Kahekümne neljas nädal

Esmaspäeval oli mul siis lubatud hiljem talli minna. Ärkasin kell 9 üles ja otsustasin Menslagesse minna postkontorisse papkaste vaatama ja poodi. Sai jälle rattaga paraja maa maha sõidetud ning kui kohale jõudsin, oli võhm isegi täitsa väljas. Läksin esimesena pangaautomaati, et veits sulli välja võtta ning kokkuvõttes läks mul seal ca 20min, sest see automaat oli väärakas ja seal sai valida mingit krediidi lisamist ja vähendamist ja mis iganes asju millest ma hästi aru ei saanud. Lõpuks pika jamamise peale sain sula kätte ja lootsin, et midagi väga tuksi ei keeranud oma kontol. Seejärel postkontorisse, kus alguses teenindas üks noorem naine, kes ei saanud inglise keelest mitte midagi aru ning siis kutsus ta ühe vanema tädi, kes oli isegi täitsa asjalik ja saime jutud räägitud. Mul isegi vedas, sest neil kohapeal müüdi suht väikseid kaste ning siis nad leidsid mulle kuskilt tagant laost mingi kasutatud, kui üpriski korraliku ja suure kasti. Seega sain selle veel tasuta. Seejärel tegi tädi mulle põhjaliku ülevaate sellest, kuidas ma saan oma asju saata ning jagas mulle veel instruktsioonidega brožüüri. Suure kasti monteerisin kuidagi pakiraamile ja siis suunudsin tuttavasse poodi, kus varasemalt, kui hotellis elasin, suht tihti sai hommikuti käidud. Poe omanik tundis mu kohe ära ja sain natukene oma saksa keelt jälle praktiseerida kui ta uuris mu käekäigu ja elukoha kohta. Poe asjad ladusin kõik oma uude suurde kasti, et nad oleks raskuseks seal ja et mu kast sõidu käigus minema ei lendaks. Seejärel otsustasin koju tagasi sõita, kuid teepeal otsustasin veel pangast ka läbi hüpata, et seal asjad korda ajada ning siis ei pea teinekord enam minema ja sellega on korras. Lõpuks oli veel vaevarikas tee koju tagasi ning kui pärale jõudsin, siis vahetasin kähku talliriided selga ja läksin kööki, et tass kohvi teha ja üks võibs. Pärast sööki otsustasin veel piiluda pööningule, et ehk on seal veel mingeid kaste ning leidsingi ühe suht suure ja värvilise kasti, mille kohe oma tuppa organiseerisin. Lisaks kastile leidsin ka ühe televiisori, mille ma samuti oma tuppa tarisin ja ühendasin kõigi juhtmetega, kuid mis sellest hoolimata ikkagi tööle ei hakanud. Otsustasin, et nädalavahetusel tegelen tõsisemalt selle asjaga. Lõpuks oligi aeg talli minna.

Talli jõudsin täpselt paar minutit enne kella kahteteist ning vaatasin, et Emanuel sõidab parasjagu kedagi. Läksin tema juurde platisle, et uurida, kas tahab veel kedagi sõita ning tal oligi soov Provintzial järgmisena võtta. Sain veel teada, et Emanuel oli ka luuser ning tuli natukene vähem kui tund enne mind talli. Ta oli jõudnud ühte hobust sõita. Kui Provintzial oli valmis ja Canero boksi pandud, siis läksin ma lõunale ning pärast mind, läks Emanuel ja mapanin Provintziali ära. Veel saime uudise, et pärast lõunat peavad talliinimesed noorte hobustega tegelema ja neid rohumaadele viima.Kõik olid muidugi jube pettunud, sest keegi ei taha noortega jamada ja eriti veel esmaspäeval. Minul vedas ja sain meie hobustega tegeleda. Coolreini panin koplisse ja läksin Carrickut väljas asuvasse korderingi kordetama pessoaga. Carrick oli muidugi üli elevil ning kalpsas nagu kits ringi, kuid kokkuvõttes oli tubli poiss. Seejärel võtsin Colleeni samuti pessoaga kordele, kuid temaga pidin natukene ootama, sest üks koolisõidu tädi kordetas seal ringis parasjagu. Loomulikult mida kauem ma ootasin, seda rohkem pahasid mõtteid ilmus Colleeni pähe ning lõpuks ta otsustas ka pahandust natukene teha. Olin seal asfaldi peal, kui järsku ta hakkas oma küünlaid tegema ning üks küünal oli nii püstine, et ta kaotas tasakaalu ja kukkus sellili sinna asfaldile. Õnneks juhtus see kuidagi hästi sujuvalt ja aeglaselt ning ta ei saanud mingit viga. Natukene oli kohkunud oma ootamatust juhtumist, kuid see oli ka kõik ning varsti ta otsustas jälle mingeid hüppeid ja asju proovida, kuid õnneks vabanes kohe ka kordering ja sain temaga sinna minna. Seal t tegi ka muidugi mingeid lollusi ja hüppeid ja kiirendusi, kuid kokkuvõttes sain rahulikult kordetatud. Kuna noortega oli ikka veel tegemist, siis võtsin ka Satisfactioni kordele ning temaga läksin vanale takistussõidu platsile, sest kogu tee oli lintidega ümber piiratud noorte hobuste pärast ning korde ringi pääsemine oli raskendatud. Satisfaction oli väga viisakas ja korralik ning sama oli ka Ceuzador, kelle talle järgnevalt võtsin. Nii hästi ei läinud Quidams Rubin-Acordiga, kelle hüüdnimi on nüüd Quidy. Läksin ka temaga takistussõidu platsile ning kasutasin pessoad. Tema aga oli ehtne tõbras ja suutis mu tõeliselt välja vihastada. Esiteks tahtis ta koguaeg ümber pöörata näoga minu poole, et ei peaks tööd tegema, siis ta ei olnud nõus kordel jooksma, siis mingi hetk tahtis ta mind platsilt minema lohistada, siis aga hakkas küünlaid tegema minu poole ja tahtis niiviisi mind esijalgadega lüüa. Lõpuks sai mul mõõt täis ja läksin platsi kõrval olevasse koplisse, kus talle keretäie andsin, sealt ta vähemalt ei saanud põgeneda. Just siis kui mul karistamine pooleli oli, ilmus välja Chevy, kes tahtis ühe Jensi hobuse sinna koplisse panna ja nii ma pidingi platsile tagasi kolima selle lollakaga. Platsile jõudes otsustasin, et enam pole nalja ja panin pessoa hästi lühikeseks ja pingule, et tal oleks raskem küünlaid teha ja et tal oleks suurem koormus. Seejärel võtsin ta võrdlemisi lühikesele korderingile, et mul õnnestuks võimalikult tema taga püsida, et ta ümber ei pööraks ja nii ma otsustasin teda ekstra kaua kordetada põhimõtte pärast. Iga kord kui ta üritas ümber pöörata, pidi ta suht pikalt galoppi tegema. Kohati ta hakkas jälle mind platsilt minema vedama ning siis sai veelkord kere peale mu käest ning kordetasin aga edasi ja ei lasknud tal kordagi hinge tõmmata. Kokkuvõttes ta oligi ca 1h kordel mul, kuid lõpus enam niipalju pahandusi ei teinud. Seejärel kui lõpetasin, läksin otse nii boksi temaga, et pessoad lahti ei võtnud. See oli järjekorde õppetund talle, et minuga ei jamata. Parasjagu oli veel õhtusöögi aeg ka kui boksi jõudsin ning et asi eriti efektiivne oleks ja et see lollakas ikka korraliku õppetunni saaks, siis võtsin talt kogu söögi ka ära ning tema jäi õhtusöögita. Kui see kordel tappa andmine ja muud asjad ei õpetanud talle midagi, siis söögist ilma jäämine andis kindlasti hea õpetuse. Olen kuulnud, et tehakse ka nii, et ei anta mitu päeva hobusele juua kui ta paha on, kuid see tundub pigem piinamisena.Ühest söögikorra vahelejäämisest ei juhtu temaga nüüd küll midagi. Ma olen päris kindel, et enam see hobune minuga jamada ei taha. Samal ajal vaatasin et Emanuel sõitis mingit musta hobust ning see oli meie endine hobune Cornet-Grannus, kes on Ivy listis. Kuna kell oli palju, siis läksin ja kordetasin veel meie kõige uuemat hobust Bilbaot pessoaga. Bilbao mulle täitsa meeldib, ta on selline tumehall väike hobune, kes meenutab natuke poni ja kellel on selline vahva iseloom. Tema oli õneks täitsa tubli kordel. Sain teada, et Emanuel kavatseb Cornet-Grannusega teisipäeval võistlema minna, sest Ivy on vigastatud, kuna ta kukkus laupäeval mingi hobuse seljast ja ta ribid said kõvasti muljuda. Emanuel sõitis veel kähku Baloud ning olimegi valmis ja sai koju minna ning õhtuseid toimetusi teha.

Teisipäeva hommikul kui talli jõudsin, siis tegin natukene tallitööd ning seejärel asusin võistlushobustele patse tegema. Esimesena tegin Provintziale, siis palus Emanuel Cornet-Grannusele ehk Cimmaronile teha (see on tema uus nimi), sest tema pidi esimene hobune sõidus olema ning samal ajal tuli koolisõitja Anna mulle appi ja tegi Canerole ja lõpuks jäi mul veel Calvaron teha, kes oli muidugi nagu alati üleni sitaga koos ja kollane. Seekord pidid võistlused Klatte tallis toimuma. David, Bernhard ja Jens tulid ka meie tallist. Võistluspaik oli väga kena ja tunuds, et kõik on värskelt tehtud, uus plats ja muru ja piirded. Väga ilus igatahes. Esimene siis oligi Cimmaron, kes oli täitsa tubli ja tegi puhta sõidu. Seejärel oli Provintzial, kellel tuli üks või kaks maha ja kes oli natukene ebastabiilne sõidus. Seejärel oli väike paus ning järgmises klassis oli esimene Calvaron, kes suutis taaskord ühe tõrke sisse teha ja seejärel Provintzial, kellel oli kolm maha. Canero pidi ka sõitma ja panin ta juba valmis, kuid siis tuli välja, et Emanuel siiski ei sõida temaga seda klassi ja järgmises on jälle Calvarn esimene ning seega pidin Canero lahti võtma ja Calvaroni valmis panema. Taaskord tegi Calvaron ühe tõrke ja seda veel viimasel takistusel. Canero oli suht ok ja üks oli maha. Võrdlemisi vastik on vaadata kuidas Emanuel neid hobuseid peedistab. Nimelt ta võtab nad hästi kokku ja viib võrdlemisi lähedale takistusele ja nii need hobused peavad seal välja hüppama. Enamus hüpped olid Canerol selle pärast suht kitsekad, ma arvan et Calvaron on ka selle pärast hakanud tõrkuma, tal ju võrdlemisi raske nii hüpata. Emanuelil oli loomulikult super halb tuju jälle ning ta isegi rääkis tallist lahkumisest, kuid eks paistab. Talli tagasi jõudes otsustas ta, et ta on veel ikkagi Colleeni ja Carrickut ka vaja sõita ja nii saigi jälle võrdlemisi kaua tallis passitud. Kui olime lõpetanud, siis käisin kähku köögis ja soojendasin endale sööki, et kodus ei peaks tegema ning koju jõudes tegin teed ja tarbisin magustoitu. Jälle üks päev kirjas.

Kolmapäeval sai hommikul rahulikult tallitöid teha ning isegi hommikusöögil käidud, mis on viimasel ajal võrdlemisi harv nähtus. Seejärel sõitis Emanuel Satisfactionit ja Quidyt. Kusjuures Quidy oli päris hea tal olnud. Raudselt minu kordtamise saaga pärast :D.Mina panin mõned hobused masinasse ja jalutasid oma sõpra Charilaost ning siis pidimegi juba uuesti võistlusteks valmistuma. Tegin Colleenile ja Carrickule patsid. Samal ajal pani Emanuel auto valmis ja asjad kokku ning oligi vaja juba sõita. Pidime veel Bernhardi järgi veits ootama. Käisime veel Menslage tanklast läbi, sest paak oli tühi ning samuti oli meie talli tankla tühi. Õnneks väga hiljaks ei jäänud. Esimesena sõitis ta Carrickut, kes küll hüppas kuidagi kehvasti, kuid siiski õnnestus puhas parkuur välja venitada. Seejärel oli Colleen, kes tahtis tõrkuda iga takistuse ees, kuid õnnestus ka temaga puhas sõit teha. Seejärel oli jälle pikem paus, mille ajal sõin ja vaatasin niisama ringi ning siis algaski järgmine klass. Carrick oli täitsa tubli ja tegi puhta sõidu ning hüppas isegi vähekene paremini kui esimeses sõidus. Colleen ajas ühe maha ja oli ka tubli tüdruk. Tahtsime koju tagasi sõita, et ülejäänud hobused kähku ära teha, kuid siis tuli välja, et Bernard sõidab järgmises klassis ka ning kuna tema hobused olid meie auto peal, siis pidime tema järgi jääma ootama. Läksime siis kohvikusse ja tegime cappucinod ja vaatasime võistlust. Sai veel naerdud natukene ühe teenindaja üle, kes oli very gay man ja oligi aeg kodupoole minna. Õnneks oli Emanuel nii palju inimene, et otsustas, et ülejäänuid hobuseid me ei hakka välja võtma ja kui asjad ja hobused pandud, siis on kojuminek. Käisin veel köögist ka läbi, et õhtusöök süüa, sest teisipäeval oli täitsa mugav nii, et sõin tallis ja kodus enam ei tahtnudki midagi ja oli vähem kokkamist ja asjatamist. Üle pika aja jõudsin isegi vähekene normaalsemal ajal koju, nimelt natukene peale seitset. Süüa enam ei tahtnudki ja sai veel natukene asjatada ja oligi päev läbi. Õnneks neljapäev on võistlusvaba päev!

Neljapäev algas rahulike tallitöödega ja seejärel hommikusöögiga, mida pole ammu endale lubada saanud. Sepad olid jälle tallis ja seega panime hbuseid jälle maneeži ees valmis. Hommik oli suht tavaline, panin valmis, võtsin lahti, jalutasin ja kordetasin. Täpselt lõunal läks Emanuelil süda härdaks ja ütles, et ma võin Provintzialiga sõita, sest ta peab minema parkuuri üles panema. Läksingi siis sõitma ja nagu ikka tüüpline Emanueli sõidetud hobune, kes on suht tuim säärele, ratsme taga ning omas ühes rütmis tiksumas nagu masin. Võrdlemisi igav ja emotsioonitu sõit oli. Lõpus tuli Emanuel ka vaatama kuid ei öelnud mingeid kommentaare. Iseenesest oli vahva üle pika aja jälle ratsutada. Seejäel läkin lõunale ja just kui sõin seal üksi, siis pidi suur boss ka sinna patseerima tulema ja mingeid kommentaare viskama. Õnneks laus pervertsust seekord ei tulnud. Ülejäänud päev läks tavapäraselt edasi. Sain Emanueliga paar teravamat märkust visatud kui ta mind närvi suutis ajada. Näiteks tuli ta sõidust ja ma olin just ca 1min seal niisama olnud ning sellele eelnevalt hunnik asju teinud. Tema siis kohe tegi märkuse, et kui mul pole midagi teha, siis võiksin vähemalt valjaidki puhastada. Ma siis nähvasin talle, et palun vabandust, et ma ka päevas 1 minut niisama tahan olla. Ta õnneks vestlust edasi ei arendanud. Hiljem oli ka Davidiga paar ütlemist. Üks oli siis kui olin ca 30min juba oodanud, et ühte hobust võistlusteks pesta ja siis tuli tema ja läks oma hobusel jalgu pesema. Ma siis ütlesin, et tee palun ruttu, et mul on ka vaja hobust pesta ning tema siis torises vastu, et teeb nii kaua kui vaja. Hiljem kui läksin korra sadularuumi mingite asjade järgi siis see kukkus õiendama, et mis ma tahan, et mul hobune haigeks jäeks või mis, et jätan ta ilma tekita märjana seisma. Ma siis vastu, et kui ta läheb ja tähelepanelikult vaatab, siis hobusel on tekk peal. Tema kohe ei saanud ja mainis, et aga enne ei olnud. Selle peale ma siis nähvasin talle, et see pole üldsegi sinu asi. Ta nägi üks hetk hobust seal ilma tekita just sel ajal kui ma teki järel käisin ja kohe oli probleem. Arvatavasti oli hobune ca 2 min ilma tekita. Õnneks see jobu lahkub kahe nädala pärast meie tallist. Muidu sujus päev kiiresti ja õhtul veel puhastasin valjad ja asjad ära. Vahepeal päeval oli mul ka väike assistent, nimelt Jessica noorem tütar, kes oli terve päeva tallis ja tahtis aidata ja siis puhastas mul hobuseid ja pani kaitsmeid Väga vahva ja armas tüdruk on, selline rõõmsameelne alati. Koju saamisel oli viimase aja rekord. Nimelt mõni minut kuus läbi olin juba kodus ning sain asuda oma õhtuse programmi juurde, mis sisaldab siis pesemist ja söömist ja asjade ajamist ja Pealtnägijat..

Reedel oli plaan Wildehausenisse võistlustele minna Cruzadori ja Caneroga. Talli läksin normaalsel ajal ja kuni veel Berthold polnud põhku toonud, siis tegin kähku Canerole patsid ära. Seejärel natukene tallitööd ning õnneks pääsesin pühkimisest ja sain ka Cruzadorile patse teha. Hommikused toimetused olid head ja rahulikud just tänu sellele, et ühele hobusele varem patsid ära tegin ning sain isegi kähku köögist läbi hüpata ja võibsid kaasa teha. Sõit Wildehausenisse võttis aega kuskil tund ning kohale jõudes parkisime auto põllule mis oli siis parklaks mõeldud. See oli juba teistest autodest ja treikudest päris täis, kuid saime suhteliselt mugava ja päikselise koha. Emanuel läks hobuseid registreerima ja ma panin Cruzadori valmis ning keerasin krihvid alla, sest võistlus toimus muruväljakul. Parklast võistlusalale oli võrdlemisi pikk maa läbi metsa, ca 7 min pidi kõndima. Tee oli muidugi veel sügava liivaga, et eriti mugav oleks. Nagu ikka tegin Emanuelile soojendushüppeid. Hea on neid kohe teha kui parkuur on nii madal, siis pole palju lattide tõstmist. Cruzador ehk Bushy oli isegi väga tubli poiss ja ainult viimane tuli maha, muu oli täisa kena. Hiljem saime veel teada, et ta pääses ka auhinnalisele kohale. Järgmine sõit pidi alles paari tunni pärast algama. Seega oli mul aega rahulikult ka Canerole krihvid alla keerata ja oma võibse süüa ja niisama auto rambi peal päikest võtta. Vahepeal oli natukene actionit ka, nimelt kõrval autos üritas üks täkk koguaeg välja hüpata ning jäi kinni sinna ja siis oli väike päästeoperatsioon. Õnneks polnud see pooltki nii hull kui Böckmanni võistlustel Stolzuga. Igatahes sai seda täkku sealt mitu korda päästa, sest päeva jooksul ta seal katsetas ikka mitu korda ja õppust ka ei võtnud. Lõpuks oli järgmine sõit ja Canero kord. Panin Canero valmis ja Emanuel läks temaga ees platsile. Kuna Cruzador oli ka veel selles sõidus ja nende kahe vahel polnud väga palju aega, siis panin Bushyle valjad pähe ja läksin ka platsile. Tänu sellele pääsesin ma soojendushüpetest. Sain rahulikult kõrvalt jälgida. Canerol tuli kaks maha ja sõit oli ka võrdlemisi ok iseenesest. Pärast seda võttis ta kohe Bushi ja ma viisin Canero auto peale. Panin just Canerot ära ja vaatasin, et üks naine kes oli oma treiku meie kõrvale parkinud, ei saanud hobust treiku peale. Panin Canero ära ja siis küsisin, et kas tal on abi vaja. Muidugi tal oli ja siis aitasin hobuse treikule panna. Ta veel tundis Emanueli ka mingit pidi. Hakkasin just tgasi soojendusväljakule minema kui ta hüüdis et ootaksin teda ka, et ta liigub ka sinna. Nii me siis läksime koos ja jutustasime igasugustest asjadest. Sain teada, et ta on Barbadoselt päit ja tal on siin kolm hobust võrdlemisi meie talli lähedal asuvas tallis ning ta on Saksas olnud 5 aastat ja plaanib Hollandisse minna, sest see on rohkem rahvusvahelisem ning tal on kõrini saksa keelsest televisioonist. Lisaks rääkis, et tunneb Emanueli, Javieri ja veel Jensi ja Jessicat tänu sellele, et Shockemöehle peasõitja oli mõnda aega ta boyfriend ja siis ta käis sealse rahvaga tihedamini läbi. Väga vahva ja sõbralik neiu oli. Tõesliselt särav isiksus. Ta veel arvas, et mõnikord võime koos midagi teha kui nii lähestikku elame ja siis saaks teistsuguse rahvaga peol käia näiteks. Igatahes tore oli suhelda üle pika aja mõne vahva inimesega. Soojendusel tegin veel Emanuelile Bushyga mõned hüpped ja oligi tema kord. Seekord tuli kolm maha, kuid võis rahule jääda. Õnneks järgmist klassi ei pidanud pikalt ootama ja kui olime Bushy auto peale pannud, siis panin kohe Canero valmis ja läksin soojendusväljakule. Seal veel ootasin natuke ku Emanuel asju ajas ning võtsin niisama päikest. Canerol tuli selles sõidus kolm maha, kuid Emanuel jäi täitsa rahule temaga. Seejärel kähku hobused auto peale. Jutustasime veel natukene Barbadose neiu Nadyaga ning oligi kodutee. Talli jõudes panime hobused kähku ära, Emanuel sõitis veel Colleeni ja Chevy aitas meid ning sõitis Carrickut ja mina sain samal ajal auto laupäevaks valmis panna ning asjad autosse panna. Coolreini tõin ka masinast ära ning Emanuel ja Chevy jäid veel talli patse tegema ja hobuste kuivamist ootama ning mina olin lõpetanud tööpäeva. Käisin veel köögist läbi, et oma kiri ära võtta ja sõin ka veel natukene, et kodus ei peaks midagi tegema ning oligi kojusõit. Varakult pidi magama minema, sest äratus on kell 4.15!

Ärkamine siis oligi laupäeval meeletult varajane ja täpselt sain valmis kui Emanuel alla jõudis. Tallis panime kähku hobused valmis ja algaski sõit. Kõik oli veel nii pime ja terve tee ma pooleldi magasin. Kohale jõudes pidin ma Carrickule ja Colleenile krihvid alla keerama ning Emanuel läks samal ajal registreerima. Siis ta veel helistas, et Carrickuga on ennem. Kuna me enne tallis ei puhastanud krihvi auke ära, siis mul oli ikka tükk tegemist seal nendega. Esimestele panin mõlemale hobuse ära ja siis jäin Carricku tagumistega jamama. Selle aja peale jõudis ka Emanuel ja pani need lõpuni ära. Suht julm oli see ikka, käed ikka tükk aega värisesid sellest pingutusest. Panime kähku Carry valmis ja ma veel pidin Colleeniga järgi minema, sest kahe hobuse vahel polnud teab kui palju aega. Just hakkasin Colleenile valjaid panema kui Emanuel helistas et ma teda ikka ei võtaks maha ja tuleks ise alla. Läksin siis alla ja tuli välja, et Emanuel tainapea ei olnudgi klassis mis algas kell 7 hommikul, vaid tema oli selles mis algas kell 8. Tänu sellele eksimusele pidime me nii vara ärkama. Ta veel arvas, et ma võiks seal Carrickuga oodata, aga ma ütlesin, et ei aitähh ma küll ei viitsi 1,5h niisama passida ning seega läksime ja panime hobuse uuesti auto peale. Lõpuks kui aeg oli seal maal, siis Emanuel läks Carrickuga soojendama ja ma võtsin Colleeni, et siis järgi minna. Terve tee oli Colleen muidugi ääretult puhevil ja mul oli tükk tegemist, et ta minema ei jookseks. Lõpuks siiski jõudsime turvaliselt soojendusväljakule ja jälgisime võistlust eemalt. Carrick oli täitsa tubli ja ainult üks tuli maha. Täitsa rahule võis jääda. Sellele järgnes keeruline protsess kuidas Carriku seljast sadul ja peast valjad Colleenile saada ning Colleeni päitsed Carrickule. Tänu Ruslani (Bulgaaria sportautode poiss, kes sõidab meil tallis müügil olevaid kahte miljoni hobust) abile õnnestus see protseduur siiski valutult. Seejärel viisin Carricku auto peale ja läksin Colleenile soojendus hüppeod tegema. Parkuuris oli ta aga väga paha tüdruk ning tõrkus ja hakkas küünlaid tegema ja siis veel juras niisama ja tegi uuesti küünlaid ning Emanuel lõpuks katkestas. Ta otsustas ka mitte sõita temaga järgmist klassi. Sellele järgnes paari tunnine paus mille ajal ma sõin ja niisama vegeteerisin ning käisin ümbrust piilumas. Muideks mõned võistlejad, keda rohkem olen näinud, hakkavad juba vaikselt minuga niisama suhtlema, täna oli ühe mu tuttava teisik täitsa klemm kohe minuga. Nadya oli ka võistlustel uuesti ja jutustasime paar sõna temaga ka. Enne Carricku sõitu tuli Emanuel mulle rääkima, et kavatseb kindlasti lahkuda ning ta on pakkumise juba saanud ja väga hea oleks kui ma ka kaasa tuleks. Seletasin siis, et ma plaanisin suveks kindlasti Eestisse minna ja kui üldse, siis võibolla sügisel oleks selline asi mõelda. Selle peale sain ma hullemat ajutöötlust, et kui kasulik see ikka oleks ja mis tingimused mul oleks ja mis kogemusi saaks ja puha. Lubasin mõelda, kuid vastus on juba teada, et ma ei kavatse minna sinna. Mis juba korra peas läbi mõeldud, seda enam naljalt ei muuda. Igatahes Carricku teine sõit oli ka täitsa hea ja tuli kaks ainult maha ning pärast seda asusime kiiresti kodu poole. Teepeal sain veel töötlust ja lõpuks ta leppis ka sellega, et super oleks ka see, et kui ma leiaks kellegi kes tahaks minu asemel ca 2-3 nädala pärast minna. Seega kui on keegi huviline, siis võib julgelt teada anda, sest Emanuel oleks kindlasti rõõmus kui kellegi saaks. Tee peal suutsime veel korra ära eksida, sest teetööd olid ja tee oli kinni, kuid lõpuks siiski tallju jõudsime. Seejärel kiiresti hobused boksi ja enamus masinasse ning paari veel kordetasin ja jalutasin. Lõunatasin ka ja jutustasin teistega paar sõna ning seejärel tvapärasest hiljem, kell 16 sain koju. Üks raske päev selja taga ning üks töönädal jälle möödas. Saab nädalavahetust hakata nautima, mis algas sellega et tundsin ennast võrdlemisi haiglasena ja üritasin kuidagi tervist turgutada. Õhtul vaatasin veel oma lemmikut, Pealtnägijat.

Pühapäeval ärkasin üles ja oli endiselt haiglane tunne. Läksingi esimese asjana kööki ning tegin ühe coldrexi ja paar võibsi ning asusin toas Pealtngijat vaatama. Kui coldrex tarbitud ja saade vaadatud, siis oli hommikusöögi aeg ja käisin kohvi keetmas ning võibse tegemas. Seejärel olid jälle mõned Pealtnägija osad ning kuna oli ilus ilm ja toas ei tahtnud istuda, siis läksin välja päevitama. Autode varjualuse taga oli just selline hea koht, kus ei olnud varju ja kus olid mingid aiatoolid. Seega valasin endale klaasi veini, võtsin raamatu kaasa ning nii ma siis oma paar tundi seal päikese käes olingi. Seejärel oli lõuna/õhtusöögi aeg ning tegin endale spagette ja teed. Loomulikult oli jälle Pealtnägija seltsiks :D. Seejärel oli kord iluprotseduuride käes ning pärast neid veel tegelesin paari asjalikuma asjaga. Päeva lõpetuseks oli veel tass coldrexi ja nagu arvata võib, siis Pealtnägija. Positiivne on see, et päike hakkas super hästi peale ning on isegi täitsa tugevad randid. Tore on see päikeseline ilm, tuulevaikus ja ca 25 kraadi soojust. Selle aasta esimene päevitus tehtud :).

Kahekümne kolmas nädal

Esmaspäeva hommikul kui alla jõudsin ning uksest välja läksin, siis avastasin, et kõik olid juba läinud ja pidin ise rattaga talli sõitma. Tavatoimetuste vahepeal tuli Chevy mu juurde ja ütles, et Emanuel palus mulle edasi öelda, et kui tahan, siis teen Catalaole ja Provintziale patsid pähe. See kas tahan tähendab Emanueli puhul, et pean tegema ja seega tegin need ära. Aitasin tal veel hobused auto peale panna ja siis ta järsku ütles, et pean ka võistlustele ikkagi kaasa minema. Olin veits vihane, sest ma olin talli riietes tulnud ja juba arvestanud, et jään koju, kuid õnneks olid mul teksad kaasas ning läksin vahetsin kähku riided ning tegin köögis võibsid kaasa. Võistlus toimus Lastrupis Böckmanni tallis. Selle sama Böckmanni, kelle treikusid ja hobuveoautosid üle maailma müüakse. See oli siis selle aasta esimene välivõistlus. Böckmanni kompleks oli muidugi väga suur ja vägev ning suured telgid ja putkad olid püsti pandud ning üldse hästi organiseeritud kõik. Suht lähedal asub see meile ca 20min. Esimesena sõitis Emanuel Catalaoga, kes tõrkus korra ja ajas midagi maha. Teine sõit oli Provintzialiga, kes tegi puhtalt. Minu meeldiv ülesanne oli filmida kõiki Emanueli ja Davidi sõite. See tuleb mul päris hästi välja kusjuures. Veel võistlesid meilt Jens ja Bernhard. Lõuna paiku tahtsid Jens ja Emanuel, et me Chevyga talli läheks ja liigutaks mõnda hobust tallis. Kui talli jõudsime, siis võtsin Chevylt Jensi auto ja käisin pangas ära ning seejärel söömas. Tallis kordetasin Carrickut pessoaga. Melli oli Colleeni kordetanud juba ja Javi lubas Coolreini kordetada. Võistlustele pidime nats varem tagasi minema kui plaanitud ja seega rohkem ei jõudnud hobuseid teha. Tagasi jõudes oli Emanuel juba Provintzialiga soojendamas ning kuni ta veel hüppeid ei tahtnud teha, jutustasin ma Jessicaga. Parkuuris tuli paar takistust maha, kuid iseenesest suht norm oli. Seejärel oli Catalao kord, kes soojendusel oli lollakas ja hüples ringi ning hakkas vastu. Parkuuris tuli aga ainult üks maha. Peale sõitu panime kähku hobused autosse, et saaks kähku talli tagasi minna ja ülejäänud hobused ära liigutada. Just kui olime oma asjadega valmis ja tahtsime startima hakata, siis Jensil hüppas Stolzenberg autos üle eespiirde ja jäi sinna pooleldi asjade ruumi ning pooleldi hobuste ruumi kinni. Suht jama oli igatahes ja vaatepilt oli kohutav, kuidas vaene Stolzu seal rippus. Alguses olid kõik suhteliselt nõutud ning kuidagi teda ära sealt ka ei saanud. Kohati ta läks seal täitsa lolliks ning hakkas märatsema ning tahtis läbi asjade ruumi ukse välja pääseda kuid tagumised jalad olid teisel pool ning ta tegi sellega ainult rohkem viga endale. Õnneks tehti talle rahustav süst, kuid sellest palju kasu ei olnud, sest ta kohati oli ikka päris hull seal. Kutsuti ka veterinaar kohale, kes tegi veel ühe süsti ning kuna rahvast oli juba palju kogunenud ning ikkagi ei saanud teda kuidagi välja, siis tuli päästemeeskond kutsuda. Päästemeeskond lõikas asjade ruumi ja hobuste ruumi vahelise piirde välja ja nii saimegi hobuse kätte. Kogu see lõikamine võttis aega ca 30 min ning sellele eelnevalt oli hobune seal niimodi juba ca 1,5h olnud. Vet pani ta kohe tilgutite alla ning vaatas haavad üle. Tundub, et midagi hullu ei juhtunud ja seestpoolt on kõik korras. Auto oli nüüd ainult täiesti katki ja seest kõik verine. Kahju, sest see oli meie kõige uuem hobuseauto ning nüüd saab sellega nelja hobuse asemel ainult kahte vedada. Talli tagasi jõudes kordetasin veel Calvaroni ja Canerot ning läksin rattaga rahulikult koju. Sain Emanuelilt veel komplimendi, et filmisin super hästi ning järgmine tase sellest olekski juba kaameramees kuskil filmivõtetel :).

Teisipäeval läksin jälle rattaga talli ning seekord oli tavaline päev. Jälle mõned hobused masinasse ning Calvaron kordel ja Canero koplisse. Natukene oli actionit ka. Nimelt Emanuel kukkus Balou seljast maha, sest pingutas järsku liiga tugevalt sadulavööd ning Balou ehmatas sellest ning pani kohapealt ajama ning kui Emanuel oli maha kukkunud siis tegi natukene rodeot. Lõuna oli natukene eriskummaline, sest söömise kõrvale pidin kuulama juttu Javieri suguhaigustest ja sellest kuidas ta üritas oma kubemetäidest lahti saada jne. Siis veel teised (David ja Bernhard) arutasid ka lisaks suguhaigusetele oma intiimelu. Leidsid ikka hea koha selleks, söögilaua taga, kui mina parasjagu söön. Kohati oli suht naljakas isegi kuulata, kuid üldmulje jäi siiski kummaline. Pärast lõunat jalutasin Charilaost ja pesin teda shampooniga, et tal hea olla oleks. Seejärel pesin veel ka Calvaroni ja Canerot võistluste jaoks ning tegin patsid pähe, sest hommikul oli vaja vara sõita. Sain veel ühe natukene kurva uudise teada. Nimelt oli Emanuel Caeytano-Graf Remuse Ivyle andnud ja asemele võttis mingi väidetavalt idiootse Quidams Rubin-Acordi. Caeytano oli nagu väike laps mulle, kes alguses ei osanud midagi ja oli selline hajevil pidevalt, kuid nüüd lõpuks oli selgeks õppinud jalgade andmise ja käitus juba natukene hobuse moodi. Üldse oli selline nunnu mul. Kui Ivy teda maneeži juures valmis pani ja ma seal ukse juures seisin, siis järsku vaatasin, et Caeytano vaatas mind hästi uudishimuliku ja küsiva näoga nagu tahaks küsida mult, et oot mis sa seal nüüd teed, tule minu juurde, sina ju tegeled minuga või mis ja kes see võõras tädi siin minu juures üldse on. Armas oli ta, minu väiksekene :). Muidu läks päev iseenesest võrdlemisi kiiresti. Hiljem tuli veel veterinaar hobustele röntgenit tegema ja pidin aitama tal Baloule seda teha. Hea et olin rattaga, sest sain kiiresti koju pärast tööd. Tesed jäid sadularuumi veel õlut jooma, sest Anna oli maha kukkunud millalgi. Üldsegi mulle ei meeldi see pidev õltsitamine tallis, tavaliselt kui koju jõuad, siis haised nagu oleksid kuskilt aguli baarist tulnud mitte tallist, sest kõik riided ja juuksed on suitsuhaisuga koos ning pea käib ka sellest kergelt ringi. Üldse on tallis koguaeg suitsuhais, sest need teised seal on kka parajad konid. Enne mu minekut olid veel mingid kliendid tulnud Catalaot proovima ning Emanuel jäi sinna. Jahh ratas on väga hea asi, sest ma oleks raudselt pikalt jälle tallis pidanud olema. Teised vist olidki mingi üheksani õhtul.

Kolmapäeval olid taaskord võistlused ja pidi väga vara ärkama. Kell 5.30 oli siis mul äratus. Õhtul olin juba võileivad valmis teinud ja siis veel üks jogurt ka ning juba oligi Emanuel maja ees. Kohe kui talli jõudsime, võtsin hobused välja ning Calvaron oli loomulikult sita sees suutnud magada ning seega tuli paar kollast laiku tema karvadest likvideerida ja Canero oli natukene oma patse hävitanud ning nende kallal tuli vähekene restaureerimistöid teha. Väljasõiduga jäime veits hiljaks, sest David oli kuskile kadunud ning pidime teda järgi ootama. Parkuurid olid 120cm ja 130cm vist. Esimesena sõitis ta Caneroga ning lammutas ca 3 takistust maha. Teisena oli Calvaron ja tema ajas samuti midagi maha. Vahepeal oli nii kolmetunnine paus ning ma laenasin Jensilt auto ja läksin talli, et kodused hobused ära teha. Paari hobust kordetasin ja mõned lasin maneeži vabalt jooksma. Jalutasin veel oma sõpra Charilaost :) ning tahtsin Catalao vabalt jooksma lasta enne sööma minekut, kuid ei leidnud teda kuskilt üles. Küsisin siis Ivylt kadunud hobuse kohta ning sain teada, et kliendid olid ta eelmisel õhtul kaasa võtnud ning meil on lihtsalt üks hobune vähem nüüd. Iseenesest oli see hea uudis, sest mu koormus langes ühe hobuse võrra, kuid mõnes mõttes nats kahju ka, sest Catalao oli selline vahva klemm mul. Kuna ma Quidams Rubin-Acordi ei leidnud, siis jätsin tema vahele. Carricku, Colleeni ja Coolreini panin masinasse, sest Emanuel vist tahtis õhtul neid veel sõita. Käisin veel söömas ära ja siis oligi aeg võistlustele tagasi sõita. Jõudsin isegi natukene varem kui pidin, kuid Emanuel oli juba Calvaroniga soojendusel. Temaga läks parkuur küll ikka jube kehvast, sest ta tõrkus kolmandal takistusel välja, siin on veel lubatud nende noorte hobuste võistlustel kaks tõrget teha ning kolmandaga langeb välja. Asja iroonia oli veel selles, et see kolmas takistus oli tavaline okser, ei midagi erilist. Emanuel oli ikka jube vihane ja shokeeritud ning masendunud. Ta ainult kordas pidevalt, et mis ta suurele ülemusele ütleb, kui on vaja aru anda, et miks ta tõrkus tema miljonihobusega välja. Caneroga oli vähekene parem, sest suutis isegi lõpetada, kuid kolm tuli maha. Ühesõnaga Emanueli jaoks oli suht kehv päev. Õnneks seekord ei soovinud ükski hobune enesetappu sooritada ning saime kähku võistlustelt tulema. Koju jõudes panin kähku Carricku valmis, sest Ruslan (Emanueli sõber Bulgaariast, kellel on paar hobust meie tallis müügiks) pidi temaga sõitma. Emanuel läks Colleeniga ja ma otsisin Quidamsi üles ning lasin ta maneeži jooksma. Seejärel ütles Emanuel, et pean vaid asjad veel ära panema ning võin koju minna. Tema läks veel Coolreini sõitma. Sain õnneks Inglismaa Katiega suht kohe koju ning jäin ca tunniks veel elutuppa Katie ja Kateiga jutustama ning kuna oli Katei viimane õhtu meie juures, siis pidime väikse istumise tegema. Linn tegi pannkooke ning Jasmin ja Melli tulid ka külla. Mängisime veel arvamismängu ja järasime pannkooki. Väga vahva õhtu oli igathes ning isegi natukene kahju oli, et Kate lahkub, sest ta oli vähekene intelligentsem neist teistest ning temaga sai ka muudel teemadel rääkida kui hobused ja pidu. Mis seal ikka, elu läheb edasi ja üks päev jälle vähem siin olla.

Nejapäeval läksin normaalsel ajal talli ning tegime tavapäraseid toimetusi. Emanuel sõitis mõned hobused ära ning Canero ja Provintzial said kergema päeva. Lisaks toimus veel üks muutus meie listis, nimelt Emanuel andis Lissaboni Davidile ning nüüd mul polegi põhikitse sõiduks enam. Loomulikult ei saa ka ilma konfliktideta, seekord siis oli mul vahejuhtum Davidiga. Ma just parasjagu puhastasin ühte hobust kui David ja Bernhard tulid meie asjade juurde ja hakaksid seal suuliste kallal midagi toimetama. Ma ei teinud neist väljagi kui järsku David ütles mulle, et tule võta mulle see bella siit välja. Ma siis rahulikult ütlesin talle, et sul on kaks kätt olemas ja võta ise. Selle peale teatas ta, et ta ei saa seda kätte. Ma siis ütlesin, et eks sa siis proovi uuesti, et miks ma peaksin selle saama kui tema ei saa. Selle peale David vihastas ja karjus, et kas ma olen rumal või mis ja ma vastasin, et ei ma ei ole rumal. Nüüd oli ta juba väga närvis ja karjus, et kui ma laenan talt asju, siis ma toon need ka tagasi. Ma siis väga rahulikult ütlesin, et ma ei ole temalt mitte midagi laenanud ja kui Emanuel on, siis mina pole Emanuel ja ta ei tule siin minu peale karjuma. Selle peale läks David kohe eriti vihaseks ja ähvardas mind millegagi, mida ma täpselt ei kuulnud. Igatahes ta oli nii vihane, et ma mõtlesin juba et ei tea kas tuleb kätega kallale või ei. Pärast muidugi kaebasin Emanuelile ära, et David oli loll :D. Kõige naljakam on veel see, et mind absoluutselt ei häirinud see vahejuhtum, pigem vastupidi pakkus nalja. Lõunal aga pidime uuesti Böckmanni sõitma, sest nüüd pidi seal olema treening hüppamine. Nimelt kõik said kaks korda oma hobustega parkuuri läbi hüpata trenni mõttes ning mingit võistlust reaalselt polnud. Emanuel võttis Colleeni, Carricku ja Calvaroni kaasa. Kuna tahtjaid oli meeletult palju, siis päev venis kohutavalt. Calvaron loomulikult tõrkus seal uuesti, kuid nüüd sai Emanuel teda nats klobida ning lõpuks suutis parkuuri läbi hüpata. Colleen ka juras veits, kuid kokkuvõttes hüppasid kõik lõpuks. Mina sain tribüünidel päikest võtta ja rahulikult olla. Pidime veel Bernhardit ootama, kes oli suht viimaste hulgas hüppamise järjekorras. Talli jõudsime kuskil kaheksa paiku õhtul ning õnneks mingeid hobuseid rohkem tegema ei pidanud ja sai kähku koju. Koju jõudes rääkisin tüdrukutele oma vahejuhtumist Davidiga ning naersime kolmekesi tema üle üleüldiselt ning seejärel kolisin ruttu oma tuppa ja tahtsin varakult magama minna, et reedeks puhata. See mudugi ei õnnestunud ning jäin suhteliselt hilja magama.

Reede oli omaette tase. Emanuel tuli mulle 4.50 järgi ja siis sõitsime talli. Seekord pidid asuma võistlustulle Carrick, Colleen ja Coolrein. Esimese asjana panin tallis kohvi keema ja siis tass kohvi käes läksin Carrickule patse tegema. Emanuel tegeles samal ajal Colleeni valmis seadmisega. Kõigest hoolimata oli see väga eriline hommik, kell 5 Carricku boksis kohvitass kõrval patse punumas. Sellised hetked on mingil põhjusel erilised ja jäävad meelde :). Sain veel hunniku komplimente Emanuelilt, et olen tõsiselt hästi hakanud patse tegema ja et need näevad väga head välja. Eks see on harjutamises kinni ja siin ma olen kohati pidanud ühe päeva jooksul sama paljudele hobustele patsid pähe tegema kui eelnevalt kogu Saksale eelnenud ratsutamisaja jooksul kokku. Nüüd olen suuteline isegi kell 5 hommikul midagi ilusat oma kätega valmis tegema. Suht kiireks läks äraminekuga ja Coolreinile pidin võistlustel patsid tegema. Esimene oli meil Carrick. Parkuur oli kuskil 130cm. Carrick oli isegi täitsa tubli. Ajas mingi kolm või neli maha ning tegi ühe tõrke. Kokku sai kuskil 20 kp, isegi natukene rohkem. Teisena oli Colleen, kes oli hästi paha tüdruk. Tema tõrkus kohe esimesel takistusel, siis hüppas paar takistust ära ja tõrkus uuesti. Ülejäänud parkuuris tuli mingi neli maha. Karistuspunkte sai üle 30ne. Nii kui Emanuel võistlusplatsilt tuli, andis mulle Colleeni ja ütles et võta see ... enne kui ma ta ära tapan. Eks ma siis võtsin Colleeni ja seadsin ta korda ning panin autopeale ära. Suht külm ilm oli ning seega ma väga võistlust ei viitsinud vaadata ja olin enamuse ajast autos. Vahepeal tegin Coolile patsid ka. Coolreiniga sõitis ta kuskil 135cm parkuuri. Soojendusel nägid nad jubedad välja, sest iseenesest on Coolrein suht kole hobune ja siis ta veel jookseb ka tagurpidi paindes ja mingi vääraka käiguga. Muidu oli täitsa tubli ning tuli kolm maha. Peab tunnistama, et mul hakkab isegi vaikselt kahju juba Emanuelist, sest tal läheb kõik halvasti viimasel ajal. Pärast võistlust läksime kähku talli ja tuli ülejäänud hobused ära liigutada. Kõik tallist olid hämmingus, et mismõttes me koju ei lähe, et oleme nii varakult üleval ju ja ega mingit normaalset tööd nagunii teha ei suuda. Igatahes esimesena sõitis ta Provintziali, kes oli halvasti käitunud ja keda ta kogu südamest peksis. Samal ajal olid veel kliendid platsil, kui Emanueli viha on piiritu ja isegi nendest hoolimata sai hobune täie rauaga. Hiljem pidin ma hobuse veriseid kohti pesema. Enamus hobustest said kõvasti peksa, ainult Balou pääses. Mina samal ajal tegelesin hobuste koplisse ja masinasse panemisega ja võtsin asja rahulikult. Koju sain peale kuut. Seejärel ootas järgmine üllatus. Nimelt oli majas elekter ja vesi ära ning tüdrukud jamasid elektrikilbi kallal. See oli ikka kohutav! Tuled väsinud ja näljane ning tahad ruttu pesta, süüa ja magama minna, aga ei. Õnneks mingi hetk nad said taastatud elektri igalpool mujal peale köögi ning ma sain pesus ära käia. Tegelikult olin nii väsinud, et söömisest ei hoolinud ja kolisin otse voodisse. Vaatasin veel ETV pealt filmi ära ja oligi päev läbi.

Laupäeval ärkasin isegi enne kella, pole vist harjunud nii kaua magama :D. Sõitsin kenast rattaga talli ning asusime tavatoimetuste juurde. Emanuel tahtis kuute hobust sõita ning ülejäänud läksid masinasse ja niisama jalutamiseks. Õnneks olid hobused tublid ja Emanuel sõitis suht ruttu. Käisin veel Coolreiniga muru peal natukene aega ning võtsin ise päikest kui see sõi. Loomulikult oli taaskord väike vahejuhtum Javieriga. Ta seisis ming hobune seal kus me neid valmis paneme ning kuna mul oli seal viimane hobune, siis otsustasin põranda ära pühkida. Kuna tal oli seal hobune ning ma ei teadnud kas tal on neid veel või ei, siis pühkisin igaltpoolt mujalt peale tema koha. Ta tegi sellest probleemi, et miks ma niimoodi jaotan ja et tema pühib alati kõik ära. Siis ma seletasingi, et esiteks tavaliselt pühin alati mina ning mingi periood oli hoopis tema see kes jaotas ja kuna ma ei teadnud kas tal on veel hobuseid siis ei hakanud pühkima, sest see on pointless kui ta nagunii põranda uuesti mustaks teeb. Igatahes nagu lasteaed, ma ei või. Niigi oled väsinud ja tülpinud ja siis veel tuleb mingi kuradi latiino vinguma. Seega ma põhimõtteliselt ei pühkinudki sealt. Kokkuvõttes lõpetas tema nagunii ca 30min varem kui meie ning polnud tal mingit häda see 2x2m ala ära pühkida. Enne äraminekut käisime veel lõunatamas ja leppisime kokku et Emanuel võtab mu 6.15 hommikul peale, sest ka pühapäeval on meil võistlused. Ülejäänud päeva veetsin ma rahulikult kodus. Keetsin kohvi ja tegin omi asju, hea rahulik päev.

Pühapäeval nagu lubatud läksin Emanueliga võistlustele. Talli jõudsime kuskil 6.45 ja esimese asjana tegin Coolreinile patsid. Ülejäänud asjad tegi Emanuel samal ajal ise ära. Kuna saime teistest ennem valmis, siis läksin esimesena hobust auto peale paema. Olin ta juba autosse pannud ja hakkasin kette kinnitama kui see idioot järsku lolliks läks ja mulle jala peale täiega hüppas. Siis veel üritas vabaks saada ning tõmbles seal nii kaua kui päitsed pooleldi ära tulid. Selle peale rahunes maha. Kuna mul oli metsikult valus taaskord, siis ütlesin Emanuelile et ta ise hobuse seal paika seaks. Terve tee üritasin mõelda kõigele muule kui valule. Kui kohale jõudsime, siis oli õnneks veel piisavalt aega ja otsustasin uurida mis kahju mu jalale tehtud on. Seekord oli midagi uut, nimelt nüüd oli jalg verine, sest ta oli seda kuidagi kriimustanud. Eks tuleb kaunis sinikas ka kindlasti, aga õnneks lonkama ei pidanud ja valu läks üle suht ruttu. Lõpuks jälle soojendus ja siis võistlema. Seekord läks isegi suht normaalselt. Esimeses osas tuli üks maha ja Emanuel oli õnnelik et surma ei saanud. Parkuur oli võrdlemisi raske. Seejärel panime Coolreini auto peale ja otsustasime sõidu lõpuni vaadata. Ma läksin kohvikusse kohvitama ja hommikust sööma ning mingi hetk ühinesid minuga ka Chevy ja Jasmin. Seejärel sõitsime koju ja panime hobuse ning asjad ära ja juba 11.30 olin ma kodus. Sain veel võistlustel teada, et suur ülemus oli Emanueli ähvardanud, et kui too veel peaks klientide või võõraste ees hobust peksma, siis ta viskab ta tallist välja. Eks ta iseenesest õige on. Talli maine ju langeb võõraste silmis sellist asja nähes. Ülejäänud päeva tegelesin ratsavarustuse uurimisega netis ja niisama asju ajades. Õnneks esmaspäeval on mul õigus kuskil 12ks talli minna ja saab natuke magada.

Kahekümne teine nädalt

Esmaspäeval läksin koos Jasminiga talli ning hommikusi toimetusi tegimegi ainult kolmekesi, meie ja Javier. Õnneks koolisõidu inimesed aitasid meid ja väga kaua ei läinud. Kuna oli punane päev kalendris, siis söömist ei olnud tallis ja hakkasin kohe hobuseid tegema. Otsustasin, et ratsutada ei viitsi ja teen lihtsalt võimalikult kiiresti kõik. Muidugi nagu arvata võis, oli mul hommikul väike konflikt Javieriga. Nimelt koolisõidu tallist Claudia võttis masinast kaks hobust välja ja ma tahtsin oma hobud sinna asemele panna, sest üksi 14 hobust võimalikult kiiresti teha ei ole just lihtne. Javieril oli juba 2 masinas ja kui ma olin ühe ära pannud ja tulin teisega, siis vaatasin et Javier tuli äärmiselt rahuloleva näoga mulle vastu. Kui masina juurde jõudsin, siis vaatasin, et ta oli selle koha ära võtnud. Loomulikult läksin kohe talle järgi sadularuumi ja ütlesin, et ehk ta võtaks ühe hobuse välja, sest tal on 3 tk juba seal ja ma pean nagu 14 üksi ära tegema. Õnneks see oli piisavalt mõjuv argument ja ta ütles, et tuleb ja võtab ühe välja. Pärast veel vabandas, et ta üldse ei mõelnud sellele, et ma üksi niipalju hobuseid teen ja ma siis solidaarsusest tänasin teda, et ta selle koha mulle loovutas ning olimegi sõbrad edasi.Päris mitu hobust lasin maneeži vabalt jooksma ja kui üks hetk oli vaja mul ühte kordetada ja Massimo lasi just oma hobuse sinna lahti, siis otsustasin, et ei hakka ootama ja lähen sinna eemale kordemaneeži. Sinna jõudes oli ukse peal mingi paber saksakeelse jutuga ning all oli suure bossi nimi. Mõtlesin hetke, et mis nüüd teha, et kas riskib maneeži minna või ei ning otsustasin , et kui juba selle maa maha olen kõndinud, siis lasen hobuse sinna lahti. Hiljem tallis sain Massimolt teada, et see silt tähendas seda, et maneež on suletud ja keegi ei tohi seda kasutada. Mingisugune suure bossi puhang pidi jälle olema. Ülejäänud hobused tegin meie tallis väiksemas maneežis ära ning natukene enne kahteteist olin valmis. Jasmin pakkus, et kui ma teda nats ootan, siis viib mu koju ära, sest ta tahtis ise ka koju sööma minna. Kokkuvõttes ootasin teda mingi 40 min, sest vahepeal tuli Ivy ja veel mõned oma hobuseid tegema ja oli lõunane kohvi aeg ja siis pidi muidugi kohvitama ja klatšima, aga koju ma lõpuks jõudsin. Rahulikult keetsin endale ka kohvi ja tegin võibse ja nautisin ülejäämud vaba päeva. Vaatasin veel filmi, mis olin oma uuest programmist tõmmanud ja tegin natukene muid asju internetis. Hea ja rahulik päev oli ilma italjaanota.

Teisipäev algas nagu iga tavaline päev ning kui hommikused protseduurid olid tehtud ja hakkasime hobuseid tegama, siis algasgi minu terror. Kohe hommikust saati oli italjaanol vingumist. Üks asi millega ta rahul ei olnud, olid hobuste kabjad, et ma olen need käest ära lasknud ja pole seppadele viinud ja üldse ta oli laupäeval väga vihane olnud, et kõigil hobustel on kabjad korrast ära. Ega ma ei vitsinud temaga sellel teemal vaielda, sest siiski on need tema hobused ja tema peab jälgime nende korrashoidu ning vaktsiine, rautamisi, ussirohtusid jne. Mina lihtsalt aitan teda ja kui nad tahavad, et ma hakkaks kõiki neid asju jälgima ja organiseerima ja pidevalt mõtlema ja tegutsema sajaga, siis ootan ma vähekene teistsugust tasustamist, aga seni ma annan täpselt nii palju kui saan ja liigse mõtlemisega ma ei tegele. Mul endalgi palju omi mõtteid mida mõelda. Siinkohal mainiks, et polnud nendel kapjadel häda midagi, ainult 5 nädalat oli eelmisest rautusest ja nägid suht normid veel välja, vabalt oleks võinud paar nädalat lasta olla. Järgmine asi mis teda närvi oli ajanud, oli see, et väidetavalt olen ma Charilaose jätnud sita sisse kõdunema. Hobusel olid laupäeval tagumised jalad sitaga koos olnud ja ma ei hooli tast üldse. Eks tal muidugi olid laupäeval jalad sitased, kui me alles tühjendasime bokse ja seega oli põhku vähe ning reedel ei lisatud puhast põhku juurde, sest olid pühad ja selle kõige tulemusel läks boks väga mustaks. Ma tõesti ei imesta et tal olid jalad sitased. Seda enam, et mina jalutan seda hobust iga päev vähemalt 15 min, et ta natukenegi liikuda saaks ja italjaano kohati räägib, et kui on kiire, siis tee paar tiiru tallis ja aitab sellele küll. Paar tiiru oleks siis ca 2 min ehk siis tema arust oleks ok kui hobune saaks iga päev 2 minutiks boksist välja. Kes meil nüüd selle hobuse hooletusse ikkagi on jätnud. Tema hüppas tal kabja pooleks ja mina nüüd pean turgutama seda looma siin. Eks ma võtsin siis oma rahustikese sisse selle palagani peale ning elu oli jälle ilus ja stressivaba. Õhtul tulid meile mingid Venemaalt kliendid ja meilt näitas Emanuel Catalaot ja Calvaroni. Kumbki hobune paraku neile ei meeldinud. Catalao oli liiga suur ja flegmaatiline ning Calvaron oli vähese ratsastusega. Mingi hetk õhtul helises mul telefon ja helistati töö asjus. Olin paari kohta kandideerinud ja seal ühest helistatigi, et küsida paar täpsustavat küsimus ning taheti kutsuda vestlusele. Paraku aga see on natukene keeruline korraldada, kui mina olen Saksas ja töökoht Eestis. Leppisime siis kokku, et saadan neile meilile lihtsal oma inglise keelse CV. Enne äraminekut, pidime veel auto peale panema 7 hobust, kes olid meilt ära ostetud ja pidid Šveitsi sõitma ning asemele toodi meile Kuwerdorfist 4 noort täkku, kellest üks oli ikka täielik segane. Muidu olid täitsa kenakesed. Koju jõudsin suht hilja, kuskil vahetult enne kaheksat õhtul. Raske päev oli igatahes.

Kolmapäeva hommik algas suurepäraselt. Nimelt pidi Emanuel hambaarsti juurde minema ning mina sain rahulikult alustada. Kõigepealt panin viis hobust masinasse ja siis läksin Cruzadoriga sõitma. Natukene kaalusin ja siis otsustasin, et proovin tavalise suulisega sõita, sest eelmisel korral sirgega oli ta täitsa timm. See oli aga viga, sest ta oli täielik õudukas tavalisega. Ei püsinud ratsmes ja ei vastanud säärele ja vingerdas ja ei tahtnud liikuda ja ei funktsioneerinud mitte mingit pidi. Kohutav oli. Ma mõtlesin, et galoppi ei suudagi sõita sellisega, kuid lõpuks ikka higistasin ära. Suht läbi võttis selline trenn, pealegi polnud ma ligi üle nädala hobuse selga saanudki. Seejärel läksin Colosseoga õue sõitma ja otsustasin, et teine trenn peab olema tunduvalt lihtsam. Seega läksin kergema vastupanu teed ja panin talle šambooni peale. Täitsa mugav oli sõita ja ilm oli ka ilus. Talli jõudes juba Emanuel helistaski, et on 10 min kaugusel ja et võtaksin talle Provintziali välja. Tuju oli tal õnneks parem ja mingeid pretentsioone ka ei olnud mulle. Õhtu läks vähekene kiireks ja seega ei sõitnudki ta kõiki hobuseid ning Calvaron ja Catalao said vabalt joosta maneežis. Võrdlemisi normaalsel ajal saime valmis ja kuna Jasmin ning Melli olid ka just lahkumas, siis lasin Emanuelil ära minna, sest pidin nendega koju saama. Just kui astusime talli uksest tüdrukutega välja, tuli Imke ja ütles, et peame väikse Colosseo eelmise päeva klientidele valmis panema, sest nad tahavad teda veel proovida. Nii me siis kolmekesi südamest pettunutena läksime talli tagasi ja panime kõik koos hobuse valmis. Mingi hetk ütles Jasmin, et ma võin tema autoga koju sõita ja ehk ma käiksin ka bensukast läbi, et talle suitsu osta. See oli suht rõõmustav, sest tallis poleks küll rohkem tahtnud passida. Lsaks oli mul endal väiksemat raha vaja, et Mellile interneti eest maksta ja endale midagi head vaadata. Nii ma käisingi enne kodust läbi, et raha võtta ja siis bensukasse. Kui ma tgasi koju õudsin, siis olid tüdrukud just autosse istumas ja küsisid mult, et kas tahan nendega poodi ja solli kaasa minna. Just pood oli see, mida mul väga külastada oli vaja ja seega läksin kähku tuppa ja võtsin oma asjad. Läksime Katie inglise autoga ja mul oli au ees istuda. Suht vahva kogemus oli istuda seal, kus peaks juht olema, kergelt harjumatu. Pärast poodi läksime solli ja kuna ma polnud jõudnud veel pärast talli pesus käia, siis mina ei tahtnud päevitama minna. Solli ees nägime Davidi autot ja tüdrukud olid sellest muidugi väga elevil, et ta ka sollis on. Lõpuks kui koju jõudsime ja toiduaineid hakkasin sorteerima, tuli Jasmin suitsudele ja asjadele järgi. Ulme on see, et ma olin poest varem koju jõudnud kui tema ja Melli tallist. Loomulikult polnud nad väga rõõmsad selle üle. Aga ise on nad sellise ameti valinud ja nüüd lasku käia.

Neljapäeval oli suht vastik ilm ja kohe üldse ei jaksanud tegutseda. Sepad olid ka tallis ja pidin neile mitu hobust viima, sest Emanuel polnud ju kapjadega rahul. Carrick pidi ka minema ja see oli suht paanika äärel seal, sest lisaks temale tehti samal ajal veel kahte hobust ja kui mõni natkene rohkem siples, siis Carri tahtis kohe minema joosta. Üks seppadest paluski mind appi, et ta saaks lõpu viimistluse normaalselt ja kiiresti ära teha ning kui valmis sai, siis mul oli tükk tegemist, et Carrickut kinni hoida, sest ta tahtis lausa minema kihutada sealt seppade juurest. Vahepeal veel pidin Emanuelile hüppeid käima tegemas ning siiralt lootsin, et ei pea ratsutama. Õnneks ei pidanudki. Mõtlesin juba ka oma peavalu vabanduse välja, kuid kasutamata see jäigi. Väga positiivne, sest nüüd võin seda mõni teine kord kasutada. Õhtul saime täitsa heal ajal valmis ja ma siis ootasin, et kes mu ära võiks viia. Chevy oli ka valmis ning me mõlemad lootsime Emanueli peale, et saame temaga oma kodudesse. Paraku aga tulid jälle need vene kliendid väikest Colosseot proovima ning Emanuelil oli vaja ju seal tähtis olla ning ta siis rääkis, et tahab natukene vaadata. Kokkuvõttes olime me seal niisama 1,5h, sest kui Colosseo oli proovitud, siis tuli kellelgi geniaalne idee, et uutele täkkudele peaks vabahüppeid tegema ja seega pidime hakkama väiksesse maneeži takistusi tassima. Siis läks aega nende täkkudega, sest suur boss ja kiendid olid ka seal ning tahtsid ka täkke näha ning kohati läks üks neist täitsa hulluks, nii et oleks äärepealt Jensile kapjadega pähe hüpanud. Õnneks aga midagi ei juhtunud. Lõpuks kui kõik sai valmis, siis läksin Jasminiga koju ning oligi see tüütu päev läbi.

Reede oli täitsa vahva päev. Hommikul hakkasid teised erinevaid takistusi väliplatsile viima, et parkuur püsti panna ning ma sain rahulikult toimetada. Panin mõned hobused masinasse ja läksin Leonardoga sõitma. Loomulikult oli hobune suht kange, sest Emanuel on talle jälle vahepeal parajat terrorit teinud erinevate suuliste ja asjadega, kuid ma võtsin asja rahulikult ning galopis ei viitsinudki väga midagi teha, seega sõitsin niisama pehme ratsmega elavat galoppi mööda platsi. See mõjus talle hästi ja lõpuks oli täitsa lõdvestunud. Pärast sõitu jalutasin natukene Charilaost ja otsustasin masinas vahetuse teha. Paar hobust olin juba ära vahetanud kui nägin, et auto tuli Colosseole järgi. Küsisin suurelt ülemuselt üle, et kas see on ikka temale ja sain kinnituse. Colosseo oli mul alles masinas ja pesemata ja korda tegemata. Nimelt ta pidi kella ühetesit paiku startima Kreekasse oma uute omanike juurde. Transport tuli aga 10.20. Kiiresti võtsin ta välja ja pesin kõik kollased kohad ära ning kabjad korda ja siis veel patsid pähe ning transpordi tekk. Davidilt läks Baiao, kuid tema sai sellest teada sel hetkel kui mul juba hobune valmis oli. Ta arvas, et Baiaot ei ostetudki ära ning pettumus oli tal suur igatahes, sest ta plaanis järgmisel nädalal temaga võistlema minna. Kui saime ühe mu lemmikumatest, Colosseo, minema saadetud, läks tavaline tööpäev edasi. Emanuel hüppas jälle mitmega ja siis käisin talle pidevalt takistusi panemas. Vahepeal tuli ka sepp David ning siis sain ka talle hobuseid rautuseks viia. Päeval tuli ka veterinaar, et noored täkud kõik ära kastreerida ning kui ta lõpetas, siis kõik mis kastreerimisest järgi jäi, jäeti talli vahele ämbrisse vedelema ning iga kord kui sealt mööda läksin, läks mu süda kenasti pahaks. Õhtupoole pidi sepp ka meie mustangit, Baloud rautama ning selleks läks tal Emanueli abi vaja. Mina läksin samal ajal Calvaroniga sõitma. Imestan, et Emanuel lasi mul sellega sõita, sest Calvaron on tema kõige suurem kullatükk seal tallis. See on see hobune, kelle hind on 150 tuhat euri. Sõidus oli ta suht kõva suust ning kohati tahtis lõuga panna ning säärle ka väga hästi ei reageerinud ning painutada oli ka suht vastik. Lisaks tahtis koguaeg õlaga välja joosta. Nüüd ma saan aru, miks see Venemaa klient rahul polnud millegagi. Sellise raha eest tahaks ikka korraliku ratsastusega ning hästi funktsioneerivat hobust mitte nagu see hetkel on. Isegi jalavahetusi ei taha ta normaalselt teha. Õhtul läksin Melliga koju ning polnud absoluutselt tunnet, et kohe varsti algab nädalavahetus. Pigem oli mingi teisipäeva tunne.

Laupäev pidi lühikene päev olema, kuid läks suht pikalt. Emanuel tahtis mitut hobust sõita ning pooltega veel hüppas ja trennid olid tal võrdlemisi pikad. Mina tegelesin jälle masina ning muude taoliste asjadega. Terve päeva oli ta võrdlemisi tujukas ning üks hetk pärast mingit hobust hakkas monoloogi pidama, et tema ei saa aru, miks midagi ei toimi ja kõik hobused on lollakad ja idioodid jne. Lisaks on inimesed ka tropid, sest kui tal halvasti läheb, siis käiakse tema peale iga päev erinevat juttu karjumas ning ta ei teagi siis ju mida teha. Üldse on siin kõik hobused mõttetud. Pärast seda monoloogi kordas ta oma kümme korda ma vihkan, ma vihkan, ma vihkan jne. See tekitas küll nats kõheda tunde. Käis veel peast mõte läbi, et teeme nii, et sa nüüd ei tule mingi päev automaadiga talli ja ei hakka kõiki hobuseid ja inimesi maha laskma. Tekitas sellise tunde küll, et ta võiks täitsa ära kammida ning talli tulistamise korraldada. Jääb siis vaid loota, et hobused hakkavad headeks jälle ja Emanueli närvid peavad vastu. Mingi hetk tuli ta veel sellise jutuga, et kuna esmaspäeval on võitlus, siis ta peab pühapäeval tulema et mõnda hobust sõita ja siis vaja veel neid pesta jne. Kokku loetles ta umbes 6 hobust keda oleks aja sõita ja kaks keda peaks pessoaga kordetama. Selle jutu peale läksin ma ikka väga näost ära. Esiteks terve nädala võrdlemisi pikalt iga päev tallis olnud, teiseks laupäeval kuskil kella kolmeni tallis ning nüüd pühapäeval ka täistööpäev. Ma ütlesin talle, et kui min siia väga vaja on pühapäeval, siis enne kahteteist ma tööle ei kavatse tulla. Lõpuks siis jäi jutt et ta võtab mu peale mingi kell pühapäeval. Kui lõpuks hakkasime koju minema, siis tuli ta lagedale jutuga, et ta tuleb ise ja mind ei ole vaja. Ma veel uurisin, et kas ta on ikka kindel ning kui sain jaatava vastuse, siis sellest mulle piisas ning olin väga rõõmus, et mu pühapäeva ei rõõvitud mult.

Koju jõudes oli jälle tavapärane koristus ning pesemine ja seejärel kohvi ja võibsid. Õhtul pidime minema Katei viimasele peole meie tallis ning peokohta suudeti oma kolm korda muuta päeva jooksul. Panin siis õhtul ennast riidesse ning seejärel läksime alla ning ootasime teisi. Olime mina, Katie, Kate ja Lynn ning siis tulid veel Jasmin, Melli ja Carolin. Kui kõik platsis olime, siis hakkasime joomismänge mängima. Esmine oli numbrite ja plaksudega mäng ning see kes eksis, pidi pitsi Bayleist võtma. Kui sellega ühele poole saime, siis hakkasime plaksudega joomismängu mängima ning see viis totaalselt juhtmesse. Seal oli sama, et kes eksis, pidi pitsi võtma. Mina eksisin mõlemas mängus 2 korda, mis oli selline piisav (alkoholi mõttes). Pärast mänge läksime Löningeni Beatclubi peole. Seekord oli vähekene kehvem pidu kui eelmisel korral ning muusika oli ka nats halvem. Vahepeal oli mingi konflikt turvadega, sest need läksid enadast välja selle peale, et me pildistasime ja siis läksid Katiega riidlema. Lynn läks sellest aga kohutavalt närvi ning siis ta natukene karjus seal turvadega, kuid lõpuks vist asi lahenes. Koju jõudsime kell neli ja siis vel tegime mõned võibsid ning oligi magamamineku aeg. Pühapäev oli täitsa nullpäev, sest väljas oli halb ilm ja sellest tingtult oli selline väsinud olemine ning seega veetsin terve päeva Zenja stiliseerimise seltsis.

Kahekümne esimene nädal

Esmaspäeva hommikul ei tahtnud üldse tööle minna, aga kui sinna juba jõudsin, siis oli enamvähem. Juba ju harjunud sellega, et ärkad valges ja nüüd jälle pime hommikuti ja kuidagi keha ei nõustu selle ärkamisega. Hommikul panime jälle põhku boksidesse ja tavalised tööd. Mingi hetk ilmus ka Emanuel ning temaga oli kaasas Jensi uus abiline. Uueks töötajaks on siis Austraaliast pärit neiu nimega Chevy. Esmamulje temast on väga hea, selline kena ja sõbralik tüdruk. Tundub vähekene tagasihoidlikum, kuid siiski asjalik. Päev läbi pidin jälle hobuseid valmis panema ning suhteliselt rahulik oli. Mingi hetk läksin Coolraini pessoaga kordetama ning kohe kui maneeži uksest sisse sain, tõmbas ta täie jõuga minema, nii, et korde libises mul käest ja sain veel sellest kõrvetada nats. Täitsa valus oli see. Oi ma olin vihane, loomulikult sai ta korraliult kere peale kui ta kätte sain ning seejärel piinasin teda vähekene pessoaga. Usun, et ta sai korraliku õppetunni. Õhtul viimase asjana läksin Colosseoga sõitma. Kohe selline eriline ratsutamise tuju oli ning seega tegin temaga hästi palju harjutusi. Painutasin teda igat pidi ja siis üleminekud ja jalavahetuste seeriad ja siis mõned piruetid ja värgid ka lõpetuseks.

Teisipäeval pidime jälle oma hobustega tegelema maneeži ees olevas ruumis, sest seal kus me tavaliselt oleme, olid koolisõitjad. Neil tallis oli bokside tegemine. Seekord otsustasin lõdvalt võtta, et ei kiirusta liigselt ja olen rahulik. Emanuel tahtis enamuse oma hobustega hüpata ja seega käisin pidevalt talle hüppeid tegemas. Mingi hetk pidin jälle minema ja jätsin Catalao maneeži juurde ootama. Panin talle veel fliisteki peale, sest seal oli võrdlemisi tuulin. Kui ma tagasi tulin platsilt, siis vaatasin, et Catalaol enam tekki peal polnud. Samal hetkel tuli just ka Javier oma hobusega. Küsisin talt siis, et kas tema võttis teki ära ning ta ütles jahh. Ma küsisin, et miks ja ta vastas, et tal oli vaja. Ma siis ütlesin vähekene karmimalt, et kui mu hobusel on tekk peal, siis tal järelikult peab see peal olema ja keegi ei lähe seda näppima. Selle peale läks Javier närvi ja hakkas pooleldi karjuma mu peale, et see oli tema organiseeritud tekk ja et tal oli märg hobune ja ta pidi selle oma hobusele panema ja pealegi pole siin temperatuur nii külm jne. Ma siis karjusin vastu, et ma olen ka igasugu tekke ja asju organiseerinud, kuid tema kasutab ka neid ja mina ei lähe tema hobustelt neid ära võtma ja pealegi kust ta võtab, et just see on tema organiseeritud, sest ma organiseerisin samasuguse teki meile ja pealegi on siin tuuline ja hobune on clippitud ja tal peab tekk olema. Just siis kui me seal niiviisi vaidlesime, tuli Emanuel ning küsis meilt, et mis toimub. Kuna ma olin endast väljas ja pooleldi oli nutt kurgus, siis ma ei öelnud midagi. Siis Javier rääkis meie tekidraamast ning Emanuel ütles selle peale, et parem on vist kui järgmisest päevast alates on meil eraldi asjad ja paneme eraldi valmis ja siis pole mingit tüli. Mul oli selle üle ütlemata hea meel. Olin veel sunnitud minema ja võtma ühe validoli sisse, sest ei tahtnud ju sellise tühja asja pärast nutma ka hakata ja see oleks must eriti nõrga mulje jätnud. Kohe kui olin validoli võtnud, läks mul imekombel tuju heaks ja kõik oli kohe väga rahumeelne. Naljakas, sest see on nii nõrk rahusti, kuid siiski mõjub mulle päris tugevalt. Ise veel mõtlesin rõõmsalt, milline mõrd ma nüüd hakkan Javieriga olema ja iga kord kui mulle miskit ei meeldi siis ütlen talle ja mitte kunagi ei aita teda ja ühesõnaga on meie suhtlus katkenud nüüd, sest üks õige noormees ei hakka neiu peale karjuma, vaid lahendab olukorra vähekene rahulikumalt. Ise olin oma plaaniga väga rahul. Mõtlesin, et need paar kuud mis jäänud on, võib sellist terrorit taluda ja korraldada.

Läks aga teisiti. Kui ma pärast juhtumit uuesti platsile läksin, siis tuli kohe Javier minu juurda ja vabandas eelneva pärast ning ütles, et rääkis Emanueliga ja nüüd ta organiseerib endale eraldi asjad. Ütleme nii, et ma respekteerin teda selle vabanduse pärast niivõrd palju, et otsustasin, et ma loobun oma eelnevast plaanist ning käitun nagu midagi poleks juhtunud. Siinkohal aga püsib mul see juhtum meeles ning kui midagi taolist peak veel toimuma, siis enam mulle vabandus korda ei lähe. Ma tean väga hästi kui raske on vabandada ning see, et ta seda siiski tegi, kuigi süü oli mõlemapoolne, näitab, et võibolla ta polegi kõige suurem lammas siin tallis. Ühesõnaga peale kõike toimunut ja väikest validoli laksu olin ma niivõrd rahumeelne ja stressivaba, et mulle ei läinud üldse korda, et kell tiksub ja hobuseid meie listis on mitu. Mingi hetk tulid veel kliendid ka ja Emanuel näitas neile Colosseot, Cruzadori ja Canerot. Kõige ulmelisem on see, et ta näitas Canerot kangvaljastega, mis mulle kui ostjale annaks küll selge vihje, et selle hobusega on lood hehvad. Eks need ostjad tegelikult tundusid vähekene sellised tavaharrastajad ka, kes ei pruugi sellistele asjadele väga tähelepanu pöörata. Kokkuvõttes õhtuks kui li juba vaikselt tarvis lõpetama hakata, oli meil veel mõni hobune tegemata ja Emanuel palus isegi Javieril Coolraini kordetada. See oli mulle loomulikult väga meeltmööda. Igatahes see päev õpetas mulle, et validol on täitsa tore ja kui võtta asja rahulikult, siis asjad lahenevad iseenesest.

Kolmapäeva hommikul sain Jasminilt suurepärase uudise jutumärkides. Nimel oli meie tallis bokside tegemine kavas. Oehh kuidas ma ei salli seda segadust, mis bokside tegemisega kaasneb. Õnneks Emanuel pidi võistlema minema Catalao ja Provintzialiga ning kutsus Rootsi praktikandi Johanna endale appi. Mulle lihtsalt ütles, et ma kordetaksin kõiki hobuseid. See oli vast tore uudis, terve päev veeta kordemaneežis, aga see selleks. Pärast hommikusööki tegin hobustele Emanueli tehnka järgi patsid pähe ja nad nägid suht koledad välja. Ise ta seda soovis ja nüüd sai siis tulemuse. Otsustasin et võtan taaskord lõdvalt ning ei ole liigselt usin ja kordetan kõiki hobuseid niisama ilma abivahenditeta. Segaduse pärast tallis olin isegi sunnitud Colleeni minema kordemaneeži kordetama ning imekombel ta ei hullunudki ja kõik läks ilusti. Sama jama oli mustangi Balouga ning temaga läks ka õnneks. Õues oli veel tore päikesepaisteline ilm ning kui pidin ootama, et maneeži saada (kui keegi juba kordetas seal), siis sai vähekene päikest võetud maneeži juures. Õnneks Coolrain oli masinasse pandud ning ta pidi seal peaaegu terve päeva olema ning ma kohe mõtlesin, et väga hea, linnuke kirjas ja kordetama ei pea. Puhastasin isegi vabal hetkel varustuse ära. Samad kliendid tulid uuesti ning meilt läksid näitamiseks Satisfaction-Graf Grannus, Cruzador ja Colosseo. Seekord proovisid kliendid hobuseid õues ning hüppasid parkuuri. Satisfaction oli väga tubli, kuid ülejäänud kaks lammutasid pool platsi maha, kuid imekombel Colosseo meeldis neile väga. Ma arvan, et sellepärast, et see hobune koondab väga hästi ja see tüüp lihtsalt tundis ennast väga vingelt kui ta koondas hobuse täiega ära ning siis läks 120cm okserit hüppama koondgalopis ning siis loomulikult lammuatas Colosseo selle korrus madalamalt laiali. Igatahes kui ta suutis mõne puhtalt hüpata, siis see tüüp kukkus hullult seletama, et ta nüüd vist juba hakkab kontakti hobusega saavutama ja hobune hakkab usakdama ja järjest paremaks läheb. Ta igatahes arvas, et suudab seda hobust pikas perspektiivis muuta. Mingiks hetkeks said ka boksid valmis ja hobused oma puhastesse boksidesse ning meie läksime sadularuumi istuma. Olime siis mina, Jasmin, Melli ja Ivy. Tegime veel ühed õltsid ning rääkisime tallielust ja olust ja asjadst, mis siin toimuvad. Mingi hetk tuli ka Emanuel ning kui mul tekkis hetkeks segadus, et kas peaksin teda aitama minema, siis Ivy ütles selle peale, et istu rahulikult, tal on oma võistlusabiline olemas. Õnneks Emanuel mingit draamat sellest ei korraldanud. Hiljem pidin ise Jasmini autoga sõitma, sest ta oli liiga purjus. Tegelikult ma ise tundsin ka, et see üks õlts on kergelt peas, kuid turvalisem vast oli ikka kui ma ise puldis olen.

Neljapäeval oli hommikul kohe palju kergem, sest põhku panime ainult natukene boksidesse juurde ning kõik läks võrdlemisi kiiresti. Sain kohe varakult hommikusöögile nng võtsin asja rahulikult. Siiski jõudsin talli tagasi enne kui tesised sööjad lõpetasid. Emanuel pidi jälle võistlema minema ning Calvaron oli juba boksist väljas ning kui ma ta juurde läksin, siis ta ütles, et võtaksin Canero ja teeksin sellele patsid. Kui hobuse kapju puhastasin, siis ta tuli ja nähvas mulle, et oleksin võinult vähemalt kell 8 tagasi olla kui ta sõidab võistlustele välja kell 9. Ma siis ütlesin, et ma ei teadnud ju, mis ajal ta välja sõidab ja ta oleks võinud öelda, et tuleksin kiiresti tagasi. Selle peale ütles ta, et oleksin siis mõtlema pidanud. Ma siis ütlesin, et äkki siis räägiks rohkem, et ma ei pea hakkama siin mingeid asju välja mõtlema, seda enam, et kolmapäeval oli hommikul täielik jokutamine ja palju aega. Selle peale läks ta lihtsalt minema. Ei tea jahh kui ebastabiilsed need inimesed siin veel võivad olla. Tühjast asjast vaja hakata draamat rebima. Tegin igatahes kähku patsid enda tehnika järgi ja kohe hoopis teine asi oli. Hobune nägi kena välja. Nii kui Emanuel läinud oli, siis ma viisin kohe mõned hobused masinasse. Jalakaitsmeid ei pannud neile, sest ma ei näe sellel pointi ning otsustasin siis natukene korralikum olla ja mõnda hobust šambooniga kordetada. Isegi Coolraini võtsin kordele ja seekord ei tulnud tal mõttesssegi minema joosta. Mingi hetk pidin Chiara minema saatma. Nimelt viidi ta Kuwerdorfi ja nüüdsest on ta sugumära. Seega on meil üks hobune vähem listis. Just kui oli veel üks hobune jäänud kordetada ja üks jalutada, kuskil kella kolme paiku, jõudis Emanuel tagasi. Õnneks otustas ta Carrickut sõita ja seega ei pidanud kordetama minema. Kui olin hobuse valmis saanud, siis ta tuli ja ütles, et ta näitab teda hoopis klientidele ja see tähendas, et pidin sadulateki ja jalakaitsmed ilusamate vastu välja vahetama. Peale Carrit tahtis ta kohe veel Catalaot näidata ning seejärel veel Baloud. Panin Balou valmis ja läksin Charuilaost samal ajal jalutama. Just siis tuli Emanuel Catalaoga tagasi ning küsisin, et kas tal on vaja abi hobuse boksi panemisega või ma võin jalutama minna. Selle peale tuli tujukas vastus, et tal on ükskõik. Eks mul oli ka siis ükskõik ja läksin jalutama. Siis oli veel vaja ka Satsifactionit näidata. Satisfactionil lõikasin ma veel kähku lakka nats lühemaks, sest see nägi päris kole välja. Selle peale sain muidugi toreda kommentaari, et lakk näeb imelik välja. Nagu ta ise oskaks jube ilusasti lõigata. Üldse mulle tundub, et viimasel ajal pole ta mitte millegagi kohe rahul ja kõik mis ma teen on halb. Pärast Satisfactionit oli veel vaja järgmistele klientidele Colleeni näidata. Lisaks saime teada, et Colosseo on arvatavasti eelmise päeva klientide poolt ära ostetud, sest vet check oli ka korras. Ühesõnaga pooled hobused käisid meil kaks korda väljas tänu klientidele. Siiski olime kiired ning saime kõigega valmis kolmveerand seitsmeks. Emanuel pidi mu veel koju viima, kuid kuna Jasmin oli just sel hetkel ka minemas, siis läksin hoopis temaga. Õhtul oli igatahes tore dušši alla minna nii, et tuld ei pidanud põlema panema, sest õues oli veel valge ja ruum oli ka seega valge.

Reede hommikul läksin Lynniga koos tööle, sest Jasminil oli vaba päev ja seda ma ei teadnud, mis ajal Melli läheb. Meie tallist olin ma esimene ning kuna seekord põhku ei pidanud panema, siis hakkasin heina hobustele andma. Lynn tuli ka mulle appi ja nii me siis söötsime meie talli hobused ära. Mingi hetk tulid ka Emanuel Chevyga ja Melli. Nemad siis jäid pühkima ning müslit ja kraanuelid hobustele andma ning ma läksin ja aitasin Lynnil koolisõidu hobustele heina anda. Kuna ametlikult oli puhkepäev, siis kedagi eriti tallis polnud ja hommiku- ega lõunasööki ka ei toimunud. Seega hakkasime kohe varakult hobustega pihta. Emanuel pidi sõitma kolme hobust ning ülejäänud läksid masinasse. Saime omadega päris kiiresti valmis. Kuskil üheteist paiku oli kõik tehtud ja Emanuel viis mu koju. Nüüd võis üks korralik nädalavahetus alata, sest laupäev pidi mul vaba olema ja pühapäev ka ning esmaspäeval poolik päev ilma Emanuelita. Iga nädal võiks nii olla. Otsustasin siis kähku toa ära koristada ja panin endal paar filmi tõmbama ning dušši all olles kulutasin üksinda kogu sooja vee paagist ära ja läksin ja tegin Kanada Katei kohvimasinaga endale pool kannu kohvi ja hunniku võibse ning kolisin otse voodisse ennast välja puhakam. Kokkuvõttes oligi suhteliselt null-päev, sest ma ainult vaatasin saateid ja filme. Mõned ETV saated said osa mu tähelepanust ning siis veel natukene Family Guyd ja filmidest vaatasin Shutter Islandit, mis kokkuvõttes jäi natukene segaseks, kuigi oli iseenesest hea film ja siis Butterfly Effecti, mida ma olen varem küll näinud, kuid mis siiski oli täitsa põnev.

Laupäeval olid kõik tööl ja ma sain rahulikult lõunani magada. Mõtlesin veel, et saan segamatult jälle kohvikannu kasutada, kuid paraku ma ärkasin nii hilja, et Kate oli juba kodus ja siis ma igaks juhuks ei hakanud ta kannuga toimetama, vaid tegin enda termosesse otse kohvi. Kui reedel oli koristuspäev, siis laupäeval oli pesupäev ja kõik mu talliasjad leidsid teekonna otse pesumasinasse. Kui võileibu tegin, siis tuli Kate minuga jutustama ning tahtis natukene hiilata oma ajalooliste teadmistega ning alustas teemat Eesti okupatsioonist, millest mina siiski rohkem teadsin kui tema. Siinkohal mainiks fakti, et ajalugu oli üks kehvemaid aineid mul koolis ja ega ma sellest ausalt väga palju ei tea. Kate aga väitis, et tal oli see lemmikaine ja ta on selles väga tugev ning isegi praegu veel loeb ajaloo kohta raamatuid ja googeldab. See tõestab ainult fakti, et ega ma polegi nii rumal ajaloo asjades, kui arvasin ning suudan vajadusel kaasa rääkida. Veel rääkis ta seda, et läheb meie tallist ära kahe nädala pärast ja täna teatas sellest suurt ülemust ning ta sai parema pakkumise kuskil mujal ning et ta pole kellelegi peale minu sellest veel rääkinud. Huvitav millega ma sellise usalduse ära teenisin. Igatahes oli täitsa tore vahelduseks vestelda mõnel teisel teemal kui hobused. Seejärel otsustasin hommikusöögi kõrvale hakata filmi Orb vaatama, kus siis filmi peategelane on mingi Eestist pärit psühhopaat. Suht rõve film oli ja kui tunuds, et tuleb mõni õudsam koht jälle, siis tegin väikse pausi fimist ning tegelesin millegi muuga. Seega lõpetasin ma filmivaatamise alles kell seitse õhtul. Õhtul oli teistel plaan peole minna ning Lynn ja Jasmin käisid mind kaasa kutsumas, kuid mul polnud mitte mingit peotuju ja tahtsin taaskord filmi vaadata ning rahulikult kodus olla. Ma veel nii noor inimene, et küll ma jõuan aastaid pidudel käia ning kui tuju pole, siis ei ole ja istun kodus ning vaatan filmi :).

Pühapäev oli samuti selline rahulikum päev ja jälle sai filme vaadatud. Seekord siis tõmbasin Twilighti filmi, mis tundus suht mõttetu olevat ja siis vee vaatasin oma tavapärast Pealtnägijat. Õhtul hilja helistas veel Jasmin ja soovis häid munadepühi ja leppisime kokku mis kell hommikul talli minek on.. Järjekordne nädal lõppenud ning mõned veel jäänud.