Viimane nädal

Esmaspäeval nagu tavaliselt seitsmeks talli ning hommikused toimetused. Olime ainult kolmekesi: mina, Melli ja Bernhard. Hiljem tuli ka Massimo appi. Kuna Saksas oli mingisugune püha, siis oli teoreetiliselt vaba päev ja teised ei tulnud. Pärast toimetusi tegin kõigile kolmele noorele vabajooksu ning puhastasin neid ja kui nendega valmis sain, siis istusin koos teistega natuke sadularuumis. Mellil oli pühapäeval juhtunud väike õnnetus kui ta oli sooja võileiba söönud. Nimelt ta hammustas ja sealt pritsis kuuma ketšupit talle lõuale, aga tal oli nii suur nälg, et ta ei leidnud aega seda ära pühkida ning järas oma võibsi edasi. Lõpuks kui oli lõpetanud, siis avastas, et see ketšup oli põletanud ta lõuale haava. Selle juhtumi pärast naerdi ikka päris palju ta üle. Annab ikka nälg olla, et ei jõua isegi tulikuuma ketšupit ära pühkida. Kui olime nats istunud, siis otsustasin, et sõidan koju ära kuna miskit ei toimu. Koju jõudes ikka traditsioonilised võibsid ja kohvi ning paar pealtnägijat ning seejärel hakkasin asju jälle pesema ja leidsin mingi suure kasti kuhu saan need panna ning viskasin osa asju minema. Väljas oli ilus ilm, aga kuna olin päris korralikult eelmisest päevast ära põlenud, siis õue ei riskinud minna. Õhtul koostasin endale reisiks playlisti ning tõmbasin vajalikke lugusid. Mingi hetk jõudis ka Lynn oma emaga ning küsis, et kas tahan veel nendega festivalile minna. Ütlesin, siis et eks ikka kui nad lähevad. Samas aga kell oli juba päris palju ja ma olin juba täitsa väsinud ning mingi hetk tuli Lynn ja ütles, et äkki ikka ei lähe, sest nemad on ka täisa väsinud ning mul oli isegi natuke hea meel sellest, sest mingit viitsimust ei olnud ennast veel riidesse hakata panema ja kuskile liikuma. Vaatasin veel pool seebikat ning päev oligi läbi.

Teisipäev oli tavaline päev ning pärast põhu panekut sai isegi hommikusööki. Söömas käidud, läksin esimese asjana Carolinaga sõitma. Selga saamisega oli tükk tegu, sest ta üldiselt ei taha eriti lasta ning nüüd oli ta veel kaks päeva puhanud ja seega oli veel eriti värske. Lõpuks Austraalia praktikandi abiga ma sinna selga sain ning seejärel tegi Carolina mingeid imelikke asju ja tahtis minema joosta ja seega pidin temaga veel paar tiiru talli vahel tegema, et maha rahuneks ning seejärel õue sõitma. Läksin vanale takistussõidu platsile, sest seal on kuidagi eriti hea ja rahulik ning ümberringi lilled ja ilus. Carolina oli jälle väga hea, ei sikutanud peaaegu üldse ning sain temaga isegi ühe korraliku jalavahetuse tehtud nii, et ta traavile ei läinud ja lõuga ei pannud. Pärast Carolinat käisin kontorist läbi, et oma lahkumist meelde tuletada ning kuna veel transporti polnud leitud, siis läksin sama targalt talli tagasi ning võtsin Pilordi. Temaga läksin samuti vanale platsile. Pilord oli kange ja ebamugav nagu ikka. Otse ei suutnud joosta ja kangutas suust ning vahtis kõike ja ehmatas iga asja peale ning galopis hakkas pukitama pidevalt. Kuna ma alla ei tahtnud lennata, siis otsustasin väiksel voldil koondgaloppi teha. Nii oli lihtsam, sest siis ta ei saanud palju lollusi teha. Väga kaua ma sellega sõita ei suutnud ning viisin kähku ära. Seejärel tegin kahele noorele vabajooksu ning oligi lõuna käes. Olin praktiliselt terve lõuna köögis ning tagasi talli minnes jooksutasin viimase noore ära. Suhteliselt laisad olid nad ning väga joosta ei viitsinud, käisid rohkem niisama ringi nuuskimas. Kui oma asjad olid tehtud, siis tuli välja, et mul polnudki ülejäänud pärastlõunal midagi teha, sest kõik pidid ise oma ülejäänud hobuseid sõitma ning mingeid kliente ega midagi ka polnud. Leidsin siis sellise tegevuse, et küsisin Bernhardilt, et kas mõnel ta hobusel oleks ehk vaja lakka lõigata ja kitkuda ning kohe tal oligi paar hobust mu jaoks. Ehrensachega ta läk parasjagu sõitma ning seega võtsin samal ajal Cornet-Piloti ning lõikasin laka lühemaks. Hoopis teine asi oli kohe. Seejärel otsustasin käia ja lõigata kõigil oma noortel ka lakad ära. Selle ajaga oli ka Bernhard juba tagasi ning siis võtsin suure töö käsile. Nimelt ma pdin praktiliselt pool lakka välja kitkuma ning poole lühemaks selle loo lõikama. Lõpptulemusega võis rahule jääda. Bernhard oli muidugi eriti vaimustuses ja käis ja rääkis, et see on ideaalne ja ma olen lihtsalt uskumatu ja kui super see kõik ikka on jne. Italjaano küll kunagi sellist vaimustust mu abi peale ei väljendanud. Tuju läks kohe heaks. Seejäel viisin veel ühe Massimo noore hobuse masinasse ning võtsin Bernhardi Cempinsky koplist välja. Enne talli toimetusi pidime kõik kööki minema, sest seal oli Jensi ja Dagmari (suure bossi naine) ühine sünnipäeva laud. Pakuti siis kohvi ja teed, erinevaid kooke ja värsked saiad, et võileibu teha juustu ja singi valikuga. Koristaja tädi oli veel kutsutud sinna, et kõiki teenindada ja abistada. Jõin kohe kaks tassi kohvi ja sõin mingi kolm võileiba, mis olid lihtsalt uskumatult head ning kaks tükki kooki. Kõhu sai ikka väga kenasti täis. Seejärel läksin talli tagasi ning alustasime õhtuste toimetustega. Mina pühkisin talli ning korrastasin jälle pesubokse. Olin veel leppinud kokku Inglismaa Katiega, et lähme poodi hiljem ja tema solli ning ma printima. Paraku aga kui aitasin teistel takistusi platsil panna, siis Jasmin ütles, et tuleksin ja teekisn nendega sadularuumis ühe õltsi. Selle printimise jutu peale ütles, et ta läheb ise ka poodi ja printida võin kontoris ning kuna ma ütlesin, et just selle pärast ma lähengi printima, et ei taha seda kontoris teha, siis Jasmin ütles, et teeb selle ise järgmisel päeval ära. Seega olin veel koos teistega sadularuumis ja väiksed õltsid ning tänu sellele kuulun ma nüüd nende hulka meie tallist, kes jagavad miljon eurot omavahel ära kui võidavad. Nimelt õlle pudelitel olievatel siltidel on igaühel mingi number teisel pool ja tuleb kokku kokkuda kõik nr 1-11 ning ära saata ja kõigi saatjate vahel loositakse miljon välja. Meil jäi ainult kaks nr puudu, aga teised lubasid need hankida ning ära saata ning võit pidi minema kõigi selle õhtu õltsi joojate vahel jagamisele. Ehk saan veel miljonäriks :). Pärast talli sõitsime kodust läbi ja poodi. Poest võtsin ma pannkoogi materjali, sest mul oli plaa viimasel õhtul pannkooke teha ning endale veidike oma lemmik shokolaadi. pärast poodi pakkisin ma oma kasti korralikult kokku ning panin kinni ka, sest Jasmin lubas mu järgmise päeva lõunal postkontorisse viia. Seejärel tegin veel netis natukene omi asju ning kell oligi juba päris hilja.

Kolmapäeval läksin Jasminiga talli ning panin kasti kohe ta autosse. Viimase päeva hommikul oli muidugi eriti halb põhk, et ikka jääks meelde, kui nõme seda boksidesse panna on. Hommikusöögil tuletas Leo meelde, et pärast tööd ta juurde printima läjeksin, sest Jasminil oli meelde tulnud, et tal on printer ja siis ei pea kontorisse minema. Talli tagasi jõudes panime platsil päris pikalt takistusi paika ning parkuuri püsti ning seejärel sõitsin jälle Carolinat vanal platsil. Ta oli jälle väga tubli ja hea. Pärast Carolinat võtsin Pilordi, kes oli kohe eriti vastik. Mitu kora ehmatas ja hakkas pukitama ning siis lõpus veel tõusis täiesti püsti kaks korda järjest ning tegi veel mingi imeliku pöörde või jõnksu sisse, nii et mul oli tükk tegu, et selga jääda. seejärel otsustasin, et ei hakka teda väga piinama, sest viimasel päeval küll ei tahaks ennast vigaseks kukkuda mingi lollaka seljast ning tegin lihtsalt veidike veel traavi harjutusi ja viisin ta ära. Seejärel lõikasin veel kähku ühel Bernhardi hobusel laka ära ning jäin Jasmini ootama. Aitasin tal veel kähku hobuse ära panna ning seejärel läksime postkontorisse, kus sain oma kasti kenasti antud ning üks mure jälle vähem. Käisime veel bensukast läbi ning talli tagasi. Ma läksin lõunale ning Jasmin sadularuumi teistega istuma. Lõunal ma pikalt ei olnud, sõin oma toidu ära ja siis kohe talli. Tegin kolmele noorele vabajooksu ära ning puhastasin ja kammisin neid viimast korda. Ivy veel arvas, et neljapäeval võiksime Melliga neid kordetama vaikselt hakata, aga selle peale ütlesin, et hea meelega kordetaks, aga paraku olen kodus siis juba :D. Tallis olid veel mingid kliendid ja pidin Jasminil aitama Plis Plasi nende jaoks valmis panna ning seejärel läks tema filmima ning ma pidin järgmise välja võtma kui nad sellega lõpetavad. Vahepeal panin endale Aznavouri valmis, sest Bernhard tahtis, et sõidaksin temaga. Lõpuks kui Plis Plas oli läinud võtin Le Cante välja, aga kuna see hobune oli nii kange, et ei saanud praktiliselt üldse käia, siis panin ta boksi tagasi ja läksin välja ning ütlesin Jensile. Õnneks mingit teist ma tema asemel välja ei pidanud võtma. Seega sain Aznavouriga sõitma minna. Aznavour oli alguses hästi elav ja värske ning kartis kõike ning mul oli tunne, et iga hetk ta lihtsalt hullub ning ma lendan kuskile lille põõsastesse, aga õnneks ta väsis suhteliselt ruttu ära ning siis oli hoopis tegemist, et ta ennast liigutaks. Muidu ol täitsa hea temaga sõita ning jalavahetusi tegi ta eriti hästi. Vahepeal ma hakkasin järjest rohkem närvi minema, sest õhtu lähenes ning ma ikka ei teadnud, kuidas ma lennujaama saan. Ühe korra isegi hakkasin minema kontorisse, aga nägin, et suur boss oli seal ja siis loobusin, sest ei tahtnud temaga kokku sattuda. Vahepeal panin veel ühe Massimo hobuse masinasse ja Javieri hobuse masinasse ning lõpuks sain infot, et suur boss peaks klientidega olema koolisõidu maneežis ja Imke üksi kontoris ning seega parim hetk sinna minna. Jasmin veel andis vihje, et jookseksin kähku, sest Jens läheb iga hetk teiste klientidega kontorisse. Nii ma siis jooksingi ning täpselt Jensist ja klientidest mööda ning kontorisse. Seal sain Imkega kähku juttu räägitud ning ta lubas kindlasti midagi organiseerida ja mulle ise teada anda. Kontorist astusin täpselt enne välja kui Jens ja kliendid jõudsid. Seejärel aitasin tallis veel Jasminil ühe hobuse ära kordetada ning sain teada, et Imke oli tal palunud mind ära viia. Seega olid kõik mu mured lahenduse leidnud. Hea meel oli, et just Jasminiga saan lennujaama minna. Seejärel veel söötsime hobuseid ja pühkisime ning ma võtsin hobused masinast välja. Seejärel istusime veel sadularuumis ning tegime ühed õltsid ning läksin Leoga printima. Rääkisin veel tema ja USA ning Inglise Katiega natukene juttu ja jätsin hüvasti ning sõitsin läbi vihma ja tuule koju tagasi.

Kodus pakkisin asjad ära ning hakkasin pannkoogi tainast tegema. See tuli eriti jälk välja ning selle vaatamine juba ajas südame pahaks, sest puudusid korralikud vahendid nagu vispel või mikser segamiseks. Seega oli selline tükiline tainas. Katie tuli ka appi, kuid väga palju paremaks ei läinud. Lõpuks jõudsid ka Jasmin ja Melli meie juurde, kuid ka nende pingutustest polnud palju abi. Loobusime aga tainaga jändamisest ning hakkasime küpsetama. Lõpptulemus oli normaalne. Maitse õnneks kannatada ei saanud. Küpsetamise ajal rääkis Melli, kuidas raadios oli uudis, et mingid hullud siin samas meie külas Menslages olid oma surnud sugulase ära põletanud ja maha matnud, et mingeid sotsiaalrahasid edasi saada ning nüüd avastati see laip nende aiast. Kõik leidsid, et mul veab, et saan kähku minema, kui sellised imelikud välja ilmuvad seal samas väikses kohas. Kui koogid valmis, siis istusime kõik lauda ning Chevy ühines ka meiega ja hakkasime sööma ning jutustasime elust ja olust. Saime klatšida Isabelli, kelle higilõhn lämmatab kõiki ning kelle kookoselõhnaline kehasprei on juba kõigile allergia tekitanud. Seejärel veel pakkisin oma järele jäänud asju ning jagasin oma muusikat Katiele, kes ise ei osanud seda netist tõmmata. Muideks levitasin ka Eesti popmuusikat ning Katie muusikalistist võib nüüd leida paar Agent M-i lugu :)! Magama sain suht hilja ning unes nägin lennukatastroofe ja muud jura. Positiivne enne kojusõitu..

Neljapäeva hommikul ärkasin aegsasti ning sättisin kõik valmis ja läksin hommikust sööma. Kõht polnud kohe üldse tühi. Sain veel Chevy ja Katiega hüvasti jätta, kes talli läksid ning mingi hetk veel Leo ja Isabelliga, kellel oli koolipäev ning kes veel viimased head sõnad teepeale kaasa ütlesid. Lõpuks tuli ka Jasmin ning alustasime sõitu lennujaama. Terve tee rääkisime nii Eestist kui Saksast nii hobustest kui poliitikast ja sajast muust teemast. Loomulikult suutsime elu ummikusse sattuda ning nagu traditsioon ette näeb, siis jõudsin lennujaama 5min enne väravate sulgemist. Jätsin Jasminiga hüvasti ja tormasin kohvrit kaaluma. Loomulikult oli see 2,5 kg raskem ning seega viskasin oma tassi, kommipaki ja ratsapüksid minema. Seejärel toppsin fotokad ja telefonid ja rahakoti taskusse ning läpaka jope alla peitu. Selle tulemusel oli kohver täpselt 10 kg nagu lubatud. Kohvri kaalu ja mõõdu punktist sain ilusti läbi, kuid röntgenis avastati mul erinevad kreemikesed ja purgikesed ning värgid ja ma pidin need kõik teiste silme all üles otsima ja lennujaama töötajale andma ning seejärel spets koti ostma ning sain oma purgikesed tagasi. Minu praktiliselt uus ja hea ja kallis näopuhastusvedelik aga konfiskeeriti, sest see oli liiga suur :(. Lend Riiga läks aga hästi ning ilm oli ilus, tuju ok ning ootusärevus suur. Riias läksin kohe linnapeale jalutama ning sööma ja ca 1h enne bussi väljumist käisin poest läbi ning võtsin kommi, jäätist ja purgi oma lemmikut kirsi kiss siidrit ning nautsin neid kolme bussijaama pingil esimese suvise päikese käes. Bussis oli seekord mu kõrvale istuma pandud mingi tädike, kellega väheke jutustasin ning kes lõpuks meie mõlema mugavuse huvides otsustas kolida kõrval olevasse tühja pingiritta.Teepeal suutsin valada ka paar pisarat, sest kõigest hoolimata oli mul natukene kurb, et nüüd on mu Saksa eluga lõplikult kõik. Meenutasin toredaid hetki ja mõtlesin, et mida ma küll oma eluga Eestis peale hakkan. Huvitav on see, et kui ruttu inimene kohaneb, sest hakkasin oma Saksa tuba koduks pidama ja kaaslasi perekonnaks ja kõike muud enesest mõistetavaks ning nüüd seda midagi enam polnud. Eriti jään igatsema Milka shokolaadi daimi tükkidega :). Eestis tuli mul pere bussijaama vastu ning algaski sõit koju. Sellega lõppesgi mu Saksamaa elu ja seiklus.