Kahekümnes nädal

Esmaspäev algas nagu tavaliselt, kuid sellest kujunes üks emotsionaalne päev. Nimelt juba hommikust saati tegi Emanuel mingeid nõmdaid märkusi ja suhtus minusse nagu mingisse lollakasse. Kohati oli ta isegi päris absurdne, sest üks asi mille pärast ta mu kallal võttis oli see, et kui võtsin Canero välja ja teda puhastasin, siis selleks ajaks talle fliistekki peale ei pannud. Ma ei saa ju korralikult puhastada kui tekk on peal. Emanuel siis seisis kõrval ja jõi kohvi ning järsku nähvas, et miks ma lasen hobusele 1h ilma tekita seista, et pane kohe tekk peale. Esiteks oli väljas suht soe ilm, ca 15 kraadi ning teiseks puhastasin teda maksimaalselt 4 minutit. Loomulikult ma ignoreerisin teda ja puhastasin edasi ning siis tuli Emanuel ja lihtsalt viskas teki pooleldi tolmusele hobusele. Mis seal siis ikka, ma jätsin asja pooleli. Taolisi absurdseid olukordi oli keskmiselt kord tunnis vms. Kõige tipuks otsustas ta Caneroga sõita nüüd kangvaljastega, sest hobune on tema arust liiga kange suust. Seda ei oskagi kohe kuidagi kommenteerida, aga leian, et see on suhteliselt absurdne. Õhtupoole olid veel mingid kliendid, kes tulid sport-sugumärasid otsima ning meilt läks Chiara näitamisele. Tundub, et neile meedlis väga ja arvatavasti ostavad ära. Selleks ajaks oli Emanuel mu ajusid juba nii palju jõudnud komposteerida, et mingi järjekordse nõmeduse peale ma lihtsalt ei pidanud vastu ja hakkasin nutma, muidugi läksin tualetti, et keegi ei näeks, kuid Anna siiski vist oli näinud ja küsis mingi hetk, et kas juhtus midagi. Ma ei hakanud talle kurtma ning ütlesin, et kõik on korras. Päeva lõpus pidin Carrickuga sõitma, aga kuna ma olin kõigest sellest jamast kohutavalt kurnatud ja halvas tujus, siis ütlesin Emanuelile, et ei taha sõita. Sellele järgnes mingi järjekordne loeng, kuid siis läks ta ikkagi ise sõitma ja muidugi pani Carrile ka kangvaljad. Õhtul olin jälle kaua tallis, sest pidin Jasminiga koju minema ja siis aitasin tal hobuseid masinast ära tuua. Kogu selle aja jutustasime toredatest asjadest nagu hobusega ujumine ning meenutasime oma erinevaid vahvaid seikasid. Seejärel tegime sadularuumis mõned õltsid ning Javier, kes oli ka talli jäänud, ühines meiega. Sain jutu käigus Jasminilt komplimendi, et alguses ta vaatas, et ma ratsutan kuidagi naljakalt, aga kui esimene kord Colleeniga hüppasin, siis tal ja Jensil jäid suud lahti, et pole üldsegi mitte paha, et isegi väga hea on. Ta veel rääkis, et kui Sabine oli tulnud, siis ta jõudis järeldusele, et ju siis see on mingi Eesti stiil selline, sest Sabine ratsutas ka tema arust naljakalt :D.

Teisipäeva hommik algas paremini ning kõik sujus rahulikult. Kuni mingi hetk tulid jälle kliendid ja pidin Colosseole patsid tegema. Emanuelile aga ei meeldinud mu patsid ja ta käskis need ümber teha. Nimelt mina teen nii, et ma keeran kaks korda patsi, aga tema tahtis, et ma rulliks need. Minu variandi järgi püsivad need tugevalt peas ning näiteks koolisõitjad meil tallis teevad sama tehnika järgi, kuid ei Emanuelile ei meeldinud ja tegi sellest draama. Siinkohal mainiks, et ma olen alati teinud selle tehnika järgi patse kõigile ta hobustele ning tema avastas just nüüd, et see variant ei sobi kuskile. Selle vaidluse käigus ta veel nähvas mulle, et ma pean kõike tegema nagu tema ütleb. See lause jäi aga pähe kummitama ja nüüd ma ei taha üldse midagi teha ja seda enam, et ma ei pea mitte midagi tegema. Kui tahan, siis kõnnin minuti pealt tallist minema ja ei tule mitte kunagi tagasi. See ajas ikka jubedalt närvi, sest keegi ei tule mulle ütlema, et ma pean mingeid käsklusi tätma. See aga selleks. Lisaks Colosseole äksid ka Catalao ja Lissabon klientidele. Catalaole tegi Emanuel ise patsid ning Lissabonile tegin mina. Loomulikult tegin ma sama tehnikaga nagu alati ning kui ta tahab, et oleks rullitud patsid, siis palun väga, tehku ise. Lõunal ratsutasin Satsifactioniga väliplatsil. See oli mu esimene õuetrenn sel aastal. Väga vahva oli, sest väljas on meil hästi suur plats ning selline ilus päikseline ja soe ilm oli. Chiara pidin saatma kliinikusse günekoloogilistele uuringutele. Nii et on kindel, et kliendid on väga huvitatud temast. Pärast lõunat läksid Emanuel ja teised välitöid nagu lehtede riisumine ja okste korjamine tegema ning ma pidin üksi hobuseid tegema. Kordetasin Caeytanot pessoaga ja Calvaroni niisama. Kuna Emanuel lubas tagasi tulla selleks ajaks kui mul need tehtud on, siis panin Balou ratsutamiseks valmis ja Colleeni niisama ntx kordetamiseks. Teda aga ei tulnud ega tulnud. Läksin siis uurima, et ta lubas ju tulla ja jätkata hobustega, kuid miks pole tulnud. Talle aga oli see üllatus, sest tema arvas, et ma teen ikka üksi hobused lõpuni. Läksin siis kordetasin Baloud. Ei viitsinud talle valjaid panna ning olid ainult päitsed. Mingi hetk hakkas ta aga lollitama ja tõmbas järsku ja nii kõvasti, et ma lendasin kõhuli liiva sisse. Muidugi ma ei suutnud kordest kinni hoida ja lasin lahti ning ta pääses vabaks. Õnneks olin enne ettenägelikult maneeži ukse kinni pannud. See kukkumine oli aga nii naljakas, et ma lihtsalt ei suutnud tõiseks jääda ja naersin südamest terve selle aja, mis ma teda kordetasin. Balou kohkus vist mu kukkumisest nii ära, et pärast seda oli super eeskujulik. Õhtul tegime õltsid, mille Emanuel oli oma kukkumiste pärast toonud. Pidin seal istuma kuni üheksani, sest Ivy ja Jasmin aina jutustasid ja jutustasid ning klatšisid. Mul juba närvid läbi. Suitsuhaisust oli süda ka paha. Vaatasin millised haledad noliferid nad ikka on, et pärast tööpäeva peavad ikka mitu tundi veel istuma ja hobustest rääkima. Päris imelik, et suur boss hüppas ka vahepeal ruumi sisse ning siis tekkis hetkeline piinlik vaikus. Õnneks ta väga kaua ei olnud seal. Koju jõudes jutustasin veel Jasminiga autos mõnda aega ja ta ütles, et tal on kahju vaadata, kuidas Emanuel mind kohtleb. Ütles, et ta mõtles vahepeal isegi Jensiga rääkida, et too võtaks mu enda abiliseks, sest ma olen ikka jube tubli viimasel ajal olnud ja ehk isegi saaksin suurel grand prixi soojendusväljakul kõigi hullude seas takistustevõitluses hakkama.

Kolmapäeva hommik oli taaskord rahulik. Kliendid tulid ning meilt läks Satisfaction. Tegin jälle nii patsid nagu alati teen ja sain Emanuelilt komplimendi, et super ilusti tehtud. Ta vist arvas eemalt vaadates, et tegin tema tehnika järgi. Samal ajal kui ta hobust näitas, kordetasin Canerot šambooniga ja Chiarat niisama. Emanuel muidugi suutis mingi asja pärast mind jälle välja vihastada, kuid hiljem tõmbus tagasi. Õhtupoole läksin Colosseot sõitma. Õues oli super lux ilm. Emanuel lasi mul mõned korrad kavaletti tulla ning seejärel tegi mulle hüppeid Colosseoga. Täitsa mugav oli hüpata ning õnneks suutsin ennast nii kokku võtta, et ei teinud ühtki viga ning silmamõõt ka ei vedanud alt. Siin ei sa eksimusi lubadu, muidu teinekord enam ei lase mul hüpata. Mõned meie poistest pidid minema Kuwerdorfi noori hobuseid saduldama. Javier ei tahtnud aga minna ning kartis seda, sest ta pole kunagi hobust sadulasse pannud. Nii siis pidime mitu tundi tema hala ja närvitsemist taluma, kuid lõpuks ta siiski läks koos teistega. Päev oli iseenesest rahulik ja sujuv. Lõpetasime suht vara kell 18.20. Tegime Emanueliga ühed õlled ning ta sundis mind ühe veel kaasa võtma, et pärast kodus trimbata. Koju jõudes olid Kate ja Katie poodi minemas ja kutsusid mind kaasa. Lynn, David ja praktikandid pidid ka tulema. Sõitsime siis hoopis teise kohta kui tavaliselt, Löningeni. Esialgu ei leidnud me soovitud poodi üles, kuid lõpuks tänu Lynnile jõudsime sinna. Hea oli poodelda. Pärast läksime kõk koos jäätisekohvikusse. Jube suur kohvik oli ning miljon erinevat jäätisevarianti. Võtsime mingi maasika jäätise. Hästi suur oli maasikate, vahukoore, maasikamoosi, maasikajäätise ja vaniljejäätisega. Kõht sai ikka väga täis sellest. Löningen on täitse kena väikelinn. Meeldis isegi rohkem kui Quackenbrück. Päeva lõpp oli igatahes väga tore.

Neljapäev möödus ilma suuremate tülideta. Võrdlemisi hea ja rahulik oli ning läksin jälle Colosseoga sõitma. Mõnes mõttes oli see kohe väga eriline päev, sest see oli selle aasta esimene päev, kus ma ratsutasin õues pluusi väel. Väga-väga soe ja hea oli. Emanuel võttis endale veel ühe hobuse juurde. Seekord siis kaheteistaastase valget värvi Coolraini. Ta väitis, et tal on vaja vanemat kogenud hobust, kellega kõrgeid takistusi hüpata. Mulle see Coolrain üldse ei meeldi, ta on vana, kole ja käitub hullemini kui mõni neljane. Ei salli seda hobust üldse. nüüd meil on aga kõik hobuse põhivärvid esindatud. Valge oligi veel puudu. Poisid läksid jälle poole päeva pealt noori hobuseid saduldama ning seega oli väga rahulik tallis. Lõpetasime suht vara ning kuna teised tegid õltse tallis, siis õnneks Emanuel viis mu koju ära.

Reede oli samuti võrdlemisi rahumeelne. Loomulikult paar nõmedat olukorda oli jälle Emanueliga, kuid õnneks ta mind nii endast välja ei ajanud kui esmaspäeval. Terve päev sadas vihma ja seega õue väga asja polnudki. Suur boss taidles ka pidevalt tallivahet ja siis sai päris palju tegeleda sellega, et üritada ta silma alla mitte sattuda. Sõtsin Colosseot ja piinasin teda erinevate koondamiste ja piruettide ja jalavahetustega. Täitsa lahe on temaga sõita. Just selline nagu mulle vaja on: suur, heas kehalises vormis, halli värvi ning keskmise erksusega. Saime jälle väga varakult valmis ning kuna Melli oli tallis, siis läks Emanuel minema, sest eks ma kuidagi koju saan. Enne kui jõudsin Mellilt küsida, tulid juba Katie ja Kate mu juurde ja hakkasid rääkima, et nemad ja Lynn tahavad õhtul välja minna ja kas ma oleks nõus õhtul kainekas juht olema ja kas üldse olen nõus sel õhtul minema. Katie pidi laupäeval mõneks päevaks ära sõitma ja siis nad tahtsid kindlasti see nädal peole minna mingisse vägevasse klubisse. Ütlesin, et mõtlen nats, aga arvatavasti võib isegi täitsa positiivne mõte olla. Kodus siis otsustasime, et lähme kindlasti ning tüdrukud veel näitasid klubi kodukat, kus sai virtuaalse tuuri teha ja pilte vaadata. Tundus päris tegus koht. Lõpuk kui kõik valmis olime, siis pidingi Lynni vana Volvo pulti istuma ja sõit Osnabrücki võis alata. Quackenbrückis tegime veel bensukas peatuse, et tüdrukud saaks teepeale alksi võtta ja mina siis niisama kaine inimese jooke. Kokku oli sõit ca 45min. Auto oli suht mugav olenemata oma vanusest ning sõit sujus ilusti. Terve tee jutustasime erinevatest asjadest. Nemad uurisid hästi palju Eesti kohta ja üldse selle kohta, mis ma varem teinud olen ning ma siis uurisin nende tegemisi.

Klubi leidsime praktiliselt kohe üles ning seiklema ei pidanud. Tegemist siis klubiga Alando Palais (http://www.alando-palais.de/) kus siis on mitu erinevat saali erineva muusika ja stiiliga ning lisaks veel restorani ala ja suur õue terrass ja veel sellised vaiksemad baarid, kus saaks ka jutustada. Ütleme, et see oli suht mitu Tallinnas asuvat klubi kokku panna ning lisaks vel paar baari ka otsa lisada. Seest ja väljast oli kõik väga ilus ning puhas. Sisekujundus oli väga kena ning kasutati erinevat valgustehnikat ja suitsu ning baarid olid väga korralikud ning laia valikuga. Rahvast oli ka palju ning kusjuures veel kõigis saalides ning siin juba nägi hoopis muud inimpilti. Oli palju väga stiilseid ning ilusaid inimesi liikumas ning selline 20 ja rohkem vanuseklass. Loomulikult või siin leida ka hästi vanu inimesi või hästi naljakalt riides olevaid, kuid üldpilt oli väga hea. Käisime erinevates saalides ning tantsisime hästi palju. Vahepeal olime väliterrassil kui sees liiga palav hakkas ning käisime baaris. Kogu selle ilu ja toreduse juures oli ka paar shokeerivat asja. Nimelt mingi hetk ilmus põhisaali lavale mingi strippar, kes siis lõpuks tegi ühele noormehele sületantsu seal. Kohati oli see päris rõve, sest strippar ikka tegi parajaid nilbusi (ei hakka kirjeldama) ning me ei viitsinud seda rohkem vaadata ja läksime teise saali. Mingi hetk kui jälle sellesse saali jõudsime, siis oli laval järgmine stripparite show. Seekord oli mingi masohhismi teemaline ning see oli eelnevast veel kordades rõvedam ning otsustasime jälle mujale saalidesse vaadata. Lisaks lavashowle olid seal veel paaris kohas mingid suured niiöelda kapslid, kus siis olid korraga sees nais- ja meesstrippar ning tegid seal omavahel vägagi intiimse etteaste. Seda oli ka suht ebameeldiv vaadata. Kui lõpuks juba ära väsisime ja hakkasime ära minema ning olime väljapääsu juures olevas saalis ning ootasime Katei, et ta garderoobist oma kingad võtaks, mille ta oli tuhvlite vastu välja vahetanud õhtu käigus, siis märkasime, et seal laval toimus midagi eriskummalist. Nimelt sealsed stripparid olid omavahel praktiliselt vahekorras. Ainuke, mis siis neil takistuseks oli, olid napid püksikud. See ajas näitkes Lynni täiesti endast välja, sest talle ei mahtunud pähe see, et miks sellist rõvedust tehakse tavlise klubi show raames ja kuidas selline asi siin üldse lubatud on. Ma olin väheke neutraalsem, kuid olgem ausad, see mis seal toimus oli kohutavalt rõve. Tagasiteel sõitsime mäkist läbi ja sõime burkse ja friikaid. Hea asendusvariant staabile. Suht väsinud olime kõik. Pool teed suutsime õnneks kõik jutustada ja arutada Emanueli tegemisi ning seda kuidas ta mind ja teisi kohtleb, kuid mingi hetk jäid Kate ja Katie magama ning Lynn oli ka poolunes ning mul oli siis suht raske sõita, sest väsimus peal. Korra pidin tegema ka ühe oksepeatuse Lynni jaoks ning peale seda suutis ta rohkem ärkvel püsida. Õnneks jõudsime ilusti koju ja ükski Bambi ka ei tahtnud teepeale hüpata, kuigi nägin mõnda teeääres. Uneaega oli jäänud natuke vähem kui kaks tundi..

Nagu arvata võib, siis laupäev hakkas raskelt. Kohati olid magamatusest mingid kuumavärinad ning pea käis ringi, kuid sain ilusti töö tehtud. Õnneks Emanuel ei olnud ka väga motiveeritud ratsutama ning seega läks suurem osa hobustest masinasse. Saime suht normaalsel ajal valmis ning käisin veel lõunal. Seal oli meie talli praktikant, rääkisin temaga natuke juttu ning sain teada ka tema tegemiste kohta. Emanuel viis mu seejärel koju ära. Käisin pesus ära ning mõtlesin hakata voodis vaiksel Pealtnägijat vaatama, tegin endale veel tassi teed ka, kuid sinna paika see jäigi, sest peagi jäin magama ning ärkasin alles õhtul. Õhtuks oli plaanitud see üks õlu ja Saag 6 vaatamaine, kuid õlut ei tahtnudki ning oli ainult film :). Filmi ma jõudsin paraku ainult 10 min vaadata. Pühapäeval see-eest oli palju tegusam ning lugesin raamtud ja tegin netis natukene omi asi ja hästi palju ajutööd. Päeva lõpetuseks oli siis preemiaks tegusa päeva eest üks korralik portsjon pastat ja see üksik õlts ning vaatasin ka filmi ära, mis ei olnud midagi erilist. Eelnevad osad on palju rohkem meeldinud. Sellesks, et ikka ilusad unenäod tuleksid, otsustasin veel ühe familyguy ka otsa vaadata ning sellega nädal lõppeski. PS! Kevadine kellakeeramine on jube nõme..

Üheksateistkümnes nädal

Esmaspäev kui talli jõudsin, siis juba kaugelt tundus midagi kahtlast. Nimelt üks blond tuust toimetas talli tagumises otsas. Ma mõtlesin, et huvitav kes see küll olla võiks, meil ju pole selliseid blondiine siin. Tuli välja, et meile tulid kaks Rootsi praktikanti kolmeks nädalaks. Üks on meie poolel ja teine koolisõidu poolel. Mõlemate nimed on mingisugused Johannad vms. Meie tüdruk on blond, suure patisga, keskmist kasvu ja mõõtu. Tal see juuksepats on hästi naljakas, iga kord kui teda vaatan, tuleb mulle pähe sõna tuust. Tal ongi täielik juuksetuust peas. Muidu on hästi vaikne ja tagasihoidlik, tundub, et ei oska väga hästi inglise keelt ka. Mingil põhjusel ta pookis ennast just minu sappa ja tegi kõike minu järgi. Ma vist tundusin sellest seltskonnast kõige sõbralikum või siis asjalikum. Üldse tundus see nende vastuvõtt selline nõme, sest keegi midagi ei tutvustanud ega rääkinud neile ja vahiti lihtsalt lollaka näoga. Teine tüdruk on brünett, lühemat kasvu ja jässakam. Temaga mul erilist kokkupuudet pole, aga tundub, et ta on vähekene jutukam. Vaesekesed peavad veel elama suure bossi Heinrichi juures. Muidu oli esmaspäev jube tihe päev, pidi jälle hobuseid pesema ja ringi majandama, sest teisipäeval pidime võistlustele sõitma Dammesse. Segadust tekitas veel see, et kuna olid sepad tallis, siis pidime oma hobuseid seal valmis panema, kus ka teised panevad ning kohati tekitati probleemi sellest, et oli ruumipuudus ja mul pidid pestud hobused kuskil kuivama ning seega võtsid ruumi. Päeva jooksul saime teada, et mõned meie hobused said endale nimed. Pocalino-Acorado nimi on Provinzial, Cornet-Ribbecki nimi on Canero ja Lissabon-Primero nimi on Leonardo. Provintzial on üpriski tobe nimi sellele hobusele, iga kord tuleb mul sellega meelde see majonees mis Eestis on Provantsaal vms. Leonardo ka ei meeldi, sest Lissu ei ole üldse mingisuguse Leonardo moodi, tal peaks mingi armas nimi olema. Muide Cornet-Burggrafil on ka nimi, tema on Cruzador. Ega see nimede panemine lihtne pole, tean seda ju omast käest, aga päris suvakat nime ka ei tasuks panna.

Õhtul kui hobused said tehtud, siis oli vaja veel asju kokku panna ja puhastada, sest hommikul pidime varakult startima. Tekkis loomulikult üks konflikt. Nimelt Emanuel aitab pidevalt Javieri ning õhtul kui me oma asju sättisime, siis Javi läks ära ilma, et oleks Emanuelilt küsinud, et kas meil on ka mingit abi vaja. See muidugi vihastas Emanueli välja ja ta otsustas, et võtame võistlustele kõik valjad ja vajalikud asjad kaasa, mida ka Javi kasutab ning tema vaadaku ise kuidas hakkama saab. Veel lubas ta Javieri sellise käitumise pärast sõimata ning öelda, et kui selline asi veelkord peaks juhtuma, siis saab vastu vahtimist. Kokkuvõttes lõpetasime õhtul kuskil peale kaheksat ning otsustasime hobustele patsid hommikul teha, sest siis püsivad need ilusamad.

Hommikul jõudsin talli ja Javier tuli kohe vabandama, et õhtul ei aidanud meid. Ma siis ütlesin, et ta võiks Emanueli ees ka vabandada, sest ta oli päris pettunud, aga Emanuel oli ise talle juba jõudnud õhtul helistada. Mingi hetk tuli Ivy mu juurde ja ütles, et Emanuel oli talle helistanud, et ma jätaks tallitööd pooleli ja hakkaks patse tegema. Läksingi hobust võtma ja Javi tuli kohe minu juurde, et tahab aidata punuda ja et mis hobuse ta võiks võtta. Andsin talle hobuse ja läksime siis sinna kus tavaliselt neid valmis paneme. Loomulikult tuli kohe järgmine skandaal, sest Ivyle ei meeldinud, et Javi jättis tallitöö pooleli ja hakkas mind aitama. Seda kisa oli üle terve talli kohe kuulda. Sellest hoolimata tegi Javier Colosseole patsid ära ning läks siis tagasi tallitöid tegema. Mina tegin kähku patsid veel Catalaole, Canerole ja Provitzialile. Lõpuks tuli Emanuel ka ning siis hobud auto peale ja sõit võis alata. Meie läksime nelja hobusega ja David võttis kolm hobust, tema oli eraldi autoga. Terve tee loomulikult Emanuel klatšis talliinimesi ja kirus tallisüsteemi ja üldse oli selline emotsionaalne. Ma lihtsalt noogutasin kaasa ja väga ei viitsinud kaasa rääkida, sest jutt oli see sama tüüpiline nagu alati ja midagi uut polnudki.

Võistlustel siis läksid Emanuel ja David sekretariaati asju ajama ja ma pidin seni hobustele, kes olid esimeses klassis jalakaitsmed juba parema. Esimesena pidi ta minema Provintzialiga, kellel oli see esimene võistlus. Kõrgus oli 100 cm. Hobune oli muidugi väga elevil ja kartis kõike ning närvitses, aga soojenduse ajal rahune maha. Ma sain jälle saksadega võidelda takistuste pärast, et ikka oma kõrgus ja laius soojendusel peale suruda ning sain veits saksa keelt ka nendega praktiseerida. Esimene sõit läks igatahes aia taha, sest Provintzial ajas paar latti maha ja tõrkus ka vist korra ning kõige tipuks pärast takistust tahtis kuskile teisele poole pöörata ja Emanuel kukkus maha. Järgmine oli Catalao, kes oli ka mingi kahtlane ning ajas ka paar takistust maha. Igatahes igav mul ei hakanud nende hulludega seal, kes kõike kartsid ja iga hetk võisid otsa hüpata. Positiivne on see, et ma juba hakkan ka väikseid tutvusi soetama ning juba nendel võistlustel oli paar inimest, kellega teretada ja paar sõna juttu rääkida. Pidudel käimine on igatahes kasuks tulnud :). Erilist pausi seekord ei olnud ning järgmises klassis pidid samad hobused olema. Järgmine oli siis 110cm. Selles läks vähekene paremini, Provintzialiga sai lõpetatud ning tulid mõned maha ning Catalaoga oli sama asi.Catalao ainult tahtis peaaegu iga takistuse ette seisma jääda, kuid õnneks tõrget ei tulnud. Pärast kui pidin Provintziali auto peale panema, otsustas too sigatsema hakata ning ei tahtnud üles tulla, kedagi läheduses ka polnud, kes aitaks. Nii ma siis jamasin temaga seal oma 10min ja sain kogu oma stressi tema peale välja elada. Lõpuks ilmus aga Emanuel välja ning väikse luua kaasabil (paar laksu mööda tagumikku) saime hobuse autosse. Järgmised olid Canero ja Colosseo. Taaskord võitlus soojendusväljakul ning nendega sõitis 115cm. Colosseo hüppas soojendusel nagu superstaar, aga kui võistlusplatsile jõudis, siis oli täiesti tühi ja lammutas mingi 4 takistust maha. Canero oli ka lohakas ning ajas umbes sama palju maha. Emanuelil hakkas juba kerge masendus tulema, et mismõttes pole ühtlki puhast sõitu veel olnud. Päeva viimane klass meil oli 130cm ja seal sõitis jälle Colosseo ning Caneroga. Mõlemaga oli viis takistust maas. Ausalt kergem tundus lugeda neid takistusi, mis püsti jäid, mitte neid mis maha tulid. Pärast seda kiirsti hobused autosse ja asjad kokku, et koju tagasi minna. Terve tee Emanuel halas, et miks ikka nii perse läks ja mida ta siis nii valesti tegi ja miks need hobused ikka nii lohakad on. Talli jõudes panime ruttu hobud boksidesse ja Emanuel sättis asjad korda, sest kolmapäeval pidime uuesti võistlustele sõitma. Koju jõudsin ntukene peale üheksat ning olin täiesti lbi omadega. Hommikul peab varem ärkama, sest seekord vaja varem startida.

Kolmapäeval tuli Emanuel 6.30 mulle järgi ning pidime kahe hobusega võistlema minema. Seekord Carrick ja Colleen. Kaks võrdlemisi probleemset tegeleast. Ma
kohe ei tahtnud eesolevale päevale mõeldagi. David pidi ka kahega tulema ning seega läksime ühe autoga. Emanuel tegeles auto valmis seadmisega ning ma tegin samal ajal hobustele patse. Carrick sai esimesena patsid pähe ning siis võtsin Colleeni. Selleks ajaks olid juba tesed ka talli jõudnud ning mingil põhjusel läks mingi lärm ja vilistamine lahti ning just sel hetkel olin ma Colleeni kõrval, et lakka kammida. Loomulikult läks too aga hulluks ning hüppas mulle jala peale, just sellele, mis oli mul varasemast juba taolise katsumuse üle elanud ning seejärel tõmbas ta ennast lahti ning tahtis ära joosta, kuid teiste kaasabil saime teda takistada seda tegemast. Suht valus oli jälle ning olin taaskord sunnitud natukene lonkama. Õnneks polnud see aga nii hull kui eelmisel korral. Hobused valmis, võis sõit alata. Terve tee pidin Davidi pervertsusi kuulama ja taluma stiilis, et kas sulle perse meeldib saada ja et ikka too tüdruk oli rääkinud seda ja kolmas toda, et ei meeldi jne ja kuidas minuga on. Tegin talle siis selgeks, et selliseid asju ei ole viisakas neiult küsida. See läks tal vist aga kõrvust mööda, sest varsti olid taolised jututeemad jälle käsil. Üritasin siis lihtsalt ignoreerida teda. Vahepeal tegi Emanuel ka juba märkusi, et tüüp läheb veits liiale oma labasustega. Seoses naiste valetamisega meestele kujunes meil omavaheline väljend välja. See siis kõlab nii, et David küsib "Who is the man?" ja ma vastan "You are". Tundub, et ta ei saa asja irooniast aru ning on hullult õnnelik iga kord kui nii ütlen, sest tegelt tuli see sellest, et David arutas üks päev Javieriga, et kõik naised valetavad meestele pidevalt ja ma pidin temapoolne tõestus olema, sest ta küsis seda mult ja ma tegin naljatledes sellise vastuse. Hetkel tundub, et ta on selle unustanud. Aga ega ta just kõige kirkam kriit ka pole, kui aus olla, siis ta on päris nüri pliiats kohe.

Esimesena pidi Emanuel Carrickuga minema ning see tõotas tulla huvitav, sest Carri ju kardab kõike ning soojendusmaneež on suhteliselt väike ning seal on päris palju hobuseid, kes on ju niii hirmsad. Esimene sõit oli siis mingi 120cm või midagi taolist ning eelmise päeva halb laine jätkus ning kaks tuli maha. Järgmine oli Colleen, kes oli tubli tüdruk ja tegi puhta sõidu. Nad said isegi mingisuguse koha. Seejärel oli meil väikene paus ning Emanuel tuli geniaalseleideele. Nimelt, et ma sebiks kuskilt mingi ämbri ja annaks hobustele juua. Selline asi ajab küll närvi, et mina, väike tüdruk pean mingeid raskeid veeämbreid tassima, seejärel upitama auto peale ning siis veel kuidagi katsuma neid üleval hoida, et hobune saaks juua. Aga kui ta sellise asja peale ei mõtle, siis tuleb ära teha. Leidsin mngi suure ämbri, millel polnud sanga ega midagi, panin pool vett täis ja tarisin siis hobuste juurde ning kokkuvõttes nad ei tahtnudki juua. Väga armas igatahes. Pärast pausi oli parkuur 130 cm ning ebaõnnestumine jätkus, sest Colleeniga tuli kaks maha ja Carrickuga oli isegi rohkem maas. Davidil olid mõlemad puhtad sõidud. Lõpptulemus siis meil, et kaheteistkümnest sõidust oli üks puhas. Ma vahetaks küll oma elukutset Emanueli asemel, sest see ikka jube kehv tulemus. Kui sul on paar sõitu kus tuleb mitu maha, siis keegi ei pane tähelegi, aga kui sul on üksteist sõitu, kus enamuses tuleb ligi viis maha, siis jääd sa kõigile meelde. Selles suhtes respect Emanuelile, et ta väga liimist lahti ei läinud ning julges isegi talli minna ja tunnistada oma ebaõnnestumist. Minul oleks küll äärmiselt piinlik olnud. Õhtul tegime tallis veel teistega mõned õltsid ning kui koju jõudsin, siis oli kohe tunda, et kerge kraad on sees. Õnneks aga olid rasked päevad möödas.

Neljapäev oli tavaline päev, kus siis tuli kõik need esmajärjekorras välja võtta, kes olid kaks päeva pidanud boksis seisma. Kohe oli aru saada, et hobused tahtsid liikuda, sest enamus käitus suht halvasti kui neid valmis panin ning tegid pidevalt lollusi. Cruzador oli eriline debiilik ning temaga asjatades oli mul selline tunne, et tahaks ühe korralik keretäie anda, sest ta hüples ja tõmbles ja tahtis mind talli ära tassida jne. Mõned olid veel natuke rumalad. Kohe oli aru saada, et Emanuelil olid halvad võistlused, sest too ka tujutses terve päeva ning tänitas mu kallal. Mingi hetk suutis ta mu nii närvi ajada, et ma mõtlesin, et aitab jamast ja ma ei kavatse siin enam temaga koos töötada. Samas on tal aga mingi hea taju vms, sest iga kord kui ta suudab mu piiripeale ajada, siis mõne minuti pärast ta tuleb ja on nagu maailma parim inimene ning ma rahunen maha uuesti. Seekord ka kui olin seal vihane ja ta saatis mu Catalaole sadulat ja valjaid panema, siis mõne hetke pärast tuli ja ütles, et ta peseb ise eelneva hobuse ära ja paneb boksi ning ma võiksin hoopis ise Catalaoga sõitma minna, sest ta tahab seda hobust kõrvalt näha. Nii siis läksingi sõitma ja terve selle aja passis Emanuel kõrval ja andis midagi trenni taolist. Kohati tundus see veits absurdne, sest ta omast arust õpetas mulle nurkade läbisõitmist ja voldil õige paine valimist ja muid väga elementaarseid asju. Ma üritasin lihtsalt rahu säilitada ja mitte uuesti närvi minna jutu peale sisemine ratse, sisemine säär. Nii ma siis pidingi Emanueli soovide järgi kablutama ja vahetpidamata tegema suur volt, väike volt, pool piruett jms. Pärast sõitu läksin ja jalutasin tiiru õues, sest taaskord oli super ilus ilm. Paljud käivad meil juba kohati pluusi väel ringi, sest nii soe on.

Reede oli jälle tavaline päev. Kuna Emanuel oli endiselt tujukas, siis suutsin ka mina jälle mitme asja peale närvi minna, kuid mitte nii hullusti kui neljapäeval. Sõitsin Leonardoga ning panin jälle šambooni peale. Seekord oli ta suht jäik, kuid kui tegin mõned sääre eest astumised ja küljendused, siis läks asi paremaks. Emanuel käis vahpeal juuksuris ning ma pidin üksi asjatama. See oli ainuke hetk päevast, millele eelnevalt ja järgnevalt suutis ta natukene sõbralikuna püsida. Seda muidugi sellepärast, et ma ju pidin üksi jääma ja töötama ning eks ta tundis nats süüdi ennast. Päeval oli jälle vahejuhtum suure ülemusega. Nimelt tegin maneeži keskel Emanuelile hüppeid ja suur boss tuli siis ka sinna. Hakkas siis uurima, et kas mul on kõik hästi ja korras. Ma siis vastasin, et kõik on suurepärane. Seejärel hakkas uurima, et aga kas seks on ka suurepärane, ma siis vastasin et kõik on väga hästi. Selle peale tahtis ta teada, et aga kellega sa seksid, et kas Massimoga äkki. Ma siis hakkasin naerma ja ütlesin, et muidugi mitte. Järgmiseks pakkus ta välja, et ehk Pauliga. Ma esialgu üldse ei teadnudki, kes see on, aga siis sain aru, et see on seal Kuwerdorfist, kuhu me Sapsiga pidime elama minema, üks vanamees kes seal elab. Lõpuks hakkas ta mulle rääkima, et seks on väga normaalne ja vajalik asi, et seda tuleks iga päev teha ning siis on kõik hästi. Lõpuks jõudis oma jutuga selleni, et ta vist peab ise hakkama mul õhtuti külas käima. Selle peale ma tegin ühe shokeeritud eiiiii. Õnneks sellega lõppes meie intelligentne vestlus. Hiljem veel Emanuel uuris, et mis me selle perviga rääkisime ning ma siis rääkisin talle. Selle tulemusel sai ta oma 30min järjest naerda. Õhtul tahtsin ruttu koju saada. Suutsime isegi enne seitset lõpetada, kuid ega see veel ei tähendanud, et ma koju saan. Kuna Javier oli hommikul ühe oma hobuse seljast maha kukkunud, siis oli sadularuumis kast õlut ning keegi ei planeerinud veel kojuminekut. Istusime seal siis mingi kaheksani ning kui juba tundus, et pääsen minema, siis otsustasid teised, et tahavad sööma sõita. Kuna ma väga ei vaimustunud sellest plaanist, siis õnneks Jasmin andis mulle oma auto võtmed ja ma sain ise koju ära sõita. Õhtul olid meil praktikandid külas, sest tahtsid internetti kasutada. Koolisõidu praktikandil oli mingi hullem koduigatsus peal, sest terve päeva ta ainult käis ja nuttis koguaeg. Täitsa kahju oli kohe tast, aga samas, saagu üle, see on ju ainult kolm nädalat, mina olen siin juba pidanud faking üle nelja kuu passima ning kaks ja pool on jäänud. Eks mul on ju ka igasugused igatsused peal, aga näed ei käi ja ei ulu ringi. Pealegi tema on veel oma sõbrannaga siin, mina aga täitsa üksinda.

Laupäev oli kiire päev ning enamus hobuseid läksid masinasse. Õnneks Emanuel ka väga ei jokutanud ning kõik sujus kiiresti. Loomulikult oli ta endiselt tujukas ning kohati tegi mingeid lollakaid märkusi, aga ma katsusin mitte tähele panna teda. Muidugi oli ka paar konflikti Davidiga mingite asjade pärast ja ma oli tema peale vihane. Ma isegi ei mäleta, mis konfliktid olid, aga see on küll meeles, et ta on rumal ja tahumatu. Kõige rohkem siin maailmas ma ei salli rumalust ning David on üks parajalt rumal olevus. Javier suutis ka mind korra vihastada millegi pärast, aga see oli Davidi kõrval väike asi. Suutsimegi teha viimase aja rekordi ning kella ühe paiku olime valmis. Emanuel viis mu koju ära ning nädalavahetus võis alguse saada. Tegin jälle suure koristuse ja pesupäeva ning kui nende asjadega oli ühelpool, siis sai hakata puhkama. ETV pealt dok. filmid ja küpsised ning iganädalavahetuseline kohvi. Kohvist on saanud väga eriline asi mu jaoks. Varasemalt ma tarbisin seda igapäevaselt ning tihti veel mitu korda päevas. Bigbankis oli mul nii, et hommikul jõin tassi kohvi kodus ja siis tööl olles tegin veel kaks kuni kolm topeltespressot. Kui oli väga hull päeva, siis veel koju jõudes ka üks tass. Siinkohal märkus, et 90% tööpäevadest olid väga hullud :D! Need kolm kuud olid seal täielik enese vaimu tapmine ning iga päev läksin tööle seesmise tundega nagu asuks lahingusse suurima vaenlasega. Siinkohal suur tänu ja palju tervisi mu eks töökaaslastele, kes tegid mu olemise seal nii võimatuks, et ma pidin tegema ühe suure muutuse oma elus ning juhtus just see mis juhtunud on.

Õhtu tõi endaga kaasa taaskord peole mineku. Seekord pidime sõitma Löningeni, mis on ca 10km meie juurest ning seal on siis klubi Beat Club, mis pidi suht vahva koht olema. Sättisime ennast kodus valmis ning läksime siis mina, Inglismaa Katie ja Jasmin kolmekesi Leo juurde. Seal olid juba Javier ning purupurjus David. Leo pakkus kõigile viskit, mis minu jaoks on kohutav jook, aga viisakusest katsusin seda natukene juua. Hiljem õnneks sai mingisugust kirsisiidri moodi asja, mis ei ole ligilähedanegi meie Eesti siidritele ning ühte mu lemmikjooki Sangriat. Lõpuks ilmus ka USA Katie välja ning hiljem tulid veel Isabell ja koolisõidu David (see on meil üks uus). Jasmin arutas, et see on täiesti müstiline, millise välise muutuse ma läbi teen kui on peole minek. Ta ütles, et esimene kord kui nad mind väljaspool talliõhkkonda nägid, oli see jõulupidu ning enamus neist ei tundnud mind ära. Nad olid veel omavahel arutanud, et kes see veel on :D ja siis üllatusega järelduseni jõudnud, et mina. Sain komplimendi, et iga kord kui peole lähme, siis nad vaatavad mind, et mamma mia. Naersin siis veel vaikselt, et väljaspool talli ma näengi üldjuhul enamvähem selline välja nagu peole minnes, lihtsalt meiki on vähem. Tegelikult kui aus olla, siis Eestis peole minnes tegin ma alati palju tugevama meigi kui siin peole minnes. Siinkohal võib siis omad järeldused teha, milline õudukas ma tallis välja näen, kui nad väljaspool talli nähes mind vaat et ära ei tunne. Läksime siis üheksakesi Beat Clubi ning kui sinna jõudsime, oli see suht tühi. Ainult mingid vanurid olid ning lasti vanainimeste muusikat. Mingi hetk aga muutus muusika tänapäevaseks ning veel hetk hiljem oli klubi paksult noori inimesi täis. Õhkkond oli väga sõbralik ning muusika hea ja täitsa lõbus oli. Teised jätkasid viski-cola lainel, kuid ma otsustasin campari-apelsinimahla kasuks. Täitsa hea oli üle pika aja seda jooki tarbida. Purupurjus David tegi igasugu lollusi ning mingi hetk kadus üldse ära. Vahepeal kadus veel teisigi ära, kuid lõpuks saime ikka kõik koos taksole. Vahepeal tundus, et David ja Inglismaa Katie olid üksteist leidnud. Mis on suht naljakas, aga samas nad täitsa sobivad, sest mõlemad on sellised kergelt very special personid :D. Jätkuvalt mulle tundub, et Jasmin on kõrvuni see Javierist, sest iga võimalik hetk kleepis ta ennast tollele külge. Suht naljakas oli seda palagani kõrvalt jälgida. Lisaks kõigele on vist Isabell ja koolisõidu David ka üksteist leidnud, sest kohati oli nende omavaheline tants kergelt intiimne ning hiljem tuli antud David meie juurde ööseks. Nad oleks naljakas paar, sest David on hästi pikk ja meeletult peenike ning Isabell on hästi lühike ning natukene üle keskmise mõõdus.

Pühapäev algas sellega, et olid interneti tõrked ning siis otsustasin ennast harida raamatulugemisega. Sain taaskord nautida khvi ja võileibu voodis ning tänu Inglismaa Katiele sain ühe hea interneti saidi, kust on võimalik igasugu erinevaid telesaateid ja filme tasuta jälgida. Kuna ma pole kade, siis see aadress on järgmine:
http://www.free-tv-video-online.info/internet/ . Head uurimist :).

Kaheksateistkümnes nädal

Nädal algas tavaliselt, erilisi sündmusi polnud ja hakkasime rahulikult hobuseid tegema. Nagu iga esmaspäev, olid ka seekord meil sepad tallis ja seega pidime hobuseid valmis panema maneeži ees, kus teisedki. Tundus, et tuleb kiire päev ja saab kähku valmis, aga nii ei juhtunud, sest Emanuelile meeldib kohati venitada. Pidin Caeytano-Graf Remuse seppadele andma, et talle esimestele jalgadele rauad alla pandaks ja samal ajal tegelesin teistega. Caeytano oli suht paha poiss ja seppadel oli ikka tükk tegemist tema rautamisega, aga lõpuks said siiski hakkama sellega. Kuna Emanuelil läks veel aega, siis otsustasin Caeytano lakka lõigata ja kitkuda. Tal on hästi paks lakk ja mõlemale poole kaela ning mõlemal pool tihedalt. Just nagu oleks kaks lakka. Minu meelest näeb see lakk jube armas välja. Nii ma siis kitkusin paksemad kohad veits õhemaks, et see ilusti püsiks ja lõikasin laka lühemaks ja sirgeks. Tuka tegin ka ilusti sirgelt. Lõpptulemusega oli n muidugi väga rahul, sest mulle tundus, et ta näeb ülimalt armas välja nüüd. Aga ei! Emanuel nii ei arvanud :D Talle tundus see väärakas, et hobusel on kaks lakka ning siis ta otsustas omad korrektuurid teha. Kokkuvõttes kitkus ta hobusel pool lakast ära ning tahtis, et ma peale seda teeks punukad pähe, et lakk ühele poole koolduks. Hakkasin siis patse tegema ja see pilt mis vastu vaatas oli õõvastav. Mõndades kohtades olid suht suured laigud, kus polnud üldse lakka ja nahk oli seal marraskil ja kergelt verine ning kõõmane. Põhimõtteliselt oli terve kaela ulatuses mitmeid kohti, kus oli näha, et suht suured laka tuustakad olid välja kitkutud. Kui siis ühele poole patsid ära tegin, siis üldpilt oli vähekene parem. Uus soeng peas, läks Caeytano Emanueliga trenni. Lõpptulemus oli sellel see, et Emanuel oli maha kukkunud ja siis hobust peksnud vähekene. Kui ta lõpetas ja Caeytano mulle tõi, siis hobune tilkus higist ning üks silm oli imelik. Emanuel oli teda vastu silma löönud ja nüüd sealt tuli paar piiska verd ja hobune pilgutas seda, sest ei saanud korralikult lahti hoida. Oi ma olin nii vihane Emanueli peale, et ok karista kui vaja, aga ära siis teist kohe´sandistama hakka. Kartsin veel, et loom jääb pimedaks ühest silmast, kuid õnneks nii ei läinud. Kohutavalt kahju oli küll teisest. Suht õnnetu nägi välja läbimärjana ja haige silmaga. Pesin ta ära ja lasin kuivada nats ja siis viisin boksi ära. Pärast lõunat sõitsin Lissaboni ja seekord lasi Emanuel mul šambooni peale panna, et pidi päris hea sellega olema. Erilist vahet just ei olnud, kuid galopis oli nats stabiilsem ja lihtsam sõita. Koju sain alles mingi 19 paiku õhtul.

Teisipäev oli raske päev, sest kolmapäeval pidime võistlema minema ja siis tuli hobused ilusaks teha. Lisaks oli maneeži parkuur pandud ja Emanuel tahtis mitme hobusega seda hüpata. Kõige tipuks oli hispaanlane ka tagasi ning Emanuel pidi ju muidugi teda koguaeg aitama ja temaga asju ajama. Nii siis see päev veniski kohutavalt, sest päris mitut hobust ma pesin ja siis pidi veel kuivamist ootama ning vahepeal käisin Emanuelile hüppeid tegemas. Kohati olin juba otsi andmas sellest pesemisest ja venitamisest ning rääkisin Emanuelile, et ehk paneks mõned hobused masinasse, sest me ei jõua kõiki nagunii ära teha, kuid ta tahtis veel oodata. Lõpuks suht õhtul siiski ütles, et paneksin Caeytano, Balou ja Chiara masinasse. Balou näitas jälle oma mustangi külge ning tükk tegemist oli tema sinna viimisega, sest ta kartis kõike ja oli justkui sütikpomm, mis võib iga hetk plahvatada, kuid õnneks seda ei juhtunud ja sai turvaliselt ta sinna pandud ja hiljem ka välja võetud. Päeva nali oli aga see, et tuli välja, et Emanueli ratsutamise litsentsiga on mingi jama ja ta ei saagi võistlema minna. Ma olin terve päeva neid hobuseid asjata shampoonitanud ja pesnud. Vähemalt ta ise hiljem palus vabandust, et lasi mul terve päeva neid kasida. Pärast tallis lõpetamist tegime sadularuumis veel mõned õltsid rahvaga ning jälle jõudsime suht hilja koju.

Kolmapäeval siis jätkus hüppamine ja trenni tegemine. Emanuel oleks jälle maha kukkunud, seekord Chiara seljast. Nimelt ta hüppas ja siis ühe takistuse taga patseeris üks koolisõitja ning hobusel tekkis sellest segadus ning tegi paar kõrvale põiget. Õnneks siiski jäi Emanuel kuidagi selga püsima. Muideks Balou on juba täitsa taltsutatav ning ma saan teda ilusti boksist kätte ja kapju puhastada ja kõike teha. Hoopis teine asi kui alguses. Caeytano hakkab ka vaikselt ära õppima jalgade andmist ning nüüd saan juba kõik kabjad ära puhastada, aga võtab nats aega. Hommiku poole sõitsin Lissaboni jälle šambooniga ning oli taaskord suht neutraalne. Kontrollida on palju lihtsam kui varem. Esimesed väiksed konfliktid on juba ka Javieriga. Nimelt ta kasutab neid asju mis meiegi ning siis tal oli vaja just seda sadulavööd, mida ma tahtsin ning neid valjaid, mida ma tahtsin panna. Sadulavöö andsin talle, kuid valjastest ei loobunud. Veel härib see, et kui ta puhastab oma karvatuust hobuseid meie harjadega, siis ta ei puhasta harja peale seda ära ning kui ma hakkan oma hobust puhastama, siis need pikad Javieri hobuse karvad harja seest jäävad minu hobuse külge ning ta saab hoopis mustemaks. Eriti veel härib see, et ta on lohakas ja kui ma olen asjad ilusti kokku pannud ja ta sealt midagi võtab, siis ta viskab selle suvaliselt tagasi. Avaldasin siis natuke pahameelt ning tundus, et ta sai aru ja üritas vähekene paremini käituda. Päeval jalutasin veel Colleeni, kes oli hästi paha tüdruk ja tegi küünlaid mitu korda käekõrval. Korra ta lõi küünalt tehes oma pea vastu vahekäigu lage ära ja siis seal seina küljes olevatest mingitest kaunistustest kukkus üks alla. See, et kaunistus alla kukkus, oli jama, aga see et ta pea ära lõi, oli tore. Ehk õppis et ei tasu suvaliselt kargama hakata iga koha peal. Koju jõudsin jälle mingil põhjusel suht hilja.

Neljapäev oli niisama kiire päev. Sõitsin Lissaboni, kes oli samasugune nagu eelnevatel päevadel ja sain veel ühe komplimendi ühelt saksa naiselt, kes on klient ja on meil ca nädala tallis olnud, et proovida hobuseid. Ta siis nägi esimest korda, et ratsutan ja rääkis midagi saksa keeles. Ma siis ütlesin, et ei saanud hästi aru temast ja ta siis kordas inglise keeles, et kui tore, et ma ka ratsutan ja ta arvas, et ma ei sõidagi üldse, aga see on ikka vahva, et ma ratsutan. Siis ma rääkisin et eks ikka satun hobuse selga aegajalt. Tema siis aga uuris, et kust ma pärit olen ja ma ütlesin, et Eestist. Tema aga oli arvanud, et ma olen Rootsist. Ma küsisin, et kas selle pärast, et meil nii palju rootslasi siin. Tema aga ütles, et ei, et lihtsalt heledad juuksed ja armas nägu, nad paljudel rootslastel on :D. Tegi kohe tuju heaks, et keegi suudab nende sassis juuste ja nullmeigitud näo vahelt midagi armsat leida.. Hiljem pidin veel mõnda hobust kordetama, sest muidu oleks ei tea mis ajal lõpetanud. Reedel pidime mõne hobusega mingisse teise talli hüppama minema. Nii siis Chiara ja Catalao said kerge kordetamise ja Carrick pidi libisevaga kordele minema. Emanuel clippis samal ajal Caeytano ära ja nüüd on positiivne see, et puhastada on teda palju lihtsam. Clippimise ajal käisin neid vaatmas ja Caeytano oli nii armas selle narksi laksu all. Keha oli liikumatu ja siis silmad ainult käisid ringi ja kui ma tulin siis hirnus mulle, tahtis vist kurta, et vaata mis see hull italjaano teeb minuga :D. See oli siis järjekordne pikk päev.

Reedel kui tallitööd olid tehtud ja hommikusöögil käidud, hakkasime hobuseid valmis seadma transpordiks. Pidime sõitma Sprähesse, et Emanuel ja Jens saaks oma hobustega parkuuri hüpata ja harjutada võõras kohas sõitmist. Meilt läksid Pocalino-Acorado, Lissabon, Satisfaction ja Conret-Burggraf ning Jens oli ka nelja hobusega. Jasmin tuli ka kaasa Jensi aitama. Sprähe on meist ca 15min kaugusel, seega väga pikk sõit pole. Tegemist on mingite miljokate talliga, kes igal aastal ostavad minjonite eest noori hobuseid, et siis selle rikkuri poeg saaks võistelda rahvusvahelistel võistlustel vms. Tall oli muidugi uhke ning hästi läbimõeldud ning maneež oli veelgi vägevam. Kui meie maneežon mõõtmetes 20-50, siis seal on 40-100 ehk täpselt neli meie maneeži. Takistused olid ka vinged, sellised nagu Eurospordis takisrussõidu võistlustel näha võib. Esimesena hüpatasime Pocalinot, kes alguses oli natuke puhevil, kuid siis rahunes maha ning hüppas väga tublisti. Järgmine oli Cornet-Burggraf, kes osutus täielikuks jobuks. Kõik algas sellest, et ta ei tahtnud veekraavi hüpata ning sellest arenes asi edasi selleni, et ta ei tahtnud enam üldse paremale pöörata. Sellest kammis tal nii ära, et ta järjest tõusis küünlasse ja vehkis oma esimeste jalgadega, lõpuks tahtis üldse maneežist välja tassida, aga Emanuel ei lubanud ja siis ta tõusis seal uke juures jälle püsti ning tahtis välja hüpata. Kokkuvõttes jäi ta veel kuidagi seina külge kinni ja uks pandi kinni. Natukene juras veel, aga siis viisin Emanuelile steki ja Burger hakkas vist nats kartma ja võttis hoo maha. Lõpuks pika jamamise peale said nad ka kraavist üle. Edasi oli Lisaabon, kelle peale olid Emanuelil suured lootused, kuid kes osutus samti mõlakaks. Tõrkus päris mitu korda erinevaid takistusi ja ajas pievalt maha ning hüppas väga halvasti. Suht pikalt läks temaga.Viimane oli Satsifaction ja me mõlemad Emanueliga olime kindlad, et see hobune tuleb õudus kuubis ning korraldab mingi erilise jama. Aga hoopis tuli välja, et ta oli väga tubli ning hüppas täitsa kenasti, mõni tõrge tuli sisse, kuid üldpilt oli hea. Päris mitu tundi läks meil seal ning talli tagasi jõudsime enne nelja päeval. Mina panin hobused ära ja Emanuel tegi auto korda. Seejärel läks ta poodi, et meile midagi süüa tuua, sest lõunast jäime ju ilma ning mina hakkasin hoogsalt hobuseid masinasse panema. Kui ta tagasi jõudis, siis sõime ja ta veel sõitis mõnda hobust. Juhtus ka õnnetus. Nimelt Charilaos vigastas jälle oma kapja ning seekord tuli veelgi rohkem verd sealt kui eelmisel korral ning tundub, et asjad suht jamad temaga. Nüüd jäeb jälle jalutamise režiimile ning võibolla loobub Emanuel tast üldse, sest nagu näha, on tegemist aja rasikamisega. Loomulikult nagu arvata võib, siis lõpetasime taaskord hilja.

Laupäev pidi olema kiire päev. Hommik oligi paljutõotav, sain isegi paar kohta masinas ja Emanuel ei jokutanud tavapäraselt, kuid ta otsustas päris mitut hobust sõita, kes olid eelnevalt kergemalt saanud ning seega lõpetasime tavapärasest hiljem. Reedel oli Jessica kutsunud meid Laupäevaks enda juurde, sest al oli sünnipäev ja seega uurisingi Jasminilt, kas ta läheb. Positiivse vastuse saanud, leppisime kokku, et lähme õhtul koos sinna. Koju jõudes käisin pesus ära ja vaatasin riided välja mis selga panna ning kerge meik. Ennast valmis seadnud otsustasin aega parajaks teha internetis ringi surfates. Järsku aga tuli kõrvaltoa Katie mulle uksetaha ja kutsus endaga poodi kaasa. Söök oli mul suht otsa korral ja seega helistasin Jasminile, et kaugel ta on ja kas jõuan poes ära käia. Kuna ta oli veel tallis ja pärast seda tahtis ka pessu minna ja meikida ning sättida, siis oli mul piisavalt aega poodi minekuks. Kanada Katie tuli ka kaasa. Mõlemad olid hästi sõbralikud ja arutasid õhtueid plaane. Neil oli kindel soov klubitama minna, aga paraku peokaaslasi nad ei leidnud, sest kõigil olid juba plaanid olemas. Koju tagasi jõudes oli ka Jasmin enamvähem valmis ning ütles, et pärast Jensi juures istumist on plaan Laustrupi mingile heale peole minna. Katied pidid ka sinna tulema.

Me Jasminiga sõitsime siis Jessi juurde ning seal oli suht palju inimesi juba, ca 10. Mina tundsin mingi kolme neist. Üks tuttav oli sepp David ning tema juurde istusime ka meie. See oli positiivne, sest David räägn inglise keeles ning siis saan ka mina kõigest aru. Davidil oli seal veel mingi tuttav austraallane, kes rääkis erinevatest seiklustest nagu metsikute hobuste jaht ja eleandimatkad jms, Väga huvitav oli kuulata. Jessi pakkus viskit ja õlut ning erinevaid suupisteid. Meie Jasminiga olime õltsi peal. Hiljem tõi Jens veel mingi kirsimaitselise napsu, mida siis pitsidest võeti. Tal oli kaks pitsi ning kui jõudis järg minuni, siis pidin Davidiga koos võtma. Nii kui mõlemad olime ära võtnud, hakkas David täiesti läkastama ja ma tegin veel nalja talle, et see polnud ju nii hull, just nagu mahl. Tegelikult ka ei olnud alko maitset üldse tunda ning oliga nagu väga magus mahl vms. Kõik siis naersid, et noor neiu võtis ilusti pitsi ja silm ka ei pilkunud ja siis David, vana mees (ta on 39), hakkas niimoodi läkastama. Jasmin küsis selle peale mult, et mida te õige seal Eestis joote ja mul polnud muud vasata kui ikka viiin, viiin, viiiin :). Ta andis teada, et pole absoluutselt viina sõber. Jessi juures olime südaööni ja siis sõitsime otse peole, sest teised olid seal juba. Seekord olid suurele spordiväljkule mitu telki pandud, mis olid omavahel ühendatud ja telgid olid erinevate teemadega. Üks oli näiteks vanematele inimestele mõeldud ning seal oli siis ka vastav muusika, siis oli selline vaiksema muusikaga telk, kus oli võimalik rahulikult jutustada ja siis oli suur telk, kus mängis mingi pänd erinevaid tuntud lugusid ja rahvas sai siis tantsida. See oli umbes sellises stiilis nagu Rootsi kruiisi laevadel on need bändid, kellel on nais ja meeslaulja stamp häältega ning esitavad siis erinevaid poppe lugusid. Meie tallist olid siis meie Jasminiga, Katied, Melli, David ja siis endine talliinimene Dennis (see oli see, kes esimesel päeval mulle vastu vahtimist andis). Veel olid need samad inimesed teistest tallidest, kes on ka eelnevatel pidudel olnud. Joogid tehti jälle nende poolt välja ning üldse oli väga lõbus seal. Rahvas kes pidutses oli taaskord taoline nagu eelmise laupäeva peol. Midagi uut ei märganudki. Võibolla see oli huvitav, et sellel peol oli palju rohkem vanemaid inimesi. Meie inimesed olid ikka sarnaselt riides nagu eelnevatel pidudel. Iinglismaa Katiel oli mingi kena pluus, selline valge ja mingid satsid olid veel juures. Jasmin tuli üldse valge spordivestiga. Üllatav on aga see, et David käib väljaspool talli täitsa kenasti riides. See on juba mitmes kord, kus ta suudab muljet avaldada. Kui ei teaks milline tolgus ta on, siis võiks vaadata, et isegi täitsa asjalik tüüp.Tulime Jasminiga teistest natukene varem ära, sest ta pidi hommikul varakult oma vanemate juurde sõitma. Terve tee rääkisime õppimisest ja koolidest ja üldse elust-olust. Täitsa huvitav vestlus oli isegi. Sai palju põnevat Saksamaa koolisüsteemi kohta teada. Koju jõudes tegin paar võibsi ja vaatasin veel ühe pealtnägija ning oligi uneaeg.

Pühapäeval otsustasin oma pooleli oleva Paulo Coelho raamatu läbi lugeda ning see mul ka õnnestus. Hea tunne oli ennast jälle vähekene harida. Sõin muidugi palju võileibu jälle ning tabisin ohtralt kohvi ja shokolaadi. Lõpptulemus oli see, et und ei tulnud ja magama läksin suhteliselt hilja.

Seitsmeteistkümnes nädal

Hommik algas nagu ikka tallitöödega. Põhk boksidesse ja hobuste söötmine. Mida aga ei olnud, oli lubatud hispaanlane. Tundus, et ka teised ei jõudnud ta tulekut ära oodata ning David lõpuks küsis Emanuelilt, et millal see noormees siis tuleb. Vastuseks saime, et sel nädalal ta käib mõned tunnid vaatamas ja hobuseid proovimas, siis järgmise nädala on puhkusel Hispaanias ning ülejärgmisest alustab tööd. Tundus, et ei näegi teda nii pea. Läks aga teisiti, kui ma lõunalt tulin, siis fikseerisin juba ühe võõra auto parklas ära. Talli sisenedes nägin juba kaugelt, et seal on mingi tundmatu tegelane, kes Emanueliga jutustab kui too hobust lahti võtab. Läksin siis nende juurde ning tuligi välja, et see ongi meie hispaanlane. Ta tuli kohe ise ennast tutvustama ning mina sain esialgu aru, et ta nimi on Paulo või midagi sarnast, kuid hiljem selgus, et tegelikult on ta nimi Javier. Vaatasin esialgu et ohhooo ongi täitsa kena, kuid mida rohkem teda vaatasid, siis avastasid, et polegi midagi erilist, täitsa tavaline lõunamaalane. Ta siis jäi pooleks päevaks meie juurde ning proovis osasid oma listi hobuseid. Loomulikult Emanuel pidi teda koguaeg aitama hobuste üles leidmises ja sobiva varustuse otsimises ning selle tulemusel jäi meie töö nats soigu ja ma pidin suht palju niisama passima ja ootama, aga õnneks saime enamvähem normaalsel ajal omadega valmis. Tuli välja, et Javi (hispaanlase hüüdnimi) on jube sõbralik ja täitsa tore. Jutustasime suht palju erinevatel teemadel ning tundub, et ta on isegi keskmisest intelligentsem, sest kui ütlesin, et olen Eestist, siis ta küsis, et kas Tallinnast. See on küll midagi uut, et keegi sealt tallist oskaks Eesti pealinna nimetada. Üldsegi iga asja peale ta koguaeg tänas ja oli väga viisakas. Ma loodan, et see pole alguse asi, vaid ikka püsiv nähtus. Õhtupoole sõitsin Lissaboniga, kes oli suht kehv seekord ning üldse tõmbles iga asja peal ning otsustasin lihtsalt galopis pehme ratsmega niisama elavalt sõita, mille tulemusel ta isegi täitsa lõdvaks muutus. Enne äraminekut tegime veel sadularuumis rahvaga ühed õltsid ning sejärel läksin Jasminiga koju.

Teisipäeval oli Javi juba varasemalt platsis ning selle tulemusel jokutas Emanuel veelgi rohkem ning ta oli pidevalt mingit asjatamist. Ta oli koguni nii hõivatud, et poole sõidu pealt tuli Colosseoga talli ning ütles, et läheksin ja sõidaksin ise edasi, sest tal vaja jälle midagi asjatada. Seekord oli Colosseo isegi parem, sest ei põdenud nii väga võõrast inimest ning ka galopp oli täitsa talutav. Päev jälle venis, sest Emanuel tahtis hüpata mõndadega ning siis veel oli tal vahepeal vaja Javil aidata hüpata ja jällegi ma sain pidevalt vegeteerida ja oodata. Õnneks ilm oli õues väga ilus ja kevadine ning suht soe oli ka. Hoopis teine asi on juba peaaegu valges talli jõuda.

Kolmapäeval olid meil kliendid ning suht kiire oli. Meilt läkid Satisfaction-Graf Grannus, Pocalino-Acorado ja Chiara. Kohati oli mul korraga kolm hobus, kes vajasid nendega tegelemist ning Javi isegi aitas ühe hobuse ära panna. Tundus et hobused olid täitsa timmid ning Emanuel jäi nendega rahule. Chiarale tegin hästi ilusad patsid. Isegi Emanuel tegi komplimendi. Pärast lõunat läks Javier minema, sest ta pidi Hispaaniasse sõitma ning ütles, et järgmise nädala teisipäeval on tagasi.Nii kui ta lahkus, sujus kohe töö kiiremini. Meil on nüüd listis ka uus hobune Caytano-Graf Remus, kes on viiene ning ei oska praktiliselt midagi.Ta on isegi toorem kui see mustang. Ta ei oska isegi jalgu anda, et kapju puhastada. Suhteliselt masendav. Muidu on väga armas ja sõbralik hobune ning mulle ta täitsa meeldib. Pole selline hull nagu mustang Balou. Kuigi seda ma saan ka juba ilusti boksist kätte ja valmis panna ning isegi kapju puhastada.Õhtupoole sõitsn Carrickuga, kes oli titsa timm ning tegin temaga hästi palju erinevaid üleminekute ja painutuste harjutusi. Tundus, et talle see meeldis, sest trenni lõpus oli ta kohe väga hea.

Neljapäev oli samuti selline tavaline vaikne päev. Jens sõitis Bremenisse võistlustele ning tall oli väga rahulik. Sõitsin jälle Carrickuga ning seekord väga ei viitsinud ratsutada, seega udjasin niisama mööda maneeži ringi. Eriline oli see, et see oli esimene päev, mil me lõpetasime valges ja ma jõudsin valges koju. Väga positiivne.

Reedel oli vähekene põnevam päev. Esiteks ma käisin ja pildistasin igalpool tallis ringi ja mõni meie hobune jäi ka pildile ning sain igasugu pilte erinevatest nurgatagustest meil tallis. Pildid on nähtaval: http://fotoalbum.ee/photos/Kats001/sets/943223/?page=1&seek=0 . Eespool siis pildid mu elamisest ja edasi tulevad talli pildid. Juhtus ka väike action. Nimelt Emanuel pidi pärast lõunat panka minema ja ma jäin omaette asjatama ning otsustasin käia Carrickuga sõitmas ära. Paraku see päev oli tal eriti tugev see teiste kartuse kiiks. Panin teda dušširuumis ketide vahel valmis ning kui hakkasin selga ronima, siis ta tahtis sealt mine joosta. Mina hoidsin aga ratsmetest nii kõvasti eest, et ta ei saanud sealt välja joosta, selle tulemusel hakkas ta seal dušširuumis ringi hüplema ja keerutama ning kuna ma olin tal pooleldi seljas kuidagi ebamääraselt, siis selle hüplemise ja tõmblemise tulemusel lendasin vastu dušširuumi seina ning siis lihtsalt valgusin seal maha. Just nagu multifilmides. Sain ikka korraliku matsu. Selle tulemusel on mul nüüd mitu head sinikat paremal küljel, üks küüs murdus ja mõned marrastused. Sellest hoolimata ajasin ennast kohe püsti ja võtsin Carricku kinni. Õnneks vist keegi väga ei saanudki aru mis toimus. Ainult Massimo vist nägi mingit osa, nii et ma loodan, et mult keegi seda traditsioonilist kasti õlut nõudma ei hakka. Ta siis tuli appi ja hoidis Carriet kinni kui uuesti selga ronisin. Nii kui maneeži jõudsin ja seal jalutasin, siis mingi hobune tegi nats järsema liigutuse ja Carrick tahtis jälle minema joosta, selle tulemusel jäi meile käru sitaga teele, mida ta siis rammis. Seekord aga ta põgenema ei saanud, sest reaktsioon oli mul kiire. Ülejäänud trenni sai ta ära teenitud karistuse ning tundis päris ohtralt kannust oma ribide vahel ning pidi ekstra painutusi tegema. Trenni lõpus ma isegi ei riskinud valjaid ära võtta, et päitsed pähe panna, sest ta oleks nagunii minema jooksnud ning panin lihtsalt päitsed valjaste peale. Pärast rääkisin Emanuelile ka milline lollakas Carrick seekord oli.Oma seina vahejuhtumi jätsin loomulikult välja. Õhtul kodus sain veel Inglismaa Katielt teada, et meie kandis liigub mingi varas ja tema auto mittekäivitumise põhjus on see, et talt oli bensiini paagist varastatud ja selleks paak läbi puuritud või midagi taolist. Kogu see nali läheb tal nüüd 1000 euri maksma. Päris karm. Suht kõhe on nüüd igatahes õhtuti, kui tead, et igasugused kriminaalid ringi liiguvad siin maakohas.

Laupäeval ma pidin pooled hobused üksi tegema, sest meil olid jälle mingid kliendid ning suur boss oli Emanueli kutsunud, et ta tegeleks ühtede Itaalia klientidega. Seega lasin ma mitmel hobusel lihtsalt vabalt joosta ja sõitsin Cornet-Burggraafi. Kui Bushiga (see on ta hüüdnimi, sest suvel ta ei tahtnud Emanuelil üle väikese kraavi hüpata ning eelistas selle asemel 2m põõsasse hüpata kraavi kõrval, kuhu ta kinni jäi ja kust teda siis päästa tuli) maneeži läksin, siis kõikidel oli üllatus suur, et temaga sõidan. David isegi küsis, et kas ilma libisevata lähedki sõitma. Ma siis uurisin, et mis ta on nii kehv, et ilma ei kannata sõita ja David vastas siis, et eks sa ise näed. Kokkuvõttes oli Bushi täitsa hea ning terve trenni püsis korrektselt ratsmes. David vahtis kõrvalt suht üllatunult. Sellised olukorrad meeldivad mulle, kus nad ütlevad, et hobune on debiilik ja hiljem tuleb välja, et oi näed ei olegi ning nemad jäevad siis lollilt vaatama, et mis siis nüüd juhtus, et hobune normaalselt jookseb. Emanuel tundis ennast suht süüdi, et ma üksi niimodi ca 7hobust pidin ära tegema ning käis vahepeal vabandamas, aga ma siis seletasin, et pole hullu, see on ta töö kliente lõbustada ja ma saan ise kenasti tehtud kõik ning põdemiseks pole põhjust. Sain valmis 14.30 omadega ning kuna kõik olid hõivatud, siis läksin jalgsi koju. Ilus ilm oli ka. Koju jõudes panin kohe talliasjad pessu ning otsustasin Maiki ratta võtta ja bensukasse sõita, et endale nats toidukraami hankida. Kuna eelmisel päeval oli lund sadanud ning kohati polnud see teelt veel ära sulanud, siis sai päris korraliku trenni. Kokku sõitsin oma 20km maha. Tagasi jõudes tegin suurkoristuse oma toas ning nädalavahetus võiski alata.

Õhtupoole tuli Lynn mu juurde tuppa ja ütles, et nad lähevad hiljem peole, et kas tahan nendega minna. Erilist viitsimust ei olnud, kuid kiire mõttetegevuse tulemusel otsustasin minna. Otsustavaks osutus argument, et eriti mage oleks Saksast lahkuda, kui polegi eriti ühelgi kohalikul peol käinud. Teised vaatasid siis Saksa superstaari ja 30 min enne minekut tuli Lynn ja ütles, et hakkaksime sättima. Sai siis meik näkku tehtud ja sirgendajat mitte näinud juuksed kuidagi paika pandud ning kleit ja peokingad selga-jalga. Tulemus oli vaimustav nagu alati :). Kusjuures Lynn nägi ka väga kena välja, tal olid mustad püksid ja saapad ning pruun pluus ja must vöö ümber piha. Soeng ja meik olid ka kenad. Nüüd ma olen veendunud, et põhiliselt ikka põhjamaistel neiudel on seda stiilitunnetust ikka vähekene rohkem antud kui kohalikele. Lynn on siis rootslane ja aastavahetusel näki ta ka oki-doki välja.

Läksime siis Carolini autoga. Carolin on tüdruk, kes ka kunagi oli meie tallis, kuid nüüd on mujal. Veel oli Melli, Carolini vend oma tüdruksõbraga ja David. Hiljem veel mõned noormehed, kes olid ka kunagi meie tallis, kuid nüüd kuskil mujal. Sõit kestis ca 30min ja sain terve tee saksakeelset juttu kuulata ja üritada aru saada. Pidu siis toimus mingis suures angaaris, kuhu olid baarid tehtud tavalistest laudadest ja kappidest ning sisse veetud suur lava DJ puldiga. Väljas oli mingi Saksa vorstikeste ja friikate putka ning teisaldatav WC auto. Sissepääs oli 5 euri ning tegemist oli mingi säästuka peoga, sest enamus jooke olid 1 eur. Kokku läks mul pidu maksma 10 euri, see siis sisaldas sissepääsu, bensuraha Carolinile ja ühe joogi ostsin ka. Ülejäänud joogid tehti välja meie seltskonna noormeeste poolt. Nad ostsid kohe pudeliga konjakit ja Cocat ning seega sai ise oma topse täita.

Rahvast oli igasugust: noori-vanu, mehi-naisi, peenikesi-pakse, pikki-lühikesi. Üleüldine pilt oli nagu a la Püssist pärit kutsekooli õpilaste Kohila paberivabriku praktikapidu kuskil angaaris. Ei taha nüüd kedagi solvata või maha teha, aga see mismoodi nad ennast riidesse panevad on õudne. Inimesed kohe teevad ennast koledaks. Üldlevinud on näiteks meigi puhul see, et nad kasutavad liiga heledat puudrit ja põsepuna ei pane üldse. Tulemus on see, et nad näevad välja nagu pantomiimi mehikesed. Riided on ka sellised enamusel, mis ei ole kehaga kooskõlas või siis on lihtsalt natuke liiga suured või liiga väiksed või kulunud või välja veninud. Jalanõudega panevad nad samuti 95% mööda. Mõnel on väga vinged kingad, aga riietus on selline, et sobiksid jalga hoopis ketsid. Teisel on riietus enamvähem, aga jalas mingid viimased tuhvlid. Ütleme, et kogu õhtu peale nägin ma kokku vist kahte tüdrukut, kes kvalifitseeuksid näiteks madalama taseme hollyka tšikkideks meil Eestis. Mõnda vaatad, et täitsa ilus tüdruk, aga riides on nagu ma ei teagi mis asi. See muudab ka kohe üldpilti kesiseks. Kusjuures naljakas on see, et noormehed on siin palju stiilsemad kui neiud ning nad on isegi stiilsemad kui Eesti ööelus kohatavad normehed. Neid ikka jagus, et keda vaatad, et oi see näeb hea välja või sellel on kenad riided. Meie Melli ei suutnud ka seekord võltspärlitest kõrvarõngastest loobuda, ning lisaks oli tal hõbedast kett mingi ripatsiga ning ärvilistest kividest käevõru. Riides oli üleni mustas, püksid ja kampsun. Need isegi olid ok seekord, kuid jalas olid jälle mingid madalad pastlad. Carolinil enamvähem sama teema. Lahe oli vaadata neid totse, kes olid pähe teinud sellised soengud nagu oli näiteks 1983a Miss Estonia valimistel kohane. Sellisel angaaripeol olid nad lihtsalt koomilised. Päris mitmel oli veel sihuke popp soeng, et tukk ja paar salku eest olid hästi sirged ja taga oli hullem lokipahmakas. Huvitav on ka see, et siin tunned enamuse ratsutajaid peol ära, sest nad ei suuda ka siis oma Pikeuri või mõne muu prändi jopedest-pusadest loobuda. Hea, et nad veel ratsapükstes ei tule.

Muidu oli pidu vahva, muusika oli enamvähem. Ainult liiga tihti lasti seda Disco Bogo laulu, positiivne minu jaoks oli mitme David Guetta loo mängimine. Muidu oli täitsa timm muusika. Siin mulle meeldib see, et ei unustata ka vanu lugusid ära ning jube vahva on neid aegajalt kuulata. Sellist klassikat tuli ka nagu Scatman, Teenage Dirtbag ja mõni Spicegirlsi lugu. Positiivne on, et ka raadiotest mängitakse vana klassikat pidevalt, näiteks Supergirl on väga popp hetkel. Puberteet tuleb kohe meelde :). Veel oli naljakas see, et WC-s istus nurgas toolil mingi tots, kes siis paberit sulle ulatas kui käed olid pestnud. Päris lahe.. Mis su amet on? Ma olen paberijagaja välipeldikus :D

Peol olime kella 3ni ja siis sai sõit kodupoole alata. Pühapäeval kui ärkasin, olid veel pool päeva kõrvad pooleldi lukus sellest valjust muusikast peol ning kerge kumin oli ajusoppide vahel. Õnneks pohmakat ei olnud ja sain terve päeva tegus olla. Näiteks Pealtnägijat vaadata ning erinevaid koole uurida, kuhu võiks kaaluda õppima minna. Kindel on see, et õppima ma lähen, aga kuhu ja mis astmesse, see pole veel selge. Ma arvan, et minust saab eluaegne üliõpilane, sest ma lihtsalt ei püsi koolist eemal :D.