Kuues nädal Ramsbrockis

Esmaspäev algas meil jälle noorte hobustega ning tallirahvas sai ennast kohe rõõmuga välja elada klobides neid luudadega ja lohisedes nende järel mööda tallivahet. Seekord olid meil ka mõned ehtsad fruktid, kes põhimõtteliselt ei tahtnud mitte mingit pidi alluda ning kui keegi julgesgi midagi nõuda või tahta, siis tõusid tagajalgadele ja üritasid esimestega lüüa lähimat inimkodanikku. Õnneks kõik jäime terveks ja saime kogu päevaga kokku 105 hobust värgitud, ussirohu antud ja laka-saba lõigatud. Vahepeal mina õnneks pääsesin sellest märulist, sest Jens palus mul Aznavouri valmis panna klientide jaoks ja aidata tal teda näidata koolisõidumaneezis. Mina panin hobuse valmis ja viisin maneezi ning Jens siis tegi kerge soojenduse ja mõned hüpped. Kaks meest olid vaatamas ning ka filmisid teda. Tundus, et neile pakkus Aznavour huvi, sest nad vahetpidamata mainisid, et selles loomas on midagi huvitavat. Mina nõustun nendega. Nad tahtsid aga veel paaris kohas vaatamas käia ning eks paistab, kas meie Aznavour osutus väljavalituks.

Esmaspäeval oli ka ühel mehel Gabouril meie tallist sünnipäev. Tema tegeleb masinatega ning toob igal hommikul õled ja heinad talli. Ta oli köögis kena laua valmistanud erinevate kookide ja tortidega ning kohvi ja küpsistega. Käisin siis samuti koos teistega peolauda nautimas. Hiljem sain Massimo autoga hotelli sõita ja jätta võtme autosse, et ta hiljem saaks sellele järgi tulla.

Teisipäev oli tavaline päev, kus aitasin Emanueli ning sõitsin Colleeni ja Cockneyga. Midagi huvitavat ei toimunudki.

Kolmapäev oli samuti rutiinne päev, ainult selle vahega, et aitasin Emanueli hüppamisel mõne hobusega. See siis näeb välja nii, et panen talle takistusi sobivale kõrgusele ning valiklattidega ja siis kommenteerin kaasa hüppeid. Eks ta pigem nii on, et Emanuel hüppab ära ja arutleb, et küll oli hea hüpe ning ma siis kiidan takka, et oi oli jahh ja tubli hobune ja küll sellest saab ikka asja. Jens tutvustas mulle ka takistuse esise ja taguse riisumise ja silumise tehnikat ning naeris paljude ratsutajate üle, kes ei tea, et takistuste tõuke- ja maandumiskoht peavad olema siledad ja ühtlased. Kuna Massimo oli poole päeva pealt teise talli läinud ja ei pidanud enam tagasi tulema, siis ta oli Maikile helistanud, et ma võin auto võtta ja järgmisel päeval sellega ise talli tulla. See oli väga positiivne, sest ma sain siis Leo juures paar tundi internetti kasutada rahulikult.

Neljapäeval pidi Emanuel minema koos teistega teise talli noorte hobustega tegelema ning mina pidin jääma meie hobuseid tegema. Ta jättis mulle 7 hobust kordetamiseks ja mitte lihtsalt kordetamiseks, vaid täies varustuses ning libisevaga. See aga nõuab rohkem aega kui tavaline kordetamine. Hommikul oli üllatuseks esimene lumi maha sadanud ning teed olid hästi libedad. Ma juba kujutasin ette, kuidas ma surma saan, kui pean läbi õue sinna kaugele kordemaneezi minema ning otsustasin, et ei lähe mitte mingil juhul sinna, vaid kordetan kõiki meie talli väiksemas maneezis. Nii kui olin hommikusöögilt tulnud, püüdis koolisõitja Anna mu kinni ning palus, et pühiksin kogu tee tallist jalutusmasinani lumest tühjaks.Üritasin küll seletada, et mul on jube tihe kava ja ei jõua kõrvaliste asjadega tegeleda, kuid teda see ei huvitanud ning lisas, et seda on mulle endale ka nagunii vaja, kui hobuseid kordetama lähen, sest ma pean minema sinna kaugele kordemaneezi. Pühkisin siis kähku tee puhtaks, kui tuli Jasmin soolaga ja siis pidin veel teda aitama teed soolata, mis võttis jälle aega. Põhimõtteliselt sain esimese hobuse boksist välja alles kella üheksa paiku. Ma liigutasin ennast kiiremini kui kunagi varem, et üldse midagi enne lõunat jõuda ära teha. Olin ühe ära kordetanud ja hakkasin teisele just valjaid panema, kui tuli koolisõidu tallist Claudia ja palus, et läheksin aitaksin neil boksidesse põhku panna, kuna nad on Annaga kahekesi. Selgitasin jälle oma kiiret graafikut, aga teda see samuti ei huvitanud. Ka mind ei huvitanud seekord ning ütlesin, et kordetan enne hobuse ära ja siis võin aidata. Selle peale ta solvus ja ütles, et pole mu abi enam vaja. Eks see on tema probleem. Mina pole süüdi, et neil see asi seal halvasti organiseeritud ja kahekesi pidid mitut asja tegema. Veel rohkem vihastas mind see, et mul oli hästi kiire ja sajaga tegemist ning Ivy ja Jasmin võtsid samal ajal jube rahulikult. Aga vot neilt küll ei mindud abi paluma. Tänu suurele pingutusele jõudsin viis hobst ära kordetada enne lõunasööki ning hiljem kaebasin kõik Emanuelile ära, kes oli samuti vihane, et iga kord, kui teda ei ole, siis üritatakse tema abilist hakata ärakasutama. Ülejäänud hobused tegime kähku koos ära. Vahepeal käisin veel talli kontoris oma lennukipiletile check-ini netis tegemas ning boarding passi printimas. Suur boss lubas ka, et toob teise osa mu palgast talli ära, kuid seda ta siiski lõpuks ei teinud.

Reede oli jälle tavaline tööpäev ning siis toimus minu jaoks üks rõõmus sündmus. Lõpuks sai Imke kontorist hakkama sellega, et tõi teise osa mu palgast ära ja ma ei olnudki enam nullimees :)

Laupäev oli poolik päev ja võtsin siis oma arvuti kaasa, et saata paar meili. Tegime Emanueliga kõik hobused kähku ära ja kella kaheks olime valmis. Kuna ma olin kavalalt saanud ka netis käidud vahepeal, siis tahtsin kohe peale tööd hotelli minna, et jõuaks veel ühte suuemasse poodi meie külas, kust saaks mingeid jõulukingitusi vaadata kui oma jõuluüllatusega Eestisse lähen. See plaan läkski mul ilusti läbi ja Emanuel viis mu hotelli. Sain ka kenasti shopata ning kogu vajalku soetada. Ülejäänud õhtu sain MTV-st erinevaid saateid vaadat ning komme ja shokolaadi ohtralt näost sisse ajada.

Pühapäeval puhaksin ja vaatasin jälle MTV saateid nagu: Rock of Love bus, Sixteen and pregnant, Brook knows best, Parental control, Exposed, Camp, Made ja Next. Päris hirmutav on ise vaadata kohe, kui palju ma seda telekat pühapäeviti ikka vaatan, aga jube põnev on igatahes :) Tegin ka oma kohvri proovipakkimise, et näha, palju ma üldse miskit kaasa saan võtta. Kurb tõsiasi ilmnes, et ega väga ei saagi midagi kaasa võtta. Juhtus ka üks jama. Nimelt mul läpakas läks katki. Ta ei käivitanud enam normaalselt Windowsi ja nõudis mingit set upi, mida ma siis tegin mitmeid kordi, kuid mis tulemust siiski ei andnud. Pahurana oma läpaka üllatusest pesin veel käsitsi dussikabiinis oma talli riideid, sest pesumasinat mul pole. Sellest on saanud juba üks pühapäevane traditsioon. Oma sisukast päevast väsinuna jäin magama kuskil 22 paiku.

Esimene pidu Saksas..

Hotellis sain ennast rahulikult peoks valmis seada. Koolisõidu talli tüdrukud olid terve eelneva nädala arutanud, et mis selga panna, kas kleit või seelik ja mida keegi ikka kannab. Oma kohvri sisu uurides vaatas sealt vastu kurb tõsiasi, et mul polnud korralike riideid kaasas. Õnneks Ivy enne ütles, et tavariietuses on täitsa ok tulla. Natukene küll põdesin, et kuidas ma teksastes jõulupeole lähen, aga tasakaalustamiseks otsustasin kingad jalga panna ja mõne korralikuma pluusi ja kampsuni. Esimest korda Saksamaal viibitud aja jooksul sain ka oma meigikoti avada ja endale meigi teha. Ma isegi üllatusin, kui ilus ma meigi ja normaalse soenguga välja võin näha vahelduseks tavalisele hobusesabale ja talliriietusele.

Nagu kokku lepitud, läksin 17.30 alla ja ootasin Ivyt, kuid teda ei tulnud ega tulnud. Ootasin 35 min ja siis otsustasin, et ju siis midagi juhtus või tuli vahele ja lähen parem oma tuppa tagasi ning kui midagi on, siis saadakse helistada. Ivy numbrit mul polnud ja Jasmin järjekordselt ei võtnud telefoni vastu nii et mul väga polnudki miskit teha. Läksin tuppa ja vahetasin riided ning käisin veel hotelli köögis vett keetmas. Toas tegin endale teed ja hakkasin telekat vaatama ning mõtlesin endamisi, et mis jama see nüüd siis on ja miks Ivy järgi ei tulnud. Järsku kõlas koputus mu uksele. Ukse taga olid mingi meesterahvas Ivyga ning Ivy vabandas hilinemise pärast ja küsis kas tulen. Nii ma siis vahetasin paari minutiga uuesti riided ära ja läksime peole. Kokkuvõttes jäi Ivy hiljaks täpselt tunni kokkulepitud ajast. Vabanduseks ütles, et tal kodus läks kauem ja mu numbrit polnud ning ei saanud öelda, et jääb natukene hiljaks. Huvitav kui tund on natukene, siis kui palju on palju hiljaks jäämiseks? Mees kes koputas, oli keegi hotellipidajate perest.

Pidu toimus tallis külalistemaja elutoas. Elutuba oli väga suur ning sinna olid pandud ümmargused lauad, mille taha mahtus istuma 8 inimest. Peo alguses kõik seisid ja võtsid baarist jooki ning jutustasid omavahel. Saabusime ühel ajal Jensi ja Emanueliga. Jessica imetles mu juuksepärleid ning Emanuel tutvustas mind oma pruudile. Pruut ei osanud muud öelda mulle kui ilus. See oli päris naljakas. Vaatasin, et enamus olid teksastes, isegi koolisõidu talli tüdrukud ning ma polnud sugugi kehvemini riides kui teised. Peaks ütlema, et ma nägin isegi enamusest parem välja. Päris paljudel tüdrukutel olid mingid kohutavad jalanõud ning üldse naljakas riidevalik. Ühel oli võlts pärlikee ja kõrvarõngad ning sportlik pluus. Päris kole kombinatsioon. Vaatasin Jasmini ja peaks ütlema, et ta on kole isegi peoriietes ja meigiga. Tal olid ka mingid imelikud kingad jalas. Ma ei teagi kohe, ikka täielik maakate koht siin :D.

Enne sööki kui kõik seisid ja jutustasid, tundsin ma ennast küll võõrelemendina, sest polnud väga kellegagi jutustada ja saksa keelest eriti aru ei saanud. Olin siis lihtsalt Ivy, Jasmini, Laura ja Melany juures ning vahtisin ringi. Võtsin baarist šampust ja lahendasin seda omaette. Õnneks see jama kaua ei kestnud ning suur boss palus kõigil laudadesse istuda ja sööki võtta. Mina olin ühes lauas eelnimetatud isikutega. Sooja sööki sai köögist, kus see oli siis marmiitides. Valikuks oli riis, lõhe, kartulivorm ja kaste liha ning šampinjonidega. Ma proovisin kõike. Täitsa söödav oli, kuigi peab ütlema, et enamus lõunasöögid tallis on isegi paremad. Vahepeal võtsin veel baarist šampust. Avatud baar on ikka meeldiv asi peo juures. Magustoiduks pakuti jäätist ning oli veel laud juustuvaliku ja viinamarjadega.

Kui söök oli söödud, siis otsustasin juttu alustada oma kõrval istuva Lauraga. Sain teada, et ta on pärit Austriast ja elab hetkel samas külalistemajas, kus pidu toimus ning ta ema saatis ta meie talli mõneks ajaks töötama. Meie talli jääb ta jaanuari lõpuni ning siin on tal kaasas 2 enda hobust ja lisaks sõidab veel paari talli hobusega. Rääkis oma pidudest Austrias ja kuidas ta oma sõpru igatseb. Tuleb välja, et me suht samas seisus temaga, sest ta hetke elu koosneb ka tallist, telekast ja söömisest ning mingit meelelahutust pole. Meil mõlemal oli see esimene pidu Saksas ja mõlemad leidsime, et see on suht igav. Libistasime gin tonicut ja vahepeal lasin baarmenil mingid shotid teha, mis olid päris head isegi. Lõpu poole läks pidu vähekene lõbusamaks ning sai isegi rahvaga mõned tantsud tehtud. Enne äraminekut tegi baarmen mulle veel ühe vodka kokteili, mis oli päris hea. Peol olime kuskil kella 01.00ni ja siis Ivy küsis kas tahan temaga lahkuda. Olin päris rõõmus lahkumise üle, sest olin juba väga väsinud. Pole ju harjunud nii kaua üleval olema, tavaliselt lähen 21.00 paiku magama. Naljakas on veel see, et Ivy oli võrdlemisi purjus ja sõitis autoga. Nagu ma aru saan, siis nad kõik sõidavad pidevalt purjuspäi autodega. Kas siin siis mingit liikluspolitseid ja järelvalvet roolijoodikutele polegi?

Pühapäeval magasin kohe hästi pikalt ning loomulikult oli külas ka sõber pohmell. See oli aga täitsa normaalne arvestades fakti, et täpselt kuuaega polnud ma tilkagi alkoholi tarbinud ja nüüd järsku avatud baar ja erinevad joogid segamini. Õhtupoole otsustasin jalutama minna ja siis oma üllatuseks avastasin, et terve hotelli esimene korrus ja majaesine oli rahvast täis. Käimas oli mingi laat või midagi ja igal pool olid putkad, kus müüdi jõulude stuffi või sööki ja isegi mingi karussell oli lastele pandud. Täitsa vahva jalutuskäik oli.

Viies nädal Ramsbrockis

Viies nädal oli hoopis sündmusterohkem kui eelnevad nädalad ning sai ka natuke actionit. Esmaspäev algas tavaliselt ning midagi eriti põnevat ei toimunud. Päeva tipphetk oli vast see, kui läksin Colleeniga maneeži sõitma ja parasjagu jalutasin rahulikult, kui äkki hüppas Colleen õhku ja sellele järgnes kolm küünalt. Kõik jäid suu ammuli vaatama, sest see oli lihtsalt nii ootamatu ja naljakas. Õnneks ma suutsin kiiresti reageerida ning maha ei kukkunud :D Emanuel tuli ka kohe vaatama, et mis madin see käib ning kui rääkisin talle, siis ta lihtsalt muigas ja ütles, et vahel käivad sellel märal taolised luulud. Jens tuli ka ja küsis, et kas hobune täna kuidagi liiga värske. Sellist nalja tegi Colleen mul korra veel trenni jooksul. Täitsa vahva, kui hobusel on vähemalt lõbus tuju.

Teisipäeva hommikul oli Emanuel hambaarsti juurde läinud ja pidin üksinda alustama. Ta oli tahvlile juba õhtul päevaplaani kirja pannud ning seega oli mul tegevuskava selge. Otsustasin kohe hommikul sõitma minna. Teisipäeval sõitsin siis täkk Cockneyga, kes on juba kolmeteist aastane. Trenn läks ilusti, Cockney käitus viisakalt ning täitsa normaalne oli temaga sõita. Pärast sõitu tegin terve rodu protseduure ta jalgadega, sest need on tal veidi kehvad ja peab ekstra tähelepanu neile pöörama. Seejärel otsustasin Chiarat kordetama minna. Kordemaneež asub tallist natukene eemal ning sinna peab mööda teed jalutama. Läksimegi siis Chiaragaga kordemaneeži juurde, kuid keegi parasjagu lasi oma hobul seal vabalt joosta ning me pidime õues ootama. Kõik oli kena ja rahulik, kui äkki Chiara ehmatas millegi peale ning hüppas otse mu parema jala otsa. Oi see oli meeletu valu, mul läks lausa silme eest mustaks. Ta mitte ei astunud mu jala peale, vaid hüppas, kohutav! Seejärel natuke karjusin Chiara peale ja karistasin teda ning kui maneež vabanes, siis läksin kordetama. Jalg oli ikka täitsa valus. Hiljem pidin veel tagasi talli jalutama ja valus oli kõndida, olin sunnitud lonkama. Tallis suutsin kuidagi hobuse boksi ära panna ning läksin Jensi sadularuumi, et vaadata, mis mu jalaga on. Küsisin veel Jasminilt, et kas mingit külma geeli või miskit on ning saingi hobuste jalgadele mõeldud külma geeli. Vaatasin siis ja mu jalg oli täitsa paistes ning natuke sinine. Panin geeli peale ja lootsin, et mul mingit mõra või murdu ei ole. Samas aga läks järjest hullemaks ning kõndida oli ikka väga valus. Kui ma jalale ei toetanud, siis ei tundnud midagi ja oli hea olla. Emanueli veel polnud ja ma mõtlesin, et rohkem ma hetkel küll ei suuda kedagi kordetama minna, sest see on liiga pikk maa kõndimiseks. Jasmin palus mul ühele hobusele patsid teha klientide jaoks ning see tundus täitsa hea ja rahulik tegevus vigastatule.

Just, kui olin patside tegemise lõpetanud, jõudis ka Emanuel talli. Ta oli alguses veidikene häiritud faktist, et terve hommiku jooksul jõudsin ma sõita ja kordetada ühe hobuse, kuid mõistis mind, kui rääkisin oma vigastusest. Minu üllatuseks teatas ta veel, et kolmapäeval lähme võistlustele jälle ja peab super kiiresti hakkama tegutsema, et jõuaks kõik hobused tehtud ja asjad võistlusteks valmis pandud. Paraku olin ma kõike muud kui kiire oma vigase jalaga. Hobuste boksist välja võtmine ja taoline tegevus oli võrdlemisi raske mulle. Kõigepealt sõitis Emanuel kõik võistlushobused ära ning ma siis pesin neid ja punusin patsid, et kolmapäeval läheks kiiremini ja peks ainult patsid sulgema. Ülejäänud hobustega läks nii nagu ta läks. Emanuel jooksis ringi ja tegi suurema osa asjadest ise ning ma siis lomberdasin ja proovisin anda endast parima. Enne lõunasööki oli veel Leo ja Emma vahel konflikt, sest Leo käskis Emmal köögi korda teha ja tegelikult Emma tegi ka nii palju kui oskas, kuid Leo arust polnud see nõuetekohaselt tehtud ning lõunasöök oli kohe saabumas. Õnneks astus Jens Emma kaitseks välja ja nii siis Jens ja Leo karjusid üksteise peale. Kompromiss oli see, et mina pidin minema ja aitama Leol kööki koristada, sest Emma tegi parasjagu hobusele patse. Nii ma siis pidingi lonkama vihasele Leole järgi ning ega köögis midagi teha polnudki. Viisin lihtsalt toidu jäätmed kanadele ja loputasin jäätmete ämbri ning sõin kähku lõunasöögi ja läksin Emanuelile appi, et tasa teha oma aeglust. Sain talt veel kiita, et ega neid eriti pole, kes oleksid nõus teda lõuna ajal aitama ning ma teen tubli tööd.

Kõik terve päeva ikka uurisid, et mis minuga juhtus ja saime Emanueli ja Jasminiga juurelda selle üle, et kas mul võib olla mingi mõra või ei. Ma ise südamest lootsin, et kõik on ikka terve ja mõne päevaga läheb paremaks, sest selline vigane on ikka jube tüütu olla ja iseenesest tahaks kiiresti tegutseda, aga ei saa. Emanuel arvas, et peaksin üritama võrdlemisi palju käia, et paistetus alla läheks ja lihased nõrgaks ei jääks. Mida õhtupoole, seda hullem oli mul käia. Emma arvas, et peaksin arsti juurde minema, kuid ma mõtlesin, et ootan järgmise päevani ja siis vaatab kuidas olukord on. Ühesõnaga oli selline kiire päev, kus ma lihtsalt ei saanud kiirelt tegutseda ja natuke paha tunne oli, et Emanuel pidi suurema osa tööst üksi ära tegema. Ise veel mõtlesin, et kuidas kolmapäeval võistlustele lähme, kui ma selline invaliid olen. Õhtul ja öösel kui üles ärkasin ja kõndida proovisin, oli jalg veelgi hullem ja väga raske oli liikuda.

Kolmapäeva hommikul oli endiselt raske liikuda, kuid mida rohkem kõndisin, seda paremaks läks. Tallis sain ka vapralt hommikused tegevused tehtud ning kohati kui oli vaja, sain isegi mõne jooksusammu teha ja kiiremalt kõndida. Seda kõike loomulikult longates. Käisime Emmaga hommikusöögil ja jäin sinna natukene jokutama ning seega läks hobuste võistlusteks valmispanemisega kiireks. Pidime esialgse plaani kohasel 9.00 väljuma, kuid väljusime 9.25. Läksime Emanueliga kahekesi võistlustele ning esialgselt pidime 4 hobust võtma, kuid kui panin ühte mära valmis, siis avastasin, et tal oli kõhualune paistes ja valulik ning pidime tema maha jätma ja läksime kolme hobusega: Catalao, Colosseo ja Carrickuga. Sõit võistluspaika kestis ca 40 min ja jõudsime täitsa ilusti kohale ning ei pidanud kiirustama. Seekord oli hoopis suurem baas, kus võistlused toimusid ning nii võistlus- kui ka soojendusväljak olid hoopis paremad kui eelmisel korral. Seekord oli samuti noortele hobustele mõeldud treeningvõistlus ning jagati punkte hüpete eest. Auhindu seekord ei jagatud ja üldse kõik toimetamised nagu parkuuri üles paneku ja muutmise tegid võistlejad ise.

Esimese sõidu 100cm tegi Emanuel Catalaoga ning tal läks väga hästi. Pidin jälle soojendushüppeid aitama Emanuelil teha ning seekord olin juba hoopis osavam võitluses teistega sobiva takistuse kõrguse saamisel. Teine sõit oli 120 cm ning seal sõitis ta Colosseo ja Carrickuga. Mõlemaga läks normaalselt ning kolmas sõit oli 130 cm ja seal sõitis jälle samade hobustega. Jens tuli ka võistlema oma hobustega ning Jasmin ja Emma olid tal abis. Jasmin üritas soojendusel natukene Emanuelile käru keerata takistustega, kuid õnneks Jens ja Emanuel tegid talle mõlemad märkuse selle kohta. Suutsin isegi oma jalaga täitsa asjalik olla ja hobuseid autos valmis panna. See on suur saavutus, sest autos hobuste valmis panek nõuab kohati päris palju akrobaatikat. Koju jõudsime täpselt 18.00 kui hobused olid söödetud ning Emanuel viis mu kenasti hotelli. Autosõidu ajal saime jälle Jasmini klatšida ja arutada tallirahva omavahelisi suhteid. Päris lõbus oli. Nüüd olin juba täitsa kindel, et mul mingit mõra pole, sest jalg läks järjest paremaks.

Neljapäeval sain kohati juba isegi lonkamata kõndida. Ainuke asi, et kui enne oli see natukene sinine, siis nüüd oli see juba väga sinine ja lilla ja kõik sellised värvid koos. Päris jube nägi välja. Neljapäev oli samuti vähekene erinev päev, sest tegelesime noorte hobustega, kes kõik elavad veel vaba elu ja pole saduldatud. Kogu talli rahvas oli sellesse pühendatud. Hobused tuli õuest talli kolme kaupa boksidesse ajada ning seejärel hakkasime neid järjest välja võtma ning esmalt värkisid sepad neil kabjad ära, siis tuli neil lakka ja saba lõigata ning ussirohi anda ning otsida kiip üles, et saada teada hobuse sugupuu. Seejärel tuli hobune maneeži viia, kus olid suur boss, Jens, koolisõitja Herman ja veel mingid tegelased ning neile sugupuu öelda ja seejärel lasta hobusel vabalt joosta ning üle kavaleti hüpata. Seejärel tuli kas boksi viia või õue tagasi. Alguses ei osanud ma kuskilt peale hakata, kuid minu ülesandeks kujunes põhiliselt hobustele soengute tegemine ning korra viisin ka ühe hobuse maneeži presenteerimisele. Paras segadus oli seal ning tuli tõeliselt tähelepanelik olla, et mitte saada rohkem vigastusi juurde. Mõned hobused tõmbasid lahti ja üritasid minema joosta, mõned ei tahtnud lasta jalgu värkida, teised jällegi ei lasknud soengut lõigata. Hullematele fruktidele süstiti rahustit. Viisakamatele piisas mokapöörast. Õnneks mulle sattusid kõik normaalsed hobused. Mõned hobused isegi üritasid tallirahvast rünnata. Nimelt tõusid tagajalgadele püsti ja üritasid esimeste jalgadega lüüa. Kõik sai aga kiiresti tehtud, sest kõik inimesed olid kaasatud ja tegutseti väga kiiresti. Reedel ja esmaspäeval peab samuti noorte hobustega jändama, nii et actionit jätkub.

Sain vahepeal tallist minema hiilitud ja pangas käidud ning nüüd on mul kenasti ka Saksamaal konto olemas. Pangas oli väga vahva teenindaja, kes väitis, et ei oska hästi inglise keelt, kuid sai minust kõik ilusti aru. Vahepeal küsis mult, et kuidas mingid sõnad on inglise keeles ning ka mina sain oma vähese saksa keele oskusega hiilata. Neljapäev lõppes isegi varem kui tavaliselt tööpäevad ning 17.30 olin juba hotellis. See tähendas seda, et esmakordselt õnnestus mul peale tööd rahulikult ka poodi minna :)

Reedel oli Emanuel lõunani koos mõndade talliinimestega ühes teises bossile kuuluvas tallis noorte hobustega tegelemas ja ma sain terve hommiku hobuseid kordetada. Enamus käitusid hästi, kuid Carrick ja Chiara tõmblesid jälle millegi peale ja mul oli tükk tegemist, et mitte uuesti viga saada. Kontori poolega tegelev Imke tuli ja teatas mulle, et pangast helistati ja mingi jama oli mu ülekandega ja peaksin sinna uuesti minema. Olin päris vihane, sest suht jama on koguaeg tööajast ära käia ja tuleb üldse leida selline aeg. Reedel ma igatahes ei jõudnudki sinna ja peab esmaspäeval minema. Päev läbi olid meil kliendid ja palju tegemist oli koguaeg. Õhtul sõitsin veel Cockneyga ja see tähendab vaid seda, et mu jalg oli juba päris hea ja sain ratsutada. Õhtul ei saanud Massimo mind hotelli viia ja pidin sõitma koos koolisõitja Annaga. Teepeal uuris ta minu kohta ja rääkis talli elust ja olust.

Laupäev oli jälle poolik päev ja pidime tallis tegema vabahüppeid. Emamuel tahtis ka osade oma hobustega vabahüppeid teha ja seega sõitis ta ainult ühte hobust. Enamus hobuseid läksid masinasse ja kordetasin ainult Carolinat ning sõitsin Cockneyga. Sain ka vahepeal ühe hobuse peal patside tegemist harjutada. Otsustasime, et iga kord kui on mõni vabam hetk, siis teen hobustele patse, et sellel alal proffiks saada. Kell 14.00 olime omadega valmis ja Emanuel viis mu hotelli. Õhtul pidi toimuma jõulupidu ja Ivy ütles, et võtab mu õhtul peale.

Neljas nädal Ramsbrockis

Neljanda nädala algus oli vähekene erinev eelmistest. Nimelt hommikul kui Massimo oli maja ees ja ma hakkasin autosse minema, siis üllatus-üllatus, keegi juba istus seal ja ma pidin kaubiku kongi minema. See tegelane seal autos oli meie talli uus töötaja Emma, kes tuli Rootsist ning on 20. aastane. Ta oli pühapäeval saabunud ja pidi hakkama meie tallis tööle. Oma täpsete tööülesannete kohta ta veel ei teadnud ja oli natukene kohmetu nagu ka mina alguses. Eks ma olin siis temaga viisakas ja suunasin teda hommikuste tegevuste juurde ning andsin väiksed juhtnöörid. Hiljem käisime koos hommikusöögil.

Esmaspäeval pidin endiselt Emanueli abistama ja päeva jooksul märkasin, et Emma suunati minu endise töö peale ning tema aitas Jensi ja Jasmini. Olin veidike pettunud, et miks ma oma endist tööd tagasi ei saa nüüd, kui on üks uus töötaja juures ning tema ju võiks Emanueli aidata. Samas ma ennast sellest häirida ka ei lasknud, sest meil Emanueliga sujub koostöö täitsa hästi. Vaatasin, et Emma sulandus täitsa hästi seltskonda. Võib-olla sellepärast, et meil on tallis veel rootslasi ja ta sai kohe nendega omas keeles suhtlema hakata. Lisaks oli ühel Rootsi ratsutajal Davidil õde külas, kellega Emma sai kohe sõbrannatama hakata. Võrdlesin natuke tema tulekut enda tulekuga ning mulle tundus, et Jasminiga sai ta ka paremini läbi kui mina. Huvitav millest see küll tuleneb, vot ei oskagi kohe ennast hinnata, et mis siis minu juures nii häiriv või vihale ajav võiks olla ja mida teeb Emma teisiti, et ta kohe omaks võeti. Õhtupoole küsisin Jasmini soovitusel Jensilt, et kauaks ma jään Emanueliga töötama ning Jens ütles, et täpselt ei tea, aga arvatavasti paar päeva. Eks paistab mis tulevik toob.

Esmaspäeval sõitsin jälle selle suure ja massiivse hobuse Diogeresega ning mõtlesin endamisi, et loodetavasti ma ei peagi jääma sellega sõitma. Päeva jooksul oli korraks ka actionit. Nimelt üks Emanueli mära Colleen tõmbas ennast nööri küljest lahti kui teda puhastasin ning jooksis tallist välja mööda teed ca 200m kaugusele tallist. Õnneks sain ta kätte, aga terve tee talli oli ta ainult kas kahel esimesel või tagumisel jalal ning mul oli ikka tükk tegemist, et tema käest kabjaga vastu pead mitte saada. Õhtul, kui oli aeg koju minna, siis minu suureks ehmatuseks oli Massimo kuskile kadunud ja teiste jutust ma päris täpselt aru ka ei saanud, kuhu ta läks, aga see selleks. Helistada talle ka ei saanud, sest telefoni olin unustanud koju. Õnneks aga oli Emanuel tore ja viis mu hotelli ära, kuigi ta elab hoopis teises suunas.

Teisipäeval oli täitsa tavaline tööpäev. Mina vs 16 Emanueli hobust. Ta oli teinud ka väikseid muudatusi oma hobuste listis. Nimelt oli ta selle suure hobuse Diogerese, kellega ma eelnevatel päevadel sõitsin, vahetanud ühe Massimo listi hobuse vastu ning mul oli selle üle ainult hea meel. Emanuel aga eraldas mulle ühe teise hobuse sõitmiseks ning selleks oli see sama mära Colleen, kes esmaspäeval minema jooksis. Colleen on hästi tuim ning ei taha üldse liikuda ning kui sõita suunaga vasakule, siis ta ei suuda otse joosta vaid on kõver vastavalt kas siis nina rajalt sees või tagumik rajalt sees. Iseenesest on täitsa armas ning kena välimusega mära. Samal ajal kui sõitsin Colleeniga tuli Emanuel ühe teise hobusega maneeži ning tegi isegi komplimendi, et minuga näeb hobune palju parem välja kui temaga ning täitsa hea on kohe vaadata. Ütles ka, et sellel hobusel ongi komme kõveralt joosta ning pole mingit võimalust teda otseks saada. Igatahes trenni lõpus mul isegi õnnestus teda kohati otseks sõita. Emanuel ütles ka, et reedel lähme võistlustele ning oleme terve päeva tallist eemal. Endamisi mõtlesin, et võistlustele küll ei viitsi eriti minna, aga kui vaja, siis vaja. Ah jaa, teisipäeval jooksis mul veel üks hobune minema, 4 aastane täkk Colosseo, aga õnneks Jasmin ja David püüdsid ta kuskil õues kinni ning midagi hullu ei juhtunud. Mõtlesin endamisi, et kas see saabki nüüd igapäevaseks rutiiniks. Õhtul olid meil veel kliendid USA-st ning hotelli jõudsin võrdlemisi hilja. Väsitav päev oli.

Kolmapäeval sõitsin endiselt Colleeniga ning mu suureks rõõmuks ei põgenenud päeva jooksul enam ükski hobune ära. Midagi erilist ka päeval ei toimunud. Emmaga saan endiselt hästi läbi ning aeg-ajalt, kui vaba moment on, siis jutustame omavahel. Üks hetk, kui rääkisin oma Ramsbrocki tulekust, tegi ta nalja, et võttis mu töö ära. See märkus mulle väga ei meeldinud ja endamisi mõtlesin, et eks paistab, kas ikka võtsid ära. Samas hakkasin mõtlema, et kas ma üldse tahaksin enam uuesti Jensi abiliseks hakata, sest Emanueliga klapib meil koostöö täitsa hästi. Mõtlema pani ainult see, et mis siis saab, kui Hiina poiss Mike tagasi tuleb.

Ma vaatan, et Emma saab järjest paremini talli rahvaga läbi ning tundub, et ta on juba praegu rohkem inimestega sina peal kui mina. Ta suhtleb tihedalt Massimo ja Maikiga ning pea iga päev käivad nad peol. No jah, mind pole viimasel ajal üldse peole kutsutud. Alguses Dennis ja Rootsi tüdrukud kutsusid mõnel korral, aga ma ei läinud. Huvitav, kas nüüd vaadatakse, et ma polegi mingi peo inimene. Võimalik. Aga ega ma polegi selle eesmärgiga siin tallis, et palju sõpru saada ja ringi pidutseda

Neljapäev algas väga nõmedalt. Nimelt ootasin ca 15 min Massimod ja kui teda ikka veel polnud, siis otsustasin talle helistada. Tuli välja, et ta oli varem talli läinud ja oli mind 6.30 hotelli juures oodanud mõne minuti, aga kuna mind polnud, siis ta läks ära ning selleks hetkeks kui helistasin, oli ta juba koolis ja ei saanud mulle enam järgi tulla. Ta lisas veel, et Jasmin ja Maik on ka koolis ning nende peale ma ka loota ei saa. Andis mingi nr, kellele võiksin helistada, aga telefon oli väljas ja seega pidin kell 7 hommikul jälle 5 km jalgsi talli minema ning see oli vägagi väsitav tööpäeva algus. Pool teed ma lihtsalt ulgusin kogu südamest, sest olin kõiges nii pettunud ja vihane, et Massimo mulle ei öelnud, et varem on minek ja üldse olin endast väljas viimase aja sündmuste pärast. Vähemalt sai ennast korralikult tühjaks nutta. Talli jäin hiljaks 50 minutit, aga õnneks Ivy ei olnud sugugi pahane mu peale ja taaskord pääsesin ma riidlemisest. Ülejäänud päev oli nagu kõik eelnevad ning midagi põnevat ei toimunud. Õhtuks olin ainult surmani väsinud ja jäin juba kuskil kella kaheksa paiku magama.

Reedel oli siis võistluspäev ning Emanuel otsustas minna kolme hobusega: Calvaroni, Caironi ja Chiaraga. Veel tulid võistlema Ivy, David ja Linn. Neljapäeval oli Emanuel juba asjad autosse viinud ja auto valmis seadnud ning koolisõidu talli tüdrukud olid hobustele patsid pähe teinud. Hommikul söötsime kähku rahvaga hobused ära ning lisasime põhku boksidesse nagu igal hommikul ja käisin kähku hommikusöögil. Minu ülesandeks oli ainult hobuste puhastamine, transpordi kaitsmete panemine ja heina viimine autosse ning sõit võiski alata. Sõit võistlustele võttis aega ka 1h ning ühe auto peal olime mina ja Emanuel ning teise auto peal olid Ivy, David ja Linn. Terve tee jutustasime ratsaspordist ja üldse sellest, mis Saksa ratsutamismaailmas toimub. Võistlustel pidi Emanuel kahes erinevas parkuuris võistlema. Esimene oli kõrgusega 100 cm ja seal sõitis ta Caironi ja Calvaroniga ning teine parkuur oli 120 cm ning seal sõitis Caironi ja Chiaraga. Esimese sõidu tegi ta Caironiga. Käisime vaatasime raja üle ning siis panin hobuse auto peal valmis ja Emanuel läks hobusele platsi tutvustama. Tegemist oli noortele hobustele mõeldud võistlusega, kus hinnati hobuse hüppetehnikat ja käitumist ning vastavalt sellele, kes sai suurema punktisumma, jaotati auhinnalised kohad. Kõik Emanueli hobused olid 5. aastased ja käitusid super hästi võistlustel. Mul polnud mingit probleemi nendega. Ainult Chiara oli natuke närviline kohati, aga midagi hullu ei teinud. Soojenduse ajal pidin maad jagama erinevate sakslastega, et Emanuel saaks normaalselt soojendus hüppeid teha. Paras rabelemine oli seal: küll üks tahtis kõrgemat hüpata, siis teine madalamat ja ma siis üritasin vastavalt Emanueli ja kohati ka Davidi soovidele vastavale kõrgusele takistusi saada. Mõned sakslased seal vahepeal üritasid minuga midagi isegi rääkida, aga ma ei saanud miskit aru. Ühesõnaga sain soojendushüpped korralikult tehtud. Esimeses sõidus sai Emanuel Calvaroniga teise ja Caironiga viienda koha. Enne järgmist parkuuri oli meil paar tundi vaba aega ning siis käisime söömas. Minu õnneks tegi Emanuel mulle lõuna välja ja ma ei pidanud oma sulli kulutama. Ülejäänud vaba aja vaatasime võistlust ja kommenteerisime hobuseid. Kõrgemas parkuuris sai ta Chiaraga kolmanda koha ja Caironiga jällegi mingi viienda või kuuenda koha. Kõik hobused hüppasid super hästi ja olid väga tublid. Pärast autasustamist panime kähku hobud auto peale ja algas sõit tagasi kodupoole.

Koduteel rääkisime tallirahvast ja nendevahelistest suhetest. Emanuel rääkis, et praktiliselt kõik tallist vihkavad teda ja tunnevad suurt rõõmu iga kord kui tal miskit halvasti läheb. Kõige suurem tema vihkaja pidi olema just Jasmin ja sellepärast, et mingi aeg tagasi sõitis Jasmin noori hobuseid ja sõna otseses mõttes keeras neid persse ning Emanuel ei talunud sellist asja ning läks ja rääkis suure bossiga, et see tüdruk ei tohiks noorte hobustega tegeleda ning selle tagajärjel võeti Jasminilt need noored ära ning see tekitas suure skandaali. Lisaks veel ütles Emanuel talle otse näkku, et ta ei oska noorte hobustega tegeleda ja on üldse üks mõttetu inimene ning see ajas Jasmini veelgi rohkem vihale ning oli palju kisa ja nutmist. Üldse olevat Emanuelil olnud mitmeid selliseid konflikte erinevate inimestega seal tallis. Ta rääkis päris pikalt kuidas seal on mitmeid noori hobuseid ära rikutud ja kuidas ta on vahele läinud ja üldse mis ta arvab paljude sõidustiilist. Samuti rääkis ta, et mõnikord ta tõesti kohtleb oma hobuseid julmalt ja neil on suud verised ja küljed kannustest katki, aga tema väitel olevat seda mõnele hobusele vaja, et näidata koht kätte ja kes on peremees. Sellega olen nõus, et hobustele peab selgeks tegema, kes on peremees ja ei tohi lasta pähe istuda, aga sellega ma küll nõus pole, et selle saavutamiseks peab hobusele viga tegema ja kohe nii äärmustesse minema. Loomulikult mõnele hobusele on vahest vaja piitsa ja teinekord präänikut, aga neile viga tegemine nüüd küll õige pole.

See selleks, kokkuvõttes sain teada, milline ussipesa see tall on ja kuidas teineteisele tahetakse koguaeg nuga selga lüüa. Lisaks olevat viha ka Maiki vastu, sest tema saab Emanueliga hästi läbi. Emanuel rääkis ka, et tema eelmised abilised Rebecca ja Dennis olid põhilised halbade juttude levitajad. Rebecca saadeti aga sellel nädalal meie tallist minema. Nimelt ta oli puhkusel ja nüüd kui tal puhkus lõppes, siis talle öeldi, et teda enam ei vajata, sest ta ei oska sõita. Emanuel rääkis ka, et esimestel päevadel, kui hakkasin teda aitama, siis talli rahvas käis ja küsis talt koguaeg, et kuidas ma olen, et ma olen ju nii aeglane jne. Tema aga oli neile öelnud, et ma olen lihtsalt super. Teisel päeval olid jälle uurinud mu kohta ja ta ütles uuesti, et ma olen perfektne ja aina paremaks läheb. Mul on hea meel, et kui esimestel päevadel käis Jasmin ka minult küsimas, et kuidas on, siis ma ütlesin, et täitsa normaalne on ja Emanuel on väga kena minuga ja ta on täitsa tore. Mäletan, et selle peale ütles Jasmin, et siis ma olen ainuke inimene siin tallis, kes nii arvab. Otsustasime Emanueliga, et kui keegi veel meilt kummaltki midagi küsib meie kummagi kohta, siis me lihtsalt ütleme, et kõik on super tore ja vahva ning lausa ideaalne. See ajab neid kindlasti veelgi rohkem närvi. Seda ma tundsingi mõnda aega, et ma vist väga ei meeldi enamusele inimestele siin ja ma ütlen ausalt, et mul on täitsa ükskõik. Nüüd kindlasti hakkavad nad mind veelgi vähem sallima, sest saan Emanueliga hästi läbi. See aga ei kahjusta mind kuidagi, sest suur boss ja Jens on Emanueliga rahul ja kui Emanuel leiab, et ma olen väärt inimene siin, siis ei tohiks miski mind ohustada. Suur boss ja Jens pidid ka teadma, millised ussid siin on. Vähemalt saame Emanueliga ausalt vestelda ja normaalselt suhelda ning koostöö sujub ja selliseid usse polegi mulle vaja.

Pärast võistlusi mulle siiski tundus, et olen talli rahvaga natukene lähedasemaks saanud. Kõik uurisid, et kuidas võistlustel oli ja kas mulle meeldis jne. Järgmisel päeval olid ka kõik kuidagi sõbralikumad minuga. Ainult Jasmin tundus hullem kui varem. Ta ei öelnud mulle isegi laupäeva hommikul tere vastu kui teda tervitasin ja oli koguaeg sellise mossis näoga. Mina vastupidi ajasin suu kõrvuni iga kord kui ta mulle vastu marssis. Ma arvan, et see ajab teda meeletult närvi, kui ma tundun rõõmsameelne.

Laupäev oli jälle poolik päev ning saime hobustega valmis kella 14ks. Sõitsin Colleeniga ning Emanuel arvas, et annab mulle veel mõne hobuse tulevast nädalast sõita, et mul oleks vähekene huvitavam. Laupäval tegin Colleeniga kohe väga intensiivse trenni. Erinevaid painutusi ja sääre eest astumisi ja tagaotsa pöördeid ning vaheldumisi õlg sees ning tagaots see nii traavis kui sammus ja hästi palju üleminekuid. Vahva on see, et ta on hakanud järjest rohkem otse jooksma ja peale intensiivset painutuste blokki trenni jooksul, suutis ta juba päris pikalt otse joosta. Galopis samuti mitmed kiirendused ja koondamised ning jalavahetustega harjutused. Täitsa vahva trenn. Õnneks Massimol oli pikk päev ja ma sain paar tundi Davidi juures internetti kasutada ja hiljem autoga koju.

Pühapäeval keskendusin ma täielikult endale ja puhkasin terve päeva korralikult ja sirgendasin juukseid ja panin oma pärlid juustesse ja üritasin ennast veidikene ilusamaks teha, et ennast hästi tunda. Nimelt ma olen selliseks maakaks ja sorakaks siin muutunud, et vähe pole. Ma pole vist kunagi nii õudne välja näinud kui ma siin koguaeg välja näen. Juuksed koguaeg hobusesabas ja niiskusest lähevad nad kohati turri ja siis mull selline õudne Bahama peas ja kosmeetikut oleks vaja, kes mu kulmud ilusti korda teeks, sest koduste vahenditega ei saavuta päris sellist tulemust, mis kosmeetiku juures. Mu nii-öelda akne :D on küll taanduma hakanud, kuid alternatiivina on mul hunnik sinikaid igal pool, sest ma suudan ennast pidevalt ära lüüa siin väikses hotelli toas ja üldse hobustega tegeledes saan pideval mingeid lööke kas ustega või jalutusmasina või mingi muu asjaga. Kõige hullemad on talliriided. Ma vihkan talliriideid, sest need saavad nii ruttu mustaks. Kas hobused ilastavad mu peale või kui ma neid puhastan, siis see tolm tuleb mu peale ja kui tekke seljast ära võtan, siis saepuru või põhk jääb mu külge ning kohe olengi must. Ma ei tea kuidas teiste riided kauem puhtana püsivad, minu omad saavad küll esimese paari tunni jooksul juba mustaks. Kohutav maaka tunne on siin. Ma olen kindel, et tallirahvas ei tunneks mind ära, kui näeks mind oma normaalses olekus-välimuses-riietuses. Aga vähemalt pühapäeval saan omaette ilus olla ja kuskil pole ei saepuru ega hobuse ila !

Kolmas nädal Ramsbrockis

Kolmanda nädala esmaspäev algas kohe väga hästi, sest Jasmini ei olnud ja sain üksi toimetada ja väga hea rahulik oli. Sõitsin Gustavssoni, Catalo ja Aznavouriga ning ülejäänuid kordetasin. Ivy palus minult, et sõidaksin terve nädala Aznavouriga, sest Bernard on noorhobuste ülevaatusel ja ei tule talli. Nii siis saingi teda kantseldada mitu päeva. Esimestel päevadel tegi ta ikka vahepeal pahandust ja ei kuulanud sõna, kuid nädala lõpu poole oli juba hoopis teine tera ja täitsa hea oli temaga sõita.

Teisipäev ja kolmapäev olid tavalised tööpäevad kus sain hobuseid valmis panna ja kordetada ning Gustavssoni ja Aznavouriga sõita. Tundus kohe, et see nädal venib täielikult ja ei tahagi lõppeda. Avastasin ka, et mu telefonil on kuupäev vale ja olen juba pikemat aega elanud ühe päeva ajast ees. Nüüd siis sain õigesse kalendrisse tagasi :).

Neljapäeval tuli Jens tagasi ja sain siis terve päeva koos temaga toimetada. Täitsa lõpp kui tüütu see oli. Esiteks oli Jens koguaeg kuskil kadunud ja ta ei suutnud kuidagi päevaplaani välja mõelda. Põhimõtteliselt ma käisin ja otsisin teda koguaeg taga ja lõpuks ütlesin juba ise, et nii nüüd sa lähed selle või selle hobusega sõitma ja selle panen masinasse jalutama ja seda kordetan jne. Õnneks peale lõunat tuli Jasmin ka talli ja siis saime kolme peale kõik hobused õigeks ajaks ikka tehtud. Muidu oli Jens hästi tore ja sõbralik ja tänas mind koguaeg iga asja pärast ning naeratas pidevalt, aga need pikad juhtmed tal ja see ajataju puudus on küll väga tüütud.

Reede hakkas jälle Jensiga koostööga pihta ja töörütm oli juba palju parem. Hommikul sai juba pooled hobused tehtud. Siis aga juhtus midagi ootamatut. Ligi tund enne lõunat tuli itaallasest ratsutaja Emanuel minu juurde ja ütles, et nüüd ma aitan hoopis teda ja ei tööta enam koos Jensi ja Jasminiga. Ma olin täiesti šokis ja ei saanud millestki aru. Küsisin ainult, et kas see on mingi nali ja miks ja kuidas nii ja mis mõttes. Emanuel ütles, et kuna tema abiline hiinlane Mike sõitis nüüd siis juba Hiinasse ära, siis tal ei ole abilist ja Jens ning Jasmin saavad ise hakkama ja ma hakkan teda aitama. Suur boss oli öelnud. Õnneks läks Mike Hiinasse kuskil 3-4 nädalaks, sest ta isa on haige ja ta vähemalt lubas mulle, et tuleb Ramsbrocki tagasi. No loodame, et ta peab ikka oma sõna.

Ühesõnaga ma olin täiesti rabatud sellest ja segaduses. Ma ei mõistnud miks nad niimoodi teevad. Ma ju tulin Jensi abiliseks siia ja nüüd juba tunnen kõiki ta hobuseid ja tean kuidas miski peab olema ja siis lihtsalt öeldakse, et hakkan mingit muud tüüpi aitama. Lisaks veel on Emanuelil 16 hobust iga päev!!! Jens ja Jasmin ei öelnud mulle midagi ja käitusid nii nagu midagi poleks olnud. Ma veel mõtlesin, et kui Jensi abilisena oli mul veel mingi nii-öelda staatus siin, siis Emanueli abilisena olen ma täitsa tavaline tallitüdruk. Jah Jensi abilisena oli mul ikka mingeid prioriteete nagu tasuta lõunad ja elamine ja Jessica toetus erinevates küsimustes. Kas see kõik jääb alles ka Emanueli abilisena? Üks suur-suur segadus. Ma lihtsalt ei suutnud oma emotsioone alal hoida ja kui Emanuel oli sõitma läinud, siis ma lihtsalt purskasin nutma ja ulgusin kogu südamest. Paar tundi olin ma nii et vahepeal suutsin ennast koguda ja siis jälle purskasin nutma. Silmad olid mul pidevalt märjad ja ma ei teagi kas teised said aru, et vahepeal nutsin või ei, aga Emanuel vist kahtlustas küll, et minuga kõik korras pole. Saatsin ka Sabinele sõnumi, et mina ei kavatse pikemaks siia talli jääda kui nad niimoodi teevad ja pean vist hakkama midagi uut vaatama, sest see ei ole normaalne.

Lõuna ajal suutsin väheke rohkem rahuneda ja suur boss oli ka samal ajal lõunal ning viskas jälle mu vanuse üle nalja. Ta koguaeg toonitab, et olen 22 aastane ja tundub, et talle on mu vanus paremini meelde jäänud kui mu nimi. Vahest kutsub Kateiks ja siis jälle Katiks. Igatahes veel kommenteeris ühele oma mingile sõbrale, et olen ilus tüdruk aus Estland :D. Peale lõunat olin suutnud ennast piisavalt koguda, et minna Jasmini juurde ja küsida, milles asi. Jasmin siis ütles, et Jens oli palunud, et aitaksin sellel nädalal Emanueli kuni talle mingi muu lahendus välja mõeldakse ja kindlasti ei jää ma tema abiliseks. See rahustas mu kohe vägagi maha. Emanuel aga nägi, et rääkisin Jasminiga ja tuli kohe uurima, et mis ma temaga rääkisin jne. Ma siis lihtsalt mängisin lolli, et ei saa aru mis ta nüüd teda tahab ja siis ta jättis asja sinna paika. Üldse ta käitus kuidagi imelikult kui Jens minu poole tuli või miskit mulle ütles või kui Jasminiga rääkisin. Pidevalt jälgis asja. Tundub, et ta vist tahab mind päriseks oma abiliseks. Iseenesest käitus ta väga-väga sõbalikult minuga ja oli hästi viisakas ja sebis kuskilt isegi tassi kohvi mulle. Muidu on ta meie talli kõige suurem jobu ja mitte keegi ei salli teda. Esiteks ta väärkohtleb oma hobuseid ja teiseks on ta sellise paha ütlemisega teiste pihta ning on pidevalt mingis konfliktis. Minuga oli aga super viisaks ja sõbralik. See on tore. Tänas mind mitu korda ja isegi avaldas arvamust, et juba praegu teen ma väga head tööd ja natuke lihtsalt läheb kohanemiseks aega. Ütles ka, et mulle jätab iga päev vähemalt 2 hobust sõita, et mul liiga üksluiseks ja igavaks ei läheks.

Jah tal on küll ulmeliselt palju hobuseid, aga töö temaga sujus reedel ja laupäeval palju kiiremini ja sujuvamalt kui Jensiga ja saime võrdlemisi hästi kõik hobused tehtud. Lisaks on veel see suur pluss, et tööpäeva lõpus ei pea ma varustust puhastama nagu Jensi puhul on ja nagu teised teevad. Õnneks on Emanuel lohakam ja ei pööra varustuse puhtusele nii palju tähelepanu. Samas aga see on naljakas, et kui hobuselt talliteki ära võtan, siis ta soovib, et ma selle ilusti kokku voldiks ja põrandale paneks. Veel on ka see hea, et ta ei taha, et palju hobustel jalgu peseksin ja üldse neid peseksin. Tema arust pole liigne vesi hobuste jalgadele ja üldse neile hea. Jensi omasid pesin alati. See veega möllamine mulle eriti ei meeldinudki. Nii et õnneks Emanueli puhul on ka palju positiivset, mis mulle meeldib temaga koos töötades. Ja kui päris aus olla, siis mulle isegi meeldis nende kahe päeva põhjal temaga koostöö rohkem kui Jensi või Jasminiga. Reedel ja ka laupäeval sõitsin ühe ta hobusega. Reedel oli selline suur ja massiivne loom nimega Diogeres, kes meenutas ehtsat torikat. Sõita oli sama tunne nagu mõne torikaga: mitusada kilo jalge vahel ja käte otsas. Laupäeval sõitsin ühe pisikese ja kerge halli ruuna Cobachaniga. Sellega oli tunne nagu sõidaks poniga, aga iseenesest täitsa vahva hobu oli. Eks paistab mis uuel nädalal toimuma hakkab.

Laupäeva hommikul jäime jälle tööle hiljaks nagu ka eelmisel nädalal. Massimo magas sisse ja ta telefon oli väljas. Ootasin teda täpselt tund aega. Täitsa jube, jäime ikka väga hiljaks tööle. Muidu oli laupäeval poolik päev ja enamuse neist 16-st hobusest panin masinasse jalutama ning kella 13ks oli kõik valmis. Sõin veel lõunat ja kui mõtlesin kojumineku peale, siis tuli välja, et Massimo oli oma vanematega kuskile ära läinud ja telefonile ei vastanud. Auto oli aga parklas ja võti autos ning uksed lahti. Kõik arvasid, et võiksin auto võtta ja hotelli minna ja kui ta seda taga igatseb, siis eks ta tuleb sellele järgi. Otsustasin, et lähen võtan hotellist läpaka ja olen natuke Leo juures netis ja ehk ilmub Massimo välja. Hotelli juures avastasin, et Massimo telefon on autos. Hiljem kui Leo juures lõpetasin, otsustasin, et võtan telefoni autost ja viin Leo juurde ja ehk Massimo tuleb selle peale, et sinna sellele järgi minna. Selle ajaga oli aga keegi (arvatavasti Massimo ise) juba telefoni autost välja võtnud. Seda lihtsam mulle. Sõitsin veel Quakenbrücki poodi ja siis hotelli tagasi. Poodlesin endale jõulude šokolaadi-kalendri, et igas detsembri päevas oleks killuke rõõmu siin üksildasel Saksamaal :D. Hotellis saatsin igaks juhuks Massimole ka sõnumi, et auto on minu käes. Hiljem ta tuligi sellele järgi ja õnneks polnud pahane, et ma niimoodi autoga omavolitsesin.

Pühapäev oli puhkepäev ja käisin Menslage ümbruses jalutamas. Avastasin siin lähedal veel 2 talli. Üks tundus mingi väiksem harrastajate ratsutamiskoht ja teine oli suur friisi hobuste kasvandus. Seal olid talli hoone ees erinevate maade lipud vardas ja üllatus-üllatus kohe Saksamaa lipu kõrval lehvis ka Eesti lipp. Vahva nostalgia tunne tuli kohe. Jalutasin ja mõtlesin, et täitsa lõpp kui ilus siin ikka on ja mõtisklesin oma tuleviku peale. Mida võiks veel teha, kuhu minna ja milliseid seiklusi ette võtta :)