Kahekümne kuues nädal

Esmaspäev algas tavaliselt, sõitsin rattaga tööle ning asusime põhupanemise juurde. Õigeks ajaks tulime ainult mina, Melli ja Javi. Hiljem saabusid ka teised ning toimetused võtsid kauem aega kui muidu. Hommikusöögil oli ka ainult paar õnnetut viilu saia järgi ning üritasin siis nendega oma kõhtu täita. Edasi oli tüüpiline sinine esmaspäev: panin hobuseid vaikselt valmis, kuulasin mõningaid Emanueli debiilseid kommentare ning viisin hobuseid seppadele tegemiseks. Sain veel teada, et italjaano oli Provintziali ära andnud ühele kõige mõttetumale tüdrukule tallist, Isabellile. Provintzial on ju tema jaoks liiga kehv hobune, peace of shit nagu ta nimetab, ei hüppa hästi ja tõrgub ka veel. Ma arvan, et ta andis nimelt sellele tüdrukule, sest see ei saa nagunii millegagi hakkama ja mõelda vaid kui hakkaks keegi teine sõitma ja hobune hakkaks järsku hüppama, no siis oleks küll piinlik. Igatahes jah selline mõtteu on see kõik siin minu meelest. Muidugi ma suutsin mitu korda vihastada ta peale mingite asjade pärast ja südamest rõõmu tunda kui ta kõhis ja läkastas. Mõtlesin endamisi, et nohh on ju väga tore haigest peast tööd teha, kõhi aga kõhi, loodetavasti on sul palavik ka :D. Lõunal oli meil täna kuidagi eriline magustoit, pakuti siis värskeid maasikaid ja sai vahustatud kohupiima neile peale panna. Täitsa hea oli isegi. Kuna ma olin niigi juba ärritatud, siis otsustasin pikema lõuna teha ja pärast söömist istusin veel pool tundi köögis ja mängisin telefoni peal tetrist. Seejärel jätkus sama tüütu hobuste valmispanek. Jälle suutis Emanuel mind vihastada ja siis ma torisesin talle vastu, et kannata nüüd ära, varsti tuleb uus inimene sulle siia, kes on loodetavasti palju parem kui mina. Selle peale sain muidugi jälle väikse moraali ning olin vihane edasi. Õnneks mu pahameel taandus mingi hetk ja uusi kommentaare ei tulnud, seega sain tööpäeva rahus lõpetada. Täpselt kell kuus olin kõigega valmis ning kuna sadas vihma, siis uurisin, et kas Melli läheb koju kohe, kuid tal oli plaan poodi minna ja ma siis otsustasin, et lähen temaga. Eelnevalt olin muidu koolisõidu tüdrukutega poodimineku kokku leppinud, kuid Melliga sai kiiremini. Poes sai endale tublisti kraami varuda, et ei tekiks olukorda, kus on oht, et toit saab otsa ning nüüd võib mul isegi õnnestuda kuni lahkumiseni selle toiduga hakkama saada. Pärast poodi käisime veel sollist läbi, sest Melli tahtis päevitada. Mina loobusin, sest otse tallist solli minna, nii et vahepeal pole pesus käinud ja riideid vahetanud, tundub vastik mulle. Seega sain niisama paarkümmend minutit kommi süüa ja ajakirja sirvida. Koju jõudsin peale seitset, isegi väga normaalsel ajal ning seega sai endale valmistada super lux võibsid ja kuulata ning vaadata, mis Aunastel tarka on öelda..

Teisipäeval läksin Inglismaa Katiega talli ning päev hakkas kuidagi rõõmsalt. Toimetused said kähku valmis ja hommikusöögil oli seekord kuidagi ülimalt pehme ja värske leib. Ei suutnud kohe söömist lõpetada. Seejärel hakkas tavapärane töö pihta ning panin kohe ühe hobuse Emanuelile valmis ja ise läksin ja jalutasin Charilaose ja Calvaroni ära. Edasi tegin italjaanole mitme hobusega hüppeid ning kõik oli täitsa rahulik ja normaalne. Lõpuks ma siiski suutsin vihastada. Nimelt täpselt lõunal läks ta Poseidoniga sõitma ja ma pidin veel Canero ära kordetama. Loomulikult sain ma kiiremini kordetatud kui tema sõidetud ja seega jäin veel teda ootama. Lõpuks ta saabus ja siis lihtsalt viskas hobuse minu kätte ja ütles, et pese teda. Ega ikka ajab vihale küll kui on lõuna ja ma niigi heast tahtest ootan ja siis ta veel lihtsalt annab hobuse mulle ja pese ja küüri niiviisi oma lõuna ajast. Loomulikult näitasin ma oma olekuga ääretut pahameelt välja ja siis vihastas tema minu peale, et ma selline turtsakas olen ning tuli ja võttis mult hobuse ära ja ütles, et läheksin lõunale, ta võib ise teha. See muidugi vihastas mind veelgi rohkem välja ning kogu oma lõuna olin ma eriti tujust ära. Istusin muidugi jälle täpselt lõuna lõpuni köögis. Tagasi talli jõudes oli õnneks Emanuel juba maha rahunenud ja mina ka polnud enam nii pahane. Parasjagu tegid veterinaarid Coolreinile selga süste ja panid rohtu ning pinded esijalgadele ning ma pidin Catalani tooma, sest tal on ka selg kehv. Sama tehti ka Catalaniga ning nad mõlemad on nüüd boksi ja jalutamise režiimil nädala lõpuni. Mingid uued praktikandid Rootsist tulid jälle meile talli, kuid nendega ma väga kokku ei puutunud päeva jooksul ning ei tea neist midagi. Edasi panin jälle mõned hobused valmis ja korrastasin ning puhastasin varustust ja meie valmispanemise kohta. Võrdlemisi kiresti saime valmis ning samal ajal kui Emanuel viimast hobust sõitis, siis ma hakkasin Poseidonit clippima. Seekord oli mingi vastik masin selleks, mis kuumenes pidevalt üle ning oli suht raske käes hoida ning terad ka ei lõiganud kõige paremini. Kui Emanuel lõpetas, siis võttis ta clippimise üle ning kuna ta ka ei suutnud selle masinaga teha, siis tõi hoopis teise endale. Ma panin Carricku ära ning viisin asjad minema ja tegin natuke asjalikku nägu tallis. Just kui otsustasin koju ära minna, veensid Melli ja Jasmin mind nendega ühe õltsi tegema. Natuke vastumeelselt jäin nõusse ning just kui olime veidike istunud, siis helises Massimol telefon ning me kõik pidime minema suurele karjamaale ühte hobust püüdma, kes lonkas. Kuna Melli ja Jasmin ärandasid mu ratta, et sinna sõita, siis ei saanud ma ka koju minna ning olin sunnitud teistele appi minema. Loomulikult kui kohale jõudsime, siis otsustati loobuda püüdmisest ning läksime talli tagasi. Jõin oma õltsi lõpuni ning sõitsingi koju. Olenemata vahepealsetest ootamatutest sündmustest jõudsin ma siiski võrdlemisi normaalsel ajal koju. Kahjuks olid interneti probleemid ning ei saanud meile lugeda ega seebikaid vaadata ning panin ühe flmi arvutist ja jäin väga varakult magama, väljas polnud veel pimegi.

Kolmapäeval rattaga talli ja hommikul põhu panek ning muud pühkimised ja toimetamised. Hommikusöök oli kuidagi väga vaikne, uued praktikandid olid ka söömas ning seega sain neid rahulikult ja tähelepanelikult jõllitada, et mis nägu ja tegu on. Jõudsin järeldusele, et tavalised tüdrukud, üks tundus selline ninamees oma punaste küüntega ning teine selline vaiksem käsutäitja. Seejärel pärast sööki hakkasin Emanueli hobustega varustama. Õnneks seekord ta hüpata ei tahtnud ning kuni tema sõitis, siis sain niisama passida või midagi asjalikku teha. Ühe sellise pausi ajal otsustasin Charilaost jalutada ja olin teda mingi seitse minutit jõudnud jaliutada kui ta järsku astus ühe raua lahti ja veel sellel kabjal, mis vigane on. Hetkeks valdas mind segadus, et mis ma nüüd teen, kuid kiire mõtlemine ja nägin Massimot ning hüüdsin, et ta tuleks ja aitaks raua ära võtta, sest sellise loksuva rauaga nüüd külle ei saa jääda, see teeks ainult rohkem viga. Massimo võttis raua ära ning panin hobuse boksi tagasi. Seejärel kui Emanuel tuli, siis rääkisin talle ka, kuid tal puudus igasugune emotsioon ning ta ei läinud isegi hobust vaatama. Lõunani läks rahulikult ning midagi erilist ei toimunud. Loomulikult otsustas ta jälle täpselt kell 12.00 minna ühe hobusega sõitma. Mina aga panin eelmise ära ning ilma pikema jututa läksin lõunale. Pärast sööki mängisin jälle telefonimänge ning õnneks italjaanolt mingeid kommentaare selle kohta ei tulnud. See aga ei tähendanud, et ma puhtalt pääsesin, sest kui ühe koha pealt pole tal mingit õigust märkust teha, siis ta muidugi leiab miskit muud mille kallal võtta. Pärast lõunat võtsin Calvaroni ja jalutasin teda. Samal ajal võttis Emanuel Charilaose välja, et raud tagasi panna. Kui ma olin Calvaroniga lõpetamas, siis küsisin italjaanolt, et kas kabi tundub väga hull ja et mis muidu Calvaronist saab, sest ta kõnnib normaalselt, et millal töösse tagasi läheb. Selle peale sain muidugi monoloogi, et Calvaroniga on pikaajalisem asi ja see ei puutu asjasse, aga Charilaose kabi on päris halb ja miks ma pole pannud seda lillat bakterivastast vedelikku ja miks ma olen jätnud ta jälle sita sisse. Selle peale ma ütlesin, et olen küll pannud seda lillat ja olen pea üle päeva isegi ta jalgu pesnud, sest ta laseb need koguaeg täis. Muidugi talle ei sobinud see, sest kabjal polnud lillat värvi näha ja ta hakkas õigustama, et see püsib vähemalt paar päeva. Ma siis ütlesin et no sorry küll aga sel nädalal ma pole tõesti pannud, aga eelmistel nädalatel olen korralikult pannud, kui pole parasjagu võistlustel või miskit. Loomulikult ma olin ikka süüdi, sest ma pole seda iga päev pannud, mis sest et ta isegi ei öelnud, et pean seda panema ja panin seda omaalgatuslikult koguaeg. Vähemalt sai italjaano oma pahameele jälle mu peale välja valada. Seejärel veel hakkas võtma, et kuidas Calvaron üldse on, et kas selle kabjad on ka juba nii hullud või mis. Selle peale aga vihastasin mina ja ütlesin, et tead ma võin teda pesta ja küürida ja teha mis iganes iga päev kui sa vaid soovid. Võtsin hobuse ja läksin ja puhastasin teda ning toppisin hulgaliselt lillat vedelikku kapjadele ja veel rasvatasin ka neid ja ühesõnaga kõik jama panin mis vähegi võimali. Emanuel oli ka juba maha rahunenud ning tuli ja kontrollis isegi kabjad üle, tundus et jäi rahule. Edasi läks tavapärane rutiin rahulikult edasi. Juhtus veel isegi midagi naljakat. Nimelt kui Emanuel oli Cruzadoriga lõpetanud, siis kohe kui ta seljast maha sai, kukkus hobuse haavu hoogsalt kreemitama. Haavad olid siis külgedel kannustest ja suunurgad. Seejärel võtsin ma hobuse ja läksin maneeži juurde ruumi ta kapju puhastama ning omas mõttes panin ma kogemata oma pea täpselt vastu sinna külge kreemi sisse. Esimese hooga ma muidugi vihastasin, et kuradi kreem, sest see pole veel tavaline kreem, vaid selline spets kreem, mis on hästi tihke ja rasvane ning ei imendu hästi ja ei tule ära kui näiteks riietele läheb. Läksin kohe tualetti peegli ette vaatama, et mis mu juustest nüüd sai ja loomulikult oli mul suur valge kreemi laik peas. Selle juustest ära saamisega oli ikka natukene tegemist ning seejärel jäi lihtsalt üks rasvane laik. Vähemalt teised said mu üle veidiki naerda ning hiljem tundus endale ka täitsa naljakas. Vahepeal aitasin veel Jasminil ühele noorele hobusele esimest korda selga istuda. Täitsa hullud on nad siin ikka. Selga istumine toimus talli vahel ning ronis siis aeglaselt ja vaikselt selga ning seejärel pidin paar tiiru jalutades tegema ning paar tiiru traavis. Pärast tallivahel tiirutamist läksime maneeži, kus tegime ühe ringi käekõrval ja siis lasin ta lahti ning seejärel tuli Ivy ja ajas piitsaga hobust traavile ja galopile. Selline oli siis esimene selga istumine. Ma poleks küll eladeski nõus talli vahel selga istuma esimest korda noorele hobusele. Kui see peaks ära pöörama, siis ma lendaks ju vastu kas boksi seina või kivipõrandale. Jube ohtlik tundus igatahes. Õnneks siiski midagi ei juhtunud ja Jasmin oli ka rõõmus, et nii valutult läks seekord ja ütles, et nüüdsest hakkabki ainult mind paluma assisteerida selga istumist. Tegelikult mulle väga ei meeldinud seda teha tallivahel, sest minust ju oleneb päris palju, et see hobune lahti ei saaks ja päris hulluks ei läheks. Igatahes edasi läks rahulikumalt ning saime varakult hobused tehtud ja ma sain asju kokku panna ja valjaid puhastada ning pühkida ning niisama asjatada. Koju jõudsin juba kell kuus ning seejärel tegin endale võileibu ja moosisaiu ning tegelesin omade asjadega.

Neljapäeval hommikusöögi ajal avastasin, et meil on üle öö üks praktikant veel juurde tekkinud. Tegemist siis austraallasest neiuga, kelle nimi oli Angela või midagi sarnast. Avastasin, et lisaks minule on nüüd tema ka meie talli naisesindaja, kes kannab ehteid. Kellelgi teisel näiteks ei ole kõrvarõngaid. Tundus iseenesest selline tore olevat, praktiseerib koolisõidu tallis. Loomulikult ei saa ju päeva ilusti alustada ning suhteliselt varakult juba algasid konfliktid italjaanoga. Talle näiteks ei sobinud et ma panin Charilaose kabjale seda kergelt lahustatud lillat vedelikku mitte lahustamata ja ta tegi probleemi, et kuna tema oli eile seda teist pannud siis peaksin ma ka seda teist panema. Ühesõnaga vaatama kabjalt, et see teine ikkagist läheb. Ma seletasin vastu, et ei saa nüüd hästi aru mis siin nüüd nii suurt vahet on, mõlemal ju üks funktsioon. Siiski talle ei sobinud ja ta veel avaldas arvamust, et huvitav mis keeles ta peaks minuga rääkima, et ma asjadest aru saaksin. Ma siis vaidlesin talle midagi kurjalt vastu, et ta võiks nats rohkem rääkida oma soovidest ja võibolla koostaks mingi detailse instruktsiooni kuidas kõik peaks täpselt toimima ja mis järjekorras ning mis tehnikaid rakendades. Ühesõnaga siis ta võttis mu kallal veel mingite tühiste asjade pärast ning tulemus oli see, et ma pidin taaskord rahusti võtma, et mitte endast päris välja minna. Pärast seda sain veel mõningaid nõmedaid kommentaare näiteks ühe korra lausu ta mulle ääretult kauni hääletooni ja hoiaku ning emotsiooniga, et mis ma pean siis nüüd ilma sadulata sõitma minema või mis, paned äkki sadula ka selga. Mille peale ma tahtsin karjuda, et sul on endal käed otsas ja kasuta neid millekski targaks vahelduseks, kuid suutsin ennast talitseda, mida ma arvatavasti pool aastat tagasi teha poleks suutnud. Päris hästi olen siin karastaud selliste asjade pealt. Loomuliult nagu alati läks ta täpselt kell 12.00 jälle ühe hobusega sõitma ning enne ütles mulle, et võin lõunale minna ja söömas ära käia ja tulen tagasi, et siis läheb tema. Kuna ta oli terve hommiku minuga nõmetsenud, siis ütlesin, et lõuna kestab 13.30ni. Selle peale ta siis vastas, et eks ta paneb ise hobuse ära ning ma tulen siis millal tahan. Läksingi sööma ning olingi peaaegu lõuna lõpuni ära. Pärast söömist istusime praktikantide ja Katie ning Chevyga köögis ja jutustasime niisama. Suutsin neid taaskord shokeerida oma rahustite tarbimisega. Nad arvasid, et peaksin neid italjaanole sokutama mitte ise võtma. Katie oli lausa nii vihane, et tahtis minna italjaano peale karjuma, et ma tema pärast pean rahusteid sööma, kuid õnneks mul õnnestus teda veenda, et see on minu probleem ja Emanuel ei pea sellest teadma. Pärast lõunat oli õnneks asi natukene rahulikum ning mingeid konflikte väga ei olnud. Lihtsalt rabasin tööd teha nagu idioot ning kohati mõtlesin, et kas see on tõesti reaalsus või lihtsalt halb unenägu, millest kohe ärkan. Ühesõnaga otsustasin, et enam ei tule ma talle kordagi vastu ja nüüdsest lõunal enam ei tööta, kui ta tahab sel ajal ratsutada, siis palun, see on tema asi, mina olen lõunal. Enne tööpäeva lõppu tegin veel kähku Poseidonile, Canerole ja Cruzadorile patsid, sest reedel väga vara võistlused jälle ning jätsin meelega paarid valjad puhastamata, mis Emanuel oli sinna jätnud, sest tema vegeteeris sel ajal kui ma patse tegin niisama kuskil. Veel oli väike segadus sellega, et kes ja mis kell mu peale võtab hommikul, sest Ivy tahtis võtta, aga ta ütles, et peaksin valmis olema vahemikul kell 5.00-5.40, mulle selline variant aga ei sobinud ja ütlesin Emanuelile, et ta võtku ise mind peale. Ivy vist solvul ka, aga ega ma nii loll ka pole, et hommikul kella 5st jääda passima, et millal ta nüüd tuleb. Kui asjad said selgeks, siis sõitsin koju ära ning oligi mõni tund enda aega.

Äratus kell 5.15 ning kähku riidesse ja Emanueliga talli. Ivy oli juba hobuseid söötnud ning ma võtsin meie hobused välja ja vahetasin tekid ning panin transa kaitsmed ja auto peale. Õnneks kõikide patsid olid kaunina säilinud ja uuesti ei pidanud tegema. Natukene pidime jamama Ivy hobuse Cimmaroniga, kes ei tahtnud treiku peale minna, kuid natukene luudade ja piitsadega ergutamist ning saime väikese pahareti treikusse. Sõit võttis aega ca 30min ning minu kurvastuseks toimus võistlus taaskord muruväljakul. Esimeses klassis oli meilt ainult Cruzador ja Ivyl Cimmaron. Soojendusväljak paiknes täpselt võistlusväljaku kõrval ning parkla polnud ka väga kaugel, seega mul polnud erilist jooksmist. Cruzadori sõit läks hästi, puhas oli ja punktid ka normaalsed ning sai isegi mingile kohale. Kuna see sõit algas kell 8.00 hommikul ning järgmine alles kell 12.30, siis oli meil mitu head tundi aega. Läksime siis võistluspaiga kohvikusse, kus jõime kohvi ning sõime võibse ning vaatasime võistlust. Mingi hetk ilmus meie lauda ka Rebecca oma abilisega. See oli üks mõttetu tüdruk meie tallist, kes ei osanud ei sõita ega midagi ning oli kõigile pinnuks silmas. Ta lahkus natukene aega pärast seda kui ma talli tulin. Nüüd ta on kuskil koolisõitja ning tuli samuti võistlema, sest paralleelselt takistussõiduga toimus ka koolisõiduvõistlus. Ta siis rääkis oma saavutustest ja asjadest ning hiljem kui ära läks, siis sai vürtsikat Ivy klatši kuulata tema kohta. Lõpuks oli järgmise klassi kord ning esimesena läks Canero, kes tegi puhta sõidu ja oli täitsa tubli. Teisena oli Poseidon, kes oli samuti tubli ja puhas sõit tuli. Loomulikult pärast seda oli meil jälle mitme tunnine paus, sest järgmine klass pidi 15.30 algama. Käisin lõunatamas ning vaatasin natukene võistlust ja seejärel otsustasin autosse minna oma jogurtit sööma ja telefonimänge mängima. Kui sellest tüdinesin, siis läksin koolisõidu võistlust vaatama, misoli päris imelik. Nimelt siis sõitsid skeemi kaks või kolm inimest korraga ning pärast skeemi pidid nad kõik hobustelt sadulad är võtma ning esitlema kordamööda teda veel kohtunikele. Kahtlane igatahes. Sellise külmaja vihmase ilmaga oli eriti vastik vaadata kuidas auravad hobused seisid ilma sadula ja tekita seal. Kaua ma aga võistlust vaadata ei saanud, sest juba tuli Ivy ja tahtis, et me vahetaks hobuste kohad auto peal, et ta saaks oma hobuse valmis panna juba. Sain ka teada, et klass algab õnneks 30min varem. Panin siis Poseidoni valmis ja olin niisama paar minutit kui Emanuel juba jooksis, et kiiresti-kiiresti valjad pähe jne. Paanitses, et kas hobune on valmis juba või ei. Ma sain täiesti rahulikult lausuda, et aga otseloomulikult on ta valmis. Õnneks võistlejaid oli vähe ja ta läks soojendama ning ma pidin Caneroga järgi tulema soojendusele. See tähendas seda, et ma ei pidanud õnneks soojendushüppeid tegema. Poseidoniga läka enamvähem, esimene tuli maha, ülejäänud oli puhas. Seejärel Nikolay aitas meid ja hoidis Poseidonit kuni me sadula ja mütsi Canerole panime ning ma sain Poseidoni ära viia. Võtsin kohe krihvid ka ära ja panin transpordi kaitsmed ning venitasin meelega, et ei peaks Canerole ka soojendushüppeid tegema. See mul igatahes õnnestus.Canerol tuli kolm maha ning polnud kõihe parem sõit. Seejärel kähku autosse ning asjad ära ning hobused auto peale. Emanuel sai veel kerge shoki, sest ta avastas, et olin valed tagajala kaitsmed Canerole pannud, kuid ma väga probleemi ei teinud, sest meil teisi kaitsmeid polnud ning midagi hullu ju ei juhtunud. Igatahes sai sõit kodupoole alata. Terve tee võitlesin jälle unega ning koguni halb oli olla üleväsimusest. Tallis panime hobused ära ning läksime Ivyga autot puhastama ja korrastama ning ma kohe tundsin kuidas mul süda oli paha ja jalad nõrgad ja värisesid. Arvatavasti väsimusest. Õnneks ülejäänud hobustega väga midagi tegema ei pidanud. Emanuel vaatas korra Catalanit ning jalutas Coolreini ning ma läksin Carrickuga murule. Carrick vist armus sellesse väiksesse musta ponisse ära, sest ta sõi ainult tema juurest rohtu ning pidevalt nuusutasid ka üksteist ning kui aeg sai täis ja ma Carryga ära hakkasin minema, siis ta tegi selliseid madalaid piiksuvaid hääli ning vaatas koguaeg poni poole ja vehkis peaga. Ühesõnaga andis selgelt märku, et ta ei taha üldse ära minna. Tallis õnneks oldi juba kraanuleid hobustele antud ning tänu söögile ta unustas ka ponid ära. Mina aga sokutasin Charilaose sepp Davidile vaatamiseks ning tundub, et kabi on kasvanud ja parem kui enne ning järgmisel nädalal paneb mingi teistsuguse raua talle alla. Pärast seda läksin Katiega koju, sest olin liiga väsinud rattasõiduks ning ilm oli ka paha. Jasmin kutsus veel õhtul Cloppenburgi peole, kuid andsin mõista, et ma peoks liiga väsinud. Seega asusin omade toimetuste juurde ning kuna internetiprobleemid olid jälle, siis panin taaskord ühe filmi ja jäin varakult magama.

Laupäeval olin päris kindel, et mul on ratas tallis ning seega läksin Jasminiga. Tallitoimetused said kähku valmis ning hommikusöögile. Kuna meil on nii palju praktikante, siis on üpriski harjumatu, et hommikusöögil on nii palju inimesi, et kõik kohad on laua taga täis. Kui talli tagasi jõudsin, siis Emanuel oli juba Bilbao välja võtnud ning praktiliselt valmis pannud. Võtsin talle siis juba järgmise välja ning läksin uurima, et kas saan kelleltki koha masinasse. Õnneks Chevyl oligi üks hobune lõpetamas ja sain Poseidoni sinna panna. Masina juures avastasin, et üks koht on veel vaba ning Cruzador läks ka. Selle aja peale oli ka Emanuel juba lõpetanud ning võtsin talle Satisfactioni välja. Saime Javilt teada, et Balou-Polydor ja Satisfaction on endale juba ka nimed saanud, kuid ta täpselt ei teadnud millised. Balou pidi olema mingi Barco või miskit sarnast, oli talle meelde jäänud. Quiditch boksi pandud, siis vahetasin masinat ja Canero läks sisse. Seejärel jalutasin ja korrastasin Charilaost, kes oli kuidagi ülemeelik ning päris mitmel korral jalutamise ajal hakkas küünlaid tegema ja niisama hüppama. Vahepeal oli Emanuel viimase hobuse Carrickuga läinud ning kui Charilaosega lõpetasin ja võtsin Calvaroni jalutamiseks välja, siis just tuli ka Emanuel tagasi ning ma pidin Carryt shampoonitama ja patsid tegema, sest võibolla läheb ta pühapäeval võistlema. Emanuel läks Baloud kordetama ning kui patsid olid valmis, siis sai ka Calvaron oma kaua oodatud jalutuse ja maniküüri. Õnneks tahtis Emanuel täpselt kell 12.00 lahkuda, sest ta pruudil pidi sünnipäev olema ning seega saime kähku valmis. Tema pani asjad kokku ja pühkis põranda ning ma jalutasin kähku veel Coolreini ja Catalani ära. Kui kõik oli valmis ning tahtsin sööma ja sealt otse koju minna, siis avastasin, et ratast ei ole. Võtsin asjad kaasa ning mõtlesin, et ehk on Jasmin näiteks sööma sõitnud sellega, kuid seal ka ei olnud ning keegi ei teadnud rattast midagi. Proovisin ka Massimole helistada, sest ta oli seda kasutanud hiljuti, kuid nagu alati telefonilen ei vastatud. Igatahes sõin lõuna ära ning hakkasin jalgsi minema, ilm oli ka enamvähem. Poole tee peal jõudis aga Chevy järgi ning võttis mu peale ning sain kiiremini koju. Kodus veel koristasin oma toas ning vannitoas ja koridoris, sest mingi paar nädalat juba polnud mul aega korralikult koristada, sest pidevalt võistlused ja siis veel olin haige ka. Pärast koristamist korrastasin vähekene ennast ning tegin kannutäie kohvi ja hakkasin asju sorteerima, mille saadan nüüd järgmisel nädalal koju ära ja mida millega pesen. Natukene viskasin ka kulunud asju ära, et selgem pilt oleks. Muidugi olid ka tavapärased internetitõrked ning seega tegelesin ohkem muuda asjade kui arvutiga. Õhtupoole käisin veel Katiega poes ja seejärel istusime all ja tegie ühed õltsid ja jutustasime paar tundi absoluutselt igasugustel teemadel. Täitsa vahva oli niimoodi jutustada ja saada ka tema kohta rohkem teada.

Pühapäev algas internetitõrgetega uuesti ning seega tegin võibsid ja harisin ennast väheke raamatut lugedes. Seejärel hakkasin jälle asjatama oma asjadega ning komplekteerima ja sättima ja pesu pesema jne. Võrdlemisi tegus päev oli jälle. Õhtupoolik möödus erinevate ideede genereerimisega ja plaanide pidamisega.