Kaheksateistkümnes nädal

Nädal algas tavaliselt, erilisi sündmusi polnud ja hakkasime rahulikult hobuseid tegema. Nagu iga esmaspäev, olid ka seekord meil sepad tallis ja seega pidime hobuseid valmis panema maneeži ees, kus teisedki. Tundus, et tuleb kiire päev ja saab kähku valmis, aga nii ei juhtunud, sest Emanuelile meeldib kohati venitada. Pidin Caeytano-Graf Remuse seppadele andma, et talle esimestele jalgadele rauad alla pandaks ja samal ajal tegelesin teistega. Caeytano oli suht paha poiss ja seppadel oli ikka tükk tegemist tema rautamisega, aga lõpuks said siiski hakkama sellega. Kuna Emanuelil läks veel aega, siis otsustasin Caeytano lakka lõigata ja kitkuda. Tal on hästi paks lakk ja mõlemale poole kaela ning mõlemal pool tihedalt. Just nagu oleks kaks lakka. Minu meelest näeb see lakk jube armas välja. Nii ma siis kitkusin paksemad kohad veits õhemaks, et see ilusti püsiks ja lõikasin laka lühemaks ja sirgeks. Tuka tegin ka ilusti sirgelt. Lõpptulemusega oli n muidugi väga rahul, sest mulle tundus, et ta näeb ülimalt armas välja nüüd. Aga ei! Emanuel nii ei arvanud :D Talle tundus see väärakas, et hobusel on kaks lakka ning siis ta otsustas omad korrektuurid teha. Kokkuvõttes kitkus ta hobusel pool lakast ära ning tahtis, et ma peale seda teeks punukad pähe, et lakk ühele poole koolduks. Hakkasin siis patse tegema ja see pilt mis vastu vaatas oli õõvastav. Mõndades kohtades olid suht suured laigud, kus polnud üldse lakka ja nahk oli seal marraskil ja kergelt verine ning kõõmane. Põhimõtteliselt oli terve kaela ulatuses mitmeid kohti, kus oli näha, et suht suured laka tuustakad olid välja kitkutud. Kui siis ühele poole patsid ära tegin, siis üldpilt oli vähekene parem. Uus soeng peas, läks Caeytano Emanueliga trenni. Lõpptulemus oli sellel see, et Emanuel oli maha kukkunud ja siis hobust peksnud vähekene. Kui ta lõpetas ja Caeytano mulle tõi, siis hobune tilkus higist ning üks silm oli imelik. Emanuel oli teda vastu silma löönud ja nüüd sealt tuli paar piiska verd ja hobune pilgutas seda, sest ei saanud korralikult lahti hoida. Oi ma olin nii vihane Emanueli peale, et ok karista kui vaja, aga ära siis teist kohe´sandistama hakka. Kartsin veel, et loom jääb pimedaks ühest silmast, kuid õnneks nii ei läinud. Kohutavalt kahju oli küll teisest. Suht õnnetu nägi välja läbimärjana ja haige silmaga. Pesin ta ära ja lasin kuivada nats ja siis viisin boksi ära. Pärast lõunat sõitsin Lissaboni ja seekord lasi Emanuel mul šambooni peale panna, et pidi päris hea sellega olema. Erilist vahet just ei olnud, kuid galopis oli nats stabiilsem ja lihtsam sõita. Koju sain alles mingi 19 paiku õhtul.

Teisipäev oli raske päev, sest kolmapäeval pidime võistlema minema ja siis tuli hobused ilusaks teha. Lisaks oli maneeži parkuur pandud ja Emanuel tahtis mitme hobusega seda hüpata. Kõige tipuks oli hispaanlane ka tagasi ning Emanuel pidi ju muidugi teda koguaeg aitama ja temaga asju ajama. Nii siis see päev veniski kohutavalt, sest päris mitut hobust ma pesin ja siis pidi veel kuivamist ootama ning vahepeal käisin Emanuelile hüppeid tegemas. Kohati olin juba otsi andmas sellest pesemisest ja venitamisest ning rääkisin Emanuelile, et ehk paneks mõned hobused masinasse, sest me ei jõua kõiki nagunii ära teha, kuid ta tahtis veel oodata. Lõpuks suht õhtul siiski ütles, et paneksin Caeytano, Balou ja Chiara masinasse. Balou näitas jälle oma mustangi külge ning tükk tegemist oli tema sinna viimisega, sest ta kartis kõike ja oli justkui sütikpomm, mis võib iga hetk plahvatada, kuid õnneks seda ei juhtunud ja sai turvaliselt ta sinna pandud ja hiljem ka välja võetud. Päeva nali oli aga see, et tuli välja, et Emanueli ratsutamise litsentsiga on mingi jama ja ta ei saagi võistlema minna. Ma olin terve päeva neid hobuseid asjata shampoonitanud ja pesnud. Vähemalt ta ise hiljem palus vabandust, et lasi mul terve päeva neid kasida. Pärast tallis lõpetamist tegime sadularuumis veel mõned õltsid rahvaga ning jälle jõudsime suht hilja koju.

Kolmapäeval siis jätkus hüppamine ja trenni tegemine. Emanuel oleks jälle maha kukkunud, seekord Chiara seljast. Nimelt ta hüppas ja siis ühe takistuse taga patseeris üks koolisõitja ning hobusel tekkis sellest segadus ning tegi paar kõrvale põiget. Õnneks siiski jäi Emanuel kuidagi selga püsima. Muideks Balou on juba täitsa taltsutatav ning ma saan teda ilusti boksist kätte ja kapju puhastada ja kõike teha. Hoopis teine asi kui alguses. Caeytano hakkab ka vaikselt ära õppima jalgade andmist ning nüüd saan juba kõik kabjad ära puhastada, aga võtab nats aega. Hommiku poole sõitsin Lissaboni jälle šambooniga ning oli taaskord suht neutraalne. Kontrollida on palju lihtsam kui varem. Esimesed väiksed konfliktid on juba ka Javieriga. Nimelt ta kasutab neid asju mis meiegi ning siis tal oli vaja just seda sadulavööd, mida ma tahtsin ning neid valjaid, mida ma tahtsin panna. Sadulavöö andsin talle, kuid valjastest ei loobunud. Veel härib see, et kui ta puhastab oma karvatuust hobuseid meie harjadega, siis ta ei puhasta harja peale seda ära ning kui ma hakkan oma hobust puhastama, siis need pikad Javieri hobuse karvad harja seest jäävad minu hobuse külge ning ta saab hoopis mustemaks. Eriti veel härib see, et ta on lohakas ja kui ma olen asjad ilusti kokku pannud ja ta sealt midagi võtab, siis ta viskab selle suvaliselt tagasi. Avaldasin siis natuke pahameelt ning tundus, et ta sai aru ja üritas vähekene paremini käituda. Päeval jalutasin veel Colleeni, kes oli hästi paha tüdruk ja tegi küünlaid mitu korda käekõrval. Korra ta lõi küünalt tehes oma pea vastu vahekäigu lage ära ja siis seal seina küljes olevatest mingitest kaunistustest kukkus üks alla. See, et kaunistus alla kukkus, oli jama, aga see et ta pea ära lõi, oli tore. Ehk õppis et ei tasu suvaliselt kargama hakata iga koha peal. Koju jõudsin jälle mingil põhjusel suht hilja.

Neljapäev oli niisama kiire päev. Sõitsin Lissaboni, kes oli samasugune nagu eelnevatel päevadel ja sain veel ühe komplimendi ühelt saksa naiselt, kes on klient ja on meil ca nädala tallis olnud, et proovida hobuseid. Ta siis nägi esimest korda, et ratsutan ja rääkis midagi saksa keeles. Ma siis ütlesin, et ei saanud hästi aru temast ja ta siis kordas inglise keeles, et kui tore, et ma ka ratsutan ja ta arvas, et ma ei sõidagi üldse, aga see on ikka vahva, et ma ratsutan. Siis ma rääkisin et eks ikka satun hobuse selga aegajalt. Tema siis aga uuris, et kust ma pärit olen ja ma ütlesin, et Eestist. Tema aga oli arvanud, et ma olen Rootsist. Ma küsisin, et kas selle pärast, et meil nii palju rootslasi siin. Tema aga ütles, et ei, et lihtsalt heledad juuksed ja armas nägu, nad paljudel rootslastel on :D. Tegi kohe tuju heaks, et keegi suudab nende sassis juuste ja nullmeigitud näo vahelt midagi armsat leida.. Hiljem pidin veel mõnda hobust kordetama, sest muidu oleks ei tea mis ajal lõpetanud. Reedel pidime mõne hobusega mingisse teise talli hüppama minema. Nii siis Chiara ja Catalao said kerge kordetamise ja Carrick pidi libisevaga kordele minema. Emanuel clippis samal ajal Caeytano ära ja nüüd on positiivne see, et puhastada on teda palju lihtsam. Clippimise ajal käisin neid vaatmas ja Caeytano oli nii armas selle narksi laksu all. Keha oli liikumatu ja siis silmad ainult käisid ringi ja kui ma tulin siis hirnus mulle, tahtis vist kurta, et vaata mis see hull italjaano teeb minuga :D. See oli siis järjekordne pikk päev.

Reedel kui tallitööd olid tehtud ja hommikusöögil käidud, hakkasime hobuseid valmis seadma transpordiks. Pidime sõitma Sprähesse, et Emanuel ja Jens saaks oma hobustega parkuuri hüpata ja harjutada võõras kohas sõitmist. Meilt läksid Pocalino-Acorado, Lissabon, Satisfaction ja Conret-Burggraf ning Jens oli ka nelja hobusega. Jasmin tuli ka kaasa Jensi aitama. Sprähe on meist ca 15min kaugusel, seega väga pikk sõit pole. Tegemist on mingite miljokate talliga, kes igal aastal ostavad minjonite eest noori hobuseid, et siis selle rikkuri poeg saaks võistelda rahvusvahelistel võistlustel vms. Tall oli muidugi uhke ning hästi läbimõeldud ning maneež oli veelgi vägevam. Kui meie maneežon mõõtmetes 20-50, siis seal on 40-100 ehk täpselt neli meie maneeži. Takistused olid ka vinged, sellised nagu Eurospordis takisrussõidu võistlustel näha võib. Esimesena hüpatasime Pocalinot, kes alguses oli natuke puhevil, kuid siis rahunes maha ning hüppas väga tublisti. Järgmine oli Cornet-Burggraf, kes osutus täielikuks jobuks. Kõik algas sellest, et ta ei tahtnud veekraavi hüpata ning sellest arenes asi edasi selleni, et ta ei tahtnud enam üldse paremale pöörata. Sellest kammis tal nii ära, et ta järjest tõusis küünlasse ja vehkis oma esimeste jalgadega, lõpuks tahtis üldse maneežist välja tassida, aga Emanuel ei lubanud ja siis ta tõusis seal uke juures jälle püsti ning tahtis välja hüpata. Kokkuvõttes jäi ta veel kuidagi seina külge kinni ja uks pandi kinni. Natukene juras veel, aga siis viisin Emanuelile steki ja Burger hakkas vist nats kartma ja võttis hoo maha. Lõpuks pika jamamise peale said nad ka kraavist üle. Edasi oli Lisaabon, kelle peale olid Emanuelil suured lootused, kuid kes osutus samti mõlakaks. Tõrkus päris mitu korda erinevaid takistusi ja ajas pievalt maha ning hüppas väga halvasti. Suht pikalt läks temaga.Viimane oli Satsifaction ja me mõlemad Emanueliga olime kindlad, et see hobune tuleb õudus kuubis ning korraldab mingi erilise jama. Aga hoopis tuli välja, et ta oli väga tubli ning hüppas täitsa kenasti, mõni tõrge tuli sisse, kuid üldpilt oli hea. Päris mitu tundi läks meil seal ning talli tagasi jõudsime enne nelja päeval. Mina panin hobused ära ja Emanuel tegi auto korda. Seejärel läks ta poodi, et meile midagi süüa tuua, sest lõunast jäime ju ilma ning mina hakkasin hoogsalt hobuseid masinasse panema. Kui ta tagasi jõudis, siis sõime ja ta veel sõitis mõnda hobust. Juhtus ka õnnetus. Nimelt Charilaos vigastas jälle oma kapja ning seekord tuli veelgi rohkem verd sealt kui eelmisel korral ning tundub, et asjad suht jamad temaga. Nüüd jäeb jälle jalutamise režiimile ning võibolla loobub Emanuel tast üldse, sest nagu näha, on tegemist aja rasikamisega. Loomulikult nagu arvata võib, siis lõpetasime taaskord hilja.

Laupäev pidi olema kiire päev. Hommik oligi paljutõotav, sain isegi paar kohta masinas ja Emanuel ei jokutanud tavapäraselt, kuid ta otsustas päris mitut hobust sõita, kes olid eelnevalt kergemalt saanud ning seega lõpetasime tavapärasest hiljem. Reedel oli Jessica kutsunud meid Laupäevaks enda juurde, sest al oli sünnipäev ja seega uurisingi Jasminilt, kas ta läheb. Positiivse vastuse saanud, leppisime kokku, et lähme õhtul koos sinna. Koju jõudes käisin pesus ära ja vaatasin riided välja mis selga panna ning kerge meik. Ennast valmis seadnud otsustasin aega parajaks teha internetis ringi surfates. Järsku aga tuli kõrvaltoa Katie mulle uksetaha ja kutsus endaga poodi kaasa. Söök oli mul suht otsa korral ja seega helistasin Jasminile, et kaugel ta on ja kas jõuan poes ära käia. Kuna ta oli veel tallis ja pärast seda tahtis ka pessu minna ja meikida ning sättida, siis oli mul piisavalt aega poodi minekuks. Kanada Katie tuli ka kaasa. Mõlemad olid hästi sõbralikud ja arutasid õhtueid plaane. Neil oli kindel soov klubitama minna, aga paraku peokaaslasi nad ei leidnud, sest kõigil olid juba plaanid olemas. Koju tagasi jõudes oli ka Jasmin enamvähem valmis ning ütles, et pärast Jensi juures istumist on plaan Laustrupi mingile heale peole minna. Katied pidid ka sinna tulema.

Me Jasminiga sõitsime siis Jessi juurde ning seal oli suht palju inimesi juba, ca 10. Mina tundsin mingi kolme neist. Üks tuttav oli sepp David ning tema juurde istusime ka meie. See oli positiivne, sest David räägn inglise keeles ning siis saan ka mina kõigest aru. Davidil oli seal veel mingi tuttav austraallane, kes rääkis erinevatest seiklustest nagu metsikute hobuste jaht ja eleandimatkad jms, Väga huvitav oli kuulata. Jessi pakkus viskit ja õlut ning erinevaid suupisteid. Meie Jasminiga olime õltsi peal. Hiljem tõi Jens veel mingi kirsimaitselise napsu, mida siis pitsidest võeti. Tal oli kaks pitsi ning kui jõudis järg minuni, siis pidin Davidiga koos võtma. Nii kui mõlemad olime ära võtnud, hakkas David täiesti läkastama ja ma tegin veel nalja talle, et see polnud ju nii hull, just nagu mahl. Tegelikult ka ei olnud alko maitset üldse tunda ning oliga nagu väga magus mahl vms. Kõik siis naersid, et noor neiu võtis ilusti pitsi ja silm ka ei pilkunud ja siis David, vana mees (ta on 39), hakkas niimoodi läkastama. Jasmin küsis selle peale mult, et mida te õige seal Eestis joote ja mul polnud muud vasata kui ikka viiin, viiin, viiiin :). Ta andis teada, et pole absoluutselt viina sõber. Jessi juures olime südaööni ja siis sõitsime otse peole, sest teised olid seal juba. Seekord olid suurele spordiväljkule mitu telki pandud, mis olid omavahel ühendatud ja telgid olid erinevate teemadega. Üks oli näiteks vanematele inimestele mõeldud ning seal oli siis ka vastav muusika, siis oli selline vaiksema muusikaga telk, kus oli võimalik rahulikult jutustada ja siis oli suur telk, kus mängis mingi pänd erinevaid tuntud lugusid ja rahvas sai siis tantsida. See oli umbes sellises stiilis nagu Rootsi kruiisi laevadel on need bändid, kellel on nais ja meeslaulja stamp häältega ning esitavad siis erinevaid poppe lugusid. Meie tallist olid siis meie Jasminiga, Katied, Melli, David ja siis endine talliinimene Dennis (see oli see, kes esimesel päeval mulle vastu vahtimist andis). Veel olid need samad inimesed teistest tallidest, kes on ka eelnevatel pidudel olnud. Joogid tehti jälle nende poolt välja ning üldse oli väga lõbus seal. Rahvas kes pidutses oli taaskord taoline nagu eelmise laupäeva peol. Midagi uut ei märganudki. Võibolla see oli huvitav, et sellel peol oli palju rohkem vanemaid inimesi. Meie inimesed olid ikka sarnaselt riides nagu eelnevatel pidudel. Iinglismaa Katiel oli mingi kena pluus, selline valge ja mingid satsid olid veel juures. Jasmin tuli üldse valge spordivestiga. Üllatav on aga see, et David käib väljaspool talli täitsa kenasti riides. See on juba mitmes kord, kus ta suudab muljet avaldada. Kui ei teaks milline tolgus ta on, siis võiks vaadata, et isegi täitsa asjalik tüüp.Tulime Jasminiga teistest natukene varem ära, sest ta pidi hommikul varakult oma vanemate juurde sõitma. Terve tee rääkisime õppimisest ja koolidest ja üldse elust-olust. Täitsa huvitav vestlus oli isegi. Sai palju põnevat Saksamaa koolisüsteemi kohta teada. Koju jõudes tegin paar võibsi ja vaatasin veel ühe pealtnägija ning oligi uneaeg.

Pühapäeval otsustasin oma pooleli oleva Paulo Coelho raamatu läbi lugeda ning see mul ka õnnestus. Hea tunne oli ennast jälle vähekene harida. Sõin muidugi palju võileibu jälle ning tabisin ohtralt kohvi ja shokolaadi. Lõpptulemus oli see, et und ei tulnud ja magama läksin suhteliselt hilja.