja rahulik oli ning läksin jälle Colosseoga sõitma. Mõnes mõttes oli see kohe väga eriline päev, sest see oli selle aasta esimene päev, kus ma ratsutasin õues pluusi väel. Väga-väga soe ja hea oli. Emanuel võttis endale veel ühe hobuse juurde. Seekord siis kaheteistaastase valget värvi Coolraini. Ta väitis, et tal on vaja vanemat kogenud hobust, kellega kõrgeid takistusi hüpata. Mulle see Coolrain üldse ei meeldi, ta on vana, kole ja käitub hullemini kui mõni neljane. Ei salli seda hobust üldse. nüüd meil on aga kõik hobuse põhivärvid esindatud. Valge oligi veel puudu. Poisid läksid jälle poole päeva pealt noori hobuseid saduldama ning seega oli väga rahulik tallis. Lõpetasime suht vara ning kuna teised tegid õltse tallis, siis õnneks Emanuel viis mu koju ära.

Reede oli samuti võrdlemisi rahumeelne. Loomulikult paar nõmedat olukorda oli jälle Emanueliga, kuid õnneks ta mind nii endast välja ei ajanud kui esmaspäeval. Terve päev sadas vihma ja seega õue väga asja polnudki. Suur boss taidles ka pidevalt tallivahet ja siis sai päris palju tegeleda sellega, et üritada ta silma alla mitte sattuda. Sõtsin Colosseot ja piinasin teda erinevate koondamiste ja piruettide ja jalavahetustega. Täitsa lahe on temaga sõita. Just selline nagu mulle vaja on: suur, heas kehalises vormis, halli värvi ning keskmise erksusega. Saime jälle väga varakult valmis ning kuna Melli oli tallis, siis läks Emanuel minema, sest eks ma kuidagi koju saan. Enne kui jõudsin Mellilt küsida, tulid juba Katie ja Kate mu juurde ja hakkasid rääkima, et nemad ja Lynn tahavad õhtul välja minna ja kas ma oleks nõus õhtul kainekas juht olema ja kas üldse olen nõus sel õhtul minema. Katie pidi laupäeval mõneks päevaks ära sõitma ja siis nad tahtsid kindlasti see nädal peole minna mingisse vägevasse klubisse. Ütlesin, et mõtlen nats, aga arvatavasti võib isegi täitsa positiivne mõte olla. Kodus siis otsustasime, et lähme kindlasti ning tüdrukud veel näitasid klubi kodukat, kus sai virtuaalse tuuri teha ja pilte vaadata. Tundus päris tegus koht. Lõpuk kui kõik valmis olime, siis pidingi Lynni vana Volvo pulti istuma ja sõit Osnabrücki võis alata. Quackenbrückis tegime veel bensukas peatuse, et tüdrukud saaks teepeale alksi võtta ja mina siis niisama kaine inimese jooke. Kokku oli sõit ca 45min. Auto oli suht mugav olenemata oma vanusest ning sõit sujus ilusti. Terve tee jutustasime erinevatest asjadest. Nemad uurisid hästi palju Eesti kohta ja üldse selle kohta, mis ma varem teinud olen ning ma siis uurisin nende tegemisi.

Klubi leidsime praktiliselt kohe üles ning seiklema ei pidanud. Tegemist siis klubiga Alando Palais (http://www.alando-palais.de/) kus siis on mitu erinevat saali erineva muusika ja stiiliga ning lisaks veel restorani ala ja suur õue terrass ja veel sellised vaiksemad baarid, kus saaks ka jutustada. Ütleme, et see oli suht mitu Tallinnas asuvat klubi kokku panna ning lisaks vel paar baari ka otsa lisada. Seest ja väljast oli kõik väga ilus ning puhas. Sisekujundus oli väga kena ning kasutati erinevat valgustehnikat ja suitsu ning baarid olid väga korralikud ning laia valikuga. Rahvast oli ka palju ning kusjuures veel kõigis saalides ning siin juba nägi hoopis muud inimpilti. Oli palju väga stiilseid ning ilusaid inimesi liikumas ning selline 20 ja rohkem vanuseklass. Loomulikult või siin leida ka hästi vanu inimesi või hästi naljakalt riides olevaid, kuid üldpilt oli väga hea. Käisime erinevates saalides ning tantsisime hästi palju. Vahepeal olime väliterrassil kui sees liiga palav hakkas ning käisime baaris. Kogu selle ilu ja toreduse juures oli ka paar shokeerivat asja. Nimelt mingi hetk ilmus põhisaali lavale mingi strippar, kes siis lõpuks tegi ühele noormehele sületantsu seal. Kohati oli see päris rõve, sest strippar ikka tegi parajaid nilbusi (ei hakka kirjeldama) ning me ei viitsinud seda rohkem vaadata ja läksime teise saali. Mingi hetk kui jälle sellesse saali jõudsime, siis oli laval järgmine stripparite show. Seekord oli mingi masohhismi teemaline ning see oli eelnevast veel kordades rõvedam ning otsustasime jälle mujale saalidesse vaadata. Lisaks lavashowle olid seal veel paaris kohas mingid suured niiöelda kapslid, kus siis olid korraga sees nais- ja meesstrippar ning tegid seal omavahel vägagi intiimse etteaste. Seda oli ka suht ebameeldiv vaadata. Kui lõpuks juba ära väsisime ja hakkasime ära minema ning olime väljapääsu juures olevas saalis ning ootasime Katei, et ta garderoobist oma kingad võtaks, mille ta oli tuhvlite vastu välja vahetanud õhtu käigus, siis märkasime, et seal laval toimus midagi eriskummalist. Nimelt sealsed stripparid olid omavahel praktiliselt vahekorras. Ainuke, mis siis neil takistuseks oli, olid napid püksikud. See ajas näitkes Lynni täiesti endast välja, sest talle ei mahtunud pähe see, et miks sellist rõvedust tehakse tavlise klubi show raames ja kuidas selline asi siin üldse lubatud on. Ma olin väheke neutraalsem, kuid olgem ausad, see mis seal toimus oli kohutavalt rõve. Tagasiteel sõitsime mäkist läbi ja sõime burkse ja friikaid. Hea asendusvariant staabile. Suht väsinud olime kõik. Pool teed suutsime õnneks kõik jutustada ja arutada Emanueli tegemisi ning seda kuidas ta mind ja teisi kohtleb, kuid mingi hetk jäid Kate ja Katie magama ning Lynn oli ka poolunes ning mul oli siis suht raske sõita, sest väsimus peal. Korra pidin tegema ka ühe oksepeatuse Lynni jaoks ning peale seda suutis ta rohkem ärkvel püsida. Õnneks jõudsime ilusti koju ja ükski Bambi ka ei tahtnud teepeale hüpata, kuigi nägin mõnda teeääres. Uneaega oli jäänud natuke vähem kui kaks tundi..

Nagu arvata võib, siis laupäev hakkas raskelt. Kohati olid magamatusest mingid kuumavärinad ning pea käis ringi, kuid sain ilusti töö tehtud. Õnneks Emanuel ei olnud ka väga motiveeritud ratsutama ning seega läks suurem osa hobustest masinasse. Saime suht normaalsel ajal valmis ning käisin veel lõunal. Seal oli meie talli praktikant, rääkisin temaga natuke juttu ning sain teada ka tema tegemiste kohta. Emanuel viis mu seejärel koju ära. Käisin pesus ära ning mõtlesin hakata voodis vaiksel Pealtnägijat vaatama, tegin endale veel tassi teed ka, kuid sinna paika see jäigi, sest peagi jäin magama ning ärkasin alles õhtul. Õhtuks oli plaanitud see üks õlu ja Saag 6 vaatamaine, kuid õlut ei tahtnudki ning oli ainult film :). Filmi ma jõudsin paraku ainult 10 min vaadata. Pühapäeval see-eest oli palju tegusam ning lugesin raamtud ja tegin netis natukene omi asi ja hästi palju ajutööd. Päeva lõpetuseks oli siis preemiaks tegusa päeva eest üks korralik portsjon pastat ja see üksik õlts ning vaatasin ka filmi ära, mis ei olnud midagi erilist. Eelnevad osad on palju rohkem meeldinud. Sellesks, et ikka ilusad unenäod tuleksid, otsustasin veel ühe familyguy ka otsa vaadata ning sellega nädal lõppeski. PS! Kevadine kellakeeramine on jube nõme..