Üheksateistkümnes nädal

Esmaspäev kui talli jõudsin, siis juba kaugelt tundus midagi kahtlast. Nimelt üks blond tuust toimetas talli tagumises otsas. Ma mõtlesin, et huvitav kes see küll olla võiks, meil ju pole selliseid blondiine siin. Tuli välja, et meile tulid kaks Rootsi praktikanti kolmeks nädalaks. Üks on meie poolel ja teine koolisõidu poolel. Mõlemate nimed on mingisugused Johannad vms. Meie tüdruk on blond, suure patisga, keskmist kasvu ja mõõtu. Tal see juuksepats on hästi naljakas, iga kord kui teda vaatan, tuleb mulle pähe sõna tuust. Tal ongi täielik juuksetuust peas. Muidu on hästi vaikne ja tagasihoidlik, tundub, et ei oska väga hästi inglise keelt ka. Mingil põhjusel ta pookis ennast just minu sappa ja tegi kõike minu järgi. Ma vist tundusin sellest seltskonnast kõige sõbralikum või siis asjalikum. Üldse tundus see nende vastuvõtt selline nõme, sest keegi midagi ei tutvustanud ega rääkinud neile ja vahiti lihtsalt lollaka näoga. Teine tüdruk on brünett, lühemat kasvu ja jässakam. Temaga mul erilist kokkupuudet pole, aga tundub, et ta on vähekene jutukam. Vaesekesed peavad veel elama suure bossi Heinrichi juures. Muidu oli esmaspäev jube tihe päev, pidi jälle hobuseid pesema ja ringi majandama, sest teisipäeval pidime võistlustele sõitma Dammesse. Segadust tekitas veel see, et kuna olid sepad tallis, siis pidime oma hobuseid seal valmis panema, kus ka teised panevad ning kohati tekitati probleemi sellest, et oli ruumipuudus ja mul pidid pestud hobused kuskil kuivama ning seega võtsid ruumi. Päeva jooksul saime teada, et mõned meie hobused said endale nimed. Pocalino-Acorado nimi on Provinzial, Cornet-Ribbecki nimi on Canero ja Lissabon-Primero nimi on Leonardo. Provintzial on üpriski tobe nimi sellele hobusele, iga kord tuleb mul sellega meelde see majonees mis Eestis on Provantsaal vms. Leonardo ka ei meeldi, sest Lissu ei ole üldse mingisuguse Leonardo moodi, tal peaks mingi armas nimi olema. Muide Cornet-Burggrafil on ka nimi, tema on Cruzador. Ega see nimede panemine lihtne pole, tean seda ju omast käest, aga päris suvakat nime ka ei tasuks panna.

Õhtul kui hobused said tehtud, siis oli vaja veel asju kokku panna ja puhastada, sest hommikul pidime varakult startima. Tekkis loomulikult üks konflikt. Nimelt Emanuel aitab pidevalt Javieri ning õhtul kui me oma asju sättisime, siis Javi läks ära ilma, et oleks Emanuelilt küsinud, et kas meil on ka mingit abi vaja. See muidugi vihastas Emanueli välja ja ta otsustas, et võtame võistlustele kõik valjad ja vajalikud asjad kaasa, mida ka Javi kasutab ning tema vaadaku ise kuidas hakkama saab. Veel lubas ta Javieri sellise käitumise pärast sõimata ning öelda, et kui selline asi veelkord peaks juhtuma, siis saab vastu vahtimist. Kokkuvõttes lõpetasime õhtul kuskil peale kaheksat ning otsustasime hobustele patsid hommikul teha, sest siis püsivad need ilusamad.

Hommikul jõudsin talli ja Javier tuli kohe vabandama, et õhtul ei aidanud meid. Ma siis ütlesin, et ta võiks Emanueli ees ka vabandada, sest ta oli päris pettunud, aga Emanuel oli ise talle juba jõudnud õhtul helistada. Mingi hetk tuli Ivy mu juurde ja ütles, et Emanuel oli talle helistanud, et ma jätaks tallitööd pooleli ja hakkaks patse tegema. Läksingi hobust võtma ja Javi tuli kohe minu juurde, et tahab aidata punuda ja et mis hobuse ta võiks võtta. Andsin talle hobuse ja läksime siis sinna kus tavaliselt neid valmis paneme. Loomulikult tuli kohe järgmine skandaal, sest Ivyle ei meeldinud, et Javi jättis tallitöö pooleli ja hakkas mind aitama. Seda kisa oli üle terve talli kohe kuulda. Sellest hoolimata tegi Javier Colosseole patsid ära ning läks siis tagasi tallitöid tegema. Mina tegin kähku patsid veel Catalaole, Canerole ja Provitzialile. Lõpuks tuli Emanuel ka ning siis hobud auto peale ja sõit võis alata. Meie läksime nelja hobusega ja David võttis kolm hobust, tema oli eraldi autoga. Terve tee loomulikult Emanuel klatšis talliinimesi ja kirus tallisüsteemi ja üldse oli selline emotsionaalne. Ma lihtsalt noogutasin kaasa ja väga ei viitsinud kaasa rääkida, sest jutt oli see sama tüüpiline nagu alati ja midagi uut polnudki.

Võistlustel siis läksid Emanuel ja David sekretariaati asju ajama ja ma pidin seni hobustele, kes olid esimeses klassis jalakaitsmed juba parema. Esimesena pidi ta minema Provintzialiga, kellel oli see esimene võistlus. Kõrgus oli 100 cm. Hobune oli muidugi väga elevil ja kartis kõike ning närvitses, aga soojenduse ajal rahune maha. Ma sain jälle saksadega võidelda takistuste pärast, et ikka oma kõrgus ja laius soojendusel peale suruda ning sain veits saksa keelt ka nendega praktiseerida. Esimene sõit läks igatahes aia taha, sest Provintzial ajas paar latti maha ja tõrkus ka vist korra ning kõige tipuks pärast takistust tahtis kuskile teisele poole pöörata ja Emanuel kukkus maha. Järgmine oli Catalao, kes oli ka mingi kahtlane ning ajas ka paar takistust maha. Igatahes igav mul ei hakanud nende hulludega seal, kes kõike kartsid ja iga hetk võisid otsa hüpata. Positiivne on see, et ma juba hakkan ka väikseid tutvusi soetama ning juba nendel võistlustel oli paar inimest, kellega teretada ja paar sõna juttu rääkida. Pidudel käimine on igatahes kasuks tulnud :). Erilist pausi seekord ei olnud ning järgmises klassis pidid samad hobused olema. Järgmine oli siis 110cm. Selles läks vähekene paremini, Provintzialiga sai lõpetatud ning tulid mõned maha ning Catalaoga oli sama asi.Catalao ainult tahtis peaaegu iga takistuse ette seisma jääda, kuid õnneks tõrget ei tulnud. Pärast kui pidin Provintziali auto peale panema, otsustas too sigatsema hakata ning ei tahtnud üles tulla, kedagi läheduses ka polnud, kes aitaks. Nii ma siis jamasin temaga seal oma 10min ja sain kogu oma stressi tema peale välja elada. Lõpuks ilmus aga Emanuel välja ning väikse luua kaasabil (paar laksu mööda tagumikku) saime hobuse autosse. Järgmised olid Canero ja Colosseo. Taaskord võitlus soojendusväljakul ning nendega sõitis 115cm. Colosseo hüppas soojendusel nagu superstaar, aga kui võistlusplatsile jõudis, siis oli täiesti tühi ja lammutas mingi 4 takistust maha. Canero oli ka lohakas ning ajas umbes sama palju maha. Emanuelil hakkas juba kerge masendus tulema, et mismõttes pole ühtlki puhast sõitu veel olnud. Päeva viimane klass meil oli 130cm ja seal sõitis jälle Colosseo ning Caneroga. Mõlemaga oli viis takistust maas. Ausalt kergem tundus lugeda neid takistusi, mis püsti jäid, mitte neid mis maha tulid. Pärast seda kiirsti hobused autosse ja asjad kokku, et koju tagasi minna. Terve tee Emanuel halas, et miks ikka nii perse läks ja mida ta siis nii valesti tegi ja miks need hobused ikka nii lohakad on. Talli jõudes panime ruttu hobud boksidesse ja Emanuel sättis asjad korda, sest kolmapäeval pidime uuesti võistlustele sõitma. Koju jõudsin ntukene peale üheksat ning olin täiesti lbi omadega. Hommikul peab varem ärkama, sest seekord vaja varem startida.

Kolmapäeval tuli Emanuel 6.30 mulle järgi ning pidime kahe hobusega võistlema minema. Seekord Carrick ja Colleen. Kaks võrdlemisi probleemset tegeleast. Ma
kohe ei tahtnud eesolevale päevale mõeldagi. David pidi ka kahega tulema ning seega läksime ühe autoga. Emanuel tegeles auto valmis seadmisega ning ma tegin samal ajal hobustele patse. Carrick sai esimesena patsid pähe ning siis võtsin Colleeni. Selleks ajaks olid juba tesed ka talli jõudnud ning mingil põhjusel läks mingi lärm ja vilistamine lahti ning just sel hetkel olin ma Colleeni kõrval, et lakka kammida. Loomulikult läks too aga hulluks ning hüppas mulle jala peale, just sellele, mis oli mul varasemast juba taolise katsumuse üle elanud ning seejärel tõmbas ta ennast lahti ning tahtis ära joosta, kuid teiste kaasabil saime teda takistada seda tegemast. Suht valus oli jälle ning olin taaskord sunnitud natukene lonkama. Õnneks polnud see aga nii hull kui eelmisel korral. Hobused valmis, võis sõit alata. Terve tee pidin Davidi pervertsusi kuulama ja taluma stiilis, et kas sulle perse meeldib saada ja et ikka too tüdruk oli rääkinud seda ja kolmas toda, et ei meeldi jne ja kuidas minuga on. Tegin talle siis selgeks, et selliseid asju ei ole viisakas neiult küsida. See läks tal vist aga kõrvust mööda, sest varsti olid taolised jututeemad jälle käsil. Üritasin siis lihtsalt ignoreerida teda. Vahepeal tegi Emanuel ka juba märkusi, et tüüp läheb veits liiale oma labasustega. Seoses naiste valetamisega meestele kujunes meil omavaheline väljend välja. See siis kõlab nii, et David küsib "Who is the man?" ja ma vastan "You are". Tundub, et ta ei saa asja irooniast aru ning on hullult õnnelik iga kord kui nii ütlen, sest tegelt tuli see sellest, et David arutas üks päev Javieriga, et kõik naised valetavad meestele pidevalt ja ma pidin temapoolne tõestus olema, sest ta küsis seda mult ja ma tegin naljatledes sellise vastuse. Hetkel tundub, et ta on selle unustanud. Aga ega ta just kõige kirkam kriit ka pole, kui aus olla, siis ta on päris nüri pliiats kohe.

Esimesena pidi Emanuel Carrickuga minema ning see tõotas tulla huvitav, sest Carri ju kardab kõike ning soojendusmaneež on suhteliselt väike ning seal on päris palju hobuseid, kes on ju niii hirmsad. Esimene sõit oli siis mingi 120cm või midagi taolist ning eelmise päeva halb laine jätkus ning kaks tuli maha. Järgmine oli Colleen, kes oli tubli tüdruk ja tegi puhta sõidu. Nad said isegi mingisuguse koha. Seejärel oli meil väikene paus ning Emanuel tuli geniaalseleideele. Nimelt, et ma sebiks kuskilt mingi ämbri ja annaks hobustele juua. Selline asi ajab küll närvi, et mina, väike tüdruk pean mingeid raskeid veeämbreid tassima, seejärel upitama auto peale ning siis veel kuidagi katsuma neid üleval hoida, et hobune saaks juua. Aga kui ta sellise asja peale ei mõtle, siis tuleb ära teha. Leidsin mngi suure ämbri, millel polnud sanga ega midagi, panin pool vett täis ja tarisin siis hobuste juurde ning kokkuvõttes nad ei tahtnudki juua. Väga armas igatahes. Pärast pausi oli parkuur 130 cm ning ebaõnnestumine jätkus, sest Colleeniga tuli kaks maha ja Carrickuga oli isegi rohkem maas. Davidil olid mõlemad puhtad sõidud. Lõpptulemus siis meil, et kaheteistkümnest sõidust oli üks puhas. Ma vahetaks küll oma elukutset Emanueli asemel, sest see ikka jube kehv tulemus. Kui sul on paar sõitu kus tuleb mitu maha, siis keegi ei pane tähelegi, aga kui sul on üksteist sõitu, kus enamuses tuleb ligi viis maha, siis jääd sa kõigile meelde. Selles suhtes respect Emanuelile, et ta väga liimist lahti ei läinud ning julges isegi talli minna ja tunnistada oma ebaõnnestumist. Minul oleks küll äärmiselt piinlik olnud. Õhtul tegime tallis veel teistega mõned õltsid ning kui koju jõudsin, siis oli kohe tunda, et kerge kraad on sees. Õnneks aga olid rasked päevad möödas.

Neljapäev oli tavaline päev, kus siis tuli kõik need esmajärjekorras välja võtta, kes olid kaks päeva pidanud boksis seisma. Kohe oli aru saada, et hobused tahtsid liikuda, sest enamus käitus suht halvasti kui neid valmis panin ning tegid pidevalt lollusi. Cruzador oli eriline debiilik ning temaga asjatades oli mul selline tunne, et tahaks ühe korralik keretäie anda, sest ta hüples ja tõmbles ja tahtis mind talli ära tassida jne. Mõned olid veel natuke rumalad. Kohe oli aru saada, et Emanuelil olid halvad võistlused, sest too ka tujutses terve päeva ning tänitas mu kallal. Mingi hetk suutis ta mu nii närvi ajada, et ma mõtlesin, et aitab jamast ja ma ei kavatse siin enam temaga koos töötada. Samas on tal aga mingi hea taju vms, sest iga kord kui ta suudab mu piiripeale ajada, siis mõne minuti pärast ta tuleb ja on nagu maailma parim inimene ning ma rahunen maha uuesti. Seekord ka kui olin seal vihane ja ta saatis mu Catalaole sadulat ja valjaid panema, siis mõne hetke pärast tuli ja ütles, et ta peseb ise eelneva hobuse ära ja paneb boksi ning ma võiksin hoopis ise Catalaoga sõitma minna, sest ta tahab seda hobust kõrvalt näha. Nii siis läksingi sõitma ja terve selle aja passis Emanuel kõrval ja andis midagi trenni taolist. Kohati tundus see veits absurdne, sest ta omast arust õpetas mulle nurkade läbisõitmist ja voldil õige paine valimist ja muid väga elementaarseid asju. Ma üritasin lihtsalt rahu säilitada ja mitte uuesti närvi minna jutu peale sisemine ratse, sisemine säär. Nii ma siis pidingi Emanueli soovide järgi kablutama ja vahetpidamata tegema suur volt, väike volt, pool piruett jms. Pärast sõitu läksin ja jalutasin tiiru õues, sest taaskord oli super ilus ilm. Paljud käivad meil juba kohati pluusi väel ringi, sest nii soe on.

Reede oli jälle tavaline päev. Kuna Emanuel oli endiselt tujukas, siis suutsin ka mina jälle mitme asja peale närvi minna, kuid mitte nii hullusti kui neljapäeval. Sõitsin Leonardoga ning panin jälle šambooni peale. Seekord oli ta suht jäik, kuid kui tegin mõned sääre eest astumised ja küljendused, siis läks asi paremaks. Emanuel käis vahpeal juuksuris ning ma pidin üksi asjatama. See oli ainuke hetk päevast, millele eelnevalt ja järgnevalt suutis ta natukene sõbralikuna püsida. Seda muidugi sellepärast, et ma ju pidin üksi jääma ja töötama ning eks ta tundis nats süüdi ennast. Päeval oli jälle vahejuhtum suure ülemusega. Nimelt tegin maneeži keskel Emanuelile hüppeid ja suur boss tuli siis ka sinna. Hakkas siis uurima, et kas mul on kõik hästi ja korras. Ma siis vastasin, et kõik on suurepärane. Seejärel hakkas uurima, et aga kas seks on ka suurepärane, ma siis vastasin et kõik on väga hästi. Selle peale tahtis ta teada, et aga kellega sa seksid, et kas Massimoga äkki. Ma siis hakkasin naerma ja ütlesin, et muidugi mitte. Järgmiseks pakkus ta välja, et ehk Pauliga. Ma esialgu üldse ei teadnudki, kes see on, aga siis sain aru, et see on seal Kuwerdorfist, kuhu me Sapsiga pidime elama minema, üks vanamees kes seal elab. Lõpuks hakkas ta mulle rääkima, et seks on väga normaalne ja vajalik asi, et seda tuleks iga päev teha ning siis on kõik hästi. Lõpuks jõudis oma jutuga selleni, et ta vist peab ise hakkama mul õhtuti külas käima. Selle peale ma tegin ühe shokeeritud eiiiii. Õnneks sellega lõppes meie intelligentne vestlus. Hiljem veel Emanuel uuris, et mis me selle perviga rääkisime ning ma siis rääkisin talle. Selle tulemusel sai ta oma 30min järjest naerda. Õhtul tahtsin ruttu koju saada. Suutsime isegi enne seitset lõpetada, kuid ega see veel ei tähendanud, et ma koju saan. Kuna Javier oli hommikul ühe oma hobuse seljast maha kukkunud, siis oli sadularuumis kast õlut ning keegi ei planeerinud veel kojuminekut. Istusime seal siis mingi kaheksani ning kui juba tundus, et pääsen minema, siis otsustasid teised, et tahavad sööma sõita. Kuna ma väga ei vaimustunud sellest plaanist, siis õnneks Jasmin andis mulle oma auto võtmed ja ma sain ise koju ära sõita. Õhtul olid meil praktikandid külas, sest tahtsid internetti kasutada. Koolisõidu praktikandil oli mingi hullem koduigatsus peal, sest terve päeva ta ainult käis ja nuttis koguaeg. Täitsa kahju oli kohe tast, aga samas, saagu üle, see on ju ainult kolm nädalat, mina olen siin juba pidanud faking üle nelja kuu passima ning kaks ja pool on jäänud. Eks mul on ju ka igasugused igatsused peal, aga näed ei käi ja ei ulu ringi. Pealegi tema on veel oma sõbrannaga siin, mina aga täitsa üksinda.

Laupäev oli kiire päev ning enamus hobuseid läksid masinasse. Õnneks Emanuel ka väga ei jokutanud ning kõik sujus kiiresti. Loomulikult oli ta endiselt tujukas ning kohati tegi mingeid lollakaid märkusi, aga ma katsusin mitte tähele panna teda. Muidugi oli ka paar konflikti Davidiga mingite asjade pärast ja ma oli tema peale vihane. Ma isegi ei mäleta, mis konfliktid olid, aga see on küll meeles, et ta on rumal ja tahumatu. Kõige rohkem siin maailmas ma ei salli rumalust ning David on üks parajalt rumal olevus. Javier suutis ka mind korra vihastada millegi pärast, aga see oli Davidi kõrval väike asi. Suutsimegi teha viimase aja rekordi ning kella ühe paiku olime valmis. Emanuel viis mu koju ära ning nädalavahetus võis alguse saada. Tegin jälle suure koristuse ja pesupäeva ning kui nende asjadega oli ühelpool, siis sai hakata puhkama. ETV pealt dok. filmid ja küpsised ning iganädalavahetuseline kohvi. Kohvist on saanud väga eriline asi mu jaoks. Varasemalt ma tarbisin seda igapäevaselt ning tihti veel mitu korda päevas. Bigbankis oli mul nii, et hommikul jõin tassi kohvi kodus ja siis tööl olles tegin veel kaks kuni kolm topeltespressot. Kui oli väga hull päeva, siis veel koju jõudes ka üks tass. Siinkohal märkus, et 90% tööpäevadest olid väga hullud :D! Need kolm kuud olid seal täielik enese vaimu tapmine ning iga päev läksin tööle seesmise tundega nagu asuks lahingusse suurima vaenlasega. Siinkohal suur tänu ja palju tervisi mu eks töökaaslastele, kes tegid mu olemise seal nii võimatuks, et ma pidin tegema ühe suure muutuse oma elus ning juhtus just see mis juhtunud on.

Õhtu tõi endaga kaasa taaskord peole mineku. Seekord pidime sõitma Löningeni, mis on ca 10km meie juurest ning seal on siis klubi Beat Club, mis pidi suht vahva koht olema. Sättisime ennast kodus valmis ning läksime siis mina, Inglismaa Katie ja Jasmin kolmekesi Leo juurde. Seal olid juba Javier ning purupurjus David. Leo pakkus kõigile viskit, mis minu jaoks on kohutav jook, aga viisakusest katsusin seda natukene juua. Hiljem õnneks sai mingisugust kirsisiidri moodi asja, mis ei ole ligilähedanegi meie Eesti siidritele ning ühte mu lemmikjooki Sangriat. Lõpuks ilmus ka USA Katie välja ning hiljem tulid veel Isabell ja koolisõidu David (see on meil üks uus). Jasmin arutas, et see on täiesti müstiline, millise välise muutuse ma läbi teen kui on peole minek. Ta ütles, et esimene kord kui nad mind väljaspool talliõhkkonda nägid, oli see jõulupidu ning enamus neist ei tundnud mind ära. Nad olid veel omavahel arutanud, et kes see veel on :D ja siis üllatusega järelduseni jõudnud, et mina. Sain komplimendi, et iga kord kui peole lähme, siis nad vaatavad mind, et mamma mia. Naersin siis veel vaikselt, et väljaspool talli ma näengi üldjuhul enamvähem selline välja nagu peole minnes, lihtsalt meiki on vähem. Tegelikult kui aus olla, siis Eestis peole minnes tegin ma alati palju tugevama meigi kui siin peole minnes. Siinkohal võib siis omad järeldused teha, milline õudukas ma tallis välja näen, kui nad väljaspool talli nähes mind vaat et ära ei tunne. Läksime siis üheksakesi Beat Clubi ning kui sinna jõudsime, oli see suht tühi. Ainult mingid vanurid olid ning lasti vanainimeste muusikat. Mingi hetk aga muutus muusika tänapäevaseks ning veel hetk hiljem oli klubi paksult noori inimesi täis. Õhkkond oli väga sõbralik ning muusika hea ja täitsa lõbus oli. Teised jätkasid viski-cola lainel, kuid ma otsustasin campari-apelsinimahla kasuks. Täitsa hea oli üle pika aja seda jooki tarbida. Purupurjus David tegi igasugu lollusi ning mingi hetk kadus üldse ära. Vahepeal kadus veel teisigi ära, kuid lõpuks saime ikka kõik koos taksole. Vahepeal tundus, et David ja Inglismaa Katie olid üksteist leidnud. Mis on suht naljakas, aga samas nad täitsa sobivad, sest mõlemad on sellised kergelt very special personid :D. Jätkuvalt mulle tundub, et Jasmin on kõrvuni see Javierist, sest iga võimalik hetk kleepis ta ennast tollele külge. Suht naljakas oli seda palagani kõrvalt jälgida. Lisaks kõigele on vist Isabell ja koolisõidu David ka üksteist leidnud, sest kohati oli nende omavaheline tants kergelt intiimne ning hiljem tuli antud David meie juurde ööseks. Nad oleks naljakas paar, sest David on hästi pikk ja meeletult peenike ning Isabell on hästi lühike ning natukene üle keskmise mõõdus.

Pühapäev algas sellega, et olid interneti tõrked ning siis otsustasin ennast harida raamatulugemisega. Sain taaskord nautida khvi ja võileibu voodis ning tänu Inglismaa Katiele sain ühe hea interneti saidi, kust on võimalik igasugu erinevaid telesaateid ja filme tasuta jälgida. Kuna ma pole kade, siis see aadress on järgmine:
http://www.free-tv-video-online.info/internet/ . Head uurimist :).