Kuueteistkümnes nädal

Sai siis jälle lux bussiga sõita ning taaskord oli kahju, et jõudsin nii ruttu Riiga. Seekord oli ka hästi tore teenindaja. Riias käisin viimast korda rämpstoitu söömas ning siis bussiga lennujaama. Seekord oli mul kohvri kaal jube piiri peal, kuid õnneks ei hakatud kontrollima. Üldse sujus seekord kõik kiiremini. Lennukile saamist ei pidanud ka väga kaua ootama ning seekord vedas koguni nii palju, et sain reas üksi istuda.. Kui lennukilt maha tulin, siis Peter oli juba vastas ning sõit uue kodu poole võis alata. Kui majja jõudsin, siis teised olid veel tööl ning sain rahulikult ringi vaadata ja salaja teiste tubadesse piiluda. Seejärel tegin tassi kohvi ja hakkasin asju lahti pakkima ja kapidesse paigutama ning tuba koridtama, sest see oli suht tolmune. Nats veel sai skypeis inimestega jutustada ning siis juba tulid teised koju. Läksin alla kööki võibse tegema ning uurisin Lynnilt tallielu kohta ning leppisin kokku, et hommikul lähen temaga talli. Mõlemad Kateid olid suht kahtlased minuga ja polnud väga suhtlusaldid. Põevad vist veel minu minekule eelnenud konflikti. Veits nõme on nii, aga kannatan need mõned kuud veel ilusti ära siin nende neiudega.

Hommikul siis läksime talli koos Lynniga ja mina olin esimene, kes takistussõidu poolelt jõudis. Seejärel tulid Jasmin ja Melli ning olid täitsa rõõmsad mind nähes. Melli pakkus, et läheb õhtul poodi ja kas tahan ka tulla, et mul arvatavasti pole midagi süüa. Leppisimegi kokku, et lähme õhtul koos shoppama. Varsti tuli ka Emanuel, kes oli täitsa rõõmus et ma ikka tagasi jõudsin ning hiljem oli ka Jens natukene kohmetu mind nähes ning uuris mu Eestis käigu kohta. Arvatavasti oli ta kahtlane konflikti pärast Sapsiga. Ülejäänud päeva oli muidu minuga täitsa sõps ning uuris pidevalt, et kas kõik on hästi jne. David oli ka suht sõbralik ning päeva käigus tuli ka Ivy mõneks tunniks talli ning jutustasime temaga ka mu puhkusest ja tema tervisest. Nimelt oli tal mingi operatsioon ja ta ei tohi mõnda aega ratsutada. Tundus, et isegi hobused tundsid mind ära sest iga kord kui mõne meie listi hobuse boksis mööda läksin, jäid nad mind vaatama. Õhtu poole kui Carrickut läksin välja võtma, siis tema kui mu suur hobusõber kujas mind musidega üle, nii et ma ei pääsenud korralikult isegi kapju puhastama. Ma olen ainuke inimene, kellele ta oma ninaga põse peale nagu musi teeks ja kes koguaeg oma nina mulle näkku topib, et siis ma omakorda tema ninale musi teeks või ninaauku puhuks. Need asjad meeldivad talle jubedalt. Õhtupoole sõitsin Lissaboniga ning Emanuel andis veits teise suulise, millega tal oli Lissu hästi hea olnud, kuid mul väga ei klappinud selle suulisega. Emanuel andis ka veits trenni, kuid tavaliselt sellest väga kasu pole, sest midagi uutvõi rõõgtavat ma teada ei saa. Tööpäev läbi läksime Melliga poodi ning leppisime kokku, et hommikuti hakkan temaga tallis käima.

Neljapäeval midagi erilist ei toimunud.Aitasin Emanuelil hüpata mõndade hobustega ning sõitsin hommikul Lissaboniga. Seekord panin tavalise suulise ning ta oli super hea mul. Suutis isegi lõdvestunult traavi joosta ning kohati ka galopis lõdvana püsida. Sõitsin veel Carrickuga ka ning talle panin šambooni. See on kõige õigem vahend talle, sest sellega ei lähe ta krampi ja jookseb samuti hästi lõdvalt. Kohe hea ja mugav sõita ning tundub, et ta ise tunneb ka ennast sellega hästi. Koguni nii hästi, et kolmapäeval kui Emanuel temaga hüppas, siis tal oli nii lõbus tuju, et ta hakkas pukitama pärast hüpet ning Emanuel kukkus alla :D. Emanuel clippis samal ajal kui ma sõitsin Cornet-Burggraafi ning seda hullu mustangi Balou de Rouet-Polydori. Päris mitu narksi laksu oli sellele loomale teinud ning lahe oli vaadata kuidas see uimas seisis seal ning ainult silmad kööritasid ringi. Huvitaval kombel on Melli ja Jasmin minuga super sõbralikud ja jutustavad pidevalt kui nende lähedusse satun. Õhtul enne ära minekut tegime ühed õlled ning Jasmin siis avaldas arvamust, et nüüd olen tõeline takistussõidu talli inimene, et elan nendega majas ja käin tööl ja õhtul väike õlts. Samuti üritasid nad mulle ikka saksa keelt õpetada, mis on väga teretulnud. Peale õltsi läksime Jasminiga koju.

Reede oli võrdlemisi rahulik päev. Emanuel jälle hüppas ning väljas oli super ilus kevadine ilm. Ma sõitsin seekord Satisfaction-Graf Grannusega. See on kohati nats debiilik hobune, kuid üldjuhul käitub sõidus ilusti. Natukene puine on ainult. Muidu selline rahulik ja suht mugav sõita. Ideaalne selliseks päevaks kui oled nats väsinud ja ei jaksa eriti jamada hobusega. Debiilik on ta sellepärast, et kui valmis panna, siis ta hakkab tõmblema ning siis sa saad kurjaks ja kui hakkas valjaid panema, siis ta näiteks lööb sind oma peaga ja jookseb minema. Või siis näiteks suht alguses kui Emanuel temaga sõitma hakkas, siis tüüp tõusis suht lambist küünlasse ning lõi oma peaga Emanuelil nina veriseks. Muidu aga on suht rahulik hobune. Päeva jooksul hiilgas suur boss jälle oma pervertsustega. Nimelt pakkus ta mulle kommi ning kommipakk oli selline pisike ning sinna peale oli kirjutatud condoms. Sees olid vastava kujuga kummikommid. Kui ta mu hämmingus nägu nägi, siis hakkas naerma ja ütles, et teddy bears. Huvitav, kust ta selliseid komme sai, iseenesest ju vaimukas, aga natuke veider üle 50a inimese kohta. Õhtul olid jälle õlled tallis. Nimelt on meil komme, et kui keegi kukub, siis ta peab teistele kasti õlut välja tegema ning seekord tegid koguni kaks inimest korraga välja. Üks oli Jens, kes oli paar kuud tagasi Gustavssoni seljas alla käinud ning teine oli üks uus koolisõitja David kes oli oma mingi hobu seljast alla kukkunud. Nii me siis olimegi mitmekesi meie talli sadularuumis ja libistasime õltsi. Kõik rääkisid saksa keeles nii, et ma väga palju aru ei saanud. Vahepeal avaldas Jasmin kaastunnet mulle, et mul võib suht igav olla kui ma aru ei saa. Olime mingi paar tundi seal sadularuumis ning mina, Melli, Jasmin ja koolisõidu proff Hermann olime viimased, kes lahkusid. Majja jõudes olin nii väss, et läksin kohe magama ning ohtrast õllest sumises ka pea kergelt.

Laupäev oli lühike päev ning kohe hommikul soojendasin Emanuelile Pocalino-Acoradot hüppamiseks. Masinas muidugi kohti jälle polnud, kuid kuna Melliga on head suhted, siis sain kohe kui ta lõpetas 2 tema kohta masinas ning kuna üks koht oli veel mingi 15min juba vaba olnud, siis panin ka kolmanda hobuse masinasse. Sellest tuli muidugi draama, sest kohe kui olin hobuse ära pannud, tuli Lynn mingi hobusega ja pistis karjuma et ta tahtis hobust panna ja talle tehti koht vabaks. Pakkusin, et 15 min mul üks hobu lõpetab, siis ta võib panna, kuid too ainult karjus ja ei kuulanudki mis ma rääkisin. Mis seal siis ikka, kui ta ei kuula, siis järelikult ei saa ka kohta. Davidil oli hea tuju terve päev ning ta tegi minust laulu. See oli siis järgmine: My name is Kati and I wanna go home, I am sick and tierd and I hate my faking rider, he is an asshole. Sai vähemalt naerda ning õnneks Emanuel ei tekitanud draamat sellisest laulust. Hiljem pidin veel Satisfactionit sõitma, kuid tahtsin kiiresti lõpetada ja läksin kergema vastupanu teed ja panin hobuse masinasse. Lõpetasimegi kuskil 13.30 ning Emanuel viis mu majja ära. Terve päeva veetsin skypeides ja netis surfates ning Pealtnägija osi vaadates. Pühapäev oli samasugune päev ning ainuke millest puudust tunnen, on telekas ja MTV mille seltsis veetsin juba mitu head kuud. Vahva on ka see, et esmaspäeval tuleb meile talli Emanueli sõber hispaanlane tööle. Tüdrukud on jube elevil, sest nemad on juba teda näinud ning rääkisid, et väga kena noormees on. Võrdväärne Jensile :D

Viieteistkümnes nädal

Esmaspäev oli siis viimane päev enne ärasõitu ning juba hommik algas probleemidega. Nimelt oli öösel nii külm olnud, et Sapsi auto ei läinud käima ja aku oli surnud. Helistasin kähku Massimole, kes meid peale võttis ja talli viis. Jätsin esiistme Sapsile ja sain üle pika aja taaskord kongis sõitu nautida. Päris jube oli. Tallis saime kohe teada, et Lynnil on krokodillid ja ta on nõus neid laenama. Hiljem saime Melli nõusse, et ta tuleb ja aitab auto käivitada. Päeva jooksul muidugi sain jälle pidevalt vihastada erinevate asjade ja hobuste peale, aga silme ees oli ainult õhtu ja nädal puhkust. Sabine ikka soovitas mul ka pidevalt mõelda tallist äramineku peale ja uue koha otsimisele ning kohati juba see mõte hakkas täitsa meeldima. Pärast lõunat sõitsin Lissaboniga ning ta oli isegi täitsa talutav. Vahepeal küsis Emanuel, et kauaks kavatsen minna ning ütlesin, et jägmise teisipäevani. Tundus rahul sellega olevat. Mingi hetk andis mulle ka maja ning toa võtmed, sest Maik oli nüüd lõplikult välja kolinud. Otsustasin, et õhtul viime Sapsiga mu asjad sinna ära ning öö olen veel hotellis ning minu äraolekul kolib Saps siis majja minu tuppa seniks kuni ka ise lahkub. Kui Emanuel küsis, et kas jään juba täna öösel sinna ja kui oma plaani selgitasin, siis tõmbas ta muidugi kohe sae käima, et ma vaataks et ma oma toast nüüd ilma ei jääks ja et ta enam uut tuba mulle sebida ei saa jne. Arusaamatuks jäi muidugi see, et miks ma peaks toast ilma jääma, aga ok see selleks.

Ega ei saa ju muidugi ilma draamata lahkuda. Õhtupoole tuli Kanada Kate mulle ütlema, et võtab siis selle Maiki toa endale ja mina saan tema toa ja et ta tahaks juba täna asjad sisse viia. Ma mõtlesin, et no jahh siis, et viigu aga, võtmed on ju minu käes.. Hiljem hakkasin kahtlema, et mis võtmed mul ikkagi täpselt on ja kas uks on ikka kinni ja mis värk on. Samas mõtlesin, et eks õhtu vaatab seda asja. Kui Emanuel sõidust tuli, siis küsisin, et mis toa võtmed ta nüüd täpselt mulle andis ning tema ütles, et Maiki toa omad. Ma siis ütlesin, et see Kate tahab oma asjad sinna viia, et naljakas võtmed on ju mul. Emanuel läks sellest aga nii keema et läks otsejoones Inglismaa ja Kanada Kateide juurde ning hakkas karjuma nende peale, et mis isetegevust nad teevad ja mis mõttes ta nüüd sinna kolib, kui võtmed on mul ja et ma olen lihtsalt liiga kena inimene, et neile sitasti öelda ja vastu vaielda. Ühesõnaga karjus ja sõimas neid ma ei tea milleks ja kelleks ja nemad sõimasid vastu ning siis hakkasid teda süüdistama, et ma ei saa normaalseid lõunaid ja pean kauem töötama kui teised ja et olen liiga kena inimene, et talle vastu hakata lõunate ja õhtute osas. Ühesõnaga nad karjusid mingi 5 minutit ja ma siis pidin seda kõike kuulama. Jube vastik tunne oli. Oleks tahtnud kuhugi ära põgeneda ja mitte kuulata.

Lõpuks kui Emanuel oli karjumise lõpetanud ja tagasi tulin, siis ütlesin talle, et mul on kahju, et ta nüüd niimoodi minu pärast tülli sattus. Seejärel hakkas ta aga mind süüdistama, et miks ma ei aja ise oma asju ja miks tema peab minu pärast koguaeg kaklemas käima ja ma peaks kõigile vastu hakkama ja ise oma probleeme lahendama. Ma ise mõtlesin, et no jahh ega ma pole tal kunagi palunudki, et mine ja astu minu eest välja. Ta on ikka seda alati omaalgatuslikult teinud. Seejärel hakkas ta jaurama, et kui ma tahan lõunal olla 1,5h siis see on minu õigus ja palun väga tema ei saa mind keelata ning kui ma tahan kell 18.00 lahkuda, siis palun väga, ega ta ei saa mind kinni hoida. Ma ütlesin, et ärgu võtku teiste ütlemisi nii üks-ühele. Kokkuvõttes olin päris solvunud, et ta mind niimoodi ründas. Ta läks viimast hobust sõitma ning ma siis üritasin vannitoas pisarad silmist likvideerida, mis mul seoses konfliktiga olid silma trüginud. Käisin Sapsile ka kurtmas ning ta ütles ka et olen täiesti näost ära. Kui tagasi läksin, oli Emanuel juba sõidust tulnud ning hakkasin siis hobust lahti võtma. Sõidu ajal oli ta vist maha rahunenud ning asjad läbi mõelnud ning hakkas rahulikul ja tasasel häälel seletama midagi, et need inimesed on siin täielikud tropid jne. Poolt juttu ma muidugi ei kuulnud, aga ega mind väga ei huvitanud ka enam. Enesetunne oli sajaga kehva. Enne ära minekut ütlesin talle, et näeme siis järgmine nädal ning siis tuli välja, et ta oli aru saanud, et tulen neljapäeval mitte teisipäeval tagasi. Õnneks ta seda teemat edasi ei hakanud arendama. Ma olin ka sellisesse seisu juba viidud, et näeme heal juhul teisipäeval ja kui see ei sobi, siis võime ka mitte kunagi enam näha. Vot ei tulegi tagasi ja tehku siin oma draamasid omaette.

Sõitsime siis Melliga hotelli juurde ning ta andis Sapsi bemmile särtsu ning saimegi auto käima. Käisime kähku tankimas ning seejärel sõitsime Kuwerdorfi oma asjadele järgi, mis sinna olid jäänud. Vaatasime, et meie niiöelda korter on ikka super hästi küll renoveeritud. Paar seina olid lihtsalt üle värvitud ja a la põrand ära pühitud. Mõtlesime et tänu jumalale ei pea sinna elama jääma. Gabor tuli ka vastu ja küsis, et kas ei meeldigi uus korter ja ei tahagi sinna elama jääda. Naeratasime ja ütlesime, et ei aitähh.

Seejäel läksime hotelli ja ma hakkasin asju pakkima. Saps vaatas samal ajal mu toas suusatamist, sest tema toas toimetasid mingid torumehed ta duššikabiiniga. Seejärel võtsime mu asjad ja sõitsime majja, et tuba üle vaadata ja asjad ära panna. Õnneks kedagi maja peal ringi ei liikunud ja seega ei pidanud eelneva konflikti pärast piinlikust tundma. Ütleme, et olin positiivselt üllatunud, sest tuba oli päris suur ning sees oli mitu kappi ja laud ning suur voodi. Isegi peegel oli ukse küljes. Kõik oli oodatust parem. Jätsime asjad sinna ning tagasi hotelli. Pakkisin veel reisikohvrit ja tegin köögis võibsid ning oligi jube uneaeg.

Teisipäeva hommikul tuli Saps veel enne tööle minekut minu juurest läbi ning jätsin veel talle mõned asjad, mille ta mu uude tuppa jätaks. Seejärel tegin kerge hommikusöögi MTV saatel ning hotelli perenaine tuli läbi, et hüvasti jätta. Lõpuks oli aeg alla minna ning suht kohe jõudis ka Peter, et mind lennujaama viia. Seekord sõitis ta tublisti paremini, sest teed ei olnud nii lumised. Kohati sai kiirteel isegi 120km/h sisse. Kuni enne Bremenit ca 23km avaldus kurb tõsiasi. Tee ääres seisis mendi auto suure vilkuva sildiga umlaub. See tähendas seda, et eespool on kiirtee kinni ning tuleb mingi üüratu ümbersõit. Õnneks oli meil veel piisavalt aega ning ma ei hakanud närvi mina. Paraku aga ma ei teadnud mis meid täpsemlt ees ootab. Nimelt oli ikka jube pikk ümbersõit ning meeletud ummikud. Keskmiselt sai sõita 30km/h ning mida aeg edasi läks ning mida rohkem need ummikud kestsid, seda rohkem ma närvi läksin. Mõtlesin juba, et mis ma siis teen, kui ei jõuagi lennukile. Paras jama seis oli. Tagasisõidu pilet oli ju mul ka juba olemas. Aga siiski õnn oli minu poolel ja täpselt ca 2min enne väravate sulgemist jõudsin lennujaama. Õnneks kohver mahtus kaalu piiridesse ning turvakontroll ka ei tahtnud midagi konfiskeerida. Sain kohe kähku turvast läbi ning mingit ootamist ka polnud sain kähku lennukisse ning leidsin sobiva istme. Taaskord vedas, et minu ja teise inimese vahel oli vaba kohtning sai vabalt tunda. Lennuk väljus mingi 20 min varem ning kõik sujus hästi.

Riias seekord narko kutsut polnud ja sain kähku välja. Korraks tekkis segadus, et kus ma nüüd täpselt olen ja kus nüüd see bussipeatus on, kuid kui olin hetke kogunud ennast leidsin peatuse õles ja sain kohe bussipeale. Õnneks oli täpne raha ja sain ka pileti ilusti. Paari peatuse pärast tulid kontrollid ning vaatasin, et nad tõstsid selle noormehe koos ta sõpradega maha, kes oli minuga samas pingis lennukil istunud. Minu sõit võis aga jätkata. Bussijaama juures käisin veel Stockmannist läbi ning hankisin endale lõunasöögi ning seejärel sai bussijaamas see oma 3h oodatud bussi ja lõpustatud ennast mp3-e ja telefonimängudega. Lõpuks tuli ka buss, kuhu suundus terve suur mustlaste perekond, kuid mul vedas, et istusin neist eemal ning mu kõrval oli taaskord vaba iste. Bussisõit venis ning vahepeal jäin isegi magama, kuid siiski jõudsin bussijaama ca 30min varem kui plaani järgi oli. Ema tuli vastu ning käisime ja soetasime kohe mäkist rämpstoitu õhtusöögiks ning poest muud head ja paremat. Õhtul nautisin Eesti keelset telekat ning jäin suht varakult magama.

Kolmapäeva hommikul käisin kähku pangakaartidel järgi ning seejärel suundusin ilusalongi. Pärast ilusalongi tegin netis juhiloa taotluse ja läksime migratsiooni ametisse, et ma saaks id-kaardi taotluse teha ja tema siis saaks oma id kätte. Pärast asjaajamisi läksin oma vennaga shoppama ning veetsime ca 3h Ülemistes ning seejärel läksime veel solaariumisse ka, et saaks ikka kergelt päikest ka. Õhtul käisin lihtsalt külapeal ja nautisin filmielamusi.

Neljapäeval oli hommikul juuksur ning seejärel käisin ema sõbranna riidepoodi külastamas ja piilumas, mis seal põnevat on. Seejärel sain isaga kokku ning vestlesime mõned tunnid elust ja olust. Pärast avastasin netis, et mu juhiloa taotlus oli tagasi lükatud, sest puudus mingi juhtumi kirjeldus. Tegin siis kähku uue taotluse, kui ARK inimesed ei andnud väga lootust, et saan load enne teisipäeva kätte ning see tegi nüüd asja veits jamaks. Õhtupoole käisime ema ja vennaga Suurupis ema asjadel järel ja kiisudele tere ütlemas. Ema pidi Reedel Soome ära sõitma. Õhtupoole sai veel natukene Eestimaa lumist loodust nauditud..

Reedel siis oli kavas hobuste külastamine. Käisin vaatasin Redise üle, kes on täitsa suur tüdruk juba ning rääkisin Tomiga juttu ning seejäel käisin Lillil külas ja piilusin natukene Merle trenni. Seejärel tuli vanaema ja vend Suurupisse viia. Õhtuses kavas oli klubitamine. Loomulikult klubi oli täitsa tühi, ahga lõbus oli sellegipoolest ning sain olla ainuke inimene, kes käis soovilaule küsimas ning positiivne oli ka järjekordade puudumine baaris. Täitsa tore õhtu.

Laupäeva hommikul suutsin mingi hetk kokku kukkuda, sest organism vist ei olnud õhtuse alko üle eriti rõõmus nign kui olin ennast mõned tunnid kogunud, siis käisin oma teisel vanaemal külas ning sõin kõhu täis ja jutustasin mõne tunni. Sain ka endale ülimalt vinged suusapüksid traksidega, millel olid külgedel Eesti lipu värvid ning veel muud kraami. Õhtu oli vähekene rahulikum.

Pühapäeva hommikul läksin jälle ema sõbranna poodi külla, kuna neil oli kauba päev ning sain endale 2 paari uusi pükse ja pika pusa. Seejärel väike solli tiir ning siis bussisõit Birxile külla. Birxi juures sai jutustatud ja klatšitud ning katsetasin ta vägeva massaži vanni ka üle, mis loksutas ilusti raskest tööst kangeks jäänud lihased läbi ning hiljem oli uuestisündinu tunne. Seejärel sai Birxi tehtud makarone nautida ja ahjuõunu. Polnud ammu juba niii häid makarone söönud :).

Hommikul oli varajane äratus, sest Birx pidi tööle minema. Mina läksin koju ning seadsin ennast valmis ning seejärel oli paaritunnine fotosessiooni ning eelnevate piltide vaatamine. Päris ilusaid pilte oli, ei jõua ära oodata millal fotograaf lõplikult pildid välja selekteerib ja lõpuni töötleb. Seejärel käisin viimasel pangakaardil järgi ning sain teada, et mu juhiluba oli siiski valmis saanud ning kiirustasingi sellele kähku järgi. Seejärel läksin veel Järvele, et Marit ka üle vaadata ja Merlega jutustada ning saigi seal paar tundi plaane arutatud ja oma Saksamaa elust räägitud.

Seejärel läksin hankisin poest medikamente endale Saksa kaasa ning läksime Koffiga uisutama jäähalli. Väga vahva oli ning ma arvan, et olin täitsa osav, arvestades, et see oli teine kord elus jääuiskudel. Ainult korra sain kanni maha ning paar kaunist sinikat. Seejärel saime Birxiga kokku ja vastavalt Reporteri uuringule nautisime Tallinna parimat burxi. Kuna mu vend pole harjunud sellise burxiga nagu Räägupesa pakub, siis ma olin sunnitud 2 tk ära sööma. Seejärel läksin pesulasse Sapsile järgi, et ta kodust mu uue maja võtmed annaks ning siis viisime Birxiga ta tagasi pesulasse ning sai seal veel poistega hüvasti jäetud. Seejärel viisin veel Birxi koju ja seekord oli hüvastijätt palju lõbusam, sest järgmine kohtumine on teada ja seda 3 kuu pärast. Saps veel rääkis kähku talli klatši ära ning ütles, et tal oli Jensiga konflikt, kuna talle ei makstud rahasid õigel ajal ära. Hoiatas mind, et inimesed olid väga kahtlased tema lahkumisel. See oli väga lohutav uudis tagasiminekuks :D.

Ja oligi juba puhkus Eestis läbi ning tuli asjad kokku pakkida, sest mõne tunni pärast pidi buss Riiga sõitma ja siis juba tagasi Saksa :(.

Neljateistkmünes nädal Ramsbrockis

Esmaspäev oli tavaline tööpäev. Hommikul ikka põhu boksidesse panek ja söötmine ning seejärel pühkimine ja hommikusöök. Saps peab hommikuti neljal Jensi hobusel bokse tegema ning sellest need selle nädala konfliktid alguse saidki. David ehk hüüdnimega pikk Hermann sõimas kohe hommikul Sapsi selle pärast, et Saps jättis ukse lahti ning talli veetorud võivad ära külmuda. Suhteliselt ebaviisakas, sest alati saab ju ilusti ka öelda ning ei pea kohe karjuma hakkama. Selle peale teatas Saps pidulikult, et pikk ei meeldi talle enam ja on üldse mingi mõttetu tolgus (kusjuures mina arvan sama). Lisaks kõigele keegi ei pannud Sapsi boksidesse põhku vaid jätsid suure käru põhuga tallivahele ja ise tõmbasid siis sadularuumi kohvitama. Siinkohal oli minu kord vihastada, et mismõttes nad jätavad neiu niimoodi üksi töötama ja lähevad ise minema. Ega siis midagi, matsid mis matsid.

Ülejäänud päev läks veidikene rahumeelsemalt, sai hobuseid valmis pandud ja kordetatud ning niisama ringi asjatatud. Millegi pärast aga kui meie tahvlile vaatasin, kuhu päevakava kirjutame, siis avaldus tõsiasi, et Lissabon-Primero on ikka meie listis ja mina pean temaga sõitma sel päeval. Emanuel selgitas, et see hobune läheb märtsis Koreasse ära ja selle ajani peame teda enda nimekirjas hoidma. Kokku saadetakse meilt sinna ca 15 hobust. Mingi selline müügidiil oli ühtede japsidega. Sellest hoolimata võttis italjaano ühe noore asemele. Ütles mulle, et tooksin selle ca 100m eemal asuvast tallist ära ja vaatame mis ta endast kujutab. Uut kutsutakse siis Balou-Polydoriks (see on sugupuu järgi, Balou on isa ja Polydor on emaisa, sest sellele hobusele pole veel oma nime pandud, sama on ka näiteks Lissabon-Primeroga ja üldse kõigiga, keda kutsume kahe nime järgi). Mina, midagi halba aimamata, läksingi ilusti sinna talli. Esialgu ei leidnud hobust üles, kuid Inglismaa Katie aitas mul teda otsida ning koos lõpuks leidsime ta. Läksin siis boksi ja panin päitsed pähe, jõudsin ka ühe kabja ära puhastada kui Katie hoiatas, et igaks juhuks ei puhastaks kapju, sest need noored võivad lüüa ja nad keegi ei puhasta seal kapju. Võtsin siis niisama välja ja läksin meie talli. Terve tee oli Balou suht närviline ja kohati hüples mul käekõrval, kuid jõudsime kenasti pärale. Tallis tulid kohe Massimo ja Maik hoiatama, et oleksin ettevaatlik sest see loom lööb. Panin siis ta seina küljes oleva keti külge ja läksin korra eemale ning siis see algasgi. Tüüp pööras täiesti ära. Tahtis mitu korda lahti ennast tõmmata, siis kraapis maad nagu segane ja kõige tipuks hakkas tagant üles peksma meie suunas. Ma mõtlesin kohe, et seda mustangit ma küll ei puutu. Läksin Emanueli juurde ja ütlesin, et see hobune on peast veits soe. Ta tuli siis pärast sõitu ise vaatama ja pääses suht napilt Balou kabja eest. Õnneks ürtas ta ise hobu valmis panna ning mina sain seni Lissboni enda jaoks valmis seada. Hobused valmis, läksime koos Baloud kordetama. Kordel ta ka ei osanud korralikult joosta ja seega ma aitasin piitsaga eemalt, et ta püsiks ringis. Seejärel pidi Emanuel talle selga minema, kuid mina ei jõudnud seda looma kinni hoida ning lõpuks pääses ta üldse lahti ja jooksis mööda manee˛i ringi. Emanuel ütles, et üritab ise nats ja ma läheksin Lissaboniga sõitma. Lõpuks ta oli ikkagi manee˛i nurgas talle selga saanud ja isegi enamvähem sõidetud. Kõige parem nali selle asja juures on see, et see hobune on juba viie aastane ning Massimo tegeles temaga kuskil kolm kuud ning hobune käitub ikka nagu metsaline.

Lissabon aga on kohati super hea ja siis jälle mängib kaelkirjakut ja siis kardab kõike ning vahepeal on vaja veel minema kadjada. Galopis on ta eriti ebastabiilne. Emanuel lõpetas Balouga varem ära ja tuli mind vaatama ning arvas, et täitsa norm on. Suur boss piilus ka korra ukse vahelt, kuid ei öelnud midagi. Muideks suur boss on jõudnud juba Sapsiga ka oma pervertsusi jagada. Oli talt küsinud, et Jens on ju päris kompu, et temaga oleks ju päris lahe seksida või mis. See on juba halenaljakas milline perv suur boss on. Siinkohal mainin, et ta on üle 50ne aastane juba.

Teisipäeval sõitis Jens nädalaks Barbadosele ära ning Saps pidi Jasminiga kahepeale hobused ära jagama ja siis sõitma ning kordetama neid. Päeval pidi aga mingisugune veterinaari hakatis vet kontrolle tegema hobustele, kelle vastu eelmise nädala kliendid huvi tundsid ning iga hobuse peale kulus tal ca 30min. Meilt pidi minema Cairon ning ma seadsin hobuse ilusti valmis veti ootama, kuid kui oli meie kord, siis see tüüp ütles, et ta tahab hoopis ühe teise hobuse ennem võtta. See vihastas mu ikka korralikult välja, sest Cairon oli juba oma 30min oodanud ming tüüp lihtsalt otsustab, et tahab teist näha, nagu sellel oleks mingi vahe, kelle ta varem võtab. Kõige tipuks pidin Emanuelil aitama hüpata ja juba oli lõuna aeg ja siis ta hüppab ja hüppab ja hüppab ja seletab ja aeg tiksub ja minu kõht on tühi ja süüa ikka veel ei saa. Ütleme nii, et ma pole ammu nii vihane olnud kui selle päeva jooksul. Lõpuks saime sööma, kuid siis oli järgmine pauk. Meile oli söögiks ainult keedukartul ja kapsarullid ning need kapsarullid olid lihtsalt rõvedad. Ma ei mõista, kuidas keegi üldse sellist jälkust süüa saab! Emanuel lubas tanklasse minna ja midagi söödavat meile tuua, kuid ta oli oma rahakoti koju unustanud ning seega ei saanudki korralikult süüa see päeva. Õnneks magustoit oli normaalne ja sai vähemalt natukene midagi kõhtu. Tühja kõhuga olen ma veel eriti vihane vend. Peale lõunat saingi käia ja toriseda ringi ja öiendada, et milline paks lollakas lodev jobu see veterinaar on. Pidin veel talle tassi kohvi viima ja see ohmoon ei öelnud isegi aitäh ja seega sain teda iseloomustavate sõnade järjestusse mats ka lisada. Õnneks Sapsil oli ka ikka üks konflikt. Pika Hermanni hobune oli lahti tõmmanud ennast ja jooksnud Sapsi hobusele otsa, kes talli vahel seisis ning pikk oli nii vihane, et ei suutnud muud öelda, kui karjus Sapsile, et miks see põhk veel tallivahel vedeleb. Seda selle asemel, et vabandada, et ta hobune põhjustas Sapsi hobusele oma käitumisega trauma. Pikk Hermann on ka mingi lollakas tolgus.

Õhtul sai loomulikult Saps palju rutem valmis kui mina ning pidi siis kaasa elama mu päevalõpu sündmustele. Esiteks ütles üks hetk Emanuel mulle, et läheksin võtaksin selle mustangi Balou boksist välja, paneksin valmis ja läheksin kordetama. Muidugi ma kohe protestisin, et mul pole tervisekindlustust ega midagi ja see hobune on mingi saiko, kuid Emanuel vaidles kohe vastu, et mida ma põen ja pole see hobune nii hull midagi. Läksin siis üdini vihasena Balou juurde ning loomulikult ma ei saanud teda kätte, sest ta pööras tagumiku minu poole ja ähvardas lüüa. Seejärel tuli Jasmin vaatama ja aitama mind, kuid sellest polnud ka kasu. Balou isegi virutas tema pärast tagant üles. Jasmin arvas, et ma saadaksin Emanueli perse ja ei puutuks seda hobust. Lõpuks tuli Saps ja üritas ka, kuid ikka polnud kasu. Kõige lõpuks tuli Massimo ja sai ta kätte ning võttis boksist välja. Selle ajaga tuli juba Emanuel ka vaatama, et milles asi ning ma andsin hobuse talle üle ja ütlesin palju õnne, mina seda hobust ei puutu enne kui see õpib normaalselt käituma. Seletasin talle ära ka, et mul pole mingit huvi sellisega tegeleda ja see pole minu hobune ja mul pole vaja kellelegi midagi tõestada, et ma saan või julgen ning ma lihtsalt ei taha oma tervisega riskida. Tema võttis sellise hobuse oma listi ning las siis ise riskib. Õnneks ta mõistis mind ja pani ise hobuse valmis ja läks kordetama ja sõitma.

Mina sõitsin Carrickuga, kes oli enamvähem ok. Ega ma väga ei viitsinudki miskit jamada temaga. Panin libiseva peale ja kablutasin niisama ringi natuke. Sõidu lõpetanud, hakkasin päitseid pähe panema ning just sel hetkel tahtis Balou Emanuelil manee˛ist välja trügida. Mina aga olin manee˛i ukse juures ning kuna Carrick kardab teisi hobuseid, siis pistis ta mul käekõrvalt ajama. Ratsmed olid veel kaelas, nii et valjad lohisesid järgi. Kõige tipuks oli keegi tarpan talli ukse lahti jätnud ja loomulikult jooksis Carrick sealt välja. Rauad lõid veel sädemeid ka, sest uksest läheb üles kaldtee ning suht libe oli ja Carril on kõigil jalgadel rauad. Mina jooksin muidugi järgi ja siis kuskilt ilmus Melli ka, kes tuli mulle appi. Lollakas hobune jooksis aga suht kaugele ja tee poole. Õnneks meil on suure tee ääres põõsad ning nendest ta läbi ei hakanud trügima. Kuskilt ilmus Ivy ka välja. Kuna oli nii libe, siis suutis Melli sellili kukkuda ühes kohas ning hakkas kõva häälega karjuma ja nutma. Eks tal on seda massi ka parasjagu nii, et mats või päris hea olla. Õnneks Ivy sai hobu kätte ning läksime talli tagasi. Õnneks ka Melliga midagi hullu ei juhtunud, lõi lihtsalt oma käe ära. Ulme on aga see, et hobune ei kukkunud ega vigastanud ennast. Ikkagi jube libe oli ja rauad teevad veelgi libedamaks selle olemise. Nii et järjekordne sündmus, mis suutis mind selle päeva jooksul vihastada. Boksis panin Carrile tekid selga ning olin eriti kuri tädi. Kuigi tal oli juba künas müsli ja ta kohe väga tahtis seda sööma minna, olin mina karm ja ei lubanud. Ta ei tohtinud ennast paigalt liigutada ja pidi ootama kuni tekid selga sain. Siis käitus küll eeskujulikult, aga enne oli vaja ikka minema joosta. Lõpuks saime Sapsiga koju ja ma juba muretsesin, et kas terve nädal tuleb mul selline vihane.

Kolmapäev oli aga õnneks vähekene rahumeelsem. Hommikul muidugi sain jälle vihastada selle peale, et rahvas jättis taaskord põhu tallivahele ning Saps pidi üksi bokse tegema ja veel talli pühkima jne. Seekord ütlesin ma, et põhimõtteliselt ei vii seda põhku ära ja kui kohviklubi on lõpetanud, siis võivad nad selle ise ära viia. Ma juba mõtlesin välja, mis monoloogi ma maha pean kui keegi peaks selle kohta märkuse tegema, kuid keegi õnneks ei teinud mingit probleemi ja monoloog jäi pidamata. Päeva jooksul sain siiski veel korra vihastada. Läksin väiksesse manee˛i Satisfaction-Graf Grannust kordetama ning esmalt tuli poolakas Anna minuga õiendama, et siin ei tohi kordetada ja kui, siis ainult tähtsaid hobuseid ja nemad tahavad seal sõita jne. Ma siis vaidlesin vastu, et manee˛ oli täiesti tühi ja ma ei sega ju kedagi ja mismõttes tema otsustab, kes on tähtis ja kes mitte. Ta ütles selle peale ainult, et kordeta seekord lõpuni, aga järgmine kord arvestaksin sellega. Seejärel kui ma just lõpetama hakkasin, tuli Isabell, kes on tõega eikeegi siin tallis ning ütles mulle, et kordetamise ala on ja näitas peaga kordemanee˛i asukoha suunas (ta ei oska eriti inglise keelt). Selle peale ütlesin ma suhteliselt kurja häälega, et kui sa teada tahad, siis ma olen juba lõpetanud ja ma tean väga hästi kus kordemanee˛ asub. Lisaks jalutasin veel meelega hobusega paar ringi seal manee˛is.Pärast rääkisin Emanuelile ka ning tema vihastas ka selle peale ning ütles, et miks nad minuga tulevad probleeme arutama, kui miski ei meeldi, peaksid nad tema juurde mina. Ma arvasin sama ning ütlesin, et mida rohkem nad selle kordetamise kallal võtavad, seda rohkem ma just sinna manee˛i pressima hakkan. Põhimõtte pärast. Järgmine kord ütlen neile, et palun mine räägi oma murest Emanuelile, sest mind ei huvita ja kui tema on mulle öelnud, et seal on ok kordetada, siis täpselt seda ma ka teen.

Lõunasöök oli seekord parem ning positiivne oli ka see, et suhteliselt pärast söömist sain sõitma minna. Seekord oli mul jälle Lissabon. Emanuel tuli ka alguses vaatama ning leidis, et täitsa hea on. Ütles, et palju parem kohe kui temaga ning ma kvalifitseerun seda hobust iga päev sõitma, sest tema arvatavasti tapaks selle looma ära, kui peaks iga päev sõitma. Korralikult trenni ma aga teha ei saanud, sest suures manee˛is hüppasid osad oma noorte hobustega ning see näeb suht õudukas välja. Kolm või neli tüüpi lihtsalt kadjavad mööda manee˛i ja hüppavad ning kolistavad lattidega ning sa pead koguaeg valvel olema, et keegi sind alla ei ajaks. Läksin siis väiksesse manee˛i, kuid seal oli Inglismaa Katie mingi noorega ning loomulikult ta ei saanud oma hobusega hakkama ning see tassis teda ringi ja siis nad rammisid mind ja Lissaboni ning selle peale hakkas koolisõitja Hella nende peale karjuma ja õpetama ja ta ikka ei saanud hakkama ning ma otsustasin suurde manee˛i tagasi minna, sest tundus, et need hullud hakkasid lõpetama seal. Arutasin veel Sapsiga, et siin võiks kolmas manee˛ ka olla, mis on mõeldud neile, kes tahavad normaalselt sõita. Hiljem Emanuel hakkas muretsema, et kas mul on ikka ok selle hobusega sõita, sest tema ei salli Lissaboni üldse ja ütles, et kui mulle üldse ei meeldi, siis ütleksin ja vahetame kellegi teise vastu. Ma siis lubasin öelda, kui olen samuti olukorras, kus tahan selle looma ära tappa. Seni võin temaga jamada ja ringi kablutada. Mul pole selle vastu eriti midagi, sest Lissabon on Emanueli hobustest vast kõige rohkem minu tüüpi ning olenemata sellest, et ta kohati on täielik jobu, on ta mulle kõige huvitavam sõitmiseks.

Õhtul oli Emanuelil väike konflikt Inglismaa Katiega. Nimelt juba hommikusöögi ajal üritas see tüdruk mult teada saada, et miks Balou-Polydor on nüüd suures tallis ja Lissabon läks tema asemel sinna talli, kus noored hobused on. Ma siis seletasin, et kuna Emanuel sõidab Balouga tavaliselt õhtuti ning siis on rahulikum ning pimedas oleks suht jama seda hobust sinna kaugele talli tagasi hakata viima. Selle põhjal otsustas Katie, et Emanuel kardab Baloud. Täitsa õudne ikka, see tüdruk on 24 ja käitub nagu 14. Õhtul, kui Emanuel pani Baloud valmis, pühkis Katie põrandat ning tegi eriti kõva lärmi, mille peale hobune muutus rahutuks ja hakkas ringi siplema. Emanuel siis palus Katiel korraks lõpetada, kuni ta saab sadula korralikult selga. Selle peale hakkas Katie plõksima, et mis sa kardad seda hobust või milles probleem. Emanuel siis vastas, et ei ta ei karda, vaid tahab hobust korralikult välja ratsastada. Täitsa ulmeline tüdruk ikka. Lihtsalt võtab kuskilt selliseid väiteid ja tundub, et ta ise arvab, et on saanud nüüd jälile igasugustele asjadele, et kes keda kardab ja mis toimub jne. Ta käis veel minult ka küsimas, et kas Emanuel ikka kardab Baloud või ei. Ma siis vastasin, et kust ma peaksin seda teadma, ma ju ei ole tema nahas ning ma arvan, et ta siiski ei karda seda hobust. Sellist draamat rebib tüdruk, kes ei saa ühegi enda hobusega korralikult hakkama. Asjad on siin tallis ikka päris käest ära lastud.

Neljapäeval siis oli juba päris kindel, et Sabine ei jää arvatavasti meie talli, sest talle ei meeldi siinsed inimesed ning üldse see süsteem. Ta oli saanud Gretelt ka vastuse, et võib tagasi minna ning on sinna igati oodatud. Otsustasin seda Emanuelile ka öelda, et vältida olukorda, kus Saps on läinud ja mina pean üksi Kuwerdorfi elama jääma. Emanuel sai täitsa aru, miks Sabine ei taha jääda ja rääkis kohe Massimoga, kes pidi Maiki asemel majja kolima, et ehk oleks parem kui mina selle toa võtan, sest Kuwerdorfist oleks mul päris keeruline talli saada, kui mul autot siin pole. Õnneks oli Massimo väga mõistev ning oli nõus sellisel puhul toa mulle loovutama. Loomulikult läksid need jutud kohe edasi ka Maikini ja teisteni ning kokkuvõttes sai Sabine minu peale pahaseks, et ma sellest rääkisin. Mina aga rääkisin ainult Emanuelile ning ma ei saa vastutada selle eest, et Emanuel sellest edasi rääkis. Kusjuures veel minu pärast, et ma kodutuks ei jääks. Õnneks ta aga pikka viha ei pidanud selle pärast.

Päeval oli suur boss käinud Sabinega jutustamas ning jällegi oma pervertsusi natukene jaganud. Nimelt rääkis ta Sapsile, et oli Jensile helistanud ning tal on Barbadosel lihtsalt super: suvi, meri, päike ja 30 kraadi, kuumad pruunid naised ning seks on lihtsalt super. Suhteliselt naljakas mees on see Heinrich peaks mainima. Natukene hiljem tuli minuga jutustama, et meie Kuwerdorfi niiöelda korter on renoveeritud ning näeb super hea ja valge välja ning seal on nüüd väga lahe seksida kindlasti. Mina, kes ma juba olen harjunud tema haige jutuga, seletasin siis kaasa, et oi kui tore ja muidugi muidugi, see on ju väga vahva. Sellepeale lisas ta siis, et no me võiksime ju nüüd seal koos seksida. See oli juba vähekene teine level ning seda ma küll ei oodanud ning lihtsalt hüüdsin talle hämmingus, et mis asja?!?? Selle peale Heinrich ainult naeris ning lõi käega ja läks minema. Õnneks mingit edasist juttu ei tulnud. Saps rääkis veel, et suur boss oli üritanud talle laksu vastu kanni anda, aga õnneks oli Sapsil kiire reaktsioon olnud ja ta hüppas eemale. Päeval oli vahepeal veel üks koolisõidu kohtunik meil tallis, keda Saps tundis juba Eestis võistlustelt ning läks siis temaga jutustama. Heinrich oli ka seal ning kui see vanamees kohtunik talle ütles, et tunneb Sapsi Eestist ja Tallinn on väga ilus linn, siis Heinrich küsis talt, et mis te seksisite ka seal Eestis? Tundus, et see kohtunik oli juba Heinrichi perversse poolega tuttav ning ütles Sapsile, et ära pane teda tähele. Ütleme, et igav ei hakka, kui selline õudne suur ülemus ringi liigub.

Lõunal saime Sapsiga taaskord tunnistajateks olla selle talli inimeste matslikusele. Läksime kontorisse, et ma saaksin välja printida oma boarding passi ja bussipileti ning kontori ukse taga otsustasin, et koputan igaks juhuks. Koputasin ja tegin ukse lahti ning ukse peale tuli koolisõitja Hella. Seisis veel täpselt ukse ees. Ma siis küsisin, et kas Imke on seal ja ta ütles jahh ning seisis edasi ukse ees. Mul siis ei jäänud muud üle kui küsisin, et kas ma võin ehk siis tema juurde minna ning alles siis jõudis Hellale kohale, et võiks nagu ukse eest ära tulla. Läksime siis Imke tuppa ning ta rääkis parasjagu telefoniga. Ma olin talt veel varem küsinud ka, et mul on vaja printida ja tulen peale söömist ta juurest läbi. Kokkuvõttes pidime me siis ca 10min seisma ja passima kuni Imke rääkis telefoniga ning jäi mulje, et ta veel rääkis kellegi tuttavaga. Nii raske siis oli kasvõi näidata arvuti poole, et võin printida või kasvõi korra küsida, et milles asi. Ei, me pidime kogu selle aja lihtsalt passima ja ootama kuni ta lõpetab kõne. Lõpuks siis kui lõpetas siis küsis, et mis probleem ja ma siis tuletasin meelde, et tahan printida ja siis alles saime arvuti taha. Isegi kontori rahvas ei suuda viisakas olla siin ning kui juba Hella, kes on koolisõidu poolel tähtsam nina käitub nagu mats, siis ega ju nendest tüdukutest seal ka midagi enamat ei saa oodata.

Õhtul pidi Emanuel varem ära minema ja jättis siis lõpetamise minu hooleks. Pidin Lissaboni sõitma ning kahte hobust jalutama. Kuna Saps oli juba valmis saamas ja tahtsime ruttu hotelli minna, siis väga mingit trenni ei viitsinud teha. Panin libiseva peale ja kablutasin niisama kähku ära. Saps veel aitas mul ühte jalutada ja pühkida põrandat. Mina tegin kastreerimiselt tagasi tulnud Colosseole veidikene vee protseduure ja jalutasin teda. Manee˛is toimus kaklusring Massimo ja Davidi vahel. Päris naljakas oli vaadata kuidas nad seal liivas püherdasid ja üritasid üksteist ringist välja saada. Pingil istusid kaasaelajad ja kõik olid Massimo poolt. Paraku võitis siiski David ja võitis 10 euri. Meil siin toimusid sel nädalal pidevalt mingid kihlveod ja panustamised. Emanuel kaotas ka 10 euri mingis kihlveos Bernhardile.Tundub, et neil on igav ja tahavad mingit põnevust oma ellu rahapeale mängimise näol.

Reedel teatas Emanuel, et tal on juba kopp ees ja teeme kähku hobused ära ning lähme koju ära. Hommik algas paljutõotavalt, kuid siis ilmusid mingid kliendid välja ja meilt pidid minema kaks hobust, kes olid juba sõidus käinud. See tähendas täielikku krahhi meie päevaplaani. Edasi rikkus meie kava see, et sepp David tuli ja Emanuel otsustas lasta tal Balou-Polydorile rauad alla panna ning see võttis muidugi ekstra kaua aega. Kõige tipuks oli Saps jälle palju varem valmis ning loomulikult pahane minu ülemuse peale, et too jälle jokutab ja mul nii kaua aega läheb. Lisaks olid veel kolm hobust jalutamata ka. Mina sõitsin Carrickuga ning Emanuel otsustas siis nats mulle trenni anda. Seda muidugi esmakordselt, sest varem on ta lihtsalt tulnud pilgu peale visanud ja minema läinud. Seekord ta ikka seletas kõrval ja tahtis mul aidata asja timmida ning avaldas arvamust, et kuidas on. Tore, et ta viitsis minuga tegeleda, aga paha et just siis kui Saps niigi peab minu järgi ootama. Sabine juba ähvardas ka teda, et kas ta võib nüüd ära minna ja Emanuel peab mu ise hotelli viima ning siis neil tuli väike konflikt sellest. Emanuel hakkas mossitama selle peale ja ütles, et Saps mingu siis minema ja ta viib mu ise ära. Kokkuvõttes kui sõidu lõpetasin ja hobust hakkasin lahti võtma tuli Emanuel minu juurde ja ütles, et kui hobuse ära panen, siis võin minema minna ja ta lõpetab ise. Ma siiski otsustasin, et panen meie asjad kokku ja pühin põranda ka ära, sest seegi võtab veits aega ning muidu jäks liiga palju Emanuelile teha. Saps aitas mul ka põrandat pühkida ning Emanuel sai vist oma pahast tujust ka üle ning tuli ja ütles veel aitäh.

Laupäev pidi lühem olema, kuid kuna keegi ei või hetkel masinat kasutada, siis ma tundsin päris muret, et mis ime läbi suudame me lõunaks lõpetada. Emanuel pidi järjest hakkama sõitma ja iga hobusega ca 10min tegema. Muidugi see ei õnnestunud, sest üks hetk otsustas ta Colosseoga kõrgushüpet teha koos teistega ning see võttis jälle aega ning siis oli mul vaja hobusele soojenduspinded panna, mille ta arvatavasti ära lõhub, sest peab kaheks päevaks nendega jääma ning kuna mul oli ainult üks vatnik, siis pidin veel seda sebima ja see kõik võttis aega. Lõunaajal sattusime me kolmekesi veel nii hoogu klatšimisega, et jälle läks aega ning kui talli tagasi läksime, siis oli seal paras veeuputus. Õnneks Saps hakkas aitama teisi selle likvideerimisega ning mina sain rahulikult lõpetada. Sõitma õnneks ei pidanud, sest Lissabonil olid mingid koolisõidu kliendid ja Emanuelil ei õnnestunud mulle kedagi teist ka pähe määrida. Kella kahe paiku saime valmis ning läksime veel korraks Leo juurde netti, et Saps saaks oma asju vaadata. Õhtul vaatasime Saksa Superstaari saadet, mis kohati oli päris naljakas ning mina lõbustasin ennast oma webcamiga, millega tegin naljakaid pilte ja kujundasin oma valentinipäeva postkaarti.

Pühapäev oli aga tavaline puhkepäev MTV ja hunniku võileibade seltsis. Hakkasin juba vaikselt mõtlema asjade pakkimisele ning sellele, et kuhu ma üldse oma asjad jätan, sest arvatavasti kui Eestist tagasi tulen, siis Sapsi enam pole siin ja Kuwerdorfi ka asju jätta ei taha.

Kolmeteistkümnes nädal Ramsbrockis

Esmaspäev oli kohe hästi põnev päev, sest siis pidi ju Sabine lõpuks tulema õhtul minu juurde ja siis järgmisest päevast alustama tööd Jensi abilisena. Tänu magamata ööle tundsin ma ennast loomulikult nagu vati sees ja väga uimane oli olla, kuid sellest hoolimata suutsin asjalikuna püsida. Lisaks kõigele tulid ka kliendid ja ma pidin kiiruga Chiarale patsid tegema ja teda üldse hoolikalt kammima ja lihvima. Lisaks olid meil klientidele veel Calvaron ja Catalao ning Catalaole pidin ka kähku patse tegema. Põhimõtteliselt terve päeva passisid kliendid maneežis ja vaatasid erinevaid hobuseid. Tundub, et tegemist on tähtsate klientidega, sest tavaliselt sellist paraadi ei korraldata lihtsate kundede pärast. Väiksemas maneezis tegid ülejäänud soojendust ning suures üks hüppas ja teine lihtsalt tegi traavi-galoppi samal ajal. Neile näidati ikka väga palju hobuseid. Kui klientidel oli lõunapaus või lihtsalt puhkasid korra, siis pidime kähku teisi hobuseid tegema. Võib öelda, et terve päev oli paras jooksmine. Lisaks kõigele pidi Carrick minema kuskile teise talli klientidele näitamiseks ja ma pidin ta siis transpordiks valmis seadma. Õnneks temaga kaasa ei pidanud sõitma, sest Ivy pidi ise tema ja ühe Davidi hobuse ära viima ja kohapeal tegelema. Õhtul kui olin juba surmväsinud, siis oli mulle Colleen jäänud. Kiusatus oli suur, kuid siiski võtsin ennast kokku ja läksin sõitma. Õnneks oli Colleen suht ok ja pärast oli hea tuju, et ikka sõitsin. Lõpuks kui Emanueliga lõpetasime, siis tuli mulle meelde, et Sapsile oleks ju tuba vaja kus ta saaks magada. Läksime siis crazy italjaanoga (see on Emanueli hüüdnimi) kontorisse, kus parasjagu ka kliendid olid, Sapsile tuba nõudma. Kõigil oli muidugi juhtmelaks, kuid lõpuks sai suure bossi naine aru, et selleks, et tuba saada, tuleks hotelli helistada ja seda küsida. Nii siis saimegi kinnituse, et võin hotellist võtme küsida. Emanuel oli veel pahane, et kontori rahvas ise selle peale ei mõtle ja meie siis peame organiseerima ja asju taga ajama. Hotellis ei suutnud kuidagi üleval püsida ja jäin isegi vahepeal magama. Kuskil üheksa paiku saabus Saps ja siis veel nats jutustasime ning õnneks ka tema oli väss ning läksime magama.

Teisipäeval saime siis koos talli minna ja tänu mu blogile ning meie jutuajamistele olid tal juba kõik nimed selged ning ainult näod olid veel vaja üle vaadata ja meelde jätta. Esimesena nägime Mellit ja Jasmini ning siis ka ülejäänuid. Tutvustasin teda kõigile. Jasmin kutsus Sapsi kohe appi mingit käru vedama ning seejärel sain tutvustada mina straw ehk õlgede boksi panemist ja heina andmist ja pühkimise tehnikaid. Kui tallitööd olid tehtud, siis läksime hommikusöögile. Seal oli osadel šokk, sest nad ei teadnud uue isiku tulekust ja teised olid rahulikud, sest ma olin neile juba jõudnud Sabinet promoda. Ühesõnaga selle peale, kui ma tutvustasin, et Saps on ka Eesist, ütles Massimo, et ohh jumal veel üks. Ei tea kas ma olen kuidagi negatiivselt mõjunud, et ta nüüd peab lausa Jumala poole pöörduma eestlaste pärast :D. Kui talli jõudsime, siis olid jälle samad kliendid, kuid nüüd neil olid ka mingid niiöelda sõitjad kaasas, kes pidid hobuseid proovima hakkama. Tõotas tulla jälle üks kiire päev. Mina läksin kähku Emanueli hobustega tegelema ja kuna Jensi polnud, siis tuli Saps mulle appi. Kohe aga teatas David, et tal on ka hobusele patse vaja ja Sabine läks siis tema hobust korrastama. Esimesena läks Emanuel Calvaroniga ja pärast kui tuli tagasi sealt, oli ta täiesti šokis. Nimelt pidi ta mega laia ca 140cm okserit Jänkukesega hüppama, kes on alles 6 aastane ja kellega ta pole varem sellist asja hüpanud. Õnneks läks kõik hästi. Sain ka teada, et selle hobuse hind on hetkel 150 tuhat euri ning peale seda esitlust arvatavasti veelgi kõrgem. Selle raha eest saaks juba päris kobeda maja või siis juba kaks. Ühesõnaga sellised rahapatakad on minu vastutusel ja hoole all. Lisaks sain veel teada, et meie tall on euroopa teine hobusekasvandus suuruselt. Päris kõva sõna ja ma isegi ei teadnud seda enne. Meil on kokku kuskil 900 hobust.

Seekord näitasime aga päris paljusid hobuseid ja ma sain turbo kiirusel patse pähe monteerida. Pean siinkohal mainima, et need tulevad juba väga ilusad välja ja ma olen üli uhke enda üle. Sabine vahepeal aitas mind hobustega ja jalutas Charilaost. Tuli välja, et ta oli Itaalias töötanud samas kohas kus Emanuel varem. Päris vahva kokkusattumus. Seega said nad italjaanoga kiiresti ühele lainele. Kahjuks aga klientide pärast ta oma igapäevast tööd ei saanudki väga täpselt praktiseerida ning aitas rohkem kõiki ülejäänuid, kes parasjagu mingit abi vajasid. Lõunaajal sain teda šokeerida oma söögiharjumustega. Nimelt ta leidis, et ma söön väga, väga, väga palju. Aga mis parata kui neiul kõht tühi on, siis tulebki nii palju süüa, et see jälle täis saaks :D. Ja loomulikult oli ta häiritud sellest, et mõnele isikule, nimelt Jasminile jäi ta pikkus ette ning Jasmin pidi koguaeg toonitama ja seletama, et ta tunneb ennast nii pisikesena jne. Lõunaajal oli veel see nii naljakas, et saime omavahel südamerahus jutustada ja Saps küsis mult rahulikult üle terve köögi, et mis imelik tüdruk see seal nurgas istub ja passib. Ma siis vastasin, et see jahh mingi kahtlane, kes ilmus eelmisel päeval ja jõlgub siin ühel koguaeg sabas ja ma ka vaatasin, et see mingi imelik eit. Ja mitte keegi ei saa aru, millest me räägime. Ma loodan, et see imelik tüdruk juhuslikult Eestist polnud :D!

Selleks, et me saakisme rahulikult teistest rääkida ja keegi aru ei saaks, pidime me hüüdnimed kõigile panema. Jasminiga oli lihtne, teda hüüame me mõrraks. Ütleme ausalt, et mingit teist hüüdnime oleks talle raske välja mõelda. Mellit kutsume me paksuks lehmaks, sest ta lihtsalt on selline lodev neiukene. Ivy on aga punapea, sest talle ei osanudki midagi muud panna. Jens on siis Sapsi ülemus ja Emanuel minu ülemus. Davidit kutsume pikaks, sest ta on teistest pikem, Bernhardi kutsume naeratuseks. Seda sellepärast, et ma kirjeldasin teda Sapsile nii, et muidu on selline võrdlemisi inetu välimusega poiss, aga kohati kui ta naeratab, siis tal tuleb väga ilus naeratus ja selles naeratuses on kohe miskit erilist. Massimot hüüame härjapõlvlaseks, sest see oli esimene mulje, mis ta mulle kunagi jättis ning Maiki pleikariks, sest ta lihtsalt on see. Katiesid kutsume lihtsalt mu nimekaimudeks ja siis käib kirjeldus juurde, et a la kas tumedate juustega või heledate juustega või nokamütsiga vms. Ülejäänutest räägime lihtsalt kirjeldades neid. Päris vahva on ikka nii, et mitte keegi ei saa aru, mida sa räägid..loodetavasti! Ja kahjuks me ka naudime ropendamist eesti keeles, sest sellest ei saa keegi aru. Paraku aga peame kasutama mitte neid liiga rahvusvahelisi sõnu ning kahjuks just need ongi eesti keeles kõikse koledamad. Siinkohal oleks mul väga häbi neid eraldi välja hakata tooma.

Peale tööpäeva lõppu läksime hotelli, sest Saps pidi veel üheks ööks hotelli jääma enne meie kolimist. Hotelli rahvas seda aga ei teadnud ja seega üritasin ma neile helistada ja siis ka uksekella anda, kuid ei midagi. Käisime juba pesus ära ja pidasime mu voodis võileiva piknikut kui lõpuks vastas telefonile mingi noormees ja lubas mulle ukse taha tulla, et milles mure. See vist oli perepoeg. Ta oli veits häbelik ja muheles, kuid õnneks sai minust aru ja tõi toa võtme. Tuba oli Sapsil muidugi külm jälle. Lõpuks sai varakult magama ja korralikult puhata.

Kolmapäeval enam kliente ei olnud ja sain teada, et nad ostsid kokku kolm hobust ning meie omadest läks Cairon, kes on täitsa vahva hobune, selline iseloomuga loom. Tema ongi see, kes koguaeg mu juukseid süüa tahab, sest arvab, et need on heinad. Seekord sai aga Saps oma tavatööd proovida ja tunda nagu minagi enne Jasminiga koos töötamisest rõõmu. Õnneks jagas ta mu arvamust, et mõrd on mingi kahtlane ja tasakaalutu inimene, kelle tujud vahelduvad iga sekund ja kes üldse on üdini ebameeldiv. Rõõmus meel oli mul selle üle, et ka Sabine jagas mu arvamust selles osas, et siin praktiliselt mitte keegi ei oska sõita ega istuda ning eriti koolisõijatest ei saa aru, et mida nad omast arust teevad nende hobustega. Seega on meid juba vähemalt kaks, ei kolm (Emanuel ka) kes arvavad, et inimesed ei oska siin üldse ratsutada.

Minul oli ka tavaline tööpäv ning vahepeal käisin vaatamas, kuidas Sapsil läheb ja vahepeal käis tema piilumas, et mis mina teen. Tundub, et tal on hea ja rahulik rütm ning pole erilist jooksmist. Juba teist päeva järjest pidin Carrickuga sõitma, sest Emanuel tahtis mõnda aega nüüd ise Colleeniga sõita. Carrick tundus mulle maailma kõige ebamugavama hobusena, aga tegelikult oli täitsa normaalne ja sain Emanuelilt taaskord komplimendi, et näeb parem välja kui temaga. Eks ma siis kablutasin Carrickuga ringi ja tundsin rõõmu suurest ja rahulikust hobusest kes ei tee mingeid küünlaid ega õhuhüppeid. Carril on ka üks suur kiiks. Nimelt ta kardab paaniliselt teisi hobuseid ja siis juhtubki sõidu ajal, et galopi pealt paneb ta täielikult blokki, sest mingi hobune seisab ees liiga lähedal rajale ning ka seda juhtub, et sõidu ajal pöörab ta järsult otsa ringi, et teisele poole põgeneda. Aga muidu on täitsa tore hobu. Tema on veel see, kes iga kord mulle oma ninaga musi teeb kui talle boksi lähen ja kes lihtsalt armastab seda kui talle ninaauku puhuda.

Saime ka teada, et peame hotellist asjad võtma ja kolima Kuwerdorfi. See on meie suurele bossile kuuluv teine tall, mis on ca 15 km kaugusel meie tallist. Seal pidid mingid vabad toad meile olema. Ma natukene, tegelikult päris palju, põdesin seda kolimist, sest hotell oli juba päris koduseks muutunud ja ma kartsin, et Kuwerdorfis ei meeldi mulle. Uurisin, et ehk saan veel üheks ööks hotelli jääda, et õhtul rahulikult pakkida ja järgmisel päeval kohe asjad kaasa võtta, aga Jens arvas, et pakiksin ikka täna ära ja läheb kaua läheb. Nii siis läksimegi peale tööpäeva lõppu esialgu poodi, sest tahtsin hotelli tädidele tänutäheks kommikarbi jätta ja seejärel minu hotellituppa, et pesus ära käia ja seejärel asjad pakkida. Kui valmis saime, siis helistasin Jensile ja ta organiseeris, et üks tüüp Gabor meie tallist tuleb meile järgi, et näidata teed Kuwerdorfi ja seal tutvustada tube ja muud.

Jätsingi oma kalli toaga hüvasti ja viisime mu asjad alla. Ma pidin Gabori autosse minema, sest Sapsil oli auto tema asju täis ja mina poleks sinna enam mahtunud. Kui kohale jõudsime, siis sõitsime mingi talli ette ja läksime sinna sisse. Hobuste bokside vahelt jõudsime ukseni, mis viis söögituppa ja kööki, sealt läks teine uks, kus oli trepp ning suundusime siis teisele korrusele. Loomulikult nägi kõik vana välja ja seal oli selline vastik talli hais. Seejärel näitas Gabor ühte tuba, mis oli päris suur ja kus oli üks suur vana voodi, kapp ja lagunenud öökapp. Akendel ei olnud isegi kardinaid ees. Kapis oli hiirte väljaheide.. kui õudne see veel on! Seejärel suundusime teise tuppa, mis oli vähekene etem. Seal oli pisike telekas ja kaks madalat sohvat ning sektsioonkapp, kapi taga oli suur voodi ja kapp riiete jaoks. Tuba oli muidugi must ja kellegi asjad olid seal veel laiali. Sektsioonil olid purgid putukamürgiga. Seejärel läksime vannituppa, kus oli ka võrdlemisi must. Seal oli nii duššinurk kui ka vann ja suur kapp. Kõik oli valget värvi, seega paistis mustus veel eriti hästi välja. Põrandal olid karvad kellegi privaatsest piirkonnast. Kui õudne see veel olla võiks! Kohutav lihtsalt! Kahjuks ma panen selliseid pisiasju alati tähele ning lihtsam oleks kui ma poleks nii tähelepanelik. Köök oli muidu normaalne, aga jällegi väga väga räpane. Gabor juhatas meid talli teise otsa, kus Massimo elab ja seal oli üks tuba, kuhu üks meist oleks pidanud selleks ööks jääma. Toas aga polnud lampi ja see oli täitsa pime. Iseenesest tundus see tuba vähekene kaasaegsem. Üldse tundus see Massimo pool vähekene etem. Sabinel polnud ka voodiriideid ja seega sebis Gabor kuskilt mingi teki. Mul oli õnneks üks õhuke tekk ja padi. Sapsil oli villane tekk, mida kasutasime linana. Otsustasime sinna esimesse tuppa kahekesi magama jääda. Käisime veel köögis teed keetmas ja võileibu tegemas ning pidasime plaani, et millise draama hommikul tallis korraldame. Mõtlesime, et kui sellistes tingimustes elama peame, siis on kindel mats, et siia talli tööle ei jää. Magada ma muidugi korralikult ei saanud ning ärkasin mitmeid kordi öösel üles. Hommikul oli suht jäle sinna vannituppa minna ja ei jõudnud ära oodata, millal saab draamat teha.

Neljapäeva hommikul siis esimene ohver oli Emanuel kellele ma kõik ära kaebasin ja tundus, et ta oli samuti väga pettunud, et meiega nii tehakse. Ütlesin ka, et tunnen nagu oleksin oma sõpra alt vedanud, sest kutsusin ta meile tööle ja rääkisin, et saame korteri nagu Jens oli lubanud ning nüüd saadetakse sellisesse lauta elama. Mainisin ka et ma olen suht kindel, et Saps ei jää siia tööle kui peame seal elama hakkama. Lisades, et arvatavasti ka mina ei jää. Hommikusöögil saime ka Massimoga arutada, et mis õudne koht see Kuwerdorf on. Järgmisena nägin Jensi ja kui ta küsis, et kuidas õhtul läks, siis rääkisin, et see oli kohutav koht ja sellises paigas ei saa elada. Ta lubas midagi välja mõelda. Lõunal selgus, et suur boss oli sinna kohale läinud ja kui esimese toa avas, siis oli ta täieliku šoki saanud ja karjuma hakanud, et mis siin toimub. Ta oli öelnud, et sellises kohas elavad sead. Jens käis ja vabandas, et nad polnud enne üle vaadanud, et mis olukorras koht on ja ütles, et järgmise nädala alguses renoveeritakse seal kõik ära ja vaadatakse uued voodid ja asjad sisse. Jensi pruut Jessica oli juba käinud meile uusi voodiriideid ja vannituppa vaipa ostmas. Peab ütlema, et ma küll natukene kahtlen selles sakslaste renoveerimises ja kardan, et ega see koht seal palju paremaks ei muutu, aga eks ootame ja vaatame. Õhtul pidime hotelli tagasi kolima kuniks Kuwerdorfis toad korda tehakse.

Tallis oli muidu tavaline päev välja arvatud, et kõik koguaeg uurisid meie Kuwerdorfi emotsioonide kohta ja Emanuel jagas oma pettumust ja ütles, et kui miskit ei muutu, siis aitab mul uue töökoha leida, sest nii ei tehta lihtsalt oma töötajatega. Õhtul sõitsin jälle Carrickuga ja mingi hetk sain ta galopis suht heaks nii, et ta suutis galopis koondada ning samal ajal suust ja kaelast lõdvaks jääda ning tagaotsa töö säilitada. Mingi hetk tahtsin nats rohkem koondada ja pressisin vast natuke liiast ning ületasin Carri taluvuse piiri ning siis hakkas ta jälle oma vastikut kramplikku galoppi tegema. Lõpus sain ta korra vähekene etemaks jälle ja lõpetasin kähku ära.. Samal ajal clippis Emanuel Colleeni, kes oli tal kaks korda ära põgenenud ning ta pidi talle paar narksi laksu tegema. Colleen oli kohe ehtne uinuv kaunitar. Neljapäeval tuli Emanuel ka sellisele toredale ideele, et nüüdsest peaksin hakama kahe ta hobuse boksi igapäevaselt tegema ning see vihastas mind veelgi rohkem. Kõigepealt elamine ja nüüd veel boksid ka. Mis järgmiseks? Kuna see kõik tõmbas mu motivatsiooni lusa miinusesse, siis võtsin töötegemise kiirust kohe poole võrra alla ning otsustasin, et jään Eestisse paariks päevaks kauemaks kui esialgu plaanisin. Ühesõnaga üks vihane päev oli mul ja tuju oli täitsa halb.

Reedel pandi jälle suur parkuur maneeži püsti ning Emanuel hüppas mitme hobusega ning mina pidin siis aitama teda. Mu töötegemise kiirus oli endiselt aeglasem, sest motivatsioon pole taastunud. Enamus hüppasid tal hästi ja nägin esmakordselt ka Colleeni kõrvalt hüppamas ja see mära hüppas vägevalt. Tal on super tagaots ja hüppamise ajal läheb ta nats põlema ning seega oleks ta super hobune kiirusparkuuridesse, sest pöörab hästi ja tuleb igast olukorrast puhtalt välja. Carrick hüppas ka super hästi ja Emanuel ütles Jensile, et tänu minu heale ratsastusele on hobune paremas tasakaalus ja ka galopp on tasakaalukam. Ma ainult naersin selle peale, sest ega sa nüüd kolme päevaga ka midagi nii kategooriliselt ei muuda.

Vahepeal kukkus Inglismaa Kate oma viieaastase hobuse seljast alla ja Ivy pidi temaga edasi hüppama. See hobune ei suutnud normaalselt galoppigi teha ning üldse oli üks paras katastroof, lisaks kõigele ka juhitamatu. Ütleme ausalt, et ma ei kujuta ette, mida need inimesed oma noorte hobustega teevad, et need nii ära rikutud on. Ütlesin Emanuelile, et kui mina oleks see tüdruk olnud, siis ma oleks pärast seda trenni läinud suure bossi juurde ja küsinud, et kas tal mingit muud tööd pakkuda pole, sest ratsutamine pole see kõige õigem ala. Kahjuks aga need inimesed selle peale ei tule ning nii rikutaksegi juba varakult mitmed head noored hobused ära. Väga kahju. Õhtul sõitsin Lissabon-Primeroga, kellel on arvatavasti mingid valud seljas, sest trenni alguses on ta enamvähem ja mida kauem sõidad, seda kramplikumaks ja halvemaks ta muutub. Emanuel nõudis, et paneksin libiseva peale, kuid pärast viite minutit võtsin selle ära, sest leidsin, et ilma selleta on ka täitsa sõidetav. Kuid jahh, sellel hobul on kindlasti mingi valu või probleem seljas. Vahepeal läks meil väike Colosseo kliinikusse kastreerimisele ning sain ta valmis seada ja auto peale panna. Vaesekene ei teadnud isegi mis teda ees ootab. Hommikul oli meil aga külas hobuste hambaarst, kes viilis ühel meie hobusel hambaid ja teistel kahel kontrolllis niisama üle. Päris jube oli vaadata seda viilimist. Mul on iga kord sel ajal külmavärinad. Päeval oli mul veel mingi vere sõda, sest mitu korda hakkas mul ninast verd jooksma ja siis pidin oma tegevuse pooleli jätma ja tualetti tormama, et see peatada. Korra tuli isegi Emanuel vaatama, et kas minuga on ikka kõik korras või mis. Kardan, et see on ülepingutamisest ja kergest stressist, sest see hakkas lihtsalt niisama ninast voolama. Ma isegi ei nuusanud ega löönud ennast ära, vaid puhastasin ühel hobusel kapju ja vaatasin, et miks üks kabi on verine ning siis avastasin, et mitte hobune pole vigastatud vaid mul voolab ninast verd. Peab vist natukene veelgi lõdvemalt hakkama võtma.

Õhtul käisime Sapsiga jälle hotelli köögis võibse tegemas ja vett keetmas ning sai varakult magama mindud. Ei saa kohe mitte mainimata jätta veel kord, et ma ikka sajaga naudin seda, et võime eesti keeles rääkida inimesest, kes meie kõrval istub ja see inimene ei saa mitte kui midagi aru. Loodan et ei juhtu sellist asja, et satume sellise inimese juurde, kes mõikab eesti keelt.

Laupäev oli lühem päev. Väiksemas maneežis tehti noortele vabahüppeid ja mina pidin siis võrdlemisi kiiresti meie hobused ära tegema. Nii ma siis lasingi neil kordemaneežis vabalt joosta ning kordetasin neid natuke ja mõned läksid masinasse. Lõunal said Jens ja Emanuel meie eesti keelt kuulata ning klatšisime taaskord mõningaid Eesti ratsutajaid, keda Emanuel teadis. Ta veel ütles, et anname oma listist Lissaboni ära ja võtame asemele ühe või kaks täielikku noort hobust kes ei oska midagi. Oh seda rõõmu peaks mainima ja mu tervisekindlustus sai ka läbi. Annad ühe lollaka ära ja saad kaks hullumeelset asemele. Saime valmis kuskil kell kaks päeval ja kuna Sapsil oli veel tegemist, siis läksin Leo juurde netti. Sain seal paar tundi olla ning siis läksime veel poodi ja seejärel hotelli. Kuna Saps tundis ennast väga haigena, siis ta jäi varakult magama ning ma lahutasin oma meelt teleka ja kirjutamisega ning sõin hästi palju magusat.

Kaheteistkümnes nädal Ramsbrockis

See nädal algas veidikene šokeerivalt. Nimelt pühapäeva õhtul kui oma asju hommikuks kokku sättisin, avastasin, et mu rahakott polegi enam kotis. Vaatasin kohe kogu toa üle ja mitte kuskil polnud. Mõtlesin, et ehk jäi kuidagi talli ja hommikul leian, aga kahjuks nii ei läinud. Esimese asjana kui talli jõudsin, revideerisin sadularuumi, kus ma tavaliselt oma asju hoian, kuid ei. Seejärel läksin kööki, kus ma olin endale vett keetnud, kuid ka seal polnud. Jäi veel loota, et ehk keegi on leidnud selle, kuid päeva jooksul selgus tõsiasi, et ka keegi pole leidnud seda. Jama on selles, et rahakotis olid mu ID kaart, juhiluba, pangakaardid, krediitkaart, hanza.net paroolid. Ühesõnaga kõik, mida mul siin hädasti vaja läheb. Lisaks neile asjadele oli ka ligi 25 euri ning mõned tähtsamad visiitkaardid ja isiklikud mälestusasjad nagu mu suurepärane joonistus majandusmatemaatika õppejõust Helmost, paar lühikest armastuskirja kursavend Raunolt, Lilli hammas, mis talt välja tõmmati päris alguses kohe kui ma ta oma hoole alla võtsin ning tema rauadadelt naelad, mille ma ise lahti kangutasin kui talt raudu alt ära võtsin ja mis minu fantaasia kohaselt pidid mulle õnne tooma. Ühesõnaga asjad, millel oli mulle mingi tähendus ja mälestus. Esimesest šokist üle saanud otsustasin oodata ja vaadata, et ehk ikka tuleb kuskilt välja.

Hommikul saabus talli ka ülimalt rõõmsameelne Emanuel, kes oli saabunud oma puhkuselt ja teatas, et oli koju jõudnud kell viis hommikul ja on maksimum tund maganud. Sellest hoolimata säras ta nagu päiksekiir kogu päeva :D Loomulikult kaebasin ka talle kohe oma kaotuse üle ning andsin ülevaate tallis toimunust tema äraoleku ajal. Ise olin veel super rõõmus, et enam pole mingit kordetamist. Õnneks ei olnud ka. Peale lõunat pidin nagu alati ka Colleeni sõitma ja trenn algas päris kehvasti. Olin üksi maneežis ja kohe kui olin teki ära pannud hakkas tema protestima edasiliikumise suhtes. Sääre peale hakkas taandama. Ma siis mõtlesin, et mis seal siis ikka ja virutasin talle stekiga. Selle peale järgnes aga umbes viis või kuus küünalt järjest. Esimese ajal jäin talle suupeale nagu mul alati kombeks on, kuid siis suutsin kaelast kinni võtta ning umbes neljanda või nii küünla ajal sain täie laksuga Colleeni peaga vastu vahtimist. Oi kui valus see oli. Õnneks mingi hetk ta lõpetas ja ehmatas ning pani ajama. Ma olin nii vihane selle laksu pärast, et oleksin ausalt tahtnud selle mära maha lüüa. Maha löömise asemel hakkasin lihtsalt ulguma. Nii ma siis oma paar minutit sõitsin ja ulgusin. Minu murdumine oli pigem põhjustatud oma rahakoti kaotusest ja muudest ebameeldivate asjade kokkulangemisest. Mingi hetk ta suutis veel paar küünalt teha, kuid lõpuks otsustas tujutsemise lõpetada ning trenni lõpuks oli ta super hea. Pärast rääkisin Emanuelile ka ja ütlesin, et kui ma mingi sinika saan, siis päris kindlalt kohe löön selle mära maha. Saladuskatte all võib öelda, et ma ikkagi sain kena sinika oma põsesarnale, kuid sellest hoolimata ma Colleeni siiski maha ei löönud :D. Mingi hetk otsustasin ka oma Saksa panka helistada ja uurida, et ega keegi pole neile mu rahakotti viinud, sest mul oli nende kaart ka sees, kuid kahjuks polnud. Otsustasin siis kaardi igaks juhuks ajutiselt sulgeda. Seejärel helistasin ka oma Eesti panka ja lasin seal ka kaardid sulgeda. Lootus oma rahakott leida siiski püsis. Õhtul võtsin asja rahulikult ja lugesin raamatut „Söö, palveta, armasta“ E.Gilbert ning ei põdenud enam nii oma kaotuse üle. Päris hea raamat on, soovitan täitsa lugeda.

Teisipäeva hommikul pidin Annaga talli tulema ja enne käisime veel kohalikust poest läbi, et ega ma pole sinna oma rahakotti jätnud, kuid ka sealne tädi ei teadnud midagi. Hommikused tallitööd tehtud, asusime hobuste kallale. Muideks saime endale uue hobuse Satisfaction-Graf Grannus. Täitsa mõistlik loom tundub, igatahes meeldib mulle rohkem kui Cornet-Grannus ehk shithead, kelle me Ivyle andsime. Lisaks kõigele parandas mu tuju fakt, et Austria tüdruku Laura über rikas ema ostis talle Cockney ära ja sama päev viisid nad ta endaga Austriasse kaasa. Niii hea, et ma ei pea enam selle debiilse täkuga maad jagama ja pidama võistlust temaga, et kes suudab teisele rohkem ära teha. Nüüd meil on ainult 15 hobust.

Taaskord sõitsin lõuna ajal Colleeniga ning järjekordselt olin mõningate küünalde ohver. Õnneks mu sinikakollektsioon rohkem täiendust ei saanud ja suutsin juba küünalde ajal täitsa professionaalselt kaelast kinni võtta. Vot see on asi, mille Colleen on mulle ära õpetanud. Üldse oli ta terve trenni vastik ja vehkis peaga ja ei tahtnud ennast liigutada ja oli üdini ebameeldiv. Kaebasin Emanuelile ära ja ta lubas järgmisel päeval veits klobida mära. Oi mul oli hea meel. Ja taaskord hakkas mu kordetamise saaga pihta, kuid ega see mind liiga ei häirinud ka. Tegelikult on täitsa tore, et Emanuel tagasi on. Koos on ikka palju lõbusam ja saab vahepeal ka tallirahvast klatšida ja hobuseid kiruda. Õhtul vaatasin oma lemmik seebikat Rock of Love bussi, kus on järgi jäänud ainult neli võlts rindade, juuste, küünte ja jumal teab millega veel üles muhvitud tädikest ja võltsjuustega rokkar, kelle nimel nad siis võistlevad.

Kolmapäeval läksin talli Massimoga, sest Anna pidi oma mehega haiglasse minema, sest ta meest oli nii halvasti vaktsineeritud, et vaktsiin oli kuskile kätte kinni jäänud ja ei liikunud kuskile ja siis pidi selle käega mingeid protseduure tegema. Päeva jooksul otsustas Emanuel natukene reegleid rikkuda ja clippis paari hobust: Satisfactionit ja Pocalino-Acoradot. Mina sain jälle vahvalt kordetada. Emanuel käis ka nagu lubatud Colleeniga sõitmas mingi hetk ja selle asemel, et märale peksa anda, tuli välja, et Colleen oli super tubli olnud. Nagu alati, teab ta millal tubli olla ja millal mitte. Sain veel paar komplimenti selle kohta, et näed ei olnudki võimatu mära sirgeks sõita ja vaat ei olegi enam suunaga vasakule kõver. Õhtul sain veel Sapsilt rõõmuudised, et ta tuleb meile arvatavasti järgmisel nädalal. Päeva lõpus sõitsin mina Colosseoga ja Emanuel Carricuga ja samal ajal olid mingid kliendid maneežis kes vaatasid ühte Davidi hobust ja kui olid Davidi hobusega lõpetanud, siis hakkasid nad huvi tundma Colosseo vastu. Nii siis pidingi mõneks hetkeks neile Pupsu loovutama, et nad saaksid teda proovida. Paistis, et neile liiga ei läinud peale, sest ta oli veidike närviline. Arvatavasti sellepärast, et mina olin esimene võõras inimene pärast Emanueli, kes temaga sõitis ning peale mind tuli kohe järgmine võõras. See oli talle vist liiast. Aga vahvad kliendid olid. Aitasid mu pärast selga tagasi ka, sest Colosseo on ikka üpriski kõrge loom. Peale selle oleks Emanuel äärepealt alla kukkunud Carricku seljast kui too pärast hüpet mingid jõnksud sisse tegi. Naljakas oli igatahes. Nägin ka talli kontorist Imket ning küsisin oma rahakoti kohta, kuid ka tema ei teadnud midagi. Palusin tal igatahes esimesel võimalusel mulle teada anda, kui keegi peaks teatama selle leiust.

Neljapäeval sain ühe hea ja ühe halva uudise. Nimelt halb uudis oli see, et Emanuel oli Davidiga hobuseid vahetanud ja meie listist läks Davidile üks mu lemmikuid Carolina, kes oli mul alati selline suur sõbranna ning asemele saime mingi karvase koljati Cornet-Ribbecki. Hea uudis oli aga see, et üks debiilsemaid hobuseid meie listist Stolzenberg-Lordanos ehk Stolzu läks üle Jensi listi. Selle hobusega pidi alati valvel olema, et ta kuidagi ei vigastaks sind. Seega on meil nüüd ainult 14 hobust. Lausa luksus, peaks mainima. Sõitsin ka Colleeni ja proovisin teisi suulisi seekord. Peab ütlema, et need olid lausa super suulised. Ilma lülideta ja sirge suuline ning võrdlemisi peenike. Ütleme, et see tegi imesid. Colleen oli nagu lilleke mul ja naersin veel Emanuelile, et selle suulise pean ma endale igatahes tulevikuks hankima. Lõuna ajal nägin ka suure bossi naist, kes oli kuulnud mu rahakoti kadumisest ning leppisime temaga kokku, et ta proovib kohalikule politseile helistada, et ehk on sinna keegi viinud, kuid kahjuks ei teadnud ka politsei sellest midagi. Täitsa kadunud kohe koos kaartide, naelte ja hambaga. Ausalt öelda ma ei oska enam midagi peale hakata. Mida pole, seda ei ole! See aga tähendab seda, et mul on jälle põhjust Eestit külastada, sest ma siiski ei saa ilma oma kaartide ja juhiloata siin olla. Nii et arvatavasti veebruari keskel või teises pooles on mind jälle kodumaa pinnal näha. Ühesõnaga negatiivse asjaga käib kaasas kuhjaga positiivset.

Reedel oli mul vahva päev ja sain kahte hobust clippida. Kohe hommikul clippisin Calvaroni ehk Jänkukest. Selline hüüdnimi on tal sellepärast, et tal on täpselt sellised kõrvad nagu jänkul ja ta on lihtsalt armsakene ja see sobib talle nagu valatult. Ta kannatas clippimise täitsa hästi välja ja ei teinud pahandusi. Ainult pea tegi Emanuel kiiresti ära, sest see Jänkule eriti ei meeldinud. Hiljem clippisin Davidilt saadud uue hobuse ära ning selle karvahunniku alt tuli täitsa kena loom välja. Viskasin veel nalja, et see hobune pole oma pikiinipiirkonda kunagi vahatanud, sest tal olid kõhu all karvad ca 5cm pikad. Kohe hommikul tuli ka inglasest sepp David ning saime ka temaga jutustatud ja nalja visatud. Peab ütlema, et ta on üks väga vahva tegelane ning meil alati jutt jookseb ja on lõbus. Lisaks võtab ta alati meie hobused eelisjärjekorras. Vahepeal aitasin tal ka ühte Bernhardi hobust otsida ja ta oli kohe vägagi üllatunud, et ma teda aitasin. Ta vist pole harjunud sellise asjaga. Hiljem sain teada, et ta on Marcus Ehningi hobuste sepp ja see on juba kõva sõna. Päeval sõitsin ka Colleeni ning panin seekord tavalise suulise ja ta oli jälle täielik õudukas. Õnneks mingeid ekstreemsusi ta siiski ei pakkunud mulle. Vaatasin ka kuidas teised oma noorte hobustega parkuuri hüppasid ja see oli kohutav. Kokkuvõttes ei suutnud ei Massimo, Melli ega ka Jasmini hobune normaalselt hüpata ja nad tegid ikka räigeid vigu. Ma kardan, et kui nad nii jätkavad, siis võib need hobused spordi mõttes küll maha kanda. Kõige tipuks tõrkus Melli hobune ja ta lendas veel alla. Väga professionaalne. Nad võiksid minna ja õppida näiteks kokaks või midagi taolist, mis oleks tehniliselt selgeks õpitav, sest kui sa ikka ei ole loodud ratsutaja olema, siis sa ka selleks ei saa, muidugi välja arvatud kui ei näe kõvasti vaeva ja ei tee selle nimel raskelt tööd.

Laupäeval otsustasime kõik hobused hästi kiiresti ära teha ja varakult koju minna. Emanuel sõitis ja hüppas umbes poolte hobustega ning mina siis pidin aitama teda selles. Käisin ja kordetasin mõningaid hobuseid libisevaga ning pidasin võitlust kohtade pärast masinas. Lõpetuseks pidin ka Colleeni sõitma, kuid absoluutselt ei olnud mingit viitsimust ratsutada ning tahtsin ta vabalt maneeži jooksma lasta, kuid kuna just enne seda plaani pidin aitama Emanuelil Carrickut hüpata ja alati pärast hüpete lõpetamist meeldib tal minuga arutada, et kuidas ikka hüpped olid ja kas ikka oli piisavalt tasakaalu ja kuidas maandus ja mis see tagaots tegi ja sada muud häda, siis selle ajaga oli juba Anna ühte oma hobust kordetama läinud ja oleksin pidanud ootama. Nii siis otsustas Emanuel, et ta läheb kordetab ise Colleeni, sest see pidi hulluks minema korde peal ja ma saan siis niikaua meie asjad kokku panna. Pärast lõpetamist käisime veel söömas ja siis ma otsustasin paariks tunniks Leo juurde internetti minna, et uurida, kuidas ma endale uue ID ja juhiloa saan. Hiljem jalutasin hotelli ning alustasin nädalavahetusega. Selleks täitsin ma oma kogu nädala kohvinormi ja jõin umbes pool liitrit kohvi ära. Loomulikult hakkas mul sellest halb, sest organism pole enam harjunud kohviga ja veel nii palju korraga. Igatahes hea oli..

Pühapäeval ma ei läinud kordagi oma hotellist välja vaid sõin, jõin ja vaatasin telekat terve päeva. Loomulikult pesin ka oma talli asju ja vahepeal avastasin endale uue meelelahutuse, nimelt nüüd mulle meeldib arvutis solitairei ja freecelli mängida. Kogu selle päeva tulemus oli aga see, et ma ei jäänud õhtul üldse magama ja kokkuvõttes passisin kuskil kella kaheni öösel üleval. Üritasin isegi lammaste lugemise tehnikat, kuid see ei töötanud. Lõpuks õnnestus mingi ime läbi magama jääda, aga juba kell neli öösel olid silmad lahti ja selline tunne, et oleks valmis kasvõi matemaatika eksamit kirjutama. Kokkuvõttes ma ei teagi kas olin lõpuks pool unes või mis, aga kui kell 6.10 äratus helises, siis oli väga raske olla. Esmaspäev tõotas raske tulla..